Wednesday, December 12, 2007

Madonna, the immortal queen of pop!

Ta on sensatsiooniline naisterahvas. Madonna on lihtsalt PÜSINUD pjedestaalil aastakümneid, pealtnäha ilma suurema vaevata, toetudes iseenda andele,vaistule, kasutades ära noorte võrsuvate inimeste annet, tunnetanud ja seadnud trende. A true success story, ütleks.
Tõstaks eraldi esile ÜHE LAULU tema meeletult mahukast diskograafiast -
"Justify my love". See on läbi aegade üks seksikamaid laule, mis iial loodud. Avaldus lugu 1990. aastal kompilatsioonis "The Immaculate Collection". Täiesti uskumatud sõnad, uskumatu rütm ja muidugi tämber, milles see laul on lauldud.... mmmmmm. Heade laulude puhul võib silmad kinni panna ning film tekib soundtracki juurde justkui iseenesest. Nii, et võib täiesti ausalt väita, et Muuk on Madonnaga Pariisis suudelnud ja tema kätt Roomas hoidnud ;)))) ja siis muidugi järgnes "making love in a train cross country...." Mööduvad mäestikud, Como järv, Cannes, Lion, tagasi Pariisis :)). Eksole.
Ei, tegelikult on vägivaldne Madonna puhul vaid üks lugu esile tõsta. Neid on ju nii palju, millel on oma mälestused ja oma elu. "Crazy for you" on täiesti asendamatu ballaad. Muuk kuulas seda mingisugusel elufaasil järjest ja järjest ning elas omas maailmas. Samuti "Rain" - see, kuidas muusikas on imiteeritud päikesetõusu on täiesti fantastiline. Või siis terve "Like a prayer" album - suurepärane. Suureks lemmikuks on ka "Ray of light" album. See on teistsugune ning kiigub niisuguse muusikastiili lainetel, mis juba stiili poolest hästi sobitub. Eraldi veel "Take a bow" - kui ta tuli, siis ta TULI. "Something to remeber" - mõnus rütm. "Live to tell" - sisu, sisu, sisu. Oooo ja kindlasti ka "Vogue". Kindlasti "Confessions on a dance floor" album - väga hea tantsumuusika. Terve "Erotica" album. Üldse oli tol ajal põnev jälgida avalikult eksponeeritud seksusaalsuse avastusrekti. Prooviti üht, katsetati teist. Kogu kompilatsioon meenutas samaaegselt ka Emmanuelli esimest osa - mõlemad olid katsetamised, ilusad ja hägusad, ühel puhul roosamad ja romantilisemad, teisel puhul patusemad ja must-valged. Veel hämmastavam on see, et meedia poolt loodud kuvand Madonnast kui inimesest ei ole väga atraktiivne. Ta on lühike, ninakas, upsakas, käskil ja kuidagi pealiskaudne pisike nähvits. Kui kõrvutada antud kuvad kuvandi aluseks olema inimese loominguga, siis ... järgi jääb vaid hämming. Aga jah, kuvand kuvandiks, meedia ikka ja endiselt moonutab inimesi, nende mõtteid ja olemust. Targem on selles suhtes neutraalsele positioonile jääda ning seni kuni ei ole kohatud lihast ja luust inimest ennast arvamused poolikuks jätta.

Mõned põnevad Madonnaga haakuvad teemad:
1. religoon vs muusika (Madonna kasutab oma loomingus meeletult palju vihjeid kristlusele, sellest on ka alguse saanud mitmed avalikud skandaalid ehk siis vihje "Like a prayer" videole ja Pepsi reklaami skandaalile, artist on alati väitnud, et tema ongi see ehe kristlane, samas jätab ta jälgijasse tunde, et ta tegelikult katsetab ja küsitleb, kas ta on ikkagi siiras? Kohati on? Kohati mitte? Või teda lihtsalt ei huvita näilisus? Kas peaks?)
2. religioon vs seks (taas "Like a prayer" kui kõige teravam näide, kas on eetiline või mitte eksponeerida antud viisil oma seksuaalsust?)
3. rassism (videokeel, must mees, valge naine - kaunis kooslus, kaunis, kuid siiski vanema generatsiooni poolt taunitud? Miks see nii on? Miks see häirima peaks? Levinud arvamus on niisugune, et ebaselge nahavärvusega inimesed ei ole aktsepteeritud kummagi ühiskonna poolt. Niisugust arvamust avaldati siiralt aastal 1998 kõige sallimatul maal ehk Eestimaal, Lasnamäe linnaosas, seega siis kümme aastat tagasi. Kas olukord on vahepeal muutunud?)
4. perekonnasuhted (lahkuminekud, vanemad on koos laste tõttu, kas vanemate kooselu vaid laste tõttu on parem lahendus, kui inimesed teineteist ei seedi ning need lapsed või see laps on sunnitud selle mitteseedimise sees oma lapsepõlve mööda saatma? Mis on õige? Kas on üldse antud juhul kuidagi võimalik defineerida õiget ja valet?)
5. homoseksuaalsus (Erotica album eelkõige ehk ka Immaculate collection, siit üks tsistaa: "Poor is the man whos pleasures depend on the permission of another... ")
6. spirituaalsus (Ray of light, uue elu sünd ja selle olulisus inimese maailma käsitluse muutumisel)
7. kodumaa armastus (American Pie, inimene ja tema juured, kui palju inimese kujunemist, tema mina pilti tegelikult mõjutab see keskkond, milles ta üles on kasvanud, kas sellest mõjust saab kunagi vabaneda, kas sellest on vaja vabaneda, missugust respekti see väärib, kas väärib, kas tänapäeva inimesed on rohkem kosmopoliidid või pigem hoiavad oma pisikesse nurka, kas on võimalik olla mõlemat korraga...).

Palju huvitavaid teemasid, mille üle mõelda.

Igatahes ja kokkuvõtteks, tänane muusikablokk pühendatud Madonnale. Ilmselt maailma ühele üllatusvõimelisemale naisartistile.
Jääme ootama uut albumit.

Thursday, December 06, 2007

Välgutamine ;)

Õhus on nii palju elektrit, et raske on rahulik olla. Kui silmad suleda, siis on justkui näha helesiniste vöötidena erinevate inimeste mõttevälgud, teatud dimensioonides need ühtuvad, tekib telepaatia, tajume teist inimest nagu iseennast, läbi iseenda.
Muuk istub oma toas. Laes põlevad vanakooli suured lambid. Tuba on erevalge. Uks on avatud. Energiat on liiga palju. Mõtteid on liiga palju. Need sööstavad peas edasi tagasi tagasi edasi edasi edasi edasi. Vaja aega keskendumiseks. Sisse-välja hingamiseks. See aeg tekib. Paari tunni pärast.
Muuk valis enda rahustamises Lisa Marie Presley "When you go". Ta valis artisti ja tema hääletämbri. Lisa Mariel on niisugune mõnusalt madala tämbriga seksikas hääl. Hea on kuulata. Hingamine muutub rahulikumaks. Sõrmused püsivad uuesti näpus. Paus. Laadimine. Selleks, et edasi söösta. Üüratult palju on teha ja üüratult palju tahaks teha, kohe ja praegu. :)

**

Riia komandos oli üsna meelierutav vestlus teemal, kuidas üks inimene läheneb teisele? Mismoodi üks või teine indiviid oma poolehoidu või meeldimist näitab? Versioone mitmeid: otsene rünnak, tagasihoidlik rünnak, ruumist lahkumine, küsimuste esitamine, punastamine, kohmetumine, ebakonkreetsus. :) Ilmselt on kehakeemia see, mis mõistuse mingisuguseks ajaks sulgeb. Usun, et seda on üsna paljudega juhtunud. Aga tore, et niisugune keha seisund eksisteerib. Maailm on ju sel hetkel nii ilus.

**

Tänase päeva nael: kinnisvara rubriikides on täheldatud persooni nimega Galina Skorobogataja :)))). Müütab tema Mustamäe kahetoalisi kortereid. Ilmselt perekonnanimi ja olukord kinnisvara turul teineteist sügavalt ei toeta. ;)

Monday, December 03, 2007

Riia, mu arm

Mis on Riia? Mõnede arvates on Riia bensiinijaam Tallinna ja Vilniuse vahel, mõnede arvates on Riia väike Moskva, teised arvavad, et Riia on Balikumi suurlinn, kuhu tuleks üle viia absoluutselt kõikide Baltikumi ettevõtete juhtimiskeskused, mõned armastavad Riiat, teised jälestavad, ühed on seal trahvi saanud ja teised raha teinud.
Aga mis siis tegelikult on Riia?
1. Riia on linn, kus taksojuhtidel on oma nish - peale pooletunnist hilinemist mõõdavad taksojuhid oma sõitjate seksuaaltshakrate avatust; mõningatel läks eriti hästi - avatus 120%!
2. Riia on linn, kus võõrad inimesed supermarketis võtavad endale julguse ja pakivad ostja poolt kinni makstud asjad võõrasse kotti. Luba selleks ei küsita vaid kogu toiming viiakse läbi suhteliselt tuima näoga ja ostja selja taga. Alles hiljem selgub, et tegemist on pakke-abiga ning kott jõuab siiski õige omanikuni.
3. Riia on linn, kus on ühel tänaval vähemalt iga paari asutuse tagant üks kasiino ja üks pandimaja.
4. Riia on linn, kus inimesed on põhimõtteliselt pisikest kasvu.
5. Riia on linn, kus ühte pisikesse valgesse vanni mahub vabalt viis riietatud (!) inimest bobisõitu tegema - inimkatsed on edukalt läbitud, nüüd võib projekti töösse lükata.
6. Riia on linn, kus pakutakse ORGASIMIST kala juurviljadega kohas, mille nimi on Macaroni.
7. Riias on LIDO (!) ehk suur toitlustuskeskus, mis mühab klisheedest, kitshist, rasvast, tülpinud hallidest massidest, tsirkusest ja leivast.
7. Ühesõnaga, Muuki tunded Riiast: 71m2 elamispinda, kella kolmene lumesõda ja eest-jooks, bobisõit vannis ja käte peal seis, needuse määramine, küüned seinal, 4 plaati, sinisetriibulised sokid ja seksikad suvekingad talveperioodiks :)), inimese määratlemine läbi kirjanduse, kunsti, luule ja muusika, shokk massitoiltustusest, jõuluparaadid, hektiline liiklus ja .... fantastiline seltskond eestlasti :))).

Kummardus.
Aitäh!

Friday, November 30, 2007

Esimene päris paus tormilises reedes

Suured veepiisalised aknad, kollaste kinnastega noormehed hoidmas veepüsse, Nurr, üleni märg ja sportlik ja nüüd teda nühitakse shvammidega, eest ja tagant ja külje pealt. Nurr on pesus. Ja sellele, kes veel ei tea, siis Muuki auto nimi on Nurr. Nimi tekkis ühel laupäeval kui Muuk Kristiine keskuse parklast üles sõitis ning auto mootor tegi vaikselt: nurr, nurr, nur-nurrrrr. See oli üks ilus hetk. Ja sellest hetkest peale on Nurri nimi Nurr. Ta on nagu läikiva karva ja õilsa südamega gentelman, ta on ühtaegu gentelman ja ühtaegu leedi. Muukile meeldib Nurr ;).
Ja tänane teema tekkis sellest, et Muuk istub Jazzi pesulas ja ootab, millal pesu valmis saab.
Kontoris lauldi täna ABBAt ja Dahlingut.
Elagu reede!

Thursday, November 29, 2007

Sulanud tool keset tolmust vaipa

Muuk ikkagi ei suuda vaiki olla. Muusikast on vaja veel pisut rääkida ja seda on vaja teha just nüüd, praegu ja kohe.
Juhtus niisugune lugu, et Muuki ületarbimistsoodustavas asutuses peab üks soodustaja oma ansamblit või siis moodsamas keeles - bändi. Bänd on eriti viimasel ajal jõudsasti populaarsust kogumas. Tuurid siin, tuurid seal, plaat väljas selle nädala jooksul. Bändi nimi Dahling.
Lugu ise on niisugune, et Muuk jalutas treppidest alla, et küsida kallilt muusikult, mis võiks olla kalendri nimi. Selle peale võttis muusik laua alt välja kitarri ja laulis Muukile südantlõhestava ballaadi teemal: "Moonika, you can ask anything.....". Muuk istus ja oli TÄIESTI HÄRDUNUD. Tool sulas tagumiku all. Pea vajus küljele... Muukile ei ole kunagi enne niimoodi lauldud. Ainulaadne elamus.

Monday, November 26, 2007

Ilu vihmahalos

Pühapäev. Kell on 0:44 õhtul. Muuk on kolmetunnise magamisega eile õhtusest Gin Toonikust. Sellest hoolimata on olnud tegus päev. On valmis saanud analüüs ja eraldatud erinevatele kommunaalteenuseid osutavatele asutustele pisut kapitali.
Muuk komistas eelmise nädala Ekspressis avaldatud arvamusele ansambli Burial kohta. Album saanud herr Aleksander T. Yostafa käest lausa 10 palli, sinna juurde olid lisatud südamest kirja pandud sõnad: "Kui naudid öösel aknast välja vahtimist, vihmahalost linna, siis on see sulle."
Muukil ees hetkel muusikabloki teine laul "Archangel". See on niisugune silmad-kinni-muusika. Ilmselt on arvustajal ka õigus, et see sobib vihmahalosesse novembri kuusse. Aga ei ole depressiivne, vaid Ilus. Kuskilt otsast on see Ilus. :)

Friday, November 16, 2007

URRR!

Okei. Muuk on püsti KURI! Mis ****** reklaam see on "Jääda kokku vaid harjumusest... bla-bla"??!! Kampaania maht on ÜÜRATU. Kampaania sõnum ületab igasugused eetika ja moraali piirid. Mingisugune jäme joon peab ju olema raha teenimise ja tunnete vahel!? Tegemist on shokiteraapiaga ja teatavasti shokk tavaliselt töötab. Kahjuks töötab ka see shokk, sest mitmed füüsilised ja eraisikud leiavad ennast kulm kortsus guugeldamas, mida ometi selle reklaamiga nüüd Eesti inimesele NOVEMBRI KUUS, aasta kõige nõmedamal ja valusamal kuul, kuul, mil inimesed lähevad lahku, kolivad lahku ja inimeste sõbrad lähevad lahku ja kõik halvad asjad on korraga teineteisel kukil, mida meile niisugusel kuul öelda tahetakse... ? Või siis õigemini, mida nina alla hõõrutakse. Eksole. Muuk võtab asja praegu väga isiklikult, aga sinna ei saa hetkel midagi parata.
Muuk töötab ka ise hõljuvas ja kõikelubavas reklaamivaldkonnas ja teab väga hästi, et reklaami eesmärk on tähelepanu, effektiivsus ja müük. AGA! See ei tähenda, et reklaam peab moraalivaba olema.

Wednesday, November 14, 2007

Ausad ülestunnistused

Täpselt 2 aastat tagasi sai alguse Tõllu kodu.
Täna kolib Tuuslam ära.
Silmad on piiritust täis, joon kontorimasina kohvi ja tunnen, kuidas see mööda õõnes kõhuseinu alla libiseb. Hammustan keelt ja hingan sügavalt sisse ja välja. Pean tundma, et mu keha on veel elus. Üritan mitte mõelda.
Hirm. Paanika. Kurbus.

Tuesday, November 13, 2007

Tori Amos Bouncing off Clouds

Tori on live´is veel võimsam kui plaadilt kuulates. Eriti see lugu... see on NII õrn, NII positiivne ja samas võimas. Ainult head mõtted ja tunded tekivad sellest. Ainult hea...
Enjoy!

Thursday, November 08, 2007

Roosad flamingod

Väike jätk eile alanud muusikateemasse. Jätku nimeks on Jan Hammer. Ehk siis mees, kes Eestimaa pinnal sai tuntuks kultussarja Miami Vice muusika autorina. Mäletan veel siiamaani, et kassett, millele oli peale lindistatud Jan Hammer looming oli TDK musta värvi, punase-valge jooneliste kleepsudega. Kleepsu reale oli hariliku pliiatsiga kirjutatud tagasihoidlikult JAN HAMMER. Kassetti kuulati aparaadist, millel oli peal vinüülimängija ja kassettmängija. Aparaat oli suur ja läbipaistvast plastmassist kaanega. Aparaadil olid kandilised kõlarid, puust otseloomulikult ja vaskjas võrkkate. Ilmselt see helikvaliteet, mida oli võimalik kuulata siis, ei ole võrreldav selle helikvaliteediga, mida pakub meile kaasaegne helisüsteem... aga... see muusika oli sellegipoolest nagu värske vesi suure laimiga keset suvekuuma päispäeva. Ei oskagi seda paremini kirjeldada, see lihtsalt OLI ja see oli nii.... eneseteadlik. Ja igakord kui seda uuesti kuulda, siis tuleb suule naeratus, sest meenub see aeg, kui see muusika lihtsalt OLI.

Sõda ja rahu

Eilsel pühalikul päeval omandas Muuk suurejooniselised teadmised ühes turundust puudutavas valdkonnas. Seminar oli tegelikult üsna huvitav, spetsialistid rääkisid spetsialistidega, ei puudunud ka eestlaslik-sõbralik teineteise tögamine teemadel Postimees versus SLÕhtuleht, kumb on kollasem!? Noh, levinud arvamus siinkohal peab ikka endiselt paika. ;)
Hilisõhtul aeti Muuk oma kontssaabastel ja värskelt hangitud mantli ning sellel pesitseva pandav-pandlaga metsa lume sisse õhupüssi laskma. Taarus ta seal ühelt jalalt teisele, sest väga külm oli. Vältis gangreeni. Sai mõnele sihtmärgile ka pihta! Õppis ära, kuidas õhupüssi laetakse. Sõi metsavenna toitu (hundinuiavarrest tehtud leivapästi, mis on lamedal kivil soojendatud). Siia juurde paslik kommenteerida, et tegelikult on Muuk igasuguse relvastuse vastane ja ei usu sentensisse "Ci vis pacem, para bellum". Muuk on oma loomult patsifist ja fatalist. Pealegi, kui mõne riigi elanikele tehtaks raskemaks relvaloa ja sellega kaasnevalt ka relva hankimine oma majapidamisse ükskõik, missugustel eesmärkidel, siis ilmselt väheneks ka erinevate relvade käsitlemisega seotud õnnetuste või ka sihiteadlike tapmiste arv. Ennast saab kaitsta ka muul moel. Eksole. Pealegi, Eesti seadusandluse põhjal on üksikisikul õigus taolteda relvaluba, kui ta tunneb ennast ebaturvaliselt. Samas, kas juba see fakt, et inimene tunneb ennast ebaturvaliselt, ebakindlalt, ei kõiguta juba eos antud inimese psüühhikat? Kui inimene tunneb ennast ebakindlalt, siis on ka tema otsused ja teod sellest tundest mõjutatud. Ilmselt on siin kajastatud üsna ühekülgne vaatevinkel. Ent Muuk jääb siiski antud ajahetkes sellele kindlaks, kuni tekib või tekitatakse kummutamatu argumentatsioon, mis seda arvamust muutma hakkab. Õõvastav on juba isegi see, kui mänguasjatootjad toodavad lastele mänguasju, mis näevad välja kui päris tulirelvad (!), või mis on lausa äravahetamiseni sarnased (!!). Ning siis väike Tom jookseb tänavatel ja paugutab paukpadrunitega inimeste pihta ja arvab, et see on lõbus ja tore. Tegelikult on see õudne, hirmuäratav ja mõtlemapanev. Ehk siis ci vis pacem, para pacem. Ärge ostke lastele mänguasju, mis näevad välja nagu relvad. Vanakooli veoautod on palju paremad!

Wednesday, November 07, 2007

Kas Alanis on Alanis?

Kaheksa minuti pärast algab koolitusele tõtt.... kähku-kähku vaja joostes targaks saada, kähku-kähku, kähku-kähku....

Enne targaks saamist avaldab Muuk arvamust Alanis Morrisette`i kohta, kelle kaunid palad on tänase muusikabloki teemaks. Arvamus on niisugune, et Alanis oli aastaid tagasi palju ehedam, huvitavam, omapärasem, põnevam, teda vaadates tekkis küsimus: hmmm.. mida ta sööb, kus ta elab, mida ta kannab, mida ta mõtleb, kas ta kammib oma juukseid, kes ta selline on... ? Viimasel aastal (või siis pisut kauemgi) on Alanis muutunud kuidagi... mitte endaks. Kummaline. Kas Alanis on muutunud mitte-endaks või on Muuk muutunud mitte-endaks ja ei tunne enam Alanist ära, sest tema enda väärtushinnangud on muutunud... Vot, mine ja võta kinni.

Igatahes, Alanise Uninvited, blokis laul nr 2, on üks ilusamaid ballaade, muuhulgas pärineb see ka filmi City of Angels soundtrackilt, mida võiks omakorda pidada filmimaailma üheks ilusamaks ballaadiks :).

Enjoy!

Tuesday, November 06, 2007

Räige SEX

Veebistatistika näitab, et käesolevale lehele on satutud väga imekspandavate märksõnade abil ehk sissejuhatus loetelusse pealkirjaga "Naera ennast ribadeks vol 1":
virsik, geen ja skisofreenia, suidre, lehttainas, mandli operatsioon, alkoholi hais teisel päeval, aluspesuta, angiin anekdoot, angiin antibiootikumid, angiin korda, halb geen ja skisofreenia, juri gagarin eestis, kalalaev hind, kassi pissi hais, koogel moogel munakollane, kui palju on inimesel juukseid, marta vaarik, morfiin, antibiootikumid, okastraat, palat nr 6, narva peenis, suudlen sind, tampoonid, töökaaslasega voodis (!!??).
Pole muud öelda, kui et see on hämmastav!

Pealkiri antud sissekandele on pandud NIMELT, et testida kui palju unique visitors juurdevoolu antud eksperiment sellele saidile tekitab. Usun juba ette, et katse on great success!

Igapäevane esoteerika ;)

"One day I found a big book burried deep in the ground.
I opened it, but all the pages were blank.
And to my surprise it started writing itsself."

Ood tänase muusika nurga kolmandale kastile :).
Tunnen inimest, kes hülgaks kõik oma naised, selleks, et veeta terve elu Björkiga. Hehhh :))). Mõni on ikka naljatilk küll. Björk on kahtlemata väga põnev ja andekas inimene, kuid virtuaalselt ei saa "keha ette öelda", kas kaks inimest sobivad või mitte. Käesolev on pikendus teooriale, mille arutelu teatud kinnistes ringides algas juba laupäeval, jätkus pühapäeval ja tipnes esmaspäeval. Teooria alustala on järgmine: inimese keha tunneb ära sellesinase kehaga kokku sobiva teise keha. Teine keha võib äratundmise hetkel olla võõras, tundmata objekt, kuid eritatavate feromoonide, hormoonide või muude keemiliste ühendite abil kehad haakuvad ning annavad ajule implusse, et keha 2 on vastuvõetav ja ilmselt väga sobilik kehaga 1. Ja kui keha oleks raamat, siis mõnikord ta kirjutaks ise ennast ;). Teadvusel tarvitseks vaid tähelepanelik olla, lugeda ja aru saada, mis raamatus kirjas on.

Monday, November 05, 2007

Hakkame toppima!

Tuuslam: "Jube külmaks on läinud. Talv on kohal."
Muuk: "Jah. Tuleb toppima hakata. "
Vaikus.

NAER.


Seletused: toppima all mõtles Muuk seda, et tuleb aknaid toppima hakata. Akendel on sentimeetrised augud sees ja sealt tuleb kogu tuisk ja tali lihtsalt läbi.

Saturday, November 03, 2007

Ei või iial teada...

Tegemist eile öösel Elialt saadud nipi katsetusega. Muuk: "Nii põnev on mitte ette teada, missugune täpselt jäädvustus olema saab. Nagu näiteks juuresoleval pildil. On pime, on ööd, keerakem objektiivi ning jäädvustagem ennustamatult ja ette teadmatult valguse liikumine. Hüppepiltidega on sama lugu. Inimene hüppab, võtad hea nurga ning riskid... Ei või iial teada, mis on tulemus. Ja nii põnev on lcd erkaanil mõne momendi pärast midagi hämmastavat näha. "
Huvitav, kuidas päris elus on? Kas teada ette tulevikku või olla selle esinemise kujus kasvõi pisutki kindel? Või mitte ette teada, mis saab, kuidas saab, kuhu saab... riskida teadmatusega?

Abstraktne vabariik

Teemaga haakuv väike provokatsioon: Vahter on mures Eesti rahvastikupoliitika ja riigieelarve jagamise pärast. Mida teie sellest arvate?

Odava raha eest saab kõike!

Kell on 1352 tänasel eriti ebameeldiva ilmaga laupäeval. Eile öösel vaatas Muuk mingisugust filmi kella hommikuni ning tõusis oma pahameeleks lörtisesse hilishommikusse. Nüüd näris ta kolm päeva kuivanud ciabatta leiba philadelfia light määrdejuustuga ja lõi oma vasaku jala liigese kondi 60m/s kiirusega vastu tammepuidust toolijalga. Ai!
Koristama peaks. Voodis on toimumas keeristorm, köögis on klaas joomata valge veiniga ja kakskümmend kahvlit pesemata kujul. Pesu peaks ka pesema. Mhmh. Vahva. Muuk kindlasti tegeleb kõikide nende asjadega. Praegu, näiteks, läheb ta ja paneb musklitega mehe veeäravooluauku puhastama. Muuk ei olegi tegelikult kunagi üksi ;). Kapist on alati võtta paar musklitega meest ning köögi kapi peal seisab kaunistuseks õhetavate põskedega Helen ja pakub neljaviljaputru - nii palju toredaid inimesi ;)).
Nii. Musklid on pandud torusid puhastama. Hea töö. See torude asi on üks pikkade juuste needus, tegelikult. Vähemalt kaks kilo nendest juustest voolab koos erinevate vahuainetega torudesse ja jääb siis sinna kinni. Ilmselt on kiilakatel tunduvalt vähem sarnaseid probleeme. Veetsepott on ka liimist lahti. Istudes kõigub sinna-siia. Muuk alati hoiatab teadmatuid inimesi, et "ministeeriumis" on tasakaalu hoidmisega probleeme. Aga eks igast olukorrast tuleb midagi kasulikku lõigata, näiteks saab Gustavsbergi sündroomi kasutada ka kainustestina. Kes potiga kummuli lendab, sellele musta kohvi kooreta. Muukiga on ükskord nii juhtunud. Tuli ta ühelt alkoholitootja sünnipäevapeolt. Ja enam me sellest ei räägi.
Eraldi tasuks esile tõsta viimaste päevade hingehariduslikke ning kogemushariduslikke elamusi. Eile öösel tegid Muuk ja Elia pimedas öös mõningaid sessioone. Sattusid surnuaeda ja rongi ette ja lõpuks peale keskööd Pirita muulil asuvale tundmatule laevale m/s monica. Nad pagesid lõikava tuule käest. Muul oli peaagu, et üdini pime, külm, kõle ja armutu. Taamal paistsid ükskite kaatrite kollakad valgused ja Pirita jahtsadama rohekas kogu. Üsna parkmisplatsile lähedale oli dokkinud Monica-nimeline sõidualus, täies valgustuses, uksed lahti, jalgtee laevale viimas ning juhatamas sildini, millel kirjas BAAR. No, kui baar, siis baar, järelikult kuuma kohvi ikka saab. Niisiis, otsustasidki Muuk ja Elia, et lähevad ja vaatavad, millega tegu. Uksed olidki lahti, see pidutses mingisugune aastal 1957 sündinud soome-rootsi-segakeelne seltskond. Nii pea, kui neiud pardale said, hüppasid meesterahvad nagu piksest tabatult püsti ning küsisid, et kuidas nemad meile kasulikud saaksid olla.
Eila: "Me vaatasime, et väljas oli silt BAAR ja laeval tuled peal, uksed lahti, niisiis otsustasime tulla ja küsida, et kas kohvi saab... "
Soome keelt kõnelev purjus meremees Nils: "Joo. Joo. Küllä siin on kahvia."
Eila: "Ei, tundub, et teil on siis mingisugune erapidu, nii et me siis ei tülita ja lähme ikkagi ära."
Nils: "Ei. Ei. Minä teen teile kahvia. Okooo. "
Nilsil oli kaasas ka keegi rohkem eesti keelt kõnelev Margus, kellele põsemusi anti ning sellest pilt tehti. Margus andis Eliale oma e-maili aadressi, millest selguski tema sünniaasta (1957). Mõne hetkega ilmusid lauale kaks ääreni täis kuppit. Mehed ise täies õides selle üle, et nende laevale naiskülalisi tuli. Nils andis peale kohvitoomist Margusele range ülesande, et nüüd tuleb naisterahvaste tüütamine lõpetada ja lasta neil rahus kohvi juua. Nii tehtigi.
Muuk: "Eila, ma ei ole elu sees nii kehva kohvi joonud."
Elia silmad vastikustundest poolkinni: "Mhmh."
Muuk vaatab härdunult oma ääreni täis kohvitassi ja mõtleb, et kuhu küll ta selle valada saaks, sest kui ta seda üldse ei joo, siis äkki Nils solvub ja Nils on ju ometi nii lahke ja kena nende vastu olnud. Laual lamas poolelus alpikann.... Hmmm. Ei! Sinna ei saa valada. Veetse oli kaugel - Nils oleks näinud, et Muuk sinna hiilib. Kraanikauss oli baarileti taga... Ei! Ka see ei saa märkamatuks jääda. Ei jäänudki muud üle, kui joomata kohvitass julmalt lauale jätta ja lahkuda. Neiud viipasid meestele headaega, mille peale Nils uuesti püsti kargas ja kallistama tuli. Lahke meesterahvas hüüdis veel järgi, et helistatagu laeva numbrile ja tellitagi kasvõi põhjapõdrapraadi - kõike saab! Odava raha eest! Tulge igal ajal tagasi!
Vot niisugune külalislahkus. Ja muidugi ei tasu jätta mainimata, et täiesti sürreaalne on olla pilkase pimeduses, kõrvetavalt külmas sadamas, jäise novembrikuu tuule käes ja pääseda kontvõõrana sooja laeva, mis isegi dokis olles kõigutas tuntavalt. Oleks "noormehed" olnud veidi kainemad, siis oleks Naissaarele läinud!

Mõned fotosüüdistused eilsest õhtust:


Thursday, November 01, 2007

Kulinaarsed kogemused

Muuk olekski peaaefgu unustanud, et ta lubas endale eile, et kiidab avalikult Cafe Pärnu toitu. Niisiis: au ja kiitus Cafe Pärnu kokkadele!
Meelde tuli see Muukile sellel põhjusel, et KÕHT IKKA PÄRIS RÕVEDALT VALUTAB. Nagu enne sai mainitud, käis Muuk ärilõunal Carrambas. Investigeeris herr Aulahingu tegude tagamaid ja ilmselt sai seal mingisuguse ebakvaliteetse kulinaarse kogemuse osaliseks. Igatahes, praegu on tunne nagu eelmise aasta sügisõunal, mis on kukkunud ja mattunud sügavasse lumme ning sealt aprilli kuu lõpus välja tulnud ning nüüd küpseb tulikevadise päikse käes. Üritame head nägu teha ja kannatada. Varsti saab koju ja siis tohterdagem! Õhtul ju vaja Fjodori jaoks vormis olla.

Kas korstnapühkijad toovad õnne?

Kell 15:00 Tõllus.
Muuk jõuab ärilõunalt tagasi. Saab mantli seljast. Vaatab peelgisse ja leiab, et pool ärilõunat on veel hammasti vahel. Great! Ei jõua hambaid pesema... sest ukse pihta rammitakse: "Põmmmm! Põmmm! Põm!"
Muuk teeb ukse lahti.
"Tervist!"
"Tervist! Meie oleme korstnapühkijad."
Muuk: "Tulge edasi! Tulge edasi! Kuidas ma teid aidata saan?"
Korstnapühkijad: "Ei, pigem on ikka nii, et kuidas meie teid aidata saame.. vaikne naer..?"
Tuppa astusid kaks meesterahvast, üks oli suur ja paks ja üleni ÜLENI! tahmane. Isegi silmaripsmed olid tahmased, nägu naerul, seljas must nööpidega KUUB! ja mingisugune piits, millel oli wc-poti hari küljes (musta värvi, otseloomulikult). Teine oli pisike ja kõnha, vähem tahmane, aga wc-poti hari oli ka kaasas. Mõlemad naeratasid.
Suur ja paks: "Nii, nüüd on mul vaja saada suurde tuppa ja magamistuppa ja kööki. Siis on veel vaja ajalehti ja ämbrit."
Muuk lükkab vaibad eest. Otsib ajalehed ja annab meestele kassipissikasti.
Suur ja paks: "Vot! See on küll üks väärt kast!"
Vaatame suurest toast - tahma ei ole.
Vaatame köögist - tahma ei ole ja siibrid ei tööta (st siibrid tõmbavad niikuinii ükskõik missuguses olekus).
Vaatame magamistoast - viiul on, tahma pole.
Viiuli peale tekkis kohe keevaline diskussioon, mille tagajärjel korstnapühkijad said teadmisele, et Muuk ei ole enam viiulimängija, vaid on estraadilaulja.
Muuk ukse lävelt: "Ma ei olegi enne päris ehtsaid korstnapühkijaid näinud. Suured tänud teile! Ja ilusat päeva!"

Pühendus tänavakunstipüüdjale

Esimene laul Starsailori tänases blokis on pühendatud tänavakunstipüüdjale, kellel nimeks Tuuslam ;).

Wednesday, October 31, 2007

Sõidame!

Puud on juba täiesti raagus ja Pearl`i pilk on ka sellest kurvemaks läinud. Ootame valget talve. Ootame külma ja lund ja ahjusoojasid kaneelirulle. Ootame, et saaks tuld teha ja puid alla visata. Ootame lumehangedes sumpamist ja lumelauaga mööda kolmekilomeetripikkuseid radasid alla kihutamist. Mmmmmm!!!! Seda viimast ootab väga palju! Olgugi, et eelmine kord õnnestus Muukil oma põlveke ära rebestada. Aga ikkagi! TAHAN! Ja KOHE! Nii mõnus tunne on olla kuskil maailma tipus, kõrgel üleval, on tuul, on valge väli, on külm ja on mina. Allpool on mägi peaaegu vertikaalne, aga see ei loe. Lauaga saab ju kenasti balanseerida. Muuk võib üsna järkse tippe võtta (mitte, et see temast hea lauasõitja teeks - seda ta kusjuures ei ole, tal on oma stiil - kuuseke ;), see tähendab, et ta keerata ei oska, keegi pole õpetanud ja ise ei julge... väga.. siinkohal võiks teha uue aasta lubaduse, et Muuk proovib keerata ja õpib lauaga korralikult sõitma... ). Kõige kohutavamad on siiski need neetud tagumikuvahe masinad, mis üles mäe tippu viivad. Nendega lihtsalt ei ole võimalik sõita. On Muuk nende najal jalg ees kaks kilomeetrit mäest üles sõitnud, kakssada grammi lund pükste vahel, on Muuk nendelt kukkunud ja sellesama põlvelooga hakkama saanud. Ehk siis järeldus: kõige hullemad ongi masinad! Sõit ise pole hull. Sõit on mõnus.

Tuesday, October 30, 2007

Küsimused

Mis mõtled, inimene? Kus oled? Mida teed? Mida tunned? Kas tööd on palju? Kas oled ära joonud mitu tassi kakaod? Kas oled lõunale jõudnud? Kas oled kukalt süganud ja mõelnud, et mis edasi? Kas Sul on nälg? Kas Sul on isu trenni minna ja vehkida? Mis Sul täna seljas on? Kas istud praegu oma laua taga, varbad sissepoole? Kas üritad olla ja mitte olla? Kellega täna rääkinud oled? Kas oled naernud? Kas oled nutnud? Kas tundsid kui soe tänane õhk on? Kas kuulasid autos sõnatihedat muusikat ja mõtlesid sellele? Kas...

Lastele palju rõõmu

Pearl vaatab Muukile täna veel udusema pilguga otsa. Huvitav, mis ta siin öösel omaette tegi.... Torkas ennast nool-mõõgaga põske, nii et põsk veritses? Leidis sellest mingisugust ebardlikku mõnu? Raseeris ennast ja üritas arme varjata? Sidus pärlid kaks korda suurema ringiga ümber kaela? Kes teab, kes teab...
Täna öösel oli Muuk nõukogudeaegsete lasteaedade juures. Laskis oma kehal langeda lahtitehtud poroloon-voodile. Sirutas ennast nii pikaks kui sai ja üritas unustada. Voodi oli kõvem kui Tõllus. Tekke oli ka vähem. Aga see kõik oli siiski hea. Muuk ei mäleta, mida ta unes nägi. Ilmselt toimus kompenseerimine kõikide viimaste magamata ööde eest. Ta lihtsalt langes asemele, justkui teadvuseta. Pincel ja Kalpsaja irvitasid kõrvaltoas naljasaadet vaadata. Muuk ei olnud päris sellel lainel. Enne naljasaadet lõigati lastele välja pehmest materjalist külmkapimagneteid - kaskkümment jänese pead, kakskümmend jänese keha ja veel samakümmend jänese saba. Väga produktiivne brigaad. Olgu lastel täna palju rõõmu :).

Monday, October 29, 2007

Sukeldume?

Androgüünne keha kulgeb vaikselt oma rada. Tal ei ole enam mõtteid, tundeid ja mina. Tema mina on kuskil, kellegi teise käes. See teine ei lase tema mina minna.
Androgüünne keha on iseennast niisuguseks teinud nagu ta parasjagu on. Tema ise on enda suurim vaenlane, hunt ja mõrtsukas.
Androgüünne keha nägi unes lilla-kollakat vir-varri ja tundis, kuidas süda pahaks läks. Ta ärkas iga viieteist minuti pärast, veendumaks iseenda ja keskkonna füüsilisuses ning valitseva moraali ängis. Kõik oli säbruline. Kõik. Säbrulisuses puudub loogika. Ainus, mis on loogiline, on veri, mis südamesse tilgub. Kunagi saab karikas täis.... ja siis on uuesti süda paha.
Androgüünne keha lamas selili, käed teki peal. Uni oli, aga magada ei saanud. Elu oli muutumas aeglaseks ja piinarikkaks, halliks ja tuhmiks, õhuvaeseks ja ängistavaks, läikivaks, lillaks, vedelaks...

Friday, October 26, 2007

Surmajärgne

Hommik tuli postuumselt. Muuk oli tarbinud eilse õhtuga VÄHEMALT pudeli veini ja on siiamaani ebakaine. Öösel käis VÄHEMALT kolm korda vett joomas. Sai sellest pisut lohutust ja läks uuesti une ja ärkveloleku piirimaale. Kell oli juba seitse kui ta tõusis. Asjad ja olekud olid kummalised. Pani midagi selga. Istus autosse. Maailm liikus aeglaselt. Justkui mitmedimensionaalselt. Morbiine muusika vajus sama aeglaselt taustal. Raudteel vehkis jakiga mees. Helendas ja vehkis. Andis märku, et rong on tulemas. Muuk peatas auto. Aeglaselt lähenes kosmiline vagun, täis grafitit, poolpõlenud Moskva rong. See lähenes ja lähenes, nagu oleks ta tulnud teisest ilmast. Ta jäi rongi vaatama, suu ammuli. Tundis veel kord, et hommik on olnud postuumne, käivitas uuesti auto ja sõitis edasi.

Thursday, October 25, 2007

Vaikne meri väikese tuulega

Ta avas ukse ja astus sisse. Alarm lõi piiksuma. Peenikese sõrmega vaigistas ta alarmi. Hingas kergendatult. Tuletas meelde, kuidas kunagi eelmise aasta novembri kuus oli alarm teda poolkangeks ehmatanud ja tööle läinud, kuidas imelik turvamees oli keset ööd ukse taha tulnud ja kuidas ta sellele turvamehele peaaegu ilma aluspesuta oli vastu läinud ust avama, pooloimetu, unene ja arusaamata, kes ta on ja kuhu läheb. Turvamees punastas ja vaatas vasakule. Arvet väljakutse eest ei tulnudki. Ilmselt oli turvamehel piinlik tunnistada, kus ja käinud oli. Ja keda oli näinud.
Kulunud põrandaga ukseesine tervitas järjekordse saapalaadungiga. Laadungi juures oli avatud tennisekott ja mõned paberid maas. Kraanikausis lamas virn pesemata nõusid poolhapnenud piimaga. Riiete koiku oli püsti seatud, riided sellel ammu kuivanud. Lillelised aluspüksid vedelesid trööstitult pragunenud põrandal. Ta ei tõstnud neid üles. Polnud mõtet. Valgemoelisel diivanil olid eilsed istumise jäljed. Padjad kalluti, roomamas välja. Aknast paistis sisse hämarduva päeva valgus, tänavalaternad olid juba süütatud ja kandsid oma kollakat vihku elutoa raamatukapile. Palju, palju lugemata raamatuid. Palju alustatud raamatud, mõned ammu loetud raamatud. Ta sirvis Kareva viimast luulekogu, mõtles. Istus istumisjälgedele ja ei lausunud midagi, ka iseendale mitte. Kolmkümmend minutit nautis ta vaikust enda ümber. Ei olnud ühtegi heli, isegi aja liikumine ei teinud häält. Sellel hetkel ta tundis, kuidas rahu tema sisse tuli. Suur ja õnnelik rahu. Nagu vaikne meri väikse tuulega.

Wednesday, October 24, 2007

Tuharalihaste harjutus nr 45

Välgukujulise trikooga tädi, läikivad sukad jalas, pidev irve-naeratus suul; bikiinidega tädi, läikivad sukad jalas, samasugune irve suul; kollase trikooga tädi, läikivad sukad jalas, pingutatud naeratus suul; mägine maismaa, pilvekesed, sinine taevas ja roheline rohi, tädid rohu peal, ilmselt greenscreeniga sinna asetatud, tädid tõmblevad, teevad erinevaid liigutusi erinevatele tagumiku lihastele, teevad ühte ja sedasama liigutust vähemalt viiskümmend korda ja irvitavad selle peale - see ongi shaping.ru.
Niisuguses ennast hülgavas trennis käis Muuk esmaspäeval. Ütleme ausalt, et kui parema tagumikulihase harjustuse number nelikümmend viis ette tuli, siis oli tõesti tunne, et seesama tuharamuskel kohe PLAHVATAB.
Teisipäeval kõik kohad oigasid ja meenutasid irvitavaid naisterahvaid. Õhtul tuli ette võtta Fjodoriga body pump - see oli märksa toredam. Kellele siis ei meeldiks heavy rocki saatel raskustega maadelda..? ;).
Täna kõik kohad endiselt oigavad. Tunne on pisut imelik. Magada ei saanud, juba kaks ööd pole saanud, või isegi kolm. Ei teagi, millest see tuleneb. Läheb Muuk voodisse ja tunneb, et jube palav on. Vehib ennast ühele poole ja teisele poole. Kell kolm, tavaliselt, käib vett joomas ja pissil. Ja siis tuleb uni. Kuum ja pinnapealne. Imelik. Imelik. Samas väsimust kui niisugust suurt ei ole.

Meigitud mees on endiselt Muuki toas. Ta pilk läheb iga päevaga aina patusemaks. Huvitav, millest ta mõtleb?

Tuesday, October 23, 2007

Mida tegelikult teeb Muuk, siis kui ta ei ole kodus, ei ole "väljas", ei ole trennis, ei sõida rattaga...

Ei loe, ei juhi oma autot kuskile toredasse kohta toredate inimestega, ei pildista, ei käi Londonis, ei tantsi, ei joo ei punast, roosat ega valget veini, ei ****, ei ******, ei vaata mõnda head filmi mõnes toredas kohas, ei ole metsas soo sees, ei korja seeni, ei aevasta, ei hüppa lakke, ei *******, ei taasta ja loo sotsiaalseid sidemeid ;)...

Siin on vastus:
http://youtube.com/watch?v=m4WPjUtrCaA

See on Muuki töö. Üks nendest. Paljudest.

Monday, October 22, 2007

Neid oli mitu...

Kas te ei ole kunagi leidnud, et meigitud mehed on eriti seksikad? Muuki töötoas on hetkel niisugune mees. Pildi peal siiski, aga ikkagi mees. Ja ta on meigitud. Vaatab täpselt talle otsa uneleval pilgul. Tal on roosad silmalaud hõbedaste litritega kaetud, heinakarva juuksed mööda pead lokki aetud, poolavatud suu (klassika!), imekena naiselik nägu, valge triiksärk lahti nööbitud (klassika!), särgi peal hõbedane pross siniste kividega, kaelas pärlid ja volangidega
krousis krae, tal on naba ja naba kõrval sünnimärk - õhhhhhkame! Ilus on. Peaagu sama ilus nagu Velvet Goldmine`i film. Paneme talle nimeks Pearl. Pearl tuli Muuki ellu eelmine nädal. Neljapäeval, kui ta ei eksi.
Kuna juba läks jutt nädalapäevadele, siis võiks mainida ka seda, et Muuki elu viimased nädalapäevad on väga kirjud olnud. Sületäis "sotsiaalseid sidemeid taastavaid/loovaid üritusi". :)) Neljapäeval oli üks suuremajoonelisem glamuuriüritus ühes kesklinna klubis. Väga hea muusika valik! Üle pika aja väga hea muusika valik. Muuk sai kaifi. Lasti kaheksakümnendate hitt lugusid koos vastavasisulise visuaalse poolega (me räägime hetkel niisugustest artistidest nagu näiteks Depeche Mode ja U2), esines üks hülgehall ansambel (Muuk ilmselt ise seda valinud ei oleks, aga bassikitarrimängija oli väga seksikas), peale hülgehalli hakkas sadama Prodigy`t, Fatboy Silm`i, Red Hot Chilli Peppers´it jne jne - ooooo! Muuk sai suure kaifi. Viskas grandioosse kaarega jalast kümnesentimeetrised kontsad ja lihtsalt rokkis. Nii hea oli. Jõi vett ja lihtsalt unustas ennast - kõige parem kombinatsioon. Üldse on Muuki parimad roki-tantsu-joovastus kogemused olnud jäävee, väga hea seltskonna ja väga hea muusikaga. See on kõige tipuks ka suisa tervislik kogemus. Soovitan kõigile.
Reedel toimus järjekordne massimelodraama ühes suuremas paviljonis. Omapärane kogemus. Teemaks oli kaheksakümnendate-seitsmekümnedate-üheksakümndetade vir-var pluss ananassipead (ei hakka pikemalt seda mõistatust lahti seletama). Bravuurne reede jätkus Angelis kolme kannu mojito, unustamatute vestluste, tantsu ja hilja magama jõudmisega.
Laupäeval jätkus programm. Muuki keha ärkas kell kaheksa esimest korda, jõi vett, seejärel ärkas kell pool üksteist, enam vett ei joonud. Ootas. Vaatas. Uudistas. Mõtles. Tundis. Meenutas. Läks dushi alla. Talle tuli meelde, et õhtul on saun. Selle nimel võttis Muuk üle keeva dushi.... väga heaaaa oli.... kuigi siinkohal oleks ilmselt paslik ette kanda hoiatus, et ka kõige meeldivamate tegevustega või siis fraseeriks, et kõige meeldivamate tulemustega tegevuste tegemisega ei tasu liialdada.... :)))) Ühesõnaga, nelik alustas hommikueinet kell 3 päeval. Jõudis Salmistu ranna torni otsa kella 5 paiku (vist), alla ei kukkunud. Roheliste sokitriipudega tüdruk väänas oma jala välja (aga pilt sai see-eest ilus!). Tagasiteel müüdi Kaberneeme tee ääres liiliaid :). Pealinna jõuti tagasi õhtuhämaruses, aeti taga rohetriibuliste sokkidega tüdruku pesa võtmeid. Olid need kellegi Kolja käes kuskil Lasnamäe alguses. Tehti mitmeid tiire. Suudeti miteid otsuseid välkkiirelt vastu võtta. Valitses üldiselt väga tegev õhkkond.
Rohetriipudega tüdruku kodus oli kuidagi kummastavalt.... kodune... Muuki rabas see emotsioon momendil, kui ta oma varbad üle läve sai. Ta oleks justkui teadnud, kus, mis on, kuigi oli antud kohas esimene kord. Ta oleks justkui vaimusilmas näinud inimesi ja tegevusi, vestlusi, mõtteid - need olid õhus olemas ja justkui sisenesid iga hingetõmbega... Äärmiselt kummaline kogemus. Ootamatu, ütleks. Esoteerikutel oleks vist nii mõndagi selle elamuse kohta öelda. :)
Katkend tänasest vestlusest sellesinase õhtu kohta:
Elia: "See aurusaun oli ikka väga hea. Mitte niisugune nagu need kuivad soome saunad. Mõnus ja hea oli."
Muuk: "Mhmh. Oli küll. Kuigi ilmselt neljakesi sellele "pingile" istuma ei oleks mahtunud. Siis oleks lits-lits teineteisel küljes olnud."
NAER.
Elia: "Jah, neli litsi saunas."
NAER.
Läheb mööda pool tundi.
Endiselt NAER.

Igatahes, aurusena jõuti tagasi linna ja järgmisele üritusele. Sündmuse piinlikum moment oli Muuki jaoks keegi belglane, kes paistis teadvat kõiki Muuki südamesaladusi ning kuna ta ise (belglane siis) oli piisavalt ebakaine, et neid mitte enda teada hoida, siis vestles ta avalikult nendel teemadel asjakohaste inimestega. Siit järgmine tänase päeva hoiatus: olge purjus peaga vähem avameelsed (raske ülesanne, saame aru). Muusika oli enamiku ajast suisa õudne (Hoveri Koveri ei ole tegelikult kuulatav, eksole!). Tolereeritavaks muutsid asjaolud armastusväärsed inimesed. Seega elamuste summa oli sellegipoolest selgelt positiivne.

Järelkajana publitseeriks midagi niisugust ehk bulletid eelnevast neljast päevast:
rokk, audio orgasm, sõprus, uudishimu, pikad oranzikad juuksed, koit toome ja mikk saar, trepid, roosade litritega top, toompea, kenad jalad, äpardused trükikojas, kehv toit ja hullem muusika, fotogeenilisus - kellel on, kellel pole, kõhnad tüdrukud, mojito, kümneaastane ettekandja, rohetriibulised sokid ja kannalukuga saapad, otsekohesus, ausus, siniste triipudega triiksärk hõõrdumas vastu selga, äratahtmisetunne, särisev hommik, piinlikkus, nööpidega valge polo, ajalehed, punastumine, külm, torn, kõrgusehirm, tuul ja meri, naer, hüpped, kollased kased, Pirita, Ardu tänava Kolja, Pirita, lõhnaõli lõhn ja puhas korridor, puidune põrand, õhk, mis sisenes hinge, rull paberit, alasti õlad, nirisev kondentsvesi mööda klaasi allapoole põrandale mööda varbaid ülespoole silmadesse, uks ei läinud kinni, ootamatu vesi, paanika, kiiruse ületamine, punane mantel, maskuliinsus ja feminiinsus, julgus, risk, teised mõtted, laul, kiirus, laul... elu on huvitav, onju :).

Kaua kaua tagasi...


Suurem kogus fotosid kiop.eu, veel suurem kogus www.kiop.eu/LONDON2007
Enjoy!

Wednesday, September 05, 2007

Kui palju maksavad delfiinid?

Nii vapustav on jala käia. Maailm on siis kuidagi PÄRIS ja TEGELIK ja AUS. Igasuguseid inimesi näeb. Niisuguseid, kes ka jala käivad. Inimesi, kes istuvad Kristiine Keskuse ees pinkidel. Neil on räpased riided ja kasimata juuksed, neil on kurbusest kõverad silmad ja mustusest pundunud käed. Kuidas nad sinna sattusid? Kas oli see saatus? Kas oli see nende enda saamatus, laiskus, rumalus? Kes teab. Aga niisugused inimesed on olemas ja nad elavad meie kõrval. Autosõitja neid ei näe.
Täna hommikul jalutas mööda Kopli teed punk-laps. Mustad neetidega teksad olid jalas, ketid rippusid puusa pealt, juuksed mustaks värvitud ja rippus, silmad värvitud halliks. Poisslaps oli, ise vaevalt üksteist. Kellegi punk-issi ja punk-emme tore laps. Huvitav nähtus oli.
Eile õhtul oli päike kollane. Muuk kõndis jala koju ja nägi seda. Kollane valgus langes raudteedele ja igasugused märgid, pisikesed olendid, ka rongid hakkasid helendama värviliselt. Keila põllu peal oli ka kollane valgus. Seal seisid inimesed ja hoidsid köiest kinni. Ilus roheline väli.
Hüüru kõrtsis pakuti teisipäeva õhtu puhul kakseksasaja kroonist forelli süüa. Otsustati mitte süüa. Veidi odav pakkumine, või mis... ? Kõrtsil oli välja mõeldud ka oma strateegia, kuidas kaheksasaja-kroonine forell inimestele pähe määrida:
1. inimesed lähenevad letile ja kuna on tegemist kalasöögi kohaga, siis ilmselt soovivad nad kala süüa
2. inimesed annavad teenindajale teada, et vist oleks kala vaja
3. teenindaja saadab ülehelikiirusel taamal seisva timuk-poisi kalatiigi äärde kala koksama
4. samal ajal lööb teenindaja kassasse sisse hiigelkala maksumuse = 812 krooni (ainult kala)
5. inimesed teevad suured silmad
6. inimesed küsivad, et kas see on kuldkalake?
7. teenindaja vastab, et kala kilo hind maksab üle kahesaja krooni ja nende kalad on ainult kolme ja poole kilosed
8. inimesed vaatavad hämmingus teineteisele otsa ja loomulikult kala ei osteta
9. teenindaja saab kurjaks ja helistab timuk-poisile, kes juba delfiini konksu otsa ajab
10. missioon on katkestatud
11. inimesed tellivad endale inimese hinnaga sööki
12. maksavad kolmsada krooni kolme inimese söögi eest
13. aga kui timuk-poiss oleks kala enne konksu otsa saanud, kui hind teada oli, oleks inimesed pidanud delfiini kinni maksma, sest ometi ju öeldi, et kala soovitakse. Ilmselt oleks siis protsessimine hakanud.

Et siis niisugune lugu.
Ja õhtul oli suur udu.
Ja Muuk eksis udu sisse aparaadiga ära.
Ja põhimõtteliselt on ikkagi tore käia jala ning näha, kuidas maailm tegelikult pöörleb. Niisiis, toetagem autovabasid päevi. Muuk hakkas isegi mõtlema, et kas tal ongi autot üldse vaja. Aga siis tulid meelde hilissügise kurjad ilmad, vinge tuul ja lörts ja külm. Alatasa vett läbi laskvad saapad ning liiga õhuke mantel. Pikad teed. Lühikesed ajad. Räpased bussiistmed ja ligased torud, kust kõikumise kinni saab püüda..... jaa. Päikesepaistel on kõik ilusam. Isegi räpp. Ehk siis kuldne kesktee oleks päikesepaistel jala käia ning vihmaga mitte jala käia. Loogiline, eksole.

Tuesday, September 04, 2007

Taevas teab...






Variandid

Nii kaunis ilm on täna. Läheks välja ja jookseks ringi? Käiks ja püüaks päikest? Ringitaks? Haigutaks? Ja viskaks ennast võrkkiigele raamatut lugema? Või hoopis läheks Vääna randa liivale ringi käima ja meduuse merest püüdma? Käiks paljajalu liiva sees? Ehitaks liivalosse, jalad põlvedeni vee sees? Või hüppaks hoopis rongi peale? Sõidaks Kõrvemaale rattaga sõitma? Sõidaks ennast kõveraks? Ja pärast sõitu istuks kohalikus kõrtsis ja jooks kakaod rummiga? Või läheks ja teeks fotot ja filmi? ;)

Monday, August 27, 2007

Kuhu kaovad radiaatorid?

Täna on oravate päev. Kiirete, väikese ja oranzide oravate siblimise päev. Muukile on meeldinud töine olla. Niisugune tunne nagu oleks mägesid liigutanud ning "asjad" lõpuks ometi arenevad kuskile. Mõnus, eksole. Ääretult rahuldav on tunda, et oled tegemas midagi suurt, millel võib olla tõsine väärtus, mis mõjutab mitmete kümnete inimeste elukvaliteeti. Nüüd kuluks vaid kuum saun õhtusse ja sauna sisse jääkülm Saku Ice suure sidruniviiluga (vaid sellisel kujul ja sellises olukorras tarbiks Muuk õlut, muidu ta ei eelista seda jooki).
Eduliseks ja eriti üllatavaks tegi tänase päeva ka Muuki erakorraline automüük. Laupäeval sai välja pandud eriti heade piltidega kuulutus ja täna õhtul on juba kaks ostjat olemas. Uskumatu! Midagi veel alla pole kirjutatud, ent suusõnaline lubadus on tehtud.
















Ja tegelikult on kahju temast ilma jääda, sest ilves on olnud tubli ja hea loom. Nuuks. Palju mälestusi ja muud säärast. Mälestus esimesest päevast temaga ja tundest, et see auto on liiga hea minu jaoks. Tundest, et tal on läikiv karv ja aumehe süda, head helid ja muud imetlemist väärt omadused.
Kohtudes ühe auto-ostjaga nägi Muuk TTÜ peahoone ees kummalist pilti:
1. sõidab Muukist 1 cm kaugusele keegi VW auto järelhaagisega
2. autost tõuseb välja keegi kõhuga mees
3. kõhuga mees kõnnib, kang käes, TTÜ seina poole, kus lamab ca 2-meetrine radiaator
4. kõhuga mees hakkab radiaatorit kangiga taguma!
5. kõhuga mees saab radiaatori pooleks!
6. Muukil on hämming
7. Muuk sõidab minema

Mis sai radiaatori kahest poolest - ei tea.
Võibolla valmistus kõhuga mees sügiseks. Ilmad on ju hakanud pilve kiskuma, päike on hakanud madalamalt käima ja õhus hiilivad ringi väsinud looduse vaiksed ohked...

Sunday, August 26, 2007

Ida-Eesti, kuidas elad? Viimane osa ehk elu nagu filmis.

Juhtum Ambulartooriumis, kell 2200 õhtul.
Pühapäev. Lõke.
Osades: Tuuslam, Vanama, Elina, Tuhk, Pikk ja Jutukas.
Külalisesinejad: Eksavaatorimees, Stastik ja Molodoi.
Erikülaline: Zena.

Seltskond sebib ümber lõkke. Väljas on läinud piisavalt pimedaks, et lõkke välja lülitades oma sokke ei näe. Tähed taevas ähvardavad alla tulla. Puud praksuvad. Paku peal on pudel rummi ja kaks suitsukala. Muuk on viimased peaaegu, et üks ära söönud. Aga see polnud tema süü. Rummi omas Tuhk ja Pikk. Rummi jõi põhiliselt Jutukas. Keegi ei lausunud sõnagi.
Ühtäkki lähenesid maja nurga tagant lõkkele kaks kuju. Meesterahvad. Üks nimetas ennast Stassikuks ja teine oli lihtsalt Molodoi. Kanti dresse ja tenniseid. Istuti lõkke äärde maha.
Stasik: "A Masha djes segondja netu?"
Elia: "Net, ana v tallinne."
Stasik: "Nu, zhal."

Möödub kümme minutit. Maja ümber hakkab tiirutama kahtlane valge auto. Sõidab ühelt poolt. Sõidab teiselt poolt. Nagu ei suudaks otsustada. Järgmisena võetakse ette 90-kraadine kurv otse läbi aiamaa lõkke äärde. Ega auto ole kummist, eksole. Sõidab läbi küll.
Elia väljub endast. Milline jultumus! Sõita oma masinaga kellegi võõra inimese aiamaale sisse ja arvata, et nii ongi hea. Vanama väljus endast ja hakkas kepiga vehkima. Silmad sähvisid. Vanama lähenes masinale ähvardavalt kaikaga. Masin taganes. Valge viidi viisakalt aiast välja maja nurga taha sõiduteele. Lõkkele lähenes valgest masinast keegi neljakümnendates kõhu ja vuntsidega mees.
Lähenev mees: "Privet! U mena vodka jest!"
Kutsus ennast lõkke äärde, istus maha. Ja tutvustas ennast.
"A ja Volodja, ja na eksavatore rabotaju."
Seltskond noogutas.
"A võ shto zdjes delajete?"
Seltskond: "Sidim, kastjor smotrim, gavarim."
Ekskavaatorimees üritas seltskonnaga juttu teha. Selgitas, et tema olla kõva töötegija ja et kodus olla kuri naine ja et külavahel on tore purjus peaga ringi kihutada. Auto oli tal ka töö oma, nii et selle heaolust ta eriti ei huvitunud. Rääkis ta ka Stasiku ja Molodoi-ga. Uuris, mis on kunst ja mis ei ole. Naeris ja praalis kuni ühtäkki sosinal ütles, et tehke nägu nagu mind siin ei oleks kunagi olnud.... Mees hiilis nagu varblane minema ja hüppas üle aiateivaste sõidutee peale. Seltskond oli hämmingus. Eemal hakkasid kuuldavaks muutuma kellegi sammud ja pimedast ilmus nähtavale kellegi naisterahva blond soeng.
Zena: "Gde on?" (Tõlge: kus ta on???!!")
Seltskond: "Mõ ne znajem..." (Tõlge: meie ei tea... )
Zena: "No ja ze znaju shto on zdjes!" (Tõlge: ma ju tean, et ta siin on!")
Seltskond.....
Zena: "Ja ze vizu shto abvomobil zdjes!!!" (Tõlge: ma ju näen, et ta auto on siin!!")

Zena käib ringi ja märatseb. Seltskond on vait. Zena läheneb aia sellele osale, kust Ekskavaatorimees oli üle hüpanud. Ja karjub: "Võidi!!! Ja sjlõshu shto tõ tam dõshesh!" (Tõlge: tule välja, ma ju kuulen, et sa seal hingad!)

Zena oli üks häiritud olend. Ekskavaatorimehe unarusse jäetud naine. Blond ja kuri. Tuli ta oma meest koju peksma. Mees aia taga paadi all peidus. Välja ei tule. Hingab seal ainult. Naine seisis käed puusal kümme minutit ja läks ära. Ähvardas, et tuleb varsti tagasi. Ekskavaatorimees selle peale peidust välja uuesti lõkke äärde. Räägib, et me ei saa teda süüdistada selles, et ta oma kurjast naisest puhkust tahab. Vanama on ärritunud. Tahab ekskavaatorimeest lõkke äärest eemaldada. Selgitab talle roppude venekeelsete väljenditega, et tal on põhimõtteliselt siiber. Selgituste keskel hiilib mehe selja taha Zena ja haarab mehel kõrvast.
"No vot tõ gde!!!!" (Tõlge: siin sa mul oledki."

Noorpaar jäetakse õue vaidlema.
Osalised lahkuvad magama.

Poole tunni jooksul saabub öörahu.

Ida-Eesti, kuidas elad? Neljas osa.

Tuuslam: "Näe-näe. Suitsukala putka on seal! Teeme peatuse!"
Elia: "Tuuslam, neid putkasid tuleb siin veel vähemalt kaksteist."
Tuuslam: "Okei. Siis sõidame veel veidi."
Muuk võttis vahepeal teadmiseks, et peatutakse suitsukala putkas ja ostetakse suurde sinisesse kala. Hkmmm... kala, mille ilmselt ei ole mingisugust vaakum-pakendit, mis on üsna naturaalne ja lõhnab...
Kümme minutit sõitis suur sinine veel mööda maanteed Alatskivi poole edasi kui sattus ette suur silt KALA ning masin peatati. Müüa oli igasuguses suuruses erinevaid suitsetatud kalasid. Muuk läks ostis tomatit ja kabatshokki, Co hankis kalad. Kohtuti viie minuti pärast auto juures. Vanama oli veendunud, et luts on hoopis angerjas. Muuk ei mäleta, kas seda kala ka hangiti või mitte.
Siis saabus Alatskivi ja kõrts. Ja kõrtsis saabus pealinna salat ning heeringaleib.
Muuk ei jõudnud ära oodata, millal ükskord AmbulARTooriumisse jõutakse. Alatskivilt oli sinna veel kiviga visata. Aga täpseid maja mõõte või asukohta Muuk ju ei teadnud. Seega arvaski ta iga maja nurga taga, et no nüüd tuleb õige koht. Ja niimoodi umber tosin korda.
Peipsiäärsete külade võlu on hämmastav. Möödasõites olid teeääres palistatud sibulapärgadega, majad punased-kollased-lillad-rohelised, palju värve, palju päikest, palju ehedat inimest. Kunstihoone ise oli SUUR. Hoone ees oli astmeline trepp, nagu korralikule kunstigaleriile kohane. Uks oli kollase-lilla-sinise segu. Seina peale oli väikse raami sisse käsitsi maalitud hoone pühalik nimi. Maja asus teiste majade keskel. Nagu kõik majad Kasepää külas. Naaber oli paar meetrit sinna või siia. Inimesed sõbralikud. Kõik teavad kõike ja kõigist. Õhus oli tunda värskete kurkide, tilli ja sibulate uimastavat lõhna. Maja uks avati ning seltskond astus sisse. Näitus tabas neid kohe esimesel sammul.... fotod kohalikest musta äärisega ja raamitud. Fotod naistest, meestest, nende kassidest ja lastest. Fotod paatidest ja paadikuuridest ja talvel nööri peal kuivavatest aluspükstest, Peipsi ääres stringe ei kanta, räägiti; fotod kurbuses ja naerust ja usust ja hädast. Fotod vaesusest. Fotod surmast. Lilla mantliga vanatädi kummardas kadunukese haua juurde pingile. Hüvastijätt. Teekonna lõpp. Fotod puuriitadest ja värvidest ja pinkidest. Fotod joodikutest ja kalameestest. Igal fotol on oma lugu. Hea lugu jääb alati meelde. Ja see näitus jäi meelde. Väga ehe tundus. Eriti inimesele, kes ei ole enne niisugusesse kohta sattunud. Tabatud oli eelkõige erinevusi, kontraste meie, tallinlaste, igapäevaeluga võrreldes. Kas selle küla enda ehe pale ka kohalikele hea tundus? Kes seda teab... Ehk oli nägu liiga vahetu. Ja kortse liiga palju.
Loomekeeled räägivad, et selles majas on kuusteist tuba. Väidetavalt ei ole tubade arvu kunagi üle loetud ning kuusteist on vaid eeldatav number. Muuk eksis oma sealoleku ajal vähemalt kaks korda ära. Väga lõbus eksimine oli. Teise korruse tubadel oli mingisugune keerdkäik sees. Olgugi, et soov oli minna vasakule, sattusid ikka paremale ;).
Õhtused tabamused enne pimedat:


Friday, August 24, 2007

Ida-Eesti, kuidas elad? Kolmas osa.

Viimasti korda kui Muuk Peipsi kõige ilusamas rannas - Kauksis käis, oli ta kaheksateistaastane ning seal peeti keskkooli lõpupidu. Minek oli bussiga ja Muuk ei saanud kaasa minna, sest tal oli eelnevalt kokku lepitud kohtumine härra Lennart Meri`ga, kelle kätt sai surutud ja kes talle ütles, et ta olevat justkui naabrimaja tüdruk :))). Ääretult inspireeriv ja tore kogemus. Peale käesurumist lubas tollase kooli diretor neiu ise Peipsi äärde ära viia. Sõit tundus jube pikk. Ja kui Muuk direktoriga kohale jõudis, oli pidu juba alanud. Mäletan siiamaani eriti selgelt, kuidas Peipsi sinised-roosad-erepunased-kollased veed horisondil samasuguse taevaga kokku sulasid. Ei ühtegi lainetust. Ei ühtegi hingust. Rahu, vaikus ja ilu. Niisugune oligi Muuki esimene Peipsi kogemus.
Co hakkas Peipsi poole kulgema siis kui Kreenholmi manufaktuurile oli ring peale tehtud. Suured hooned. Hoonete vastas oli suhteliselt väsinud olemisega maja, mille seinale oli keegi mõnikümmend aastat tagasi kinnitanud sildi: dom obrassovava porjatka! :))) Nali missugune. Maja ise oli muidugi kenasti ehitatud ja arhitektuuritatud. Peale Kreenholmi sõit Narva Statoili - 3 pakki vänget nätsu, et tee peal magama ei jääks ja pojeehali! Muuk nõudis, et autos kuulataks valjult Muse´i. See ansambel annab alati audioorgasmi. Ka see kord. Oli vist see paar tundi, kui jõuti Kauksisse. Võibolla oli ka vähem, täpselt ei mäleta. Päike lõõmas, männipuud lasid okkaid sahistada, randa viis jalgtee, kaherealine küll ja autod võisid ka sellel sõita... Suur sinine jäi parkimisväljakule maha. Inimesed läksid aina edasi ja edasi ja edasi kuni .... tuul ja meri ja kuldsed Peipsi liivad....mmmmmmmmmmm. Vesi oli supersoe! Jube hea oli olla! Muuk läks alasti joostes vette. Lained laksusid üle pea. Taevas tuli lähemale alla ja Muuk ei kartnud üldse enam. Mõnikord juhtub, et Muuk kardab suuri ja tumedaid veekogusid. Mai kuus juhtus nii. Läks vette, sibas meetri jagu ja siis uuesti tagasi. Aga Peipsi ääres on asjalood ikka teisiti. Vanama sai muidugi külmakrambid, Elia ujus nagu delfiin parimates aastates, möödus tund, inimesed väljusid veest ning naasesid jahedatena suure sinise juurde.
Algas jaht suitsukalale, tomatitele, joogile, söögile ja vanausulistele.... ;)

To be continued...

Wednesday, August 22, 2007

Ida-Eesti, kuidas elad? Teine osa.

Hädavaevu sai Muuk pilkases pimedas kitsastel Narva tänavatel hrushovka ette ära pargitud. Co oli uhke Muuki üle ;). Hädavaevu sai Co oma kompsud Muuki suurest sinisest kätte, Vanamast paistsid ainult pisikesed pruunid jalad, kui ta oma suurte tekkide ja virna kottidega mööda kitsaid trepiastmeid ülespoole minema hakkas. Muuk oli solidaarne ja pakkus abi. Sai Vanamalt kätte suure teki ning sammus sellega Vanamale järgi. Korter ise oli täiesti aita-ennast-ise formaadis ehk sisaldas euroremonti ja kõiki muid mugavusi. Teleka pani Elia kahvliga käima ja saime Narvas ETVd vaadata. Nii õilis eestlase tunne tuli peale. Kümme minutit peale kohalejõudmist hakkas Vanama nägu üha enam pilve kiskuma. Ühtegi sõna ei lausunud enam. Ühtäkki tõusis ta toolilt ja sammus otsejoones vakuumkliineri juurde. Hääled sisse ja tööle! Kõik surnud kärbselaibad sai torust sisse imetud. Puhtus on ju ikkagi au sees! Ja tuleb tunnistada, et Narva linnas oli väga palju mutukaid-putukaid-liibuvaid satikaid-mardikaid-kitiinkestaga põrinaid ja muid loomi. Veerand kogu Narva linna loomadest oli meie lahtisest aknast sisse lennanud ja pesitses nüüd seina peal lambi juures. Teine veerand oli sisse lennanud umber kolm päeva enne meie saabumist ning lamas surnult erinevates kohtades. Vanama sai krambid ja pidi laibad ära koristama. Eraldi tasub mainimist Vanama voodi ehk sandwitch. Voodi oli suur potisinine nahast diivan, mis laiali pressides lahti käis. Elia ja Tuuslam kangutasin nii, et potisinine moodustas üsna huumoririkka koosluse tomatipunasega nende nägudel. Siiski krääääksuga saadi voodi lahti. Peale jõupingutust jäi lahtine sandwitch kurjakuulutavalt kõikuma ja tundus nagu ähvardaks ta iga sekundi pealt lataki uuesti ennast kokku lüüa. Vanama siiski julges sinna ennast asetada ja Muuk käis öösiti kontrollimas, kas Vanama on veel elus ja kas sandwitch on lahti püsinud. Vene keeles võib niisugust voodit nimetada veel karakatitsaks. Aga tegelikult oli väga vahva. Kodu oli lebatav, karakatitsa pidas ennast kenasti üleval, vannitoa vesi käis vist gaasiga (Tuuslam toimetas seal midagi suure valge kapi juures ja hõikas, et nüüd on soe vesi olemas. Muuk käis dushi all ja vaatas, et kapi sees põleb elus tuli. Soe vesi Narva moodi, ilmselt), magamistoas oli hiigelvoodi-seksodroom-disco lights. Ees oli ilus Narva öö ja veel ilusam Narva hommik.

Kell 1100 oli Co Narva Pappa Pizzas. Äärmiselt tore koht. Kohvi peale tehti ämblikuvõrgu-kujuline kaunistus shokolaadist. Mmmmm :))). Muuk oli õnnelik seal kohas. Siis tuli tiir Narva linnas. Inimesed hüppasid õhku.


















Piiripunkti juures olid erinevad hoiatussildid, et siia ei tohi tegelikult tulla.

























Sai käidud Narva jõe ääres, kus ühel pool oli Narva linnus ja teisel pool Ivangorodi linnus. Eesti lipp lehvis täies trikolooris, Vene lipp oli luitunud ja loju. Muuk leidis jõe veerult kummardavaid inimesi....

















Jah. Narva linnas on elu teistmoodi. See ei ole Eesti, see ei ole ka Venemaa. See on midagi vahepealset. Inimesed, kes seal elavad ei käsitle ennast ei venelaste, ega ka sajaprotsendiliselt eestlastena. Mõned on sundseisus - neil on Eesti kodakondsus, seega kui nad isegi tahaksid, siis Venemaale nad tagasi minna ei saa. Samas kohati pole tuju ka Eestimaal edasi elada. Narva on justkui väike omaette riik, kus on oma seadused. Inimesed on valdavalt umbkeelsed venelased, poepidajad, teenindajad, kooliõpetajad, kingsepad, ehitajad, kes käivad mujal tööl. Inimesed on ka valdavalt väga sõbralikud, ent siiski tänapäeva erinevate inimvormide suhtes sallimatumad kui pealinlased. Nendel on oma moraal ja oma viis, kuidas elu käima peab. Narvat nimetatakse ka Eestimaa Las Vegaseks. Ei ole ime, kui ühel tänaval on näiteks neli kasiinot. Kõik erinevad ja igas ühes on toimumas mingisugune mäng. Ilmselt on see täiesti tavaline, et inimene paneb kuus mingisuguse osa oma sissetulekust kõrvale ning läheb kasiinosse õnne proovima. Puhas meelelahutus. Põgenemine unistuste maailma.
Ka Sillamäe on täiesti omaette territoorium. See on justkui mälestus kunagisest pürgimusest taeva ja täiusliku arhitektuuri poole. Stalini-aegsed elamud palistavad Sillamäe promenaadi. Park on, istekohad on, vanatädid zongleerivad keppidega ning teevad teineteisele silma. Muuk & Co jõi pargipingil Coolerit ning tuli lagedale bisnes-plaaniga: Sillamäele tuleks luua Sillamäe-Narva Ühendatud Tampoonitehas. Pakuks konkurentsi Tampaxile ja OB-le. Tampoonid ju kohutavalt kallid! Meie teeksime odavamalt ja lõbusamalt. Sillamäe tampoonid, eksole. Iga tampooni peale kirjutaksime selle päeva sõnumi: "Täna vihma ei saja!", "Täna kohtad kedagi erilist!", "Täna mine loomaaeda!". Eksole vahva! Väledad Sillamäe ja Narva tädikesed hakkasid tampoone tegema. Kui laieneme, siis ostame ära Kreenholmi manufaktuuri hooned ning hakkame eksportima. Eelkõige Venemaale, muidugi. Reklaamklipi mõtlesime ka välja: klipp algab kaadritega sellest, kuidas Sillamäe tublid töötajad tehases tööd teevad, kitlid ees, nägu naerul, väntavad tampoone kokku. Tegevust kommenteerib madalahäälne ja patriootliku kõnemaneeriga meesterahvas. Klipi lõpus toimub interferents, katkestus, lindi vahele kerimine ja järsku oleme kellegi trendiga naisterahva kõrval, kes päikesepaistel ja naeratades mööda City tänavaid käib ning tal ei ole elus ühtegi muret, ei ainust probleemi, mis tema südant valdaks. Miks? Kuidas see võimalik on? Aga sellepärast, et tema kasutab Sillamäe tampoone. ;)
Kell 1600 sai Sillamägi otsa. Siis tuli Sinimägi ja kalmistu.
Kell 1700 jõuti Narva jõesuusse. Milline rand, milline melu! Rannas oli mitu baari. Seltskond külastas nendest kahte. Üks oli suur ja seal sai tantsida. Teine oli Beach Bar ja see oli suunatud pigem karaokele ja kokteilidele. Esimest ei tehtud, teist aga küll. Kui kunagi Eestimaale soojad ilmad tagasi tulevad, siis võib minna Narva Jõesuusse rannamõnusid nautima. Rand on oivaline, inimesed lõbusad ja muretud, pakutakse huvitavaid sööke ja jooke. Ei ole rahvamasse, ei ole rabelemist... rahu, meri, päike...
Päeva kulinaarne tipp saabus õhtul kell 22. Narva linna 100% China söögikohas serveeriti Tuuslamile lammast. Tuuslam sai maitsemeelelise orgasmi. Ei öelnud 45 minutit ühtegi sõna, vaid mälus, silmad kinni ja häirimatult. Teised maitsesid ka. Nad nõustusid Tuuslamiga.
Vaikuses lahkuti koju.
Saabus uni, saabus öö. Homme minek Peipsile....
To be continued...

Tuesday, August 21, 2007

Ida-Eesti, kuidas elad? Esimene osa.

Õhus on tunda sügist. Loodusroheline ei ole enam nii ere kui enne. Puud-põõsad ei ole enam nii värsked kui enne. Meri ja järv on siiski veel soe. Temperatuur on väga vahelduv. Ja esimest korda mitme kuu jooksul oli hommikul nii pime, nii pime ja nii külm. Prrr! Muuk tahtis selle peale veel sügavamale oma voodiurgu pugeda ning teeselda, et teda ei ole enam olemas. Ta oli kui Alice imedemaal. Nurrus vaikselt oma kookonis ja nägi unenägusid. Nii taevalikult hea oli. Tõllu uni on täiesti fenomen omaette. See sarnaneb visuaalist ülekantud füüsilis-emotsionaali Trainspottingu Rentonile kui too üledoosi tegi. Mees vajus maa sisse, vaip kandus talle järgi, nagu maapeale haud oleks olnud. Mees pooleldi oli ärkvel ja pooleldi oli unes. Niisamamoodi on ka Tõllus magamisega. Voodi nagu tõmbaks endasse. Sügavale, sügavale, sügavamale. Uni saabub momentaalselt ja raskelt. Ronib kontidesse, ajusse. Algab sisekino. Põnev ja ligitõmbav. Tõllus on võimalik kasvõi kaksteist tundi järjest lihtsalt magada. Ja peale ärkamist tahta edasi magada.
Hommikune äratus oli pandud kella poole kaheksaks. Uhh! Kohutav. Muuk tõusis kell pool üheksa. Mhmh. Aga sellegipoolest jõudis ta tööle punkt kell 9, sest temas pesitses kiirete tähtaegade paanika. Ja nüüd ta siis ootab vastuseid. Paanitseb. Hillitseb ennast. Mõtleb Peipsi järve äärsetele vanausulistele.
Nädalavahe tundub nagu oleks juba nädalate kaugusel. See oli kuidagi nii teistsugune. Nagu filmist võetud.
Kell punkt seitse reede õhtul hakkas seltskond Muuk & Co liikuma Narva suunas. Meeleolu oli ülev ;)). Suurele sinisele saadi hääled sisse pandud. Vahter koos kogu oma "elamisega" peaaegu ei mahtunud autosse. Kaasa oli võetud pool magamistoakappi, tekk, pool õllevarudest ja veel üht-teist. Tallinnast väljasõidul sai ostetud kuskilt Statoilist pahaks läinud baguette´id ning suur ringsõit sai alguse.
Esimene peatus: Liimala rand. Kell oli tiksunud siis juba poole kümnendat tundi ning Vahter oli omandanud uue hüüdnime: Vanama ;). Rannas oli ca miinus kakskümmend viis kraadi sooja. Vesi peaagu omandas jääkirmeid ja Muuk ei otsustanud ujuma minna. Visuaalselt oli "asi" siiski üsna kena. ... Smaragd-rohelisi grandiooseid laineid jälgides kükitas Vanama veekogule lähemale ja katsus teda. Ta surus silmad kissitades kinni ning tema nägu väljendas valu. Vesi oli külm. Järgnes röögatus. Ja vaikus. Mets kaikus. Elia seisis jahmunult paari sammu kaugusel. Segadus. Kas Vanama on elus? Äge kätega vehkimine oli tõenduseks sellest, et Vanama on ikkagi elus...
Kell ca üksteist kohaliku NARVA aja järgi jõudis seltskond esimesse Statoili. JA SEAL MÜÜDI ALKOHOLI! Uskumatu! Ukse ees seisis must Mercedes. Selle sees dressipükstega vene keelt kõnelev "härra" rollnokk, kuldketid vehkimas. Muuk & Co ehk Vodkaturistid Tallinnast sisenesid Statoili ja varusid endale KELL ÜKSTEIST ÕHTUL kodusse jooki. Täitsa tore oli. Peale seda seisis ees seiklus Narva linna suurtel ringidel, et üles leida öömaja järgmiseks kaheks ööks. Äärmiselt keeruline ja pime linn. Ilmselt viimane põhjustas esimest. "Kodu" juures ei põlenud ühtegi valgustust. Ainus, mis vähegi ere oli, oli sõna ROSSIJA kuskil kaugel. Elasime täpselt piiripunkti juures. Taamalt paistis Venemaa. Meeleolu oli endiselt ülev.

To be continued...

Thursday, August 16, 2007

2 moraali

Tolm ja tahm - see võiks olla tänase päeva koondnimetaja. Jõudis Muuk tööle. Algas suur rahmeldamine kuni mõtles Muuk, et on vaja teatud isik Vahteriga nädalavahetuse detailid läbi rääkida. Et aega polnud, tuli teha efektiiv-kiire randevuu ümber Hauka Pubi puu. Hauka pubi asub teatavasti remonditava Nõmme tee ääres. Vahter kohe infot andma, et vaja sõita Tedre tänavale ja sealt saab pubile ligi. Muuk sõitis. Tuli välja, et Tedre tänav on üks tänav liiga hilja, et pubi peale ära keerata ja et neiu juba autost väljas oli ning poolele teel kombainide ja kappade ja liiva ja sillutise ja tolmu ja suurte higiste töömeeste ja tuule käes sõdimas oli, siis otsustas ta, et hea küll - käime kuni pubini välja. Jõudnud Haukani, tuli välja et, pubi kinni! Niisiis, kiirkõne Vahterile - change of plans. Muuk uuesti autoni tagasi jalutamas, uuesti läbi tuule ja tolmu, seeliku ja plätudega, liiv varba vahel pitsitamas ja tolmukehad silma ronimas. Jõudis autoni. Vahter oli ka seal. Koos otsustati sama Nõmme tee ääres istuvasse Gruusia kööki minna. Jälle tolm ja tahm. Gruusia köök lahti. Toidud - ainult liha ja grill ja pekk ja searasv! Jube! Muukil süda paha. Gruusia grilli kõrval lebatses miski "Hea söök" toidukoht. Lähemale jõudes selgus, et tegemist hamburgeri putkaga. Ei jäänudki muud üle kui autoni tagasi marssida. Muuki varbad olid vahepeal keskkonna olude sunnil halliks tõmbunud. Sellest inspireerituna ei olnud tal ka kõige suurepärasemat tuju eksisteerida. Siiski. Järgmiseks suunaks sai võetud Tammsaare Osmani kebab koht. Neiu sai ummistada naiste veetsee ja seal oma varbad puhtaks pesta. Nii hea! Ja seejärel toitus ta krevetisalatist. See oli söödav. Ühesõnaga kiir-efektiiv lõunast kukkus välja pooleteist-tunnine seiklus tolmu ja liiva sees.
Nii, et ärge lähenege Nõmme teele - ei ole hea mõte.

**

Ja väike terakene veel lõppu - tore on leida enda ümber inimesi, kes inspireerivad olema rohkem, parem, targem, üllam, väärikam, ilusam, hoolivam. Ja tore on seda inspiratsiooni tunda ning teistele edasi anda. Energiavahetus, eksole. Energiavahetusest tekib energiaspiraal, mille tulemusena kõik vahetatava energia osapooled ennast suuremana tunnevad.
Inspireerige ja olge inspireeritud ning ilusad "asjad" hakkavad juhtuma iseenesest.

Monday, August 13, 2007

Ekstreempolaarne nädalavahe

Raju, raju nädalavahe oli. Igas mõttes raju. Ekstreemne ja ebaratsionaalne, samas mõistluslik ja vaoshoitud. Sinusoidid lokkasid igas võimalikus suunas ning pühapäeva öösel tundsin, et olen uuesti elus.

Raju nädalvahe algas juba neljapäeval, mil seltskond reklaamiinimesi otsustas, et on vaja naabermaade reklaamiinimestega kokku saada ja suviseid päevi pidada. Eestlased läksid endale omasel kombel varem kohale, et mitte riskida hilinemisega. Kohalejõudmise protseduuri võeti väga vabalt ning Lätimaale jõuti seiste tundi ja kuus õlut hiljem. Sellest polnud midagi. Bussijuht oli pisut vanaldase flegmaatik hundi moodi. Seisis ja suitsetas. Sõi ja oli vait. Muuk tahtis kolmanda joogi lõpuks bussikõlaritest Chemical Brothers`it lasta, aga võta näpust kõlarid pistsid selle peale kriiskama ning see üritus jäi katki. Selle eest sai lauldud palju erineva sisu ja kõlaga laule Dahlingu poisiga ja muidu ennast hästi tuntud. Esineda on ju ikka tore. Eksole ;).
Kell pool üks maanduti kuskil Läti farmis. Ja sellest ajast saati elab maailmas Farmi-Muuk ja muud Farmi tegelased. Territooriumile oli ära mahutatud kolm suurt hoonet, millel hobuste pildid igal pool kaunistamas. Reklaamiinimesed istusid neljapäeva öösel ühe hoone treppidele ja õhkasid alkoholi juua ning suitsuvortsi süüa. Muuk tõusis järgmine päev vara - pool kaheksa. Päike oli tõusnud, väljas oli juba kuum. Oli reede, oli idüll... Muuk avastas endamisi, et HOMMIK võib ikkagi meeletult ilus olla. Just niisugune hommik, mil veel keegi ärganud ei ole. See on karge. See on ülev ja hea. Lätimaa dush oli oivaline: farmimaja katusekorrusele oli tehtud dush ja dushiruumi paistis kahest avatud aknast sisse hommikupäike. Ilus. Muuk sai ennast värskendada ja ühineda reklaamiinimeste foorumitega, mis kestsid kuni hiliste õhtutundideni. Kui foorumid läbi said, siis oli aeg Leedu discoks: Röyksopp, Pulp, Sigur, Queen ja muud mõnusat lasti. Muuk hüppas neli tundi järjest õhku kuni jalad valusaks said. Magama sai mindud kell pool kolm, sest järgmine hommik oli kell 7 äratus. Siiski, kella poole kolmene üritus jäi siiski ürituseks, sest padja all värisesid veel Leedu bassikõlarid ning need ei vaikinud enne kella poolt viit. Niisiis, Muuk saigi magada tublid 2 tundi ning pidi siis kihutama "reaktiivlennukiga" Tallinasse, et kella 1130ks Pärnamäe kalmistule jõuda. Kell 1130 oli Muuk kalmistul küll, aga Mestakalmistul! Selleks, et Pärnamäe kalmistule jõuda läks veel 3 minutit kiiret kihutamist ja selleks, et kalmistu väravatest kabelisse jõuda läks veel kaksteist minutit intensiivset jooksu läbi hauamaa. Üsna õõvastav ja ebameeldiv. Muuk tundis, et ta oli seal ainuke elus inimene, kellel närviskaala punast lööb. See absoluutselt ei sobinud atmosfääri. Ta jõudis 1144 kabelisse. Kabeli suures saalis oli elektrooniliselt kirjas: 1130 Pajupuu. Kadunuke oli Muuki tädi lahutatud mees, keda ta ca kakskümmend aastat näinud ei olnud. Muuk sisenes kabelisse nii vaikselt kui võimalik. Hiilis kõige tagumisemate istmete juurde püsti seisma. Käristas kotist välja oma fotoaparaadi ja jäi pildistamiseks sobivat hetke ootama. Ta seisis ja mõtles: "Ärgu ainult telefon nüüd helisema hakaku!" Seda ei saanud vaikseks ka panna, sest hetkel kestis palvus ning aparaat oli viiekümne luku taga kinni. Palvus läbi. Muuk jälle kohmitsema oma koti kallale, et telefon vaikseks saada. Sai. Kogu sündmus oli kummastav. Muuk tundis justkui ta oli vales kohas, valel ajal. Palju võõraid inimesi. Alla poolte olid tuttavad. Samas need, kes olid tuttavad, olid ka sugulastest ilmselt need isendid, kellega kõige suurem läbikäimine ja kuuluvse tunne on. Neil oli kurb. Muukil oli kurb nende pärast ning häbi iseenda pärast, et ta ei suutnud kuidagi hingeliselt sündmusega kaasa minna. Pealegi, kohutavalt ebameeldiv on matuseid pildistada. Tegemist on kellegi maise elutee lõppemisega ja seda pildistades tekkib tunne nagu oleks see müügiks. Aga Muuk oli lubanud ja lubadusi tuleb täita. Seega pildistas ta sellegipoolest iseenda sisemist ristiretke alla surudes. Peied said peetud kella kolme paiku päeval. Muuk vedas ennast oma kaua ära oldud kodusse ja uinus seal kahe teki alla magama. Pani endale äratuse ka. Sest vastasel korral oleks ta järgmise päeva lõunani uinunud. Õhtupoole, kella seitme paiku läks Muuk välja, sest ka seda oli ta lubanud. Ja oli väljas kuni varajaste hommikutundideni. Sest ka seda oli ta lubanud. Nägi palju erinevaid inimesi. Üllatus mõningates inimestes, osaliselt positiivselt, osaliselt negatiivselt. Ja tegi sellest järeldused, et tõepoolest, on olnud üks eriti kummaline nädalavahe. Mõned lahkuvad, mõned tulevad, mõned vahetavad kohti. Pühapäev oli vaikne ja rahulik.
Muuk samuti.

Sunday, August 05, 2007

Kosmos 405

Tekk tappis keha. Kell on 330 ja magada ei saa. Mitte, et und ei oleks. Uni on, aga magada ei saa. Palavik on ka. Ja pea valutab ka. Ja üldse ei ole hea olemine, niisugune tunne nagu peas oleks umber viis mitte üks nina, niisugune tunne nagu iga millimeeter tapetud kehal tahaks erinevas suunas laiali joosta... Liigselt on täna ka kohvi tarbitud. See ja palavik annavad kokku hea põhjuse, miks magada ei saa.

***

Läbi punaste kardinate kumab heledalt kollane tänavavalgus. Ta nahk on valguse käes hell. Hooletu löögiga lajatub käsi vastu soe-sahisevat laupa. Ta mõtleb... Punaste küüntega lahtised sandaalid, roosa sisuga suur energia, paekivi võlvid, heade mõtetega soojad kutsuvad inimesed, igaüks neist oma värvi, igaüks neist oma maalidega... Triibulises pintsakus noormees, mustast nahast kaabuga, ilmselt üks andekamaid inimesi, vaba hingega, vaba ja viisakas, tungimatu, olematu ja olev, kaabu küljes punane sulg... Seisis suures massis ja ootas, et muusika temast sisse välja tagasi tungiks. Näis üsna ükskõikne. Ilmselt ei mõjunud. Ta maalis ennast sinna.
Äsja vahetatud linad ja tekk ja padi, pisut karedad helendava ihu vastu. Need tunduvad külmemad kui ihu. Kass matsutab vett süüa. Nina on vesine ja suu on lahti. Keha keerab ennast asemel... Kas mõtelda või mitte? Kui mitte mõelda, siis äkki tuleb uni? Tavapäraselt on ju nii, et kui mõelda, siis uni ei tule, sest mõtted okupeerivad inimese unelihased. Aga mõtelda on mõnus, ütles Hando Runnel. Kollane tänavalatern paistab silma. Kolvikesed ja kepikesed vahetavad kohad. Kohatine pimedus. Inimene on ebatäiuslik. Silmad on klaasjad ja ei sulgu.
Üksik naisterahvas ühe kitarriga pisikesel laval tiheda inimtungi ees. Hell muusika. Hell ja hingeline. Läks hinge. Avas mõtted. Viis ühele laineharjale ja teised ei olnud enam teised, vaid justkui mina ise. Hüppa minu sisse ja mina hüppan sinu sisse. Ümberringi roosa ja pehme ja hea. Suled silmad ja NÄED. Algab teine elu. Sinu sina liigub ringi ja puudutab...
Keha tõuseb voodis istukile, käed vajutamas meelekohtadele. Homme peaks minema ja olema. Homme saabub alati peale und. Praktiline homme. Teoreeritiline homme on ammu juba saabunud. Ja homme on alati parem kui täna. Sest hommik on alati parem kui õhtu, räägivad teadjad.
Head hommikut, kõigile... Tehke endale üks tomati-juustu võisai ja minge õue jalutama ... :)

Thursday, August 02, 2007

Kellel on suurem, see on võitja.

Päike on naasnud Eestimaa peale. Hurraa! Ja Muukil on tänase seisuga parem. Nätsu närimine aitab kõvasti.
Kunagi oli Muuk neljateistkümne aastane ja pidas dieeti nagu paljud samaealised seda tegid. Hommikusöök oli kohvi ilma suhkruta ja tükk juustu. Lõuna oli täpselt kell 3 ja koosnes peamiselt salatist ja võibolla kanafileest sinna kõrvale ning õhtusöök oli mitte midagi või kaks pakki Hubba-Bubba nätsu, üks õunamaitseline ja teine vaarikamaitseline. Neid nätse näris Muuk teismeliste ajakirjade kõrvale. Luges lugusid, kuidas suured seitsmeteistaastased inimesed mööda ilma seiklesid, kuulas Jennifer Rush`i ja ahhetas omaette. Tal olid siis vööni suured tumepruunid lokkis juuksed, roosa koduseelik ja litritega topp. Lahe! Niisugune lugu tuli nätsutamisega meelde. Siis oli veel mullitegemine ka väga popp tegevus. Kes sai suurema, see oli võitja.

Wednesday, August 01, 2007

Valge kõva keha

Muuk on jõudnud tööle. Kuhi "asju" on ees ja väga suurt jaksu neid teha ei ole. Kurgus saag, nagu eilegi, võibolla, et pisut hullem isegi. Küüslaugust ei olnud väga palju kasu. Ilmselt tuleb miski ibuprofeen ka ära süüa.

Tuesday, July 31, 2007

Kass

Täna oleme tõbised. Muuk on saanud Tuuslamilt mitte-nakkava külmetushaiguse. Olemine ei ole tore. Kurgus on saag, peas on udune maag ;). Soe on. Ja liikmed tahaksid justkui kõik korraga iseseisvat elu alustada.
**
Ta on nagu valge kass, kes kurvalt katusealuselt välja vaatab ja ootab, ootab, ootab.... Ootab kojumineku aega, sooja tekki, teed ja vahtrasiirupiga küpsetatud pannkooke.

Friday, July 27, 2007

Karvadeta virsik ongi nektariin ehk virsik on positiivne ja nektariin on negatiivne

Täna hommikuhelveste juurde oli oivaline süüa värsket nektariini. Sellega meenus üks insident kümme aastat tagasi kunagi samamoodi juulikuus.
Lapsevanem Ema käis turul. Tõi sealt virsikuid ja nektariine.
Lapsevanem Isa vaatas turukotti umbusaldava pilguga.
Lapsevanem Ema: "Vaata kui ilusaid nektariine ja virsikuid ma sain."
Lapsevanem Isa: "Mis vahet neil on!? Virsik on ju lihtsalt karvadega nektariin."
Ja mõlemad lahkusid turtsudes turukoti juurest.

Siiski, Muuk sõi täna hommikul nektrariini. Seda karvadeta virskikut. Luges Eesti Ekspressist atriklit sellest, kuidas Edgar olla laste mänguväljakud kiiruga ja ilma turvanõudeid arvestamata ära tellinud ja nüüd vaesed lapsed kukuvad päid ja jalgu lõhki ning kedagi ei paista huvitavat. Peaasi, et valimislubadused täidetud saaks. Niisugust andis see artikkel mõista. Eks oli tegemist tüüpilise situatsiooniga Eestimaa pinnal, et lubatakse liiga palju ning seda siis üritatakse kuidagi pinnapealselt täita, et näiliselt asi justkui "tehtud" oleks. Kahju, eksole.
Lapseväljakutega tuli meelde veel ca paarkuu tagune insident, kui Muuk, Tuuslam ja Vahter Viimsi tuuril käisid. Jalutasid ja jalutasid, käisid vanades sõjaväe angaarides ning jõudsid lõpuks välja kuskile Rohuneemest edasi moodsasse külasse, kus oli lastele mänguväljak tellitud. Muukile aga hirmsasti meeldib nende uute suure keeruga mänguasjadega kiikuda. Ja nii ta siis läkski ühele hobusele peale ja kiikus. Ühtegi last läheduses ei olnud. Väljak oli tühi, kusjuures majad tundusid tühjad, keegi justkui ei käinud seal piirkonnas peale nende kolme. Jube vahva oli kiikuda. Muukile meeldis. Vedru andis järgi ja tekitas üsna suure väänderaadiuse. Tore! Ühtäkki saabus piirkonda keegi Auto. Punane, mäletamist mööda. Autost tuli välja kolm sportlikku univormi riietatud daami. Üks jämedam kui teine. Üks paistis olevat selgelt grupi liider. Hark oli käes. Kulm oli kortus. Daamid lähenesid lastemängiväljakule.
Liider Muuki suunas: "Kuulge! See mänguväljak on ikka lastele mõeldud. Näidake nüüd pisutki eeskuju ja tulge sealt ära."
Muuk üllatunult nii äkilisest rünnakust: "Jah, eks ma tulen. Aga ega ma siis midagi ei lõhu ju."
Liider: "Need on eurosertifikaadiga mänguasjad, kannatavad 100kg! "
Liider koos jüngritega eemaldus kurja kuulutavalt. Muuk siiski ei saanud pihta, miks see viimane lause asjakohane oli. Kas ta siis nägi välja kuidagi niimoodi, et ta kaalub üle 100 kg, et ei tohi hobuga kiikuda.... Tegelikult on täiesti arusaadav, et väljak on lastele ja kui oleks vähemalt üks laps läheduses, siis Muuk sinna ei roniks. Äkki laps tahab ise just sellesama hobuga kiikuda. Vähemalt siis mõtles Muuk niimoodi. Täna hommikul tuli see situatsioon uuesti meelde, sest lehes oli samadel teemadel artikkel kirjutatud. Ilmselt oli Liider eurosertifikaadiga mänguväljaku hankimiseks suurt vaeva näinud ja selle eest üsna korraliku tasu maksunud ning soovis hoida seda vaid kohalikele elanikele ja vaid lastele. Selles suhtes võiks ju tema pahameelest aru saada, et tuleb keegi "neiunärakas" ja istub tema traadiga hobuse otsa ja hakkab kiikuma, enesele teadvustamata, et keegi on selle ostnud ja sinna paigaldanud ja igatahes mitte selleks, et "neiunärakad" sellel ratsutaksid. Jah. Eks see ole. Samas oleks võinud Liider ju oma vaatepunkti rahulikult selgeks teha ning sel moel inimest harida. Siiski, seda ta ei teinud, vaid saatis teemast teadmatule inimesele edasi negatiivse suhtumise ja emotsiooni, mille tõttu mõlemad osapooled ennast halvemini tundsid. Kasutegur null. Pika jutu üdi võiks siis peituda selles, et negatiivsus tekitab negatiivsust, ei ole ju vahet siis, kellel on õigus ja kellel mitte, kui kumbki situatsiooni tagamaid tegelikult ei adu ega valda. Pigem võiks võtta aega, et asjad rahumeelselt üle seletada ja selgitada, miks maailmas on osad asjad nii ja osad asjad naa. Lähtudes eeldusest, et tegudel on olemas viisakas põhjus ja noobel eesmärk, siis võiksid ju probleemid inimlikkuse tasandil lahendatud olla. Nagu siis antud juhul mänguväljaku situatsioonis.
Muuk istuski hommikul, leht käes, ja mõtles nendele teemadele. Ja jäi selletõttu tööle hiljaks. Siiski, taas kord sai üle korratud vana tõde, et positiivsus tekitab positiivsust ja negatiivsus tekitab negatiivsust. Kõik algab suhtumiseks... eksole :).