milles kühvel?

Tobe pood. Peeglit pole.

2008-10-01T22:22:00.000+03:00

Täna sai ühe tööalase müügikampaania ringkäigu ajal läbi mindud meestepoest. Oli teine täiesti pesuehe meeste pood. Sees meeste riided ja mehed ise. Muuk marssis uksest sisse. Vaatas: "Hmmm.... kenad püksid, ruudulised, niisugused." Võttis püksid nagist ja sammud proovikabiini. Pani püksid selga ja suunas pilgu seinale.
Sein, kollane. Peelgit pole.
Pööras 45 kraadi.
Sein, pruun. Peeglit pole.
Pööras 45 kraadi.
Uks.
Pööras 45 kraadi.
Sein, kollane, 10 x 10 cm peegel näo kohal (!!!!!).

Errr... ütleme, et Muuk ei ole enne meeste poes endale esemeid selga proovinud ja ei ole meeste riietuskabiinidega väga hästi kursis. AGA! Mida te ometi näete sellest 10 x 10 cm suurusest peeglist!?!?!

Olukorra analüüs.
1. Muuk ei hakka, püksid jalas, kabiinist välja jooksma ja otsima, kas on peeglit. Väljas on MEHED. Nad juba enne vaatasid Muuki imelikult. Müüjad ei öelnud tere ka, niisiis ei saa ka küsida, et kus teil siin normaalse suurusega peegel on.
2. See ei olegi tegelikult riietuskabiin, kus Muuk viibis....... müstika, paneb kukalt kratsima.
3. Pealt vaadates tunduvad need püksid Muukile kole suured ja jalas imelikud. Pole ime, tegemist ikkagi meeste pükstega, olgugi et nad pealtvaadates nägid väga palju välja kui naiste püksid ja nad olid ju ruudulised.

Muuk võttis püksid jalast. Tuli kabiisit välja veel ülbema näoga kui ta sinna sisse oli läinud, pani püskid nagisse tagasi ja läks minema.

Tobe pood. Peeglit pole.

Äripäev

2008-10-01T18:00:00.001+03:00

Kas see on normaalne, et Äripäev kisab kirjutada, et eestlased peaksid KOHE hakkama oma loodud elustandardit allapoole suruma?
KOHE tuleb hakata kulutusi piirama ja seda RADIKAALSELT ja ABSOLUUTSELT.
Tsiteerin/ÄP, 1.10.2008:
1. "SMS laenu võtmis üksikute tekkinud paanikate leevendamiseks väldi nagu tuld"
2. "Kui sa sõidad üksi, siis kas peab tööl käima tingimata autoga, istudes ummikutes veel pealekauba? On ühistransport ja see on odavam."
3. "Võibolla vahetada kallilt liisitud auto odavama vastu?"
4. "Lükata edasi suuremad ostud."
5. "Vaadata üle joogikaart ja söögikaart."

Võibolla tasuks siia juurde lisada, et varjugem kõik kaevikutesse ja oodakem paremate aegade saabumist?!

Äripäev kisas, siis kui tegemist oli 10%lise majanduskasvuga - "Appi! Appi! Korterite hinnad on laes! Eestlane, põgene! Varsti tuleb kriis." Nüüd kisab Äripäev sellest, et kriis on saabunud ja eestlane peaks jälle põgenema, seekord aga väiksemate toidu- ja joogivarudega.

What has happened to well-defined analyses? Concentrating on facts, present and the future instead of adding fire to the unburning fuel of economy?

Ohh õnnetust! ehk järjekordne kriitiline sõnavõtt

2008-10-01T17:34:00.000+03:00

Öeldakse, et terves kehas on terve vaim. Siiski, alati ei pea see paika. Muuk terves kehas paiknev üldjuhul terve vaim sai jalustrabava löögi selle nädala esmaspäevase päeva õhtul kell 20:00. Ta oli otsustanud külastada endist Coral Club-i Rocca Al Mare kaubanduskeskuse juures. Nüüdseks on sportimisasutus saanud nimeks MyFitness ja kuulub üle-eestilisse spordiklubide võrgustikku, mida reklaamivad joonstiilis plätserdatud sportivad kontoriinimesed. Sihtgrupi valik on siinkohal Brilliantil hästi õnnestunud, ent idee on vana, teostus kehv ja ei maksa kahtlustada agentuuri liigses mõtlemises üllitise sünnil.
Klubi ustest sisse astudes ei olnudki olukord kõige hullem - tundus, et midagi olla värskendatud, administraatori lett oli kolm korda suurem ja tuledes. Neiu oli kolm korda blondim, teretas. Oli viisakas. Võttis ära ID-kaardi. Enne niisugust lugu ei olnud.
Kadalipp algas naiste riietusruumi sisenemisega. Lavatsid oli tehtud väikseks. Kellegi tit: lamas keset lavatsit ja karjus ning ei tahtnud ära minna. Muuk hakkas oma riideid kappi laadima. Sai ära laetud. Sai ennast üles sätitud. Hakkas kappi kinni keerama ja vat! kus paha lugu - kappi ei saanudki kinni panna. Kaart oli kenasti lukku sisestatud, aga võti ei keeranud. Muuk pusis 5 minutit. Ohkis. Ei saanud hakkama. Võttis ette järgmise kapi. Sisestas kaardi, võti keeras. Nii tore! Algas riiete ümberlaadimine. Järgmised 5 minutit. Kapiuks kinni. Võti kätte. Keerame. Keeeerame. Keeeeeeeeeeeeeeerame. ******! Võti keeras küll, aga ainult poole peale. Nonoh! Vahepeal lähenes Muukile keegi blond ja kurtis, et ta ei saa kappi kinni ja kas Muuk saaks avitada. Muuk tegi kurba nägu. Lohutas, et tal sama probleem ja et äkki võtame kotid kaasa!? Aga. Siiski. Muuk ei andnud alla. Võttis ette järgmise kapi. Ei keera. Järgmise kapi - Ohhh!!!! Õnn tuli maa peale. Võti keeras ja lõpuni välja. Niisiis. Mure lahendatud. Nüüd marss jõusaali. Jõusaalis oli adminilett pooleks saetud. Vaba ruum oli täidetud masinatega, mis ei töötanud. Saal oli erinevast soost, rassist, hügieenilaadilt ja füüsiliselt ehituselt rahvast täis. Kõik siblisid. Muuk siblis ka. Tund aega hiljem läks ta pesema väidetavalt remonditud dušširuumidesse. Ilmselt oli läbi viidud remont tõesti väga pinnapealne olnud, sest nii nagu neid dušširuume oli - 20 inimese jaoks 5 - nii palju oli neid ka sellel esmaspäeval. Lirtsuval põrandal vedelesid kellegi Maša kiharad. Kähku pestud ja koju ära.
Kurb on tõdeda, et on järjekordselt tehtud sportimiskoht, kuhu ei taha tagasi minna :(.
Äärmise õnnetundega meenutame aegu, mil Coral oli Coral, oma aura ja teatava sarmiga koht, kuhu alati tekkis soov minna, sest ruumid olid puhtad, inimesed mõnusad, masinad töötasid ja jõusaalis oli ruumi pingutada ka vaimu lisaks füüsilisele.

Paldiskiburks

2008-09-28T21:36:00.000+03:00

Jazzi kiirkäsipesula OLI üks Muuki absoluutseid lemmikuid. Selleks emotsiooniks oli mitu põhjust:
1. siinsed pesijad on tõesti hoolsad, selles ca 25 korrast, mil Muuk on oma erinevaid masinaid siia toonud on vaid 1 kord teenindus vilets olnud (Muuk tellis tolmuimega ja ilmselt ta see päev lihtsalt ei imenud), ülejäänud korrad on pigem vastupidi läinud (Muuk tellib ühe teenuse ja saab kolm - mõnna!)
2. siin saab autopesu ajal tööd teha - nüüd on asi läinud küll passwordi alla, aga mis see siis vaev kätte küsida on
3. siin tegutses enne keegi vahva kohvik, kes viitsis ise teha imehead kartulisalatit ja lehttaignaviirenipirukaid. Mmmm. Muuk võttis siin ALATI kartulisalatit ja peaagu alati kohvi, sest ka viimane oli Paldiski mnt Jazzis mõnusalt kange ja hea.

NÜÜD on lugu nii:
Jazziz on tegutsema hakanud HESBURGER! For crying out loud! HESBURGER!!!! Ei mingit kartulisalatit! Ei mingit kanget cappuchinot! Ei mingit lehttaignaviineripirukaid! Ei mingit domino vaniljejäätist. Õhhhh! Kuidas nii saab? Muuk ei käi kunagi kiirtoitlas. Ta väldib neid elu hinna eest, sest tõepoolest see roog ei vääri küünlaid. Asi ei ole ainult kõrges rasvasisalduses. Asi on BURKSI põhiolemuses.

Kirjutatud Paldiski mnt Jazzi kiirkäsipesula punasel laual.
Ees tšekk:
Paldiskiburks OÜ, reg: 11503491.

Jooksuõppetund üks ja kaks

2008-09-21T23:20:00.000+03:00

Ostke endale õiged jooksujalanõud!
Muuk käis esimest korda jooksmas selleks spetsiaalselt mõeldud jalanõudega ja uskumatu vahe on. Suured vabandused nende ees, kes seda juttu niikuinii teavad. Eelkõige Pr Järv võib ennast nüüd puudutatuna tunda, sest Muuk mäletab üsna hästi, kuidas Pr Järv 26. augustil ütles, et ostku Muuk endale õiged jooksujalanõud ja siis ei vaeva teda enam liigestevalud (nagu Pr Katrin Karismaad teadatuntud medikamendireklaamis). Niisiis, au ja kummardus Pr Järve suunas (täiesti siiralt), teie nõu on kuulda võetud ja Muuk saab jooksmisest rõõmu tunda :))).
Vahva!

Soovitus nr 2: ärge kunagi kahelge, kas minna jooksma või mitte minna!!! Minge alati! Ausõna, pärast on jube hea olla :).

Kulp!
Ja spagaat ;).

Jada

2008-09-21T21:58:00.001+03:00

Kell 22:18.
Muuki mõtted:
1. "Läheks jooksma?"
2. "Kõht on punnis, peaks jooksma minema."
3. "Homme on 4 kohtumist ... uhhhh..."
4. "Peaks kell 7 hiljemalt üles tõusma ja ennast tööle vinnama...."
5. "Kas kohvi on?"
6. "Hommikul peaks arved ära tegema, enne kella 8sat."
7. "Huvitav, mida teeb Eesti Gaas inimesega, kellel on olnud liiga kiire elu, et oma gaasi näite saata... korduvalt... hõkk....halb eelaimdus"
8. "Ja liiga kiire elu tähendabki seda, et jõuad koju kell 22:22 ja tõesti ei taha enam näha arvutit ja ekraani ja kõike sellega seonduvat... tahaks lihtsalt olla ja rääkida ilukirjandusest..."
9. "Äkki veel jõuab jooksma minna?"
10. "Mifune laul oli üks igati väärt film...."
11. "Küüned on pikad.."
12. "Riigihange, kuidas teha nii, et ****** ja siis veel et saaks ******** *** ******"
13. "Eestlasele läheb liiga palju korda, mida elevant temast mõtleb"
14. Persoon Aas ja persoon Kingsepp vajavad tööalast "juhendamist"
15. Kuidas maksta ära Läti Vabariigile parkimistrahv, mis on kirjutatud läbinisti Läti keeles ja millel ei ole ühtegi konto numbrit? // Teadjamad inimesed soovitasid seda mitte maksta. Hmmm... ei ole vist ikkagi kõige õigem teguviis. Peaks ilmselt Läti saatkonda pöörduma.
16. Kas totaarkaiste või palgaarmee?
17. Kas Eesti omariiklus on praeguste jõududega kaitstud välisrünnaku eest? Mõningad väidavad, et olemasolevate jõududega suudaks Eesti oma riiki kaitsa täpselt 20 minutit vaenlase rünnaku eest. Kas Lääne-Euroopa sekkuks? Missuguste vahenditega? Kui kiiresti? Mis oleks NATO seisukoht? Eestil oleks NATO nõuete kohaselt tarvis luua umbkaudu 16000 pealine kutsearmee selleks, et kvalifitseeruda oma kaitse miinimum programmi. Hetkel on see suurusjärk 5000. Ci vis pacem, para bellum. Kas see ongi tõsi? Kas ongi naiivne arvata, et võiks toimida vastupidine loogika - ci vis pacem, para pacem? Hingelt patsifist sooviks siiski viimast arvata. Muuk on oma hingelt patsifist. Ilmselt käib see samasse kategooriasse ütelusega: "Räägi matsiga matsi keeles." Vanemad ja teadjamad on seda öelnud. Neil on seda oma elus vaja läinud. Muuk tahaks siiski siia juurde keeta eetika ja üldise intelligentsi suppi ning väita, et ka sellega saab kõhu täis. Nii on Muuk siiamaani saanud. Pole hullusti läinud. Vaatame, kuidas edaspidi.
18. Pühapäeva õhtud on imelikud. Läbi elu on need kuvandunud kummaliselt: närviliselt, õnnelikult, mõtlikult, põgenemislikult, depressiivselt, eufooriliselt, härdalt, rajult, vanemlikult... Kas võiks olla see nii, et just pühapäeva õhtu ja selles õhtus kujunev meeleolu demonstreerib ehedaimalt inimese asetuvust oma elus? Need mõtted, mis sellel õhtul keerlevad ongi need kõige olulisemad? Kõige enam häirivad? Enam rõõmu tekitavad? Kui inimene naudib oma tööalast positsiooni ja tööd ennast, siis võiks arvata, et ta on pühapäeva õhtul õnnelik ja vaba, eneseteadlik, mõtlik...
19. Ka pühapäeva hommikud on niisugused, mida Muuk eriti ehedalt mäletab - need on tihti päikeseküllased, sulnid, mõtte- ja tunderikkad, sügavad, nagu vananaistesuvi, hellitavad nagu maasikad vahukoorega.... Pühapäevad on kui varajane sügis, värvilised, ootust täis, ärevad, ette valmistavad.
20. Muuk läheb nüüd jooksma.
21. Ja mõtleb edasi.
22. Mõtted 23 - 1000000000000000000000000000000000000000000000000001 ;)

Alla 21 eluaasta keelatud

2008-09-20T14:37:00.000+03:00

See on üks diskreetne lugu ühest veel diskreetsemast sündmusest, millest Muuk mitte midagi teada ei tohiks. Aga Muuk siiski teab. Ja, et tegemist on nii ülidiskreetse looga, siis ta ka jagab seda, mida ta teab. Eksole. Nagu keskmine eestlane kunagi. ;)
Lugu juhtus augustikuus, või juulis. Täpne aeg on määratlemata.
Riia kesklinna baaris arutasid Maasikas, Madu ja Proua Järv dildodest. Kahetunnise arutelu järgi selgus Eestis müüdavate dildode keskmised välimäärajad:
1. need on 20 - 35 sentimeetrit pikad!
2. keskmiselt 5-sentimeetrise diameetriga
3. on olemas nii pehme konstruktsiooniga kui jäik-konstruktsiooniga müügiartikleid
4. eksisteerib nii soolorakendeid kui paarisrakendied kui kolmikrakendeid!

Selgus ka 3 põhilist punkti, mille järgi valida funktsioneerivat dildot:
1. NUUSUTA - lõhn peab hea olema
2. KATSU - tunne peab pehme olema
3. VAATA – keskmisest koledamaid ära osta

Proua Järv otsustas peale kahte gigantmohijtot, et ka tema peab endale ühe säärase soetama. Tagasiteel Tallinnasse ta muust ei rääkinudki. Tallinna piiridesse jõudes võeti ette sex shop trip:
1. Tartu mnt äri
2. Tatari äri
3. Kaupmehe tänava äri
4. Tatari äri
5. Tagasi Kaupmehe tänava ärisse

Otsiti, nuusutati, katsuti.
Kaupmehe tänava äri ostutus parimaks nii sortimendi kui teeninduse poolest. Dildode välimääraja 2 põhilist punkti olid täidetud. Probleem oli ainult selles, et tegemist oli siiski keskmisest koledama väljalaskega ja mis veel halvem – pakendis oli neid kolm! Muul moel ei müüdud. Ehk siis Kaupmehe tänava äri võiks nimetada dildode säästumarketiks – osta üks, saad kolm! Madu muidugi ei saanud ennast tagasi hoida ja hakkas ühte neist põhjalikumalt katsuma. Ja ohh õnnestust! Dildo pistis ta pihust jooksu ja maandus otse Kaupmehe tänava äri betoonpõrandale vaakumisse! Kõik see toimus leti ees. Madu punastas. Kummardas leti alla, et põgenikku sealt lahti kangutada, ent vaakum oli nii tugev, et peale viieminutilist ähkimist tõusis Madu tagasihoidlikult püsti ja kurtis häbelik-vaikselt Dolly Partonit meenutavate müüjale, et .... ”see on seal kinni....”. Müüja oli segaduses. Mis on kinni!??? Ja kus täpselt see asi teil kinni on?????!!!!!! Madu võpatas, kogus ennast ja kummardas taas leti alla. Võttis kokku kogu oma jõu ja lupsti! oligi anaaldildo betoonpõranda küljest lahti.

Peale niisugust insidenti ei jäänud proua Järvel muud üle kui kolmikpakend ära osta. Pakiti see talle läbipaistvasse kilekotti, millega Pr Järv uhkelt oma kesklinna korteri restaureeritava aiaprojekti vahelt läbi jalutas. Töömehed Andrei ja Kolja vandusid seepeale Pr Järvele truudust ning aiaprojekt sai valmis rekordgraafikus.

Kala ja vein

2008-09-14T16:15:00.000+03:00

12. september.
Tatari tänava nurk.
Fish & Wine.
Kell 21:30.

Baari iluvad Madu ja Muuk. Kehalised tunnetused on kehvad. Muuk on endale ligi saanud mingisuguse viirushaiguse, mis ihu leemendama paneb ning võtab hommikuti viimseid kopsutükke köhida. Õhtu osas on langetatud otsus minna välja, teha üks soe jook ja siis suunduda tagasi koju kotile.
Muuk tellib kohvi ja 4cl konjakit.
Madu võtab kohaliku Cosmopolitani.
Veerand tunni jooksul liginevad Pr Järv ja Ms Linnuke.
Võetakse pudeli Pinot Grigiot.

Õhtuhämaratest tänavatest on näha Tatari suunast lähenevat tumedat kogu. Kogu on suur, taarub ühelt jalalt teisele. Peatub Fish & Wine akna juures ja vaatab sealt sisse, käed oimukohtadel.
Ms Linnuke: "Näe! Jüri Öö!!!"
Seltskond keerab ennast vaataja poole ja röögib naerda. Sellepeale tunneb Jüri Öö ennast silmnähtavalt puudutana ja siseneb baari neiudele seltsi pakkuma. Neiud ohkavad südantlõhestavalt ja Muuk kurdab, et ohh ei!!! Ta nüüd kavatsebki siia tulla!!

Jüri Öö:"Te ei kujuta ette kui härga täis ma olen!!! Ma kohe peksaks nii mis mustab!!! Ma kohe virrutaks neile lõuapoolikutele seal Woodstocki baaris. Jah! Just sinna ma olengi teel. Eit jäi koju lamama. Minul sai siiber. Tõusin voodist püsti ja ütlesin eidele, et mina lähen nüüd kaklema!!! Ja läksingi! Ja siin ma nüüd olen. MEES. VOT!"
Pr Järv alandlikul häälel: "Teate, aga meie suuremad kaklejad ei ole..."
Jüri Öö seosetult: "Te ei kujuta ette! Ei ole maailmas kohta, kus ma peeretanud pole! Himaalajas käisin, hommikul ärkasin üles, Alpid vaatasid vastu. Ooooooo..... Seitse kasti õlut jõin ära ja siis otse NACH MUNCHEN! Olin roolis, sõitsin nii mis mühises ja läksin sinna alla keldrisse ja võtsin NELI KAPPA õlut! Kohalikud vaatasid mind nagu tulnukat."
Ms Linnuke suurte silmadega: "Mhmh."
Jüri Öö vaatab Madu. Lakkamatu tekst vaikib hetkeks. "Kuule. Sina. Sina oled seal niisugune mehelik."
Madu: "Ahhaa... no kui nii ütlete."
Jüri Öö: "Jajaa. Sa oled nagu mu TÜTAR."
Madu hakkab naerma.
Jüri Öö: "Teid ma tean küll. Ja Sina mine sinna Taani, kus on mu tütar ja minge ja SEKSIGE SEAL."
Seltskond naerab.
Jüri Öö: "Ja üldse. Ma käisin ise ka seal Taanis. Nad on seal eriti imelikud. Ühetoalises korteris on baldahhiinist kardinad, kujutage ette!! Ühetoalises korteris ja baldahhiin.!"
Pr Järv: Ja mis siis sai?"
Jüri Öö: "No ma käristasin seal Taanis endal särgi eest lahti ja ütlesin, et I AM FROM RUSSIA, I AM VERY ANGRY. Ja selle peale jooksid nad kõik laiali. Ja mina läksin õlut jooma!"

Jüri Öö jutustas oma maailmaseiklustest veel keskmiselt tund aega.
Seltskond oli hämmingus.

Vaba põrand on taas järgmisel reedel, umbes samal ajal, umbes samas kohas.

Kummuli lendav kolmjalg

2008-09-12T17:11:00.000+03:00

Täna toimus vikerkaar. Suurhoone vasakpoolsetesse hiigelakendesse peksus sajakilogrammise raksusega paak vett vastu klaasi. Päike lõõritas vastu. Nagu naerdes. Haa! Kontorirotid! Nüüd saate agu!! :). Suurhoone parempoolsetest hiigelakendest kumas kaunis kaarjas vikerkaar, mille kõik spektrivärvid olid eristatavad. Nii juhtub harva.
Harva juhtub ka see, et Muuk ei saa hingata. Tänane päev õnnistas teda kinnise nina, leemendava keha ja üldmolekulaarse vaegustundega. Peale kolme kohtumist kadus hääl ja häälega kadus inimeseksolemisetunne. Siiski vedas ta ennast kalli äripartneri ametist lahkumise üritusele, soovis pisarprouale "head lendu", keeldus viinast ja viskist ning võitles tagasi suurhoonesse.
Reedet!

Päev nagu iga teine

2008-09-09T22:18:00.000+03:00

13 tundi hiljem on Muuk lõpetanud tänase tööpäeva. Kratsib punni otsa ees ja mõtleb, mis nüüd edasi saab. Kell näitab 22:22. Peaks vist koju minema. Madu ajab veel lennukeid taga, niisiis meelad tervitused lükkuvad seekord teadmatusse tulevikku edasi. Siit ka vähenenud motivatsioon kodu suunas liikuma hakata.

Ja üldiselt on täna läinud üsna hästi:
1. hommikul sai Muuk teada, et Postimehe esimestel lehtedel tänases tiraažis on must värv nihkega trükis olnud - VÄGA PAHA LUGU! Kas siis tõesti ei suuda lugupeetud trükkalid kinni pidada täiesti normaalpiiridesse jäävatest kvaliteedinõetest!? Miks Muuk asja nii isiklikult võtab? Sellepärast, et just täna avaldus seal Muuki reklaam. Sellega küll midagi hullu ei olnud, aga siiski... millimeetermikronit oleks võinud parem olla. Muuk tekitas skandaali. Vaadati üle ka teisi Postimehe eksemplare - seal oli kõik korras. Muuk rahunes.
2. natuke hiljem hommikul sai Muuk teada, et andekas disainer H on haigeks jäänud - TEINE VÄGA PAHA LUGU! Seepeale tõstis Muuk maast üles pool Tallinna kujundajaskonda ja alarmeeris neid kiirete tähtaegade ja loominguliste ülesannetega.
3. nõks peale hommikut leidis aset koosolek
4. kohe selle järgi järgmine koosolek
5. ja järgmine koosolek
6. ja järgmine koosolek
7. kell 18:34 sai Muuk minna lõunale - seekord otsustati Selveri Saleneja Kanasalati kasuks. Kusjuures, tuleb täheldada - see on üks maruhea salat! Niisugused pisikesed makaronid on seal sees, mis ei maitse üldse nagu makaronid (sellepärast nad Muukile meeldivadki) ja siis kana (see on seal niisugune mahlane ja hea ja ilma peki-naha-ribadeta) ja siis seal on ananassitükid ja värskehapukurk. Nomaitea, kes see geenius oli, kes selle salati välja mõtles, aga igatahes, suured kummardused ja tänud ning võtke te seal teadmiseks, et keegi Muuk tunneb ennast teie salatit tarbides suisa oivaliselt.
8. kell 19:00 alustas Muuk pakiliste asjade tegemist
9. kell praegu ta lõpetas nende tegemise

Koosolekute vahepeal sai Muuk teada, et on õnneks läinud üks riigihange ja vahepeal valminud teise riigihanke projekt, mis homme varahommikul esitamisele läheb. Lisaks tarvis soodustada inimesi kiirlaene võtma. Muuk absoluutselt ei tunne siinkohal süümekaid. Laen nagu iga teine. Eksole.

Hmm... ja endiselt on aktuaalne küsimus: mida teha nädalavahes? Any ideas?
Eee... ma mõtlen peale selle, et oleks vaja tööd teha?

Tuled ka?

2008-09-08T20:17:00.000+03:00

Ikka mitu mõtet korraga, kui tihedamini kirjutada ei suvatse... ;)

2008-09-08T19:19:00.000+03:00

Ühel möödunud aasta novembrikuu pühapäevasel päeval lamas Muuk kanges pohmeluses kuskil renoveeritud eestiaegse puumaja esimese korruse korteris. Lai oli see diivan, millel ta ennast keeras. Tegi kolm tiiru enda ümber ja prantsatas näoli maha. Leidis peegli mõningase otsimise tulemusena ja ohhhkas: "Kas me sellist Muuki tahtsimegi... ?" Läks tualetti, nühkis ühe küünega üht silma ja teise küünega krussis kardemonkarva juukseid. Eneseolemises oli täheldada mõningast paranemist. See oli ilmselt köök, kust hakkas vargsi kostma ülevalolevate inimeste hääli. Preili B toimetas ja kolistas vaikselt, kartuses äratada üleöökülalist. Muuk seadis sammud kööki. Manas näole naeratuse, nagu poleks tal häda midagi, väike veiniläige, ei muud...
Preili B oli vahepeal teinud üleplaadipannkooke. Kratsis panni kõrbend labidaga ja naeratas veenvalt: "Kas Sa ei soovi?". Muuk: "Jah, ma võin selle panni tõesti puhtaks kratsida, ma ju niikuinii tahtmatult ebaviisakas oma pikale veninud viibimisega." Preili B: "Ei. Pannkooki?" Muuk naerdes: "Jah, seda sooviks ka... ". Peale paari pannkooki toimis Muuki AJUrveeda märksa paremini. Vesteldi maast, ilmast, ärist, turundusest, ärist, turundustest, positsioneerimisest, sihtgruppide segmenteerimisest, spordist, spordist ja ärist, spordist ja turundusest ja sellest, kuidas maailm on väike ja sellest, kuidas alati tuleb teha seda, mida hing TEGELIKULT igatseb. Peale neljatunnist vestlust saabus daam T, kes pool pannkooki suus, lausus ajaloolised sõnad: "Tead! Tänapäeval on üdlse igal korralikul eestlasel vähemalt kaks firmat!" Muuk muigas. Mõtles. Muigas ja mugis. Mõne hetke möödudes saatis teda kodutee. Elu oli teiseks muutunud ja hilised sügistuuled tõotasid uusi suundi.
Äkki?

Äkki juhtuski üsna äkki. Muuk teatas üleatarbimissoodustavas organisatsioonis, et ta on pöördumatult ja vankumatult otsustanud nad maha jätta ja iseseisvuda. Selle peale härrased esialgu tõusid punaste nägudega laua tagant püsti, tegid tiiru ümber toa, hiilisid Muuki selja taha (ilmselgete kavatsustega Muuk lihtsalt ära kägistada), seejärel rahunesid (näiliselt), üks neist lahkus toast sõnagi lausumata ja teine jäi kavalalmoel Muuki üksisilmi piidlema. Esitati vajalikud 53 küsimust. Lepiti kokku, et Muuk lahkub 2 kuu möödudes ning seniajani tuleb läbi viia revolutsioon ületarbimisasutuses, parandada kõike, mis parandada veel annab, teenida puuduolev viis miljonit krooni kasumit ning siis on Muuk süümepiinadest (mida ta otseloomulikult on kohustatud tundma) täiesti ja lõplikult vaba.
Muuk tegi, mida suutis. Kõike ei jõudnud.
Viimane päev oli hall ja argine ning Muuk jõudis koju enne südaööd punaste silmade, läikiva südame ja kohutava peavaluga.

Vahepeal oli Muuk asutanud ühe organisatsiooni, mis väitis ennast tegelevat turunduskommunikatsiooniga. Imikul oli viis klienti ja üks töötaja. Töötaja assotseerus peagi teise iseseisvunud mõtlejaga ning koos mõeldi välja termin - klasterorganisatsioon. Moodsa nimega - klasterorganisatsioon kujutas endast erinevate ettevõtete ühendust, mis esines kliendi ees ühtse meeskonnana. Vastutus oli hajutatud erinevate juriidiliste üksuste vahel, haldus murevabam, elu lihtsam. Muuk hakkas teistmoodi mõtlema.

Tihti tabas ta ennast kadetsemas inimesi tänavalt. Peatus valgusfoori kollase tule taga, taas kiirustades panka, juristi, raamatupidaja, koosoleku, kliendi, hooldustehniku, potentsiaalse uue töötaja juurde, vaatas enda ees olevat tahhomeetrit ja mõtles umbkaudu kahtekümment mõtet korraga. Vasakul, üsna akna juurest läks mööda laines-lendlevate juustega neiu, kampsun poolde põlve, roheline jope üll, lõkerdas muretut naeru naerda. Muuk mõtles endamisi, et ... nii lihtne, nii kerge, nii õhuline õnn... :) Foori roheline valgus tiris ta mõtted argipäeva kiirusesse tagasi. Ja nii ta sööstis, oli asjalik, küsis palju küsimusi. Ja nentis, et ta peab olema ühel ajal jurist, finantsplaneerija, majandusanalüütik, nii mikro- kui makrotasandil, turundusguru väga erinevatel tasanditel, ideaalne brändijuht, veatu konsteptuoloog, copywriter, kujundaja, AD, veenev läbirääkija, sõnateadja ja -seadja. Elu on kirju ja nõudlik. Nagu Muuk.

Kevade lõpus lõi kauategutsenud assotsiatsioonide palvel uue ühingu, mille funktsiooniks sai teatud ettevõtete ühenduse loovgenereerimine ja turunduskommunikatsiooniline käimalükkamine. Plaanid kogusid jumet. 5 aasta pärast viseeritakse turu paremikku kuulumist. Üsna pikk teekond. Algus on tehtud, esimesed verstapostid läbitud. Muuk on tajunud ja adunud oma otsuse erinevaid tagamaid, ent mõte iseseisvusest, isetegevusest, iseotsustamisest ja sellega seotud vabadusest, kütab siiamaani. Olgu, et sellel on oma hind ja valu, mida tuleb maksta. Vaikselt, väikselt suure suunas. Hea on tunda uute teadmiste sissevoolu. Tagasi võidetud enesekindlust. Vaatame, kuidas läheb.
Vaatame.
Teeme.
Otsustame.
Varsti saab teada.

Täna istub Muuk juba uues ruumis. See on suur, pool ruumi seinapinda on laeni aknaid täis. Ühel pool ruumi on vanalinn, teisel pool tööstusagul. Otse ees on oranži võõbaga kontoriröögatus, millelt vaatab vastu hunnik raamatuid, muuhulgas kolmesajaleheküljeline köide: "Nõukogude plakat" ja selle kõrval avatud pudel vahuveini. Selle ruumi taga on järgmine, suurem ruum, milles punast ja puitu, kompleksi kuulub veel kohvijoomise koht ja saepakkudega veranda.

Tänase päeva irvik-nali (lugeda kergelt kahtlustaval pilgul):
Eesti seadusloomeorganitele võiks teha asjakohase ettepaneku täiustada ettevõtluse vorme ja tüüpe. Korralikuks lisaks loetelule oleks osaline usaldusühing. Kui usaldus on vaid kolmekümneprotsendiline, siis milleks ennast petta!? :)

**

Mõttelehvitused Maole ja Maasikale ;).

Väljund

2008-04-09T12:20:00.000+03:00

Vabandan juba ette selle keevalise sõnavõtu eest, mis minu sisemisest monoloogist avalikuks dialoogiks soovib väljuda.

Niisiis, lugupeetud klient (see olen mina) käis täna Hansapangas. Lugupeetud Pank (läbivad suured tähed on siinkohal taotluslik iroonia) oli väljastanud teate krediitkaardi olemasolu kohta Liivalaia vuntsitud kontoris. Asun sisse. Teatavasti ja alati on ju jube kiire. Antud olukorras ootas mind äripartner auto eesistmel, et edasi "lennata" järgmisele kohtumisele. Ootan järjekorda. Lõpuks ilmub tabloole teade 072 vasakule 12 boksi. Lähenen. Boksis istub valge triiksärgiga verinoor meesterahvas O.
Mina: "Tere päevast! Sain teie käest teate, et minu jaoks on valminud krediitkaart ja tulin sellele nüüd järgi."
O:"Jah, palun dokumenti."
Ulatan talle autojuhiload.
O:"Oi. See nüüd võtab pisut aega, te olete meie süsteemis passi alusel sisse kantud ja teie pass on aegunud."
Mina naeratades: "Jah, pole hullu. Vahetasin tõepoolest oma passi mõned päevad tagasi välja."
O kohmitseb.
Möödub 7 minutit.
Mina: "See teade tuli mulle ka üsna ammu, aga et minu finantsid on Nordea pangas, siis pole ma sellele kaardile seni järgi tulnud."
O:"Mhmh."
O mõne minuti möödudes: "Teie kaart aegus septembris 2007, teade väljastati teie peale seda ja nüüdseks on uus kaart hävitatud. Juhul, kui soovite uut kaarti teha, siis see maksab 100 krooni."
Mina: "Hmm.. vot, siis. Aeg lendab tähelepanematult. Teate, ma ei hakkagi seda uut kaarti tegema. Ei ole nii pakilist vajadust selle järgi. Tänan teid aja eest. "
Tahan lahkuda. O ei anna tagasi juhilube. Kohmetun.
O:"Tegelikult oleks mul teile veel paar küsimust. "
Mina naeratades ja kärsitust väljendades: "Ahhaa. Hea küll, küsige aga."
O:"Ma NÄEN, et teil on tegemata pensionikindlustus."
Mina: "Jah, aga hetkel on mul teised plaanid ning ma praegu ei kavatse seda teha."
O:"Hansapangas on oma pensionikindlustuse teinud 1 300 000 inimest! Kindlasti peaksite kohe endale teise samba tegema, sest riik paneb teie panusele 4% omast taskust juurde!"
Mina hoides tagasi turtsatust ilmselge faktivea osas (1,3 mil inimest ja pensionikindlstus Hansapangas - ilmselgelt on need ülejäänud 100 000 Eesti Vabariigi elanikku ära jagunenud SEB, Nordea, Sampo, LHV ja teiste produktiivsete kontorite vahel, võib vaid ette kujutada milline hämmastavalt personaalne lähenemine neile olla võib.... ):"Ahah. Absoluutselt. Kindlasti on Hansapank kõige pädevam finantsasutus, kus endale pensionikindlustus teha. Siiski, olen äsja alustanud oma ettevõttega ning ka selletõttu on hetkel teised pakilised küsimused lahendada. Pealegi, nagu enne mainisin, on minu rahalised vahendid hoopis Nordea pangas."
O olles sihikindel:"Aga see ei oma mingisugust tähtsust, et teie vahendid Nordeas on. Teie ise ei pea ju midagi tegema. Teie raamatupidaja võtab teie palgast maha 2% ja saadab need meile."
Mina suurenevas hämmingus:"Khmm. Jah, olen kursis. Kuid siiski ma ei sooviks seda lepingut täna alla kirjutada."
Hakkan püsti tõusma, üritan naeratades haarata O varruka alt oma juhilube.
O:"Aga mul oleks teile veel küsimusi."
Mina: "Ahah. Veel küsimusi. No hea küll. Mis teid veel huvitab?"
O:"Miks teil telefonipanga teenust ei ole sõlmitud?"
Mina: "Eeeeeee..... eeeeeeeeeee... noo... sellepärast, et minu vahendid ei ole meievahelise pikaajalise suhtlemise jooksul Nordeast Hansapanka tulnud."
O:"Kas te internetipanka kasutate?"
Mina: "Üsna harva, sest minu vahendid on Nordeas."
O:"Aga äkki te sooviksite sõlmida Hansapangaga telefonipanga lepingu? See on väga hea leping."
Mina:"Kui meeldiv, et see leping on hea. Äkki te täpsustate, milles selle headus seisneb?"
O:"Te saate oma rahasid telefoni teel liigutada ja teid identifitseeritakse telefoni teel. See on täiesti tasuta."
Mina juba eriti kärsitult: "Hea küll. Teeme selle telefonipanga lepingu ja tellime mulle uue krediitkaardi."
O on võidurõõmus.
Mina olen veendunud, et O on kretiin ja tahan temast lahti saada.
O kohmitseb.
Möödub 5 minutit.
Saabuvad paberid.
Kirjutan alla.
Lähen ÄRA!
Jumal tänatud.

Sõidutan kauaoodanud inimese kohtumisele, asjatan linna peal. Helisteb telefon. Tundmatu number. Võtan vastu.
Hääl telefonis: "Tere, olen O Hansapangast!"
Mina olles "meeldivalt üllatunud" taas O häält kuuldes: "Tervist. Milles probleem?"
O:"Teate, ma ei saa teile uut krediitkaarti ikkagi teha."
Mina äraootavalt: "Selge. Ei ole probleemi. Mul tegelikult ei olegi selle järgi vajadust."
O:"Selleks, et seda teha peaksite täitma uue taoltuse ja siis tooma meile oma pangakonto 6 kuu väljavõtte, sest teie vahendid on Nordeas."
Mina:"Hmmm... tõesti? Minu vahendid on Nordeas. No selge. Aga endiselt, ma loobun kaardist."
O:"Ja siis need 100 krooni, mis teie kontolt on juba maha võetud, need tagastatakse sinna."
Mina: "Väga meeldiv. Tänud, et helistasite."

Niisugune tore lugu.
Sügav kummardus.

Udu Tallinna kohal

2008-02-13T19:58:00.001+02:00

Fokker 50 oli vist selle propelleritega lennumasina nimi. AirBalticu stjuuardid ja -dessid silbisid kitsastes vahekäikudes inimestele silmi peale heita, kas on soove, kas on ettepanekuid, kas on etteheiteid, kas on magajaid, kas on lugejaid...
7A istmele oli ennast magama sättinud suurte juustega kurnatud naisterahvas. Ta oli mattunud oma musta jopesse. Jumal tänatud, et sellel oli kapuuts, mille sisse oma huugav pea ära peita, nii et sellest on näha vaid ähmased karvatutid. Ta kõrval istus keegi kogukas. Koguka aura oli heatahtlik, ilmselt oleks see olnud rohelist värvi, kui seda oleks kaardistada lastud. Kurnatud naisterahvas tundis koguka pilku endal. Huvitav, millest ta mõtles. Naisterahvas ei vaadanud kordagi ta poole. Magas. Uni kandis ta kaugele kaugele sooja, roosasse, pehmesse, pingelisse suudlusesse, kakssada kümme kätt ja mõtet, kakssada kümme silitust puusale ja jooksmisest valutavatele sääremarjadele, lokid paremas käes, hommikukohvi vasakus, kaootiline maailm, milles inimesed tahavad hüpata pea ees tundmatusse suurde ookeani, mille põhi kilomeetri kõrguselt läbi sillerdab. Ta nägi ennast kilomeetri kõrgusel katusel kellegi leekivjuustelise naisterahvaga värisemas. Katus tuli lahti. Ta ise jäi lahtiste kruvide külge kinni ning rabeledes hakkas koos plekktükiga all kuristiku poole tuhisema. Õnneks jäi ta ellu. Ärkas ängistuses. Vasak kõrv möirgas valutada, propellerid huugasid, süda oli paha. Kell 1950. Kell 1955 pidi masin maanduma! Ta oleks nagu terve igaviku veel üleval tiirelnud. Udu, udu, udu udu järgi ja veel udu. Kurnatud naisterahvas juba arvas, et nägi Tallinna lennujaama tulesid, aga ei. See ei olnud see. Kell 20:10 oli masin maas. Sammud sundisid passikontrolli. Kodus ootas soojus, ahi ja punaste roosidega vatitekk.

Logistika

2008-02-12T11:42:00.000+02:00

Kell 06:30. Miik-miik-miiiiiikkkk. Miik-miik-miiiikkkk. Käsi tõuseb. Matsaki! Telefon kinni. Inimene magab edasi. Näeb unes kohtumist pintsaklipslastega, keerleb, väänleb katkise põhjaga voodil. Ei! Tuleb tõusta. Olemine on morbiidne. Silmad nagu hiire*****. Kurdude sees, punnis, vaevu avanevad, karvased ja kipitavad. Ta võtab tuikuvad sammud vannituppa. Aaaa!!!! Oh õud! Kui kole! Aga pole lugu. Pool liitrit kohvi hiljem võtab pilt juba ilmet. Silmad on veidi avanenud. Endine kahvatu pale on siiski alles, aga see on tema loomulik jume olnud juba aastaid ja aastaid peale seda, kui ta oma suure näpu reklaamikuradile andis ning see siis omakorda võttis ta küünarnukini ja siis kõrini ja siis üleni.
Kapi tekid lahti! Riided, riided, riided! Mida selga panna? Ei viitsi väga pidulikult minna. Ballikleidiga lennukisse ju ei ronita. Niisiis, teksad, saapad, särk, jope. Mis seal ikka. Piisavalt tehtud, et usutavalt esineda. Pealegi, niikuinii tuleks talle tatilapp konstantselt külge installeerida, et vähegi inimlik olla. Ning seda punanina sündroomi ei leevenda ka ballikleit.
Kell 07:55. Lennujaam. Parkla. "I am making excellent time," ta mõtles auto uksi kinni lüües ning check in-i poole sammudes. Transiittsoonis oli inimesi tuttavaid mitmete aastate tagant. Nad olid endiselt toredad. Ilmutas ennast ka Tjorven, kes lähenes helekollases ja plakstutas oma pikki ripsmeid kahele poole kokku. Aga ta oli väga asjalik. Shokeeris AirBalticu ontlikku neiut kõvahäälse altkulmu hüüatusega: "So!!!! Any baggage??!!" :))). Neiu raputas pead. Ilmselt midagi ikka oli, aga ta ei julgenud öelda. Propellerlennuk startis nii nagu paberitel lubatud, kell 855. Õhkutõus oli endiselt joovastav, maandumine mitte. Külm oli. Vilnius tervitas teda jäiste teede, lörtsi ja tuulega. Taksojuht sai nelikümmend kohalikku raha ning viis ta kuskile hoonesse, kus pidi mingisugune kontor olema. Nüüd on ta seal, võõrad inimesed ümberringi sagimas. Kell 1500 algab pühalõunakoosolek. Seame vaimu valmis. Kulp! Ja kummardus!

Armastus = kliitor + kindlusetunne

2008-02-05T10:49:00.000+02:00

Eile ööpoole õhtul sai kuluaarides arutletud teema ümber, et mis siis ikkagi on armastus. Vettpidavaks ja ühtlasi ka populaarseks ostutus niisugune teooria: armastus on kliitor ja kindlusetunne ehk siis seks ja kooselust tulenevad garantiid. Tunne on taju, mis tekib eelnevalt kogetud tundmuste või mõeldud mõtete ajendil. Enne on mõte ja siis on tunne. Armastus tekib seksusaalsest kogemusest ehk seksist tekitatud hea-olemisest. Erinevaid suhtevorme eristabki seks, selle olemasolu või mitte olemasolu ehk kahe inimese kooselu, mis sisaldab seksi on a) abielu b) vabaabielu c) kooselu. Kahe inimese kooselu, mis ei sisalda seksi: a) toakaaslus b) sõprus. Kahe inimese eksistents, mis sisaldab ainult seksi ja koos ei elata: seksisuhe. Siinkohal täpsustati asjaolusid nii, et inimest, kellega on seksisuhe ei presenteerita kellelegi, kohtutakse paar korda kuus või rohkem ja aetakse oma asja. Suhe on salajane ja ei kuulu avaldamisele.
Aga kuidas tegelikult on? ;)

PS: eraldi arutelukategooria oli shokiseks, mille definitsioon kõlab järgmiselt: a) tegemist on esimese vahekorraga kahe inimese vahel, niisiis võib kogemus kujuneda niisuguseks, millest mõlemad osapooled on kergelt või raskekujuliselt shokeeritud b) seks, mis sisaldab ühe või teise või mõlema partneri jaoks piisavalt palju ülepiirilist friiklust.
Loetelu jätkamine on lubatud ja oodatud....

Esmaspäevased õhkamised

2008-02-04T10:01:00.000+02:00

Päike

Palju tööd

Carla Bruni - kaunis, kaunis Carla Bruni, kitarr käes, brünett juus õhus hingamas, madal sensuaalne hääl, mõtle... avad silmad, esimene päikesekiir hommikusse, ringutad ihusooja teki all, pehmus, hellus, mõtted on veel unel, hõõrud parema käega kurde oma silmade ümber, üritad meenutada unenägu, mis äsja silme ees filmina linastus, see oli kindlasti soe, hea, täis seiklusi, tahet, puudutusi, pöörad pea paremale aknast tuleva valguse poole ja meetrikaugusel seisval kolmejalgsel taburetil istub Carla Bruni, alasti siluett joonistunud valgusesse, puust kitarr süles, varjatud, meelas ja ta laulab nii. ;))

OP

2008-01-29T10:22:00.000+02:00

Eile,28. jaanuaril,toimus preili Vahteril kaua kardetud põlveoperatsioon. Vaene Vahter oli sunnitud murdma oma sisse sätitud rutiini. Ta tõusis üles kell 07:00 hommikul, mitte kell 12:15 "hommikul", tal ei olnud lubatud tarbida oma tavapärast ühte liitrit ananassimahla, kolme tassi kohvi ja mõnusat mõnglit. Ainuke lohutus, mis preili Vahterile alles jäeti oli aohommikune suits, varahommikune suits, hilishommikune suits, ennelõunane suits ja veel kuus suitsu nende suitsude vahel. Vahter tunnistas, et oli närvis. Ta oli närvis olnud juba kuid. Kabuhirmus mõelnud kangide, tangide ja narkoosi peale. Kirjutanud valmis oma testamendi, koristanud toad, kastnud lilled, ostnud uue viiekümnekilogrammise teleka, et see postuumselt kõige kallimatele pärandada, parandanud ära jooksva tualettpoti, hõõrunud läikima perekonnahõbeda ning istunud viimse kohtupäevaeel vagusi oranzhil diivanikattel ning tõdenud, et elu on siiski kadestamisväärselt kaunis kõikide oma tõusude, mõõnade, valude, rõõmude, pettumuste ja joovastustega.
Operatsioon algas kell 12:00. Vahter oli täis poogitud erineva kangusastmega ravimeid. Tangid ja kangid võeti välja. Kahe tunni möödudes sai Vahteri põlv uued lihased, Vahter tellis seltskonnalt peale katsumuse lõppu kolm Baltika õlut, Maalehe ja paki kopraonu hambapastat. Paar hetke peale oppi kärutas ta ennast suitsule. Suitsu tehes tõdes ta, et see oligi olnud väga hea mõte kannatada suitsujärgset iiveldushoogu ja kopsukrampe. Tundide pärast saabus kohvi, vaarika- mascarpone kook ja neli inimest. Hõivati trepid ja täheldati kenade medõdede klastrilist kogunemist Tallinna Keskhaiglas. Vahter masseeriti nii kaugele, et ta lubas suitsetamist vähendada. Samuti võeti talt hilinenud uue aasta lubadus, et kunagi enam ei võta ta kanüüli veenist enne ise välja, kui füsioloogiline lahus tõepoolest otsas on. Kena med-õde Annely jättis Vahterile kaua oodatud kullakese moel kaks paratsetamooli lauale. Hetkede pärast oli nelik sunnitud lahkuma, Vahter jäeti öövalvesse. Täna näeb meie aja kangelast taas.
Parane kiiresti, kallis sõber!
Ja juba varsti-varsti jookseme koos rakvere raipest küllastunud põldudel, hoiame käest kinni ja naerame päikesele vastu, nii et silmade ümber tekivad päevituskortsud!

Uus veebieepos: Zulu rinnad on hülged vol 2

2008-01-28T10:57:00.000+02:00

Refereeriks veel kord selle nädalavahetuse eriti kuuma teemat ehk siis Zulu rinnad on hülged ning arutleks küsimuse üle, et kui neile pall visata, siis kas nad toovad selle tagasi või mitte? :)))
Selguse mõttes täpsustaks, et tegemist oli ühe laupäevaõhtuse jutuajamisega, milles osales viis parajas joobeastmes inimest. Keskustelu küündis seksuaalfantaasiate ja surma ümber, mõlemad väga põnevad teemad.
Arutluseks suuremale ringile:
1. kas naisterahva rindu on üldse võimalik loomadega võrrelda?
2. mis on Eestis kõige levinumad rindade hellitusnimed?
3. missugused on levinumad rindade tervituslaulud? Mõned näited: The Rasmus "Ff-falling", Madonna: "Justify my love" ;)))
4. kas testament peab olema keeruline ja kes peab teadma, kas see on olemas ning kus see eksisteerib?

Tänase päeva muusika pühendatud Iiris Vesikule - Muuk on võlutud! Mõnusalt omanäoline. On võetud kindel nish, mida täita ning noorel näitsikul ei tule see sugugi kehvasti välja (palun seda võtta nüüd suure komplimendina :), kuigi eks arenguruumi on, ent arvestades neiu noorust, siis potentsiaal on väga suur ja see ju ongi kõige olulisem.
Ootame Iirise maailmavallutamist! Tore, armas ja pisike. Kes suudakski vastu panna.... muah!

PS: Eepose esimene peatükk: Zulu rinnad on hülged.

Kas kanad on seksikad?

2008-01-18T16:43:00.000+02:00

Tänase päeva kirjelduseks võiks öelda, et see on siiamaani olnud......... hämmastav! Hämmastav! Hämmastav!

Et siis, Muuk ei suuda ennast tagasi hoida ja tunneb sõrmedes metsikut sügelemist, et kirja panna tänane tööalane arutelu teemal kas kanad on seksikad?! Reedene reklaamialane ülesanne niisugune: munadepühakampaania, vaja teha visuaal, millel on munad ja munade tagant avaldub fantastiline auhind! ;) Eksole. Tegime, meie, tublid, loovinimesed, pildi, millel on munad ja krussid ja taust ja puha. No oli ilus, ausalt. Selle peale arvati, et äkki tooks kanad ka mängu!?
Muuk avaldab arvamust telefoni teel: "Eee.... kanad!!?? Eeee.... aaa.... öööööö.... hmmmm... kas Sa arvad, et kanad on seksikad???!!"
X-persoon: "Muidugi!!!! Kas Sa filmi "Little chicken" pole näinud?"
Muuk: "Eeeee.... ei."
X-persoon: "No siis Sa ei tea ju midagi!"
Muuk: "Olen jumala juhm.... "
X-persoon: "Tead, need kanad seal.... oooooo... Sa ei kujuta ette!"
Muuk: "Hämmmmmmm..... äkki Sa saadad need kanad mulle ja me siis vaatame ja kommenteerime...."
X-persoon: "Ok. Panen Sulle meili."
Muuk: "Tänud. Tsau."
X-persoon: "Tsau, kullake."

Poole tunni pärast saabub meil.

Attachemendis niisugused pildid:

Hkmmmmmmmm !!!!!???????

Anna-Maria reis liinil Kaunas-Tartu-Kaunas

2008-01-16T17:01:00.000+02:00

Elie selgus, et meile juba teada-tuntud mannekeenofiil Anna-Maria on oma Riia reisi pikendanud Kaunasesse ja asunud seal Maxima poe sanitaardirektoriks. SLÕhtulehe andmetel olla Anna-Maria neljapäeva hommikul aovalges, ämbrid käes, hääletanud Via Baltika ääres ning saanud peale ühele umbkeelsele rekkajuhile. Palunud Anna-Maria ennast viia Kaunase Maxima poodi ja jäänud ise autos magama. Mõne aja pärast äratas autojuht tädi üles ning palus autost väljuda. Anna-Maria tegigi nii. Leidis üles ka Maxima poe, astus sisse ja asus virkalt koristama. Kahekümne minuti möödudes lähenes talle vargsi turvamees ning palus Anna-Marial ennast identifitseerida. Selgus, et meie kallis Anna-Maria on jõudnud hoopis Tartu Maximasse, mitte Kaunase Maximasse, kuhu ta esialgu oli planeerinud minna.
Oh häda!

Neerud

2008-01-16T10:32:00.000+02:00

Hollandi telekanal teadvustas avalikus meedias, et kavatseb luua uue telesarja, mille süžee on järgmine:
1. telesarja peategelaseks on fataalselt haige naisterahvas, kes kavatseb oma neerud vajajale annetada
2. haige naisterahva neerudele konkureerivad kolm neere vajavat inimest
3. kes kõige tublim on, saab neerud endale

Khm!
Loomulikult lõi niisugune teadaanne meeletut furoori. Inimesed hullusid, kuhu on jäänud moraal? Kuhu on jäänud eetika? Kui haigeks on tänapäeva maailm tegelikult muutunud?! Skandaali peale avaldas telekanal järjekordse pressiteate, et niisugust sarja mõistagi eetrisse ei lasta. See oli vaid provokatsioon, juhtimaks üldsuse tähelepanu organidoonorluse suurele probleemile Hollandis, organeid ei ole, doonoreid ei ole, järjekorrad on pikad ja lootus lühike.
Aga siiski? Missuguseid võtted?! Kas negatiivne skandaal on alati kasulik teravate probleemide esiletõstmiseks?

Punane planeet - Sinu roheline kodu!

2008-01-15T10:31:00.000+02:00

Vaidlus tuleviku, hakkamasaamise, maa energia allikate ära tarbimise, ülerahvastumise, ületarbimise, saastamise ja muud globaal-tervise teemad on alati väga kirgi kütvad olnud.
Eile pärastlõunal avastas Muuk niisuguse artikli Delfist:

Nii arvab James Howard Kunstler, üks USA juhtivaid naftakriisi käsitlejaid. Oma ülevaates toob ta välja 10 peamist muutust ameeriklaste jaoks.
1. Valmistuge elama ilma autota. Autod ei ole jätkusuutlik tulevikulahendus, pole vahet, kas nad sõidavad tahke kütuse, viina või lehmasõnnikuga. Autod ongi probleemi põhjus, üleminek teistele kütustele teeb vaid olukorda hullemaks.
2. Toitu tuleb toota teisiti, kaasaegsele suurfarmindusele saabub lõpp nagu Napoleonile Waterloo. Põllumajandus muutub lokaalseks ning väiksemahaulisemaks, vaja on rohkem inimtööjõudu. Kui ameerika noored suudavad veel oma iPodid välja lülitada ja millelegi üldse kontsentreeruda, jagub neil küllalt tööd, et valmistada väikefarmides juustu, veini ja õli. Loomulikult tuleb ka need oskused ajalooraamatutest välja otsida, raamatukogud muutuvad jälle vajalikeks.
3. Kogu maa tuleb asustada erineval viisil. Suurlinnad suudavad endas hoida vaid murdosa oma praegusest elanikkonnast. Tuleb tagasi pöörduda külade ja väikelinnade mudeli juurde. Kinnisvarahinnad linnades kukuvad põhja ning maapiirkondades ja väikelinnades tõusevad lakke.
Veel kirjutatakse tehnoloogiaportaalis Novaator, et transport kolib üle vee ja raudteedele, televisiooni ja interneti aeg saab ümber ning kõige parem on see, kui riigid autonoomselt iseendaga hakkama saavad.

***

Kommentaariks juurde:
1. Miks ei ole auto kui sõiduk jätkusuutlik lahendus? Hea küll - bensiin ei ole jätkusuutlik kütuselahendus, aga ometi on ju olemas alternatiivkütused - päike, õli, põlevkivi, süsi ja veel muud, ilmselt avastamata kütuse allikad. Vaevalt, et inimese mobiilsus tulevikus kahaneb. Vaevalt, et auto kui niisugune kaob, ta ehk teiseneb ja areneb ning muutub keskkonnasäästlikumaks, paremaks, kindlasti ka kallimaks, kuid vaevalt, et ta kaob.
2. Suurtööstuse allakäik? Mastaabisäästu lõpp? Tagasiminek 19. sajandi tootmisele? Ajalugu on tõestanud, et see on inimese kalleim eksistents - väiksed omal-käel-tootmised, kallis omahind, väike müügihind ehk üldine elutaseme allakäik. Kas mitte tõenäolisem stsenaarium pole see, et teaduse arenedes leiutab inimene veelgi suurema säilivusajaga toiduained, mis väidetavalt ei ole inimorganismile kahjulikud ning sel moel saavutatakse veelgi väiksem toiduainete omahind? Pakendid tuleb tõesti muuta ökoloogiliseks, sest prügiprobleem on meeletult terav, aga siiski suurtootmine kui niisugune säilib, odava tööjõu kasutamine säilib, tarbmine säilib, inimkond jätkab kasvu, kuigi ehk mitte niivõrd eksponentsiaalses tempos kui siiamaani. Kaubandus ei kao kuskile. Kõige vihasemates fantaasiates muutub kaubandus ehk isegi planeetidevaheliseks ;). Siinkohal veel niisugune mõte: inimese kui liigi eluiga on niivõrd väike, et siin ongi põhjus, miks inimene ei ole veel seni avastanud teist intelligentset eluvormi teisel planeedil. Nad on ehk kunagi olemas olnud, aga nende aeg on otsa lõppenud ning nende üürike aeg ei ole kattunud meie üürikese ajaga. On väga väike tõenäosus, et see kattub. Aga loota ju võib...
3. Antiurbaniseerumine? Samas, kui inimkond jätkab paljunemist, siis on võimalik, et mingisugused osad meie planeedist muutuvadki linnaks. Juhul, kui reprodutseerimistempo kahaneb, siis ehk tõesti inimeste asustustihedus ja paiknemine muutub, ehk tõesti kolib inimene linnast maale, ehk tõesti... Selle vastu väga keevaliselt ei vaidleks. Samad, eluks vajalike teenuste kättesaadavus, töökohtade olemasolu, teeninduskeskuste olemasolu - kõik need elemendid hoiavad inimest siiski linnas ja ei ole tõenäoline, et nende mõjuvõim lähitulevikus või siis kesklähitulevikus kahanema peaks. Inimene on ju loomult mugav olend ning langetab ka oma otsuseid vastavalt sellele, kui mugav tal ühes või teises kohas ära elada on.
4. Miks peaks televisioon ja internet ära kaduma??? Palun seletage rumalale??? Need järeldused tunduvalt täiesti absurdsed. Kuidas on televisioon ja internet seotud naftakriisiga? Tegemist on ju vaba informatsiooni levikuga. Miks peaks inimkond tulevikus ennast eraldama sellest informatsioonilevikust? Miks peaks Mati kolima tallu, ehitama selle ümber plastmassist aia ning sealt mitte välja tulema ning ilmselt oma aeda ennast matma laskma? Informatsioon ja selle leviku kiirus on üks olulisemaid arenguelemente meie ühiskonnas. Mida kiiremini õige info kohale jõuab, seda kiiremini võetakse vastu otsused, seda paremini ja odavamalt on võimalik pakkuda teenust ja seda kiiremini on seda võimalik osta ja tarbida; millest tulenevalt, mida kiiremini seda tarbitakse, seda kiiremini see otsa saab, seda rohkem seda tarbitakse, seda rohkem seda tootma peab, seda suurem on kasum selle tootmisest. Hea küll, tegemist on heaoluühiskonna spiraaliga, mis oma olemuselt soodustab ületarbmist ja tegelikult kihutab kirutud energiakriisi tagant, aga siiski info jääb alles ja selle levimine jääb alles. Pigem oleks suund selline, et info levik muutub veelgi kiiremaks, kättesaadavamaks ja odavamaks. Pigem näeks tulevikus ette seda, et on world wide wifi 200GB/sek üles ja alla. Kujutage ette seda potentsiaali! Üksik naine Kuu all, paadiga triivimas mööda päikeseloojangulist Niilust. Paadis on peopesasuurune halogramm-arvuti, toimub halogrammkonverents teemal uus elamurajoon "Punane planeet - Sinu roheline kodu!" :))

Igatahes, väga põnev on spekuleerida niisugustel teemadel. Ja seda, mis tegelikult saab, ei tea ilmselt keegi. Aga tõsi see on, et inimene peaks olema keskkonnateadlikum ja käituma vastavalt. Ja tuleb siiski uskuda, et ühe inimese tegu või tegemata jätmine avaldab globaalset mõju (paralleel - liblika tiivalöögi teooria) ning globaalse tervise mõistes ei tohiks elada üks-päev-korraga, distantseeritult ja hoolimatult, sest lühinägelikkus täna võib põhjustada elu kõlbmatust homme.

Tõusumärk

2008-01-15T10:25:00.000+02:00

Horoskopaalne maailm sai pea peale pööratud - käivad vaidlused teemal "Kumb on olulisem, kas tähemärk või tõusumärk?". Mitmed astroloogid-teoreetikud on seisukohal, et tõusumärk on kindlasti olulisem, kui tähemärk. Niisiis, Muuk otsis üles, mis tema tõusumärk on. Siin siis tulemused:

Leo Rising:
If your Rising Sign is Leo, you put up a very confident front. You appear as proud and sure of yourself as can be. People expect drama from you, and they will be disappointed if you don't deliver the spiritedness one counts on with the Lion-hearted. You carry yourself with distinction, and you catch everyone's eye whether you like it or not. If others see these regal Leo qualities, they may pick up on the some negative Leo vibes -- like smugness or over-the-top vanity. Despite that perceived self-interest, you're bound to be popular in whatever clique you find yourself.

Kommentaariks juurde, et Muuk on tavaaarvamuse kohaselt siiski ja endiselt sõnn. Kuigi, tuleb tunnistada ka seda, et see tõusumärgi kirjeldus ei ole väga üllatav ;).

Kurblik Ken

2008-01-14T17:25:00.000+02:00

Kui mannekeenid mõtleksid... Peatükk 3 ehk mis juhtus Aadaga sellel nädalavahetusel

2008-01-14T14:25:00.000+02:00

Ületarbimist soodustava asutuse betoonpõrandale on üksi seisma jäetud valgest plastmassist mannekeen Aada. Ta on asetatud avali kätega välisukse ette, tervitamaks esmaspäeva varahommikusi tulijaid oma kaunilt hermafrodiitliku naeratusega. Talle prooviti pähe panna rohelist päikesemütsi, et tema olekut veel kaunimaks teha, aga sellest üritusest loobuti, sest müts oleks varjanud Aada kaunilt lühikesed juuksed.
Nad lahkusid muheledes Aada olukorra kentslikkuse üle ning kujutasid vaimusilmas ette, kuidas esimesed töörabajad Aada kohalolekust hämming-krambid saavad ning esmaspäev saab alustatud kerge shokiga.
Kahjuks juhtus hoopis teisiti.
Aada kahjuks.

Pühapäeva pärastlõuna kell 16:04.
Aada: "No neh. Nüüd on mind siia jäetud, avali käsi, olen sunnitud seisma mingisuguse metallist aluse küljes ning totakalt ootama mingisuguseid inimesi, kes nendest ustest homme hommik sisse voolama hakkavad ning minu üle kõva häälega naeravad. Ha-haaa! Ma arvan ka, et see on väga naljakas. Alasti mannekeen, kellel on külm ja paha ja ta on sunnitud seisma, avali käsi, kui piinlik! Kui kohutavalt piinlik!"

Pühapäeva pärastlõuna kell 18:56.
Aada: "Ja huvitav, mikspärast on mind pandud avali käsi kohviaparaadi kõrvale! Mina ju ei saa kohvi juua! Mina olen ainult vaadanud korduvalt ja korduvalt, kuidas need Inimesed kohvi joovad, kuidas see kuum ja pruun nende sisse valgub ning nende mõtteid omavahel seostama hakkab. Ainuke mõnu, mida mina saan on Dior´i rõivad - need on minu lemmikud! Oli aasta 1995 kui ma neid viimati kanda sain. Oooo! See oli alles aasta! Ma olin siis veel noor, kahekümne kahe aaastane neiu! Ja milline kena jume mul oli.... "

Pühapäeva pärastlõuna kell 19:00.
Aada: "Sügada tahaks."

Esmaspäeva varahommik kell 06:10.
Aada: "Und ei ole ega tule. Seisan avali kätega kuskil kontoris ja vahin klaasist ust."

Esmaspäeva varahommik kell 06:14.
Treppidelt on kosta kellegi ohkimist. Kolin. Ilmselt ämbrid, mis teineteise vastu kummutavat häält toodavad. Ohkimine. Sammud. Tsahh-tsahhhhh....
Aada: "Oi! Keegi tuleb! Kui tore! Lõpuks ometi keegi tuleb!!"

Treppidelt läheneb ohkides enda alla ette vaatav koristaja. Kumistab ämbritega. Kohmitseb ukse kallal, avab selle ja instinktiivselt keerab Aadale selja mannekeeni nägemata. Kummardab ja kirub haiget selga vene keeles. Võtab ämbrid uuesti kätte ja keerab ringi. Kostub vali KARJE!

Aada: "Appi! Ta karjub! Ta lausa räuskab! Appi! Tapetakse!"
Anna-Maria: ENDISELT VALI KARJE!
Aada: "Appi! Appi!"
Anna-Maria rahunedes: "Tshört poberi! Shto eto takoe!??? Kto eto sjuda prinös?????"
Aada: "Oi, ta hakkas rääkima võõramaa keeles. Ilmselt shokk. Hüsteeria. Mutt on sassis!"
Anna-Maria: "A voobshe ana krasivaja... "
Aada: "Mutt vaatab mind imelikult!"
Koristaja hakkab vaikselt mannekeenile lähenema. Imetleb vaikuses tema sihvakaid jalgu ja käsi. Silmade välkudes silitab ta puusa...

Esmaspäeva hommik kell 08:55.
Tööle on jõudnud esimesed mesilased. Kontor läigib puhtusest. Ära on pühitud reedeõhtuse veinijoomingu pudelid, punased pritsmed ja sõrmejäljed. Ära on pestud kolmkümmend viis paari kahvleid-nuge ja pizzanõudsid, mis virnadesse olid kuhjunud. Ära on klopitud kaheaastataguste tolmulestadega padjad ja tekid loovate puujalgadega voodist, tolmuimejaga imetud vaibad, lapiga pühitud lauad.
Aatriumi punasel sohval lamab kellegi torso, see on valgest plastmassist, eraldatud jalgadest. Paar meetrit eemal on kellegi jalad, kinnitatud metalse plaadi külge. Kapi all on kellegi sihvakas käsi ning teine leitakse kolmanda korruse veetseest.
Koristaja on jätnud majarahvale hüvastijätukirja:
"Spasibo, s vami bõla otsen prijatno.
Ja poshla v Riga. Respect. Anna-Maria."

2008-01-12T19:20:00.000+02:00

Kivihoov
Peatükk 1

Pärnu maantee pärapõrgus pesitseb niisugune asutus nagu Kivihoov. Asutuse teenuste hulka kuulub mannekeenide laenutus ning hauakivide müük/graveerimine. Milline tegevusalade varieerimine!! Käis Muuk laupäevahommikul oma aega sisustamas mannekeenide valimisega järgnevaks eesti rahva füüsilist aktiivsust tiivustava kampaania tarbeks. Külmas hoones istus neiu, suusapüksid jalas, väitis, et tema ei tea mannekeenidest midagi, sest tema olla siin hauakivide spetsialist. Muuk võttis selle teadmiseks. Maja teisel korrusel oli reas mitmesuguseid inimnukke. Muuk otsis mees mannekeeni, niisugust madalaprofiilset ja tülpinud näoga. Oli meesmannekeen, nagu Ken-nukk, kena ja musklis, suurte genitaalidega ja ihukarva.
Muuk valib kõne Rõõmurullile: "Hommikust! Aeg ärgata! Kell 1030! Laupäeva hommik, hop-hop!"
Rõõmurull: "Prrrrr.... mörrrr... mats-mats, mis sa tahad?"
Muuk: "No meil ju vaja mannekeen välja valida? Siin on üks roosa mees suurte genitaalidega - kas see sobib?"
Rõõmurull:" Möh?"
Muuk: "Noh, suurte genitaalidega roosa ehk ihukarva mannekeen, ca 190 pikk, sale ja vormis, kena naeratusega - kas läheb kontseptsiooniga kokku?"
Rõõmurull: "Eeeee... kas seal mingisugust lamedamat tüüpi ei ole? Vanainimesed võivad erutuda niisuguse peale..."
Muuk: "No on üks, aga see on hermafrodiit. Nägu on mehe oma, genitaale pole ja rinnad... oot... ma kohe vaatan, tal on kleit seljas... jah! Rinnad on olemas!"
Rõõmurull: "Mis värvi need on?"
Muuk: "Plastmassikarva valged."
Rõõmurull: "Võtame nad mõlemad."
Muuk: "Rindu eraldi ei pakuta, need käivadki paaris...."
Rõõmurull: "Võtame mõlemad - nii mehe kui naise."
Muuk: "Hea mõte."

Suusapükstega tüdruk pakkis mannekeenid kotti ja ähkis need Muuki autosse. Raske oli. Järgmiseks sõitis Muuk nendega kontorisse ja tiris nad kolmandale korrusele.

Kui mannekeenid mõtleksid...
Peatükk 2

Osaldes
Meesmannekeen Ken
Naismannekeen Aada

Ken: "Aada, aita! Ma olen osadeks lahti lammutatud!"
Aada: "Ken, ära hädalda, mingi tüüp tiris mind just kolmest trepist üles ja hoidis kahe jala vahelt kinni. Jube nõme oli!!! Ja enne seda ta vaatas minu rindu! How rude!"
Ken: "Aada!!! Mu käsi on kadunud!!"
Aada: "Ah, Ken, sa oled ikka selline hädapätakas! Su käsi on su vasaku tuhara all."
Ken: "Oh, jah, nii tore ja siin ta ongi."
Aada: "Mul on külm, paha ja häda ja meid on siia täiesti üksi jäetud! Maailm on nii kuri."
Ken: "Aadakene, aga Sul olen ju mina!"
Aada: "Ken! Get a life."

Kõnd smaragdrohelisel järvel

2008-01-12T19:09:00.000+02:00

Mustikad

2008-01-10T11:17:00.000+02:00

Roosakad pehmed lõhnavad voolavad lained, ujud nendel, naeratus näol, nagu kellegi sooja kallistuse sees, ujud, ujud, ujud ja voolad mööda kaunist voogu, üles, alla ja edasi, ikka naeratus näol, on hea ja on rahulik ja tegelikult on ju kõik imehästi, oled veidi janune, veidi mõtlik, libistad käe üle enda põse.... mmmm... jah, see on see tunne, äkki sõidaks mööda päikesevalgust edasi tundmatusse, pikad, pikad teed, kellegi blondid kräsused juuksed tuulest sasitud, kellegi kurbus ja kellegi rõõm, kellegi taastumine ja taasleidmine... - inspireeritud filmist "My blueberry nights".

Kindlasti see kook maitses imehea - mustikakook vaniljejäätisega. Mmmm. Muuk ei ole viimasel ajal eriti maias olnud. Aga ta veel mäletab, mis tunne on ihaldada kooooooki ja siis esimest suutäit libistada suus ja sulgeda silmad ja tunda ..... mmmmm..... hea. Ta nägi seal filmis välja nii nagu teaks ka tema hea koogi saladust.

Film kui niisugune oli äärmiselt positiivne elamus.
Pehme muusika saatel dirigeeritud positiivne elamus, soe ja roosa, naeratamapanev.
Hoiatus: peale filmi tekib vastupandamatu soov pelmeeni süüa! :) Tõestatud fakt!

Hõbedased rinnad hõbedastel velgedel!

2008-01-09T18:14:00.000+02:00

Muuk kujundajale: "Kuule, sõber, äkki oleks nii parem, kui tõstaksime selle kauni naisterahva hõbedased rinnad auto hõbedaste velgede pealt ära, muidu rinnad ei paista välja... ?"
Kujundaja Muukile: "Mhmh."

Muuk kujundajale: "Tead, väga seks kujundus on!"

Kujundaja Muukile: "Mhmh."

Elagu reklaamitööstus!

Ussiauk

2008-01-04T09:44:00.000+02:00

Minu viimasest sissekandest on nüüd vist juba 3 nädalat. Olen järjekordselt tervisele kurjategevalt vähe maganud. Istun Pearl´iga vastakutti ja joon ületarbimistsoodustava asutuse eriti kehva kohvi. Maitset peaaegu, et ei tunne. Ärgata oleks vaja. Silme taga pitsitab ning see pitsitus tuletab meelde, et öösiti peaks siiski und saama...
Vahepeal tuli uus aasta. See tuli kuidagi tajumatult. Eelmised aastad on ikka nii olnud, et kella vaatamine algab juba tunde enne. Seekord vaatasin kella alles peale keskööd ning selle peale, et kuskil sadamakõrtsi terrassil seistes oli tunne, et vist lastakse tuld taevasse. Esimese mõttena ei tulnud mulle pähegi, et nüüd vist saigi otsa... Mõtlesin hoopis, et küll alles lasevad, ilus on ka, ja udused tuled lehvivad kaugel kauguses suure sudu ja udu tagant mulle lagiotsmikule. Täiesti seosetu ning empiiriline mõtlemine. Analüüs nullilähedane. Keegi kuskil avas vahuveini. See tundus tuttav tegevus. Keegid kuskilt lähenesid mitmete vahuveinidega ning avaldasid soovi kallistada ja alles siis hakkas kohale jõudma ja alles siis vaatasin ma kella ning ennäe imet see oligi juba mõned pikad hetked üle südaöö.
Aga aeg kulgeb endiselt lineaarselt. Numbrite vahetumine ei olegi oluline. Aeg on aeg ning selle tajumine ei muutu sellest, missugune selle aja number on. Ilmselt on aja taju seotud enim inimese meelteseisundiga. Kui ootame, siis tundub aeg pikk. Kui naudime, siis tundub aeg lühike. Kui kardame, siis hirm võib kesta igaviku. Seoseid on erinevaid.

Märksõnad eelmisest kolmest nädalast (ei ole kronoloogilises järjestuses):
kast ilutuld kuskil suure järve kaldal, see pimeduses õhku lasti, kardeti metsavahti ja iseennast ja imekiirelt põlevat süütenööri, kurvad sõbrad kuskil eemal, hiina toit ja murumängud, free willy ning aknastväljahüpped, kolm täiesti seosetut sõna - õige pool London :))))), stimuleeriv rinnahoidja ja mootoriga vibraator, list 48 nimega, valged roosid viru tänavalt, säravalt õnnelik ja otse dushi alt - kui armas!, campari apelsinimahlaga, imehea wrap ja veel kord campari apelsinimahlaga, striptiisiklubi, buduaar ja suur mentoolist suitsune terrass, panin käe püütoni seljale ja tundsin vastikust, ootasin, et ta nahk oleks soe ja sametine, siiski seevastu oli see külm, kare ja liikuv, tundsin, kuidas madu oma sitkeid lihaseid minu sõrmeotste all pingutab, tundsin tema külmust, tuimust ja ükskõiksust, tundsin, kuidas ta on minetanud selle hinge, mis tema esivanemad temasse kunagi pannud olid ning nüüd, olles inimeste ori kuskil Edeni-nimelises striptiisiklubis, ei hooli ta enam millestki; ehk selletõttu oligi ta külm ja kare, mitte soe ja sametine, iiri kohvi, gin tonik, iiri kohvi, tantsud blondiga, suurepärane rütmitaju, nagu kallistus, nagu swing, nagu hea tants, pooled asjad maha jäetud, hot dog sadama statoilis, varajane tõus, magamatus, sõit läbi poolhommikuse linna, töö ja sidruniga tee, viisaastaku plaan, juuksuris peaks käima, suurepärane plaadisaak, muusika ja tuled ja turvamehed.

Suurepärasest plaadisaagist rääkides kummutasin eile Viru keskuse Laseringis oma rahakotti mitmesaja krooni võrra. Sain vapustavaid leide: kaks plaati Sarah McLachlanilt (üks nendest sisaldab niisugust laulu nagu Sweet Surrender), Madonna "The immaculate collection" (seda olen endale juba aegu ja aegu ihaldanud) ning ühe kogumiku Portishead´ilt (ei suutnud vastu panna). Niigi hoidsin ennast kõvasti tagasi, et mitte osta nende leidude otsa veel ka Depeshe Mode´i paremikku. Aga kõike ei saa, tuleb ennast taltsutada.

Ja lõpetuseks ... Sweet Surrender... :)

Madonna, the immortal queen of pop!

2007-12-12T16:51:00.000+02:00

Ta on sensatsiooniline naisterahvas. Madonna on lihtsalt PÜSINUD pjedestaalil aastakümneid, pealtnäha ilma suurema vaevata, toetudes iseenda andele,vaistule, kasutades ära noorte võrsuvate inimeste annet, tunnetanud ja seadnud trende. A true success story, ütleks.
Tõstaks eraldi esile ÜHE LAULU tema meeletult mahukast diskograafiast -
"Justify my love". See on läbi aegade üks seksikamaid laule, mis iial loodud. Avaldus lugu 1990. aastal kompilatsioonis "The Immaculate Collection". Täiesti uskumatud sõnad, uskumatu rütm ja muidugi tämber, milles see laul on lauldud.... mmmmmm. Heade laulude puhul võib silmad kinni panna ning film tekib soundtracki juurde justkui iseenesest. Nii, et võib täiesti ausalt väita, et Muuk on Madonnaga Pariisis suudelnud ja tema kätt Roomas hoidnud ;)))) ja siis muidugi järgnes "making love in a train cross country...." Mööduvad mäestikud, Como järv, Cannes, Lion, tagasi Pariisis :)). Eksole.
Ei, tegelikult on vägivaldne Madonna puhul vaid üks lugu esile tõsta. Neid on ju nii palju, millel on oma mälestused ja oma elu. "Crazy for you" on täiesti asendamatu ballaad. Muuk kuulas seda mingisugusel elufaasil järjest ja järjest ning elas omas maailmas. Samuti "Rain" - see, kuidas muusikas on imiteeritud päikesetõusu on täiesti fantastiline. Või siis terve "Like a prayer" album - suurepärane. Suureks lemmikuks on ka "Ray of light" album. See on teistsugune ning kiigub niisuguse muusikastiili lainetel, mis juba stiili poolest hästi sobitub. Eraldi veel "Take a bow" - kui ta tuli, siis ta TULI. "Something to remeber" - mõnus rütm. "Live to tell" - sisu, sisu, sisu. Oooo ja kindlasti ka "Vogue". Kindlasti "Confessions on a dance floor" album - väga hea tantsumuusika. Terve "Erotica" album. Üldse oli tol ajal põnev jälgida avalikult eksponeeritud seksusaalsuse avastusrekti. Prooviti üht, katsetati teist. Kogu kompilatsioon meenutas samaaegselt ka Emmanuelli esimest osa - mõlemad olid katsetamised, ilusad ja hägusad, ühel puhul roosamad ja romantilisemad, teisel puhul patusemad ja must-valged. Veel hämmastavam on see, et meedia poolt loodud kuvand Madonnast kui inimesest ei ole väga atraktiivne. Ta on lühike, ninakas, upsakas, käskil ja kuidagi pealiskaudne pisike nähvits. Kui kõrvutada antud kuvad kuvandi aluseks olema inimese loominguga, siis ... järgi jääb vaid hämming. Aga jah, kuvand kuvandiks, meedia ikka ja endiselt moonutab inimesi, nende mõtteid ja olemust. Targem on selles suhtes neutraalsele positioonile jääda ning seni kuni ei ole kohatud lihast ja luust inimest ennast arvamused poolikuks jätta.

Mõned põnevad Madonnaga haakuvad teemad:
1. religoon vs muusika (Madonna kasutab oma loomingus meeletult palju vihjeid kristlusele, sellest on ka alguse saanud mitmed avalikud skandaalid ehk siis vihje "Like a prayer" videole ja Pepsi reklaami skandaalile, artist on alati väitnud, et tema ongi see ehe kristlane, samas jätab ta jälgijasse tunde, et ta tegelikult katsetab ja küsitleb, kas ta on ikkagi siiras? Kohati on? Kohati mitte? Või teda lihtsalt ei huvita näilisus? Kas peaks?)
2. religioon vs seks (taas "Like a prayer" kui kõige teravam näide, kas on eetiline või mitte eksponeerida antud viisil oma seksuaalsust?)
3. rassism (videokeel, must mees, valge naine - kaunis kooslus, kaunis, kuid siiski vanema generatsiooni poolt taunitud? Miks see nii on? Miks see häirima peaks? Levinud arvamus on niisugune, et ebaselge nahavärvusega inimesed ei ole aktsepteeritud kummagi ühiskonna poolt. Niisugust arvamust avaldati siiralt aastal 1998 kõige sallimatul maal ehk Eestimaal, Lasnamäe linnaosas, seega siis kümme aastat tagasi. Kas olukord on vahepeal muutunud?)
4. perekonnasuhted (lahkuminekud, vanemad on koos laste tõttu, kas vanemate kooselu vaid laste tõttu on parem lahendus, kui inimesed teineteist ei seedi ning need lapsed või see laps on sunnitud selle mitteseedimise sees oma lapsepõlve mööda saatma? Mis on õige? Kas on üldse antud juhul kuidagi võimalik defineerida õiget ja valet?)
5. homoseksuaalsus (Erotica album eelkõige ehk ka Immaculate collection, siit üks tsistaa: "Poor is the man whos pleasures depend on the permission of another... ")
6. spirituaalsus (Ray of light, uue elu sünd ja selle olulisus inimese maailma käsitluse muutumisel)
7. kodumaa armastus (American Pie, inimene ja tema juured, kui palju inimese kujunemist, tema mina pilti tegelikult mõjutab see keskkond, milles ta üles on kasvanud, kas sellest mõjust saab kunagi vabaneda, kas sellest on vaja vabaneda, missugust respekti see väärib, kas väärib, kas tänapäeva inimesed on rohkem kosmopoliidid või pigem hoiavad oma pisikesse nurka, kas on võimalik olla mõlemat korraga...).

Palju huvitavaid teemasid, mille üle mõelda.

Igatahes ja kokkuvõtteks, tänane muusikablokk pühendatud Madonnale. Ilmselt maailma ühele üllatusvõimelisemale naisartistile.
Jääme ootama uut albumit.

Välgutamine ;)

2007-12-06T15:54:00.000+02:00

Õhus on nii palju elektrit, et raske on rahulik olla. Kui silmad suleda, siis on justkui näha helesiniste vöötidena erinevate inimeste mõttevälgud, teatud dimensioonides need ühtuvad, tekib telepaatia, tajume teist inimest nagu iseennast, läbi iseenda.
Muuk istub oma toas. Laes põlevad vanakooli suured lambid. Tuba on erevalge. Uks on avatud. Energiat on liiga palju. Mõtteid on liiga palju. Need sööstavad peas edasi tagasi tagasi edasi edasi edasi edasi. Vaja aega keskendumiseks. Sisse-välja hingamiseks. See aeg tekib. Paari tunni pärast.
Muuk valis enda rahustamises Lisa Marie Presley "When you go". Ta valis artisti ja tema hääletämbri. Lisa Mariel on niisugune mõnusalt madala tämbriga seksikas hääl. Hea on kuulata. Hingamine muutub rahulikumaks. Sõrmused püsivad uuesti näpus. Paus. Laadimine. Selleks, et edasi söösta. Üüratult palju on teha ja üüratult palju tahaks teha, kohe ja praegu. :)

**

Riia komandos oli üsna meelierutav vestlus teemal, kuidas üks inimene läheneb teisele? Mismoodi üks või teine indiviid oma poolehoidu või meeldimist näitab? Versioone mitmeid: otsene rünnak, tagasihoidlik rünnak, ruumist lahkumine, küsimuste esitamine, punastamine, kohmetumine, ebakonkreetsus. :) Ilmselt on kehakeemia see, mis mõistuse mingisuguseks ajaks sulgeb. Usun, et seda on üsna paljudega juhtunud. Aga tore, et niisugune keha seisund eksisteerib. Maailm on ju sel hetkel nii ilus.

**

Tänase päeva nael: kinnisvara rubriikides on täheldatud persooni nimega Galina Skorobogataja :)))). Müütab tema Mustamäe kahetoalisi kortereid. Ilmselt perekonnanimi ja olukord kinnisvara turul teineteist sügavalt ei toeta. ;)

Riia, mu arm

2007-12-03T20:51:00.000+02:00

Mis on Riia? Mõnede arvates on Riia bensiinijaam Tallinna ja Vilniuse vahel, mõnede arvates on Riia väike Moskva, teised arvavad, et Riia on Balikumi suurlinn, kuhu tuleks üle viia absoluutselt kõikide Baltikumi ettevõtete juhtimiskeskused, mõned armastavad Riiat, teised jälestavad, ühed on seal trahvi saanud ja teised raha teinud.
Aga mis siis tegelikult on Riia?
1. Riia on linn, kus taksojuhtidel on oma nish - peale pooletunnist hilinemist mõõdavad taksojuhid oma sõitjate seksuaaltshakrate avatust; mõningatel läks eriti hästi - avatus 120%!
2. Riia on linn, kus võõrad inimesed supermarketis võtavad endale julguse ja pakivad ostja poolt kinni makstud asjad võõrasse kotti. Luba selleks ei küsita vaid kogu toiming viiakse läbi suhteliselt tuima näoga ja ostja selja taga. Alles hiljem selgub, et tegemist on pakke-abiga ning kott jõuab siiski õige omanikuni.
3. Riia on linn, kus on ühel tänaval vähemalt iga paari asutuse tagant üks kasiino ja üks pandimaja.
4. Riia on linn, kus inimesed on põhimõtteliselt pisikest kasvu.
5. Riia on linn, kus ühte pisikesse valgesse vanni mahub vabalt viis riietatud (!) inimest bobisõitu tegema - inimkatsed on edukalt läbitud, nüüd võib projekti töösse lükata.
6. Riia on linn, kus pakutakse ORGASIMIST kala juurviljadega kohas, mille nimi on Macaroni.
7. Riias on LIDO (!) ehk suur toitlustuskeskus, mis mühab klisheedest, kitshist, rasvast, tülpinud hallidest massidest, tsirkusest ja leivast.
7. Ühesõnaga, Muuki tunded Riiast: 71m2 elamispinda, kella kolmene lumesõda ja eest-jooks, bobisõit vannis ja käte peal seis, needuse määramine, küüned seinal, 4 plaati, sinisetriibulised sokid ja seksikad suvekingad talveperioodiks :)), inimese määratlemine läbi kirjanduse, kunsti, luule ja muusika, shokk massitoiltustusest, jõuluparaadid, hektiline liiklus ja .... fantastiline seltskond eestlasti :))).

Kummardus.
Aitäh!

Esimene päris paus tormilises reedes

2007-11-30T18:11:00.000+02:00

Suured veepiisalised aknad, kollaste kinnastega noormehed hoidmas veepüsse, Nurr, üleni märg ja sportlik ja nüüd teda nühitakse shvammidega, eest ja tagant ja külje pealt. Nurr on pesus. Ja sellele, kes veel ei tea, siis Muuki auto nimi on Nurr. Nimi tekkis ühel laupäeval kui Muuk Kristiine keskuse parklast üles sõitis ning auto mootor tegi vaikselt: nurr, nurr, nur-nurrrrr. See oli üks ilus hetk. Ja sellest hetkest peale on Nurri nimi Nurr. Ta on nagu läikiva karva ja õilsa südamega gentelman, ta on ühtaegu gentelman ja ühtaegu leedi. Muukile meeldib Nurr ;).
Ja tänane teema tekkis sellest, et Muuk istub Jazzi pesulas ja ootab, millal pesu valmis saab.
Kontoris lauldi täna ABBAt ja Dahlingut.
Elagu reede!

Sulanud tool keset tolmust vaipa

2007-11-29T17:08:00.000+02:00

Muuk ikkagi ei suuda vaiki olla. Muusikast on vaja veel pisut rääkida ja seda on vaja teha just nüüd, praegu ja kohe.
Juhtus niisugune lugu, et Muuki ületarbimistsoodustavas asutuses peab üks soodustaja oma ansamblit või siis moodsamas keeles - bändi. Bänd on eriti viimasel ajal jõudsasti populaarsust kogumas. Tuurid siin, tuurid seal, plaat väljas selle nädala jooksul. Bändi nimi Dahling.
Lugu ise on niisugune, et Muuk jalutas treppidest alla, et küsida kallilt muusikult, mis võiks olla kalendri nimi. Selle peale võttis muusik laua alt välja kitarri ja laulis Muukile südantlõhestava ballaadi teemal: "Moonika, you can ask anything.....". Muuk istus ja oli TÄIESTI HÄRDUNUD. Tool sulas tagumiku all. Pea vajus küljele... Muukile ei ole kunagi enne niimoodi lauldud. Ainulaadne elamus.

Ilu vihmahalos

2007-11-26T00:44:00.000+02:00

Pühapäev. Kell on 0:44 õhtul. Muuk on kolmetunnise magamisega eile õhtusest Gin Toonikust. Sellest hoolimata on olnud tegus päev. On valmis saanud analüüs ja eraldatud erinevatele kommunaalteenuseid osutavatele asutustele pisut kapitali.
Muuk komistas eelmise nädala Ekspressis avaldatud arvamusele ansambli Burial kohta. Album saanud herr Aleksander T. Yostafa käest lausa 10 palli, sinna juurde olid lisatud südamest kirja pandud sõnad: "Kui naudid öösel aknast välja vahtimist, vihmahalost linna, siis on see sulle."
Muukil ees hetkel muusikabloki teine laul "Archangel". See on niisugune silmad-kinni-muusika. Ilmselt on arvustajal ka õigus, et see sobib vihmahalosesse novembri kuusse. Aga ei ole depressiivne, vaid Ilus. Kuskilt otsast on see Ilus. :)

URRR!

2007-11-16T00:17:00.000+02:00

Okei. Muuk on püsti KURI! Mis ****** reklaam see on "Jääda kokku vaid harjumusest... bla-bla"??!! Kampaania maht on ÜÜRATU. Kampaania sõnum ületab igasugused eetika ja moraali piirid. Mingisugune jäme joon peab ju olema raha teenimise ja tunnete vahel!? Tegemist on shokiteraapiaga ja teatavasti shokk tavaliselt töötab. Kahjuks töötab ka see shokk, sest mitmed füüsilised ja eraisikud leiavad ennast kulm kortsus guugeldamas, mida ometi selle reklaamiga nüüd Eesti inimesele NOVEMBRI KUUS, aasta kõige nõmedamal ja valusamal kuul, kuul, mil inimesed lähevad lahku, kolivad lahku ja inimeste sõbrad lähevad lahku ja kõik halvad asjad on korraga teineteisel kukil, mida meile niisugusel kuul öelda tahetakse... ? Või siis õigemini, mida nina alla hõõrutakse. Eksole. Muuk võtab asja praegu väga isiklikult, aga sinna ei saa hetkel midagi parata.
Muuk töötab ka ise hõljuvas ja kõikelubavas reklaamivaldkonnas ja teab väga hästi, et reklaami eesmärk on tähelepanu, effektiivsus ja müük. AGA! See ei tähenda, et reklaam peab moraalivaba olema.

Ausad ülestunnistused

2007-11-14T10:03:00.000+02:00

Täpselt 2 aastat tagasi sai alguse Tõllu kodu.
Täna kolib Tuuslam ära.
Silmad on piiritust täis, joon kontorimasina kohvi ja tunnen, kuidas see mööda õõnes kõhuseinu alla libiseb. Hammustan keelt ja hingan sügavalt sisse ja välja. Pean tundma, et mu keha on veel elus. Üritan mitte mõelda.
Hirm. Paanika. Kurbus.

Tori Amos Bouncing off Clouds

2007-11-13T00:06:00.001+02:00

Tori on live´is veel võimsam kui plaadilt kuulates. Eriti see lugu... see on NII õrn, NII positiivne ja samas võimas. Ainult head mõtted ja tunded tekivad sellest. Ainult hea...
Enjoy!

Roosad flamingod

2007-11-08T11:46:00.000+02:00

Väike jätk eile alanud muusikateemasse. Jätku nimeks on Jan Hammer. Ehk siis mees, kes Eestimaa pinnal sai tuntuks kultussarja Miami Vice muusika autorina. Mäletan veel siiamaani, et kassett, millele oli peale lindistatud Jan Hammer looming oli TDK musta värvi, punase-valge jooneliste kleepsudega. Kleepsu reale oli hariliku pliiatsiga kirjutatud tagasihoidlikult JAN HAMMER. Kassetti kuulati aparaadist, millel oli peal vinüülimängija ja kassettmängija. Aparaat oli suur ja läbipaistvast plastmassist kaanega. Aparaadil olid kandilised kõlarid, puust otseloomulikult ja vaskjas võrkkate. Ilmselt see helikvaliteet, mida oli võimalik kuulata siis, ei ole võrreldav selle helikvaliteediga, mida pakub meile kaasaegne helisüsteem... aga... see muusika oli sellegipoolest nagu värske vesi suure laimiga keset suvekuuma päispäeva. Ei oskagi seda paremini kirjeldada, see lihtsalt OLI ja see oli nii.... eneseteadlik. Ja igakord kui seda uuesti kuulda, siis tuleb suule naeratus, sest meenub see aeg, kui see muusika lihtsalt OLI.

Sõda ja rahu

2007-11-08T10:31:00.000+02:00

Eilsel pühalikul päeval omandas Muuk suurejooniselised teadmised ühes turundust puudutavas valdkonnas. Seminar oli tegelikult üsna huvitav, spetsialistid rääkisid spetsialistidega, ei puudunud ka eestlaslik-sõbralik teineteise tögamine teemadel Postimees versus SLÕhtuleht, kumb on kollasem!? Noh, levinud arvamus siinkohal peab ikka endiselt paika. ;)
Hilisõhtul aeti Muuk oma kontssaabastel ja värskelt hangitud mantli ning sellel pesitseva pandav-pandlaga metsa lume sisse õhupüssi laskma. Taarus ta seal ühelt jalalt teisele, sest väga külm oli. Vältis gangreeni. Sai mõnele sihtmärgile ka pihta! Õppis ära, kuidas õhupüssi laetakse. Sõi metsavenna toitu (hundinuiavarrest tehtud leivapästi, mis on lamedal kivil soojendatud). Siia juurde paslik kommenteerida, et tegelikult on Muuk igasuguse relvastuse vastane ja ei usu sentensisse "Ci vis pacem, para bellum". Muuk on oma loomult patsifist ja fatalist. Pealegi, kui mõne riigi elanikele tehtaks raskemaks relvaloa ja sellega kaasnevalt ka relva hankimine oma majapidamisse ükskõik, missugustel eesmärkidel, siis ilmselt väheneks ka erinevate relvade käsitlemisega seotud õnnetuste või ka sihiteadlike tapmiste arv. Ennast saab kaitsta ka muul moel. Eksole. Pealegi, Eesti seadusandluse põhjal on üksikisikul õigus taolteda relvaluba, kui ta tunneb ennast ebaturvaliselt. Samas, kas juba see fakt, et inimene tunneb ennast ebaturvaliselt, ebakindlalt, ei kõiguta juba eos antud inimese psüühhikat? Kui inimene tunneb ennast ebakindlalt, siis on ka tema otsused ja teod sellest tundest mõjutatud. Ilmselt on siin kajastatud üsna ühekülgne vaatevinkel. Ent Muuk jääb siiski antud ajahetkes sellele kindlaks, kuni tekib või tekitatakse kummutamatu argumentatsioon, mis seda arvamust muutma hakkab. Õõvastav on juba isegi see, kui mänguasjatootjad toodavad lastele mänguasju, mis näevad välja kui päris tulirelvad (!), või mis on lausa äravahetamiseni sarnased (!!). Ning siis väike Tom jookseb tänavatel ja paugutab paukpadrunitega inimeste pihta ja arvab, et see on lõbus ja tore. Tegelikult on see õudne, hirmuäratav ja mõtlemapanev. Ehk siis ci vis pacem, para pacem. Ärge ostke lastele mänguasju, mis näevad välja nagu relvad. Vanakooli veoautod on palju paremad!

Kas Alanis on Alanis?

2007-11-07T08:32:00.000+02:00

Kaheksa minuti pärast algab koolitusele tõtt.... kähku-kähku vaja joostes targaks saada, kähku-kähku, kähku-kähku....

Enne targaks saamist avaldab Muuk arvamust Alanis Morrisette`i kohta, kelle kaunid palad on tänase muusikabloki teemaks. Arvamus on niisugune, et Alanis oli aastaid tagasi palju ehedam, huvitavam, omapärasem, põnevam, teda vaadates tekkis küsimus: hmmm.. mida ta sööb, kus ta elab, mida ta kannab, mida ta mõtleb, kas ta kammib oma juukseid, kes ta selline on... ? Viimasel aastal (või siis pisut kauemgi) on Alanis muutunud kuidagi... mitte endaks. Kummaline. Kas Alanis on muutunud mitte-endaks või on Muuk muutunud mitte-endaks ja ei tunne enam Alanist ära, sest tema enda väärtushinnangud on muutunud... Vot, mine ja võta kinni.

Igatahes, Alanise Uninvited, blokis laul nr 2, on üks ilusamaid ballaade, muuhulgas pärineb see ka filmi City of Angels soundtrackilt, mida võiks omakorda pidada filmimaailma üheks ilusamaks ballaadiks :).

Enjoy!

Räige SEX

2007-11-06T16:43:00.000+02:00

Veebistatistika näitab, et käesolevale lehele on satutud väga imekspandavate märksõnade abil ehk sissejuhatus loetelusse pealkirjaga "Naera ennast ribadeks vol 1":
virsik, geen ja skisofreenia, suidre, lehttainas, mandli operatsioon, alkoholi hais teisel päeval, aluspesuta, angiin anekdoot, angiin antibiootikumid, angiin korda, halb geen ja skisofreenia, juri gagarin eestis, kalalaev hind, kassi pissi hais, koogel moogel munakollane, kui palju on inimesel juukseid, marta vaarik, morfiin, antibiootikumid, okastraat, palat nr 6, narva peenis, suudlen sind, tampoonid, töökaaslasega voodis (!!??).
Pole muud öelda, kui et see on hämmastav!

Pealkiri antud sissekandele on pandud NIMELT, et testida kui palju unique visitors juurdevoolu antud eksperiment sellele saidile tekitab. Usun juba ette, et katse on great success!

Igapäevane esoteerika ;)

2007-11-06T09:46:00.000+02:00

"One day I found a big book burried deep in the ground.
I opened it, but all the pages were blank.
And to my surprise it started writing itsself."

Ood tänase muusika nurga kolmandale kastile :).
Tunnen inimest, kes hülgaks kõik oma naised, selleks, et veeta terve elu Björkiga. Hehhh :))). Mõni on ikka naljatilk küll. Björk on kahtlemata väga põnev ja andekas inimene, kuid virtuaalselt ei saa "keha ette öelda", kas kaks inimest sobivad või mitte. Käesolev on pikendus teooriale, mille arutelu teatud kinnistes ringides algas juba laupäeval, jätkus pühapäeval ja tipnes esmaspäeval. Teooria alustala on järgmine: inimese keha tunneb ära sellesinase kehaga kokku sobiva teise keha. Teine keha võib äratundmise hetkel olla võõras, tundmata objekt, kuid eritatavate feromoonide, hormoonide või muude keemiliste ühendite abil kehad haakuvad ning annavad ajule implusse, et keha 2 on vastuvõetav ja ilmselt väga sobilik kehaga 1. Ja kui keha oleks raamat, siis mõnikord ta kirjutaks ise ennast ;). Teadvusel tarvitseks vaid tähelepanelik olla, lugeda ja aru saada, mis raamatus kirjas on.

Hakkame toppima!

2007-11-05T10:56:00.000+02:00

Tuuslam: "Jube külmaks on läinud. Talv on kohal."
Muuk: "Jah. Tuleb toppima hakata. "
Vaikus.

NAER.

Seletused: toppima all mõtles Muuk seda, et tuleb aknaid toppima hakata. Akendel on sentimeetrised augud sees ja sealt tuleb kogu tuisk ja tali lihtsalt läbi.

Ei või iial teada...

2007-11-03T14:40:00.000+02:00

Tegemist eile öösel Elialt saadud nipi katsetusega. Muuk: "Nii põnev on mitte ette teada, missugune täpselt jäädvustus olema saab. Nagu näiteks juuresoleval pildil. On pime, on ööd, keerakem objektiivi ning jäädvustagem ennustamatult ja ette teadmatult valguse liikumine. Hüppepiltidega on sama lugu. Inimene hüppab, võtad hea nurga ning riskid... Ei või iial teada, mis on tulemus. Ja nii põnev on lcd erkaanil mõne momendi pärast midagi hämmastavat näha. "
Huvitav, kuidas päris elus on? Kas teada ette tulevikku või olla selle esinemise kujus kasvõi pisutki kindel? Või mitte ette teada, mis saab, kuidas saab, kuhu saab... riskida teadmatusega?

Abstraktne vabariik

2007-11-03T14:35:00.000+02:00

Teemaga haakuv väike provokatsioon: Vahter on mures Eesti rahvastikupoliitika ja riigieelarve jagamise pärast. Mida teie sellest arvate?

Odava raha eest saab kõike!

2007-11-03T13:50:00.000+02:00

Kell on 1352 tänasel eriti ebameeldiva ilmaga laupäeval. Eile öösel vaatas Muuk mingisugust filmi kella hommikuni ning tõusis oma pahameeleks lörtisesse hilishommikusse. Nüüd näris ta kolm päeva kuivanud ciabatta leiba philadelfia light määrdejuustuga ja lõi oma vasaku jala liigese kondi 60m/s kiirusega vastu tammepuidust toolijalga. Ai!
Koristama peaks. Voodis on toimumas keeristorm, köögis on klaas joomata valge veiniga ja kakskümmend kahvlit pesemata kujul. Pesu peaks ka pesema. Mhmh. Vahva. Muuk kindlasti tegeleb kõikide nende asjadega. Praegu, näiteks, läheb ta ja paneb musklitega mehe veeäravooluauku puhastama. Muuk ei olegi tegelikult kunagi üksi ;). Kapist on alati võtta paar musklitega meest ning köögi kapi peal seisab kaunistuseks õhetavate põskedega Helen ja pakub neljaviljaputru - nii palju toredaid inimesi ;)).
Nii. Musklid on pandud torusid puhastama. Hea töö. See torude asi on üks pikkade juuste needus, tegelikult. Vähemalt kaks kilo nendest juustest voolab koos erinevate vahuainetega torudesse ja jääb siis sinna kinni. Ilmselt on kiilakatel tunduvalt vähem sarnaseid probleeme. Veetsepott on ka liimist lahti. Istudes kõigub sinna-siia. Muuk alati hoiatab teadmatuid inimesi, et "ministeeriumis" on tasakaalu hoidmisega probleeme. Aga eks igast olukorrast tuleb midagi kasulikku lõigata, näiteks saab Gustavsbergi sündroomi kasutada ka kainustestina. Kes potiga kummuli lendab, sellele musta kohvi kooreta. Muukiga on ükskord nii juhtunud. Tuli ta ühelt alkoholitootja sünnipäevapeolt. Ja enam me sellest ei räägi.
Eraldi tasuks esile tõsta viimaste päevade hingehariduslikke ning kogemushariduslikke elamusi. Eile öösel tegid Muuk ja Elia pimedas öös mõningaid sessioone. Sattusid surnuaeda ja rongi ette ja lõpuks peale keskööd Pirita muulil asuvale tundmatule laevale m/s monica. Nad pagesid lõikava tuule käest. Muul oli peaagu, et üdini pime, külm, kõle ja armutu. Taamal paistsid ükskite kaatrite kollakad valgused ja Pirita jahtsadama rohekas kogu. Üsna parkmisplatsile lähedale oli dokkinud Monica-nimeline sõidualus, täies valgustuses, uksed lahti, jalgtee laevale viimas ning juhatamas sildini, millel kirjas BAAR. No, kui baar, siis baar, järelikult kuuma kohvi ikka saab. Niisiis, otsustasidki Muuk ja Elia, et lähevad ja vaatavad, millega tegu. Uksed olidki lahti, see pidutses mingisugune aastal 1957 sündinud soome-rootsi-segakeelne seltskond. Nii pea, kui neiud pardale said, hüppasid meesterahvad nagu piksest tabatult püsti ning küsisid, et kuidas nemad meile kasulikud saaksid olla.
Eila: "Me vaatasime, et väljas oli silt BAAR ja laeval tuled peal, uksed lahti, niisiis otsustasime tulla ja küsida, et kas kohvi saab... "
Soome keelt kõnelev purjus meremees Nils: "Joo. Joo. Küllä siin on kahvia."
Eila: "Ei, tundub, et teil on siis mingisugune erapidu, nii et me siis ei tülita ja lähme ikkagi ära."
Nils: "Ei. Ei. Minä teen teile kahvia. Okooo. "
Nilsil oli kaasas ka keegi rohkem eesti keelt kõnelev Margus, kellele põsemusi anti ning sellest pilt tehti. Margus andis Eliale oma e-maili aadressi, millest selguski tema sünniaasta (1957). Mõne hetkega ilmusid lauale kaks ääreni täis kuppit. Mehed ise täies õides selle üle, et nende laevale naiskülalisi tuli. Nils andis peale kohvitoomist Margusele range ülesande, et nüüd tuleb naisterahvaste tüütamine lõpetada ja lasta neil rahus kohvi juua. Nii tehtigi.
Muuk: "Eila, ma ei ole elu sees nii kehva kohvi joonud."
Elia silmad vastikustundest poolkinni: "Mhmh."
Muuk vaatab härdunult oma ääreni täis kohvitassi ja mõtleb, et kuhu küll ta selle valada saaks, sest kui ta seda üldse ei joo, siis äkki Nils solvub ja Nils on ju ometi nii lahke ja kena nende vastu olnud. Laual lamas poolelus alpikann.... Hmmm. Ei! Sinna ei saa valada. Veetse oli kaugel - Nils oleks näinud, et Muuk sinna hiilib. Kraanikauss oli baarileti taga... Ei! Ka see ei saa märkamatuks jääda. Ei jäänudki muud üle, kui joomata kohvitass julmalt lauale jätta ja lahkuda. Neiud viipasid meestele headaega, mille peale Nils uuesti püsti kargas ja kallistama tuli. Lahke meesterahvas hüüdis veel järgi, et helistatagu laeva numbrile ja tellitagi kasvõi põhjapõdrapraadi - kõike saab! Odava raha eest! Tulge igal ajal tagasi!
Vot niisugune külalislahkus. Ja muidugi ei tasu jätta mainimata, et täiesti sürreaalne on olla pilkase pimeduses, kõrvetavalt külmas sadamas, jäise novembrikuu tuule käes ja pääseda kontvõõrana sooja laeva, mis isegi dokis olles kõigutas tuntavalt. Oleks "noormehed" olnud veidi kainemad, siis oleks Naissaarele läinud!

Mõned fotosüüdistused eilsest õhtust:

Kulinaarsed kogemused

2007-11-01T16:46:00.000+02:00

Muuk olekski peaaefgu unustanud, et ta lubas endale eile, et kiidab avalikult Cafe Pärnu toitu. Niisiis: au ja kiitus Cafe Pärnu kokkadele!
Meelde tuli see Muukile sellel põhjusel, et KÕHT IKKA PÄRIS RÕVEDALT VALUTAB. Nagu enne sai mainitud, käis Muuk ärilõunal Carrambas. Investigeeris herr Aulahingu tegude tagamaid ja ilmselt sai seal mingisuguse ebakvaliteetse kulinaarse kogemuse osaliseks. Igatahes, praegu on tunne nagu eelmise aasta sügisõunal, mis on kukkunud ja mattunud sügavasse lumme ning sealt aprilli kuu lõpus välja tulnud ning nüüd küpseb tulikevadise päikse käes. Üritame head nägu teha ja kannatada. Varsti saab koju ja siis tohterdagem! Õhtul ju vaja Fjodori jaoks vormis olla.

Kas korstnapühkijad toovad õnne?

2007-11-01T15:10:00.000+02:00

Kell 15:00 Tõllus.
Muuk jõuab ärilõunalt tagasi. Saab mantli seljast. Vaatab peelgisse ja leiab, et pool ärilõunat on veel hammasti vahel. Great! Ei jõua hambaid pesema... sest ukse pihta rammitakse: "Põmmmm! Põmmm! Põm!"
Muuk teeb ukse lahti.
"Tervist!"
"Tervist! Meie oleme korstnapühkijad."
Muuk: "Tulge edasi! Tulge edasi! Kuidas ma teid aidata saan?"
Korstnapühkijad: "Ei, pigem on ikka nii, et kuidas meie teid aidata saame.. vaikne naer..?"
Tuppa astusid kaks meesterahvast, üks oli suur ja paks ja üleni ÜLENI! tahmane. Isegi silmaripsmed olid tahmased, nägu naerul, seljas must nööpidega KUUB! ja mingisugune piits, millel oli wc-poti hari küljes (musta värvi, otseloomulikult). Teine oli pisike ja kõnha, vähem tahmane, aga wc-poti hari oli ka kaasas. Mõlemad naeratasid.
Suur ja paks: "Nii, nüüd on mul vaja saada suurde tuppa ja magamistuppa ja kööki. Siis on veel vaja ajalehti ja ämbrit."
Muuk lükkab vaibad eest. Otsib ajalehed ja annab meestele kassipissikasti.
Suur ja paks: "Vot! See on küll üks väärt kast!"
Vaatame suurest toast - tahma ei ole.
Vaatame köögist - tahma ei ole ja siibrid ei tööta (st siibrid tõmbavad niikuinii ükskõik missuguses olekus).
Vaatame magamistoast - viiul on, tahma pole.
Viiuli peale tekkis kohe keevaline diskussioon, mille tagajärjel korstnapühkijad said teadmisele, et Muuk ei ole enam viiulimängija, vaid on estraadilaulja.
Muuk ukse lävelt: "Ma ei olegi enne päris ehtsaid korstnapühkijaid näinud. Suured tänud teile! Ja ilusat päeva!"

Pühendus tänavakunstipüüdjale

2007-11-01T11:22:00.000+02:00

Esimene laul Starsailori tänases blokis on pühendatud tänavakunstipüüdjale, kellel nimeks Tuuslam ;).

Sõidame!

2007-10-31T17:44:00.000+02:00

Puud on juba täiesti raagus ja Pearl`i pilk on ka sellest kurvemaks läinud. Ootame valget talve. Ootame külma ja lund ja ahjusoojasid kaneelirulle. Ootame, et saaks tuld teha ja puid alla visata. Ootame lumehangedes sumpamist ja lumelauaga mööda kolmekilomeetripikkuseid radasid alla kihutamist. Mmmmmm!!!! Seda viimast ootab väga palju! Olgugi, et eelmine kord õnnestus Muukil oma põlveke ära rebestada. Aga ikkagi! TAHAN! Ja KOHE! Nii mõnus tunne on olla kuskil maailma tipus, kõrgel üleval, on tuul, on valge väli, on külm ja on mina. Allpool on mägi peaaegu vertikaalne, aga see ei loe. Lauaga saab ju kenasti balanseerida. Muuk võib üsna järkse tippe võtta (mitte, et see temast hea lauasõitja teeks - seda ta kusjuures ei ole, tal on oma stiil - kuuseke ;), see tähendab, et ta keerata ei oska, keegi pole õpetanud ja ise ei julge... väga.. siinkohal võiks teha uue aasta lubaduse, et Muuk proovib keerata ja õpib lauaga korralikult sõitma... ). Kõige kohutavamad on siiski need neetud tagumikuvahe masinad, mis üles mäe tippu viivad. Nendega lihtsalt ei ole võimalik sõita. On Muuk nende najal jalg ees kaks kilomeetrit mäest üles sõitnud, kakssada grammi lund pükste vahel, on Muuk nendelt kukkunud ja sellesama põlvelooga hakkama saanud. Ehk siis järeldus: kõige hullemad ongi masinad! Sõit ise pole hull. Sõit on mõnus.

Küsimused

2007-10-30T17:24:00.000+02:00

Mis mõtled, inimene? Kus oled? Mida teed? Mida tunned? Kas tööd on palju? Kas oled ära joonud mitu tassi kakaod? Kas oled lõunale jõudnud? Kas oled kukalt süganud ja mõelnud, et mis edasi? Kas Sul on nälg? Kas Sul on isu trenni minna ja vehkida? Mis Sul täna seljas on? Kas istud praegu oma laua taga, varbad sissepoole? Kas üritad olla ja mitte olla? Kellega täna rääkinud oled? Kas oled naernud? Kas oled nutnud? Kas tundsid kui soe tänane õhk on? Kas kuulasid autos sõnatihedat muusikat ja mõtlesid sellele? Kas...

Lastele palju rõõmu

2007-10-30T10:33:00.000+02:00

Pearl vaatab Muukile täna veel udusema pilguga otsa. Huvitav, mis ta siin öösel omaette tegi.... Torkas ennast nool-mõõgaga põske, nii et põsk veritses? Leidis sellest mingisugust ebardlikku mõnu? Raseeris ennast ja üritas arme varjata? Sidus pärlid kaks korda suurema ringiga ümber kaela? Kes teab, kes teab...
Täna öösel oli Muuk nõukogudeaegsete lasteaedade juures. Laskis oma kehal langeda lahtitehtud poroloon-voodile. Sirutas ennast nii pikaks kui sai ja üritas unustada. Voodi oli kõvem kui Tõllus. Tekke oli ka vähem. Aga see kõik oli siiski hea. Muuk ei mäleta, mida ta unes nägi. Ilmselt toimus kompenseerimine kõikide viimaste magamata ööde eest. Ta lihtsalt langes asemele, justkui teadvuseta. Pincel ja Kalpsaja irvitasid kõrvaltoas naljasaadet vaadata. Muuk ei olnud päris sellel lainel. Enne naljasaadet lõigati lastele välja pehmest materjalist külmkapimagneteid - kaskkümment jänese pead, kakskümmend jänese keha ja veel samakümmend jänese saba. Väga produktiivne brigaad. Olgu lastel täna palju rõõmu :).

Sukeldume?

2007-10-29T11:49:00.000+02:00

Androgüünne keha kulgeb vaikselt oma rada. Tal ei ole enam mõtteid, tundeid ja mina. Tema mina on kuskil, kellegi teise käes. See teine ei lase tema mina minna.
Androgüünne keha on iseennast niisuguseks teinud nagu ta parasjagu on. Tema ise on enda suurim vaenlane, hunt ja mõrtsukas.
Androgüünne keha nägi unes lilla-kollakat vir-varri ja tundis, kuidas süda pahaks läks. Ta ärkas iga viieteist minuti pärast, veendumaks iseenda ja keskkonna füüsilisuses ning valitseva moraali ängis. Kõik oli säbruline. Kõik. Säbrulisuses puudub loogika. Ainus, mis on loogiline, on veri, mis südamesse tilgub. Kunagi saab karikas täis.... ja siis on uuesti süda paha.
Androgüünne keha lamas selili, käed teki peal. Uni oli, aga magada ei saanud. Elu oli muutumas aeglaseks ja piinarikkaks, halliks ja tuhmiks, õhuvaeseks ja ängistavaks, läikivaks, lillaks, vedelaks...

Surmajärgne

2007-10-26T08:33:00.000+03:00

Hommik tuli postuumselt. Muuk oli tarbinud eilse õhtuga VÄHEMALT pudeli veini ja on siiamaani ebakaine. Öösel käis VÄHEMALT kolm korda vett joomas. Sai sellest pisut lohutust ja läks uuesti une ja ärkveloleku piirimaale. Kell oli juba seitse kui ta tõusis. Asjad ja olekud olid kummalised. Pani midagi selga. Istus autosse. Maailm liikus aeglaselt. Justkui mitmedimensionaalselt. Morbiine muusika vajus sama aeglaselt taustal. Raudteel vehkis jakiga mees. Helendas ja vehkis. Andis märku, et rong on tulemas. Muuk peatas auto. Aeglaselt lähenes kosmiline vagun, täis grafitit, poolpõlenud Moskva rong. See lähenes ja lähenes, nagu oleks ta tulnud teisest ilmast. Ta jäi rongi vaatama, suu ammuli. Tundis veel kord, et hommik on olnud postuumne, käivitas uuesti auto ja sõitis edasi.

Vaikne meri väikese tuulega

2007-10-25T12:20:00.000+03:00

Ta avas ukse ja astus sisse. Alarm lõi piiksuma. Peenikese sõrmega vaigistas ta alarmi. Hingas kergendatult. Tuletas meelde, kuidas kunagi eelmise aasta novembri kuus oli alarm teda poolkangeks ehmatanud ja tööle läinud, kuidas imelik turvamees oli keset ööd ukse taha tulnud ja kuidas ta sellele turvamehele peaaegu ilma aluspesuta oli vastu läinud ust avama, pooloimetu, unene ja arusaamata, kes ta on ja kuhu läheb. Turvamees punastas ja vaatas vasakule. Arvet väljakutse eest ei tulnudki. Ilmselt oli turvamehel piinlik tunnistada, kus ja käinud oli. Ja keda oli näinud.
Kulunud põrandaga ukseesine tervitas järjekordse saapalaadungiga. Laadungi juures oli avatud tennisekott ja mõned paberid maas. Kraanikausis lamas virn pesemata nõusid poolhapnenud piimaga. Riiete koiku oli püsti seatud, riided sellel ammu kuivanud. Lillelised aluspüksid vedelesid trööstitult pragunenud põrandal. Ta ei tõstnud neid üles. Polnud mõtet. Valgemoelisel diivanil olid eilsed istumise jäljed. Padjad kalluti, roomamas välja. Aknast paistis sisse hämarduva päeva valgus, tänavalaternad olid juba süütatud ja kandsid oma kollakat vihku elutoa raamatukapile. Palju, palju lugemata raamatuid. Palju alustatud raamatud, mõned ammu loetud raamatud. Ta sirvis Kareva viimast luulekogu, mõtles. Istus istumisjälgedele ja ei lausunud midagi, ka iseendale mitte. Kolmkümmend minutit nautis ta vaikust enda ümber. Ei olnud ühtegi heli, isegi aja liikumine ei teinud häält. Sellel hetkel ta tundis, kuidas rahu tema sisse tuli. Suur ja õnnelik rahu. Nagu vaikne meri väikse tuulega.

Tuharalihaste harjutus nr 45

2007-10-24T11:13:00.000+03:00

Välgukujulise trikooga tädi, läikivad sukad jalas, pidev irve-naeratus suul; bikiinidega tädi, läikivad sukad jalas, samasugune irve suul; kollase trikooga tädi, läikivad sukad jalas, pingutatud naeratus suul; mägine maismaa, pilvekesed, sinine taevas ja roheline rohi, tädid rohu peal, ilmselt greenscreeniga sinna asetatud, tädid tõmblevad, teevad erinevaid liigutusi erinevatele tagumiku lihastele, teevad ühte ja sedasama liigutust vähemalt viiskümmend korda ja irvitavad selle peale - see ongi shaping.ru.
Niisuguses ennast hülgavas trennis käis Muuk esmaspäeval. Ütleme ausalt, et kui parema tagumikulihase harjustuse number nelikümmend viis ette tuli, siis oli tõesti tunne, et seesama tuharamuskel kohe PLAHVATAB.
Teisipäeval kõik kohad oigasid ja meenutasid irvitavaid naisterahvaid. Õhtul tuli ette võtta Fjodoriga body pump - see oli märksa toredam. Kellele siis ei meeldiks heavy rocki saatel raskustega maadelda..? ;).
Täna kõik kohad endiselt oigavad. Tunne on pisut imelik. Magada ei saanud, juba kaks ööd pole saanud, või isegi kolm. Ei teagi, millest see tuleneb. Läheb Muuk voodisse ja tunneb, et jube palav on. Vehib ennast ühele poole ja teisele poole. Kell kolm, tavaliselt, käib vett joomas ja pissil. Ja siis tuleb uni. Kuum ja pinnapealne. Imelik. Imelik. Samas väsimust kui niisugust suurt ei ole.

Meigitud mees on endiselt Muuki toas. Ta pilk läheb iga päevaga aina patusemaks. Huvitav, millest ta mõtleb?

Mida tegelikult teeb Muuk, siis kui ta ei ole kodus, ei ole "väljas", ei ole trennis, ei sõida rattaga...

2007-10-23T18:39:00.000+03:00

Ei loe, ei juhi oma autot kuskile toredasse kohta toredate inimestega, ei pildista, ei käi Londonis, ei tantsi, ei joo ei punast, roosat ega valget veini, ei ****, ei ******, ei vaata mõnda head filmi mõnes toredas kohas, ei ole metsas soo sees, ei korja seeni, ei aevasta, ei hüppa lakke, ei *******, ei taasta ja loo sotsiaalseid sidemeid ;)...

Siin on vastus:
http://youtube.com/watch?v=m4WPjUtrCaA

See on Muuki töö. Üks nendest. Paljudest.

Neid oli mitu...

2007-10-22T11:39:00.000+03:00

Kas te ei ole kunagi leidnud, et meigitud mehed on eriti seksikad? Muuki töötoas on hetkel niisugune mees. Pildi peal siiski, aga ikkagi mees. Ja ta on meigitud. Vaatab täpselt talle otsa uneleval pilgul. Tal on roosad silmalaud hõbedaste litritega kaetud, heinakarva juuksed mööda pead lokki aetud, poolavatud suu (klassika!), imekena naiselik nägu, valge triiksärk lahti nööbitud (klassika!), särgi peal hõbedane pross siniste kividega, kaelas pärlid ja volangidega
krousis krae, tal on naba ja naba kõrval sünnimärk - õhhhhhkame! Ilus on. Peaagu sama ilus nagu Velvet Goldmine`i film. Paneme talle nimeks Pearl. Pearl tuli Muuki ellu eelmine nädal. Neljapäeval, kui ta ei eksi.
Kuna juba läks jutt nädalapäevadele, siis võiks mainida ka seda, et Muuki elu viimased nädalapäevad on väga kirjud olnud. Sületäis "sotsiaalseid sidemeid taastavaid/loovaid üritusi". :)) Neljapäeval oli üks suuremajoonelisem glamuuriüritus ühes kesklinna klubis. Väga hea muusika valik! Üle pika aja väga hea muusika valik. Muuk sai kaifi. Lasti kaheksakümnendate hitt lugusid koos vastavasisulise visuaalse poolega (me räägime hetkel niisugustest artistidest nagu näiteks Depeche Mode ja U2), esines üks hülgehall ansambel (Muuk ilmselt ise seda valinud ei oleks, aga bassikitarrimängija oli väga seksikas), peale hülgehalli hakkas sadama Prodigy`t, Fatboy Silm`i, Red Hot Chilli Peppers´it jne jne - ooooo! Muuk sai suure kaifi. Viskas grandioosse kaarega jalast kümnesentimeetrised kontsad ja lihtsalt rokkis. Nii hea oli. Jõi vett ja lihtsalt unustas ennast - kõige parem kombinatsioon. Üldse on Muuki parimad roki-tantsu-joovastus kogemused olnud jäävee, väga hea seltskonna ja väga hea muusikaga. See on kõige tipuks ka suisa tervislik kogemus. Soovitan kõigile.
Reedel toimus järjekordne massimelodraama ühes suuremas paviljonis. Omapärane kogemus. Teemaks oli kaheksakümnendate-seitsmekümnedate-üheksakümndetade vir-var pluss ananassipead (ei hakka pikemalt seda mõistatust lahti seletama). Bravuurne reede jätkus Angelis kolme kannu mojito, unustamatute vestluste, tantsu ja hilja magama jõudmisega.
Laupäeval jätkus programm. Muuki keha ärkas kell kaheksa esimest korda, jõi vett, seejärel ärkas kell pool üksteist, enam vett ei joonud. Ootas. Vaatas. Uudistas. Mõtles. Tundis. Meenutas. Läks dushi alla. Talle tuli meelde, et õhtul on saun. Selle nimel võttis Muuk üle keeva dushi.... väga heaaaa oli.... kuigi siinkohal oleks ilmselt paslik ette kanda hoiatus, et ka kõige meeldivamate tegevustega või siis fraseeriks, et kõige meeldivamate tulemustega tegevuste tegemisega ei tasu liialdada.... :)))) Ühesõnaga, nelik alustas hommikueinet kell 3 päeval. Jõudis Salmistu ranna torni otsa kella 5 paiku (vist), alla ei kukkunud. Roheliste sokitriipudega tüdruk väänas oma jala välja (aga pilt sai see-eest ilus!). Tagasiteel müüdi Kaberneeme tee ääres liiliaid :). Pealinna jõuti tagasi õhtuhämaruses, aeti taga rohetriibuliste sokkidega tüdruku pesa võtmeid. Olid need kellegi Kolja käes kuskil Lasnamäe alguses. Tehti mitmeid tiire. Suudeti miteid otsuseid välkkiirelt vastu võtta. Valitses üldiselt väga tegev õhkkond.
Rohetriipudega tüdruku kodus oli kuidagi kummastavalt.... kodune... Muuki rabas see emotsioon momendil, kui ta oma varbad üle läve sai. Ta oleks justkui teadnud, kus, mis on, kuigi oli antud kohas esimene kord. Ta oleks justkui vaimusilmas näinud inimesi ja tegevusi, vestlusi, mõtteid - need olid õhus olemas ja justkui sisenesid iga hingetõmbega... Äärmiselt kummaline kogemus. Ootamatu, ütleks. Esoteerikutel oleks vist nii mõndagi selle elamuse kohta öelda. :)
Katkend tänasest vestlusest sellesinase õhtu kohta:
Elia: "See aurusaun oli ikka väga hea. Mitte niisugune nagu need kuivad soome saunad. Mõnus ja hea oli."
Muuk: "Mhmh. Oli küll. Kuigi ilmselt neljakesi sellele "pingile" istuma ei oleks mahtunud. Siis oleks lits-lits teineteisel küljes olnud."
NAER.
Elia: "Jah, neli litsi saunas."
NAER.
Läheb mööda pool tundi.
Endiselt NAER.

Igatahes, aurusena jõuti tagasi linna ja järgmisele üritusele. Sündmuse piinlikum moment oli Muuki jaoks keegi belglane, kes paistis teadvat kõiki Muuki südamesaladusi ning kuna ta ise (belglane siis) oli piisavalt ebakaine, et neid mitte enda teada hoida, siis vestles ta avalikult nendel teemadel asjakohaste inimestega. Siit järgmine tänase päeva hoiatus: olge purjus peaga vähem avameelsed (raske ülesanne, saame aru). Muusika oli enamiku ajast suisa õudne (Hoveri Koveri ei ole tegelikult kuulatav, eksole!). Tolereeritavaks muutsid asjaolud armastusväärsed inimesed. Seega elamuste summa oli sellegipoolest selgelt positiivne.

Järelkajana publitseeriks midagi niisugust ehk bulletid eelnevast neljast päevast:
rokk, audio orgasm, sõprus, uudishimu, pikad oranzikad juuksed, koit toome ja mikk saar, trepid, roosade litritega top, toompea, kenad jalad, äpardused trükikojas, kehv toit ja hullem muusika, fotogeenilisus - kellel on, kellel pole, kõhnad tüdrukud, mojito, kümneaastane ettekandja, rohetriibulised sokid ja kannalukuga saapad, otsekohesus, ausus, siniste triipudega triiksärk hõõrdumas vastu selga, äratahtmisetunne, särisev hommik, piinlikkus, nööpidega valge polo, ajalehed, punastumine, külm, torn, kõrgusehirm, tuul ja meri, naer, hüpped, kollased kased, Pirita, Ardu tänava Kolja, Pirita, lõhnaõli lõhn ja puhas korridor, puidune põrand, õhk, mis sisenes hinge, rull paberit, alasti õlad, nirisev kondentsvesi mööda klaasi allapoole põrandale mööda varbaid ülespoole silmadesse, uks ei läinud kinni, ootamatu vesi, paanika, kiiruse ületamine, punane mantel, maskuliinsus ja feminiinsus, julgus, risk, teised mõtted, laul, kiirus, laul... elu on huvitav, onju :).

Kaua kaua tagasi...

2007-10-22T10:25:00.000+03:00

Suurem kogus fotosid kiop.eu, veel suurem kogus www.kiop.eu/LONDON2007

Enjoy!

Teisel pool

2007-09-12T23:21:00.001+03:00

Varvaste peitusmäng

2007-09-12T23:18:00.000+03:00

Rongi ees lugemine on tervisele kasulik

2007-09-12T23:14:00.000+03:00

Rullidel on sõber

2007-09-12T23:11:00.000+03:00

Kui palju maksavad delfiinid?

2007-09-05T09:45:00.000+03:00

Nii vapustav on jala käia. Maailm on siis kuidagi PÄRIS ja TEGELIK ja AUS. Igasuguseid inimesi näeb. Niisuguseid, kes ka jala käivad. Inimesi, kes istuvad Kristiine Keskuse ees pinkidel. Neil on räpased riided ja kasimata juuksed, neil on kurbusest kõverad silmad ja mustusest pundunud käed. Kuidas nad sinna sattusid? Kas oli see saatus? Kas oli see nende enda saamatus, laiskus, rumalus? Kes teab. Aga niisugused inimesed on olemas ja nad elavad meie kõrval. Autosõitja neid ei näe.
Täna hommikul jalutas mööda Kopli teed punk-laps. Mustad neetidega teksad olid jalas, ketid rippusid puusa pealt, juuksed mustaks värvitud ja rippus, silmad värvitud halliks. Poisslaps oli, ise vaevalt üksteist. Kellegi punk-issi ja punk-emme tore laps. Huvitav nähtus oli.
Eile õhtul oli päike kollane. Muuk kõndis jala koju ja nägi seda. Kollane valgus langes raudteedele ja igasugused märgid, pisikesed olendid, ka rongid hakkasid helendama värviliselt. Keila põllu peal oli ka kollane valgus. Seal seisid inimesed ja hoidsid köiest kinni. Ilus roheline väli.
Hüüru kõrtsis pakuti teisipäeva õhtu puhul kakseksasaja kroonist forelli süüa. Otsustati mitte süüa. Veidi odav pakkumine, või mis... ? Kõrtsil oli välja mõeldud ka oma strateegia, kuidas kaheksasaja-kroonine forell inimestele pähe määrida:
1. inimesed lähenevad letile ja kuna on tegemist kalasöögi kohaga, siis ilmselt soovivad nad kala süüa
2. inimesed annavad teenindajale teada, et vist oleks kala vaja
3. teenindaja saadab ülehelikiirusel taamal seisva timuk-poisi kalatiigi äärde kala koksama
4. samal ajal lööb teenindaja kassasse sisse hiigelkala maksumuse = 812 krooni (ainult kala)
5. inimesed teevad suured silmad
6. inimesed küsivad, et kas see on kuldkalake?
7. teenindaja vastab, et kala kilo hind maksab üle kahesaja krooni ja nende kalad on ainult kolme ja poole kilosed
8. inimesed vaatavad hämmingus teineteisele otsa ja loomulikult kala ei osteta
9. teenindaja saab kurjaks ja helistab timuk-poisile, kes juba delfiini konksu otsa ajab
10. missioon on katkestatud
11. inimesed tellivad endale inimese hinnaga sööki
12. maksavad kolmsada krooni kolme inimese söögi eest
13. aga kui timuk-poiss oleks kala enne konksu otsa saanud, kui hind teada oli, oleks inimesed pidanud delfiini kinni maksma, sest ometi ju öeldi, et kala soovitakse. Ilmselt oleks siis protsessimine hakanud.

Et siis niisugune lugu.
Ja õhtul oli suur udu.
Ja Muuk eksis udu sisse aparaadiga ära.
Ja põhimõtteliselt on ikkagi tore käia jala ning näha, kuidas maailm tegelikult pöörleb. Niisiis, toetagem autovabasid päevi. Muuk hakkas isegi mõtlema, et kas tal ongi autot üldse vaja. Aga siis tulid meelde hilissügise kurjad ilmad, vinge tuul ja lörts ja külm. Alatasa vett läbi laskvad saapad ning liiga õhuke mantel. Pikad teed. Lühikesed ajad. Räpased bussiistmed ja ligased torud, kust kõikumise kinni saab püüda..... jaa. Päikesepaistel on kõik ilusam. Isegi räpp. Ehk siis kuldne kesktee oleks päikesepaistel jala käia ning vihmaga mitte jala käia. Loogiline, eksole.

Taevas teab...

2007-09-04T22:57:00.000+03:00

Variandid

2007-09-04T11:28:00.000+03:00

Nii kaunis ilm on täna. Läheks välja ja jookseks ringi? Käiks ja püüaks päikest? Ringitaks? Haigutaks? Ja viskaks ennast võrkkiigele raamatut lugema? Või hoopis läheks Vääna randa liivale ringi käima ja meduuse merest püüdma? Käiks paljajalu liiva sees? Ehitaks liivalosse, jalad põlvedeni vee sees? Või hüppaks hoopis rongi peale? Sõidaks Kõrvemaale rattaga sõitma? Sõidaks ennast kõveraks? Ja pärast sõitu istuks kohalikus kõrtsis ja jooks kakaod rummiga? Või läheks ja teeks fotot ja filmi? ;)

Kuhu kaovad radiaatorid?

2007-08-27T21:43:00.000+03:00

Täna on oravate päev. Kiirete, väikese ja oranzide oravate siblimise päev. Muukile on meeldinud töine olla. Niisugune tunne nagu oleks mägesid liigutanud ning "asjad" lõpuks ometi arenevad kuskile. Mõnus, eksole. Ääretult rahuldav on tunda, et oled tegemas midagi suurt, millel võib olla tõsine väärtus, mis mõjutab mitmete kümnete inimeste elukvaliteeti. Nüüd kuluks vaid kuum saun õhtusse ja sauna sisse jääkülm Saku Ice suure sidruniviiluga (vaid sellisel kujul ja sellises olukorras tarbiks Muuk õlut, muidu ta ei eelista seda jooki).
Eduliseks ja eriti üllatavaks tegi tänase päeva ka Muuki erakorraline automüük. Laupäeval sai välja pandud eriti heade piltidega kuulutus ja täna õhtul on juba kaks ostjat olemas. Uskumatu! Midagi veel alla pole kirjutatud, ent suusõnaline lubadus on tehtud.

Ja tegelikult on kahju temast ilma jääda, sest ilves on olnud tubli ja hea loom. Nuuks. Palju mälestusi ja muud säärast. Mälestus esimesest päevast temaga ja tundest, et see auto on liiga hea minu jaoks. Tundest, et tal on läikiv karv ja aumehe süda, head helid ja muud imetlemist väärt omadused.
Kohtudes ühe auto-ostjaga nägi Muuk TTÜ peahoone ees kummalist pilti:
1. sõidab Muukist 1 cm kaugusele keegi VW auto järelhaagisega
2. autost tõuseb välja keegi kõhuga mees
3. kõhuga mees kõnnib, kang käes, TTÜ seina poole, kus lamab ca 2-meetrine radiaator
4. kõhuga mees hakkab radiaatorit kangiga taguma!
5. kõhuga mees saab radiaatori pooleks!
6. Muukil on hämming
7. Muuk sõidab minema

Mis sai radiaatori kahest poolest - ei tea.
Võibolla valmistus kõhuga mees sügiseks. Ilmad on ju hakanud pilve kiskuma, päike on hakanud madalamalt käima ja õhus hiilivad ringi väsinud looduse vaiksed ohked...

Ida-Eesti, kuidas elad? Viimane osa ehk elu nagu filmis.

2007-08-26T23:55:00.000+03:00

Juhtum Ambulartooriumis, kell 2200 õhtul.
Pühapäev. Lõke.
Osades: Tuuslam, Vanama, Elina, Tuhk, Pikk ja Jutukas.
Külalisesinejad: Eksavaatorimees, Stastik ja Molodoi.
Erikülaline: Zena.

Seltskond sebib ümber lõkke. Väljas on läinud piisavalt pimedaks, et lõkke välja lülitades oma sokke ei näe. Tähed taevas ähvardavad alla tulla. Puud praksuvad. Paku peal on pudel rummi ja kaks suitsukala. Muuk on viimased peaaegu, et üks ära söönud. Aga see polnud tema süü. Rummi omas Tuhk ja Pikk. Rummi jõi põhiliselt Jutukas. Keegi ei lausunud sõnagi.
Ühtäkki lähenesid maja nurga tagant lõkkele kaks kuju. Meesterahvad. Üks nimetas ennast Stassikuks ja teine oli lihtsalt Molodoi. Kanti dresse ja tenniseid. Istuti lõkke äärde maha.
Stasik: "A Masha djes segondja netu?"
Elia: "Net, ana v tallinne."
Stasik: "Nu, zhal."

Möödub kümme minutit. Maja ümber hakkab tiirutama kahtlane valge auto. Sõidab ühelt poolt. Sõidab teiselt poolt. Nagu ei suudaks otsustada. Järgmisena võetakse ette 90-kraadine kurv otse läbi aiamaa lõkke äärde. Ega auto ole kummist, eksole. Sõidab läbi küll.
Elia väljub endast. Milline jultumus! Sõita oma masinaga kellegi võõra inimese aiamaale sisse ja arvata, et nii ongi hea. Vanama väljus endast ja hakkas kepiga vehkima. Silmad sähvisid. Vanama lähenes masinale ähvardavalt kaikaga. Masin taganes. Valge viidi viisakalt aiast välja maja nurga taha sõiduteele. Lõkkele lähenes valgest masinast keegi neljakümnendates kõhu ja vuntsidega mees.
Lähenev mees: "Privet! U mena vodka jest!"
Kutsus ennast lõkke äärde, istus maha. Ja tutvustas ennast.
"A ja Volodja, ja na eksavatore rabotaju."
Seltskond noogutas.
"A võ shto zdjes delajete?"
Seltskond: "Sidim, kastjor smotrim, gavarim."
Ekskavaatorimees üritas seltskonnaga juttu teha. Selgitas, et tema olla kõva töötegija ja et kodus olla kuri naine ja et külavahel on tore purjus peaga ringi kihutada. Auto oli tal ka töö oma, nii et selle heaolust ta eriti ei huvitunud. Rääkis ta ka Stasiku ja Molodoi-ga. Uuris, mis on kunst ja mis ei ole. Naeris ja praalis kuni ühtäkki sosinal ütles, et tehke nägu nagu mind siin ei oleks kunagi olnud.... Mees hiilis nagu varblane minema ja hüppas üle aiateivaste sõidutee peale. Seltskond oli hämmingus. Eemal hakkasid kuuldavaks muutuma kellegi sammud ja pimedast ilmus nähtavale kellegi naisterahva blond soeng.
Zena: "Gde on?" (Tõlge: kus ta on???!!")
Seltskond: "Mõ ne znajem..." (Tõlge: meie ei tea... )
Zena: "No ja ze znaju shto on zdjes!" (Tõlge: ma ju tean, et ta siin on!")
Seltskond.....
Zena: "Ja ze vizu shto abvomobil zdjes!!!" (Tõlge: ma ju näen, et ta auto on siin!!")

Zena käib ringi ja märatseb. Seltskond on vait. Zena läheneb aia sellele osale, kust Ekskavaatorimees oli üle hüpanud. Ja karjub: "Võidi!!! Ja sjlõshu shto tõ tam dõshesh!" (Tõlge: tule välja, ma ju kuulen, et sa seal hingad!)

Zena oli üks häiritud olend. Ekskavaatorimehe unarusse jäetud naine. Blond ja kuri. Tuli ta oma meest koju peksma. Mees aia taga paadi all peidus. Välja ei tule. Hingab seal ainult. Naine seisis käed puusal kümme minutit ja läks ära. Ähvardas, et tuleb varsti tagasi. Ekskavaatorimees selle peale peidust välja uuesti lõkke äärde. Räägib, et me ei saa teda süüdistada selles, et ta oma kurjast naisest puhkust tahab. Vanama on ärritunud. Tahab ekskavaatorimeest lõkke äärest eemaldada. Selgitab talle roppude venekeelsete väljenditega, et tal on põhimõtteliselt siiber. Selgituste keskel hiilib mehe selja taha Zena ja haarab mehel kõrvast.
"No vot tõ gde!!!!" (Tõlge: siin sa mul oledki."

Noorpaar jäetakse õue vaidlema.
Osalised lahkuvad magama.

Poole tunni jooksul saabub öörahu.

Ida-Eesti, kuidas elad? Neljas osa.

2007-08-26T23:25:00.000+03:00

Tuuslam: "Näe-näe. Suitsukala putka on seal! Teeme peatuse!"
Elia: "Tuuslam, neid putkasid tuleb siin veel vähemalt kaksteist."
Tuuslam: "Okei. Siis sõidame veel veidi."
Muuk võttis vahepeal teadmiseks, et peatutakse suitsukala putkas ja ostetakse suurde sinisesse kala. Hkmmm... kala, mille ilmselt ei ole mingisugust vaakum-pakendit, mis on üsna naturaalne ja lõhnab...
Kümme minutit sõitis suur sinine veel mööda maanteed Alatskivi poole edasi kui sattus ette suur silt KALA ning masin peatati. Müüa oli igasuguses suuruses erinevaid suitsetatud kalasid. Muuk läks ostis tomatit ja kabatshokki, Co hankis kalad. Kohtuti viie minuti pärast auto juures. Vanama oli veendunud, et luts on hoopis angerjas. Muuk ei mäleta, kas seda kala ka hangiti või mitte.
Siis saabus Alatskivi ja kõrts. Ja kõrtsis saabus pealinna salat ning heeringaleib.
Muuk ei jõudnud ära oodata, millal ükskord AmbulARTooriumisse jõutakse. Alatskivilt oli sinna veel kiviga visata. Aga täpseid maja mõõte või asukohta Muuk ju ei teadnud. Seega arvaski ta iga maja nurga taga, et no nüüd tuleb õige koht. Ja niimoodi umber tosin korda.
Peipsiäärsete külade võlu on hämmastav. Möödasõites olid teeääres palistatud sibulapärgadega, majad punased-kollased-lillad-rohelised, palju värve, palju päikest, palju ehedat inimest. Kunstihoone ise oli SUUR. Hoone ees oli astmeline trepp, nagu korralikule kunstigaleriile kohane. Uks oli kollase-lilla-sinise segu. Seina peale oli väikse raami sisse käsitsi maalitud hoone pühalik nimi. Maja asus teiste majade keskel. Nagu kõik majad Kasepää külas. Naaber oli paar meetrit sinna või siia. Inimesed sõbralikud. Kõik teavad kõike ja kõigist. Õhus oli tunda värskete kurkide, tilli ja sibulate uimastavat lõhna. Maja uks avati ning seltskond astus sisse. Näitus tabas neid kohe esimesel sammul.... fotod kohalikest musta äärisega ja raamitud. Fotod naistest, meestest, nende kassidest ja lastest. Fotod paatidest ja paadikuuridest ja talvel nööri peal kuivavatest aluspükstest, Peipsi ääres stringe ei kanta, räägiti; fotod kurbuses ja naerust ja usust ja hädast. Fotod vaesusest. Fotod surmast. Lilla mantliga vanatädi kummardas kadunukese haua juurde pingile. Hüvastijätt. Teekonna lõpp. Fotod puuriitadest ja värvidest ja pinkidest. Fotod joodikutest ja kalameestest. Igal fotol on oma lugu. Hea lugu jääb alati meelde. Ja see näitus jäi meelde. Väga ehe tundus. Eriti inimesele, kes ei ole enne niisugusesse kohta sattunud. Tabatud oli eelkõige erinevusi, kontraste meie, tallinlaste, igapäevaeluga võrreldes. Kas selle küla enda ehe pale ka kohalikele hea tundus? Kes seda teab... Ehk oli nägu liiga vahetu. Ja kortse liiga palju.
Loomekeeled räägivad, et selles majas on kuusteist tuba. Väidetavalt ei ole tubade arvu kunagi üle loetud ning kuusteist on vaid eeldatav number. Muuk eksis oma sealoleku ajal vähemalt kaks korda ära. Väga lõbus eksimine oli. Teise korruse tubadel oli mingisugune keerdkäik sees. Olgugi, et soov oli minna vasakule, sattusid ikka paremale ;).
Õhtused tabamused enne pimedat:

Ida-Eesti, kuidas elad? Kolmas osa.

2007-08-24T09:36:00.000+03:00

Viimasti korda kui Muuk Peipsi kõige ilusamas rannas - Kauksis käis, oli ta kaheksateistaastane ning seal peeti keskkooli lõpupidu. Minek oli bussiga ja Muuk ei saanud kaasa minna, sest tal oli eelnevalt kokku lepitud kohtumine härra Lennart Meri`ga, kelle kätt sai surutud ja kes talle ütles, et ta olevat justkui naabrimaja tüdruk :))). Ääretult inspireeriv ja tore kogemus. Peale käesurumist lubas tollase kooli diretor neiu ise Peipsi äärde ära viia. Sõit tundus jube pikk. Ja kui Muuk direktoriga kohale jõudis, oli pidu juba alanud. Mäletan siiamaani eriti selgelt, kuidas Peipsi sinised-roosad-erepunased-kollased veed horisondil samasuguse taevaga kokku sulasid. Ei ühtegi lainetust. Ei ühtegi hingust. Rahu, vaikus ja ilu. Niisugune oligi Muuki esimene Peipsi kogemus.
Co hakkas Peipsi poole kulgema siis kui Kreenholmi manufaktuurile oli ring peale tehtud. Suured hooned. Hoonete vastas oli suhteliselt väsinud olemisega maja, mille seinale oli keegi mõnikümmend aastat tagasi kinnitanud sildi: dom obrassovava porjatka! :))) Nali missugune. Maja ise oli muidugi kenasti ehitatud ja arhitektuuritatud. Peale Kreenholmi sõit Narva Statoili - 3 pakki vänget nätsu, et tee peal magama ei jääks ja pojeehali! Muuk nõudis, et autos kuulataks valjult Muse´i. See ansambel annab alati audioorgasmi. Ka see kord. Oli vist see paar tundi, kui jõuti Kauksisse. Võibolla oli ka vähem, täpselt ei mäleta. Päike lõõmas, männipuud lasid okkaid sahistada, randa viis jalgtee, kaherealine küll ja autod võisid ka sellel sõita... Suur sinine jäi parkimisväljakule maha. Inimesed läksid aina edasi ja edasi ja edasi kuni .... tuul ja meri ja kuldsed Peipsi liivad....mmmmmmmmmmm. Vesi oli supersoe! Jube hea oli olla! Muuk läks alasti joostes vette. Lained laksusid üle pea. Taevas tuli lähemale alla ja Muuk ei kartnud üldse enam. Mõnikord juhtub, et Muuk kardab suuri ja tumedaid veekogusid. Mai kuus juhtus nii. Läks vette, sibas meetri jagu ja siis uuesti tagasi. Aga Peipsi ääres on asjalood ikka teisiti. Vanama sai muidugi külmakrambid, Elia ujus nagu delfiin parimates aastates, möödus tund, inimesed väljusid veest ning naasesid jahedatena suure sinise juurde.
Algas jaht suitsukalale, tomatitele, joogile, söögile ja vanausulistele.... ;)

To be continued...

Ida-Eesti, kuidas elad? Teine osa.

2007-08-22T09:37:00.001+03:00

Hädavaevu sai Muuk pilkases pimedas kitsastel Narva tänavatel hrushovka ette ära pargitud. Co oli uhke Muuki üle ;). Hädavaevu sai Co oma kompsud Muuki suurest sinisest kätte, Vanamast paistsid ainult pisikesed pruunid jalad, kui ta oma suurte tekkide ja virna kottidega mööda kitsaid trepiastmeid ülespoole minema hakkas. Muuk oli solidaarne ja pakkus abi. Sai Vanamalt kätte suure teki ning sammus sellega Vanamale järgi. Korter ise oli täiesti aita-ennast-ise formaadis ehk sisaldas euroremonti ja kõiki muid mugavusi. Teleka pani Elia kahvliga käima ja saime Narvas ETVd vaadata. Nii õilis eestlase tunne tuli peale. Kümme minutit peale kohalejõudmist hakkas Vanama nägu üha enam pilve kiskuma. Ühtegi sõna ei lausunud enam. Ühtäkki tõusis ta toolilt ja sammus otsejoones vakuumkliineri juurde. Hääled sisse ja tööle! Kõik surnud kärbselaibad sai torust sisse imetud. Puhtus on ju ikkagi au sees! Ja tuleb tunnistada, et Narva linnas oli väga palju mutukaid-putukaid-liibuvaid satikaid-mardikaid-kitiinkestaga põrinaid ja muid loomi. Veerand kogu Narva linna loomadest oli meie lahtisest aknast sisse lennanud ja pesitses nüüd seina peal lambi juures. Teine veerand oli sisse lennanud umber kolm päeva enne meie saabumist ning lamas surnult erinevates kohtades. Vanama sai krambid ja pidi laibad ära koristama. Eraldi tasub mainimist Vanama voodi ehk sandwitch. Voodi oli suur potisinine nahast diivan, mis laiali pressides lahti käis. Elia ja Tuuslam kangutasin nii, et potisinine moodustas üsna huumoririkka koosluse tomatipunasega nende nägudel. Siiski krääääksuga saadi voodi lahti. Peale jõupingutust jäi lahtine sandwitch kurjakuulutavalt kõikuma ja tundus nagu ähvardaks ta iga sekundi pealt lataki uuesti ennast kokku lüüa. Vanama siiski julges sinna ennast asetada ja Muuk käis öösiti kontrollimas, kas Vanama on veel elus ja kas sandwitch on lahti püsinud. Vene keeles võib niisugust voodit nimetada veel karakatitsaks. Aga tegelikult oli väga vahva. Kodu oli lebatav, karakatitsa pidas ennast kenasti üleval, vannitoa vesi käis vist gaasiga (Tuuslam toimetas seal midagi suure valge kapi juures ja hõikas, et nüüd on soe vesi olemas. Muuk käis dushi all ja vaatas, et kapi sees põleb elus tuli. Soe vesi Narva moodi, ilmselt), magamistoas oli hiigelvoodi-seksodroom-disco lights. Ees oli ilus Narva öö ja veel ilusam Narva hommik.

Kell 1100 oli Co Narva Pappa Pizzas. Äärmiselt tore koht. Kohvi peale tehti ämblikuvõrgu-kujuline kaunistus shokolaadist. Mmmmm :))). Muuk oli õnnelik seal kohas. Siis tuli tiir Narva linnas. Inimesed hüppasid õhku.

Piiripunkti juures olid erinevad hoiatussildid, et siia ei tohi tegelikult tulla.

Sai käidud Narva jõe ääres, kus ühel pool oli Narva linnus ja teisel pool Ivangorodi linnus. Eesti lipp lehvis täies trikolooris, Vene lipp oli luitunud ja loju. Muuk leidis jõe veerult kummardavaid inimesi....

Jah. Narva linnas on elu teistmoodi. See ei ole Eesti, see ei ole ka Venemaa. See on midagi vahepealset. Inimesed, kes seal elavad ei käsitle ennast ei venelaste, ega ka sajaprotsendiliselt eestlastena. Mõned on sundseisus - neil on Eesti kodakondsus, seega kui nad isegi tahaksid, siis Venemaale nad tagasi minna ei saa. Samas kohati pole tuju ka Eestimaal edasi elada. Narva on justkui väike omaette riik, kus on oma seadused. Inimesed on valdavalt umbkeelsed venelased, poepidajad, teenindajad, kooliõpetajad, kingsepad, ehitajad, kes käivad mujal tööl. Inimesed on ka valdavalt väga sõbralikud, ent siiski tänapäeva erinevate inimvormide suhtes sallimatumad kui pealinlased. Nendel on oma moraal ja oma viis, kuidas elu käima peab. Narvat nimetatakse ka Eestimaa Las Vegaseks. Ei ole ime, kui ühel tänaval on näiteks neli kasiinot. Kõik erinevad ja igas ühes on toimumas mingisugune mäng. Ilmselt on see täiesti tavaline, et inimene paneb kuus mingisuguse osa oma sissetulekust kõrvale ning läheb kasiinosse õnne proovima. Puhas meelelahutus. Põgenemine unistuste maailma.

Ka Sillamäe on täiesti omaette territoorium. See on justkui mälestus kunagisest pürgimusest taeva ja täiusliku arhitektuuri poole. Stalini-aegsed elamud palistavad Sillamäe promenaadi. Park on, istekohad on, vanatädid zongleerivad keppidega ning teevad teineteisele silma. Muuk & Co jõi pargipingil Coolerit ning tuli lagedale bisnes-plaaniga: Sillamäele tuleks luua Sillamäe-Narva Ühendatud Tampoonitehas. Pakuks konkurentsi Tampaxile ja OB-le. Tampoonid ju kohutavalt kallid! Meie teeksime odavamalt ja lõbusamalt. Sillamäe tampoonid, eksole. Iga tampooni peale kirjutaksime selle päeva sõnumi: "Täna vihma ei saja!", "Täna kohtad kedagi erilist!", "Täna mine loomaaeda!". Eksole vahva! Väledad Sillamäe ja Narva tädikesed hakkasid tampoone tegema. Kui laieneme, siis ostame ära Kreenholmi manufaktuuri hooned ning hakkame eksportima. Eelkõige Venemaale, muidugi. Reklaamklipi mõtlesime ka välja: klipp algab kaadritega sellest, kuidas Sillamäe tublid töötajad tehases tööd teevad, kitlid ees, nägu naerul, väntavad tampoone kokku. Tegevust kommenteerib madalahäälne ja patriootliku kõnemaneeriga meesterahvas. Klipi lõpus toimub interferents, katkestus, lindi vahele kerimine ja järsku oleme kellegi trendiga naisterahva kõrval, kes päikesepaistel ja naeratades mööda City tänavaid käib ning tal ei ole elus ühtegi muret, ei ainust probleemi, mis tema südant valdaks. Miks? Kuidas see võimalik on? Aga sellepärast, et tema kasutab Sillamäe tampoone. ;)

Kell 1600 sai Sillamägi otsa. Siis tuli Sinimägi ja kalmistu.

Kell 1700 jõuti Narva jõesuusse. Milline rand, milline melu! Rannas oli mitu baari. Seltskond külastas nendest kahte. Üks oli suur ja seal sai tantsida. Teine oli Beach Bar ja see oli suunatud pigem karaokele ja kokteilidele. Esimest ei tehtud, teist aga küll. Kui kunagi Eestimaale soojad ilmad tagasi tulevad, siis võib minna Narva Jõesuusse rannamõnusid nautima. Rand on oivaline, inimesed lõbusad ja muretud, pakutakse huvitavaid sööke ja jooke. Ei ole rahvamasse, ei ole rabelemist... rahu, meri, päike...

Päeva kulinaarne tipp saabus õhtul kell 22. Narva linna 100% China söögikohas serveeriti Tuuslamile lammast. Tuuslam sai maitsemeelelise orgasmi. Ei öelnud 45 minutit ühtegi sõna, vaid mälus, silmad kinni ja häirimatult. Teised maitsesid ka. Nad nõustusid Tuuslamiga.

Vaikuses lahkuti koju.

Saabus uni, saabus öö. Homme minek Peipsile....

To be continued...

Ida-Eesti, kuidas elad? Esimene osa.

2007-08-21T10:12:00.000+03:00

Õhus on tunda sügist. Loodusroheline ei ole enam nii ere kui enne. Puud-põõsad ei ole enam nii värsked kui enne. Meri ja järv on siiski veel soe. Temperatuur on väga vahelduv. Ja esimest korda mitme kuu jooksul oli hommikul nii pime, nii pime ja nii külm. Prrr! Muuk tahtis selle peale veel sügavamale oma voodiurgu pugeda ning teeselda, et teda ei ole enam olemas. Ta oli kui Alice imedemaal. Nurrus vaikselt oma kookonis ja nägi unenägusid. Nii taevalikult hea oli. Tõllu uni on täiesti fenomen omaette. See sarnaneb visuaalist ülekantud füüsilis-emotsionaali Trainspottingu Rentonile kui too üledoosi tegi. Mees vajus maa sisse, vaip kandus talle järgi, nagu maapeale haud oleks olnud. Mees pooleldi oli ärkvel ja pooleldi oli unes. Niisamamoodi on ka Tõllus magamisega. Voodi nagu tõmbaks endasse. Sügavale, sügavale, sügavamale. Uni saabub momentaalselt ja raskelt. Ronib kontidesse, ajusse. Algab sisekino. Põnev ja ligitõmbav. Tõllus on võimalik kasvõi kaksteist tundi järjest lihtsalt magada. Ja peale ärkamist tahta edasi magada.
Hommikune äratus oli pandud kella poole kaheksaks. Uhh! Kohutav. Muuk tõusis kell pool üheksa. Mhmh. Aga sellegipoolest jõudis ta tööle punkt kell 9, sest temas pesitses kiirete tähtaegade paanika. Ja nüüd ta siis ootab vastuseid. Paanitseb. Hillitseb ennast. Mõtleb Peipsi järve äärsetele vanausulistele.
Nädalavahe tundub nagu oleks juba nädalate kaugusel. See oli kuidagi nii teistsugune. Nagu filmist võetud.
Kell punkt seitse reede õhtul hakkas seltskond Muuk & Co liikuma Narva suunas. Meeleolu oli ülev ;)). Suurele sinisele saadi hääled sisse pandud. Vahter koos kogu oma "elamisega" peaaegu ei mahtunud autosse. Kaasa oli võetud pool magamistoakappi, tekk, pool õllevarudest ja veel üht-teist. Tallinnast väljasõidul sai ostetud kuskilt Statoilist pahaks läinud baguette´id ning suur ringsõit sai alguse.
Esimene peatus: Liimala rand. Kell oli tiksunud siis juba poole kümnendat tundi ning Vahter oli omandanud uue hüüdnime: Vanama ;). Rannas oli ca miinus kakskümmend viis kraadi sooja. Vesi peaagu omandas jääkirmeid ja Muuk ei otsustanud ujuma minna. Visuaalselt oli "asi" siiski üsna kena. ... Smaragd-rohelisi grandiooseid laineid jälgides kükitas Vanama veekogule lähemale ja katsus teda. Ta surus silmad kissitades kinni ning tema nägu väljendas valu. Vesi oli külm. Järgnes röögatus. Ja vaikus. Mets kaikus. Elia seisis jahmunult paari sammu kaugusel. Segadus. Kas Vanama on elus? Äge kätega vehkimine oli tõenduseks sellest, et Vanama on ikkagi elus...
Kell ca üksteist kohaliku NARVA aja järgi jõudis seltskond esimesse Statoili. JA SEAL MÜÜDI ALKOHOLI! Uskumatu! Ukse ees seisis must Mercedes. Selle sees dressipükstega vene keelt kõnelev "härra" rollnokk, kuldketid vehkimas. Muuk & Co ehk Vodkaturistid Tallinnast sisenesid Statoili ja varusid endale KELL ÜKSTEIST ÕHTUL kodusse jooki. Täitsa tore oli. Peale seda seisis ees seiklus Narva linna suurtel ringidel, et üles leida öömaja järgmiseks kaheks ööks. Äärmiselt keeruline ja pime linn. Ilmselt viimane põhjustas esimest. "Kodu" juures ei põlenud ühtegi valgustust. Ainus, mis vähegi ere oli, oli sõna ROSSIJA kuskil kaugel. Elasime täpselt piiripunkti juures. Taamalt paistis Venemaa. Meeleolu oli endiselt ülev.

To be continued...

2 moraali

2007-08-16T18:55:00.000+03:00

Tolm ja tahm - see võiks olla tänase päeva koondnimetaja. Jõudis Muuk tööle. Algas suur rahmeldamine kuni mõtles Muuk, et on vaja teatud isik Vahteriga nädalavahetuse detailid läbi rääkida. Et aega polnud, tuli teha efektiiv-kiire randevuu ümber Hauka Pubi puu. Hauka pubi asub teatavasti remonditava Nõmme tee ääres. Vahter kohe infot andma, et vaja sõita Tedre tänavale ja sealt saab pubile ligi. Muuk sõitis. Tuli välja, et Tedre tänav on üks tänav liiga hilja, et pubi peale ära keerata ja et neiu juba autost väljas oli ning poolele teel kombainide ja kappade ja liiva ja sillutise ja tolmu ja suurte higiste töömeeste ja tuule käes sõdimas oli, siis otsustas ta, et hea küll - käime kuni pubini välja. Jõudnud Haukani, tuli välja et, pubi kinni! Niisiis, kiirkõne Vahterile - change of plans. Muuk uuesti autoni tagasi jalutamas, uuesti läbi tuule ja tolmu, seeliku ja plätudega, liiv varba vahel pitsitamas ja tolmukehad silma ronimas. Jõudis autoni. Vahter oli ka seal. Koos otsustati sama Nõmme tee ääres istuvasse Gruusia kööki minna. Jälle tolm ja tahm. Gruusia köök lahti. Toidud - ainult liha ja grill ja pekk ja searasv! Jube! Muukil süda paha. Gruusia grilli kõrval lebatses miski "Hea söök" toidukoht. Lähemale jõudes selgus, et tegemist hamburgeri putkaga. Ei jäänudki muud üle kui autoni tagasi marssida. Muuki varbad olid vahepeal keskkonna olude sunnil halliks tõmbunud. Sellest inspireerituna ei olnud tal ka kõige suurepärasemat tuju eksisteerida. Siiski. Järgmiseks suunaks sai võetud Tammsaare Osmani kebab koht. Neiu sai ummistada naiste veetsee ja seal oma varbad puhtaks pesta. Nii hea! Ja seejärel toitus ta krevetisalatist. See oli söödav. Ühesõnaga kiir-efektiiv lõunast kukkus välja pooleteist-tunnine seiklus tolmu ja liiva sees.
Nii, et ärge lähenege Nõmme teele - ei ole hea mõte.

**

Ja väike terakene veel lõppu - tore on leida enda ümber inimesi, kes inspireerivad olema rohkem, parem, targem, üllam, väärikam, ilusam, hoolivam. Ja tore on seda inspiratsiooni tunda ning teistele edasi anda. Energiavahetus, eksole. Energiavahetusest tekib energiaspiraal, mille tulemusena kõik vahetatava energia osapooled ennast suuremana tunnevad.
Inspireerige ja olge inspireeritud ning ilusad "asjad" hakkavad juhtuma iseenesest.

Ekstreempolaarne nädalavahe

2007-08-13T17:41:00.000+03:00

Raju, raju nädalavahe oli. Igas mõttes raju. Ekstreemne ja ebaratsionaalne, samas mõistluslik ja vaoshoitud. Sinusoidid lokkasid igas võimalikus suunas ning pühapäeva öösel tundsin, et olen uuesti elus.

Raju nädalvahe algas juba neljapäeval, mil seltskond reklaamiinimesi otsustas, et on vaja naabermaade reklaamiinimestega kokku saada ja suviseid päevi pidada. Eestlased läksid endale omasel kombel varem kohale, et mitte riskida hilinemisega. Kohalejõudmise protseduuri võeti väga vabalt ning Lätimaale jõuti seiste tundi ja kuus õlut hiljem. Sellest polnud midagi. Bussijuht oli pisut vanaldase flegmaatik hundi moodi. Seisis ja suitsetas. Sõi ja oli vait. Muuk tahtis kolmanda joogi lõpuks bussikõlaritest Chemical Brothers`it lasta, aga võta näpust kõlarid pistsid selle peale kriiskama ning see üritus jäi katki. Selle eest sai lauldud palju erineva sisu ja kõlaga laule Dahlingu poisiga ja muidu ennast hästi tuntud. Esineda on ju ikka tore. Eksole ;).
Kell pool üks maanduti kuskil Läti farmis. Ja sellest ajast saati elab maailmas Farmi-Muuk ja muud Farmi tegelased. Territooriumile oli ära mahutatud kolm suurt hoonet, millel hobuste pildid igal pool kaunistamas. Reklaamiinimesed istusid neljapäeva öösel ühe hoone treppidele ja õhkasid alkoholi juua ning suitsuvortsi süüa. Muuk tõusis järgmine päev vara - pool kaheksa. Päike oli tõusnud, väljas oli juba kuum. Oli reede, oli idüll... Muuk avastas endamisi, et HOMMIK võib ikkagi meeletult ilus olla. Just niisugune hommik, mil veel keegi ärganud ei ole. See on karge. See on ülev ja hea. Lätimaa dush oli oivaline: farmimaja katusekorrusele oli tehtud dush ja dushiruumi paistis kahest avatud aknast sisse hommikupäike. Ilus. Muuk sai ennast värskendada ja ühineda reklaamiinimeste foorumitega, mis kestsid kuni hiliste õhtutundideni. Kui foorumid läbi said, siis oli aeg Leedu discoks: Röyksopp, Pulp, Sigur, Queen ja muud mõnusat lasti. Muuk hüppas neli tundi järjest õhku kuni jalad valusaks said. Magama sai mindud kell pool kolm, sest järgmine hommik oli kell 7 äratus. Siiski, kella poole kolmene üritus jäi siiski ürituseks, sest padja all värisesid veel Leedu bassikõlarid ning need ei vaikinud enne kella poolt viit. Niisiis, Muuk saigi magada tublid 2 tundi ning pidi siis kihutama "reaktiivlennukiga" Tallinasse, et kella 1130ks Pärnamäe kalmistule jõuda. Kell 1130 oli Muuk kalmistul küll, aga Mestakalmistul! Selleks, et Pärnamäe kalmistule jõuda läks veel 3 minutit kiiret kihutamist ja selleks, et kalmistu väravatest kabelisse jõuda läks veel kaksteist minutit intensiivset jooksu läbi hauamaa. Üsna õõvastav ja ebameeldiv. Muuk tundis, et ta oli seal ainuke elus inimene, kellel närviskaala punast lööb. See absoluutselt ei sobinud atmosfääri. Ta jõudis 1144 kabelisse. Kabeli suures saalis oli elektrooniliselt kirjas: 1130 Pajupuu. Kadunuke oli Muuki tädi lahutatud mees, keda ta ca kakskümmend aastat näinud ei olnud. Muuk sisenes kabelisse nii vaikselt kui võimalik. Hiilis kõige tagumisemate istmete juurde püsti seisma. Käristas kotist välja oma fotoaparaadi ja jäi pildistamiseks sobivat hetke ootama. Ta seisis ja mõtles: "Ärgu ainult telefon nüüd helisema hakaku!" Seda ei saanud vaikseks ka panna, sest hetkel kestis palvus ning aparaat oli viiekümne luku taga kinni. Palvus läbi. Muuk jälle kohmitsema oma koti kallale, et telefon vaikseks saada. Sai. Kogu sündmus oli kummastav. Muuk tundis justkui ta oli vales kohas, valel ajal. Palju võõraid inimesi. Alla poolte olid tuttavad. Samas need, kes olid tuttavad, olid ka sugulastest ilmselt need isendid, kellega kõige suurem läbikäimine ja kuuluvse tunne on. Neil oli kurb. Muukil oli kurb nende pärast ning häbi iseenda pärast, et ta ei suutnud kuidagi hingeliselt sündmusega kaasa minna. Pealegi, kohutavalt ebameeldiv on matuseid pildistada. Tegemist on kellegi maise elutee lõppemisega ja seda pildistades tekkib tunne nagu oleks see müügiks. Aga Muuk oli lubanud ja lubadusi tuleb täita. Seega pildistas ta sellegipoolest iseenda sisemist ristiretke alla surudes. Peied said peetud kella kolme paiku päeval. Muuk vedas ennast oma kaua ära oldud kodusse ja uinus seal kahe teki alla magama. Pani endale äratuse ka. Sest vastasel korral oleks ta järgmise päeva lõunani uinunud. Õhtupoole, kella seitme paiku läks Muuk välja, sest ka seda oli ta lubanud. Ja oli väljas kuni varajaste hommikutundideni. Sest ka seda oli ta lubanud. Nägi palju erinevaid inimesi. Üllatus mõningates inimestes, osaliselt positiivselt, osaliselt negatiivselt. Ja tegi sellest järeldused, et tõepoolest, on olnud üks eriti kummaline nädalavahe. Mõned lahkuvad, mõned tulevad, mõned vahetavad kohti. Pühapäev oli vaikne ja rahulik.
Muuk samuti.

Kosmos 405

2007-08-05T03:30:00.000+03:00

Tekk tappis keha. Kell on 330 ja magada ei saa. Mitte, et und ei oleks. Uni on, aga magada ei saa. Palavik on ka. Ja pea valutab ka. Ja üldse ei ole hea olemine, niisugune tunne nagu peas oleks umber viis mitte üks nina, niisugune tunne nagu iga millimeeter tapetud kehal tahaks erinevas suunas laiali joosta... Liigselt on täna ka kohvi tarbitud. See ja palavik annavad kokku hea põhjuse, miks magada ei saa.

***

Läbi punaste kardinate kumab heledalt kollane tänavavalgus. Ta nahk on valguse käes hell. Hooletu löögiga lajatub käsi vastu soe-sahisevat laupa. Ta mõtleb... Punaste küüntega lahtised sandaalid, roosa sisuga suur energia, paekivi võlvid, heade mõtetega soojad kutsuvad inimesed, igaüks neist oma värvi, igaüks neist oma maalidega... Triibulises pintsakus noormees, mustast nahast kaabuga, ilmselt üks andekamaid inimesi, vaba hingega, vaba ja viisakas, tungimatu, olematu ja olev, kaabu küljes punane sulg... Seisis suures massis ja ootas, et muusika temast sisse välja tagasi tungiks. Näis üsna ükskõikne. Ilmselt ei mõjunud. Ta maalis ennast sinna.
Äsja vahetatud linad ja tekk ja padi, pisut karedad helendava ihu vastu. Need tunduvad külmemad kui ihu. Kass matsutab vett süüa. Nina on vesine ja suu on lahti. Keha keerab ennast asemel... Kas mõtelda või mitte? Kui mitte mõelda, siis äkki tuleb uni? Tavapäraselt on ju nii, et kui mõelda, siis uni ei tule, sest mõtted okupeerivad inimese unelihased. Aga mõtelda on mõnus, ütles Hando Runnel. Kollane tänavalatern paistab silma. Kolvikesed ja kepikesed vahetavad kohad. Kohatine pimedus. Inimene on ebatäiuslik. Silmad on klaasjad ja ei sulgu.
Üksik naisterahvas ühe kitarriga pisikesel laval tiheda inimtungi ees. Hell muusika. Hell ja hingeline. Läks hinge. Avas mõtted. Viis ühele laineharjale ja teised ei olnud enam teised, vaid justkui mina ise. Hüppa minu sisse ja mina hüppan sinu sisse. Ümberringi roosa ja pehme ja hea. Suled silmad ja NÄED. Algab teine elu. Sinu sina liigub ringi ja puudutab...
Keha tõuseb voodis istukile, käed vajutamas meelekohtadele. Homme peaks minema ja olema. Homme saabub alati peale und. Praktiline homme. Teoreeritiline homme on ammu juba saabunud. Ja homme on alati parem kui täna. Sest hommik on alati parem kui õhtu, räägivad teadjad.
Head hommikut, kõigile... Tehke endale üks tomati-juustu võisai ja minge õue jalutama ... :)

Kellel on suurem, see on võitja.

2007-08-02T13:10:00.000+03:00

Päike on naasnud Eestimaa peale. Hurraa! Ja Muukil on tänase seisuga parem. Nätsu närimine aitab kõvasti.
Kunagi oli Muuk neljateistkümne aastane ja pidas dieeti nagu paljud samaealised seda tegid. Hommikusöök oli kohvi ilma suhkruta ja tükk juustu. Lõuna oli täpselt kell 3 ja koosnes peamiselt salatist ja võibolla kanafileest sinna kõrvale ning õhtusöök oli mitte midagi või kaks pakki Hubba-Bubba nätsu, üks õunamaitseline ja teine vaarikamaitseline. Neid nätse näris Muuk teismeliste ajakirjade kõrvale. Luges lugusid, kuidas suured seitsmeteistaastased inimesed mööda ilma seiklesid, kuulas Jennifer Rush`i ja ahhetas omaette. Tal olid siis vööni suured tumepruunid lokkis juuksed, roosa koduseelik ja litritega topp. Lahe! Niisugune lugu tuli nätsutamisega meelde. Siis oli veel mullitegemine ka väga popp tegevus. Kes sai suurema, see oli võitja.

Valge kõva keha

2007-08-01T09:33:00.000+03:00

Muuk on jõudnud tööle. Kuhi "asju" on ees ja väga suurt jaksu neid teha ei ole. Kurgus saag, nagu eilegi, võibolla, et pisut hullem isegi. Küüslaugust ei olnud väga palju kasu. Ilmselt tuleb miski ibuprofeen ka ära süüa.

Kass

2007-07-31T11:23:00.001+03:00

Täna oleme tõbised. Muuk on saanud Tuuslamilt mitte-nakkava külmetushaiguse. Olemine ei ole tore. Kurgus on saag, peas on udune maag ;). Soe on. Ja liikmed tahaksid justkui kõik korraga iseseisvat elu alustada.

Ta on nagu valge kass, kes kurvalt katusealuselt välja vaatab ja ootab, ootab, ootab.... Ootab kojumineku aega, sooja tekki, teed ja vahtrasiirupiga küpsetatud pannkooke.

Folk

2007-07-29T20:52:00.000+03:00

Karvadeta virsik ongi nektariin ehk virsik on positiivne ja nektariin on negatiivne

2007-07-27T11:27:00.000+03:00

Täna hommikuhelveste juurde oli oivaline süüa värsket nektariini. Sellega meenus üks insident kümme aastat tagasi kunagi samamoodi juulikuus.
Lapsevanem Ema käis turul. Tõi sealt virsikuid ja nektariine.
Lapsevanem Isa vaatas turukotti umbusaldava pilguga.
Lapsevanem Ema: "Vaata kui ilusaid nektariine ja virsikuid ma sain."
Lapsevanem Isa: "Mis vahet neil on!? Virsik on ju lihtsalt karvadega nektariin."
Ja mõlemad lahkusid turtsudes turukoti juurest.

Siiski, Muuk sõi täna hommikul nektrariini. Seda karvadeta virskikut. Luges Eesti Ekspressist atriklit sellest, kuidas Edgar olla laste mänguväljakud kiiruga ja ilma turvanõudeid arvestamata ära tellinud ja nüüd vaesed lapsed kukuvad päid ja jalgu lõhki ning kedagi ei paista huvitavat. Peaasi, et valimislubadused täidetud saaks. Niisugust andis see artikkel mõista. Eks oli tegemist tüüpilise situatsiooniga Eestimaa pinnal, et lubatakse liiga palju ning seda siis üritatakse kuidagi pinnapealselt täita, et näiliselt asi justkui "tehtud" oleks. Kahju, eksole.
Lapseväljakutega tuli meelde veel ca paarkuu tagune insident, kui Muuk, Tuuslam ja Vahter Viimsi tuuril käisid. Jalutasid ja jalutasid, käisid vanades sõjaväe angaarides ning jõudsid lõpuks välja kuskile Rohuneemest edasi moodsasse külasse, kus oli lastele mänguväljak tellitud. Muukile aga hirmsasti meeldib nende uute suure keeruga mänguasjadega kiikuda. Ja nii ta siis läkski ühele hobusele peale ja kiikus. Ühtegi last läheduses ei olnud. Väljak oli tühi, kusjuures majad tundusid tühjad, keegi justkui ei käinud seal piirkonnas peale nende kolme. Jube vahva oli kiikuda. Muukile meeldis. Vedru andis järgi ja tekitas üsna suure väänderaadiuse. Tore! Ühtäkki saabus piirkonda keegi Auto. Punane, mäletamist mööda. Autost tuli välja kolm sportlikku univormi riietatud daami. Üks jämedam kui teine. Üks paistis olevat selgelt grupi liider. Hark oli käes. Kulm oli kortus. Daamid lähenesid lastemängiväljakule.
Liider Muuki suunas: "Kuulge! See mänguväljak on ikka lastele mõeldud. Näidake nüüd pisutki eeskuju ja tulge sealt ära."
Muuk üllatunult nii äkilisest rünnakust: "Jah, eks ma tulen. Aga ega ma siis midagi ei lõhu ju."
Liider: "Need on eurosertifikaadiga mänguasjad, kannatavad 100kg! "
Liider koos jüngritega eemaldus kurja kuulutavalt. Muuk siiski ei saanud pihta, miks see viimane lause asjakohane oli. Kas ta siis nägi välja kuidagi niimoodi, et ta kaalub üle 100 kg, et ei tohi hobuga kiikuda.... Tegelikult on täiesti arusaadav, et väljak on lastele ja kui oleks vähemalt üks laps läheduses, siis Muuk sinna ei roniks. Äkki laps tahab ise just sellesama hobuga kiikuda. Vähemalt siis mõtles Muuk niimoodi. Täna hommikul tuli see situatsioon uuesti meelde, sest lehes oli samadel teemadel artikkel kirjutatud. Ilmselt oli Liider eurosertifikaadiga mänguväljaku hankimiseks suurt vaeva näinud ja selle eest üsna korraliku tasu maksunud ning soovis hoida seda vaid kohalikele elanikele ja vaid lastele. Selles suhtes võiks ju tema pahameelest aru saada, et tuleb keegi "neiunärakas" ja istub tema traadiga hobuse otsa ja hakkab kiikuma, enesele teadvustamata, et keegi on selle ostnud ja sinna paigaldanud ja igatahes mitte selleks, et "neiunärakad" sellel ratsutaksid. Jah. Eks see ole. Samas oleks võinud Liider ju oma vaatepunkti rahulikult selgeks teha ning sel moel inimest harida. Siiski, seda ta ei teinud, vaid saatis teemast teadmatule inimesele edasi negatiivse suhtumise ja emotsiooni, mille tõttu mõlemad osapooled ennast halvemini tundsid. Kasutegur null. Pika jutu üdi võiks siis peituda selles, et negatiivsus tekitab negatiivsust, ei ole ju vahet siis, kellel on õigus ja kellel mitte, kui kumbki situatsiooni tagamaid tegelikult ei adu ega valda. Pigem võiks võtta aega, et asjad rahumeelselt üle seletada ja selgitada, miks maailmas on osad asjad nii ja osad asjad naa. Lähtudes eeldusest, et tegudel on olemas viisakas põhjus ja noobel eesmärk, siis võiksid ju probleemid inimlikkuse tasandil lahendatud olla. Nagu siis antud juhul mänguväljaku situatsioonis.
Muuk istuski hommikul, leht käes, ja mõtles nendele teemadele. Ja jäi selletõttu tööle hiljaks. Siiski, taas kord sai üle korratud vana tõde, et positiivsus tekitab positiivsust ja negatiivsus tekitab negatiivsust. Kõik algab suhtumiseks... eksole :).

Tule, oh tule juba...

2007-07-27T09:46:00.000+03:00

Kommimeeter

2007-07-26T11:17:00.000+03:00

Eile oli au näha harri potteri teemalist järjekordset linateost. Olgugi, et imdb annab talle hinnanguks 7,8 palli ei impresseerinud mind see film väga sügavalt. Tegemist oli pigem sissejuhatusega kuuendasse osasse. Sündmustik muudkui arenes ja arenes, aga kulminatsioonini ei jõudnud. Harri on muidugi vahepeal suuremaks kasvanud, isegi suudlus kena hiina neiuga tuli ära. See oli samuti tore, et teemade käsiltus ei ole enam nii lapsik. Aga siiski. Muuk oli kinos ja tundis, kuidas ta ei suutnud ennast sündmustesse sisse viia ja USKUDA. Filmi vaatamise võlu on ju ikkagi selles, et vaataja selleks kaheks tunniks viib ennast kellegi teise elu ja maailma sisse ning ON seal pisut. Unustab iseenda ja oma tegemised. See on justkui paaritunnine eksistentsiaalne puhkus. Selle filmi puhul nii ei olnud. Ilmselt ei settinud ta Muuki siseeluga nii hästi kokku.
PS: täna on laual M&M kommid. Pähklitega. Need kui kurijast kantud, sest käsi läheb justkui ise paki sisse ja vargib sealt komme. Antud seisuga on Muuk ca 8 kommi ära söönud! Väga kehv lugu. Nii. Nüüd paneme kommid ilusti kuskile ära ja enam ei söö.

Surm keskpäeval

2007-07-25T17:36:00.000+03:00

Küüned on liiga pikaks kasvanud! Peab jälle lõikama. Kas teile ei tundu, et küüned kasvavad kiiremini kui nad peaks? Iga jumala nädal peab neid lõikama ja siis viilima ja siis vaatama, kas kõik ikka kaubanduslik välja näeb. Üks asi, mida Muuk absoluutselt ei salli on mustad küünealused!!! Oi, see on kole! Tal endal olid viimati küünealused mustad, siis kui ta maal vanaema juures oli ning rohis. Muld läks küüne alla. Peale seda tuli saun ja vihad ja küünelihad said puhtaks. See tuletab Muukile meelde, et ta on korduvalt keeldunud herr Rohtla külalislahketest saunakutsetest. Jama lugu. Meeletult tahaks sauna ja sooja ja jääkülma Saku Ice õlut laval juua ning tunda, kuidas nahk niiseks läheb ning tasakesi nirisema hakkab. Mmmmm... kuum... kuum tunne, kuum puhtuse tunne tuleb saunas. Koos jääkülma joogiga tuleb kuum ja külm tunne koos, nagu orgasm. Heeaaaaaa :).
Muuki toas toimusid täna kell 1330 laamendised. Nimelt, on Muuk taas kord kolinud into the corner office, kus on 3 x 2 meetrit aken kaunile Kassisaba miljööle. Toas on hiigelsuured rohelised lauad ja laua ees paiknesid kuni kella 1300ni 1 meetrise ristlõikega poolsfääri-kujulised PVC tahvlid, mis on üle kleebitud krõpsumaterjaliga. Neid kokku on seal 4. Kunagi sai neid kasutatud üheks tarbijamänguks - inimesed ostsid endale poest kauba ära ning poe välisukse juurde olid seina löödud needsamad tahvlid, millele inimene pidi jalgpalli pihta viskama. Pall oli siis ka krõpsumaterjalist. Hea viske tulemusena jäi pall tahvlile kinni ning sinna kohta oli märgitud allahindluse protsent. Hea mõte, eksole :). Muuki mõte ;). Ühesõnaga, need tahvlid vedelevad Muuki toas. Ja käivad talle närvidele. Niisiis otsustas Muuk, et vinnab tahvlid seina vastu ukse taha. Kell 1300 sai otsus implementeeritud. Kell 1330 sisenes tuppa 45 km/h tuuleiil, mis paiskas ukse kinni ning tahvlid eriti suure kolinaga ukse tagant vastu lauda maha pikali. Ohh õud! Muuk istus peale seda hiirvaikselt laua taga ning hoidis kõrvu kinni. Mõtles omaette, et nüüd tuleb kogu kontor kokku, et tuvastada, kas ta on elus või suri kokkupõrkes tahvlitega. Keegi ei tulnud. Nüüd siis vinnas Muuk tahvlid pikema otsa poolt põrandale ja pani need kapi taha. Enam nad ei kuku. Thank god.

Hüppaks ära?

2007-07-25T13:34:00.000+03:00

Naeratus

2007-07-24T16:57:00.000+03:00

Rong ja väärikus

2007-07-24T10:13:00.000+03:00

Telliskivi seinale sajab vihma... tilk-tilk-tilk-tilk. Aknad on märjad. Rong sõidab mööda ja karjub relssidel. Elektrirong. Suur ja raudne. Tänapäeval on sinna pehmed istmed sisse pandud. Täiesti viisakas näeb välja. Muuk käis koos Vahteriga uue elektrirongiga sõitmas. Kõrvemaal käis. Ja rattaga sai sõidetud. Siis oli päike ja loodus ja kolmapäev ja puhkus. Täna on vihm ja kontor ja teisipäev ja töö. Tänase päeva üleskutse: inimesed, olge väärikamad!

Emadus

2007-07-24T10:12:00.001+03:00

Laupäevane juubel

2007-07-23T15:50:00.000+03:00

Möödunud laupäeval oli au pidada juubeliüritust. Kohal oli enamik suguseltsi. Sai söödud ja joodud, Muuk tegeles suurema osa ajast fotografeerimisega.

Orav. Kaal alla 5 tonni.

2007-07-17T01:31:00.000+03:00

London, the increadibly true adventures of three friends in love... a full picture report will follow as soon as possible

2007-07-14T02:25:00.000+03:00

London, the Baltika invasion, a tribute to Vahter

2007-07-14T02:24:00.000+03:00

London, Brick Lane & Old Street

2007-07-14T02:19:00.000+03:00

London, the face

2007-07-14T02:17:00.000+03:00

London, the view over Thames

2007-07-14T00:55:00.000+03:00

London, the wobbely bridge

2007-07-14T00:52:00.000+03:00

Laulupidu!

2007-07-03T19:23:00.000+03:00

Film!

2007-06-18T23:28:00.000+03:00