V.E.R.I.

Muuki viimase nelja päeva kokkuvõte on niisugune: V.E.R.I.
V ehk siis veri.
E ehk siis elu ei ole.
R ehk siis raevukad valuhood.
I ehk siis iseseivaid südamelööke omandav põletikuline hammas ja teda ümbritsev igemekude ehk põrguline.

Esmaspäeva õhtul peale "Võrratut homofilmi ajalugu" von Krahlis hakkas Muuki parem lõualuu pool valutama. Muuk ja Tuuslam olid tagasiteel koju, kui Muuk esimest korda mainis, et vist justkui valutaks midagi. Samal öösel ei saanud Muuk magada, sest kell kolm otsustas Herr Hammas ennast tõsisemast küljest näitama hakata. Järgmise päeva hommikul helistas Muuk arstile ja sai kohe aja Herr Hammast tohterdama minna. Tohterdati. Hammas võeti koost lahti ja surgiti kanalites, nii et Muukil pisarad voolasid mööda kahte põske allapoole ja arts sai südamerabanduse, et kuidas küll nii valus võib olla... ?! Muuk naases offisisse kulmud sassis ja lõug tudisemas. Kaks tundi sai oldud, siis otsustas Herr Hammas, et see ei ole veel kõik: täna saate koos mõnusalt extra size hambavaluga kaasa ka peavalu. Peavalu anname teile megasuures kvantiteedis ja otse ajju, meeltekohtadesse. Ja siis Muuk käis offisis ja hoidis kahe käega peast kinni ja oigas. Sõi ära ibuprofeeni, 400 gramm-molekuli. Läks varem koju, et Herr Hammas ja Frau Peavalu ei otsustanud siiski nii kergesti alla anda. Ka teisipäeva öösel Muuk ei maganud. Läks kell 1130 uuesti arsti juurde. Uuesti võeti lahti, puhastati, loputati. Kell seitse õhtul läks Muuk veel kord arsti juurde, sama protseduur. Ka kolmapäeva öösel ei saanud Muuk magada. Oigas. Käis ühest toast teise, hoidis peast kinni ja hambast kinni ja sõi ibuprofeeni ja dalmaatsiakoerarohtu (loe: dalacin). Kell kaheksa hommikul neljapäevasel päeval läks Muuk uuesti hambaarsti juurde. Tädi arst lõi kahte kätt kokku ja teatas, et siin ei saa küll enam midagi teha. Tuleb välja tõmmata! Ja kohe! Uute juhtnööride kohaselt helistas Muuk lugupeetud Tõnismäe Hambapolikliinikusse. Kell 1000 oli aeg. Muuk ootas. Herr Hammas irvitas, lõkerdas naerda ja Frau Peavalu temaga koos. Saabus aeg. Muuk kutsuti toolile. Rohelises riides arsti Pr Õudus vaatas Muuki. Sülitas korra maha. Ja ütles: teate! Siin ei saa küll midagi teha. Nii suur põletik. Hammas ei saa ju tuimakski. Mina seda hammas välja ei tõmba. Minge röntkenisse! Muuk kokutas ja läks röntkenisse. Seal istus positisoonidel järjekordne Albert Kõvapea. Surus Muuki tooli ja hakkas filmi suhu toppima. Muuk röökis! Albert tahtis täiesti kivikõva A4 suuruses filmi Muuki eriti haige hamba ja igeme vastu rammida! Muuk RÖÖKIS veel! Lõpuks sai pilt tehtud. Say cheese! Nuuksuv Muuk läks uuesti Pr Õuduse juurde, kes kinnitas pildi põhjal, et tema ikkagi ei kavatse seda hammast välja tõmmata. Mis siis ikka. Muuk koduteele ja autosse. Maailm oli hukas. Muuk oli üksi ja röökis. Jõudis koju ja helistas oma arstile teatega, et plaan A ei õnnestunud. Ka neljapäeva öösel ei saanud Muuk magada. Hoidis peast ja hambast kinni ja oigas. Käis ühest toast teise. Hirmutas Tuuslami ära, et hambavalu on hakanud levima kätte. Tuuslam hakkas valvehaiglatesse helistama, et kas keegi Muukile süsti tahab teha. Pooled kohad vastasid, et nemad narkomaanidega ei tegele (Muuk ja tema kuulsus, eksole) ja teine pool vastas, et nemad hambaprobleeme ei lahenda. Lõpuks said nad minna Meremeeste haigla erakorralisse vastuvõttu, kus narkomaan Muuk teatas, et ta soovib pepusüsti. Tädid ilmselt teadsid ise ka, mis hea on ja tehtigi pepusüst ära. Muukil hakkas sellest pea ringi käima, sest ta oli juba päeva jooksul ära söönud kolm dalmaatsiakoera ja viis ibuprofeeni 400 gramm-molekulist. Hea uimane oli olla. Elu tuikas. Muuk sai kuus tundi järjest magada (!). Reede hommik algas plaaniga B. Muuk sai ühendust Sütiste 17 Lõua ja Näokirurgia osakonnaga ja sai endale Herr Hamba eemaldamiseks aja kella 1545ks. Muuk jõudis kohale kell 1600, sest pahatahtlikud marslased olid ta valele teele juhatanud. Kell 1610 oli Herr Hammas eemaldatud. Prillidega tõmbaja ja tema kaaslane olid erakordselt meeldivad tegelased. Muuki heaolu tundus nendele korda minevat. Herr Hammas jättis endast järgi üsna metsiku verejoa. Muuk jõudis kõikide oma suuvattidega autoni ja et ta kõvasti rääkida ei saanud, siis hakkast ta iseendaga sisedialoogi pidama:
Muuk1: "Muuk, mis sa arvad, kuhu me selle verejoa nüüd sülitada võiksime?"
Muuk2: "Hmm.. hea küsimus. Äkki kindalaekas on veidi ruumi... "
Muuk1: "Avame kindlaeka. Ruumi pole: kolm pakki tampoone ja Tuuslami kindad."
Muuk2: "Aga siiski seal midagi krõbises..."
Muuk1: "Jajaa. Tõepoolest. Midagi krõbises - äkki see oli kilekott."
Muuk2: "Vaatame."
Muuk1: "Vaatame."
Muukid koos: "Näed Sa! Ongi kilekott!"
Muuk1: "Hmm... huvitav, kas siin auke ka on?"
Muuk2 uurib kilekotti põhjalikult. Põhi helendab. Auke ei ole märgata.
Muuk2: "Ei. Auke ei ole. Võib sülitada."
Muuk1: "Huvitav, mis ma nüüd hakkangi siin autos sülitama või? Äkki peaks seda tänaval ja värske õhu käes tegema?"
Muuk2 vaatab aknast välja - pime on, aga inimesed liiguvad.
Muuk2: "Parem ei hakka nendel inimestel süda pahaks ajama."
Muuk1: "Sülitame."
Muukid koos: Ptühhhh. Ök.

Üsna vastik. Ütleks. Aga oluline on see, et Herr Hammas on nüüd krematooriumis.
Rahu tema põrmule.

Sa keeruta, lennuta rootsimaa neidu, kes silmist nii kelmikaid sädemeid lööb

Ohh lainetab, ohh lainetab. Muuk on naasnud kuningatemaalt suure kalalaevaga, mis viskus vööri üles lainet ja kiskus ahtrit alla lainet... :)))
Kuningatemaale sai mindud reedesel päeval kell kuus nelikümmned viis hommikul. Kalalaev väljus Paldiski sadamast ja tekipilet maksis kolmsada viis krooni. Tekil sõit võttis aega kümme tundi... Kott selga, ussist sisse, kapteni tervitused, rootsi laud, viis madala kalorisusega viinerit ja kaks klaasi apelsinimahla, Tuuslami kõned ("Supp on otsas. Tooge suppi juurde. Kes arve maksab? Kus sandwich paneelid on? Miks töömees asfaldile haakristi tegi? Kuhu supp jäi? Mis tähendab - supp on külmaks jahtunud!? Tooge uus supp! Kuidas kollasega kuldset saab? Kes katuse tellis?... jne... vmt... etc... eg... kineetiline eneriga ja hõõrdetegur..."), baaripukid ja kõikuv põrand, kajut: viis sada krooni, voodid kui vineerikastid laborirottide jaoks, strap on (voodiriided olid voodi külge kinnitatud venivate valgete turvavöödega), kõigutamine, kõigutamine, üles, alla, alllllaaa, veel alla ja siis uuesti üles, üüülleess ja siis alla, alllaaaaaaa ja siis hakkas toit Muuki maos samas suunas liikuma: üles, üüülleesssss...... ÜLES! Muuk ja Tuuslam üritasid magada ja nägid unes seda, kuidas Titanic 1912. aastal Põhja-Atlandisse hukkus, kalalaev kolises selle unenäo peale, keegi röhitses kuskil kõrval ruumis. Kümme tundi.... Kell kuus oli möödunud kümnest tunnist kaheksa. Muuk ja Tuuslam olid nälga suremas ja ostsid endale hingehinna eest kaks krevetivõileiba. Kell kaheksa sai kümnest tunnist kümme tundi. Kalalaev jäi sadamasse. Muuk ja Tuulsam saabusid Kapelskär`i. Sealt edasi bussi ja veel üks buss ja Sjukhus ja Vahteri auto ja KODU. Pole enne olnud nii, et Stockholmi jõudmine võtab aega 16 tundi. Nii lähedal ja samas nii kaugel. Aga tõsi on see, et "asi" (teenus, mille tulemusena valmib toode) ei saa kunagi olla kiire, odav ja kvaliteetne. Kalalaev oli aeglane, odav ja tarbitav. Hinna ja kvaliteedi suhe oli tegelikult paigas, nii et üleliia kriitiline ei saa olla. Eraldi mainimist vääriks siiski kurikuulus istumissaal. Muuk ja Tuuslam olid endale tekipileti hankinud selle tõttu, et igas laevas on olemas istumissaal. Ka selles laevas oli olemas istumissaal. Viited juhatasid reisijaid kuuenda deki ahtrisse. Trepid viisid aga kuuenda teki vööri. Küsiti retseptsioonist - kuidas saame istumissaali. Retseptsioon juhatas, et minge palatitest mööda ja paremalt ja peale klaasuksi treppidest üles. Muuk ja Tuuslam läksid. Jõudsid konveretsisaali, mitte istumissaali. Otsisid. Otsisid veel. Ja lõpuks nurga taga, vineerseina varjus oli seina peale maalitud lennukiiste ja inimese shabloon. Muuk manas endale silme ette õndsa kujutelma: suur saal, hele valgus, tumesinisest sametist istmed, mis nagu tugitool suured ja laiad on ning mille sisse ennast unne kerida võib. Astusid reisijad istumissaali uksest sisse.... Tuuslam röökis naerda. Muuk seisis, suu lahti, ja ei osanud mitte midagi öelda.
1. sovjetiaegsed toolid võidunud pepukohtade ja küünarnukkidega
2. metallist toed ümber võidunud pepukohtade
3. määrdunud helepruunid seinad
4. hämarus
5. ei ühtegi hinge
6. ühesõnaga - STARTREK. Kalalaeva istumissaal oli nagu startrek.

Sellegipoolest. Stockholmi sai. Ja oli siis reede õhtu. Laupäeval käidi linnapeal. Pühapäeval käidi linnapeal. Ja pühapäeva õhtul tagasi Paldiskisse. Üles, allaaaa, üüüüülleeesss, allaaaa... ja siiamaani käib Muuki pea ringi ja arvuti tema töölaual kõigub üles ja alla.
Loodame, et homme on geograafiline tasakaal paigas.
Maailm enam ei kõigu.
Ja pea enam ei valuta.

Peaagu tsensuurivaba

Tuuslami ja Muuki veetsees on põrandaküte. Seal on ka oranzhid ja rohelised ja tumesinised kahhelplaadid, dushiiosa ja veetsee osa. Seal oli kunagi kolmeaastane mädanik, mille eelmise korteriomaniku alumised naabrid avastasid (vihje: vett kallas ojadena alla) ja millest ka Muukile väga peenetundeliselt teavitati kui ta oma elu esimest pikka dushi uues kodus võttis (vihje: allkorruse Aivar tuli rusikatega üles ust taguma ja karjuma, et no nüüd on küll Ülemiste all korrusel lahti; Muuk muidugi ei saanud aru, mida ta täpselt silmas pidas ja karjus vastu, et ta ei saa hetkel Aivari probleeme lahendada, sest ta on parasjagu alasti ja niisuguses olukus ust ei ava). Mädanik sai likvideeritud enne kurikuulsat Londonimaa reisi peaaegu aasta tagasi jaanuaris. Muuk käis elus esimest korda ehituspoes ja otsis vetoniiti. Oli raske. Ehituspoe tädid olid kurjad. Muuk sai trauma. Aga põrand sai terveks. Seda viimast loomulikult tänu Tuuslamile ja ehk pisut ka tehnikaülikoolile, mis inimestele niivõrd tänuväärseid teadmisi õpetab. Ja muidugi tänu ka pr Vahterile, kes peale südaööd mädanikulammutustöödele appi tuli. Peale mädanikumälestuse on selles veetsees ka huultejälgede mälestus. Muuk kaunistas veetse kahhelplaatidest seinu umbes seitse aastat vana tumepunase huulepulga jälgedega. Üks nendest on siiamaani alles. See ei tule maha. Peale huulejälgede on seal ka auru ja veini ja foto ja .... mälestused. Võib isegi mõelda, et Muuki ja Tuuslami veetsee murdkriips dush on üks eriti seksikas koht: seal on vaade kööki, värvilised plaadid, aur, vein, seks ja foto.
Mõeldes kõikidele nendele mälestustele, täna kell 00:03...
Muuk: "Tuuslam, veetsees lõhnab täna imelikult."
Tuuslam: "Jah. Sul on täiesti õigus."
Muuk: "Kuidagi ... kirjeldamatult imelikult."
Tuuslam: "Mhmh. Mul kukkus veetsee-vahu-rull sinna alla... vee sisse..."
Muuk: "Eeee... sinna päris sisse?"
Tuuslam: "Mhmh. Ja ma läksin sellele sinna järgi.... Ja kujutad ette: vesi seal sees oli tulikuum!"
Muuk: "Appi!"
Tuuslam: "Põrandaküte on meie veetsevee keema ajanud!"
Muuk: "**** keeb!"
Tuuslam: "Ja kuidas veel!"

Ühel kenal pühapäeval. Endine kodu.

Töö teki all

Mida teha kui on pühapäeva öö vastu esmaspäeva ja magada ei saa? Olen lamanud voodis umbes 40 minutit täiesti tulutult. Pea on mõtteid täis... äratus kell 7, tööle, inimestele tööd kätte, koosolekule, teisele koosolekule, kolmandale koosolekule, istungid, istungid, istungid, ilmselt ei jõua ma homme midagi lõunaks süüa, ilmselt algab ajaarvamine hetkest umbes pool seitse õhtul, siis kui pea valutab, asju on korda saadetud, süda on paha ja ka siis kell pool seitse on vaja poodi minna ja sealt rootsimaale vana tallinnat kaasa osta, sest teisipäeval on trenn ja kolmapäeval on koolitus ja neljapäeval on koolitus ja reedel on juba minna vaja. Süsteem ja programm, programm ja süsteem, mõelda ei jõua, kui.. siis ainult pühapäeva öösiti. Igasugused mõtted röövivad une ja rahu. Inimene lamab voodis, teki all ja mõtleb. Mõtleb, filmist mis just on nähtud, mõtleb reedeõhtusest üritusest, milles saavutati täiesti ebaadekvaatne seisund ja mille tõttu veel siiamaani piinlik on, mõtleb seksist, mõtleb lõhnadest ja kloorist, mis päeval ujulas oli ja silma tungis, mõtleb eile öösel nähtud unenäost ja lapsevanematest, sõpradest ja sellest, et aafrika köögis oli üsna hea söök, mõtleb tulevikust ja tööst ja suvest ja reisist, mõtleb fotost, mõtleb rootsimaast, mõtleb sellest, et janu on, aga ei viitsi midagi jooma minna, pealegi, vist ei olegi midagi juua, mõtleb lokkidest, mõtleb oktoobri kuust kahetuhande viiendal aastal... mõtleb, segamini ja pikalt, minooris ja mazhooris...

Camera! Action!

Eestimaa novembrikuu ilmad tekitavad tunde nagu elaks kellegi tagumikus. Pime, udune, rõve, vastik. Eriti vastikud on need ilmad siis kui neid on vaja taluda välistes oludes öösel ca 6 tundi järjest. Muukil õnnestus seda eile teha. Toimusid järjekordsed suurepärase shedöövri võtted, kohale oli kutsutud kamp asjatundjaid, kes igaüks oma rada siblisid... operaator, valgus, sajad juhtmed, duublid, camera, action, kõnd, vihm, külm, külm, külm, külm, kkkkkkülmmm. Vändati 90 sekundilist reklaamfilmi. Muuk oli nii tellija kui staaar. Nimelt pöördus tubli produktsioonifirma Muuki poole, et kas ta saaks massistseenist osa võtta. Noh. Mida see Muuk siis ikka vastata oskas: kui filmi kvaliteet sellest tublivõrra tõuseb, siis oleme nõus. Ihu ja hing tuleb anda tänapäeva reklaamimaastikul... Muuk muidugi mõtles, et noh, mis seal siis ikka, olen massis, üks võte, kui palju see ikka aega võib võtta. Aga. Ei olnud teps mitte nii. Kokku pidi taluma Eestimaa novembrikuu ilma viis tundi järjest ja ilma salli, mütsi ja kinnasteta, sest idee oli näidata varajast ja sooja sügist. Haa. Normaalne. Muuki ülesanne seisnes peamiselt kõndimises ja naeratamises. Ta sai hiilgavalt hakkama. Liiga hiigavalt, sest tema kandiline nägu täidab nüüd 4 sekundit ja suures plaanis. Normaalne. Loomulikult mõtles Muuk selle peale, et kuidas, oh kuidas niisugune ettevõtmine tema kredibiilsusele mõjub. Samas, lugu, millest ta osa võttis ei ole miski Chillit Gang Bang, vaid sootuks midagi ebamaisemat. Niisiis, ehk ei ole hull. Ehk ei ole. Ehk ei ole ... Esinemine algas kell 01.00. Kell 03.15 sõi Muuk ära kaks tükki Kalevi küpsiste ja rosinatega shokolaadi (ei olnud hea, muideks) ja siis väntas edasi. Kell 4.48 saatis ta kodust paar meili, tegi endale hõõgveini, soojendas oma liikmeid dushi all, tundis, kuidas külm temast kõvasti kinni oli haaranud ja läks magama. Uni oli udune nagu soo aovalges. Uni justkui oli ja justkui ei olnud. Kell 7.00 tuli pissihäda. Vein. Pissihädaga magada ei saa, niisiis tuli seal ikkagi ära käia. Kell 10.15 helises telefon. Kohtumine lükati edasi - väga hea! Muuk magas veel pool tundi ja hakkas siis tööd tegema.
Praegu on Muuki meeltekujutluses suur ja soe riisipuding. Magus. Rosinatega. Piima ja vaniljega tehtud. Sööks seda. Vaataks Briget Jones`i ja jääks siis magama. Üles ärgates oleks väljas päike ja hea ja soe. Muuk hõiskaks rõivad ja jookseks välja pildistama.
Õnnis unelm....

Tähelepanekud

1. Keila tervisekeskusest võib õhust rasedaks jääda. Pikemalt sellestsamast. Muuk ja Tuuslam käisid sel pühapäeval ujumas. Esialgu manas nende ajudes kujule võimas plaan minna Kalevi ujulasse spa mõnusid nautima. Jõudsid nemad sinna ja kell oli ca 7 õhtul. Kalevi spa oli murdu rahvas täis ja Marta Vaarik pidi Tuuslami pisikesest autost oma suure ja suitseva jeepiga üle sõitma. Seepeale otsustas vanapaar, et Kalevi spa-sse luid loksutama minna ei kõlba. Mõtted: Tabasalu, Pirita, Nõmme - Tabasalu on külm ja igav, Pirita on vana ja kulunud, Nõmme on nõme. Otsus: Keila tervisekeskus. Suurte lootustega sõideti sinna kohale, trotsiti pimedaid teeolusid ja Tuuslami kõntaseid autolaternaid, kissitati silmi, Muuk karjus: rebane! Rebane! Ära sõida! Tuuslam ei sõitnud. Jõuti lõpuks suurde valgesse asutussse, millel klaasid ees olid. Tädi istus leti ääres ja tahtis 85 krooni näo eest sisse kasseerida. Kasseeris. Pilet oli triipkoodiga nagu kinno läheks. Triipkoodi pidi hõõrumismasinast läbi laskma. Laskuti trepist alla graderoobi suunas. Teekonnal sattus ninna pisike hais: settinud vesi, jalanõud ja kellegi röga. Jõuti jalanõude äravõtmiskohta. Suured mustad kollised matid. Nõud pudenesid jalast. Uks tehti lahti. Ukse taga suured suurtega mehed, helevalge rätik ees. Hirm. Hirm. Põgenemine. Tuuslam ja Muuk jooksid riietusruumi kõige tagumisse osta ja võtsid seal ennast paljaks. Trikoo selga ja läbi üldise haisu dušširuumi. Dušširuum koosnes suures osas kellegi karvadest, kellegi ärapetsud vahust, kellegi nohust, kellegi settinud veesti ja pissilõhnast. Pole hullu. Nina kahe pöidlaga kinni ja saab pestud küll. Õlad märjad, sammusid Muuk ja Tuuslam trotsides ujumisruumi. Seal oli suur bassein sinise veega ja väiksem bassein sooja veega ja üls toru ja üks mullivann. Väiksemas basseinis oli klooriaste nii suur, et jalga sisse pannes ei julgenud seda sealt enam välja tõsta - äkki pole nahka enam peal... Toru oli poolkõva. Natuke libises. Muud midagi. Üldiselt oli ujumiseruumis külm ja otsustai minna sauna soojenema. Tuuslam kõrvetas siis ennast seal kõva pool tundi ja siis läks trenniks. Võidu tehti kümme otsa, hingeldati ja uuesti pesemiseruumi nina pöialdega kinni ja siis riideid vahetama. Uue värsusena tervitas riietevahetamisruumis meeste seksuaalaktsioonis vabaneva kehavedeliku aroom. Riideid vahetati ekstra kiirusega. Karvamüts pähe. Välja. Ära.
Niisiis, kui ei ole soovi riietevahemisruumis õhust rasedaks jääda, siis ei soovita Keila suurepärasesse tervisekeskusesse oma tervist parandama minna.
2. Good Year`il on nüüd 5% paremad rehvid. Muuk nägi seda suurepärast reklaami ühe bussi tagumiku peal. Kuidas seda nüüd mõista? Good Year lisas oma talverehvidele ühe naela ja nüüd saab väida, et neil on 5% paremad rehvid? Aplaus. Pole midagi öelda. Ilmselt tuleb kevadhooajal Leibur välja väitega, et neil on nüüd 5% parem rosinasai. :))))
3. Sülearvuti ML N350 0n antud vabasse müüki. Alghind 10500 krooni. Soovijatel pöörduda aadressile monza@neti.ee
Muidu on tore.
Tööd on palju.
Teeme tööd, tõuseme vara üles ja lähme hilja magama.

Talved

Täna on esimene päev sellel hooajal, mil Tõllukodu sai enda ahjule sooja sisse. Sai ostetud sületäis lepapuid ja nüüd on see terve sületäis ka ära põletatud. Tuuslam magab juba. Ahi praksub suurest soojusest ja mina olen tundelises keskmikus. Istun ja kirjutan. Ei ole justkui mingisugust tunnet homse suhtes, uue töörügala algus ikkagi, aga tunnet ei ole. Ilmselt siis tuleb üks järjekordselt topeltkordselt tegus nädal. Niisugune nädal, et ei jõua taas hetkekski maha istuda, et mõelda, milleks see kõik, milleks mina ja milleks maailm ja milleks teevad inimesed nii nagu nad teevad... joovad mahla, söövad kanasnitselit ja rügavad tööd...
Ootan suuremaid pakaseid. Sel aastal on tunne nagu suvi oleks vahele jäänud. Mäletan eelmist talve. Eelmise talve meloodia oli Mew ja Snow Brigade. Selle laulu röökides kihutasin jõululaupeva öösel kell enne kahteteist Tuuslamit vargima tema lugupeetud lapsevanema ema kodust. Asus see Tallinnast pisut eemal, mitte väga kaugel. Tegelikult ei olnud mul pikka plaani sinna minna. Olin just lõpetanud enda Lapsevanema juures õhtusöögid, kingitused ja koogid. Hakkasin Tõllukodusse minema, tükk tühja tunnet oli sees... Ei olnud mul siis just sügavat soovi üksi oma kaheinimese voodisse ronida, niisiis läksingi; mõtlesin, et sõidan. Mõtlesin, et lihtsalt sõidan sinna lähedale. Mere lähedale. Kuulan külma õhtut iseenda sisse ja lihtsalt olen. Und ei oleks niikuinii tulnud. Sõitsingi. Peatasin auto. Meri ei teinud ühtegi häält. Taevas röökis tähti kiirgada. Astusin autost välja ja vaatasin, kuidas mu hingeõhk külma sisse ära kaob. Kõhe hakkas. Istusin auto sisse tagasi ja hakkasin linna poole sõitma. Paari kilomeetri pärast peatasin auto uuesti. Mõtlesin, et saadan Tuuslamile sõnumi, et olen tegelikult lähedal ja soovin ilusat jõuluõhtut. Trükkisin sõnumi telefoni sisse. Saatsin selle ära. Ootasin paar minutit, lootuses et ta vastab. Vaikus. Hakkasin uuesti kodu poole minema. Järksu helises telefon ja Tuuslam kisas sellesse: "Kuhu sa lähed?! Tule siia!" Mina: "Ma ei saa ju tulla. Sina oled seal ja mina ei saa sinna tulla. Keegi ju ei teagi mind ja jõulud on perekondlik istumine.... Ma ei saa ju niimoodi kutsumata sisse sadada..." Tuuslam: "Hmmm... no ma tulen siis välja!" Mina: "Hull." Tuuslam: "Mis siis." Mina: "Olen Seal." 23:35 jõudsin Sinna. Tagasi mere juurde. Istusin ja süda kloppis sees. Mõtlesin, et kuidas ta niiviisi tulla saab... ? Kahekümne inimese seast? Hiilib lihtsalt välja ööpimeduses... Ootasin. Ooootasin. Aeg justkui seisis paigal ja irvitas minu pihta. Viie minuti pärast nägin tagavaate peeglist jooksust ähkivat figuuri. Tuuslam oli teel. Mõne hetkega oli ta autos sees ja värises oma teo peale tagasi mõeldes. Olime. Mõni aeg. Rääkisime jõuludest. Käisime käest-kinni lähedal oleval surnuaial Tuuslami vanaisale head und soovimas. Kell oli kaksteist kahekümne kolmanda detsembrikuu öösel. Varbad ja näpuotsad olid külmast kanged ja silmad olid koosolemisetundest märjad...

Oli niisugune päev nagu pühapäev. Juhtus niisugune koht nagu Paldiski.

Ja lumehelbed lendasid keelele

Muuk on koju jõudnud ja ära söönud pool kasukat ja terve doktorivorsti leiva. Viimane tükk leivast käib veel mööda kurgulage libedalt ringi. Neelatus. Heaaa. Üldiselt on viimasel ajal üleüldse hea neelatada. Enam ei ole valus. Enam ei ole paha ja häda ka pole enam. Igati tore on.
Viimased kolm nädalat on Muuk tööl elanud. Ta on tööd teinud ja kui pole tööd teinud, siis on tööd öösel unes näinud ja kui ta parasjagu pole maganud, siis on ta tööst mõelnud. Jube põnev elu. Brändid elavad Muugi peas. Brändid on siin ja seal ja tahavad saada oma aega.
Ja siis tuli hommik ja siis tuli õhtu ja lumetorm ja lumehelbed lendasid keelele....

Keskhommik

Märgid...

Töönarkomaania

Muuk VÕTTIS endale nüüd JULMALT aja, et kirjutada. Tänasel nädalal on niigi tehtud 12h tööpäevi terve nädala ulatuses. Maailm on hukkas! Maailm on hukkas! Ilmad lähevad aina külmemaks ja külmemaks. Vein läheb aina paremaks ja paremaks. Eriti punane vein. Eriti Berigneri vein. See on niisugune, mida Muuk lihtsalt NAUTIDA võib... klaas-klaas-klaas-klaas haaval. Sellest hakkab hea-heaaa-heaaaa.
Üldiselt on asjad nii, et Muukil on silmad punased ja väsinud. Ta on käinud Tartust ja ostnud endale sealt imekena rohelise pluusi, millel on värvilisel lilled ja needid peal. Pluusi käib kinni trukkidega, nii et seda on ka imehea lahti saada ;).
Blondiin pakkus täna hommikul kohvi karamelle ja reklaamis juurde, et kui neid kaks tükki ära sööd, siis on koffeiini laks. Muuk siis krabas. Aga sai ainult ühe kätte. Jube hea maitsega oli. Muuk lutsutas kommi suus ja rääkis: "Jubbbee.... monus on... see ju justkui sullab suuusss...". Vaja on teha veel kakssada asja. Vaja kirjutada kolmsada e-maili ja teha nelisada telefonikõnet. Fotograafiga vaja kell üks kokku saada. Film on vaja linti saada. Ühesõnaga, lõbus on.

Tartu sügis ja lehed ja kollased lehed ja veel palju lehti ja õõvastav alma mater irreaalsuses ehk unes.

Jadareaktsioon

Mõnikord on koosolekutel niisugune tunne, et Muuk lõhestub. Üks osa Muukist istub nõupidamiste laua taga ja teine lendab selle laua kohal kõrgelt ringi. Lendab ja eemaldub ja eemaldub ja eemaldub ja siis ta näeb, kuidas pool linnaosa istub koosolekutel oma kuubikutes, katused ja seinu ei ole enam, Muuk näeb nendest läbi... Kõik istuvad ja räägivad tähtsat juttu ja ajavad tähtsat asja. Tekib jadareaktsioon. Koosolijad kõrgitavad oma elustandardeid. Hammasratas haakub.
Muuk mõtleb selle peale veel kord ja naaseb tagasi oma lõhestunud kehasse.

Kas Muuk on imelik?

Põhjus, miks Muuk sellele küsimusele praegu mõtlema hakkas on järgmine... või... tegelikult on neid mitu, aga see järgmine siiski on see kõige esimene. Järgmine: kas inimesed näevad 10 minutit enne orgasmi nägemusi? Niisuguseid fresko stiilis maale? Värvilisi? Hästi palju värvilisi maale? Iga kord erinevaid? Kord tumesiniseid kollaste triipude ja majade ja pisikeste inimestega majade sees ja suitsutorudega, millest tuleb helehalli tossu tähistaevasse ja siis maal hakkab liikuma .. tähed säravad, suits aurab, inimesed liiguvad ja elavad oma pisikesi/suuri elusid? Kord päikesekollaseid, lindude ja päikese enda ja lõõmamisega? Kord punastes toonides Rubenslikke akte? Kord virmalisi? Kord maalitud jaapani sumomaadlejaid rasvavoltide, pisikeste pilusilmade, hobusesabade ja stringidega? Või lihtsalt loodust? Või lihtsalt maalitud punaseid huuli, mis vaevalt rääkima hakkavad? Huuled, mis liiguvad ja justkui ütlevad midagi, aga sellest, mida nad konkreetselt ütlevad, ei saa aru.... ?

Kas Sa muinasjuttudesse usud?

Seljas helesinine jakk ja triibuline helesinine pluusi ja lühikeste varrukatega õrn t-särk olümpiamängude sümboliga ja jalas peaagu lõhkised teksad ja kollased saapad ja leemendades ja pooleli päikest nautides istub Muuk oma pruuni laua taga. Töö on Muuki enda alla tõmmanud. Töö on ta ära õginud koos viimsete sulgede ja karvadega. Töö irvitab suure halli massina kuskil kaugel nurgas ja parastab... ahhhaa! Kätte sain Su! Kätte sain! Olidki kaua ära. Oligi Sul liiga hea seal kodus passida ja oma kaotatud mandleid taga nutta!
Muuki ajaplaan:
1. esmaspäev - TÖÖ, 10h.
2. teisipäev - TÖÖ, 13h.
3. kolmapäev - TÖÖ, 10h.
4. neljapäev - TÖÖ, 12h.
5. reede - TÖÖ, ongoing.

Neljapäeva kohta lisaks veel nii palju, et Muuk sai neljapäeva õhtust sähvaka vastu seljanärvi. Kell pool viis algas koosolek ühe filmitootjaga, mis kestis sujuvalt kella poole üheksani välja. Räägiti filmist ja filmidest, suhetest, psühholoogiast, muusikast, allegooriast, elust ja nautimisest, lumelaudadest Mont Blanck´i all, suurtest pidusöökidest, Itaaliast, veinidest, lingvistikast... ja Muuk tundis ennast ääretult muhavalt ja hästi inimeste seltskonnas, kes naudivad teha täpselt seda, millega nad sel hetkel ja oma elus üldiselt tegelevad. Inimestel on stiimul ja tahe ja süda ja tarkus. Hea on niisuguseid inimesi enda ümber tajuda. See taju on kui virmalised. Tume, tume taevalaotus, tähed, hea, kerge hingata, palju õhku, palju mõtteid ja ... inimesed nagu virmalised selles laotuses. Säravad sünergias. Mõnus.
Sellest keskustelust kerkis üles ka põnev küsimus: kas on see hea või halb, et eesti keeles ei saa inimesest rääkimisel tema soost aimu? See tähendab, et inimese kohta refereeritakse sõnaga "tema" ja sõna "tema" ei anna infot selle kohta, kas inimene on meessoost või naissoost. Samas inglise keeles on siis tegemist sõnadega him ja her, vene keeles on ja ona jne. Muuk leidis, et niisugune anonüümsus on väga hea. Loomulikult. Muidu kaob põnevus ära.
Ja üldiselt tuleb PÖFFi raames linale film "Vägev võlur", mis on Nutteri ja Klenskajaga peaosas Eesti, Rootsi, Pranstsuse koostöö projekt. Inimesed kiidavad. Tuleb vaatama minna. Pidi olema muinasjutt täiskasvanutele. Ja muinasjutud on maagilised... ilusad... lootusrikkad.

Vahemere alpikannid

Üldiselt on üsna raske vannitoa kahhelplaatidelt huulepulka maha saada. Eriti veel siis, kui seda huulepulka on täis ca kolm tervet plaati ja peegel. Tuuslam pidi kreepsud saama, kui ta paar hommikut tagasi unise peaga kell seitse aovalges vannituppa venis. Karjus seal esialgu kõvasti ja siis hakkas naerma. Hihh :))).
Eile oli perekond Tuuslam-Muuk-Magajatel celebration :). Oli põhjust. Üks nendest põhjustest oli herr Walkeri sünnipäev. Tuuslam ja Muuk käisid selleks puhuks hullumaja Selveris ja otsisid sealt Vahemere alpikannid. See üritus toimus enne Selveri sulgemist, ca kell pool üksteist õhtul. Prillidega kassiir hakkas naerma nii, et pisaraid tuli, kui liini peal alpikanne nägi. No mis teha. Pikk tööpäev selja taga. Muidugi keerab inimesehing pisut vasakule sellest. Kell ca üksteist läbi olid Muuk ja Tuuslam herr Walkeri akna all ja paigutasid alpikanne tema kaubiku katuse peale. Sõnum alpikannide olemasolust saadeti sünnipäevalapsele paarkümmend minutit hiljem. Herr Walker magas siis juba õndsa und. Hommikul oli aga alpikannidest järgi ainult üks räsitud õis, mis härra kaubiku ukse ees vedeles. Miks ometi ei ole inimestel respekti teiste inimeste alpikannide vastu?! Väga ebamäärane värk. Väga ebaaus. Ja imelik. Tuleb uued alpikannid hankida ja personaalselt kätte anda. Kalamajas on seesugune kraam kuum kaup. Kaob katustelt enne varavalget.

Huuled

Kell on 02:34 öösel ja Muuk on pisut sassis omadega. Heas mõttes. Pea on vallatusi täis. Ja ei valuta. Üldse ei valuta.
Kusjuures, 6. oktoober võiks Eesti Vabariigis olla üleriigiline seksipäev. Niisugune riiklik püha võiks olla. Khmmm... et siis lahendada iibe probleemi ;). Ja et muidu tore oleks :))).
Kusjuures nr 2: Muuki hirmsasti häirib see, et delfi on hakanud oma vabadele külgedele reklaami müüma. Kohutav kommerts. Kohutav! Kohutav! Reklaamiinimestele on muidugi hea: agentuurid saavad kujundustööd juurde ja delfi reklaamiosakond saab raha juurde. Aga! Kes mõtleb sellele, kui palju külastatavuse arv langeb? Ai-ai. Nii ei tohi.
Ja homme hommikul saab Tuuslam (see, kes praegu magab .... nahh..naHHHHHHH.. mats.. mats..mats.. tekk.. pööre.. keere ... käsi.. PLAKS ... laubale) üllatuse ;).

Niisuguse üllatuse ;)) >>
Jube lahe on eriti punase huulepulgaga vannituba dekoreerida :))).

Quiche

Eile oli siis niisugune reede, et Muuk otsustas kooki teha. Kõigepealt ta valutas ja magas kella kolmeni. Siis ta koritas elamist kella kuueni. Siis ta läks Sõle tänava Selveri poodi. Pool Tallinna oli samade kavatsustega sinna poodi läinud. Jürid, Maalid, Teeled, Tiiud oli kõik teineteise otsas ja kisasid vastastikku, et see viimane koltunud tomat on minu! Täiesti kohutav. Ja siis oli seal Muuk. Ükski ja kahvatu. Hingas ainult oma nina ette. Miks? Hirm oli. Hirm oli igasuguste tuberkuloosipisikute, viirusehaigete, munasarjapõletike ja muude mõnusate haiguste ees, mis selle Selveri poes Muuki vaese hinge pihta tormi jooksid.
Mida ostis Muuk reedel, 29. septembril poest?
1. brokkoli, keskmine kähar, roheline, kilesse pakitud
2. muna, 6 kollast muna
3. 4 pudingut, väikest
4. kolm jogurtit, metsmaasika-laimi
5. leiba Tuuslamile
6. kaks Spritserit Tuuslamile
7. sülti iseendale
8. riivitud juustu
9. hapukoort
10. paprikat
11. sinki
12. peekonit
13. seeni
14. rohelise tee jooki
15. basiilik

Sai suur kotitäis asju. Muuk tassis need kõik koju ja ladus oma minicooperi külmkappi. Plaanis oli teha SINGI-PEEKONIQUICE TSHILLI-MEE KASTMEGA.

Nüüd avaldab Muuk retsepti, kuidas teha eelpool mainitud küpsetist.
Kõigepealt tuleb valmis teha taigen. Selleks tuleb võtta üks klaasnõu, sinna sisse panna ca 4 poolikut kruusitäit jahu, kaks muna ja terve pakk (!) võid. Ained oleks siis viisakas omavahel sassi ajada. Eesmärk: ühtlane segu. Peale ühtlase segu saamist oleks hea segu külmkappi seisma panna.
Samal ajal, kui segu külmkapis seisab. Tuleb pesta juurviljad ja need pisut läbi praadida. Kõigepeal pannile seened, siis brokkoli, siis paprika ja siis suvikõrvits (see oli Muukil enne olemas, ostma ei pidanud). Peekon-sink vaja praadida eraldi, muidu tuleb juurviljadele paha maitse juurde. Kui "krempel" enamvähem valmis on, siis vaja taigen sättida vormi sisse nii, et ääred kõrged oleksid. Peale seda peekonisingijuurvilja segu ja siis kõige peale valada nelja muna, kahesajagrammi hapukoore ja sajagrammi riivitud juustu möks. Kusjuures möks katab kogu "värgi" väga kenasti ära.
Ahjus on vaja pirukat hoida ca 40 minutit. Aga! Pange tähele, see võib üle ääre tilkuma hakata. Muukil juhtus nii. Vedelik tilkus üle ääre ahju põhja ja ahi hakkas suitsema. Muuk avas ahju ukse ja siis oli terve köök peekonisuitsu täis. Nii ei tohi juhtuda! ;)

Ja kook ise näeb välja umbes niisugune:
PS: basiilikut tuleks siis peale koogi ahjust väljavõtmist kaunistuseks peale panna.
PS2: kaste käib nii, et valate mingisuguse kausi sisse hapukoort (parasjagu, mitte liiga palju), siis hõõrute selle sassi teelusikatäie meega ja siis lisate kaks teelusikatäit tshillimagusterav kastet ja veerand sidruni mahla. Segate segu kokku ja valmis ta ongi.

Siia ei tohi tulla!

Muuki agoonia on kestnud nüüd juba üle nädala. Eile, see on neljapäeva õhtul, hakkas Muukil pisut parem. Ta sai välja värske õhu kätte. Sai isegi Angeli kohvikus seenesuppi lürpida :))). Vahter tossas kõrval ja Tuuslam rääkis enamiku aja selles, kuidas Maksuamet talle sada krooni raha kahetuhande kuuendal aastal tagasi andis. Häbematu, eks ole.
Öösel vastu kolmapäeva. Muuk on üleval ja teeb Pollockit. Kell on 03:15. Pollock on põnev ja hoiab mõtted mujal. Hüpnotiseeeeeriv. Ring, ring, ring, ring ringi otsas... Aitab. Magada tarvis. Muuk läheneb voodile. Voodis on ennast suure vatiteki sisse, alla ja peale mässinud Tuuslam. Nahhhhhh.. nahh. NAHHHHHHHH.... nah. Mats-mats-mats-MATS. Neelatus. Ja jälle otsast peale. Muuk läheneb, vaikselt. Istub voodi äärele. Hakkab jalgu voodisse tõstma.
Järsku ajab Tuuslam ennast küünarnukkidele püsti, vaatab täiesti selgete silmadega otsa ja teatab: "Siia ei tohi tulla!" Muuk on hämmingus.
Tuuslam jätkab: "Siia EI TOHI tulla!"
Muuk lohutab: "Tuuslam, tshhh, tshhh... "
Tuuslam: "Sa ei SAA ARU. Siia ei tohi tulla!"
Muuk on väga suures segaduses.
Tuuslam tõstab teki ühe käega üles nagu telgi ja lausub kõva selge häälega: "Siin on KOLLANE! Siia ei tohi tulla!"
Nüüd keeras ta Muukile selja ja nahises seal rahulikult edasi. Ja Muuki häiritud psüühika ei huvitanud enam kedagi. Vaata ise, kuidas oma luuludega hakkama saad.
Hommikul ei mäletanud Tuuslam "kollase insidendist" loomulikult midagi.

Kui meenub suvi ...

Kollased mõtted

Pollock

Pollock.
Pollock.

Soomaa