Nublud ;)

Setomaal on tore!

Peale KAPAROKKI kell 1:41 hommikul enne magamaminemist

Täna öösel sai paika pandud, et African Kitchen teeb ühest tagasihoidlikust neiust Aafrika mandri naise. Nimelt, oli Tuuslam seal tarbinud Long Island Ice Tea´d ning selle joogi peale ca kell 5 hommikul hambaid plagistama hakkanud, justnagu hõimunaine... sajatav hõimunaine... plak-plak-plak-plak. Vajus teine kahe padja vahele, minu kõrva äärde ja muudkui plak-plak-plak-plak. Ma siis üritasin teda sättida teisele küljele. Jäi. Umbkaudu kolmeks minutiks ja siis uuesti pea kahe padja vahel ja PLAK-PLAK-PLAK-PLAK. Ühesõnaga, üsna hirmuäratav. Ärge jooge aafrika köögi kangeid jooke, teist saab hõimunaine.
Ärkamine tuli suhteliselt hilja. Käisime päeva keskel Nõmme turul toredate tädide juures veel toredamaid marju ostmas ja Tuuslam tegi nendest seejärel smuutit. Mmm. Heaa :)). Tuuslam oskab smuutit teha ja armas olla sellega. Siis tuli õhtu, tuli Controvento ja Vahter ja Vahtri autol pidi põhi jääma Vanalinna eriti kõrge teekivi otsa ja siis tuli KAPAROKK. Selle ürituse kõige tegijam esineja oli taas kord Ursula. Muuk tegi mälukaardi täis pilte ja rokkis kaasa. Tuuslam naeratas ja ütles, et Muuki juuksed olnud terve õhtu erakordselt pehmed.

Ursula rokk. Seanss valges

Ursula tegi Kohilas rokki

Muuki oma Graceland

Kell on 3:36 öösel. Algamas on pühapäev peale eriti viletsat laupäeva. Ma isegi ei mäleta, millal minevikus niisugune vastikult veniv ja halb päev on olnud. Olen hommikupoole ja päevapoole nii palju maganud, et öösel ei tule und. Ootasin Tuuslamit jube kaua. Ja ootamise aeg on alati pikk. Läksin kell kaksteist voodisse ja lihtsalt lamasin seal kängus, et kõhuvalu tunda ei oleks. Lamamise vahele rüüpasin sidruniga vett ja ei tundnud ennast inimesena. Toa seinad hakkasid paari tunni pärast aina ahtamaks ja ahtamaks muutuma ja siis Muuk mõtles, et miks ta seal olema peab?
Kell kolm ta tuli. Lõhnas pika jutu ja sama pika saare tee järgi... rääkisime pisut kuni tulija Muuki õla peale magama jäi ja nüüd on Muuk üksi arvuti ees ja maailma sees ning mõtleb juttude üle järele.
Psühhoanalüüs... vestlused iseendaga... öised dialoogid mina üks räägib mina kahega... kas nii... kas teisiti, kuidas... ja mõnikord on tunne nagu olekski olemas ainult pisike ruudukujuline Muuk ja maailm. Nende vahele jääb jupp rohelist paberit ja teine jupp paratamatust. Ja tegelikult ei arva Muuk, et ta sellesinase kuningriigi kuningas on. Teinekord tunneb ta ennast üsna üksi. Ja mõnikord on päev täis paratamatusi...
Kes oli see halb, kes ehitas inimese sisse kurbuse? Mõnikord põhjendatud, mõnikord põhjendamata. Kes oli see tegelane? Häbi tal olgu! Kurbus ei vii kuhugi. Kui, siis vaid punetavate silmade ja sasitud tekkide juurde.

Kõhugripi välimääraja

Istub oranzhis öösärgis arvuti taga, öösärgi peal on kollased lambad, neid on seal palju; krussis juuksed ja kahvatu ilme, punased huuled, rohelised silmad ja punnis põsed; kõri on jäme, nagu alati; allpool roideid toimub midagi imelikku - keeramine, keeramine, keeramine; süda on paha nagu läikima löödud sülg asfaldi peal; tuju on kurb. Minust on saanud kõhugripi välimääraja.

Mis on alateadvus ja kust tema alguse saab?

Täna öösel nägin ma unes, kuidas plaaditäis kanahakkliha pirukaid ühe Lasnamäe üheksanda korruse korteriaknast alla hoovi lendas. Pläraki! Piraki! Hirmus metallikolin oli. Ja niipea kui pirukad alla asfaldile jõudsid, kogunesid nende ümber kari kodutuid ja sõid need ära. Ja plaadi nad võtsid ka endaga kuskile kaasa. Unenäos pidin ma muidugi kangelast mängima ja plaadile järele minema. Läksingi. Mööda südasüngeid korridore ja liftiseinu, mis lõhnasid värske kuse järele. Iiveldas, iiveldas, iiveldas. Liikmed justkui ei liikunud üldse. Mõte oli alati eespool ja alles siis tuli minu aeglane ja tinane keha. Jõudsin esimesele korrusele ja paraadnas oli kaks kassi kurameerimas. Üks suur ja rasvane. Ilmselt isane kass. See nägi mind ja hakkas susisema. Ta silmad oli helkivad ja pahumpidi ja ta lähenes ja lähenes ja lähenes. Järgmisel hetkel nägin, et kass oli hüpanud kinni minu jalast ja raputas seda täiest jõudst oma kollaste hammaste ja tervate küüntega. Tahtsin kassi eemale heita, kuid nägin, et terve tema turi oli mingisuguse kahtlase lööbe all, seega ei puudutnud teda. Ei julgenud. Ja minuti pärast ta kadus ise. Jalg tundus nagu oleks sealt hammustanud sada mesilast. Liipasin hoovi. Liipasin sinna, kuhu nägin pirukaplaati kukkumas. See oli nurga taga. Taevas oli pilvine ja tibutas pisut. Tõmbasin jakihõlmad koomamale. Jõudsin nurga taga. Inimesed! Needsamad kodutud. Neid oli nurga taga terve gäng. Osadel oli näod mustade koltunud rätikute kaetud, huuler leeprast puretud. Tundsin nende seast ära ühe oma keskkooli kaaslase. See oli blond tütarlaps, kes ainiti enda ette vaatas, mitte millestki aru saades, justkui narkouimas või lihtsalt meeltepeetuses. Tahtsin minema minna. Kuid salkkond pöördus mu poole: ära mine! Ära mine! Mis sa tahad? Kohmetusin. Ja küsisin, ega nad ei ole siin kuskil mu pirukaplaati näinud... Piip! Piip! Telefon. Telefon helises hommikust...
Tõusin sekundiga oma vastikust unenäost, raputasin ja läksin hambaid pesema.

Pajalapid ja kuum pliit ja mis juhtub, kui pajalapp jääb üksi kuuma pliidi peale

Täna kell 1900 oli külasse kutsutud lapsevanem. Tegemist oli Muuki lapsevanemaga. Sündinud on ta aastal 1950. Üsna ümmargune ilus aasta ning vanust tal siis seega 56. aastat tänaseks päevaks. Ei saa väita, et lapsevanemaga lihtne on olnud nendel viimastel aastatel. Muuk on lihtsalt liiga isepäine ja liiga julge, tegemaks seda, mida ta ise teha tahab. Mõned nendest "tegemistest" on ka lihtsalt proovimised olnud, mõned tegemised aga üsna tõsipäised ning selle võrra lapsevanemat rohkem häirinud.
Ehk siis täna kell üheksateist oli toidule kutsutud ema. Ema saabus kell kaheksateist kolmkümmend, siis kui Tuuslam veel õnnelikult dushi all laulis.
Muuk mõtles: "Hihiiihii. Tuuslam on veel dushi all. Kindlasti higistab seal nüüd kaks korda nii palju kui varem... "
Tuuslam dushi all. Peseb. Peeeseb. Seepi sinna. Vahtu tänna. Mmmm... mõnus. Vesi, vesi, vesi. Ooo kui heaaaaaAAAA. Vesi läks nüüd Sinna... Hea, hea, heaaa.... HÄÄLED! **** lapsevanem saabus! Pool tundi varem saabus! Tuleb minna ja vaadata aknast. Kurat, libe põrand. Ok. Aken. Nüüd vaatame. Nii. Suur kogu ja väike kogu. Suur kogu on ilmselt Muuk oma 164 sentimeetriga ja väike ning ruutjas kogu on ilmselt lapsevanem oma 150 sentimeetriga. Selge pilt. Lapsevanem saabus pool tundi varem.
Proua B enda selgitus asjaoludele: "Ah. Ma ei viitsinud enam poodides kolada ja tulin varem."
Muuk teeb väljapeetud nägu: "Ahah. No mis siis ikka. Aga me ei ole jõudnud veel midagi ahjugi panna. Näed Tuuslam on ka veel dushi all. Oi. Kilekott. Mis Sa tõid?" Muuk meenutas vanu aegu. Üheksakümnendate algusveerand. Lapsevanem tõi siis igasuguseid põnevaid asju poest koju kaasa. Need läikisid ja olid värvilised. Jäätis ja kommid. Ja tupla shokolaad oli sel ajal üks eriti minev kaup. Seda sai Muuk isegi iga õhtu, kuni kolme kuu pärast peale igaõhtust shokolaadi avastas ta, et oli viis kilo juurde võtnud. Siis enam shokolaadi ei tahetud. Muukil algas siis dieet. Aga värvilisi asju oli veel mitut sorti peale igasuguste shokolaadide ja muude maiuste. Eriti eredalt on Muukil meeles päev, mil ta esimest korda välismaal käis. Ta käis sugulastel Helsingis külas. Oli siis vist aasta 91. Ja viidi Muuk SUPERmarketisse. Astus tema sisse... Ilus söök igal pool. Ilus ja SUUR söök igal pool. Peeglites, kätel, korvis, söök, söök, söök... nii palju ei jaksa ju süüa kui palju siin valikut on. Muuk võttis endale ühe kõige suurema ja kõige värvilisema jäätise. See maistes hoopis teisiti kui plombiiri jäätis kodus. See maistes tihkelt. Niimoodi nagu oleks magus tina mööda neelu alla läinud ja siis kõhus barrikaadid moodustanud. Pool suurest ja värvilisest jäätisest jõudis ta ära süüa, siis läks süda pahas ja rohkem enam ei mahtunud. Eks ahnitsemine ajabki südame pahaks. Igatahes, nostalgiahoos tuhnis Muuk läbi lapsevanema poolt toodud kilekoti ning leidis sealt kihilised küpsised ja puuvilju. Ta läks provientidega kööki ja ladus need lauale. Samal ajal ilmus aurupilve seest Tuuslam ja tegi ebamäärase lehvitusliigutuse, et ta nüüd tuli pesemast ja kohe ühineb.
Lapsevanem hakkas seepe vaatama ja lapsed hakkasid süüa tegema. Kõigepealt pani Muuk ahju forellifilee super koos ohtra soola, sidruni, rosmariini lehtede ja pipraga. Seejärel ühines ta salatitegemisega ning asus seeni küpsetama. Peale ohtrat kurnamist said seened valmis. Järjekordne kala vaatamine ahjust. Pajalapid kätte, kala välja, foolium lahti, nuga sisse... ei. Toores veel. Peab veel 15 minutit olema. Foolium kinni. Pajalapid uuesti kätte, kala ahju tagasi, pajalapid pliidi peale järgmist kalatõstu ootama. Muuk kraanikausi juurde granaatõuna puhastama. Siinkohal peaks lisama, et granaatõuna on üsna tülikas puhastada. Oli granaatõuna seemnetega kaetud pool Muuki köögist, kui ta selle puhastamise ükskord lõpetas. Ja puhastamise poole peale tuli hääl Tuuslami poolt köögist: "Miski haiseb! Oi! Kallis, sa oled pajalapid põlema pannud!" Tuleb Tuuslam Muuki poole kärssavad pajalapid käes ning nõutu nägu peas. Jah. Muuk oli pajalapid pannud kuuma pliidi peale. No, kust tema seda mäletama pidi, et pliit kuum oli. Ja pajalappe oli tarvis, et kala ja ahjuga opereerida. Igatahes pool kööki oli kärsahaisu täis, aga ei sellest hullu. Asjad valmusid ja paha lõhn sai eemale tuulutatud.
Sai valmis kala ja kaste ja salat. Ja kõik maitses imehea. Proua B oli rahul. Räägiti ehitusest ja reisidest ja söökidest. Proua B võttis isegi lisaks ja lahkus kella 9 paiku rahulolevana. Hiljem helistas ta veel tagasi ja ütles, et ta ei tea, kas ta aitäh mõistis öelda. Helistas ja kutsus seekord enda juurde söögile. Nüüd peavad Muuk ja Tuuslam plaani, mida keerulist emal teha lasta. Ilmselt saavad need olema pirukad. Jah. Vanamoodi pirukad: kaneelirullid, kapsapirukad, porgandipirukad, lihapirukad. Igasugused pirukad. Proua B on nende peale meister ja mõistab pirukategemise peent kunsti.
Ja enne Tuuslami magamaminekut pidi Muuk oma ila sisse ära lämbuma. Vot, niisugune õhtu.

Eks ole tore Rapla taga rabas koos Vahteriga

Verine pühapäev

Kas teil mõnikord on olnud tunne, et just see hetk jääb igaveseks meelde? Kas mõnikord on tundnud nii, et see tee, need majad, need tuled, mis kollaseid helke saadavad, see inimene, see käestkinnihoid, see tunne, see lõhn, kipitavad silmad ja kuivanud pisar külmast tuulest õhetaval põsel - see on see hetk, mida meenutad, siis kui ei ole enam aega jäänud uuteks sarnasteks hetkedeks. Minul esineb niisuguseid momente. Need on tinaselt hinge sees kinni. Ja ma justkui tean, et ma mäletan. Mäletan nendest kõike. Iga väiksematki liigutust ja iga väiksematki õrna tuult.
Täna selles hetkes hakkas ilust hinges valus. On pühapäev. Oli eriti kurb film, mis mõtlema pani. Mõtlesin, et mida mina jätaks siia järgi iseendast? See ei oleks minu töö. See ei oleks need mõttetud asjad, mida inimene igapäevaselt teeb ja teeb ja teeb ja mõtleb, et millal need "asjad" ükskord lõppevad. Kui tüütu, kui triviaalne, kui mõttetu ja kui ... kahju. Mina jätaks oma armastuse ja oma silmad. Minu silmad oleksid justnimelt minu enda omad. Silmad, mis näevad inimesi, tundeid, teisitiolemisi; silmad, mis neid nägemusi jäädvustavad. Ma ei tea, kas need jäädvustused on niisama arusaadavad teisele kui need on minule. Kindlasti mitte. Ma ei tea, kas nad räägivad niisama palju teisele, kui mulle endale. Samamoodi arvan, et mitte. Aga siiski, nad on minu enda omad. Ja ma jätaksin need alles siia. Ja see olekski minu märk.
Üsna paatoslikud mõtted on täna õhtul peas. Nagu ennist rääkisin, siis on osaliselt selles "süüdi" film, mida Tuuslamiga vaatasin. Tuuslam nuttis iga kümne meetri tagant koju minnes. Mõtlesin, mida ma teha saaksin, et tema olemist kergemaks teha. Aga ma ei saanud midagi teha ja ilmselt ei olekski ma pidanud saama midagi teha. Ei olnud vaja. Pealagi, ma ei oleks tahtnud, et Tuuslam minu pärast ennast kokku voldiks ning oma emotsioonid selletõttu endasse neelaks. Siinkohal võin irooniliselt lisada, et see on rohkem minu moodi käitumine. Tuuslam nuttis, mina hoidsin temast kinni, tõestamaks talle oma endist olemasolu ning samal ajal mõtlesin filmile, mõtlesin elule, mõtlesin oma märgile ja mõtlesin üldse mis oleks teemadel. Sellest siis ka eelnev mortaalne monoloog.
Nüüd on kell 0:11 ja uus päev on alanud. Enne päeva peaks veel pisut magama ja siis toimetama ja maailma endaga kaasas kandma. Vaja olla ja tunda ja lükata. Vaja tõusta ja naeratada ja tunda, et on elu ja on hea. Ja kõige ilusam on mõelda, et tore on tõusta nii, et esimene, mida näed päeva alguses on INIMENE, keda armastad...

Naine õhtus

Pärnu paavianid

See oli seitsmes juulikuu päev, reede, mil sinine auto Pärnu poole kihutas. Muuk oli pidanud läbirääkisimisi, et töölt varem ära saada ning rääkimised õnnestusid. Kell 4 kohaliku aja järgi sai ennast sättida reisile, Tuuslam ja pagas kaasas. Metsikult palav oli, nii et asfalt justkui auras sinise rataste all. Jõudsime Järve Statoili ca viieteistminuti sõidu pärast. Ja siinkohal soovitus: ärge kunagi sõitke läbi Järve statoilist suvisel reedel! See on hullumaja, mis seal siis toimub! Ühe vooliku otsa pretendeerivad neli vihast meest ja siis peab väike Muuk kuidagi ka endale tilga bensiini kätte saama. Ei ole normaalne. Keerutasin sinisega sinna ja siia. Nillisin vähemalt kolme automaadi taga, kuni lõpuks voolikuni jõudsin. Sain vedeliku ka kätte ja võileivad saime ja joogid. Leivad sõime Pärnu maantee põõsastes ära. Muuk istus kännu otsas ja sai endale sipelgad püksi. Tuuslam passis kiviklibu peal. See talle tuttavam teema. Istusime siis seal ja sõime leiba. Mina munapeekonisalatisalsakastmeimeheadteraviljaleiba ja tema kanakastmekurgitomatisalatisaiakolmnurka. Vaatasime teineteisele otsa ja sõime. Vabadus lõi pähe. Üks õhtu ja kaks päeva vabadust. Nii vähe ongi õnneks vaja. Võtta päev või kaks ja minna ära, kaugele ära Tallinna probleemidest (loe: Limukas ja kompanii). Pärnusse jõudsime kella kaheksa paiku. Hotella leidsime peaagu kohe üles. Oli see Supeluse tänava promenaadil. Otseteel randa! Suurepärane! Villa Mare oli koha ametlik nimetus. Tutvusime kohaliku administraatoriga, kes meile kenasti hiigelsuurevoodigasekstuba tutvustas. Toas oli TV ja kapp ja öökapp ja veel üks kapp ja SUUR voodi, kaks korda kaks korda seitsekümmend, diskotuledega voodipäises (!). Meile oli assigneeritud ka pesuruum. Milline elamus! Milline elamus! Le fantastique! SUUR vann. Vihmaveedush! Äsja tehtud, äsja tehtud, reklaamiti! Ühesõnaga, Tuuslam ja Muuk olid rahul asjaoludega. Eriti arvestades veel seda, et Muukil õnnetus Villa Mare broneerida kaheks ööks 1100 krooni eest! Ja see on täiesti uksumatu hind arvestades Pärnut ja suve ja sealselt kaost turistide ja kohalike inimeste hordidega. Appartemendi teises korteris elas keegi Rootsi perekond. Meesterahvas oli seal niisugune tõmmunahaline ja viisakas. Teadis näidata, kuskandis veinipudeli avaja ja prügikast on.
Selle päeva õhtul käisime ujumas. Soojakraade oli kolmekümne ligi, nii et me ei jõudnud ära oodata, millal vette saab. Peale supelust tungisime sisse Stefanisse ning saime hiigelsuured portsionid salatit ja 8cl Beilist (eestindatud versioon). Liköör maitses nõnda hästi, et ettekandjale sai suures kohmetuses 91 krooni tippi jäetud. Muuk muidugi järgmine hommik mõtles, et peaks vähem jooma, või siis rohkem jooma, või siis mingitmoodi vähendama alkoholi mõju, sest 91 krooni tippi ei ole just kõige targem tegu, millega ta oma eluea jooksul hakkama on saanud. Aga. Tuli hommik ja tuli hommikusöök ja tuli naisteplääzh jääkülma veini ja lainetega. Justnimelt jääkülma veiniga, sest pudel roosat veini sai enne hommikusööki kuskile eriti peene külmakapi sügavkülma sügavustesse ära topitud. Ja poole tunni pärast oli see muidugi täiesti jääs. Aga ei sellest hullu! Pudel läks Tuuslami põhjatusse kotti. Kuursaalist sai haaratud kaheksa kõrt, millest hiljem ehitati tõeline kõrssüsteem veini joomiseks pikali ja alasti ja liiva sees kolmekülmekraadises kuumuses. Inimene on alasti ju kõige naturaalsem. Pealegi, rannas tundub niisugune konditsioon veel eriti loomulik. Inimene on nii nagu ta ON. Muuk ja Tuuslam ka olid nii nagu nad OLID - punaste kannikatega paavianid Pärnu naisterannas. Räägiti suguelunditest, meestest, seksist ja suvest, käisid laenutatud madratsiga Pärnu lahe laineid niitmas ja saadi peale viietunnist rannas olemist esimese astme põletushaavad. Umbkaudu poole põlemist pealt ühines Muuki ja Tuuslamiga Vahter, kes ennast ka täiesti hämmastaval moel porgandpaljaks kiskus ja sel moel rannapalli mängima hakkas. Kella kolmeks olid rannaliselt kõhud lõpuks tühjaks saanud ning otsustati, et Postipoiss on see koht, kuhu minema peab. Muuk istus terve aja nagu süte peal, ei saanud olla, ei saanud mõelda, süda oli päikesest paha ja silme ees virvendas. Vahepeal selgus, et Villa Mare hotell oli tünga teinud ning Muuki kaheööne broneering osutus hoopis üheöö broneeringuks ning selle eest tuli siis muidugi tasuda 1100 krooni lisaks veel selle aja, mis check in`ist üle oli. Tallinnasse jõuti varakult tagasi kella kümne paiku õhtul. Tuuslamile oli päike jätnud 37,7 palaviku ja Muuk oli lihtsalt oimetu. Pandi peale pantenooli ja aaloegeeli. Ja seda julgelt kümme korda õhtu jooksul.
Ehk siis õpetuseks: ärge kunagi laske endale esimest päeva tööl oleval blondiinist administraatoril suulist broneeringut teha ja ärge saage päikesepõletust! Muidu on Pärnu väga tore. Tõesti! :)

A race of rats to die

Ehk siis tegemist on Placeboga. Väiksed gooti poisid, nagu mainis Tuuslam. Singlite plaadi kümnes lugu pakub mõtteainest... a race of rats to die.

Run away from all your boredom
All it takes is one decidion
Lot of guts and little vision

Muukil tekkis flashback nende sõnade peale. Umbes viie aasta tagune mälestuspilt. Istus Muuk lapsevanema kodus suure valge laua taga arvuti ees. Oli siis juuni kuu. Juuni kuu kahekümnes päev, kui ennast täpsemalt väljendada ning Muukil oli silme ees tema senine elu ja tulevikuvisioon sellest, mis kunagi olla võiks. Elu põhjal, mis Muuk sinnamaani olnud oli, võis ta täpselt ette ennustada, millal ja mis juhtuma hakkab. Missugused on tema mured kümne aasta pärast, missugused on tema rõõmud, missugune on tapeet tema seinas, missugune töökoht... Hirmus, hirmus, hirmus hakkas sellest mõttest. Judinad jooksid mööda selga alla. Teine variant oli täiesti tume maa. Muuk ei teanud sellest mitte midagi. Ei teadnud, kuhu see viia võib, kellega, kuidas. Ja sel hetkel otsustas Muuk teise variandi kasuks. Ta valis tundmatu, sest see oli põnev ja sellest tekkis tunne, et elu sõidab sajaga. Alati võiks olla tunne, et elu sõidab sajaga. Võitleme apaatsuse vastu! Laiendame ennast! Laieneme keskkonnas, mõtlemises, visioonides, arusaamades. Ja adume seda, et enamik Eestimaast on palgaorjad. Ja tunneme, et sellest on metsikult kahju. Nagu kunagi Veiko Õunpuu on lisanud: Eesti mentaliteet on ennast nädala sees haigeks töötada selleks, et nädalavahes süsteemselt alkoholi pruukida, kiruda suuri pangalaene ja kehva elukvaliteeti ning siis uuesti sama ringi alustada. Masendav! Nii ei tohi!

Nice

Joon therafluu ääretult vastikut teed valgest Daisy-nimelisest tassist. Teevesi on kollane ja magus. Olen valge pulbri sisse pannud supilusikatäie suhkrut. Asetan huuled tassiservale, kuum vedelik hingab ennast minu huultele vastu, tassiserv pisut kleepub meest, mis sai vedeliku sisse kantud, vedelik jõuab huulteni, jõuab suhu, käib seal ringi, vastikusvärinad, neelatus ... ja seekordne lonks on makku aetud. Niimoodi vaevaliselt joon ma seda vaevateed täna päeval.
Arumaeimõista! Kas täna saab alguse järgmised kolm kuud kannatusi? Tuju ei ole. Kuum on olla. Paremale ei saa pead keerata, sest kael on haige. Plekke ei ole kurgust täna hommikul tuvastanud. Ilmselt peab endale mingisuguse desinfitseerimisvedeliku hankima. Siiski! Arumaeimõista, miks ja millest on tekivad niisugused jamad ja jamad ja jamad. Viimasel ajal on kurgujamad eriti tihedalt minust kinni haaranud. Ja täna öösel ma ei maganud. Või siis kui magasin, siis jäi see minul kehale arusaamatuks, sest tunne on nagu oleks mitte teki vaid kombaini all käinud.
Jõudu kõigile tervetele inimestele!

Edeni aed

Naljad rannas

Ta ju täiesti sobib sinna olustikku!

Eestimaa looduse imed

Maailm läbi vapsiku silmade

Hea lapse mitu nägu aka variatsioonid teemal Tuuslam

Velvet Goldmine ja kook

Kuidas oleks? Teeks Velvet Goldmine´ist kooki? Ilmselt tuleks sellest üks põrguäge kook, millel säraküünlad ja krõmpsuv iiris sees. Niimoodi kujutaksin ma ette seda, kui Velvet Goldmine oleks kook. Kindlasti ei oleks see tavapärane vanaema kohupiimakook, mille tegemises ma meistritiitli saanud olen. See oleks midagi keerulist ja mittenaturaalset. Nagu eelpool öeldud sai - iiris ja säraküünlad ja barbariss. ;)
Ja tegelikult oligi mul mõte teha kooki ja vaadata selle juurde seda kultusfilmi. Aga seda mitte praegu, äkki hoopis õhtul. Praegu on kell 12:33 minu arvutis. Mul on teine puhkusepäev nendest kolmest, mille ma välja kasseerisin. Olen METSIKULT maganud, näinud unes, et jõuluvana on tegelikult mustanahaline mees, kes ei sõida saani vaid ufolaevaga ja Marbolo Man oli unenäos viskist ennast purju joonud ning kurtis, et naised ei peaks käekottidega jalutamas käima, need kaovad ju ära... Nüüdsiis olen tõusnud üles, üks ninapool on kinni (imelik !) ja mõtlen, et täna võiks teha midagi erilist oma erakordselt vaba neljapäevaga. Eile mina koristasin riidekappi. Tegin endale lubaduse, et koristan riidekappi ning olin siis rahul ja õnnelik iseenda sees, kui kapi peale nelja vaevarikast tundi korda sain. Väljaviskamiseks läks ca 10 kilekotitäit kraami... sealhulgas leidis oma koha ka kaheksakümnendatest pärilt lilla pükskostüüm, mida viimati Vahter minu sünnipäeval teise shokeerimiseks kandis.
Nüüd tuleb ette võtta järgmised asjad: 1. planeerida reisid Värskasse ja Rootsimaa mägedesse 2. otsida elutuppa toolid (väga raske teema!) 3. uurida, kas keegi tahab ühineda koogi tegemise ja filmi vaatamisega 4. külastada elioni - wifi vaja tuppa saada ;) 5. mõelda elu üle järele.

Ursula on parem kui dagö

Ja see ongi minu statement. Käisime Tuuslamiga Ursula/Dagö kontserdil Pirita kloostri varemetes. Varemed olid pungil rahvast täis topitud. Eks raskel ajal tuleb rahvas ikka kirikusse, kommenteeris seda nähtust Lauri Saatpalu ;)). Jaa. Mees tegi nalja, aga Ursula tegi ära. Poisid olid tõesti positiivset energiat täis löödud, Johannes hüppas kolm meetrit õhku sagedusega 5 hüpet sekundis, nii et triibulised aluspüksid lontis teksade alt välja välkusid, bassist Karl Gunnar saatis paremasse tiiba riivava pilgu aka mina ju olengi rokkkkstaar(!), heiki laul tõmbas varemed õõtsuma külma põhjatuule saatel ja mina ja Tuuslam hoidsime teineteisest uskumatult kõvasti kinni, et tortsida Eestimaa külma suveõhtut. Patt tunnistada, aga Dagö lõpulugude saatel läksime pelmeenijahile (jube head olid!), rääkisime Viljandi folgi hiilgeaegadest ning eskortisime ennast varemete territooriumilt välja. Üldiselt oli väga väga vahva! Ainus, milles Muuk pettunud oli, oli see, et draakoni laulu ei lauldudki. Kurb. Tore laul on. Aga see-eest heikit sai täiega!

Esmaspäev?

lilla kaameli lamav vaikelu
nagu ilane liiv
keset tumma maad
viskub peadpidi vette
ei heida ette, ei heida
kiidame hoopis

Fotograafiast

Jelena Martõnjuk: tore avastus. Inimene on pühendanud ennast ainiti fotograafiale. Tema töö on käsitöö ja tema elu on armastus tema töö vastu. Ilus, eksole.
Teine mitte samaväärselt tore, aga tehniliselt huvitav avastus on Jan Saudek.

Pildid on originaalis must-valged, hijem need värvitakse. Taas üks põnev lahendus igapäeva igasuguse käes.

Cheese

Pühapäevad on teistsugused. Nad on rääkimise ja ülitundlikkuse päevad. Eile oli järjekordne pühapäev. Ilm oli mõõdukalt soe. Käisime Kuku klubi juures rummikakaod joomas ja tegime grilli koduaias. Mustsõstramarinaadiseakaelakarbonaadiviilud said kenasti küpseks. Muuk mängis ka kokka vahepeal. Võttis suure kaane ja lehvitas poolkustunud söele õhku peale. Liha sai mahe ja inimsõbralik.
Sõime elutoa aknalaual. Tuul lehvis kardinates. Vaatasime Tuuslamiga tõtt ja tundime, et pühapäevades on oma saladusi.
Aga TÄNA olen ma olnud eriti produktiivne. Töö on tehtud. Igas mõttes. Tehtud on ka minu isiklik projekt. See kuidagi sai täna tiivad selga ja lendas minu peast välja ülehelikiirusel. Nüüd on ta paberil ja ootab kohtumist inimesega, kes oskab paberi internetti tõsta. Põnev! Väga PÕNEV!
Nüüd loeme lõunamagustoiduks Cheese.

Directo luuletus

kontaktid täita (kaasa arvatud sünnipäevad)
projekti staatused täita (projekti lehel + ce peal)
info pealehel täita
ajaväljad - ei pea kasutama
after numbrid
members - ei ole vaja panna
preliminary end - ei ole vaja panna
gantt - projekti ajagraafikute ülevaade
projekti väljatrükk kinnitada kliendiga
attachement (500kb)
attachemendi all on klientide list, kuhu saab lisada infot
klient_directonr
iga bränd on objekt
liikumine kataloogidest - back, edasi enter
projekti number_projekti kirjeldus
taskide kopeerimine
task describtion tuleb ära täita
SN tuleb ise
SN standard kopeerida
Objektid tuleb täita
Cntr + Enter > tuleb lahti
Delivery date > projekti deadline
ALD D - igasugune info, mida saab avada
kui projektis midagi muutub, siis tuleb vaadata CEd
ridadal 4-5 kokku kirjutada
katet jälgida CE ja invoice peal
kõik operatsioonid EEK
kui tellija ja maksja on teine, siis customer on 1 ja payee on 2
vaata price inquire´i alt, kas on olemas kommentid
price inquire´i closed ja confirmed tuleb ära teha, siis kui tegemist on subcontractiga
recieve date - hinnapäringu tähtaeg
kui kustutada ülevalt alla, siis kustub ära SN, parem on alt üles kustutada
hinnapäring jääb ära kui tellimus teha orderi pealt
kui teha price inquire´i pealt, siis ei jää
purchase order - kahes kohas, ei pea kasutama
order delivery date - millal asi valmis on
**
ALT f4 - külmalt kinni

Mõõla Magazin

27. aprill 2012

Tulipunases krepp-mantlis tumedate lokkis juustega naisterahvas astub autosse. On esmaspäeva varahommik. Kell näitab 715 ning aprilli-kuine petlikult soojust lubav päike on äsja taevavõlvile jõudnud. Naisterahvas lööb ID koodi auto süüteklaviatuurile ning masin saadab kõlaritesse järjekordse entusiastliku tervituse: "Tere hommikust! Kell on 717 ja täna on esmaspäev, 27. aprill 2012. Kuhu me sõidame?". Naisterahvas vastab lakooniliselt: "Vana-Viru 26." Masin hakkab sõitma. Masin: "Kümme minutit sõiduaega. Kas teatan keskusele, et kohvimasina võib tööle panna?". Naine: "Jah."
Vana-Viru 26 oli Põhjamaade esimese seebipoodide keti peakontor. Poed kandsid ühist nimetust "Mõõla magazin". Ideed Mõõla Magazini asutamiseks oli planeeritud juba 7 aastat. Esimesed aastad olid loomulikult rasked ning seda tänu konkurentsile naturaalseepide turul ning kinnisvara krahhile, mis tervet Baltikumi paar aastat oma küüsis hoidis. Aga siis olukord muutus. Mõõla Magazini omanik naisterahvas E. ostis ära konkureerivad ketid lätlaste Ziepu Fabrika ning leedulaste Beauty Aroma. "The Economist" väljastas oma aprilli kuu numbris kaheleheküljelise artikli Mõõla Magazini suurest edust. Artikli käsitluses oli edu pandiks eelkõige hästi läbi mõeldud kontseptsioon ning lihtsalt soov teha intelligentne ettevõte. Mõõla Magazini missioon oli artikli käsiltuses: "Pakkuda maailmale kvaliteetseid, loodussäästlikke ning loodusest käsitsi toodetud puhtaid ilulahendusi". Nende ilulahenduste hulka kuulusid nii seebid, šampoonid, balsamid, õlid, näogeelid, jumestusvahendid - kõik, mis inimesel eluks ja iluks vajalik. Mõõla Magazini kontseptsioon oli niisugune: kõik naturaalsed tooted valmistatakse kohalikust toormest Eestis paiknevas vabrikus. Kogu tootearendustöö tehakse Londoni geeniinstituudis. Poodide sisekujundus, tööpõhimõtted, tavad ja praktika kanduvad frantsiisi näol edasi teistele ketiliikmetele. Unikaallahendus, mida pakub siiamaani vaid MM (loe: Mõõla Magazin) on füüsise ja psüühika ekstensiivuuringud, mille põhjal pakutakse kliendile välja just temale sobivad ilutooted. Niisuguste uuringute eesmärk on kaardistada uuritavate kehalised probleemid, meelelised probleemid ning määrata teatavate geneetiliste meetodite kaudu kindlaks ka need nahahaigused, mis võiksid kallist klienti ka tulevikus kimbutama tulla. Niisuguse kompleksuuringu tulemusel saab klient endale isikliku arengukava, mille põhjal tema tervise seisund ning üldse enesetunne ja toonus tunduvalt paranevad. Siiamaani tehtud uuringuid on kaasanud 98% täpsus ja edu.
Masin: "Vana-Viru 26. Staatus: kohal." Naine väljus masinast. Avas ukse, astus kaks korrust äsja renoveeritud trepil. Avas ukse kontorisse ja jäi hetkeks ukse lävele seisma. MM omanik naisterahvas E. oli ametis. Ta seisis seljaga saabuja poole. Toimetas paberite kallal, silmnähtavalt oli ta mõttesse vajunud oma uue vallutuse teemadel. Saabuja otsustas vargsi ligi hiilida, et mõtlejat spontaanselt üllatada. Tasahiljukesi tõstis ta kõrgemale need kolmkümmend kollast tulpi, mis ta oma aiast naisterahva sünnipäevaks oli korjanud. Esimene samm lähemale, teine, neljas... nüüd oli ta juba mõtlejal üsna selja taga. Vaikselt libistas ta lilled mõtlejale silme ette "Palju õnne maailmavallutaja!". Mõtleja võpatas ning juba murdosa sekundi jooksul hakkas kõva häälega naerma. "Ohh Sind!". Kollased tulbid pandi vaasi. Ja peale mõneminutilist sünnipäevavestlust alustati taas paberivirna ümberpööramist.
Kahe tunni pärast algas Mõõla Magazinile edule pühendatud seminar Milanos.
Õhus oli Õhku.. ja lootust uuele vallutusele - Euroopa ootas!