Mõned Muuki viimase aja pildid ehk ajalooline fotosessioon ja lendav hollandlane

Ühe päeva lugu

Kõigepealt:
1. hommikul kell 945 viskus Muuki seelik keset kontori peasissekäiku ülepea. Ilmselt teavad nüüd terve Kristiine linnaosa elanikud, et Muukil täna lilleline ja beezhi lipsuga aluspesu jalas on. Number suurem, kui peaks. Aga see-eest, jube mõnus ja õhuline ;).
2. järgmisel sisenemise korral jäi Muukile ajutine jalamatt kontsa külge kinni ja paraadmarss autost välja toimus jalamati saatel. Mhmh. Töömeestel oli taas rõõmu nabani. Jalamatiks on Muukil autos hetkel tema heleroheline kevadsall, sest see pidi takistama kinkakandade amortisatsiooni auto korrodeerunud jalamati vastu. Kusjuures, see on väga suur tõsi! Kingade ostmisel ei ole mingisugust mõtet, kui autol on matid, mis on sama pehmed kui liivapaber.
3. oma kolmandal sõidul pärnu maanteelt tartu maanteele parkis Muuk SEB maja alla keelatud alale. Mõtles, et vaja vaid edasi-tagasi lipsata 5 minutit, küllap kannatab ära. Kannatakski! Auto oli alles. Muuk vajus autosse, pressis pedaali, sujuvalt hakkas auto liikuma ja järsku tundis Muuk kerget takistust. Pressis veel pedaali. Ikka takistus. Mis toimub? Ja toimus see, et Muuki auto taga oli üks ära h******d BMW, mida Muuk oma teadmatuses parasjagu rammis. Mõnus värk. Riivamisi olid kaks autot kokku saanud. Oli tekkinud teatav hõõrdepunkt. Muuk neelatas korra, sõitis tagasi oma esialgsele asukohale ja vaatas hirmunult tagavaate peeglist, et keegi rullnokk hakkab autost välja tõusma. Kergitab püksivööd, lükkab nokamütsi kuklasse ja hakkab käsi laiutama. Järgmine neelatus. Süüde kinni. Muuk astub autost välja võimalikult naiivse ja mures ilmega. Mees on venelane. Muuk pobiseb vene keeles: "Isvinite, ja nitsego ni videla...." Vaatab kahjusid - väike kriips on, mõlemal autol. Muuk teeb kurba nägu. "Otshen isvinjajush, maja vina. ... ohkab... Stho budem delat?" Mees vaatab. Ütleb vene keeles: "Hea küll, sõitke edasi. Aga teine kord vaadake paremini." Muuk rõõmuga: "Pravda!" Mees: "Mhmh!" Muuk naerulsui: "Spasiba! Bolshoe spasiba!" Ja jooksis autosse ja sõitis edasi.
4. Kui Muuk oli kontorisse naasnud, olid teised juba koju läinud. Ta parkis proua kolmanda korruse audiitori kohale ja sai selle eest sõimata. Siis pidi ta neli korrust allpoole jooksma, auto uuesti eemale parkima ja neli korrust üles tagasi jooksma. Arvestades sellega, et Muuk on täna ära söönud pool suitsujuustu suppi, kulus see work-out talle marjaks ära.
5. päev ei ole veel otsas.

Kartul ja hakkliha

Täna nägi Muuk unes igasuguseid terroreid. Kõigepealt oli ta kuskil kaheksakümnendate palees, mängis ABBA, laes oli disco ball ja tema kõrval lokkis hollandlane. Nad tantsisid. Muukil oli seljas beezh miniseelik ja jalas hõbedased tikk-kontsaga kingad. Peale suurepärast ABBAt läks Muuk perekonna sööklasse, kus pakuti kartulit hakklihakastmega plektis kausi seest. Muuk sõi. Terve suure portsjoni sõi ära. Viis minutit peale sööki hakkas ta suust ämblikke, tarakane, tõuke ja muid "meeldivaid" elukaid välja tulema. Nad muudkui tulid ja tulid ja Muuk öökis ja öökis. Lõpuks öökis ta kartulid hakklihaga enda seest välja. Öök elas roomajatest. Muuk võttis põrandaharja, kraapis jäänused kokku ja viskas prügikasti. Siis lõppes uni. Muuk tõusis üles ja läks vastikusvärinatega kuuma dushi alla. Jälk värk.

Täna öösel me ei roki!

Täna on olnud üks ajalooliselt ebameeldiv päev Muuki elus. Vaja langetada otsuseid, mis tunduvad, et on kuidagi nihkes, vaja on tegutseda ja teha ja kirjutada mitmesuguseid pöördumisi erinevate isikute poole, vaja, vaja, vaja, vaja... valitseb hingeline asümeetria reaalsusega, valitseb emotsionaalne paanika ja muidu kehv meeleolu. Muuk täna ei roki!
Võibolla oleks õige hetk üles loetleda need "asjad", mis Muukile ei meeldi.
Niisiis, alustagem algusest:
1. munahais korteris: viimasel ajal on Muuk avastanud, et tema kodus on mingisugune kurjakuulutav lehk. Tuuslam arvas, et torudesse tuleb muskel lasta. Siis läheb lehk ära. Muuki meeleolu pilvines selle peale, et ilmselt miski "meeldiv" mädaneb kuskil, kus ei tohiks midagi mädaneda. Puumajas ei ole need uudised tavaliselt head. Muidugi variant on ka see, et alumise korruse Riina on väga ebakorrapäraseks oma koristustöödega muutunud ja hais levib alt üles koos sooja õhu tsirkulatsiooniga. Või siis hais tuleb sisse kuskilt Kopli kasside paarituskohast. Õõõõ! Igatahes, Muuk peab selle probleemiga tegelema, sest igasuguseid haisud Muukile ei meeldi!
2. karamellikommid. Ei ole see inimene siin maailmamunal leiutanud midagi hullemat. Neid ei ole ju võimalik süüa. Sulatatud suhkur! Hammaste mõrv. Läila ja magus.
3. kõik, mis hallitab, peale hallitusjuustu.
4. kõik, kellel on kitiinkest.
5. korralagedus.
6. vanaks läinud kohv, kibe kohv, liiga rammusa koorega kohv, Milla piimaga kohv, Milla piim ise täies koosseisus, soolased corn-flakesid, pekitükkidega supid ja kõik muud söögid, millel on pekitükid sees, hapukapsasupp (õõõõõõ!), earl gray tee, praetud kartulid ja muud toiduained, mis tilguvad rasvast.
7. rumalus, väiklus, lugupidamatus, hoolimatus, pinnapealsus.
8. apaatia!
9. mökundus!
10. olukord, et kontsaplekid kuluvad peale üht kandmiskorda ära! ja seda veel saabaste puhul, mis maksid 2000 krooni!
11. poliitreklaam, mille eesmärk on välja tuua, kui ebaõnnestunud on omadega konkureeriv või konkureerivad erakonnad
12. situatsioonid, mil inimesed lihtsalt eksisteerivad ja tegelikult ei näita välja, kui palju nad teineteisest hoolivad ehk iseenesestmõistetavus.
13. halb sisustus.
14. maistelagedus.
15. külm.
16. soolased joogid.
17. suitsuhais riiete ja juuste küljes! Seda juhtub, kui külastada mõnda meelelahutusasutust.
18. pikad küüned iseenda küljes.
19. katkised asjad.
20. mõttetu olesklemine.
21. liiga reeglipärane elu ja ette ennustatavus.
22. hiina nuuldi supp kookosepiima ja teriaki kastmega (see oli lihtsalt liiga rammus, et see oleks alla läinud... niisugune ümmargune, raske neelata).
23. ... jah, eks ikka ole niisuguseid "asju", mille vastu võidelda :). Ja tegelikult on tore, et päike on taas kõrgelt paistma hakanud. Ja ilmselt läheb kõik ikkagi nii nagu ta peab minema. Otsusta või ära otsusta. Kuidagimoodi see tee ja see märk langetub.
Ilmselt tuleb ametlikult välja kuulutada selle üsna sügavaks Muuki personaal-filosoofilis-psühholoogilis-analüüsiks välja kujunenud jutu lõpp.
Magamamineku aeg sisse kantud logiraamatusse kell 0:17.

Seal suusatati ja joodi piima

SoBigZooNutria vs Ebahea broneering

Scrabble on üks imeline mäng. Muuk ja Tuuslam tapsid oma pühapäevast õhtut leksikaalse ajutormiga kella kahekümne kolmest kuni kella null null null nullini, umbes. Sai kokku igasuguseid põnevaid sõnu, nagu:
1. SoBigZooNutria
2. OneTapCanalNet
3. GayNetCreepOrgy
4. JobRivalIdGyms

Inglise keel on nii rikas keel, eksole.
Ja esmaspäeva hommikuti on kuidagi eriti kassipoeg olla. Olla voodis, tekkide vahel, kaisus, linade taga, pool silma lahti, pool kinni, magus, magus, magus.... Muuk lamas niimoodi ca kakskümmend minutit. Tõusis siis üles, tuikus. Läks vannituppa. Vannitoas oli mitmeid toredaid objekte, nagu Oral B hambahari tundlikele igemetele, läbipaistva varrega, Day Break Rituals hambapasta, sügavpuhastav ja valgendav, Zewa soft veetsepaber, üks punane rätik, Gingeng Mint shampoon ja palsam, igasuguseid erinevaid pudeleid, hugo bossi dushigeel, kaks shvammpi.... kahhelplaadid, mille all paiknes kunagi üsna metsik auk, mille sisse Tuuslam tonn kergkruusa pani enne Londonisse minekut. Ja siis on kardina taga seina peal Muuki huulte jäljend. See on sinna sisse sööbinud sellest ajast, kui Muuk kõriga kodus istus ja üks öö valuvaigistute mõjul mõistuse kaotas ning vannitoa seinad punase huulepulgaga üle suudles. Muukil on soojad tunded oma vannitoa suhtes.
Kell 825 sõi Muuk ära Selveri Cream Brulee magustoidu hommikusöögiks. Muuk arvab, et see on väga hea magustoit. Siis mõtles ta tükk aega, mismoodi täna välja näha, kas vähem imelik või rohkem imelik. Vähem imelik tähendas kõrge kontsaga saapaid ja päeva lõpuks tundetuks kõnnitud jalgu; rohkem imelik tähendas mustast nahast ketse ja mugavust. Muuk otsustas seekord mugavuse kasuks. Nii, et täna on ketside ja lipsu päev ;).
Kell 856 oli Muuk tööl. Väga tubli! Õigel ajal, traksis, vormis.
Broneeris koosolekud.
Sai teada, et persoonid täna haiged.
Ebahea.
Homme uuesti. Ehk paremini kui täna.

Ülerippumine

Kiire arvutuse tulemusena võib tõendada seda, et Tartu linnas on rohkem mõnusaid toitumiskohti kui Tallinnas. Muidugi variant on ka see, et see võib lihtsalt nii tunduda... Siiski, loetelu niisugune:
1. Pierre
2. Suudlevad tudengid
3. Wilde
4. Trüffel
5. Ülikooli kohvik
6. Shakespeare
7. Maailm
Rohkem praegu mõttesse ei tule. Muuk on pisut räsitud veinikogusest, mida ta alates neljapäevasest päevast tarbinud on. Parim veinikogemus Tartus oli Suudlevate tudengite roosa majavein (Spier). Ei maiste kui kvaliteetvein, sama mõnus ja mahe, uskumatult "libeda minekuga" jook. Ja Shakespeare`i kohta lausub tänasel pühapäevasel päeval Muuk niimoodi, et iga salat ei ole supp! Ja iga wrap ei ole klimp koorelurri sees! Shakespeare nimelt liialdab oma kastmetega, tõesti salatid ujuvad ja wrapid ujuvad ja rohkem ei ole Muuk julgenud tellida. Üldiselt on Shakespeare siiski Tartu üks respektaablemaid kohti. Ilmselt Muuk kannatab täna lihtsalt kolme päeva "ülerippumise" all.
Ja munade count on järgmine: ÜKS kuldmuna kukkus ka meie hoovi. Lugupeetud kunstnik Jänes oli selle igati ära teeninud ja palju õnne talle meie kõiki poolt!

Muuk hängib keskustes ja moraliseerib

Eile käis Muuk kümnes kingapoes. Kõigepealt külastas ta Kristiine keskust. Nimetatud pood positsioneerib ennast kui Eesti rahva moemeka. Siiski, see ei saa ju kunagi nii olla. Kristiine keskus ei ole moemeka. See on väga hea asukoha ja tasuta parkimisega Tallinna mõistes suur kaubanduskeskus, kust saab paaril juhul osta hea raha eest mõned riided ja kui õnnestub, siis ka mõned saapad. Moemekast on asi kaugel. Eriti veel arvestades seda, et keset keskust on rajatud Scotland Yard. Muuki arvates on ebaintelligentne niisugusesse asukohta rajada pubi ja kuidagi imelik on seal ka söömas käia. "Väljas söömine" olgu selebratsioon omaette. See on toiming, mille eest makstakse arvestavas koguses raha, seega toiming ise peab olema mugav, privaatne, söök peab maitsema ja teenindus võiks olla kui mitte kiire, siis vähemalt sõbralik. Kuidas saaks niisugust toimingut korraldada keset Kristiine keskust, kõikide närviliste shoppajate keskel? Kujuatage ette: te istute ja hakkate kartulipüreesuppi sööma ja teist tuiskavad mööda sajad naisterahvad ja meesterahvad, kes on endale ostnud täiesti tarbetus koguses igasuguseid vidinaid... roosad kotid, punased kotid, suured valget kotid, rohelise triibuga söögikotid, karjuvad lapsed, sallid, mütsid ja rasked kasukad, palavus, ärevus, koduigatsus ... ja kogu selle tohuvapohu keskel istute teie ja sööte kartulipüreesuppi. Muuk ei eita, et ta tõepoolest ON seal einestanud. Aga see ei ole olnud meeldiv kogemus just nendesamade näitajate tõttu. Igatahes, Kristiine ei ole moemeka ja talv ei sure Kristiines ja stiliste ei ole Muuk seal kunagi näinud. Ta käis eile ka Trendmessi saapapoes, mis Kristiines on, aga ei leidnud sealt seda, mida otsis.
Järgmine koht, kuhu Muuk suundus oli Viru Keskus. Muuk HÄNGIS Viru keskuses järjekordse sotsiaalse eksperimendi raames. Tutvus noortega, vaatas kuivõrd erinevad on noored täna ja siis kui Muuk ise kuueteist-seitsmeteistaastane oli. Tuleb tunnistada: Muuk oli globaalses mõistes ikkagi suhteliselt süütu. Ta isegi ei olnud siis tilkagi alkoholi joonud, võibolla lonksuke shampust kellegi tädi sünnipäeval ja sellega pidu piirdus. Muuk ei teadnud midagi keskustest ja rahast ja moest ja Miss Sixty kaubamärgist. Tal oli küll siis oma boifraand olemas ja seksist teadis ta ka siis, juba ehk oli isegi proovinud, aga ainult natuke... eksole. Nüüd on noored eneseteadlikud, neil on oma eelarve, kas kuupõhine eelarve või nädalapõhine eelarve. Nad majandavad ennast, arvutavad oma sissetulekuid ja väljaminekuid, arvutavad, millal nad saavad endale Replay blue jeans´id osta ja millal nad saavad Mari-Leeni kontserdile minna. Nad on vabad, meeletud ja positiivsed. Elu on alles ees ja elu on nende enda dikteerida. Õppida ei taha, sest see on pingutus ja stress. Eksamid on pahad ja õppejõud nõmedad. Noored tahavad kangesti pürgida täiskasvanute maailma, aga nad ei taha kanda sellega kaasnevaid kohustusi nagu liising ja kodulaen ja töökoht ja remont ja sugulaste sünnipäevad. Niimoodi Muuk istuski oma pingil, Viru keskuses, luristas jäätisekokteili ja vaatas inimesi. Muuk arvab, et kunagi saavad nendest noortest väga andekad tööinimesed, kes Eesti Vabariigi majandust kõvasti edasi arendavad, kes on sallivamad rassi, elukäigu, omandite, poliitiliste vaadete, seksuaalse orientatsiooni ja muude sotsiaalsete nätajate suhtes, vabad, positiivsed, vähem stressis ja lihtsalt toredad. Saapapoes käis Muuk ka. ABC kingas, NS kingas, Kaubamajas, Trendmessis - saapaid ei olnud. Vahepeal hakkas Muukil oma ajast kahju. Ta oli kahe keskuse peale kulutanud juba tund aega väärtuslikke minuteid oma kallihinnalisest elust. Aga saapaid endiselt ei olnud. Viimane võimalus: Rocca Al Mare.
Kivi mere ääres on Muuki jaoks mitte ostukeskus vaid kinga- ja spordipood. Järelikult olid shansid kõrged. Käis Muuk läbi kõik jalanõudepoed,aga endiselt saapaid ei olnud. Sõitis siis eksalaatoriga üles teisele korrusele ja avastas, et tekkinud on uus pood ja uued saapad. Võttis sealt ühed, proovis jalga, ta peaagu suutis nendega käia (pornostaari kontsad) ja ostis need endale ära.
Aga üldiselt ei meeldi Muukile poes käia. See on kohutav ajaraiskamine. Siiski mõnikord lihtsalt peab. Üsna õudne on see, et perekonnad lähevad näiteks laupäeval oma vaba päeva veetma ostukeskusesse. Lapsed, naised, mehed kokku ja shoppama. Poolteisttundi shopatakse ja siis sööma, sinnasamasse otsukeskusesse. Kui söödud, siis uuesti shoppama. KOHUTAV! Selle asemel, et minna teatrisse, kinno, muuseumi, spordisaali, ujuma... kuhu iganes, valitakse Viru keskus ja minnakse sinna hängima. Paar nädalat tagasi kuulis Muuk niisugust juttu, et ühed Tshehhi filmirezhii noored tudengid tegid endale lõputööks projekti nimega: fantoomkeskus. Nad palkasid reklaamiagentuuri, et see teeks nende varsti avatavale hüperkeskusele reklaami, rääkisid pressiga, tekitasid metsiku kõlaka + kampaania, et varsti avatakse teie uus unelm - kõige suurem otsukeskus kogu Euroopas. Avamispäeval ehitati kesket põldu suur esikarkass, sellele visati peale suur lina, millel kirjas: keskus on avatud. Kokku tuli ca 2000 inimest, toimus pidulik lindi-läbi-lõikamine ja inimesed hakkasid "keskuse" suunas kõndima. Karkass seisis eemal, nii et kõndida tuli kokku ikka ca 20 minutit. Kaks minutit kõnniti, kolmandal läks kõnd aina kiiremaks, neljandal veel kiiremaks, siis hakkasid esimesed pensionärid jooksma, sest esimestele oli mõeldud sooduspakkumisi teha. Lõpuks jooksis kogu rahvas.... Ja kujutage ette nende inimeste nägusid, kui nad kohale jõudsid ja tegelikult oli tegemist sotsiaalse eksperimendiga: keskust ei olnud, sooduspakkumisi ei olnud, kõik oli olnud vaid üks suur pettus. Inimesed olid segaduses, mõned karjusid vihast, mõned lihtsalt lahkusid torisedes, vaid üks vanem meesterahvas lisas, et .... hmmm, et siis niisugune mõte... väärt mõte, õpetlik.
Jah, ostke vähem, elage rohkem. Ilmselt on see sõnum pisut konfliktne, ka Muuki tegutsemine läheb aeg-ajalt selle sõnumiga konflikti, aga siiski.... tasub meeles pidada, tasub mõelda teisiti, tasub minna rmk majadesse suvel ja tunnetada, kui vähe inimsel õnneks tegelikult vaja on ja mis on see, mis selleks tegelikult vaja on....
Muuk on täna moraliseeriv ja kesmisest kurjem. Muukil täna verbaalne ja leksikaalne pidamatus. Varsti hakkab ta pizzat sööma, et selle kalorid oma pornostaari kontsadega munakividel edasi-tagasi joostes maha kulutada.
Ja lõpetuseks väike fraseoloogiline laen frau Mari-Leenilt:
"Palju õnne mulle teie kõigi poolt auväärt naistepäeva puhul!" ;))))

Etude

I remember when I took pictures of you in London. We were sitting in a quiet little place, some Indian hot-shot diner near Trafalgar Square. The black men were serving us crispy bread, rise and meat with neat little napkins and red wine. The king of the rats we were. Like big white cats with soft suits sitting round purple posh pillows and drinking cream. This was an absolute murder in our wallets. But nevertheless, the wallet survived and the sun shines again.
I remember you were wearing something light blue that night. But I cannot bu sure, can I? In the backside of my memory I see some light shades of your blouse or sweater or something that you were wearing. Probably it was a blouse. You´re not realy a sweater person, at least then you weren´t. Maybe things have changed a bit. I was taking pictures of you with your camera and you were holding your arm under your chin. Posing and not posing at the same time. The black men approached asking if we needed anything. Of course we did! "Dessert!" the cats shouted. "Dessert, we need, sir!" And dessert they got. It was washed down with cream-liqueur on crushed ice. No smack, no heroine. The cats are no drug-addicts.
I remember it was after eleven when we left the building. We were walking round the back streets of London and discovered all the places that we did not know existed there. Small boutique shops with lavender dresses on sale, the dummys looking extra thin&pale, with hair coumbed back like a hot dyke would have in Soho night club. That kind of hair has never been really the thing`for us. Too masculine, some say. Too peculiar, odd in a way. The streets soon became calm, like in mid January. People gathering in their huge London lofts. Jude, Carrie-Ann, Annabelle, Cate, Pierce - whoever, whereever. People to meet, people to see. Light curtains everywhere, flowers on the mantelpieces of their big little windows. It was cold, but not really. I had my male cat hat on and you were just shivering from something other then cold. We must have walked five miles that night. And when the night fell, we fell into a bed made on the floor of a building near Marble Arch. We didn`t take a bath that night. Only blankets, pillows and dreams about the Indian hot-shot gourmee diner near to Trafalgar Square.

Kõige suurem ime

Sa tulid mu juurde eile
Astusid pikast betoontrepist
Üles-üles-üles
Aste kadus talla all
Suss silus ennast kokku
Kandis kõrgemale
Lõpuks jõudsid laua juurde
Tuba oli tühi
Telefon oli täis
Lokk oli toru endale ligi võtnud
Ja rääkis-rääkis-rääkis
Vaatasid mulle küsivalt otsa
"Ütle mulle retsept?"
Lokk vangutas pead
Tegi suuri silmi
Telefon oli süüdi
Kõne-kõne-kõne
Viis minutit!
Lokk oli vaba
Ja koos vaadati
üht kõige suuremat
IME -
kahekümneneljaleheküljelist alkoholipudeli kaelarääkijat...

DSDD

Täna on harilikult hall ilm, Tallinna trademark näitab end taas. Siiski elu on täna ebaharilik. Muuk käis ülevaatusel. Ta võeti lahti nagu vana Opel, torgiti oradega, mõõdeti kui palju mootoris õli on, lasti piduritel kärssada. Ülevaatuse tulemused: sõidukõlbulik. ;)
Ja siis käis Muuk pastasalatit söömas: täna oli erakordselt hea chilli kaste, niisugune terav ja värske ja see voolas ühtlase joana Muuki tigukarbikujuliste makaronide peale ja käis neeludele. Muuk istus kohviku uksepoolses toolis ja orkis kanafileed salati seest endale kahvli otsa. Siis vibutas kahvliga ajalehe kohal ja pistis ebakorrapäraseid suutäisi endale huulte vahele. Lehes ei kirjutatud midagi tabavat. SSDD (same shit different day. See väljend on pärilt ühest filmist, vist oli Unenäopüüdja. Lühendit on lubatud kasutada SSDD vormis või DSSD vormis, tähendusega different shit same day või DSDD vormis tähendusega different shit different day). Põhimõtteliselt võib peale igasuguste abriviatsioonide edukat kasutuselevõttu üsna kiiresti igasuguste vestlustega hakkama saada. Kui keegi küsib, kuidas läheb, siis vastus olgu lühike: DSDD. Ja kõik saab selgeks ;). Tuuslam on Muuki käest viimasel ajal küsinud, et mille peale Muuk nii pingsalt koguaeg mõtleb. Ka niisuguses olukorras võib vastus olla lihtne ja lühike: things and stuff. Eksole. Eesti inimesed ei olegi suurt suure jutuga. Muukil esineb verbaalne pidamatus hooaegadega. Ilmselt esineb see kooskõlas kirjapidamatusega. Ja kirjapidamatuses ei saa Muuki viimasel ajal kindlalt süüdistada. Väga vagur on ta olnud. Väga vagur. Things and stuff - saate isegi aru.
Aga. Veel tänasest päevast peale tehnilist ülevaatust ja pastasalati kahvli-ork-orgiat. Kell 1513 avastas Muuk, et tal on vaja 1545 üks rull kaupa ühest linna otsast teise saada. Parasjagu kiireim tegutsemine oli kasutada suurt sinist ja gaasipedaali. Niisiis, sööstistki Muuk Pärnu maanteel 100 tunnikiirusega ja jõudis õigeks ajaks õiged asjad õigete inimesteni toimetada. Ja et väljuda veel rohkem oma tavarutiinidest külastas Muuk peale kiirsööstu Tallinna Bussijaama. Lihtsalt, sotsiaalse eksperimendi raames. Roosa maja nägi kaugelt üsna representatiivne välja. Luiguksed, piisavalt kulunud, aga siiski töökorras. Kassad, sildid, mõned valguskastid. PLASMATELER! Tegeleti "Rosalinda" vaatamisega. Õhus oli reisiärevust, ootusi, lootusi. Kes läks kooli, kes läks tööle, kes läks koju, kes läks külla. Kõik aina läksid kuskile. Kõigil oli oma missioon. Buss oli vahend missiooni täitmiseks. Bussijuhid olid tõsised inimesed. Nagu Isad. Lipsudega. Lapsed oli vaja bussi saada. Muuk ostis putkast Mulinaadi, 10.50 raha eest ja läks autosse tagasi. Üsna põnev. Ja Muuk ei ole lihtsalt hulluks läinud, et ta ilmaasjata oma päeva bussijaamas veedab. Sotsiaalsed eksperimendid on olulised. Olulised nii neile, kelle peale neid tehakse, kui sellele, kes neid teeb. Mitmepidine olulisus. Mõtted jätkuvad.
Ja neljapäeval on igaaastane ületarbimistsoodustavate inimeste pidulik kokkutulek Tartus. Ka Muuk võtab sellest osa. Näeb seal palju tuttavaid ja sööb klubis Tallinn hulganisti kartulisalatit viinamorsiga. Ja siis ilmselt teeb ta postitanstu, kulub keset põrandat pikali, murrab oma kontsad, kaotab ära mütsi ja jõuab õnnelikult Pepleri tänava hotellasse, kus hommikuni oma haavu lakub ja siis Shakespeare´i tööd tegema läheb. Mõni jäätisekokteil ja kõik on korras. Mõni kerge salat ja kõik laabub.
That`s the way things go.

Soe on hea

Täna, esimest korda sellel aastal, oli õhus tunda pisut kevadet. Muuk läks oma muinsuskaitse all olevast majast välja, veed voolasid, sinine auto ootas keset suuri lompe, linnud laulsid... Autosse istudes mõtles Muuk, et varsti on juba aprill ja siis on sünnipäev ja siis hakkab soojaks minema. Tore-tore, hea-hea. Soe on hea. Soe ilm on hea, soe kook on hea, soe iiri kohvi on hea, soe tekk on hea, soe viiner on hea, soe naeratus, kallistus, mõte, jalatald, kampsun, sall ja kinnas, supp, kartul ja kassipoeg... soe on hea.

Nikastus ja sniff

Sinisesse autosse istus täna hommikul kümme aastat kulunud nahkmantli ja suure läki-läkiga tegelane. Ta lähenes autole vasakut jalga tikk-sirgena järgi lükates. Avas ukse. Keeras seljaga ava suunas. Toetas kahe käega ukse raamidele ja asetas oma tagumiku auto istmele. Asetus toimus AEGLASELT. Seejärel võttis ta läki-läki peast, sest see oli kukkunud silmade piirile ja oli ees. Siis asetas ta vasaku käe vasaku jala põlveõndlasse. Tõstis jalga pisut. Kannatas. Hakkas paremat jalga eespool ja vasakut jalga hoides järgi lükkama. Minuti pärast sai ta mõlemad jalad autosse ja sõit võis alata...
Küsimus suurele ringile: kes oli tegelane läki-läkis?

***

Ja õige vastus on niisugune: tegelane läki-läkis oli meie Muuk. Muuk käis viis päeva lumelauda sõitmas ja nikastas vasaku põlve. Peale seda ei ole seks ja elu enam endine. Valus on. Väga valus on.

Aga põhimõtteliselt oli laua seljas tore. Ja mäed olid toredad ja mustad. Ja Muuk nautis kiirust, adrenaliini ja külma põhjatuult oma põletava näo vastas.

Sündmus. Eile enne magamaminekut ehk Sniff tegutseb jälle.
Voodi. Kahekohaline ja kahe tekiga. Muuk on magama tulnud. Tuuslam vedeleb niisama.
Tuuslam vaatab kahtlustava pilguga tekki ja nuusutab Muuki: "Muuk, kas sniff on voodisse tulnud?"
Muuk: "Ei, sussid on voodi all mitte voodis."
Tuuslam hingab kergendatult.
Öö.

Head isu!

Tere tulemast küüslaugu paradiisi! Ilmselt õhkab KÜÜSLAUKU! isegi erkaani taha. Muuk avastas ennast täna hommikul kibeda kurgu ja väsinud olemisega. Kraad tunnistas kolmkümmend seitse koma poolteist pügalat. Muuk torises ja oli kurb. Oli voodis. Teki all. Lamas. Magas. Nokkis nina. Tõusis püsti ja hakkas koristama. Pesi isegi põrandad puhtaks. Kloppis vaibad. Viis prügi välja. Ja ehmatas naabried enda mittekaubandusliku välimusega: Muukil olid jalas sinisetriibulised pidzhaama püksid, seljas kampsun ja nahktagi, peas läki-läki, enne talvesaapaid helendas vastu osa Muuki päevitamata jalast. Kolmanda korruse naaber tuli just trepist alla kui Muuk oma kahe suure prügikotiga ust kinni pani. Nad teretasid. Muuk vahtis trepikoja musta-valge ruudulist põrandat samal ajal. Pisut piinlik oli. Peale koristamist tuli Tuuslam puude ja söögiga. Muuk teki lõkke ja pani koogi ahju.
Kooki on niisugune (soovitan, muideks. Väga hea on).
Vaja läheb:
1. kaks pakki kodujuustu (niisugune 4% rasvasisaldusega võiks olla, muidu on liiga kuiv ja papi maitsega)
2. pisut hapukoort (pakk, ilmselt, vähem vist osta ei saa)
3. pakk riivitud juustu
4. kaks muna
5. kolm küüslaugu küünt (see on optsionaalne, sest kook kõlbab imehea ka ilma küüslauguta)
6. ca üheksa tomatit (tomat peab olema kõva!)
7. pakk lehttainast (NB: Vilma lehttainas on ennast korduvalt tõestanud. Pagaripoiste oma kindlasti ei soovita, sest viimane kord kui Muuk sellega midagi teha üritas ei tulnud ta selle paberi küljest muud moodi lahti kui küüntega kraapides, mille tulemusena läks ca 9/10 taignast raisku ja Muuk oli püha viha täis)
8. värsket basiilikut, soola, pipart

Teha tuleb:
Muuk võtab kõigepealt ahjuplaadi ette. Paneb sellele küpsetuspaberi ja selle peale taigna ühtlase õhukese kihina. Siis võtab ta ühe anuma, mille sisse kallab mõlemad kodujuustud, kogu riivjuustu, kaks muna ja silma järgi hapukoort. Seejärel segab Muuk selle posu ära. Maitsestab soolaga. Riivib sisse küüslaugu ja raputab pisut pipart. Segab uuesti. Maitseb. OK.
Nüüd tuleb segu kallata plaadile taigna peale. Ja see seal ühtlaselt laiali ajada. Järgmine asi: tomat. See tuleb pesta ja lõigata umbes 1 cm paksud viilud. Viilud tuleb taigna peale laduda ja kui kogu plaat on kenasti punane, lisada viimaks basiilik, sool ja pipar. Niimoodi kook valmis saabki. Seejärel ahju. ca 50min. Mmmm :))).

Head isu!

Sussid

Täna oli nii ilus ilm. Muuk aina vaatas ületarbimisstoodustavamaja suurtest akendest välja ja IMESTAS ja IMETLES. Vaarikavärvides päike ja tööstusromantika: viis korstent, kahest läks suits täiesti sirge joana oranzi-, roosa-, sinisekirjusse taevasse tähti kirjutama. Külm on ka. Aga mitte hullupööra. Muuk on avastanud, et säärane element, nagu vest, on eriti tänuväärne. Tänu Tuuslami sinisele vestile,mille Muuk vargsi hommikul sisse vehkis, võis ta südamerahus oma kevadmantliga mööda linna patseerida. Külm ei hakanud. Absoluutselt ei hakanud.
Latt sai 31. Tegelane on üks ebatavalise ajukujuga noormees. Kolleeg ka, muuhulgas. Muuk viis ta sünnipäeva puhul lõunatama. Valiti niisugune koht nagu Poseidon. Asus see vene sugemetega kõrts sadamas. Muuk sõi lõhesalatit ja Latt võttis peenema liharoa, õllet ja suitsu. Mehed rääkisid poliitikast, elust enesest, suhetest, nagu Ladina-Ameerika seriaalis, pettumustes, autokraatiast, vestides (sest vest on tänase päeva teema) ja liblikatest (sest need olid Muuki seeliku peal). Pärast osteti Norde Centrumist kirsitort sisse ja viidi asutusse suurema seltskonna vahel jagamisele.
Õhtul enne ilusat külma ilma leidis aset insident.

Kell 23:23. Magamaminek. Tekk on üll. Muuk hingab rahulikult sisse ja välja, valmistub uneks. Ühtäkki hakkab üks kõrvalnähtus Muuki häirima.
Muuk nuusutab: sniff, sniffff, snif, snif-snif-snif. Nuusutab tekki. Nuusutab Tuuslamit. Nuusutab iseennast ja veel kord tekki.
Tuuslam mures: "Muuk, mis Sa teed?"
Muuk: "Tuuslam. Ma tunnen kahtlast lõhna!"
Tuuslam: "Mis, mis - mina haisen või?"
Muuk: "Vot, ma ei olegi aru saanud."
Muuk nuusutab veel kord Tuuslamit.
Tuuslam suurte silmadega: "Mis lõhn see niisugune on!?"
Muuk: "See on vana sussi lõhn."
Tuuslam veel suuremate silmadega: "Siis on need SINU SUSSID, mis haisevad!"
Muuk vaatab voodi kõrvale.
Seal lamavad SUSSID.
Külili.
Avad lahti.
Tegemist on poolde jalga ulatuvate seest karvaste keradega. Muuki lapsevanem kinkis need talle kuus kuud tagasi. Need on PALJU jalas olnud. Jalal on palav olnud. Nende sees palav olnud....
Muuk tõuseb püsti. Võtab sussid kätte. SNIFFFF.
Muuk lakooniliselt: "Jaajah. Need nad on."
Viib sussid suurde tuppa.

Imelikud asjad juhtuvad

Lumisel nädalavahel sai käidud Männiku karjääris jäist tuult trotsimas ja linoleumi kulutamas. Sellejärgi sai suundutud Nõmmele, kus linoleum karjade viisi lapsi maha niitis. Suurest niitmistööst väsinud Muuk, Tuuslam ja Vahter vajasid kehakinnitust ja selle nimel mingi kõigepealt Sõõrikukohvikusse. Koht oli igati tore ja hubane, ainult et asustustihedus võrdus millegagi ca 8,5 inimest ühel ruutmeetril. Ja kohvik ei olnud kahekordne. Muuk otsustas, et kuna tema on snoob ja vajab enda ümber vähemalt nii palju ruumi, et ta päris sedasama õhku sisse ei hingaks, mida teine inimene välja hingab, siis on tarvis ära minna. Vahter ja Tuuslam järgnesid talle. Oli lihtsalt mõttetu vaielda. Teele jäi mingisugune kahtlaste väärtustega insititutsioon "Mähkaja Russkaja Kuhnja". Nii. Põnev. Vitriinidel paistsid samovaarid. Avati uks. Lehk! Üheksakümnendate toolid, kollased metallist lauad, vanaks läinud kartulisalat ja pekiga singivõileivad, seljanka, pelmeenid ja kõige suurem pelmeed oli blondiin leti taga, kes Muuki peale käratas: "Noh, ei suuda välja mõelda, mida sa tahad, vä? Kõik võtab ju aega!" Täiesti uskumatu ülbus. Muuk oli väga kuri peale seda. Võttis selle kartulisalat ja singivõileiva, sõi nendest kummasti kolmveerand ja urises. Niisugune kogemus, siis. Ei soovita kellelgi sellesse lugupeetud organisatsiooni endal meelt kurjaks tegema minna.
Seoses erinevate kahtlaste organisatsioonidega tuli Muukil praegu meelde veel üks küsitav lugu, mis leidis aset veel sel ajal, kui Muuk mandlimees oli. Nimelt, olles juba pool aastat vaevelnud erinevate kurguhädade käes, sai Muuk oma sugulaselt, kelle nime ta hetkel ei maini Dr. Suidre telefoninumbri. Öeldi, et helistagu ma sinna ja sealt saab abi. Muuk siis helistas.
Telf: 6604531 (see on muideks täiesti relevantne number).
Mobiil kätte: piiks-piiks-piiks-piks-piks-piks-piiks.
Kutsub: tuuut-tuuuuut-tuuut.
Automaatvastaja: Dr. Suidre vastuvõtuks palume registreerida kolmapäeviti kell 1400 või neljapäeviti kell 1100.
Kõne lõpp.
Muuk on hämmingus. Helistab uuesti mainitud päevadel ja kellaaegadel. Kõne võetakse vastu. Küsimusi ei küsita. Imetohtriga on lepitud aeg teisipäeval kella 1600ks.
Aeg jõuab kätte. Muuk suundub kuskile Juhkentali tänava uude ehitisse, täpset aadressi ei mäleta. Tegemist uue mustadest plaatidest majaga. Isegi mööblit veetakse veel sisse. Siis oli suvi. Muuk oli mõnusalt lahtiselt riides, kurk oli haige ja meel oli väsinud kurguhaige olemast. Ta jõudis ukseni, millel olid erinevad helistamisnupud. Vajutas ühele neist, millel oli kirjas Dr. Suidre. Uks tehti lahti. Keegi ei küsinud midagi. Muuk leidis ennast pikast korralikust koridorist. Koridori lõpus oli uks. Uks ei olnud lukus. Muuk sisenes mingisugusesse ooteruumi, millel oli kuus ust. Esimene neist kirjutas: JUHATAJA. Teine Dr. Keegi, kolma Dr. Keegi Veel, neljas Dr. Suidre, viies: PROTSEDUURID. Kogu olemine oli kuidagi kummaline. Inimesed istusid oma kabinettides ja täitsid mingisuguseid pabereid. Keegi kellegagi ei konsulteerinud, kelleltki midagi ei küsitud, kaasa arvatud patsientidelt. Muuk ootas pingi peal. JUHATAJA sammus vahepeal ootesaalis. See oli ülikonnas härrasmees. Ta lihtsalt sammus ja vaatas, mida inimesed teevad. Ilmselt ei olnud tal midagi targemat teha. Tema uks oli alati lahti. Teisel sammumise ringil märkas ta Muuki. Küsis, et kuhu Muuk minna tahab. Muuk vastas, et tal appointment Dr. Suidre juurde. Juhataja vastas: selge. Ta kustub teid nimepidi, kui teie kord on. Seejärel Juhataja taas taandus oma kabinetti. Uks jäi endiselt lahti. Ta istus kahekohalise pingi taha nagu esimese klassi õpilane ja hakkas Postimeest lugema. Kõik oli kena ja puhas. Inimesi oli veel, kes uste taga ootasid. Enamik nendest olid vene rahvuses. Keegi ei rääkinud omavahel. Tegemist oli justkui püha vaikuse kambriga. Inimesed käisid ustest sisse. Eriti Dr. Suidre uksest oli sisse-minejaid. Protsess toimus pealtvaadates nii, et inimene siseneb Dr. Suidre kabinetti, võtab ukse ees ära jalanõud. Istub arsti eesolevale toolile. Talt ei küsita midagi. Arst võtab patsiendi käed oma kätte, vaatab talle keele alla. Ei lausu midagi. Hakkab oma pabereid täitma. Kirjutab A5 formaadis lehele ja lahkub sõnagi lausumata. Patsient paneb tuhvlid jalga ja sammub jooksujalu arstile järgi. Arst ees ja patsient järgi jõutakse Postimeest lugeva Juhatajani. Seal saab patsient Arsti käest valge hiina sildiga purgikese, Arst paneb selle lauale ja lahkub. Nüüd on Juhataja kord ametisse asuda.
Juhataja: "Sellest purgist kohvilusikaga pool lusikatäit korraga enne sööki."
Patsient: "Möhh."
Juhataja: "Vastuvõtt 90 krooni ja rohi 345 krooni."
Patsient: "Kas sularahas või võib ka kaardiga?"
Juhataja: "Võib ka kaardiga."
Makstud. Patsient lahkub.
Nüüd oli Muuki käes kord. Esimene kord. Jõuab Dr. Suidre ukseni, võtab ära kingad, astub sisse ja istub tooli peale. Dr. Suidre küsib (!): "Mis on mureks?".
Muuk: "Kurk on juba pool aastat haige, midagi ei aita."
Muukile vaadatakse keele alla, võetakse kätte tema käed.
Dr. Suidre: "Immuunsüsteem on väga nõrk."
Kirjutab A5 paberile ja lahkub. Muuk tormab järgi, üks king jalas ja teine poolenisti. Juhataja juures määratakse talle samasugune rohi, nagu eelmisele patsiendile ja maksma peab ka sama palju. Lähemal uurimisel selgub, et tegemist on mingisuguse hiina taimse rohuga. Jahvatatud taimed. Nendest tuli siis endale kuuma vedelikku teha. Muuk tegi kohusetundlikult. Dr. Suidre assistent lükkas Muukile enne jooksu pihku ka järgmise külatusaja. Järgmine külastusaeg tuli täpselt siis kätte, kui hiina rohi otsa hakkas saama. Muuk oli jälle Dr. Suidre ukse taga. Ootas. Sees temaga enam ei räägitud. Vaadati peale ja kirjutati A5 paberile järgmine kiri. Tormati välja, Muuk maksis 435 krooni ja läks järgmise hiina purgiga koju. Seekord oli terad. Kaheksa tera pidi koos veega ära sööma. Samuti mingisugused hiina taimed. Ja taas pisteti Muukile uus taaskohtumise lipik pihku. Ka seekord sattus kohtumine sinna aega, kui terad otsa hakkasid saama. Kolmandal kohtumisel sai Muuk uuesti taimse pulbri ja siis hakkas asi juba eriti kahtlaseks muutuma: kõikidele patsientidele kirjutatakse sama raha eest, samasugused rohud ja nende käest ei küsita, kas vahepeal on paremaks läinud, mingisuguseid analüüse ei tehta. Valitseb vaikus ja hiina terakesed. Siis läks aeg edasi ja Dr. Suidre ukse peale oli kirjutatud "puhkus 22. juuli kuni 25. august". Sellesse ajavahemikku enam uuesti kohtumisi ei sõlmitud. Muuk omast initsiatiivist enam ei helistanud ka. Ning septembris polnud helistamisel enam mõtet, sest Muukile pandi lõpuks diagnoos ja ta suundus munad-maha-operatsioonile.

Niisugune lugu. Väga kahtlane, ma leian. Muidugi ei taha seda äriühingut ka ilma asjata luubi alla seada, aga faktid on faktid. Imelik. Lihtsalt imelik.

**

Vahepeal tehtud internetiuuring avaldab Dr. Suidre kohta nii mõndagi positiivset, aga Muuk jääb endiselt kahtlevale positsioonile. Võibolla on Muuk tänamatu ja ei saa asjadest õigesti aru. Võibolla.

Inimene ja Loom - sümbioos? narkoos? interferents?

Külm, kirmendav külm. Koerade ulg. Kuupaiste. Kirmendavalt külm hall ja udune öö. Hingeldava inimese soe õhk vaakub auruna tänavale.
"Hhhh... hhhh"
"Hhhh... hhhh"
Käes on kass. Suurte, ebaloomulikult suurte silmadega kass. Kass, kes meenutab Kunstihoones nähtud optiliselt suurendatud silmadega hiina tüdrukut. Kass on sinakashall, paks ja pehme. Inimene on tahtnud kassi endale hoida ja kellelegi viia. Ta on haaranud kassil esimeste käppade alt ja hoiab looma kõrvasti enda vastus, et see ei rabeleks. Loom rabeleb ikka. Suur on püüe vabaduse poole. Loom kraabib küüntega Inimese kätt. Hammustab, niutsub ja kibeleb. Käed hakkavad punetama. Kipitust on tunda. Kipituse tunne läheb suuremaks ja suuremaks ja suuremaks. Kass läheb aina metsikumaks, vahusemaks oma püüdlustes inimese haardest vabaks saada. Inimene jookseb mööda halle öötänavaid kellegi suunas. Ta jookseb ja jookseb ja komistab ja pisaraid voolab, sest Loom kipitab käes. Keset tänavat on valge laualinaga kaetud laud. Inimene paneb looma sinna alla. Kass kaob valge laudlina sisse. Inimene poeb kassile järgi. Valge laudlina all on Kärberi tänava maksavorsti pood. Inimene ostab loomale maksavorsti. Loom sööb, aga ei lepi. Inimene kipitab.
"Miik-miik-miiiiikkk!!! Miik-miik-miiikkk!!!" röögib telefon voodi kõrval.
Kell on 700. Peab tõusma. Peab efektiivne-positiivne-ennast ületav-mõtlev-analüüsiv-müüv-tootev-multifunktsionaalne-lepitav-ärasööv ja sisseütlev olema. Vaja minna ületarbimistsoodustavasse asutusse, millel on suured klaasist aknad ja saepuruplaadiga kaetud seinad. Vaja vältida kantseliiti ja olla loov matemaatik. Vaja välja näha, naeratada ja narrida kojamehi. Kõike seda on Inimene tänase päeva jooksul juba teinud ja oma suureks mõnuks avastanud, et kell on 1134 ja positiivsusest nõretav paks nahk viib kilomeetreid kaugemale kui hall argipäev, pilved, vihm, külm ja udused klaasid.

Muuki teekond

Venemaa on muidugi ilmselge liialdus - käisin 8-aastaselt Leningradis jopet ostmas. Läksime loomulikult emme ja issi ja rongiga. Rong oli palav ja loksus. Teed pakuti. Linna jõudsime mingisugusel hommikutunnil. Oli külm ja paha. Ma ei mäleta, missugusel ajateljel see reis toimus, aga ilmselt oli tegemist ajaga alates novembrist kuni märtsini. Sadas lörtsi, puhus tuul, linna tänavad olid mudased, vastikud ja imbusid minu saapa sisse. Jube palju tuli kõndida mööda lõppematuid poode. Õiget jopet ei olnud. Kolm tundi peale otsingute algust ei tahtnudki laps-Muuk enam endale jopet. Kaks tundi peale jopeistu kadumise ametlikku dokumenteerimist viidi Muuk kuskile bazaari tagaruumi, kus helesinine roosa sisuga sulejope tütarlapsele selga aeti ja otsustati, et vohhh! krasiiiva!! Ja ära see õudus ostetigi, mis siis et Muuk oma uues kuues nagu michelin-man välja nägi. Muuk kandis oma joppi ustavalt järgmised kaks aastat, kuni Lapsevanem selle pesumasinasse pani ja kõik need kallihinnalised suled jope tagumistesse soppidesse läksid. Michelin-manist sai eriti suure tagumikuga michelin-grandma! Peale seda hakkas tärkama Muuki kriitikameel ja ta keeldus nii noores eas grandma olemast.
Aga jah - kõigest 9%. Kui kohutavalt vähe! Väga piinlik. Muuk on näinud vaid 9% sellest, mida sellel maailmal pakkuda on. Tuleb ennast parandada. Tuleb ennast kiiremas korras parandada.

Candycount

Peaks mainima, et põrandasoojendus on ikkagi üks eriti tänuväärne toode. Situatsioon oli niisugune: Muuk tuli väljast külma käest, jalas suurte aukudega sukad ja pruunid seemisnahast saapad, sadas vihma ja puhust tuult, oli muidu ebameeldivalt eestilik ilm ja muidugi kogu see ilmaline ebameeldivus ronis mööda Muuki sääri üles ja alla, mööda varbaid ja jalalabasid, mööda käsi, millel ei olnud kindaid, mööda nägu ja mööda vasakut kõrva, mille peal ei olnud seekord juukseid. Tuppa astudes tundis ta jaanuari kuu tuule lõhna, põsed õhetasid ja kannikatest hõõgus külma. Ta võttis jalast pruunid seemisnahksed ilma soojenduseta saapad, võttis jalast lambavillased sokid ja aukudega sukad, varbad olid valkjas-roosad ja õhkasid külma nagu äsja külmkapist võetud värske kurk. Tats-tast astus Muuk laudispõranda peal. Tats-tats. Seelik oli veel seljas. Särk ka. Ta tegi vannitoa ukse lahti... Suur varvas poetus esimesena soojale kahhelplaadile, siis ülejäänud varbad, siis jalatald. Seejärel vasak jalg. Kahhelplaadid oli mõnusalt soojad, nagu liiv päikese käes, nagu suvine veranda põrand lõõksaval pärastlõunal. Muuk naeratas. Nii vähe ongi üheks naeratuseks vaja: tükike sooja külmal päeval.
Tahaks tega igasuguseid pilte. Tahaks pildistada Tuuslami keha vee all, seda kuidas basseini valgustus tema kehal murdub tuhandeks erinevaks killuks, seda kuidas inimese keha moondub ja väändub vee tihenduses, seda kuidas värvid muutuvad akvamariiniks ja ebamaiseks ja üllatuslikuks. Tahaks pildistada Ooperifantoomi pikki musti juukseid valgel foonil, pildistaks teda selja tagant, seistes, võibolla isegi alasti, mängiks valguse ja tuulega, leiutaks erinevaid nurki, laseks tal käed neljakümneviie kraadise nurga alla tõsta, foon oleks üdini valge ja tema oleks üdini Inimene. Lavastaks post-renessansliku stseeni: leedid, härrad üheskoos; pits, suured kleidid, parukad ja meik. Lavastaks stseeni, mis sarnaneks "In a sweet harmony" lauluvideole. Inimesed, palju erinevaid inimesi, istuvad, roosad, valge põranda peal, pilk alla suunatud. Valge-roosa-harmoonia-inimesed. Ja muidugi täiesti omaette kategooria on Brasiilia, India, Itaalia, Egiptus, igasugused uued põnevad riigid, inimesed, komber, ELU, mis on teistsugune ja põnev ja mida saab sadat erinevat moodi realistlikuna paista lasta.
Tänane päev läheb ajalukku muuhulgas ka sellega, et sai vaadatud kahte filmi. Esimene neist: "Thank you for smoking" ja teine neist "Children of men". Suitsetamise lugu oli tore, isegi igas mõttes tore. See oli lugu sellest, kuidas igal inimesel on oma unikaalne anne. Inimeselaste lugu oli aga igas mõttes depressiivne ühe ülimuslikult ilusa püandiga: inimese sünni ime ületab absoluutselt kõik - viha, sõja, kaose, kaotused, haigused, lootusetuse...
Muuki parema käe juures on Lapsevanemalt süldikausina saadud kaheksakümnendate alguse kristallvaas, mis on aastavahetuse süldist eemaldatud ning kuhu on sellesama süldi asemele pandud värvilised M&M kommid. Hetkel on candycount 7,5 kommi. Muuk ei jätka samas tempos. Läheb võtab hoopis külmkapist ühe sentimeetrise viilu Doktorivorsti, sest vorst on au sees ja positiivseid traditsioone nagu kurva päeva shampus ja pühapäevaselt kella üheksane Doktorivorsti viil tuleb elus hoida.

Tulemängud, tule.. tule...

Tuli tekkis ja võttis positisioone. Tuli oli kodus, kivist müüri sees. Aknatest puhus väljast külma tuult sisse. Leek põletas telliste vahel. Teda tuul ei huvitanud. Leek oli kord mees ja kord naine. Kord vihane, kord malbe. Mitu korda ta kustus. Mitu korda tõusis ise tuhast üles.

Täna õhtul õnnestus saada eriti oivalise õhtusöögi osaliseks. Üle igipika aja. Üle mitude raskete katsumuste ja võitluste tülpinud ettekandjaväega. Käisime kohas, mis kannab nime Sisalik ja asub Pikal tänaval. Muukil olid jalas eriti suurte kudumaukudega sukad, mis põhimõtteliselt ei pakkunud mingisugust kaitset välise külma vastu ja auto sai pargitud Kop Kop`i ette, seega pikalt kõndida ei saanud, vaesed munasarjad... vaesed Muuki munasarjad. Niisiis, saigi munasarjade säästmiseks kokku istutud niisuguses kohas nagu Sisalik. Atmosfäär oli mõnus mediterrane`, lubjalivi, palistusega toolid, vein ja veinikorgid... Menüü oli muidugi eriti isuäratav: täidetud oliivid, bruchettasid mitut liiki, täidetud pardirind foie gras`ja mustikakastmega, vahemeremaade ürtidega küpsetatud kanafilee, praetud koha, kalmaar, omaar, krevettide, peekoni ja anshovise majoneesi kastmega hõrk roheline salat, lisaks grillitud suvikõrvitsad, mitut sorti pastasid jne jne jne. Täidetud oliivid olid suurepärased, krevetisalat samuti, eriti hõrk oli kanafilee - see oli nii uskumatult mahlaseks jäetud, et ta suisa sulas suus; kanapasta maistes vürtsikas ja maitsekas ja õigesti tehtud. Muuk nautis kõigi seitsme meelega seda suurepärast pidusööki. Pani silmad kinni ja püüdis neid maitseid oma mällu söövitada. Täiesti uskumalt tore kogemus...
Ja peaaegu oleks meelest läinud - teenindus oli peaaegu piinlikult hea, see tähendab, et kena neiu käis lubatud täpsusega laua juures, toidud toodi ette kiiresti ja õigesti, hoiatati võimaliku köögi sulgemise eest ja soovitati, mis kõige paremat majal pakkuda on.
Tore, et midagi niisugust täna juhtus :).
Nüüd leegitseb Muuki ahjus tuli, Tuuslam magab ja hing on rahulik.

Kahesentimeetrised hambad

Väljas on valge. Peaaegu, et esimest korda selle "talve jooksul". Neli kuud pimedust ja sellega kaasnevat depressiooni. Hommikused ärkamised pilkases pimeduses ja tibutava vihmaga akna taga. Tõuseme öösel, magama lähme öösel, töötame öösel. Päikest oleks vaja. Üks hea kolleeg teadis mainida, et eestlaste probleem seisneb selles, et eestimaal on liiga vähe päikest ja seksi. Huvitav, kas see tõepoolest siis nii on. Esimese kohta julgen väita, et tal on õigus; teise kohta... ilmselt on see suhteline.
Muuk on kaks korda järjest unes näinud iseenda verd ja marutõbiseid loomi. Esimene ööteos antud teemal käsitles seda, kuidas pisike helepruun kilavate silmadega haige ahv Muuki käe otsa kinni kargas ja hammustas ja hammustas kuni veri purskas ja valus oli. Muuk lehvitas kätt edasi-tagasi, et ahvist lahti saada ja ahv lendas suure kaarega ruumi teise otsa. Raputas ennast seal pisut ja hakkas uuesti Muuki poole jooksma ja hops! jälle hammastega kätte kinni. Hommikul ärgates oli tunne nagu keegi oleks Muuki läbi tuuseldanud.
Täna öösel me magasime taas ja nägime seekord unes kahesentimeetriste hammastega kassi, kes oma kihvad Muuki veenidesse ajas. Valus oli. Muuk sai oma käe kätte ja nägi seal tumepunaseid auke, kust paks, körditaoline veri välja voolas. Igati mõnus. Mõnus. Mõnus. Muuk elas kuskil suurte linoleumist põrandate peal ihuüksi ja tema lapsevanemat käisid teda seal külastamas. Neid ei häirinud, et kass Muuki pures. Nad läksid lihtsalt ära selle "nähtuse" peale.
Ja muidugi niisuguste lugude peale tasub minna Sõprusesse vaatama filmi "Uneteadus", sest sealsed unenäod on märksa ilusamad, romantilisemad, kandvamad :).

Extra dark

Olen just suhu pannud Lindt`i extra dark chocolate kommi.... mmm... see veereb ja veereb oma ümaras koosluses minu keelel edasi ja tagasi, sellest imendub hõrk-magus-mõrkjat maitset minu aistingutesse. Sulgen silmad ja tunnen seda maitset enda sees, mina olengi see maiste, minust räägibki see maitse... kujutelm kolmekümnedate aastate dekadentlikust Berliinist, need kleidid, see tõusiklik rikkus, need lokaalid, kust tehti kanget tubakat pika pitsi otsas, need brünetid, kellel olid lühikesed juuksed ja valged kleidid, nad joovad piparmündi lehtedega palistatud shampust ja naeravad ohjeldamatult kaua, viiulimuusika, valged roosid, seepia... komm sai otsa. Olen neid ära söönud juba kolm. Igakord sama visioon, mis tasapisi edasi areneb.
Vahepeal on olnud jõul ja uusaasta ja puhkus. Jõul oli nagu ikka: perekond, sealiha, kingitused, kojuminek, magama minek. Uusaasta oli ka nagu ikka: shampus ja rakett ja autorool. Ei midagi ekstraordinaarset.
Lugesin äsja üht toredat lugu saamata jäänud suudlustest.

2007. aasta esimene sessioon!

V.E.R.I.

Muuki viimase nelja päeva kokkuvõte on niisugune: V.E.R.I.
V ehk siis veri.
E ehk siis elu ei ole.
R ehk siis raevukad valuhood.
I ehk siis iseseivaid südamelööke omandav põletikuline hammas ja teda ümbritsev igemekude ehk põrguline.

Esmaspäeva õhtul peale "Võrratut homofilmi ajalugu" von Krahlis hakkas Muuki parem lõualuu pool valutama. Muuk ja Tuuslam olid tagasiteel koju, kui Muuk esimest korda mainis, et vist justkui valutaks midagi. Samal öösel ei saanud Muuk magada, sest kell kolm otsustas Herr Hammas ennast tõsisemast küljest näitama hakata. Järgmise päeva hommikul helistas Muuk arstile ja sai kohe aja Herr Hammast tohterdama minna. Tohterdati. Hammas võeti koost lahti ja surgiti kanalites, nii et Muukil pisarad voolasid mööda kahte põske allapoole ja arts sai südamerabanduse, et kuidas küll nii valus võib olla... ?! Muuk naases offisisse kulmud sassis ja lõug tudisemas. Kaks tundi sai oldud, siis otsustas Herr Hammas, et see ei ole veel kõik: täna saate koos mõnusalt extra size hambavaluga kaasa ka peavalu. Peavalu anname teile megasuures kvantiteedis ja otse ajju, meeltekohtadesse. Ja siis Muuk käis offisis ja hoidis kahe käega peast kinni ja oigas. Sõi ära ibuprofeeni, 400 gramm-molekuli. Läks varem koju, et Herr Hammas ja Frau Peavalu ei otsustanud siiski nii kergesti alla anda. Ka teisipäeva öösel Muuk ei maganud. Läks kell 1130 uuesti arsti juurde. Uuesti võeti lahti, puhastati, loputati. Kell seitse õhtul läks Muuk veel kord arsti juurde, sama protseduur. Ka kolmapäeva öösel ei saanud Muuk magada. Oigas. Käis ühest toast teise, hoidis peast kinni ja hambast kinni ja sõi ibuprofeeni ja dalmaatsiakoerarohtu (loe: dalacin). Kell kaheksa hommikul neljapäevasel päeval läks Muuk uuesti hambaarsti juurde. Tädi arst lõi kahte kätt kokku ja teatas, et siin ei saa küll enam midagi teha. Tuleb välja tõmmata! Ja kohe! Uute juhtnööride kohaselt helistas Muuk lugupeetud Tõnismäe Hambapolikliinikusse. Kell 1000 oli aeg. Muuk ootas. Herr Hammas irvitas, lõkerdas naerda ja Frau Peavalu temaga koos. Saabus aeg. Muuk kutsuti toolile. Rohelises riides arsti Pr Õudus vaatas Muuki. Sülitas korra maha. Ja ütles: teate! Siin ei saa küll midagi teha. Nii suur põletik. Hammas ei saa ju tuimakski. Mina seda hammas välja ei tõmba. Minge röntkenisse! Muuk kokutas ja läks röntkenisse. Seal istus positisoonidel järjekordne Albert Kõvapea. Surus Muuki tooli ja hakkas filmi suhu toppima. Muuk röökis! Albert tahtis täiesti kivikõva A4 suuruses filmi Muuki eriti haige hamba ja igeme vastu rammida! Muuk RÖÖKIS veel! Lõpuks sai pilt tehtud. Say cheese! Nuuksuv Muuk läks uuesti Pr Õuduse juurde, kes kinnitas pildi põhjal, et tema ikkagi ei kavatse seda hammast välja tõmmata. Mis siis ikka. Muuk koduteele ja autosse. Maailm oli hukas. Muuk oli üksi ja röökis. Jõudis koju ja helistas oma arstile teatega, et plaan A ei õnnestunud. Ka neljapäeva öösel ei saanud Muuk magada. Hoidis peast ja hambast kinni ja oigas. Käis ühest toast teise. Hirmutas Tuuslami ära, et hambavalu on hakanud levima kätte. Tuuslam hakkas valvehaiglatesse helistama, et kas keegi Muukile süsti tahab teha. Pooled kohad vastasid, et nemad narkomaanidega ei tegele (Muuk ja tema kuulsus, eksole) ja teine pool vastas, et nemad hambaprobleeme ei lahenda. Lõpuks said nad minna Meremeeste haigla erakorralisse vastuvõttu, kus narkomaan Muuk teatas, et ta soovib pepusüsti. Tädid ilmselt teadsid ise ka, mis hea on ja tehtigi pepusüst ära. Muukil hakkas sellest pea ringi käima, sest ta oli juba päeva jooksul ära söönud kolm dalmaatsiakoera ja viis ibuprofeeni 400 gramm-molekulist. Hea uimane oli olla. Elu tuikas. Muuk sai kuus tundi järjest magada (!). Reede hommik algas plaaniga B. Muuk sai ühendust Sütiste 17 Lõua ja Näokirurgia osakonnaga ja sai endale Herr Hamba eemaldamiseks aja kella 1545ks. Muuk jõudis kohale kell 1600, sest pahatahtlikud marslased olid ta valele teele juhatanud. Kell 1610 oli Herr Hammas eemaldatud. Prillidega tõmbaja ja tema kaaslane olid erakordselt meeldivad tegelased. Muuki heaolu tundus nendele korda minevat. Herr Hammas jättis endast järgi üsna metsiku verejoa. Muuk jõudis kõikide oma suuvattidega autoni ja et ta kõvasti rääkida ei saanud, siis hakkast ta iseendaga sisedialoogi pidama:
Muuk1: "Muuk, mis sa arvad, kuhu me selle verejoa nüüd sülitada võiksime?"
Muuk2: "Hmm.. hea küsimus. Äkki kindalaekas on veidi ruumi... "
Muuk1: "Avame kindlaeka. Ruumi pole: kolm pakki tampoone ja Tuuslami kindad."
Muuk2: "Aga siiski seal midagi krõbises..."
Muuk1: "Jajaa. Tõepoolest. Midagi krõbises - äkki see oli kilekott."
Muuk2: "Vaatame."
Muuk1: "Vaatame."
Muukid koos: "Näed Sa! Ongi kilekott!"
Muuk1: "Hmm... huvitav, kas siin auke ka on?"
Muuk2 uurib kilekotti põhjalikult. Põhi helendab. Auke ei ole märgata.
Muuk2: "Ei. Auke ei ole. Võib sülitada."
Muuk1: "Huvitav, mis ma nüüd hakkangi siin autos sülitama või? Äkki peaks seda tänaval ja värske õhu käes tegema?"
Muuk2 vaatab aknast välja - pime on, aga inimesed liiguvad.
Muuk2: "Parem ei hakka nendel inimestel süda pahaks ajama."
Muuk1: "Sülitame."
Muukid koos: Ptühhhh. Ök.

Üsna vastik. Ütleks. Aga oluline on see, et Herr Hammas on nüüd krematooriumis.
Rahu tema põrmule.

Sa keeruta, lennuta rootsimaa neidu, kes silmist nii kelmikaid sädemeid lööb

Ohh lainetab, ohh lainetab. Muuk on naasnud kuningatemaalt suure kalalaevaga, mis viskus vööri üles lainet ja kiskus ahtrit alla lainet... :)))
Kuningatemaale sai mindud reedesel päeval kell kuus nelikümmned viis hommikul. Kalalaev väljus Paldiski sadamast ja tekipilet maksis kolmsada viis krooni. Tekil sõit võttis aega kümme tundi... Kott selga, ussist sisse, kapteni tervitused, rootsi laud, viis madala kalorisusega viinerit ja kaks klaasi apelsinimahla, Tuuslami kõned ("Supp on otsas. Tooge suppi juurde. Kes arve maksab? Kus sandwich paneelid on? Miks töömees asfaldile haakristi tegi? Kuhu supp jäi? Mis tähendab - supp on külmaks jahtunud!? Tooge uus supp! Kuidas kollasega kuldset saab? Kes katuse tellis?... jne... vmt... etc... eg... kineetiline eneriga ja hõõrdetegur..."), baaripukid ja kõikuv põrand, kajut: viis sada krooni, voodid kui vineerikastid laborirottide jaoks, strap on (voodiriided olid voodi külge kinnitatud venivate valgete turvavöödega), kõigutamine, kõigutamine, üles, alla, alllllaaa, veel alla ja siis uuesti üles, üüülleess ja siis alla, alllaaaaaaa ja siis hakkas toit Muuki maos samas suunas liikuma: üles, üüülleesssss...... ÜLES! Muuk ja Tuuslam üritasid magada ja nägid unes seda, kuidas Titanic 1912. aastal Põhja-Atlandisse hukkus, kalalaev kolises selle unenäo peale, keegi röhitses kuskil kõrval ruumis. Kümme tundi.... Kell kuus oli möödunud kümnest tunnist kaheksa. Muuk ja Tuuslam olid nälga suremas ja ostsid endale hingehinna eest kaks krevetivõileiba. Kell kaheksa sai kümnest tunnist kümme tundi. Kalalaev jäi sadamasse. Muuk ja Tuulsam saabusid Kapelskär`i. Sealt edasi bussi ja veel üks buss ja Sjukhus ja Vahteri auto ja KODU. Pole enne olnud nii, et Stockholmi jõudmine võtab aega 16 tundi. Nii lähedal ja samas nii kaugel. Aga tõsi on see, et "asi" (teenus, mille tulemusena valmib toode) ei saa kunagi olla kiire, odav ja kvaliteetne. Kalalaev oli aeglane, odav ja tarbitav. Hinna ja kvaliteedi suhe oli tegelikult paigas, nii et üleliia kriitiline ei saa olla. Eraldi mainimist vääriks siiski kurikuulus istumissaal. Muuk ja Tuuslam olid endale tekipileti hankinud selle tõttu, et igas laevas on olemas istumissaal. Ka selles laevas oli olemas istumissaal. Viited juhatasid reisijaid kuuenda deki ahtrisse. Trepid viisid aga kuuenda teki vööri. Küsiti retseptsioonist - kuidas saame istumissaali. Retseptsioon juhatas, et minge palatitest mööda ja paremalt ja peale klaasuksi treppidest üles. Muuk ja Tuuslam läksid. Jõudsid konveretsisaali, mitte istumissaali. Otsisid. Otsisid veel. Ja lõpuks nurga taga, vineerseina varjus oli seina peale maalitud lennukiiste ja inimese shabloon. Muuk manas endale silme ette õndsa kujutelma: suur saal, hele valgus, tumesinisest sametist istmed, mis nagu tugitool suured ja laiad on ning mille sisse ennast unne kerida võib. Astusid reisijad istumissaali uksest sisse.... Tuuslam röökis naerda. Muuk seisis, suu lahti, ja ei osanud mitte midagi öelda.
1. sovjetiaegsed toolid võidunud pepukohtade ja küünarnukkidega
2. metallist toed ümber võidunud pepukohtade
3. määrdunud helepruunid seinad
4. hämarus
5. ei ühtegi hinge
6. ühesõnaga - STARTREK. Kalalaeva istumissaal oli nagu startrek.

Sellegipoolest. Stockholmi sai. Ja oli siis reede õhtu. Laupäeval käidi linnapeal. Pühapäeval käidi linnapeal. Ja pühapäeva õhtul tagasi Paldiskisse. Üles, allaaaa, üüüüülleeesss, allaaaa... ja siiamaani käib Muuki pea ringi ja arvuti tema töölaual kõigub üles ja alla.
Loodame, et homme on geograafiline tasakaal paigas.
Maailm enam ei kõigu.
Ja pea enam ei valuta.

Peaagu tsensuurivaba

Tuuslami ja Muuki veetsees on põrandaküte. Seal on ka oranzhid ja rohelised ja tumesinised kahhelplaadid, dushiiosa ja veetsee osa. Seal oli kunagi kolmeaastane mädanik, mille eelmise korteriomaniku alumised naabrid avastasid (vihje: vett kallas ojadena alla) ja millest ka Muukile väga peenetundeliselt teavitati kui ta oma elu esimest pikka dushi uues kodus võttis (vihje: allkorruse Aivar tuli rusikatega üles ust taguma ja karjuma, et no nüüd on küll Ülemiste all korrusel lahti; Muuk muidugi ei saanud aru, mida ta täpselt silmas pidas ja karjus vastu, et ta ei saa hetkel Aivari probleeme lahendada, sest ta on parasjagu alasti ja niisuguses olukus ust ei ava). Mädanik sai likvideeritud enne kurikuulsat Londonimaa reisi peaaegu aasta tagasi jaanuaris. Muuk käis elus esimest korda ehituspoes ja otsis vetoniiti. Oli raske. Ehituspoe tädid olid kurjad. Muuk sai trauma. Aga põrand sai terveks. Seda viimast loomulikult tänu Tuuslamile ja ehk pisut ka tehnikaülikoolile, mis inimestele niivõrd tänuväärseid teadmisi õpetab. Ja muidugi tänu ka pr Vahterile, kes peale südaööd mädanikulammutustöödele appi tuli. Peale mädanikumälestuse on selles veetsees ka huultejälgede mälestus. Muuk kaunistas veetse kahhelplaatidest seinu umbes seitse aastat vana tumepunase huulepulga jälgedega. Üks nendest on siiamaani alles. See ei tule maha. Peale huulejälgede on seal ka auru ja veini ja foto ja .... mälestused. Võib isegi mõelda, et Muuki ja Tuuslami veetsee murdkriips dush on üks eriti seksikas koht: seal on vaade kööki, värvilised plaadid, aur, vein, seks ja foto.
Mõeldes kõikidele nendele mälestustele, täna kell 00:03...
Muuk: "Tuuslam, veetsees lõhnab täna imelikult."
Tuuslam: "Jah. Sul on täiesti õigus."
Muuk: "Kuidagi ... kirjeldamatult imelikult."
Tuuslam: "Mhmh. Mul kukkus veetsee-vahu-rull sinna alla... vee sisse..."
Muuk: "Eeee... sinna päris sisse?"
Tuuslam: "Mhmh. Ja ma läksin sellele sinna järgi.... Ja kujutad ette: vesi seal sees oli tulikuum!"
Muuk: "Appi!"
Tuuslam: "Põrandaküte on meie veetsevee keema ajanud!"
Muuk: "**** keeb!"
Tuuslam: "Ja kuidas veel!"

Ühel kenal pühapäeval. Endine kodu.

Töö teki all

Mida teha kui on pühapäeva öö vastu esmaspäeva ja magada ei saa? Olen lamanud voodis umbes 40 minutit täiesti tulutult. Pea on mõtteid täis... äratus kell 7, tööle, inimestele tööd kätte, koosolekule, teisele koosolekule, kolmandale koosolekule, istungid, istungid, istungid, ilmselt ei jõua ma homme midagi lõunaks süüa, ilmselt algab ajaarvamine hetkest umbes pool seitse õhtul, siis kui pea valutab, asju on korda saadetud, süda on paha ja ka siis kell pool seitse on vaja poodi minna ja sealt rootsimaale vana tallinnat kaasa osta, sest teisipäeval on trenn ja kolmapäeval on koolitus ja neljapäeval on koolitus ja reedel on juba minna vaja. Süsteem ja programm, programm ja süsteem, mõelda ei jõua, kui.. siis ainult pühapäeva öösiti. Igasugused mõtted röövivad une ja rahu. Inimene lamab voodis, teki all ja mõtleb. Mõtleb, filmist mis just on nähtud, mõtleb reedeõhtusest üritusest, milles saavutati täiesti ebaadekvaatne seisund ja mille tõttu veel siiamaani piinlik on, mõtleb seksist, mõtleb lõhnadest ja kloorist, mis päeval ujulas oli ja silma tungis, mõtleb eile öösel nähtud unenäost ja lapsevanematest, sõpradest ja sellest, et aafrika köögis oli üsna hea söök, mõtleb tulevikust ja tööst ja suvest ja reisist, mõtleb fotost, mõtleb rootsimaast, mõtleb sellest, et janu on, aga ei viitsi midagi jooma minna, pealegi, vist ei olegi midagi juua, mõtleb lokkidest, mõtleb oktoobri kuust kahetuhande viiendal aastal... mõtleb, segamini ja pikalt, minooris ja mazhooris...

Camera! Action!

Eestimaa novembrikuu ilmad tekitavad tunde nagu elaks kellegi tagumikus. Pime, udune, rõve, vastik. Eriti vastikud on need ilmad siis kui neid on vaja taluda välistes oludes öösel ca 6 tundi järjest. Muukil õnnestus seda eile teha. Toimusid järjekordsed suurepärase shedöövri võtted, kohale oli kutsutud kamp asjatundjaid, kes igaüks oma rada siblisid... operaator, valgus, sajad juhtmed, duublid, camera, action, kõnd, vihm, külm, külm, külm, külm, kkkkkkülmmm. Vändati 90 sekundilist reklaamfilmi. Muuk oli nii tellija kui staaar. Nimelt pöördus tubli produktsioonifirma Muuki poole, et kas ta saaks massistseenist osa võtta. Noh. Mida see Muuk siis ikka vastata oskas: kui filmi kvaliteet sellest tublivõrra tõuseb, siis oleme nõus. Ihu ja hing tuleb anda tänapäeva reklaamimaastikul... Muuk muidugi mõtles, et noh, mis seal siis ikka, olen massis, üks võte, kui palju see ikka aega võib võtta. Aga. Ei olnud teps mitte nii. Kokku pidi taluma Eestimaa novembrikuu ilma viis tundi järjest ja ilma salli, mütsi ja kinnasteta, sest idee oli näidata varajast ja sooja sügist. Haa. Normaalne. Muuki ülesanne seisnes peamiselt kõndimises ja naeratamises. Ta sai hiilgavalt hakkama. Liiga hiigavalt, sest tema kandiline nägu täidab nüüd 4 sekundit ja suures plaanis. Normaalne. Loomulikult mõtles Muuk selle peale, et kuidas, oh kuidas niisugune ettevõtmine tema kredibiilsusele mõjub. Samas, lugu, millest ta osa võttis ei ole miski Chillit Gang Bang, vaid sootuks midagi ebamaisemat. Niisiis, ehk ei ole hull. Ehk ei ole. Ehk ei ole ... Esinemine algas kell 01.00. Kell 03.15 sõi Muuk ära kaks tükki Kalevi küpsiste ja rosinatega shokolaadi (ei olnud hea, muideks) ja siis väntas edasi. Kell 4.48 saatis ta kodust paar meili, tegi endale hõõgveini, soojendas oma liikmeid dushi all, tundis, kuidas külm temast kõvasti kinni oli haaranud ja läks magama. Uni oli udune nagu soo aovalges. Uni justkui oli ja justkui ei olnud. Kell 7.00 tuli pissihäda. Vein. Pissihädaga magada ei saa, niisiis tuli seal ikkagi ära käia. Kell 10.15 helises telefon. Kohtumine lükati edasi - väga hea! Muuk magas veel pool tundi ja hakkas siis tööd tegema.
Praegu on Muuki meeltekujutluses suur ja soe riisipuding. Magus. Rosinatega. Piima ja vaniljega tehtud. Sööks seda. Vaataks Briget Jones`i ja jääks siis magama. Üles ärgates oleks väljas päike ja hea ja soe. Muuk hõiskaks rõivad ja jookseks välja pildistama.
Õnnis unelm....

Tähelepanekud

1. Keila tervisekeskusest võib õhust rasedaks jääda. Pikemalt sellestsamast. Muuk ja Tuuslam käisid sel pühapäeval ujumas. Esialgu manas nende ajudes kujule võimas plaan minna Kalevi ujulasse spa mõnusid nautima. Jõudsid nemad sinna ja kell oli ca 7 õhtul. Kalevi spa oli murdu rahvas täis ja Marta Vaarik pidi Tuuslami pisikesest autost oma suure ja suitseva jeepiga üle sõitma. Seepeale otsustas vanapaar, et Kalevi spa-sse luid loksutama minna ei kõlba. Mõtted: Tabasalu, Pirita, Nõmme - Tabasalu on külm ja igav, Pirita on vana ja kulunud, Nõmme on nõme. Otsus: Keila tervisekeskus. Suurte lootustega sõideti sinna kohale, trotsiti pimedaid teeolusid ja Tuuslami kõntaseid autolaternaid, kissitati silmi, Muuk karjus: rebane! Rebane! Ära sõida! Tuuslam ei sõitnud. Jõuti lõpuks suurde valgesse asutussse, millel klaasid ees olid. Tädi istus leti ääres ja tahtis 85 krooni näo eest sisse kasseerida. Kasseeris. Pilet oli triipkoodiga nagu kinno läheks. Triipkoodi pidi hõõrumismasinast läbi laskma. Laskuti trepist alla graderoobi suunas. Teekonnal sattus ninna pisike hais: settinud vesi, jalanõud ja kellegi röga. Jõuti jalanõude äravõtmiskohta. Suured mustad kollised matid. Nõud pudenesid jalast. Uks tehti lahti. Ukse taga suured suurtega mehed, helevalge rätik ees. Hirm. Hirm. Põgenemine. Tuuslam ja Muuk jooksid riietusruumi kõige tagumisse osta ja võtsid seal ennast paljaks. Trikoo selga ja läbi üldise haisu dušširuumi. Dušširuum koosnes suures osas kellegi karvadest, kellegi ärapetsud vahust, kellegi nohust, kellegi settinud veesti ja pissilõhnast. Pole hullu. Nina kahe pöidlaga kinni ja saab pestud küll. Õlad märjad, sammusid Muuk ja Tuuslam trotsides ujumisruumi. Seal oli suur bassein sinise veega ja väiksem bassein sooja veega ja üls toru ja üks mullivann. Väiksemas basseinis oli klooriaste nii suur, et jalga sisse pannes ei julgenud seda sealt enam välja tõsta - äkki pole nahka enam peal... Toru oli poolkõva. Natuke libises. Muud midagi. Üldiselt oli ujumiseruumis külm ja otsustai minna sauna soojenema. Tuuslam kõrvetas siis ennast seal kõva pool tundi ja siis läks trenniks. Võidu tehti kümme otsa, hingeldati ja uuesti pesemiseruumi nina pöialdega kinni ja siis riideid vahetama. Uue värsusena tervitas riietevahetamisruumis meeste seksuaalaktsioonis vabaneva kehavedeliku aroom. Riideid vahetati ekstra kiirusega. Karvamüts pähe. Välja. Ära.
Niisiis, kui ei ole soovi riietevahemisruumis õhust rasedaks jääda, siis ei soovita Keila suurepärasesse tervisekeskusesse oma tervist parandama minna.
2. Good Year`il on nüüd 5% paremad rehvid. Muuk nägi seda suurepärast reklaami ühe bussi tagumiku peal. Kuidas seda nüüd mõista? Good Year lisas oma talverehvidele ühe naela ja nüüd saab väida, et neil on 5% paremad rehvid? Aplaus. Pole midagi öelda. Ilmselt tuleb kevadhooajal Leibur välja väitega, et neil on nüüd 5% parem rosinasai. :))))
3. Sülearvuti ML N350 0n antud vabasse müüki. Alghind 10500 krooni. Soovijatel pöörduda aadressile monza@neti.ee
Muidu on tore.
Tööd on palju.
Teeme tööd, tõuseme vara üles ja lähme hilja magama.

Talved

Täna on esimene päev sellel hooajal, mil Tõllukodu sai enda ahjule sooja sisse. Sai ostetud sületäis lepapuid ja nüüd on see terve sületäis ka ära põletatud. Tuuslam magab juba. Ahi praksub suurest soojusest ja mina olen tundelises keskmikus. Istun ja kirjutan. Ei ole justkui mingisugust tunnet homse suhtes, uue töörügala algus ikkagi, aga tunnet ei ole. Ilmselt siis tuleb üks järjekordselt topeltkordselt tegus nädal. Niisugune nädal, et ei jõua taas hetkekski maha istuda, et mõelda, milleks see kõik, milleks mina ja milleks maailm ja milleks teevad inimesed nii nagu nad teevad... joovad mahla, söövad kanasnitselit ja rügavad tööd...
Ootan suuremaid pakaseid. Sel aastal on tunne nagu suvi oleks vahele jäänud. Mäletan eelmist talve. Eelmise talve meloodia oli Mew ja Snow Brigade. Selle laulu röökides kihutasin jõululaupeva öösel kell enne kahteteist Tuuslamit vargima tema lugupeetud lapsevanema ema kodust. Asus see Tallinnast pisut eemal, mitte väga kaugel. Tegelikult ei olnud mul pikka plaani sinna minna. Olin just lõpetanud enda Lapsevanema juures õhtusöögid, kingitused ja koogid. Hakkasin Tõllukodusse minema, tükk tühja tunnet oli sees... Ei olnud mul siis just sügavat soovi üksi oma kaheinimese voodisse ronida, niisiis läksingi; mõtlesin, et sõidan. Mõtlesin, et lihtsalt sõidan sinna lähedale. Mere lähedale. Kuulan külma õhtut iseenda sisse ja lihtsalt olen. Und ei oleks niikuinii tulnud. Sõitsingi. Peatasin auto. Meri ei teinud ühtegi häält. Taevas röökis tähti kiirgada. Astusin autost välja ja vaatasin, kuidas mu hingeõhk külma sisse ära kaob. Kõhe hakkas. Istusin auto sisse tagasi ja hakkasin linna poole sõitma. Paari kilomeetri pärast peatasin auto uuesti. Mõtlesin, et saadan Tuuslamile sõnumi, et olen tegelikult lähedal ja soovin ilusat jõuluõhtut. Trükkisin sõnumi telefoni sisse. Saatsin selle ära. Ootasin paar minutit, lootuses et ta vastab. Vaikus. Hakkasin uuesti kodu poole minema. Järksu helises telefon ja Tuuslam kisas sellesse: "Kuhu sa lähed?! Tule siia!" Mina: "Ma ei saa ju tulla. Sina oled seal ja mina ei saa sinna tulla. Keegi ju ei teagi mind ja jõulud on perekondlik istumine.... Ma ei saa ju niimoodi kutsumata sisse sadada..." Tuuslam: "Hmmm... no ma tulen siis välja!" Mina: "Hull." Tuuslam: "Mis siis." Mina: "Olen Seal." 23:35 jõudsin Sinna. Tagasi mere juurde. Istusin ja süda kloppis sees. Mõtlesin, et kuidas ta niiviisi tulla saab... ? Kahekümne inimese seast? Hiilib lihtsalt välja ööpimeduses... Ootasin. Ooootasin. Aeg justkui seisis paigal ja irvitas minu pihta. Viie minuti pärast nägin tagavaate peeglist jooksust ähkivat figuuri. Tuuslam oli teel. Mõne hetkega oli ta autos sees ja värises oma teo peale tagasi mõeldes. Olime. Mõni aeg. Rääkisime jõuludest. Käisime käest-kinni lähedal oleval surnuaial Tuuslami vanaisale head und soovimas. Kell oli kaksteist kahekümne kolmanda detsembrikuu öösel. Varbad ja näpuotsad olid külmast kanged ja silmad olid koosolemisetundest märjad...

Oli niisugune päev nagu pühapäev. Juhtus niisugune koht nagu Paldiski.

Ja lumehelbed lendasid keelele

Muuk on koju jõudnud ja ära söönud pool kasukat ja terve doktorivorsti leiva. Viimane tükk leivast käib veel mööda kurgulage libedalt ringi. Neelatus. Heaaa. Üldiselt on viimasel ajal üleüldse hea neelatada. Enam ei ole valus. Enam ei ole paha ja häda ka pole enam. Igati tore on.
Viimased kolm nädalat on Muuk tööl elanud. Ta on tööd teinud ja kui pole tööd teinud, siis on tööd öösel unes näinud ja kui ta parasjagu pole maganud, siis on ta tööst mõelnud. Jube põnev elu. Brändid elavad Muugi peas. Brändid on siin ja seal ja tahavad saada oma aega.
Ja siis tuli hommik ja siis tuli õhtu ja lumetorm ja lumehelbed lendasid keelele....

Keskhommik

Märgid...

Töönarkomaania

Muuk VÕTTIS endale nüüd JULMALT aja, et kirjutada. Tänasel nädalal on niigi tehtud 12h tööpäevi terve nädala ulatuses. Maailm on hukkas! Maailm on hukkas! Ilmad lähevad aina külmemaks ja külmemaks. Vein läheb aina paremaks ja paremaks. Eriti punane vein. Eriti Berigneri vein. See on niisugune, mida Muuk lihtsalt NAUTIDA võib... klaas-klaas-klaas-klaas haaval. Sellest hakkab hea-heaaa-heaaaa.
Üldiselt on asjad nii, et Muukil on silmad punased ja väsinud. Ta on käinud Tartust ja ostnud endale sealt imekena rohelise pluusi, millel on värvilisel lilled ja needid peal. Pluusi käib kinni trukkidega, nii et seda on ka imehea lahti saada ;).
Blondiin pakkus täna hommikul kohvi karamelle ja reklaamis juurde, et kui neid kaks tükki ära sööd, siis on koffeiini laks. Muuk siis krabas. Aga sai ainult ühe kätte. Jube hea maitsega oli. Muuk lutsutas kommi suus ja rääkis: "Jubbbee.... monus on... see ju justkui sullab suuusss...". Vaja on teha veel kakssada asja. Vaja kirjutada kolmsada e-maili ja teha nelisada telefonikõnet. Fotograafiga vaja kell üks kokku saada. Film on vaja linti saada. Ühesõnaga, lõbus on.

Tartu sügis ja lehed ja kollased lehed ja veel palju lehti ja õõvastav alma mater irreaalsuses ehk unes.

Jadareaktsioon

Mõnikord on koosolekutel niisugune tunne, et Muuk lõhestub. Üks osa Muukist istub nõupidamiste laua taga ja teine lendab selle laua kohal kõrgelt ringi. Lendab ja eemaldub ja eemaldub ja eemaldub ja siis ta näeb, kuidas pool linnaosa istub koosolekutel oma kuubikutes, katused ja seinu ei ole enam, Muuk näeb nendest läbi... Kõik istuvad ja räägivad tähtsat juttu ja ajavad tähtsat asja. Tekib jadareaktsioon. Koosolijad kõrgitavad oma elustandardeid. Hammasratas haakub.
Muuk mõtleb selle peale veel kord ja naaseb tagasi oma lõhestunud kehasse.

Kas Muuk on imelik?

Põhjus, miks Muuk sellele küsimusele praegu mõtlema hakkas on järgmine... või... tegelikult on neid mitu, aga see järgmine siiski on see kõige esimene. Järgmine: kas inimesed näevad 10 minutit enne orgasmi nägemusi? Niisuguseid fresko stiilis maale? Värvilisi? Hästi palju värvilisi maale? Iga kord erinevaid? Kord tumesiniseid kollaste triipude ja majade ja pisikeste inimestega majade sees ja suitsutorudega, millest tuleb helehalli tossu tähistaevasse ja siis maal hakkab liikuma .. tähed säravad, suits aurab, inimesed liiguvad ja elavad oma pisikesi/suuri elusid? Kord päikesekollaseid, lindude ja päikese enda ja lõõmamisega? Kord punastes toonides Rubenslikke akte? Kord virmalisi? Kord maalitud jaapani sumomaadlejaid rasvavoltide, pisikeste pilusilmade, hobusesabade ja stringidega? Või lihtsalt loodust? Või lihtsalt maalitud punaseid huuli, mis vaevalt rääkima hakkavad? Huuled, mis liiguvad ja justkui ütlevad midagi, aga sellest, mida nad konkreetselt ütlevad, ei saa aru.... ?

Kas Sa muinasjuttudesse usud?

Seljas helesinine jakk ja triibuline helesinine pluusi ja lühikeste varrukatega õrn t-särk olümpiamängude sümboliga ja jalas peaagu lõhkised teksad ja kollased saapad ja leemendades ja pooleli päikest nautides istub Muuk oma pruuni laua taga. Töö on Muuki enda alla tõmmanud. Töö on ta ära õginud koos viimsete sulgede ja karvadega. Töö irvitab suure halli massina kuskil kaugel nurgas ja parastab... ahhhaa! Kätte sain Su! Kätte sain! Olidki kaua ära. Oligi Sul liiga hea seal kodus passida ja oma kaotatud mandleid taga nutta!
Muuki ajaplaan:
1. esmaspäev - TÖÖ, 10h.
2. teisipäev - TÖÖ, 13h.
3. kolmapäev - TÖÖ, 10h.
4. neljapäev - TÖÖ, 12h.
5. reede - TÖÖ, ongoing.

Neljapäeva kohta lisaks veel nii palju, et Muuk sai neljapäeva õhtust sähvaka vastu seljanärvi. Kell pool viis algas koosolek ühe filmitootjaga, mis kestis sujuvalt kella poole üheksani välja. Räägiti filmist ja filmidest, suhetest, psühholoogiast, muusikast, allegooriast, elust ja nautimisest, lumelaudadest Mont Blanck´i all, suurtest pidusöökidest, Itaaliast, veinidest, lingvistikast... ja Muuk tundis ennast ääretult muhavalt ja hästi inimeste seltskonnas, kes naudivad teha täpselt seda, millega nad sel hetkel ja oma elus üldiselt tegelevad. Inimestel on stiimul ja tahe ja süda ja tarkus. Hea on niisuguseid inimesi enda ümber tajuda. See taju on kui virmalised. Tume, tume taevalaotus, tähed, hea, kerge hingata, palju õhku, palju mõtteid ja ... inimesed nagu virmalised selles laotuses. Säravad sünergias. Mõnus.
Sellest keskustelust kerkis üles ka põnev küsimus: kas on see hea või halb, et eesti keeles ei saa inimesest rääkimisel tema soost aimu? See tähendab, et inimese kohta refereeritakse sõnaga "tema" ja sõna "tema" ei anna infot selle kohta, kas inimene on meessoost või naissoost. Samas inglise keeles on siis tegemist sõnadega him ja her, vene keeles on ja ona jne. Muuk leidis, et niisugune anonüümsus on väga hea. Loomulikult. Muidu kaob põnevus ära.
Ja üldiselt tuleb PÖFFi raames linale film "Vägev võlur", mis on Nutteri ja Klenskajaga peaosas Eesti, Rootsi, Pranstsuse koostöö projekt. Inimesed kiidavad. Tuleb vaatama minna. Pidi olema muinasjutt täiskasvanutele. Ja muinasjutud on maagilised... ilusad... lootusrikkad.