Ida-Eesti, kuidas elad? Neljas osa.

Tuuslam: "Näe-näe. Suitsukala putka on seal! Teeme peatuse!"
Elia: "Tuuslam, neid putkasid tuleb siin veel vähemalt kaksteist."
Tuuslam: "Okei. Siis sõidame veel veidi."
Muuk võttis vahepeal teadmiseks, et peatutakse suitsukala putkas ja ostetakse suurde sinisesse kala. Hkmmm... kala, mille ilmselt ei ole mingisugust vaakum-pakendit, mis on üsna naturaalne ja lõhnab...
Kümme minutit sõitis suur sinine veel mööda maanteed Alatskivi poole edasi kui sattus ette suur silt KALA ning masin peatati. Müüa oli igasuguses suuruses erinevaid suitsetatud kalasid. Muuk läks ostis tomatit ja kabatshokki, Co hankis kalad. Kohtuti viie minuti pärast auto juures. Vanama oli veendunud, et luts on hoopis angerjas. Muuk ei mäleta, kas seda kala ka hangiti või mitte.
Siis saabus Alatskivi ja kõrts. Ja kõrtsis saabus pealinna salat ning heeringaleib.
Muuk ei jõudnud ära oodata, millal ükskord AmbulARTooriumisse jõutakse. Alatskivilt oli sinna veel kiviga visata. Aga täpseid maja mõõte või asukohta Muuk ju ei teadnud. Seega arvaski ta iga maja nurga taga, et no nüüd tuleb õige koht. Ja niimoodi umber tosin korda.
Peipsiäärsete külade võlu on hämmastav. Möödasõites olid teeääres palistatud sibulapärgadega, majad punased-kollased-lillad-rohelised, palju värve, palju päikest, palju ehedat inimest. Kunstihoone ise oli SUUR. Hoone ees oli astmeline trepp, nagu korralikule kunstigaleriile kohane. Uks oli kollase-lilla-sinise segu. Seina peale oli väikse raami sisse käsitsi maalitud hoone pühalik nimi. Maja asus teiste majade keskel. Nagu kõik majad Kasepää külas. Naaber oli paar meetrit sinna või siia. Inimesed sõbralikud. Kõik teavad kõike ja kõigist. Õhus oli tunda värskete kurkide, tilli ja sibulate uimastavat lõhna. Maja uks avati ning seltskond astus sisse. Näitus tabas neid kohe esimesel sammul.... fotod kohalikest musta äärisega ja raamitud. Fotod naistest, meestest, nende kassidest ja lastest. Fotod paatidest ja paadikuuridest ja talvel nööri peal kuivavatest aluspükstest, Peipsi ääres stringe ei kanta, räägiti; fotod kurbuses ja naerust ja usust ja hädast. Fotod vaesusest. Fotod surmast. Lilla mantliga vanatädi kummardas kadunukese haua juurde pingile. Hüvastijätt. Teekonna lõpp. Fotod puuriitadest ja värvidest ja pinkidest. Fotod joodikutest ja kalameestest. Igal fotol on oma lugu. Hea lugu jääb alati meelde. Ja see näitus jäi meelde. Väga ehe tundus. Eriti inimesele, kes ei ole enne niisugusesse kohta sattunud. Tabatud oli eelkõige erinevusi, kontraste meie, tallinlaste, igapäevaeluga võrreldes. Kas selle küla enda ehe pale ka kohalikele hea tundus? Kes seda teab... Ehk oli nägu liiga vahetu. Ja kortse liiga palju.
Loomekeeled räägivad, et selles majas on kuusteist tuba. Väidetavalt ei ole tubade arvu kunagi üle loetud ning kuusteist on vaid eeldatav number. Muuk eksis oma sealoleku ajal vähemalt kaks korda ära. Väga lõbus eksimine oli. Teise korruse tubadel oli mingisugune keerdkäik sees. Olgugi, et soov oli minna vasakule, sattusid ikka paremale ;).
Õhtused tabamused enne pimedat:

Ida-Eesti, kuidas elad? Kolmas osa.

Viimasti korda kui Muuk Peipsi kõige ilusamas rannas - Kauksis käis, oli ta kaheksateistaastane ning seal peeti keskkooli lõpupidu. Minek oli bussiga ja Muuk ei saanud kaasa minna, sest tal oli eelnevalt kokku lepitud kohtumine härra Lennart Meri`ga, kelle kätt sai surutud ja kes talle ütles, et ta olevat justkui naabrimaja tüdruk :))). Ääretult inspireeriv ja tore kogemus. Peale käesurumist lubas tollase kooli diretor neiu ise Peipsi äärde ära viia. Sõit tundus jube pikk. Ja kui Muuk direktoriga kohale jõudis, oli pidu juba alanud. Mäletan siiamaani eriti selgelt, kuidas Peipsi sinised-roosad-erepunased-kollased veed horisondil samasuguse taevaga kokku sulasid. Ei ühtegi lainetust. Ei ühtegi hingust. Rahu, vaikus ja ilu. Niisugune oligi Muuki esimene Peipsi kogemus.
Co hakkas Peipsi poole kulgema siis kui Kreenholmi manufaktuurile oli ring peale tehtud. Suured hooned. Hoonete vastas oli suhteliselt väsinud olemisega maja, mille seinale oli keegi mõnikümmend aastat tagasi kinnitanud sildi: dom obrassovava porjatka! :))) Nali missugune. Maja ise oli muidugi kenasti ehitatud ja arhitektuuritatud. Peale Kreenholmi sõit Narva Statoili - 3 pakki vänget nätsu, et tee peal magama ei jääks ja pojeehali! Muuk nõudis, et autos kuulataks valjult Muse´i. See ansambel annab alati audioorgasmi. Ka see kord. Oli vist see paar tundi, kui jõuti Kauksisse. Võibolla oli ka vähem, täpselt ei mäleta. Päike lõõmas, männipuud lasid okkaid sahistada, randa viis jalgtee, kaherealine küll ja autod võisid ka sellel sõita... Suur sinine jäi parkimisväljakule maha. Inimesed läksid aina edasi ja edasi ja edasi kuni .... tuul ja meri ja kuldsed Peipsi liivad....mmmmmmmmmmm. Vesi oli supersoe! Jube hea oli olla! Muuk läks alasti joostes vette. Lained laksusid üle pea. Taevas tuli lähemale alla ja Muuk ei kartnud üldse enam. Mõnikord juhtub, et Muuk kardab suuri ja tumedaid veekogusid. Mai kuus juhtus nii. Läks vette, sibas meetri jagu ja siis uuesti tagasi. Aga Peipsi ääres on asjalood ikka teisiti. Vanama sai muidugi külmakrambid, Elia ujus nagu delfiin parimates aastates, möödus tund, inimesed väljusid veest ning naasesid jahedatena suure sinise juurde.
Algas jaht suitsukalale, tomatitele, joogile, söögile ja vanausulistele.... ;)

To be continued...

Ida-Eesti, kuidas elad? Teine osa.

Hädavaevu sai Muuk pilkases pimedas kitsastel Narva tänavatel hrushovka ette ära pargitud. Co oli uhke Muuki üle ;). Hädavaevu sai Co oma kompsud Muuki suurest sinisest kätte, Vanamast paistsid ainult pisikesed pruunid jalad, kui ta oma suurte tekkide ja virna kottidega mööda kitsaid trepiastmeid ülespoole minema hakkas. Muuk oli solidaarne ja pakkus abi. Sai Vanamalt kätte suure teki ning sammus sellega Vanamale järgi. Korter ise oli täiesti aita-ennast-ise formaadis ehk sisaldas euroremonti ja kõiki muid mugavusi. Teleka pani Elia kahvliga käima ja saime Narvas ETVd vaadata. Nii õilis eestlase tunne tuli peale. Kümme minutit peale kohalejõudmist hakkas Vanama nägu üha enam pilve kiskuma. Ühtegi sõna ei lausunud enam. Ühtäkki tõusis ta toolilt ja sammus otsejoones vakuumkliineri juurde. Hääled sisse ja tööle! Kõik surnud kärbselaibad sai torust sisse imetud. Puhtus on ju ikkagi au sees! Ja tuleb tunnistada, et Narva linnas oli väga palju mutukaid-putukaid-liibuvaid satikaid-mardikaid-kitiinkestaga põrinaid ja muid loomi. Veerand kogu Narva linna loomadest oli meie lahtisest aknast sisse lennanud ja pesitses nüüd seina peal lambi juures. Teine veerand oli sisse lennanud umber kolm päeva enne meie saabumist ning lamas surnult erinevates kohtades. Vanama sai krambid ja pidi laibad ära koristama. Eraldi tasub mainimist Vanama voodi ehk sandwitch. Voodi oli suur potisinine nahast diivan, mis laiali pressides lahti käis. Elia ja Tuuslam kangutasin nii, et potisinine moodustas üsna huumoririkka koosluse tomatipunasega nende nägudel. Siiski krääääksuga saadi voodi lahti. Peale jõupingutust jäi lahtine sandwitch kurjakuulutavalt kõikuma ja tundus nagu ähvardaks ta iga sekundi pealt lataki uuesti ennast kokku lüüa. Vanama siiski julges sinna ennast asetada ja Muuk käis öösiti kontrollimas, kas Vanama on veel elus ja kas sandwitch on lahti püsinud. Vene keeles võib niisugust voodit nimetada veel karakatitsaks. Aga tegelikult oli väga vahva. Kodu oli lebatav, karakatitsa pidas ennast kenasti üleval, vannitoa vesi käis vist gaasiga (Tuuslam toimetas seal midagi suure valge kapi juures ja hõikas, et nüüd on soe vesi olemas. Muuk käis dushi all ja vaatas, et kapi sees põleb elus tuli. Soe vesi Narva moodi, ilmselt), magamistoas oli hiigelvoodi-seksodroom-disco lights. Ees oli ilus Narva öö ja veel ilusam Narva hommik.

Kell 1100 oli Co Narva Pappa Pizzas. Äärmiselt tore koht. Kohvi peale tehti ämblikuvõrgu-kujuline kaunistus shokolaadist. Mmmmm :))). Muuk oli õnnelik seal kohas. Siis tuli tiir Narva linnas. Inimesed hüppasid õhku.

Piiripunkti juures olid erinevad hoiatussildid, et siia ei tohi tegelikult tulla.

Sai käidud Narva jõe ääres, kus ühel pool oli Narva linnus ja teisel pool Ivangorodi linnus. Eesti lipp lehvis täies trikolooris, Vene lipp oli luitunud ja loju. Muuk leidis jõe veerult kummardavaid inimesi....

Jah. Narva linnas on elu teistmoodi. See ei ole Eesti, see ei ole ka Venemaa. See on midagi vahepealset. Inimesed, kes seal elavad ei käsitle ennast ei venelaste, ega ka sajaprotsendiliselt eestlastena. Mõned on sundseisus - neil on Eesti kodakondsus, seega kui nad isegi tahaksid, siis Venemaale nad tagasi minna ei saa. Samas kohati pole tuju ka Eestimaal edasi elada. Narva on justkui väike omaette riik, kus on oma seadused. Inimesed on valdavalt umbkeelsed venelased, poepidajad, teenindajad, kooliõpetajad, kingsepad, ehitajad, kes käivad mujal tööl. Inimesed on ka valdavalt väga sõbralikud, ent siiski tänapäeva erinevate inimvormide suhtes sallimatumad kui pealinlased. Nendel on oma moraal ja oma viis, kuidas elu käima peab. Narvat nimetatakse ka Eestimaa Las Vegaseks. Ei ole ime, kui ühel tänaval on näiteks neli kasiinot. Kõik erinevad ja igas ühes on toimumas mingisugune mäng. Ilmselt on see täiesti tavaline, et inimene paneb kuus mingisuguse osa oma sissetulekust kõrvale ning läheb kasiinosse õnne proovima. Puhas meelelahutus. Põgenemine unistuste maailma.

Ka Sillamäe on täiesti omaette territoorium. See on justkui mälestus kunagisest pürgimusest taeva ja täiusliku arhitektuuri poole. Stalini-aegsed elamud palistavad Sillamäe promenaadi. Park on, istekohad on, vanatädid zongleerivad keppidega ning teevad teineteisele silma. Muuk & Co jõi pargipingil Coolerit ning tuli lagedale bisnes-plaaniga: Sillamäele tuleks luua Sillamäe-Narva Ühendatud Tampoonitehas. Pakuks konkurentsi Tampaxile ja OB-le. Tampoonid ju kohutavalt kallid! Meie teeksime odavamalt ja lõbusamalt. Sillamäe tampoonid, eksole. Iga tampooni peale kirjutaksime selle päeva sõnumi: "Täna vihma ei saja!", "Täna kohtad kedagi erilist!", "Täna mine loomaaeda!". Eksole vahva! Väledad Sillamäe ja Narva tädikesed hakkasid tampoone tegema. Kui laieneme, siis ostame ära Kreenholmi manufaktuuri hooned ning hakkame eksportima. Eelkõige Venemaale, muidugi. Reklaamklipi mõtlesime ka välja: klipp algab kaadritega sellest, kuidas Sillamäe tublid töötajad tehases tööd teevad, kitlid ees, nägu naerul, väntavad tampoone kokku. Tegevust kommenteerib madalahäälne ja patriootliku kõnemaneeriga meesterahvas. Klipi lõpus toimub interferents, katkestus, lindi vahele kerimine ja järsku oleme kellegi trendiga naisterahva kõrval, kes päikesepaistel ja naeratades mööda City tänavaid käib ning tal ei ole elus ühtegi muret, ei ainust probleemi, mis tema südant valdaks. Miks? Kuidas see võimalik on? Aga sellepärast, et tema kasutab Sillamäe tampoone. ;)

Kell 1600 sai Sillamägi otsa. Siis tuli Sinimägi ja kalmistu.

Kell 1700 jõuti Narva jõesuusse. Milline rand, milline melu! Rannas oli mitu baari. Seltskond külastas nendest kahte. Üks oli suur ja seal sai tantsida. Teine oli Beach Bar ja see oli suunatud pigem karaokele ja kokteilidele. Esimest ei tehtud, teist aga küll. Kui kunagi Eestimaale soojad ilmad tagasi tulevad, siis võib minna Narva Jõesuusse rannamõnusid nautima. Rand on oivaline, inimesed lõbusad ja muretud, pakutakse huvitavaid sööke ja jooke. Ei ole rahvamasse, ei ole rabelemist... rahu, meri, päike...

Päeva kulinaarne tipp saabus õhtul kell 22. Narva linna 100% China söögikohas serveeriti Tuuslamile lammast. Tuuslam sai maitsemeelelise orgasmi. Ei öelnud 45 minutit ühtegi sõna, vaid mälus, silmad kinni ja häirimatult. Teised maitsesid ka. Nad nõustusid Tuuslamiga.

Vaikuses lahkuti koju.

Saabus uni, saabus öö. Homme minek Peipsile....

To be continued...

Ida-Eesti, kuidas elad? Esimene osa.

Õhus on tunda sügist. Loodusroheline ei ole enam nii ere kui enne. Puud-põõsad ei ole enam nii värsked kui enne. Meri ja järv on siiski veel soe. Temperatuur on väga vahelduv. Ja esimest korda mitme kuu jooksul oli hommikul nii pime, nii pime ja nii külm. Prrr! Muuk tahtis selle peale veel sügavamale oma voodiurgu pugeda ning teeselda, et teda ei ole enam olemas. Ta oli kui Alice imedemaal. Nurrus vaikselt oma kookonis ja nägi unenägusid. Nii taevalikult hea oli. Tõllu uni on täiesti fenomen omaette. See sarnaneb visuaalist ülekantud füüsilis-emotsionaali Trainspottingu Rentonile kui too üledoosi tegi. Mees vajus maa sisse, vaip kandus talle järgi, nagu maapeale haud oleks olnud. Mees pooleldi oli ärkvel ja pooleldi oli unes. Niisamamoodi on ka Tõllus magamisega. Voodi nagu tõmbaks endasse. Sügavale, sügavale, sügavamale. Uni saabub momentaalselt ja raskelt. Ronib kontidesse, ajusse. Algab sisekino. Põnev ja ligitõmbav. Tõllus on võimalik kasvõi kaksteist tundi järjest lihtsalt magada. Ja peale ärkamist tahta edasi magada.
Hommikune äratus oli pandud kella poole kaheksaks. Uhh! Kohutav. Muuk tõusis kell pool üheksa. Mhmh. Aga sellegipoolest jõudis ta tööle punkt kell 9, sest temas pesitses kiirete tähtaegade paanika. Ja nüüd ta siis ootab vastuseid. Paanitseb. Hillitseb ennast. Mõtleb Peipsi järve äärsetele vanausulistele.
Nädalavahe tundub nagu oleks juba nädalate kaugusel. See oli kuidagi nii teistsugune. Nagu filmist võetud.
Kell punkt seitse reede õhtul hakkas seltskond Muuk & Co liikuma Narva suunas. Meeleolu oli ülev ;)). Suurele sinisele saadi hääled sisse pandud. Vahter koos kogu oma "elamisega" peaaegu ei mahtunud autosse. Kaasa oli võetud pool magamistoakappi, tekk, pool õllevarudest ja veel üht-teist. Tallinnast väljasõidul sai ostetud kuskilt Statoilist pahaks läinud baguette´id ning suur ringsõit sai alguse.
Esimene peatus: Liimala rand. Kell oli tiksunud siis juba poole kümnendat tundi ning Vahter oli omandanud uue hüüdnime: Vanama ;). Rannas oli ca miinus kakskümmend viis kraadi sooja. Vesi peaagu omandas jääkirmeid ja Muuk ei otsustanud ujuma minna. Visuaalselt oli "asi" siiski üsna kena. ... Smaragd-rohelisi grandiooseid laineid jälgides kükitas Vanama veekogule lähemale ja katsus teda. Ta surus silmad kissitades kinni ning tema nägu väljendas valu. Vesi oli külm. Järgnes röögatus. Ja vaikus. Mets kaikus. Elia seisis jahmunult paari sammu kaugusel. Segadus. Kas Vanama on elus? Äge kätega vehkimine oli tõenduseks sellest, et Vanama on ikkagi elus...
Kell ca üksteist kohaliku NARVA aja järgi jõudis seltskond esimesse Statoili. JA SEAL MÜÜDI ALKOHOLI! Uskumatu! Ukse ees seisis must Mercedes. Selle sees dressipükstega vene keelt kõnelev "härra" rollnokk, kuldketid vehkimas. Muuk & Co ehk Vodkaturistid Tallinnast sisenesid Statoili ja varusid endale KELL ÜKSTEIST ÕHTUL kodusse jooki. Täitsa tore oli. Peale seda seisis ees seiklus Narva linna suurtel ringidel, et üles leida öömaja järgmiseks kaheks ööks. Äärmiselt keeruline ja pime linn. Ilmselt viimane põhjustas esimest. "Kodu" juures ei põlenud ühtegi valgustust. Ainus, mis vähegi ere oli, oli sõna ROSSIJA kuskil kaugel. Elasime täpselt piiripunkti juures. Taamalt paistis Venemaa. Meeleolu oli endiselt ülev.

To be continued...

2 moraali

Tolm ja tahm - see võiks olla tänase päeva koondnimetaja. Jõudis Muuk tööle. Algas suur rahmeldamine kuni mõtles Muuk, et on vaja teatud isik Vahteriga nädalavahetuse detailid läbi rääkida. Et aega polnud, tuli teha efektiiv-kiire randevuu ümber Hauka Pubi puu. Hauka pubi asub teatavasti remonditava Nõmme tee ääres. Vahter kohe infot andma, et vaja sõita Tedre tänavale ja sealt saab pubile ligi. Muuk sõitis. Tuli välja, et Tedre tänav on üks tänav liiga hilja, et pubi peale ära keerata ja et neiu juba autost väljas oli ning poolele teel kombainide ja kappade ja liiva ja sillutise ja tolmu ja suurte higiste töömeeste ja tuule käes sõdimas oli, siis otsustas ta, et hea küll - käime kuni pubini välja. Jõudnud Haukani, tuli välja et, pubi kinni! Niisiis, kiirkõne Vahterile - change of plans. Muuk uuesti autoni tagasi jalutamas, uuesti läbi tuule ja tolmu, seeliku ja plätudega, liiv varba vahel pitsitamas ja tolmukehad silma ronimas. Jõudis autoni. Vahter oli ka seal. Koos otsustati sama Nõmme tee ääres istuvasse Gruusia kööki minna. Jälle tolm ja tahm. Gruusia köök lahti. Toidud - ainult liha ja grill ja pekk ja searasv! Jube! Muukil süda paha. Gruusia grilli kõrval lebatses miski "Hea söök" toidukoht. Lähemale jõudes selgus, et tegemist hamburgeri putkaga. Ei jäänudki muud üle kui autoni tagasi marssida. Muuki varbad olid vahepeal keskkonna olude sunnil halliks tõmbunud. Sellest inspireerituna ei olnud tal ka kõige suurepärasemat tuju eksisteerida. Siiski. Järgmiseks suunaks sai võetud Tammsaare Osmani kebab koht. Neiu sai ummistada naiste veetsee ja seal oma varbad puhtaks pesta. Nii hea! Ja seejärel toitus ta krevetisalatist. See oli söödav. Ühesõnaga kiir-efektiiv lõunast kukkus välja pooleteist-tunnine seiklus tolmu ja liiva sees.
Nii, et ärge lähenege Nõmme teele - ei ole hea mõte.

**

Ja väike terakene veel lõppu - tore on leida enda ümber inimesi, kes inspireerivad olema rohkem, parem, targem, üllam, väärikam, ilusam, hoolivam. Ja tore on seda inspiratsiooni tunda ning teistele edasi anda. Energiavahetus, eksole. Energiavahetusest tekib energiaspiraal, mille tulemusena kõik vahetatava energia osapooled ennast suuremana tunnevad.
Inspireerige ja olge inspireeritud ning ilusad "asjad" hakkavad juhtuma iseenesest.

Ekstreempolaarne nädalavahe

Raju, raju nädalavahe oli. Igas mõttes raju. Ekstreemne ja ebaratsionaalne, samas mõistluslik ja vaoshoitud. Sinusoidid lokkasid igas võimalikus suunas ning pühapäeva öösel tundsin, et olen uuesti elus.

Raju nädalvahe algas juba neljapäeval, mil seltskond reklaamiinimesi otsustas, et on vaja naabermaade reklaamiinimestega kokku saada ja suviseid päevi pidada. Eestlased läksid endale omasel kombel varem kohale, et mitte riskida hilinemisega. Kohalejõudmise protseduuri võeti väga vabalt ning Lätimaale jõuti seiste tundi ja kuus õlut hiljem. Sellest polnud midagi. Bussijuht oli pisut vanaldase flegmaatik hundi moodi. Seisis ja suitsetas. Sõi ja oli vait. Muuk tahtis kolmanda joogi lõpuks bussikõlaritest Chemical Brothers`it lasta, aga võta näpust kõlarid pistsid selle peale kriiskama ning see üritus jäi katki. Selle eest sai lauldud palju erineva sisu ja kõlaga laule Dahlingu poisiga ja muidu ennast hästi tuntud. Esineda on ju ikka tore. Eksole ;).
Kell pool üks maanduti kuskil Läti farmis. Ja sellest ajast saati elab maailmas Farmi-Muuk ja muud Farmi tegelased. Territooriumile oli ära mahutatud kolm suurt hoonet, millel hobuste pildid igal pool kaunistamas. Reklaamiinimesed istusid neljapäeva öösel ühe hoone treppidele ja õhkasid alkoholi juua ning suitsuvortsi süüa. Muuk tõusis järgmine päev vara - pool kaheksa. Päike oli tõusnud, väljas oli juba kuum. Oli reede, oli idüll... Muuk avastas endamisi, et HOMMIK võib ikkagi meeletult ilus olla. Just niisugune hommik, mil veel keegi ärganud ei ole. See on karge. See on ülev ja hea. Lätimaa dush oli oivaline: farmimaja katusekorrusele oli tehtud dush ja dushiruumi paistis kahest avatud aknast sisse hommikupäike. Ilus. Muuk sai ennast värskendada ja ühineda reklaamiinimeste foorumitega, mis kestsid kuni hiliste õhtutundideni. Kui foorumid läbi said, siis oli aeg Leedu discoks: Röyksopp, Pulp, Sigur, Queen ja muud mõnusat lasti. Muuk hüppas neli tundi järjest õhku kuni jalad valusaks said. Magama sai mindud kell pool kolm, sest järgmine hommik oli kell 7 äratus. Siiski, kella poole kolmene üritus jäi siiski ürituseks, sest padja all värisesid veel Leedu bassikõlarid ning need ei vaikinud enne kella poolt viit. Niisiis, Muuk saigi magada tublid 2 tundi ning pidi siis kihutama "reaktiivlennukiga" Tallinasse, et kella 1130ks Pärnamäe kalmistule jõuda. Kell 1130 oli Muuk kalmistul küll, aga Mestakalmistul! Selleks, et Pärnamäe kalmistule jõuda läks veel 3 minutit kiiret kihutamist ja selleks, et kalmistu väravatest kabelisse jõuda läks veel kaksteist minutit intensiivset jooksu läbi hauamaa. Üsna õõvastav ja ebameeldiv. Muuk tundis, et ta oli seal ainuke elus inimene, kellel närviskaala punast lööb. See absoluutselt ei sobinud atmosfääri. Ta jõudis 1144 kabelisse. Kabeli suures saalis oli elektrooniliselt kirjas: 1130 Pajupuu. Kadunuke oli Muuki tädi lahutatud mees, keda ta ca kakskümmend aastat näinud ei olnud. Muuk sisenes kabelisse nii vaikselt kui võimalik. Hiilis kõige tagumisemate istmete juurde püsti seisma. Käristas kotist välja oma fotoaparaadi ja jäi pildistamiseks sobivat hetke ootama. Ta seisis ja mõtles: "Ärgu ainult telefon nüüd helisema hakaku!" Seda ei saanud vaikseks ka panna, sest hetkel kestis palvus ning aparaat oli viiekümne luku taga kinni. Palvus läbi. Muuk jälle kohmitsema oma koti kallale, et telefon vaikseks saada. Sai. Kogu sündmus oli kummastav. Muuk tundis justkui ta oli vales kohas, valel ajal. Palju võõraid inimesi. Alla poolte olid tuttavad. Samas need, kes olid tuttavad, olid ka sugulastest ilmselt need isendid, kellega kõige suurem läbikäimine ja kuuluvse tunne on. Neil oli kurb. Muukil oli kurb nende pärast ning häbi iseenda pärast, et ta ei suutnud kuidagi hingeliselt sündmusega kaasa minna. Pealegi, kohutavalt ebameeldiv on matuseid pildistada. Tegemist on kellegi maise elutee lõppemisega ja seda pildistades tekkib tunne nagu oleks see müügiks. Aga Muuk oli lubanud ja lubadusi tuleb täita. Seega pildistas ta sellegipoolest iseenda sisemist ristiretke alla surudes. Peied said peetud kella kolme paiku päeval. Muuk vedas ennast oma kaua ära oldud kodusse ja uinus seal kahe teki alla magama. Pani endale äratuse ka. Sest vastasel korral oleks ta järgmise päeva lõunani uinunud. Õhtupoole, kella seitme paiku läks Muuk välja, sest ka seda oli ta lubanud. Ja oli väljas kuni varajaste hommikutundideni. Sest ka seda oli ta lubanud. Nägi palju erinevaid inimesi. Üllatus mõningates inimestes, osaliselt positiivselt, osaliselt negatiivselt. Ja tegi sellest järeldused, et tõepoolest, on olnud üks eriti kummaline nädalavahe. Mõned lahkuvad, mõned tulevad, mõned vahetavad kohti. Pühapäev oli vaikne ja rahulik.
Muuk samuti.

Kosmos 405

Tekk tappis keha. Kell on 330 ja magada ei saa. Mitte, et und ei oleks. Uni on, aga magada ei saa. Palavik on ka. Ja pea valutab ka. Ja üldse ei ole hea olemine, niisugune tunne nagu peas oleks umber viis mitte üks nina, niisugune tunne nagu iga millimeeter tapetud kehal tahaks erinevas suunas laiali joosta... Liigselt on täna ka kohvi tarbitud. See ja palavik annavad kokku hea põhjuse, miks magada ei saa.

***

Läbi punaste kardinate kumab heledalt kollane tänavavalgus. Ta nahk on valguse käes hell. Hooletu löögiga lajatub käsi vastu soe-sahisevat laupa. Ta mõtleb... Punaste küüntega lahtised sandaalid, roosa sisuga suur energia, paekivi võlvid, heade mõtetega soojad kutsuvad inimesed, igaüks neist oma värvi, igaüks neist oma maalidega... Triibulises pintsakus noormees, mustast nahast kaabuga, ilmselt üks andekamaid inimesi, vaba hingega, vaba ja viisakas, tungimatu, olematu ja olev, kaabu küljes punane sulg... Seisis suures massis ja ootas, et muusika temast sisse välja tagasi tungiks. Näis üsna ükskõikne. Ilmselt ei mõjunud. Ta maalis ennast sinna.
Äsja vahetatud linad ja tekk ja padi, pisut karedad helendava ihu vastu. Need tunduvad külmemad kui ihu. Kass matsutab vett süüa. Nina on vesine ja suu on lahti. Keha keerab ennast asemel... Kas mõtelda või mitte? Kui mitte mõelda, siis äkki tuleb uni? Tavapäraselt on ju nii, et kui mõelda, siis uni ei tule, sest mõtted okupeerivad inimese unelihased. Aga mõtelda on mõnus, ütles Hando Runnel. Kollane tänavalatern paistab silma. Kolvikesed ja kepikesed vahetavad kohad. Kohatine pimedus. Inimene on ebatäiuslik. Silmad on klaasjad ja ei sulgu.
Üksik naisterahvas ühe kitarriga pisikesel laval tiheda inimtungi ees. Hell muusika. Hell ja hingeline. Läks hinge. Avas mõtted. Viis ühele laineharjale ja teised ei olnud enam teised, vaid justkui mina ise. Hüppa minu sisse ja mina hüppan sinu sisse. Ümberringi roosa ja pehme ja hea. Suled silmad ja NÄED. Algab teine elu. Sinu sina liigub ringi ja puudutab...
Keha tõuseb voodis istukile, käed vajutamas meelekohtadele. Homme peaks minema ja olema. Homme saabub alati peale und. Praktiline homme. Teoreeritiline homme on ammu juba saabunud. Ja homme on alati parem kui täna. Sest hommik on alati parem kui õhtu, räägivad teadjad.
Head hommikut, kõigile... Tehke endale üks tomati-juustu võisai ja minge õue jalutama ... :)

Kellel on suurem, see on võitja.

Päike on naasnud Eestimaa peale. Hurraa! Ja Muukil on tänase seisuga parem. Nätsu närimine aitab kõvasti.
Kunagi oli Muuk neljateistkümne aastane ja pidas dieeti nagu paljud samaealised seda tegid. Hommikusöök oli kohvi ilma suhkruta ja tükk juustu. Lõuna oli täpselt kell 3 ja koosnes peamiselt salatist ja võibolla kanafileest sinna kõrvale ning õhtusöök oli mitte midagi või kaks pakki Hubba-Bubba nätsu, üks õunamaitseline ja teine vaarikamaitseline. Neid nätse näris Muuk teismeliste ajakirjade kõrvale. Luges lugusid, kuidas suured seitsmeteistaastased inimesed mööda ilma seiklesid, kuulas Jennifer Rush`i ja ahhetas omaette. Tal olid siis vööni suured tumepruunid lokkis juuksed, roosa koduseelik ja litritega topp. Lahe! Niisugune lugu tuli nätsutamisega meelde. Siis oli veel mullitegemine ka väga popp tegevus. Kes sai suurema, see oli võitja.

Valge kõva keha

Muuk on jõudnud tööle. Kuhi "asju" on ees ja väga suurt jaksu neid teha ei ole. Kurgus saag, nagu eilegi, võibolla, et pisut hullem isegi. Küüslaugust ei olnud väga palju kasu. Ilmselt tuleb miski ibuprofeen ka ära süüa.

Kass

Täna oleme tõbised. Muuk on saanud Tuuslamilt mitte-nakkava külmetushaiguse. Olemine ei ole tore. Kurgus on saag, peas on udune maag ;). Soe on. Ja liikmed tahaksid justkui kõik korraga iseseisvat elu alustada.

**

Ta on nagu valge kass, kes kurvalt katusealuselt välja vaatab ja ootab, ootab, ootab.... Ootab kojumineku aega, sooja tekki, teed ja vahtrasiirupiga küpsetatud pannkooke.

Folk

Karvadeta virsik ongi nektariin ehk virsik on positiivne ja nektariin on negatiivne

Täna hommikuhelveste juurde oli oivaline süüa värsket nektariini. Sellega meenus üks insident kümme aastat tagasi kunagi samamoodi juulikuus.
Lapsevanem Ema käis turul. Tõi sealt virsikuid ja nektariine.
Lapsevanem Isa vaatas turukotti umbusaldava pilguga.
Lapsevanem Ema: "Vaata kui ilusaid nektariine ja virsikuid ma sain."
Lapsevanem Isa: "Mis vahet neil on!? Virsik on ju lihtsalt karvadega nektariin."
Ja mõlemad lahkusid turtsudes turukoti juurest.

Siiski, Muuk sõi täna hommikul nektrariini. Seda karvadeta virskikut. Luges Eesti Ekspressist atriklit sellest, kuidas Edgar olla laste mänguväljakud kiiruga ja ilma turvanõudeid arvestamata ära tellinud ja nüüd vaesed lapsed kukuvad päid ja jalgu lõhki ning kedagi ei paista huvitavat. Peaasi, et valimislubadused täidetud saaks. Niisugust andis see artikkel mõista. Eks oli tegemist tüüpilise situatsiooniga Eestimaa pinnal, et lubatakse liiga palju ning seda siis üritatakse kuidagi pinnapealselt täita, et näiliselt asi justkui "tehtud" oleks. Kahju, eksole.
Lapseväljakutega tuli meelde veel ca paarkuu tagune insident, kui Muuk, Tuuslam ja Vahter Viimsi tuuril käisid. Jalutasid ja jalutasid, käisid vanades sõjaväe angaarides ning jõudsid lõpuks välja kuskile Rohuneemest edasi moodsasse külasse, kus oli lastele mänguväljak tellitud. Muukile aga hirmsasti meeldib nende uute suure keeruga mänguasjadega kiikuda. Ja nii ta siis läkski ühele hobusele peale ja kiikus. Ühtegi last läheduses ei olnud. Väljak oli tühi, kusjuures majad tundusid tühjad, keegi justkui ei käinud seal piirkonnas peale nende kolme. Jube vahva oli kiikuda. Muukile meeldis. Vedru andis järgi ja tekitas üsna suure väänderaadiuse. Tore! Ühtäkki saabus piirkonda keegi Auto. Punane, mäletamist mööda. Autost tuli välja kolm sportlikku univormi riietatud daami. Üks jämedam kui teine. Üks paistis olevat selgelt grupi liider. Hark oli käes. Kulm oli kortus. Daamid lähenesid lastemängiväljakule.
Liider Muuki suunas: "Kuulge! See mänguväljak on ikka lastele mõeldud. Näidake nüüd pisutki eeskuju ja tulge sealt ära."
Muuk üllatunult nii äkilisest rünnakust: "Jah, eks ma tulen. Aga ega ma siis midagi ei lõhu ju."
Liider: "Need on eurosertifikaadiga mänguasjad, kannatavad 100kg! "
Liider koos jüngritega eemaldus kurja kuulutavalt. Muuk siiski ei saanud pihta, miks see viimane lause asjakohane oli. Kas ta siis nägi välja kuidagi niimoodi, et ta kaalub üle 100 kg, et ei tohi hobuga kiikuda.... Tegelikult on täiesti arusaadav, et väljak on lastele ja kui oleks vähemalt üks laps läheduses, siis Muuk sinna ei roniks. Äkki laps tahab ise just sellesama hobuga kiikuda. Vähemalt siis mõtles Muuk niimoodi. Täna hommikul tuli see situatsioon uuesti meelde, sest lehes oli samadel teemadel artikkel kirjutatud. Ilmselt oli Liider eurosertifikaadiga mänguväljaku hankimiseks suurt vaeva näinud ja selle eest üsna korraliku tasu maksunud ning soovis hoida seda vaid kohalikele elanikele ja vaid lastele. Selles suhtes võiks ju tema pahameelest aru saada, et tuleb keegi "neiunärakas" ja istub tema traadiga hobuse otsa ja hakkab kiikuma, enesele teadvustamata, et keegi on selle ostnud ja sinna paigaldanud ja igatahes mitte selleks, et "neiunärakad" sellel ratsutaksid. Jah. Eks see ole. Samas oleks võinud Liider ju oma vaatepunkti rahulikult selgeks teha ning sel moel inimest harida. Siiski, seda ta ei teinud, vaid saatis teemast teadmatule inimesele edasi negatiivse suhtumise ja emotsiooni, mille tõttu mõlemad osapooled ennast halvemini tundsid. Kasutegur null. Pika jutu üdi võiks siis peituda selles, et negatiivsus tekitab negatiivsust, ei ole ju vahet siis, kellel on õigus ja kellel mitte, kui kumbki situatsiooni tagamaid tegelikult ei adu ega valda. Pigem võiks võtta aega, et asjad rahumeelselt üle seletada ja selgitada, miks maailmas on osad asjad nii ja osad asjad naa. Lähtudes eeldusest, et tegudel on olemas viisakas põhjus ja noobel eesmärk, siis võiksid ju probleemid inimlikkuse tasandil lahendatud olla. Nagu siis antud juhul mänguväljaku situatsioonis.
Muuk istuski hommikul, leht käes, ja mõtles nendele teemadele. Ja jäi selletõttu tööle hiljaks. Siiski, taas kord sai üle korratud vana tõde, et positiivsus tekitab positiivsust ja negatiivsus tekitab negatiivsust. Kõik algab suhtumiseks... eksole :).

Tule, oh tule juba...

Kommimeeter

Eile oli au näha harri potteri teemalist järjekordset linateost. Olgugi, et imdb annab talle hinnanguks 7,8 palli ei impresseerinud mind see film väga sügavalt. Tegemist oli pigem sissejuhatusega kuuendasse osasse. Sündmustik muudkui arenes ja arenes, aga kulminatsioonini ei jõudnud. Harri on muidugi vahepeal suuremaks kasvanud, isegi suudlus kena hiina neiuga tuli ära. See oli samuti tore, et teemade käsiltus ei ole enam nii lapsik. Aga siiski. Muuk oli kinos ja tundis, kuidas ta ei suutnud ennast sündmustesse sisse viia ja USKUDA. Filmi vaatamise võlu on ju ikkagi selles, et vaataja selleks kaheks tunniks viib ennast kellegi teise elu ja maailma sisse ning ON seal pisut. Unustab iseenda ja oma tegemised. See on justkui paaritunnine eksistentsiaalne puhkus. Selle filmi puhul nii ei olnud. Ilmselt ei settinud ta Muuki siseeluga nii hästi kokku.
PS: täna on laual M&M kommid. Pähklitega. Need kui kurijast kantud, sest käsi läheb justkui ise paki sisse ja vargib sealt komme. Antud seisuga on Muuk ca 8 kommi ära söönud! Väga kehv lugu. Nii. Nüüd paneme kommid ilusti kuskile ära ja enam ei söö.

Surm keskpäeval

Küüned on liiga pikaks kasvanud! Peab jälle lõikama. Kas teile ei tundu, et küüned kasvavad kiiremini kui nad peaks? Iga jumala nädal peab neid lõikama ja siis viilima ja siis vaatama, kas kõik ikka kaubanduslik välja näeb. Üks asi, mida Muuk absoluutselt ei salli on mustad küünealused!!! Oi, see on kole! Tal endal olid viimati küünealused mustad, siis kui ta maal vanaema juures oli ning rohis. Muld läks küüne alla. Peale seda tuli saun ja vihad ja küünelihad said puhtaks. See tuletab Muukile meelde, et ta on korduvalt keeldunud herr Rohtla külalislahketest saunakutsetest. Jama lugu. Meeletult tahaks sauna ja sooja ja jääkülma Saku Ice õlut laval juua ning tunda, kuidas nahk niiseks läheb ning tasakesi nirisema hakkab. Mmmmm... kuum... kuum tunne, kuum puhtuse tunne tuleb saunas. Koos jääkülma joogiga tuleb kuum ja külm tunne koos, nagu orgasm. Heeaaaaaa :).
Muuki toas toimusid täna kell 1330 laamendised. Nimelt, on Muuk taas kord kolinud into the corner office, kus on 3 x 2 meetrit aken kaunile Kassisaba miljööle. Toas on hiigelsuured rohelised lauad ja laua ees paiknesid kuni kella 1300ni 1 meetrise ristlõikega poolsfääri-kujulised PVC tahvlid, mis on üle kleebitud krõpsumaterjaliga. Neid kokku on seal 4. Kunagi sai neid kasutatud üheks tarbijamänguks - inimesed ostsid endale poest kauba ära ning poe välisukse juurde olid seina löödud needsamad tahvlid, millele inimene pidi jalgpalli pihta viskama. Pall oli siis ka krõpsumaterjalist. Hea viske tulemusena jäi pall tahvlile kinni ning sinna kohta oli märgitud allahindluse protsent. Hea mõte, eksole :). Muuki mõte ;). Ühesõnaga, need tahvlid vedelevad Muuki toas. Ja käivad talle närvidele. Niisiis otsustas Muuk, et vinnab tahvlid seina vastu ukse taha. Kell 1300 sai otsus implementeeritud. Kell 1330 sisenes tuppa 45 km/h tuuleiil, mis paiskas ukse kinni ning tahvlid eriti suure kolinaga ukse tagant vastu lauda maha pikali. Ohh õud! Muuk istus peale seda hiirvaikselt laua taga ning hoidis kõrvu kinni. Mõtles omaette, et nüüd tuleb kogu kontor kokku, et tuvastada, kas ta on elus või suri kokkupõrkes tahvlitega. Keegi ei tulnud. Nüüd siis vinnas Muuk tahvlid pikema otsa poolt põrandale ja pani need kapi taha. Enam nad ei kuku. Thank god.

Hüppaks ära?

Naeratus

Rong ja väärikus

Telliskivi seinale sajab vihma... tilk-tilk-tilk-tilk. Aknad on märjad. Rong sõidab mööda ja karjub relssidel. Elektrirong. Suur ja raudne. Tänapäeval on sinna pehmed istmed sisse pandud. Täiesti viisakas näeb välja. Muuk käis koos Vahteriga uue elektrirongiga sõitmas. Kõrvemaal käis. Ja rattaga sai sõidetud. Siis oli päike ja loodus ja kolmapäev ja puhkus. Täna on vihm ja kontor ja teisipäev ja töö. Tänase päeva üleskutse: inimesed, olge väärikamad!

Emadus

Laupäevane juubel

Möödunud laupäeval oli au pidada juubeliüritust. Kohal oli enamik suguseltsi. Sai söödud ja joodud, Muuk tegeles suurema osa ajast fotografeerimisega.

Orav. Kaal alla 5 tonni.

London, the increadibly true adventures of three friends in love... a full picture report will follow as soon as possible

London, the Baltika invasion, a tribute to Vahter

London, Brick Lane & Old Street

London, the face

London, the view over Thames

London, the wobbely bridge

Laulupidu!

Film!

Suveöö unenägu

Hellendus, virvendus suvisel veel
Otsin ploomiseid pilke ja suud
Avatud mesiseid huuli ja tuult
See kõlab kui alternatiiv-sugestiiv
On rohi ja kõrkjad ja õhksoe silm
Udune-udune mõnule ilm
Nii saab, nii saabki olla
Ainult unenäos
Vaikselt naeratan
Patja

The White Rabbit returns

The White Rabbit went on sniffing around the edges. It found crumbs and pieces of brown bread lying all over the place. The crumbs got mold over them and couldn’t be eaten. Jesus moved on. It moved to another haven. It had been killed by its species. Pushed out of the hay house. Pushed out of the World of human to die out in the blue haven.

The Rabbit: "And here I am sitting and thinking about the world. From time to time it feels as if the World is at my fingertips. The big small world itself. Impossible is nothing and the other way round. I plan my life of thoughts and actions. I plan that there are some kind of distances to conquer, thoughts to think, plans to prove, knowledge to obtain. I try to be honest and the one with integrity. And still I get to be baffled with the ignorance and foolishness, with short sighted views and little agendas. Astonished, baffled, blown... How can people be enemies to those who want to help? How can people manipulate, sabotage, connive? It just seems so far-far away. I can’t grasp the concept behind it? And therefore I sit on my white puffed tale, surprised with my jaw open and short of thoughts."

Some of its brothers said: "It is a crime to leave foolish people with their money." The Rabbit understood this thought. But it didn’t leave him any pleasure. This thought was an illustration of the World in doom. Foolish people running other foolish people to make more carrots and eat themselves to death. That is the master plan of the Universe of men. Big orange carrots. The bigger, the better; the more, the merrier. And happiest is the one who has the most carrots in the end.

Sääsed on pahad

Veel üks eriti oluline jutt jäi rääkimata: aastal 2007 on väga kehv lugu sääskedega! Nad on salakavalad! Eile näiteks oli Muukil surmahirm, et teda on tabanud keegi Puuk ja roninud tema suure varba ja sellest järgmise varba vahe vahele. Seal oli punane täpp 1mm läbimõõduga. See nägi väga kahtlane välja. Muuk toksis google-isse search tick bite ja sai siis teada, missugused näevad tegelikult puugihammustused välja. Ja oi kui kole-koledad need olid! Õõõk! Ühesõnaga, õnneks ei saranenud Muuki punane täpp varbavahel seesinastega. Oli see kõigest sääsehammustus. Ja neid sääsehammustusi oli sama jalalaba peal veel SEITSE! Ilmusid need kaks päeva hiljem, sest Muuk käis laupäeval rabas ja seal ta siis sattuski õgimise ohvriks. Nüüd, esmaspäeva õhtul ja ka praegu, teisipäeva päeval on Muuki ühel jalal seitse ja teisel jalal kuus hammustust. Käib kihnus. Eriti öösiti. Magada ei saa. Ennevanasti olid sääsed ikka veidi korralikumad. Hammustasid ühe kaupa. Hammustus lõi kohe välja. Sügeles kaks tundi ja siis läks ära. Nüüd on asjad teisiti - hammustused tulevad salapäraselt, kaks päeva hiljem, sügelevad hullupööra ja kestavad kaks päeva.
Niisiis, hoiduge sääskede eest. Ostke Offi.

Elu on ajalugu ja kirja pandud sõna

Mis on lahti sellega, et igakord, kui väljas on niisugune sombune ja äikeseline ilm tuleb Muukil peavalu!? Prrrrr! Vastik. Tavaliselt räägivad vanema versiooni inimesed, et nendel reuma ja muud pisikud sompus ilmadega välja löövad.... Prrr! Prrr! Või on asi keskkonnas? Või on asi milleski muus?
Raamatuid tahaks lugeda. Viimati luges Muuk Aimeed ja Jaaguari. Üsna mõnus lugemine oli. Omamoodi ajalooline kroonika II maailmasõja aegsest Saksamaast. Ajalugu on üldse üks huvitav fenomen. Põnev on vaielda inimestega, kes sellest midagi mäletavad ja teavad. See on umbes sama nagu kirjandusega: kas Raskolnikovi tegu oli õigustatud või mitte? Miks ta tegi seda, mida tegi? Põnev, põnev. Muuki oli omal ajal õnnistatud sellega, et tal oli eriti karm emakeele ja kirjanduse õpetaja. Ajalugu jääb teda mäletama. Paljud lapsed jäävad teda mäletama. Muuk luges läbi absoluutselt kogu kohustusliku kirjanduse ja seda ei olnud vähe. Üks suvi tuli kokku 14 raamatut. Ja siis ta muud ei teinudki kui luges ja luges ja luges. Läks randa ja luges seal. Oli kodus ja luges. Lugemine on nagu sukeldumine. Hüppad tundmatusse vette ja mida sügavamale lähed, seda põnevamaks elu muutub.
Härra Tuuslam lubas Muuki täna kinno viia. :)
Ja enne seda õhtustama ka.
Niisugune ongi elu. ;)

Ood vabadusele

Täna oli sõit ja eile oli sõit ja sõit oli ka üleeile. Homme tuleb sõit ja ülehomme sõit ning sõidame ka üle-üle homme :)). Ehk siis alanud on pidulik jalgrattasõidu treeninglaager, millest võtavad esialgu osa Muuk ja Vahter. Treeninglaagrid on vabatahtlikud üritused. Algatavad nad tööpäeviti kella seitsme paiku ja lõppevad kella kümne paiku. Puhkepäevadel toimuvad treeninglaagrid ka kohati keset päeva ning kestavad terve päeva järjest. Laagrite sisu on kiires tempos suuri vahemaid katta. Üldfüüsilist vormi lappida, sääri sirendada ja muidu head enesetunnet juurutada. Laagrid ei toimu kehva ilma puhul!
Ka tegelikult on tore! Rattaga sõita on tore. Muuk mäletab veel, kuidas ta varajastes kahekümndetates ja enne neid rattaga Pirital sõitis. Iga päev sõitis. Hommikul sinna, tiir "mägedes", päevitama, ujuma, õhtul kimaga tagasi. Tore oli. Muuk oli siis üliõpilane esimesel kursusel ja tal oli AEGA. Nüüd enam aega ei ole. Aeg jookseb eest ära ja Muuk üritab talle järgi joosta.
Aga rattasõit on ood vabadusele. See on alati nii olnud. See on "koht", kuhu ära minna ja "koht", mis on vaid sõitja oma. Sellepärast tulebki sõita kiiresti. Mida kiirem on minek, seda suurem on vabadus ;).

Q

Who is Your personal Jesus?

Käik loomaaeda

Portreepilt, mis konkursile läks >>>

Puhata ja mängida

No mis seal ikka. On paremad päevi, on halvemaid päevi ja on eriti halbu päevi. Eile oli võimsa Placebo kontsert. Kummaline tulemus sellel üritusel. Muukil oli pidevalt niisugune tunne nagu tahaksid nad inimesi kurdiks ja pimedaks teha. Inimesed Muuki ümber aga arvasid, et kontsert oli vaikne ja lõppes äkki. Järelikult on Muuk imelik. Kõrvad vilisevad siiamaani ja eile oli süda paha suurest elamusest. Hommikul ei saanud üles. Uni oli samuti imelik. Niisugune tunne nagu oleks kaks päeva ja kaks ööd maganud. Aeglaselt. Maganud ja maganud ja maganud. Rahulikult ja tüünelt oma und vaadanud. Siiski, nii õnnis kui see ka tundub, oli niisugune unekogemus piinav. See ahistas. Ja hommikul oli pohmelli tunne.
Inimesedki on täna erakordselt kurjad ja klappidega. See on ju äärmiselt tore, kui osatakse näha vaid iseenda ette ning osatakse lähtuda vaid iseenda poolt paika pandud piiridest, raamidest, tunnetest, mõtetest. Avardagem oma meeli. Maailmas on muudki peale helemetalsete kirjaklambrite. Elame inimeste maailmas. Ka ärimaailm on inimeste maailm. Keegi kuskil on koos kellegagi välja mõelnud reeglid, millest tuleb lähtuda. Keegi on paika pannud, et hommikul algab tööpäev kell üheksa, kaheksa, pool üheksa. Keegi on kirja sätestanud, et teenust tuleb oodata järjekorras ja järjekorrad algavad paremalt. Keegi on sätestanud, et naisterahvad kannavad seelikuid ja kleite, meesterahvad mitte. Ja pankades küsitakse teenindustasusid. Ja iga kuu peab maksma arveid. Kõikide meie süsteemide taga on inimesed. Inimesest on need alguse saanud ja inimestega need lõppevad. Ja kogu toimivus on täpselt niisama hea, kui on inimesed, kes selle toimivuse taga on. Mõnikord on valgustav ette kujutada, kuidas maailma kaadervärk töötab. Tekib kujutlus inimestest, kes töötavad ilma seinadeta kontoris. Kõik teevad mingisugust tükikest suurest tulemist. Kõik töötavad. Töötavad selleks, et võimaldada majanduskasvu, kaubanduse õitsengut, kinnisvara buumi... Mõni aeg tagasi oli poes saada aeg-ajalt teevorsti ja toolse leiba. Valiku on endale loonud eesti inimesed ise. Tööd tehes. Mõnikord on hea tunnetada ühiskondliku võimu, seda võimu, mida üks inimene ühiskonnas võib omada ja seda võimu, mida omab kogu ühiskond. Liikumapanevat võimu. Võimu muuta riiki, iseennast ja kogu maailma. Veidi pateetiline jutt, aga siiski kehtib.
Teinekord kujutab Muuk ette, kuidas maailmas elavad vaid brändid. Inimesi pole. On brändid ja kõikidel on oma nägu, oma kombed, oma keskkond. Kui mõni bränd oma imaginaarmaailmas niivõrd selgesti formeerub, siis ilmselt on tegemist eduka brändiarendusega ja ehk ka turundustegevusega. Aga see on juba teine ja hoopis pikem jutt.
Täna õhtul võiks puhata ja mängida!

Kumu rebane

Ja oi kui mõnusalt müristas laupäeva hommikul! Kell kümme lõhkusid Kalamaja aknad praksuda, et Muuk üles tõusis ja telekat vaatama läks. Sõi sinna juurde Special K Red Berries helbeid ja piima. Mida ta vaatas? Ei mäleta enam. Ju siis ei olnud mäletamist väärt.
Reedene õhtu sai veedetud Kumu ööl. Muuk hirmsasti kahetses, et ta ei võtnud fotoaparaati kaasa. Aga mis seal ikka. Kahetsemisega kaugele ei jõua. Eliit oli muidugi fantastiline. Võiks kohe öelda, et "Vaiko, you ROKK my SOXs!" :))) Kui päris aus olla, siis ei ole Muuk kunagi väga suur Epliku fänn olnud. Pigem niisugusel neutraalsel positsioonil. Aga need kitarrisoolod Kumu pealaval! Mmmm-mmmm-mmm. Oli hea! Oli tõesti hea! Muukil tõusis kananahk kui ta ühe eriti tugeva samba külge nõjatus ja ainiti kitarri vahtis. Kitarr oli temast ca 2 meetri kaugusel siis.
Situatsioon Kumust tagasiteel Kalamajja. Valge tänaval kolmas maja. Muuk ja Tuuslam on autos ja jagavad muljeid. Muusika ei mängi. Tuuslami kõrvatrummid on niigi hellad õhtusest mürast.
Muuk: "Kuule vaata, sealt eemalt tuleb meile mingisugune koira (tõlge: koer soome keeles) vastu."
Tuuslam kissitab kaugusesse.
Muuk: "On ju. Longib seal niisama."
Tuuslam: "See on REBANE! REBANE!"
Muuk suu ammuli: "Kus? Kus? Ei saa olla rebane! Rebased ei kõnni kell kolm öösel Kumusse."
Tuuslam: "No ON küll. Vaata ise."
Muuk vaatab.
Rebane kõnnib sama vehkides Muuki auto kõrvalt mööda. Ja läheb Kumu poole. Muuk on vait ja enam ei vaidle.

Laupäeval toimus Rocca Al Mare Vabaõhumuuseumis akordioni ja singi ralli. Niipea kui Muuk oma nina väravate vahelt sisse sai, hakkas ta võimsalt sinki otsima. Leidis ka. Kuigi tuleb nentida, et põdravorstitädi oli palju lahkem kui singimees. Põdravorstitädil oli ka leti peale iga sordi kohta mitu viilu maitmiseks pandud. Muuk lasigi kõikidel sortidel hea maitsta. Ostis ühe lati koju ka. See nüüd haiseb külmkapis. Haiseb nagu põder.
Õhtupoole tuli jalutuskäik tiigi juures ja kellegi http://www.varvipincel.wordpress.com soolaleib. Soola ja leiba söödi veiniga segamini hommikul kella poole neljani.
Ja siis tuli pühapäev ja Paunküla rabad. Muuk UJUS! Vist esimest korda elus mai kuu sees. Aga väga hirmus oli. Koht, kus Muuk ujus kandis nime Must Järv. Ja see järv oli tõesti musta värvi. Keset Paunküla rabasid ja suuri kuusemetsi. Suur järv musta värvi veega. Muuk seisis hulk aega järve ääres, tuikus rabaväänide peal ja kogus julgust, et vette hüpata. Põhja järvel ei olnud - seal oli muda ja rohi ja raba ja vajus! Vesi oli tumepruun, nii et ei näinud ka, kuhu minek ja kust tulek. Väga hirmus. Siiski seltskonna pealekäimise tõttu Muuk hüppaski vette. Siis hakkas veel rohkem hirm, sest silmapiiril oli vaid tume-tume vesi ja Muuk turnis kiiresti veest välja. Soe oli küll, selle vastu ta ei vaielnud. Tegelikult on asi selles, et niisugused tumedaveelised hämarad veekogud on Muuki foobia. Ta näeb unes alati niisuguseid veekogusid kõikide oma "meeldivustega" nagu kaanid ja ussid ja surm ja mädanik, siis kui ta haige on. Väkk. Ma ütlen. Peale kangelastegusid said Muuk ja Vahter suure valangu paduvihma kaela - see oli mõnus ja hea. Pühapäeva õhtul läks telekast programm ära. Kõik eesti kanalid olid pimedad. Muuk vihastus, sest pesu alles pesi ja tal pidi lihtsalt ootama, et pesu ära peseks ja magama saaks minna. Uni oli tal aga ammu juba. Kell üks sai magama. Hea oli.
Ja siis tuli esmaspäev.

Ülevaade Tallinna "kohtadest"

Muuk otsustas üles kirjata Tallinna normaalsemad ja vähem normaalsemad toitumiskohad. Miks? Sellepärast, et tihti juhtub see, et on soov minna reede õhtul välja. Nagu ikka, normaalsetel eestastel, eksole. Keegi Veiko Õunpuu on ka kunagi öelnud, et eestlase missioon elus on nädala sees kõvasti tööd teha, et nädalavahes ennast süstemaatiliselt alkoholi uputada, et oleks mida töö juures esmaspäeval rääkida, et saaks ennast välja elada, et... et... et. Kahju on sellest. Siiski, "väljasolemine" ja "väljaskäimine" on omamoodi kvaliteetaeg. See ei tähenda absoluutselt seda, et tuleb ennast võimalikult eba-adekvaatsesse olekusse viia. Vastupidi. See tähendab kvaliteeti, head toiduelamust (eriti arvestades sellega, et kodus söögi tegemine koos kõikide toiduainete ostmise ning ajakuluga teeb isegi arvestuslikult kulukam välja, kui endale üks mõnus salat kuskil Tallinna kokkade käe all lubada). Niisiis, reede on väljaminemise õhtu. Eriti suvel, mõnusalt sooja ilma ning sellele eelneva rohelise jalutuskäigu ja ehk isegi pargis raamatu nautimisega. Pahatihti on aga probleem selles, et kuhu siis minna? Ja algab vähemalt tund aega kestev diskussioon, kus üks "koht" ei sobi ühele ja teine "koht" teisele, kus üks koht on liiga kallis, teises ei saa suitsetada, kolmas on Tallinnast väljas, nelja nõme, viiendas ei ole midagi süüa, kuuendas ei ole magustoite ja nii edasi. Muuk mõtles, et kui ta üks kord kogu selle nimekirja lagedale laob, siis võiks see valiku langetamine lihtsamaks kujuneda. Ehk siis tegemist oleks omamoodi andmebaasiga, millest saaks sortida soovide põhja välja just tänaseks õhtuks sobiva kvaliteedimärgi.

Niisiis, here goes >>>

Tallinna OK väjasviibimise kohad (ei ole paremuse järjestuses):
* Lost Continent / Muuki jaoks uus avastus. On käinud seal täpselt ÜKS KORD, on söönud tuunikala salatit ja olnud pahviks löödud selle suurusest, peale mida ta avastas, et suurus on tingitud mingisugusest kõrbedast taignakoorikust, mis salatile umber viiesentimeetrise vundamendi tekitab. Tõsine arhitektuuriline saavutus oli. Maitses ka täista hea, nii et ei kurda. Aa... ja siis käis ta seal veel umbes üks kord, aga siis oli muusika nii valjult, et kohaloleks osutus võimatuks. Üldine hinnang: OK.
* Island / Hea majasalat oli. Tõesti värske.
* Bosporus / Nii ja naa. Toitude nimetused on uhked, toidud ise alla keskmise. Mõnikord võib läbi astuda, kui selleks tuju on.
* Peterson / Väga hea majavein. Kooke on. Salatit ei tasu tellida.
* Silk / Sushi on ikka sushi. Järelikult on hea.
* Tigu / See oli väga tore avastus. Tigu asub Vilmsi tänava lõpus. Keldris. Rohelise metallukse taga. Ukse peale on joonistatud tigu ;). Pakutakse seal niisugust vahemeremaade mõjutustega toitu. Ja maisteb see päris hea. Kahjuks, suureks kahjuks ei ole Muuk seal veel jõudnud tiramisut proovida. Tigu probleem on muidugi see, et seal on üsna vähe kohti ja selletõttu on sinna raske ligi pääseda. Ja broneeringud on vist kuu aega ette ära tehtud. Niisugune lugu. Aga üldiselt on seal olnud vaid positiivsed kogemused.
* Kristian ja Kristiine / Samuti üks tilluke Kadrioru koht. Road on omapärased ja head. Muuk muidugi ei saa väita, et ta seal kõike proovinud oleks. Sõi ükskord salatit. See on suur ja imelik. Justkui liiga palju häid asju kokku topitud ja kokku sai imelik. ;)
* Spaghetteria / Mmmmmmmmm.... milline mozzarella-tomati salat! Seal sees oli ehe pühvli mozzarella! Ebamaine, lihtsalt ebamaine!
* Caramba / Aus koht. Raha eest aus kaup!
* Cafe Park / 1930ndate stiilis Kadrioru kohvik. Väga mõnus ja nostalgiline. Süüa saab struudlit ja juua saab kohvi. Näjastele ei soovita. Jalutajatele täitsa mõnus koht.
* Paat / Seal on hulk imelikke roogasid. Ohutu valik on pannkoogi vaagen.
* Lounge Vertigo / Väga snoob koht. Lounge küll vähem snoob kui restoran. Muuk käis TÄNA, muideks seal lounge`is ärilõunat pidamas. Väga mõnus. Vaade on super! Toit äärmiselt kvaliteetne. Teenindus hea ja asjalik ja ILUS ;).
* Lounge 24 / Ei ole veel sattunud, aga plaanis minna.
* UpUp / Sõbrad soovitavad, ise pole käinud.
* Cafe Boulevard / Väga head salatid, alati värske valik. Hind kallis, aga kui on tunne ennast hellitada lasta, siis hea otsus.
* Fahle Cafe / Linna parim Cafe Late!
* QuamQuam / Muuk sattus sinna ühel reedesel õhtul koos Vahteriga. Koht oli inimtühi! Ja võluv! Atmosfäär väga mõnus, justkui modern-shikk. Istuda sai diivanitel, toonid helerohelne, valge, must - alati hea kombinatsioon. Söök imelik, aga hea. Vein suurepärane.
* Noku / Kes on käinud, see teab. Ei pea kunagi kahetsema. Täiesti aus koht.
* Angel / Ärge kunagi sööge Angeli õunakooki! Muuk sai trauma! Sõna otseses mõttes! See kook maitses nagu viiesentimeetrine PVC tahvel! Ülejäänud road on siiski oma raha väärt, vähemalt enamik nendest. Üldiselt hakkab koht ära väsima, oli oma alguskuudel tunduvalt parem ja kvaliteetsem. Aga, üldiselt täiesti OK.
* De javu / Beware of the bounser! Tüüp tumedas seisab uksel ja vaatab pealaest jalatallani, kas uus külastaja on piisavalt beib või piisavalt linnavurle, et sisse lasta. Kindlasti ei saa külastada Angelit ja De Javu-d samal õhtul. Tüüp on selle eest hoolitsenud. Aga teenindusneiud on tõesti kenad ja armsad. Nad nimetavad külastajaid "kallikesteks" ja küsivad "Kallis, ega Sul rohkem midagi vaja pole? Kõik ikka hästi?" Toidud on täitsa mõnusad, vähemalt need, mida Muuk on söönud (ehk siis ilmselt enamik salateid). Ja iiri kohvi on linna parim!
* Moskva / Sobib ärilõunateks. Toit viimsel ajal alla käinud, aga teatavasti pidi mai kuust uus menüü ja uus kokk olema. Eks näis, mis juhtub.
* Kaheksa / OK
* Türgi köök / Huvitav
* Carmen / Väga aus shashlõtshnaja!
* Sushi house / Ilus ja hea, aga mitte näljastele.
* Elevant / Tipp-topp!
* Sisalik / Ületamatult hea kanafilee!
* African Kitchen / Supid on oivalised!
* Bazaar / Muuki kõige sagedasem lõunakoht. Toidud on ausad ja ausa raha eest. Muuk ei ole siin kunagi midagi halba söönud. Ja söömise ajalugu ulatab ca 4 aastat tagasi.
* Pihlaka kohvik / Samuti aus koht.
* Cafe Mademoiselle / Jälle üks aus koht.
* Madison / Nii ja naa.
* Stefanies / Üks kord külastatud. Oli lärm, oli toit. Kokkuvõte enam-vähem.
* Kloostri ait / Väga OK.
* Lucca / Nii ja naa. Seal on üks salat: suitsukana salat. Ja see on alati hea.

Ühesõnaga. Muuk on oma elu jooksul jõudnud üsna paljudesse kohtadesse. On isegi üllatunud selle nimekirja pikkusest.
Kui kellelgi on kohti, mida lisada, siis Muuk võtab rõõmuga virtuaalkõnesid vastu :).

Kena reedet!
Minge välja!

******************

Niisiis, head inimesed lisasid veel niisugused kohad:
* Bocca / Muuk ka käinud seal. Üks kord. Oli šikk ja tore.
* Tanduur / Pole käinud.
* Bonaparte`i kohvik / Tõsi see on, et väga head salatid.
* Bestseller / Hmmm... Muuk mäletab head latet.
* Controvento / Jajah. Ehk siis siin on lood nii ja naa.
* Musi / Muuk mäletab, et toit oli ebaproportsionaalselt kallis võrreldes kogusega. Üldiselt, veinijoomise koht.

A rabbit called Jesus Christ

And here I am, sitting in the darkest corner of the room. Listening to voices. Loud voices coming from my head and bones. What are they? Are they calling me? Are they teasing me? Are the real are they not?
"You’re a rabbit," they say. "Your the white rabbit of the shire. Your the rabbit with long ears and fat belly."
"What’s my name", I ask.
"Jesus Christ. Your name is Jesus Christ."
"Because you’re carrying a child in you. There is a real human inside your rabbit belly. You are due tomorrow."

Away they went.
Then came the night and the cold winds.
I was left in the dark corner.

In the morning they came back.
"There’s a bed for you in the other room. Go there. Relieve yourself."

As I jumped towards the other room I felt pain in my stomach. The pain got worse and worse as the room got nearer and nearer. I entered the red small door of the room. Lay on the bed covered with white sheets of cotton and gave birth to the real human. I never did see it. The human. It was taken from me right after I woke up from the coma of great sleep of exhaustion. The sheets were bluish green and black from underneath. I felt my ears growing as they came back.

"We have taken the human to the safe place," they spoke.
"Where?"
"To the place where there is something that is called the Sun and something that is called the River and the Tree and the Garden. It is a place with air and atmosphere. And plants make photosynthesis and change and lash out oxygen for the human to breathe. The human now is waiting for the other human. And when it arrives, the mission is complete."
"Am i going to die now?"
"Do you feel like dying?""Yes. No. I don’t know. I feel like splitting in half, I feel like swallowing a sparrow of the Middle East. I feel like I am outside my skin in tears and pain. I don’t feel like myself anymore. "
"Come with us."
We went to the Marlboro land with the great rock-monsters called the Grand Canyon. Illusion after illusion. Vision of the world and the see and the blue sky. This is where the human was taken. They showed me where the human was taken. And I felt like myself again - a white rabbit with growing ears and slim belly. A rabbit called Jesus Christ.

Kolmapäev

Ja mõnikord on tunne, et lõpuks läheb kõik hästi. Ilmselt on selleks vaja mingisugust elutempot, et hingata ja mõelda ja tunda. Midagi, mis elekrit annaks. Vastasel korral on inimene nagu tasane tiik keset põldu, tuul ei liigu, uut vett ei tule juurde, rohi, kasvav rohi, rohi, aeglus, ebaselgus, eba, eba, eba... Ja lõpuks ei olegi midagi alles. On vaid kest, kes teab ja arvab, aga ei tunne midagi.
Ja ükskord on ikkagi tunne, et tore on olla. Ja tore on tunda teisi inimesi, kes samamoodi arvavad.
Ja teinekord inimene elab unenägudes. Tunneb, naerab ja kallistab. Suunab oma und sinna, kuhu tahab. Rändab pool maailma läbi.
Teekond lõppeb hommikul kell kaheksa.
Mats-mats.....prauhhhh!

***

Täna otsis Muuk Madonna Ray of Light albumit. Mitte kuskil ei ole. Mitte kuskil. Põletas tema oma poolkulunud kontskingadega mööda Kristiine keskust joosta. Kolmes poes käis. Taeva ja perse sai, valgusekiirt ei saanud. Ebahuvitav. Ja enne meeletut plaadisosturallit käis ta Safranis krevetisalatit söömas. Täitsa OK koht. Hinnad on OK. Toit on väga värske ja selletõttu ka väga hea. Asukoht: Mustamäe tee ja Kadaka tee rist, Auris (vist oli) autopoe juures. Sealsamas, kus Rehviekspert ja muud loomad asuvad. Tuuslam kirjutas Quashai (vist nii) autole kirja. Esimene samm suhte alustamiseks on tehtud. Tuuslam saab ka kuni aastani 2012 teaduri tööga jätkata. Ja varsti võiks minna Berliini ja peale Berliini võiks minna Londonisse ja peale Londonit võiks minna Pariisi. Kas pole tore? :) Viimasel ajal on Berliin kuidagi eriti pähe ennast sättinud. Muuk mõtleb temast tihti. Näeb öösiti unes. Näeb päeval ilmsi. Imelik. Kummaline, ajutine armastus. Ilmselt on selle asjaga nii, et kui kunagi ära saab käidud, siis on armastus läbi. Aga mine sa tea...
Muuk on alustanud oma elus ka eriti tervisliku perioodiga: ta käib REGULAARSELT kaks korda nädalas kaks tundi järjest (!) rattatrennis. Tänaseks on käidud ÜKS KORD! Palju õnne! ;)

NV lx ki:resti

It`s just another manic Monday.... heeeieee... wish it was Sunday.... heeeheee.... that`s my funday. But it`s just another manic Monday.
Esmaspäev algas sellega, et kooslus Muuk-Tuuslam vaatasid eile peale südaööd "Müümise kunsti". Ebalev film. Mitte, et ta halvasti tehtud oleks, aga piinlik vaadata. Piinlik nende karakterite tõttu. Piinlik selle ajupesu tõttu, mida see film portreteeris. Kui see oli ka filmitegijate eesmärk, siis on kõik hästi läinud.
Reedel oli see tore päev, mil sai Vahteri prouaga jalgratast väänatud. Kohtumispaik Kalamaja. Marsruut Kalamaja-Kopli-Paljassaare sadam-Paljassaare linnukaitse ala. Tohutult ilus oli seal. Täiuslik idüll. Linnud, loojuv päike, roosa, kollane ja sile. Kiviklibu ja radar. Mõnusalt soe tuul. Hea, hea, heaaa. Terve Kopli poolsaar on tegelikult vanu sõjaväe barakke täis, traataeda, mingisugused mahajäätud hooned ja muud säärast. Aga sellegipoolest tegi tärkav loodus kogu inimkoledusele ära ja see oli peaaegu, et märkamatu. Ilus, ilus.
Laupäeval toimus pereinimeste, satelliitide ja väänikute kogunemine. Üheks taolise ürituse põhjuseks oli pisike ime, kes suure seltskonna juuresolekust häirituna pisu lärmi tegi ja oma ema veidi õnnetusse ja ehk pisut melanhoolsesse kahekesiolemisse surus. Iga laps on ime. Ja iga kord on kummaline aduda seda, et ühest pisikesest inimesest tuleb välja teine veel pisem inimene, kes hakkab oma elu elama, kes hakkab mõtlema ja olema ja armuma ja vihastuma. Elust sünnib elu. Ja elust sünnib ilu. Kummastav on alati ka see, et uue lapse kodu on uue lapse lõhna täis. Seda lõhna on tunda juba korridoris. See on magus ja värske ja uus ja hea.
Igatahes, laps oli Jüri Naela näoga ja sellest hoolimata imekena. Loodan, et lapse isa siinkohal ei pahanda... Kusjuures lähemal vaatamisel sai Muukile selgeks, et ka lapse isa on Jüri Naela näeoga. Ainult, et laiem versioon sellest. Sealt siis seletus kõigele.
Laupäeva õhtu tõi endaga kaasa suuremat sorti kohvi joomise ja kassi väntsutamise. Samuti suuremat sorti une kuni pühapäeva hommikuni.
Ja pühapäev on ju alati olnud niisugune päev, et minnakse loomaaeda. Muuk käis ka. Koos teiste põnnidega. Ja Jaapani turist oli ka kaasas. Räägiti surnud kanadest, ahvidest ja sellest, miks jäätis magus on.
Varsti ilmub nähtavale reportaaž pildis.
Seniks, kannatust.

Mitmesugust...

Eilsel toredal õhtul külastas Muuk oma Lapsevanemat. Notstalgiline tunne ronis sisse. Lugupeetud elab Tallinna äärelinnas, pikas, liftiga majas. Lift käis pidevalt edasi-tagasi. Masinad, masinad ja inimesed. Muuk sai teada, et tema Lugupeetud nr 2 oli äsja liftis kinni istunud. Iroonia peitub selles, et kinni-istuja on ise liftiparandaja-mehhaanik. Elu on irooniline, eksole.
Unes juhtus samuti mitmesuguseid asju. Muuk tundis ennast kinniseotuna. Nägi ka unes seda, et ta mitme teki sisse kinni oli jäänud ja magas kuidagi imelikult. Hommikul tõustes olid jalas vaid punaste õhupallidega aluspüksid. Unes, mitte ilmsi. Üldiselt magab Muuk pluusiga.

Tänavakunst

Keegi Tuuslam on alustanud väga up-to-date kunstiprojekti aadressil http://tuuslam.blogspot.com . Tegemist Tallinna, kogu Eesti ja ülejäänud maailma tänavakunsti korjetega.
Igatahes, tänuväärne ja visuaalne ettevõtmine.
Mulle niisugused asjad päris meeldivad.

Tulevik on täna

Tunneli otsas on valgus...

Hobuse unenägu

Kellegi kiiksud.... ;)

Ta keedab kõvasid spagette, lisab sinna kolm sületäit riivitud Eesti light juustu, kõvasti soola ja kõige selle peale ketshupit. Siis keerab ta "sööki" taldriku peal ringi, pistab selle sisse kahvli, teeb neli tiiru, kogudes niimoodi kahvli ümber viie sentimeetrise diameetriga kogumi ja pistab selle suhu. Tegevuse kõrvale loeb ta tavaliselt Äripäeva. Samal ajal mängib ka telekas ja arvuti põristab eemal mingisugust hiigla suurt faili avada. Söömine ei ole püha protseduur. See on toiming, mis täidab kõhtu.
Köögis on tal kolmkümmend neli kaktust. Need õitsevad kord aastas täiesti hämmastavalt ilusalt. Suured valged rikkalikud õied kõige õrnema lõhnaga maailmas. Niimoodi saab lõhnada vaid armastatud inimese naeratus, teadsite te seda... ?
Mõnikord peseb ta pesu. Kaks tundi ja viisteist minutit järjest. Pesupesemine ja igasugune muu pesemine on püha toiming. Nõusid peseb ta nii, et kõigepealt tuleb nõud keeva veega desinfitseerida, siis tuleb nad ohtra Fairy vahuga kokku teha nii kaua kuni nad krudisema hakkavad. Kõik nõud tuleb ükshaaval üle vahutada, vahepeal ei tohi ühtegi objekti päris puhtaks loputada. Loputamisprotseduur algab siis, kui kõik nõud on vahused. Sel moel saavutab ta perfektse puhtuse. Hoolimata ohtrast pesust, tuleb alati peale nõudepesu enda käed inimese kätepesuga ära pesta. See tähendab seda, et ta läheb vannituppa, võtab kätepesuseepi, kolm sortsu ja peseb veel käed keeva veega ära. Peale pesu tuleb käed ka kuivatada.
Külmkapis on tal alati õlut ja mahla. Jõhvikamahla või õunamahla. Heal päeval on seal ka Eesti juustu ja alkoholivaba siidrit.
Ta ärkab tavaliselt peale kella kümmet. Ja enne magamaminekut teeb ta kolm suitsu. Üks enne hambapesu, teine peale esimest hambapesu ja kolmas veel siis, kui ta ei ole jõudnud kohe peale teist hambapesu magama minna. Aga kui tuleb kolmas suits, siis tuleb ka veel üks hambapesu.
Kunagi ei tohi istuda jalamati peal, sest seal käivad jalad. Kunagi ei tohi voodis teistpidi magada, sest pea ei tohi jalgade kohas olla ja jalad ei tohi pea kohas olla. Nätsutada ka ei tohi, sest see teeb valju häält. Üldse on igasugune häälitsemine tsensuuri all, eriti matsutamine ja omaette ümisemine.
Ta kuulab saksa räppi ja teeb kõvasti sporti. Kunagi käis ta kergejõustikutrennis. Nüüd ta enam sellega ei tegele. Ta on üldjuhul väga tänulik sööja, sest ta võtab alati juurde ja tänab kokka ning ütleb, et söök on nii hea, et kokk peaks oma kohviku avama. Aga! Kunagi ei tohi teda lasta toidutegemise juurde, sest siis leiab ta seal miljoneid asju, mis valesti on ja palju nõusid, mida söögitegija peab pesema hakkama ja see valmistab talle juba ette stressi, kuigi ta ise neid nõusid pesema hakkama ei pea.
Ta on tihti keskustelu keskpunktis oma veidrustega. Talle valmistab see huumorit. Ta on sõbralik ja heatahtlik.
Ja ilmselt on ta ka autori suurim sõber... :)

Palju õnne meie kõigi poolt, Vahter ;)

Ja hüppaski ennast aasta jagu vanemaks! Õnnitleme ja surume kätt.

Merilii

Sa nõuad, et ma Sulle kirjutaks. Nõuad seda öösiti kell kolm ja hommikul vara. Suus on mõru maik hilistunnil joodud kohvist. Hambad jäid pesemata. Juuksed kolm sentimeetrit taeva poole, nagu Taavil. Läksin märja peaga magama. Nägin taevast und. Äratuseni oli aega seitse tundi ja nelikümmend kolm minutit. Maa sai märjaks kastetud. Tahtmata avasin silmad enne äratust. Kümme minutit veel. Võtsin telefoni kätte ja lasin sellel jõuetult tekile tagasi kukkuda. Oli uus päev ja hommik. Oli soe tekk. Tõusta või mitte? Absoluutselt tundetu olek. Võisin tõusta võisin mitte. Mitte mingisugust vahet ei olnud. Siinused on maas ja lamavad. Ei ole tõusu ja ei ole mõõna. Keskpaiksus. Päike loitis kõrget pilve. Puhtast harjumusest siiski tõusin. Külmkapis oli üks roheline kurk ja terevisioon. Võtsin need mõlemad.
Poole tunni pärast läksin välja mängima. Naabriajas oli Merilii. Heleblondide juustega tüdruk. Mängisin temaga aia ees olevas liivakastis. Meil olid seal omad urud ja majad ja raudtee. Liivakasti ümber kasvasid hiina pajud. Nendest tegime laevad, mida suvises tünnivees liigutada sai. Laevadesse panime sõitjaks võililleinimesed. Nemad olid tehtud puupulgast ja võilillepeast. Lill tuleb maast lahti võtta nii madalalt kui võimalik. Lille vars tuleb rebida nii mitmeks pikaks ribaks kui võimalik. Rebituna tuleb lill vette kasta ja varretükid koonduvad siis lilleõie ümber krussi, nagu inimjuuksed. Niimoodi saab kuju võililleinimesepea. Lastel on oma väike maailm, kus kõik on salapärane ja verejooksu saab ravida teelehe ja süljega.
Lennutasime Meriliiga tuulelohe mööda Kalamaja tänavaid. Värviline, suur, tuules lendav lennuk. See vappus sinna ja siia. Tuul lõi vastu meie naeru ja päike paistis silmadesse. Tõusime koos lohega õhku ja lendasime kaugemale, kaugemale, kaugemale... Nii uskumatult kerge ja hea, nii uskumatult inimlik ja rõõmus, lohe ja meie, kaugel, soojas, vatiteki sees...

Unepiin

LOCO on kirjas A4 paberil, mis Muuki vastas seinal lamab. Paber on sinna kinnitatud mingisuguse metallist klambriga. Samasuguse klambriga on seinale veel pilte kinnitatud, ühel neist on voodi poseeriv naine ja teisel kaks kiilakat meest teineteisele kiivalt otsa vaatamas. Täna öösel me ei maganud. Vähemalt Muuk ei maganud. Tunne oli nii nagu oleks üks silm pidevalt lahti ja teine nägi unenägu. Unenäos piinasid Muuki erinevad elemendid: inimesed, lumi, külm, jää, Moosese tahvlid, lauad. Viimased kaks ööd on Muuk ennast pimedas piinata lasknud. Eelmine öö oli tegemist suurte veeväljadega. Kevadine jõgi ja vesiroosid, aga ikkagi hägune vesi ja suur ja hirmus.