Teisel pool

Varvaste peitusmäng

Rongi ees lugemine on tervisele kasulik

Rullidel on sõber

Kui palju maksavad delfiinid?

Nii vapustav on jala käia. Maailm on siis kuidagi PÄRIS ja TEGELIK ja AUS. Igasuguseid inimesi näeb. Niisuguseid, kes ka jala käivad. Inimesi, kes istuvad Kristiine Keskuse ees pinkidel. Neil on räpased riided ja kasimata juuksed, neil on kurbusest kõverad silmad ja mustusest pundunud käed. Kuidas nad sinna sattusid? Kas oli see saatus? Kas oli see nende enda saamatus, laiskus, rumalus? Kes teab. Aga niisugused inimesed on olemas ja nad elavad meie kõrval. Autosõitja neid ei näe.
Täna hommikul jalutas mööda Kopli teed punk-laps. Mustad neetidega teksad olid jalas, ketid rippusid puusa pealt, juuksed mustaks värvitud ja rippus, silmad värvitud halliks. Poisslaps oli, ise vaevalt üksteist. Kellegi punk-issi ja punk-emme tore laps. Huvitav nähtus oli.
Eile õhtul oli päike kollane. Muuk kõndis jala koju ja nägi seda. Kollane valgus langes raudteedele ja igasugused märgid, pisikesed olendid, ka rongid hakkasid helendama värviliselt. Keila põllu peal oli ka kollane valgus. Seal seisid inimesed ja hoidsid köiest kinni. Ilus roheline väli.
Hüüru kõrtsis pakuti teisipäeva õhtu puhul kakseksasaja kroonist forelli süüa. Otsustati mitte süüa. Veidi odav pakkumine, või mis... ? Kõrtsil oli välja mõeldud ka oma strateegia, kuidas kaheksasaja-kroonine forell inimestele pähe määrida:
1. inimesed lähenevad letile ja kuna on tegemist kalasöögi kohaga, siis ilmselt soovivad nad kala süüa
2. inimesed annavad teenindajale teada, et vist oleks kala vaja
3. teenindaja saadab ülehelikiirusel taamal seisva timuk-poisi kalatiigi äärde kala koksama
4. samal ajal lööb teenindaja kassasse sisse hiigelkala maksumuse = 812 krooni (ainult kala)
5. inimesed teevad suured silmad
6. inimesed küsivad, et kas see on kuldkalake?
7. teenindaja vastab, et kala kilo hind maksab üle kahesaja krooni ja nende kalad on ainult kolme ja poole kilosed
8. inimesed vaatavad hämmingus teineteisele otsa ja loomulikult kala ei osteta
9. teenindaja saab kurjaks ja helistab timuk-poisile, kes juba delfiini konksu otsa ajab
10. missioon on katkestatud
11. inimesed tellivad endale inimese hinnaga sööki
12. maksavad kolmsada krooni kolme inimese söögi eest
13. aga kui timuk-poiss oleks kala enne konksu otsa saanud, kui hind teada oli, oleks inimesed pidanud delfiini kinni maksma, sest ometi ju öeldi, et kala soovitakse. Ilmselt oleks siis protsessimine hakanud.

Et siis niisugune lugu.
Ja õhtul oli suur udu.
Ja Muuk eksis udu sisse aparaadiga ära.
Ja põhimõtteliselt on ikkagi tore käia jala ning näha, kuidas maailm tegelikult pöörleb. Niisiis, toetagem autovabasid päevi. Muuk hakkas isegi mõtlema, et kas tal ongi autot üldse vaja. Aga siis tulid meelde hilissügise kurjad ilmad, vinge tuul ja lörts ja külm. Alatasa vett läbi laskvad saapad ning liiga õhuke mantel. Pikad teed. Lühikesed ajad. Räpased bussiistmed ja ligased torud, kust kõikumise kinni saab püüda..... jaa. Päikesepaistel on kõik ilusam. Isegi räpp. Ehk siis kuldne kesktee oleks päikesepaistel jala käia ning vihmaga mitte jala käia. Loogiline, eksole.

Taevas teab...

Variandid

Nii kaunis ilm on täna. Läheks välja ja jookseks ringi? Käiks ja püüaks päikest? Ringitaks? Haigutaks? Ja viskaks ennast võrkkiigele raamatut lugema? Või hoopis läheks Vääna randa liivale ringi käima ja meduuse merest püüdma? Käiks paljajalu liiva sees? Ehitaks liivalosse, jalad põlvedeni vee sees? Või hüppaks hoopis rongi peale? Sõidaks Kõrvemaale rattaga sõitma? Sõidaks ennast kõveraks? Ja pärast sõitu istuks kohalikus kõrtsis ja jooks kakaod rummiga? Või läheks ja teeks fotot ja filmi? ;)

Kuhu kaovad radiaatorid?

Täna on oravate päev. Kiirete, väikese ja oranzide oravate siblimise päev. Muukile on meeldinud töine olla. Niisugune tunne nagu oleks mägesid liigutanud ning "asjad" lõpuks ometi arenevad kuskile. Mõnus, eksole. Ääretult rahuldav on tunda, et oled tegemas midagi suurt, millel võib olla tõsine väärtus, mis mõjutab mitmete kümnete inimeste elukvaliteeti. Nüüd kuluks vaid kuum saun õhtusse ja sauna sisse jääkülm Saku Ice suure sidruniviiluga (vaid sellisel kujul ja sellises olukorras tarbiks Muuk õlut, muidu ta ei eelista seda jooki).
Eduliseks ja eriti üllatavaks tegi tänase päeva ka Muuki erakorraline automüük. Laupäeval sai välja pandud eriti heade piltidega kuulutus ja täna õhtul on juba kaks ostjat olemas. Uskumatu! Midagi veel alla pole kirjutatud, ent suusõnaline lubadus on tehtud.
















Ja tegelikult on kahju temast ilma jääda, sest ilves on olnud tubli ja hea loom. Nuuks. Palju mälestusi ja muud säärast. Mälestus esimesest päevast temaga ja tundest, et see auto on liiga hea minu jaoks. Tundest, et tal on läikiv karv ja aumehe süda, head helid ja muud imetlemist väärt omadused.
Kohtudes ühe auto-ostjaga nägi Muuk TTÜ peahoone ees kummalist pilti:
1. sõidab Muukist 1 cm kaugusele keegi VW auto järelhaagisega
2. autost tõuseb välja keegi kõhuga mees
3. kõhuga mees kõnnib, kang käes, TTÜ seina poole, kus lamab ca 2-meetrine radiaator
4. kõhuga mees hakkab radiaatorit kangiga taguma!
5. kõhuga mees saab radiaatori pooleks!
6. Muukil on hämming
7. Muuk sõidab minema

Mis sai radiaatori kahest poolest - ei tea.
Võibolla valmistus kõhuga mees sügiseks. Ilmad on ju hakanud pilve kiskuma, päike on hakanud madalamalt käima ja õhus hiilivad ringi väsinud looduse vaiksed ohked...

Ida-Eesti, kuidas elad? Viimane osa ehk elu nagu filmis.

Juhtum Ambulartooriumis, kell 2200 õhtul.
Pühapäev. Lõke.
Osades: Tuuslam, Vanama, Elina, Tuhk, Pikk ja Jutukas.
Külalisesinejad: Eksavaatorimees, Stastik ja Molodoi.
Erikülaline: Zena.

Seltskond sebib ümber lõkke. Väljas on läinud piisavalt pimedaks, et lõkke välja lülitades oma sokke ei näe. Tähed taevas ähvardavad alla tulla. Puud praksuvad. Paku peal on pudel rummi ja kaks suitsukala. Muuk on viimased peaaegu, et üks ära söönud. Aga see polnud tema süü. Rummi omas Tuhk ja Pikk. Rummi jõi põhiliselt Jutukas. Keegi ei lausunud sõnagi.
Ühtäkki lähenesid maja nurga tagant lõkkele kaks kuju. Meesterahvad. Üks nimetas ennast Stassikuks ja teine oli lihtsalt Molodoi. Kanti dresse ja tenniseid. Istuti lõkke äärde maha.
Stasik: "A Masha djes segondja netu?"
Elia: "Net, ana v tallinne."
Stasik: "Nu, zhal."

Möödub kümme minutit. Maja ümber hakkab tiirutama kahtlane valge auto. Sõidab ühelt poolt. Sõidab teiselt poolt. Nagu ei suudaks otsustada. Järgmisena võetakse ette 90-kraadine kurv otse läbi aiamaa lõkke äärde. Ega auto ole kummist, eksole. Sõidab läbi küll.
Elia väljub endast. Milline jultumus! Sõita oma masinaga kellegi võõra inimese aiamaale sisse ja arvata, et nii ongi hea. Vanama väljus endast ja hakkas kepiga vehkima. Silmad sähvisid. Vanama lähenes masinale ähvardavalt kaikaga. Masin taganes. Valge viidi viisakalt aiast välja maja nurga taha sõiduteele. Lõkkele lähenes valgest masinast keegi neljakümnendates kõhu ja vuntsidega mees.
Lähenev mees: "Privet! U mena vodka jest!"
Kutsus ennast lõkke äärde, istus maha. Ja tutvustas ennast.
"A ja Volodja, ja na eksavatore rabotaju."
Seltskond noogutas.
"A võ shto zdjes delajete?"
Seltskond: "Sidim, kastjor smotrim, gavarim."
Ekskavaatorimees üritas seltskonnaga juttu teha. Selgitas, et tema olla kõva töötegija ja et kodus olla kuri naine ja et külavahel on tore purjus peaga ringi kihutada. Auto oli tal ka töö oma, nii et selle heaolust ta eriti ei huvitunud. Rääkis ta ka Stasiku ja Molodoi-ga. Uuris, mis on kunst ja mis ei ole. Naeris ja praalis kuni ühtäkki sosinal ütles, et tehke nägu nagu mind siin ei oleks kunagi olnud.... Mees hiilis nagu varblane minema ja hüppas üle aiateivaste sõidutee peale. Seltskond oli hämmingus. Eemal hakkasid kuuldavaks muutuma kellegi sammud ja pimedast ilmus nähtavale kellegi naisterahva blond soeng.
Zena: "Gde on?" (Tõlge: kus ta on???!!")
Seltskond: "Mõ ne znajem..." (Tõlge: meie ei tea... )
Zena: "No ja ze znaju shto on zdjes!" (Tõlge: ma ju tean, et ta siin on!")
Seltskond.....
Zena: "Ja ze vizu shto abvomobil zdjes!!!" (Tõlge: ma ju näen, et ta auto on siin!!")

Zena käib ringi ja märatseb. Seltskond on vait. Zena läheneb aia sellele osale, kust Ekskavaatorimees oli üle hüpanud. Ja karjub: "Võidi!!! Ja sjlõshu shto tõ tam dõshesh!" (Tõlge: tule välja, ma ju kuulen, et sa seal hingad!)

Zena oli üks häiritud olend. Ekskavaatorimehe unarusse jäetud naine. Blond ja kuri. Tuli ta oma meest koju peksma. Mees aia taga paadi all peidus. Välja ei tule. Hingab seal ainult. Naine seisis käed puusal kümme minutit ja läks ära. Ähvardas, et tuleb varsti tagasi. Ekskavaatorimees selle peale peidust välja uuesti lõkke äärde. Räägib, et me ei saa teda süüdistada selles, et ta oma kurjast naisest puhkust tahab. Vanama on ärritunud. Tahab ekskavaatorimeest lõkke äärest eemaldada. Selgitab talle roppude venekeelsete väljenditega, et tal on põhimõtteliselt siiber. Selgituste keskel hiilib mehe selja taha Zena ja haarab mehel kõrvast.
"No vot tõ gde!!!!" (Tõlge: siin sa mul oledki."

Noorpaar jäetakse õue vaidlema.
Osalised lahkuvad magama.

Poole tunni jooksul saabub öörahu.

Ida-Eesti, kuidas elad? Neljas osa.

Tuuslam: "Näe-näe. Suitsukala putka on seal! Teeme peatuse!"
Elia: "Tuuslam, neid putkasid tuleb siin veel vähemalt kaksteist."
Tuuslam: "Okei. Siis sõidame veel veidi."
Muuk võttis vahepeal teadmiseks, et peatutakse suitsukala putkas ja ostetakse suurde sinisesse kala. Hkmmm... kala, mille ilmselt ei ole mingisugust vaakum-pakendit, mis on üsna naturaalne ja lõhnab...
Kümme minutit sõitis suur sinine veel mööda maanteed Alatskivi poole edasi kui sattus ette suur silt KALA ning masin peatati. Müüa oli igasuguses suuruses erinevaid suitsetatud kalasid. Muuk läks ostis tomatit ja kabatshokki, Co hankis kalad. Kohtuti viie minuti pärast auto juures. Vanama oli veendunud, et luts on hoopis angerjas. Muuk ei mäleta, kas seda kala ka hangiti või mitte.
Siis saabus Alatskivi ja kõrts. Ja kõrtsis saabus pealinna salat ning heeringaleib.
Muuk ei jõudnud ära oodata, millal ükskord AmbulARTooriumisse jõutakse. Alatskivilt oli sinna veel kiviga visata. Aga täpseid maja mõõte või asukohta Muuk ju ei teadnud. Seega arvaski ta iga maja nurga taga, et no nüüd tuleb õige koht. Ja niimoodi umber tosin korda.
Peipsiäärsete külade võlu on hämmastav. Möödasõites olid teeääres palistatud sibulapärgadega, majad punased-kollased-lillad-rohelised, palju värve, palju päikest, palju ehedat inimest. Kunstihoone ise oli SUUR. Hoone ees oli astmeline trepp, nagu korralikule kunstigaleriile kohane. Uks oli kollase-lilla-sinise segu. Seina peale oli väikse raami sisse käsitsi maalitud hoone pühalik nimi. Maja asus teiste majade keskel. Nagu kõik majad Kasepää külas. Naaber oli paar meetrit sinna või siia. Inimesed sõbralikud. Kõik teavad kõike ja kõigist. Õhus oli tunda värskete kurkide, tilli ja sibulate uimastavat lõhna. Maja uks avati ning seltskond astus sisse. Näitus tabas neid kohe esimesel sammul.... fotod kohalikest musta äärisega ja raamitud. Fotod naistest, meestest, nende kassidest ja lastest. Fotod paatidest ja paadikuuridest ja talvel nööri peal kuivavatest aluspükstest, Peipsi ääres stringe ei kanta, räägiti; fotod kurbuses ja naerust ja usust ja hädast. Fotod vaesusest. Fotod surmast. Lilla mantliga vanatädi kummardas kadunukese haua juurde pingile. Hüvastijätt. Teekonna lõpp. Fotod puuriitadest ja värvidest ja pinkidest. Fotod joodikutest ja kalameestest. Igal fotol on oma lugu. Hea lugu jääb alati meelde. Ja see näitus jäi meelde. Väga ehe tundus. Eriti inimesele, kes ei ole enne niisugusesse kohta sattunud. Tabatud oli eelkõige erinevusi, kontraste meie, tallinlaste, igapäevaeluga võrreldes. Kas selle küla enda ehe pale ka kohalikele hea tundus? Kes seda teab... Ehk oli nägu liiga vahetu. Ja kortse liiga palju.
Loomekeeled räägivad, et selles majas on kuusteist tuba. Väidetavalt ei ole tubade arvu kunagi üle loetud ning kuusteist on vaid eeldatav number. Muuk eksis oma sealoleku ajal vähemalt kaks korda ära. Väga lõbus eksimine oli. Teise korruse tubadel oli mingisugune keerdkäik sees. Olgugi, et soov oli minna vasakule, sattusid ikka paremale ;).
Õhtused tabamused enne pimedat:

Ida-Eesti, kuidas elad? Kolmas osa.

Viimasti korda kui Muuk Peipsi kõige ilusamas rannas - Kauksis käis, oli ta kaheksateistaastane ning seal peeti keskkooli lõpupidu. Minek oli bussiga ja Muuk ei saanud kaasa minna, sest tal oli eelnevalt kokku lepitud kohtumine härra Lennart Meri`ga, kelle kätt sai surutud ja kes talle ütles, et ta olevat justkui naabrimaja tüdruk :))). Ääretult inspireeriv ja tore kogemus. Peale käesurumist lubas tollase kooli diretor neiu ise Peipsi äärde ära viia. Sõit tundus jube pikk. Ja kui Muuk direktoriga kohale jõudis, oli pidu juba alanud. Mäletan siiamaani eriti selgelt, kuidas Peipsi sinised-roosad-erepunased-kollased veed horisondil samasuguse taevaga kokku sulasid. Ei ühtegi lainetust. Ei ühtegi hingust. Rahu, vaikus ja ilu. Niisugune oligi Muuki esimene Peipsi kogemus.
Co hakkas Peipsi poole kulgema siis kui Kreenholmi manufaktuurile oli ring peale tehtud. Suured hooned. Hoonete vastas oli suhteliselt väsinud olemisega maja, mille seinale oli keegi mõnikümmend aastat tagasi kinnitanud sildi: dom obrassovava porjatka! :))) Nali missugune. Maja ise oli muidugi kenasti ehitatud ja arhitektuuritatud. Peale Kreenholmi sõit Narva Statoili - 3 pakki vänget nätsu, et tee peal magama ei jääks ja pojeehali! Muuk nõudis, et autos kuulataks valjult Muse´i. See ansambel annab alati audioorgasmi. Ka see kord. Oli vist see paar tundi, kui jõuti Kauksisse. Võibolla oli ka vähem, täpselt ei mäleta. Päike lõõmas, männipuud lasid okkaid sahistada, randa viis jalgtee, kaherealine küll ja autod võisid ka sellel sõita... Suur sinine jäi parkimisväljakule maha. Inimesed läksid aina edasi ja edasi ja edasi kuni .... tuul ja meri ja kuldsed Peipsi liivad....mmmmmmmmmmm. Vesi oli supersoe! Jube hea oli olla! Muuk läks alasti joostes vette. Lained laksusid üle pea. Taevas tuli lähemale alla ja Muuk ei kartnud üldse enam. Mõnikord juhtub, et Muuk kardab suuri ja tumedaid veekogusid. Mai kuus juhtus nii. Läks vette, sibas meetri jagu ja siis uuesti tagasi. Aga Peipsi ääres on asjalood ikka teisiti. Vanama sai muidugi külmakrambid, Elia ujus nagu delfiin parimates aastates, möödus tund, inimesed väljusid veest ning naasesid jahedatena suure sinise juurde.
Algas jaht suitsukalale, tomatitele, joogile, söögile ja vanausulistele.... ;)

To be continued...

Ida-Eesti, kuidas elad? Teine osa.

Hädavaevu sai Muuk pilkases pimedas kitsastel Narva tänavatel hrushovka ette ära pargitud. Co oli uhke Muuki üle ;). Hädavaevu sai Co oma kompsud Muuki suurest sinisest kätte, Vanamast paistsid ainult pisikesed pruunid jalad, kui ta oma suurte tekkide ja virna kottidega mööda kitsaid trepiastmeid ülespoole minema hakkas. Muuk oli solidaarne ja pakkus abi. Sai Vanamalt kätte suure teki ning sammus sellega Vanamale järgi. Korter ise oli täiesti aita-ennast-ise formaadis ehk sisaldas euroremonti ja kõiki muid mugavusi. Teleka pani Elia kahvliga käima ja saime Narvas ETVd vaadata. Nii õilis eestlase tunne tuli peale. Kümme minutit peale kohalejõudmist hakkas Vanama nägu üha enam pilve kiskuma. Ühtegi sõna ei lausunud enam. Ühtäkki tõusis ta toolilt ja sammus otsejoones vakuumkliineri juurde. Hääled sisse ja tööle! Kõik surnud kärbselaibad sai torust sisse imetud. Puhtus on ju ikkagi au sees! Ja tuleb tunnistada, et Narva linnas oli väga palju mutukaid-putukaid-liibuvaid satikaid-mardikaid-kitiinkestaga põrinaid ja muid loomi. Veerand kogu Narva linna loomadest oli meie lahtisest aknast sisse lennanud ja pesitses nüüd seina peal lambi juures. Teine veerand oli sisse lennanud umber kolm päeva enne meie saabumist ning lamas surnult erinevates kohtades. Vanama sai krambid ja pidi laibad ära koristama. Eraldi tasub mainimist Vanama voodi ehk sandwitch. Voodi oli suur potisinine nahast diivan, mis laiali pressides lahti käis. Elia ja Tuuslam kangutasin nii, et potisinine moodustas üsna huumoririkka koosluse tomatipunasega nende nägudel. Siiski krääääksuga saadi voodi lahti. Peale jõupingutust jäi lahtine sandwitch kurjakuulutavalt kõikuma ja tundus nagu ähvardaks ta iga sekundi pealt lataki uuesti ennast kokku lüüa. Vanama siiski julges sinna ennast asetada ja Muuk käis öösiti kontrollimas, kas Vanama on veel elus ja kas sandwitch on lahti püsinud. Vene keeles võib niisugust voodit nimetada veel karakatitsaks. Aga tegelikult oli väga vahva. Kodu oli lebatav, karakatitsa pidas ennast kenasti üleval, vannitoa vesi käis vist gaasiga (Tuuslam toimetas seal midagi suure valge kapi juures ja hõikas, et nüüd on soe vesi olemas. Muuk käis dushi all ja vaatas, et kapi sees põleb elus tuli. Soe vesi Narva moodi, ilmselt), magamistoas oli hiigelvoodi-seksodroom-disco lights. Ees oli ilus Narva öö ja veel ilusam Narva hommik.

Kell 1100 oli Co Narva Pappa Pizzas. Äärmiselt tore koht. Kohvi peale tehti ämblikuvõrgu-kujuline kaunistus shokolaadist. Mmmmm :))). Muuk oli õnnelik seal kohas. Siis tuli tiir Narva linnas. Inimesed hüppasid õhku.

Piiripunkti juures olid erinevad hoiatussildid, et siia ei tohi tegelikult tulla.

Sai käidud Narva jõe ääres, kus ühel pool oli Narva linnus ja teisel pool Ivangorodi linnus. Eesti lipp lehvis täies trikolooris, Vene lipp oli luitunud ja loju. Muuk leidis jõe veerult kummardavaid inimesi....

Jah. Narva linnas on elu teistmoodi. See ei ole Eesti, see ei ole ka Venemaa. See on midagi vahepealset. Inimesed, kes seal elavad ei käsitle ennast ei venelaste, ega ka sajaprotsendiliselt eestlastena. Mõned on sundseisus - neil on Eesti kodakondsus, seega kui nad isegi tahaksid, siis Venemaale nad tagasi minna ei saa. Samas kohati pole tuju ka Eestimaal edasi elada. Narva on justkui väike omaette riik, kus on oma seadused. Inimesed on valdavalt umbkeelsed venelased, poepidajad, teenindajad, kooliõpetajad, kingsepad, ehitajad, kes käivad mujal tööl. Inimesed on ka valdavalt väga sõbralikud, ent siiski tänapäeva erinevate inimvormide suhtes sallimatumad kui pealinlased. Nendel on oma moraal ja oma viis, kuidas elu käima peab. Narvat nimetatakse ka Eestimaa Las Vegaseks. Ei ole ime, kui ühel tänaval on näiteks neli kasiinot. Kõik erinevad ja igas ühes on toimumas mingisugune mäng. Ilmselt on see täiesti tavaline, et inimene paneb kuus mingisuguse osa oma sissetulekust kõrvale ning läheb kasiinosse õnne proovima. Puhas meelelahutus. Põgenemine unistuste maailma.

Ka Sillamäe on täiesti omaette territoorium. See on justkui mälestus kunagisest pürgimusest taeva ja täiusliku arhitektuuri poole. Stalini-aegsed elamud palistavad Sillamäe promenaadi. Park on, istekohad on, vanatädid zongleerivad keppidega ning teevad teineteisele silma. Muuk & Co jõi pargipingil Coolerit ning tuli lagedale bisnes-plaaniga: Sillamäele tuleks luua Sillamäe-Narva Ühendatud Tampoonitehas. Pakuks konkurentsi Tampaxile ja OB-le. Tampoonid ju kohutavalt kallid! Meie teeksime odavamalt ja lõbusamalt. Sillamäe tampoonid, eksole. Iga tampooni peale kirjutaksime selle päeva sõnumi: "Täna vihma ei saja!", "Täna kohtad kedagi erilist!", "Täna mine loomaaeda!". Eksole vahva! Väledad Sillamäe ja Narva tädikesed hakkasid tampoone tegema. Kui laieneme, siis ostame ära Kreenholmi manufaktuuri hooned ning hakkame eksportima. Eelkõige Venemaale, muidugi. Reklaamklipi mõtlesime ka välja: klipp algab kaadritega sellest, kuidas Sillamäe tublid töötajad tehases tööd teevad, kitlid ees, nägu naerul, väntavad tampoone kokku. Tegevust kommenteerib madalahäälne ja patriootliku kõnemaneeriga meesterahvas. Klipi lõpus toimub interferents, katkestus, lindi vahele kerimine ja järsku oleme kellegi trendiga naisterahva kõrval, kes päikesepaistel ja naeratades mööda City tänavaid käib ning tal ei ole elus ühtegi muret, ei ainust probleemi, mis tema südant valdaks. Miks? Kuidas see võimalik on? Aga sellepärast, et tema kasutab Sillamäe tampoone. ;)

Kell 1600 sai Sillamägi otsa. Siis tuli Sinimägi ja kalmistu.

Kell 1700 jõuti Narva jõesuusse. Milline rand, milline melu! Rannas oli mitu baari. Seltskond külastas nendest kahte. Üks oli suur ja seal sai tantsida. Teine oli Beach Bar ja see oli suunatud pigem karaokele ja kokteilidele. Esimest ei tehtud, teist aga küll. Kui kunagi Eestimaale soojad ilmad tagasi tulevad, siis võib minna Narva Jõesuusse rannamõnusid nautima. Rand on oivaline, inimesed lõbusad ja muretud, pakutakse huvitavaid sööke ja jooke. Ei ole rahvamasse, ei ole rabelemist... rahu, meri, päike...

Päeva kulinaarne tipp saabus õhtul kell 22. Narva linna 100% China söögikohas serveeriti Tuuslamile lammast. Tuuslam sai maitsemeelelise orgasmi. Ei öelnud 45 minutit ühtegi sõna, vaid mälus, silmad kinni ja häirimatult. Teised maitsesid ka. Nad nõustusid Tuuslamiga.

Vaikuses lahkuti koju.

Saabus uni, saabus öö. Homme minek Peipsile....

To be continued...

Ida-Eesti, kuidas elad? Esimene osa.

Õhus on tunda sügist. Loodusroheline ei ole enam nii ere kui enne. Puud-põõsad ei ole enam nii värsked kui enne. Meri ja järv on siiski veel soe. Temperatuur on väga vahelduv. Ja esimest korda mitme kuu jooksul oli hommikul nii pime, nii pime ja nii külm. Prrr! Muuk tahtis selle peale veel sügavamale oma voodiurgu pugeda ning teeselda, et teda ei ole enam olemas. Ta oli kui Alice imedemaal. Nurrus vaikselt oma kookonis ja nägi unenägusid. Nii taevalikult hea oli. Tõllu uni on täiesti fenomen omaette. See sarnaneb visuaalist ülekantud füüsilis-emotsionaali Trainspottingu Rentonile kui too üledoosi tegi. Mees vajus maa sisse, vaip kandus talle järgi, nagu maapeale haud oleks olnud. Mees pooleldi oli ärkvel ja pooleldi oli unes. Niisamamoodi on ka Tõllus magamisega. Voodi nagu tõmbaks endasse. Sügavale, sügavale, sügavamale. Uni saabub momentaalselt ja raskelt. Ronib kontidesse, ajusse. Algab sisekino. Põnev ja ligitõmbav. Tõllus on võimalik kasvõi kaksteist tundi järjest lihtsalt magada. Ja peale ärkamist tahta edasi magada.
Hommikune äratus oli pandud kella poole kaheksaks. Uhh! Kohutav. Muuk tõusis kell pool üheksa. Mhmh. Aga sellegipoolest jõudis ta tööle punkt kell 9, sest temas pesitses kiirete tähtaegade paanika. Ja nüüd ta siis ootab vastuseid. Paanitseb. Hillitseb ennast. Mõtleb Peipsi järve äärsetele vanausulistele.
Nädalavahe tundub nagu oleks juba nädalate kaugusel. See oli kuidagi nii teistsugune. Nagu filmist võetud.
Kell punkt seitse reede õhtul hakkas seltskond Muuk & Co liikuma Narva suunas. Meeleolu oli ülev ;)). Suurele sinisele saadi hääled sisse pandud. Vahter koos kogu oma "elamisega" peaaegu ei mahtunud autosse. Kaasa oli võetud pool magamistoakappi, tekk, pool õllevarudest ja veel üht-teist. Tallinnast väljasõidul sai ostetud kuskilt Statoilist pahaks läinud baguette´id ning suur ringsõit sai alguse.
Esimene peatus: Liimala rand. Kell oli tiksunud siis juba poole kümnendat tundi ning Vahter oli omandanud uue hüüdnime: Vanama ;). Rannas oli ca miinus kakskümmend viis kraadi sooja. Vesi peaagu omandas jääkirmeid ja Muuk ei otsustanud ujuma minna. Visuaalselt oli "asi" siiski üsna kena. ... Smaragd-rohelisi grandiooseid laineid jälgides kükitas Vanama veekogule lähemale ja katsus teda. Ta surus silmad kissitades kinni ning tema nägu väljendas valu. Vesi oli külm. Järgnes röögatus. Ja vaikus. Mets kaikus. Elia seisis jahmunult paari sammu kaugusel. Segadus. Kas Vanama on elus? Äge kätega vehkimine oli tõenduseks sellest, et Vanama on ikkagi elus...
Kell ca üksteist kohaliku NARVA aja järgi jõudis seltskond esimesse Statoili. JA SEAL MÜÜDI ALKOHOLI! Uskumatu! Ukse ees seisis must Mercedes. Selle sees dressipükstega vene keelt kõnelev "härra" rollnokk, kuldketid vehkimas. Muuk & Co ehk Vodkaturistid Tallinnast sisenesid Statoili ja varusid endale KELL ÜKSTEIST ÕHTUL kodusse jooki. Täitsa tore oli. Peale seda seisis ees seiklus Narva linna suurtel ringidel, et üles leida öömaja järgmiseks kaheks ööks. Äärmiselt keeruline ja pime linn. Ilmselt viimane põhjustas esimest. "Kodu" juures ei põlenud ühtegi valgustust. Ainus, mis vähegi ere oli, oli sõna ROSSIJA kuskil kaugel. Elasime täpselt piiripunkti juures. Taamalt paistis Venemaa. Meeleolu oli endiselt ülev.

To be continued...

2 moraali

Tolm ja tahm - see võiks olla tänase päeva koondnimetaja. Jõudis Muuk tööle. Algas suur rahmeldamine kuni mõtles Muuk, et on vaja teatud isik Vahteriga nädalavahetuse detailid läbi rääkida. Et aega polnud, tuli teha efektiiv-kiire randevuu ümber Hauka Pubi puu. Hauka pubi asub teatavasti remonditava Nõmme tee ääres. Vahter kohe infot andma, et vaja sõita Tedre tänavale ja sealt saab pubile ligi. Muuk sõitis. Tuli välja, et Tedre tänav on üks tänav liiga hilja, et pubi peale ära keerata ja et neiu juba autost väljas oli ning poolele teel kombainide ja kappade ja liiva ja sillutise ja tolmu ja suurte higiste töömeeste ja tuule käes sõdimas oli, siis otsustas ta, et hea küll - käime kuni pubini välja. Jõudnud Haukani, tuli välja et, pubi kinni! Niisiis, kiirkõne Vahterile - change of plans. Muuk uuesti autoni tagasi jalutamas, uuesti läbi tuule ja tolmu, seeliku ja plätudega, liiv varba vahel pitsitamas ja tolmukehad silma ronimas. Jõudis autoni. Vahter oli ka seal. Koos otsustati sama Nõmme tee ääres istuvasse Gruusia kööki minna. Jälle tolm ja tahm. Gruusia köök lahti. Toidud - ainult liha ja grill ja pekk ja searasv! Jube! Muukil süda paha. Gruusia grilli kõrval lebatses miski "Hea söök" toidukoht. Lähemale jõudes selgus, et tegemist hamburgeri putkaga. Ei jäänudki muud üle kui autoni tagasi marssida. Muuki varbad olid vahepeal keskkonna olude sunnil halliks tõmbunud. Sellest inspireerituna ei olnud tal ka kõige suurepärasemat tuju eksisteerida. Siiski. Järgmiseks suunaks sai võetud Tammsaare Osmani kebab koht. Neiu sai ummistada naiste veetsee ja seal oma varbad puhtaks pesta. Nii hea! Ja seejärel toitus ta krevetisalatist. See oli söödav. Ühesõnaga kiir-efektiiv lõunast kukkus välja pooleteist-tunnine seiklus tolmu ja liiva sees.
Nii, et ärge lähenege Nõmme teele - ei ole hea mõte.

**

Ja väike terakene veel lõppu - tore on leida enda ümber inimesi, kes inspireerivad olema rohkem, parem, targem, üllam, väärikam, ilusam, hoolivam. Ja tore on seda inspiratsiooni tunda ning teistele edasi anda. Energiavahetus, eksole. Energiavahetusest tekib energiaspiraal, mille tulemusena kõik vahetatava energia osapooled ennast suuremana tunnevad.
Inspireerige ja olge inspireeritud ning ilusad "asjad" hakkavad juhtuma iseenesest.

Ekstreempolaarne nädalavahe

Raju, raju nädalavahe oli. Igas mõttes raju. Ekstreemne ja ebaratsionaalne, samas mõistluslik ja vaoshoitud. Sinusoidid lokkasid igas võimalikus suunas ning pühapäeva öösel tundsin, et olen uuesti elus.

Raju nädalvahe algas juba neljapäeval, mil seltskond reklaamiinimesi otsustas, et on vaja naabermaade reklaamiinimestega kokku saada ja suviseid päevi pidada. Eestlased läksid endale omasel kombel varem kohale, et mitte riskida hilinemisega. Kohalejõudmise protseduuri võeti väga vabalt ning Lätimaale jõuti seiste tundi ja kuus õlut hiljem. Sellest polnud midagi. Bussijuht oli pisut vanaldase flegmaatik hundi moodi. Seisis ja suitsetas. Sõi ja oli vait. Muuk tahtis kolmanda joogi lõpuks bussikõlaritest Chemical Brothers`it lasta, aga võta näpust kõlarid pistsid selle peale kriiskama ning see üritus jäi katki. Selle eest sai lauldud palju erineva sisu ja kõlaga laule Dahlingu poisiga ja muidu ennast hästi tuntud. Esineda on ju ikka tore. Eksole ;).
Kell pool üks maanduti kuskil Läti farmis. Ja sellest ajast saati elab maailmas Farmi-Muuk ja muud Farmi tegelased. Territooriumile oli ära mahutatud kolm suurt hoonet, millel hobuste pildid igal pool kaunistamas. Reklaamiinimesed istusid neljapäeva öösel ühe hoone treppidele ja õhkasid alkoholi juua ning suitsuvortsi süüa. Muuk tõusis järgmine päev vara - pool kaheksa. Päike oli tõusnud, väljas oli juba kuum. Oli reede, oli idüll... Muuk avastas endamisi, et HOMMIK võib ikkagi meeletult ilus olla. Just niisugune hommik, mil veel keegi ärganud ei ole. See on karge. See on ülev ja hea. Lätimaa dush oli oivaline: farmimaja katusekorrusele oli tehtud dush ja dushiruumi paistis kahest avatud aknast sisse hommikupäike. Ilus. Muuk sai ennast värskendada ja ühineda reklaamiinimeste foorumitega, mis kestsid kuni hiliste õhtutundideni. Kui foorumid läbi said, siis oli aeg Leedu discoks: Röyksopp, Pulp, Sigur, Queen ja muud mõnusat lasti. Muuk hüppas neli tundi järjest õhku kuni jalad valusaks said. Magama sai mindud kell pool kolm, sest järgmine hommik oli kell 7 äratus. Siiski, kella poole kolmene üritus jäi siiski ürituseks, sest padja all värisesid veel Leedu bassikõlarid ning need ei vaikinud enne kella poolt viit. Niisiis, Muuk saigi magada tublid 2 tundi ning pidi siis kihutama "reaktiivlennukiga" Tallinasse, et kella 1130ks Pärnamäe kalmistule jõuda. Kell 1130 oli Muuk kalmistul küll, aga Mestakalmistul! Selleks, et Pärnamäe kalmistule jõuda läks veel 3 minutit kiiret kihutamist ja selleks, et kalmistu väravatest kabelisse jõuda läks veel kaksteist minutit intensiivset jooksu läbi hauamaa. Üsna õõvastav ja ebameeldiv. Muuk tundis, et ta oli seal ainuke elus inimene, kellel närviskaala punast lööb. See absoluutselt ei sobinud atmosfääri. Ta jõudis 1144 kabelisse. Kabeli suures saalis oli elektrooniliselt kirjas: 1130 Pajupuu. Kadunuke oli Muuki tädi lahutatud mees, keda ta ca kakskümmend aastat näinud ei olnud. Muuk sisenes kabelisse nii vaikselt kui võimalik. Hiilis kõige tagumisemate istmete juurde püsti seisma. Käristas kotist välja oma fotoaparaadi ja jäi pildistamiseks sobivat hetke ootama. Ta seisis ja mõtles: "Ärgu ainult telefon nüüd helisema hakaku!" Seda ei saanud vaikseks ka panna, sest hetkel kestis palvus ning aparaat oli viiekümne luku taga kinni. Palvus läbi. Muuk jälle kohmitsema oma koti kallale, et telefon vaikseks saada. Sai. Kogu sündmus oli kummastav. Muuk tundis justkui ta oli vales kohas, valel ajal. Palju võõraid inimesi. Alla poolte olid tuttavad. Samas need, kes olid tuttavad, olid ka sugulastest ilmselt need isendid, kellega kõige suurem läbikäimine ja kuuluvse tunne on. Neil oli kurb. Muukil oli kurb nende pärast ning häbi iseenda pärast, et ta ei suutnud kuidagi hingeliselt sündmusega kaasa minna. Pealegi, kohutavalt ebameeldiv on matuseid pildistada. Tegemist on kellegi maise elutee lõppemisega ja seda pildistades tekkib tunne nagu oleks see müügiks. Aga Muuk oli lubanud ja lubadusi tuleb täita. Seega pildistas ta sellegipoolest iseenda sisemist ristiretke alla surudes. Peied said peetud kella kolme paiku päeval. Muuk vedas ennast oma kaua ära oldud kodusse ja uinus seal kahe teki alla magama. Pani endale äratuse ka. Sest vastasel korral oleks ta järgmise päeva lõunani uinunud. Õhtupoole, kella seitme paiku läks Muuk välja, sest ka seda oli ta lubanud. Ja oli väljas kuni varajaste hommikutundideni. Sest ka seda oli ta lubanud. Nägi palju erinevaid inimesi. Üllatus mõningates inimestes, osaliselt positiivselt, osaliselt negatiivselt. Ja tegi sellest järeldused, et tõepoolest, on olnud üks eriti kummaline nädalavahe. Mõned lahkuvad, mõned tulevad, mõned vahetavad kohti. Pühapäev oli vaikne ja rahulik.
Muuk samuti.

Kosmos 405

Tekk tappis keha. Kell on 330 ja magada ei saa. Mitte, et und ei oleks. Uni on, aga magada ei saa. Palavik on ka. Ja pea valutab ka. Ja üldse ei ole hea olemine, niisugune tunne nagu peas oleks umber viis mitte üks nina, niisugune tunne nagu iga millimeeter tapetud kehal tahaks erinevas suunas laiali joosta... Liigselt on täna ka kohvi tarbitud. See ja palavik annavad kokku hea põhjuse, miks magada ei saa.

***

Läbi punaste kardinate kumab heledalt kollane tänavavalgus. Ta nahk on valguse käes hell. Hooletu löögiga lajatub käsi vastu soe-sahisevat laupa. Ta mõtleb... Punaste küüntega lahtised sandaalid, roosa sisuga suur energia, paekivi võlvid, heade mõtetega soojad kutsuvad inimesed, igaüks neist oma värvi, igaüks neist oma maalidega... Triibulises pintsakus noormees, mustast nahast kaabuga, ilmselt üks andekamaid inimesi, vaba hingega, vaba ja viisakas, tungimatu, olematu ja olev, kaabu küljes punane sulg... Seisis suures massis ja ootas, et muusika temast sisse välja tagasi tungiks. Näis üsna ükskõikne. Ilmselt ei mõjunud. Ta maalis ennast sinna.
Äsja vahetatud linad ja tekk ja padi, pisut karedad helendava ihu vastu. Need tunduvad külmemad kui ihu. Kass matsutab vett süüa. Nina on vesine ja suu on lahti. Keha keerab ennast asemel... Kas mõtelda või mitte? Kui mitte mõelda, siis äkki tuleb uni? Tavapäraselt on ju nii, et kui mõelda, siis uni ei tule, sest mõtted okupeerivad inimese unelihased. Aga mõtelda on mõnus, ütles Hando Runnel. Kollane tänavalatern paistab silma. Kolvikesed ja kepikesed vahetavad kohad. Kohatine pimedus. Inimene on ebatäiuslik. Silmad on klaasjad ja ei sulgu.
Üksik naisterahvas ühe kitarriga pisikesel laval tiheda inimtungi ees. Hell muusika. Hell ja hingeline. Läks hinge. Avas mõtted. Viis ühele laineharjale ja teised ei olnud enam teised, vaid justkui mina ise. Hüppa minu sisse ja mina hüppan sinu sisse. Ümberringi roosa ja pehme ja hea. Suled silmad ja NÄED. Algab teine elu. Sinu sina liigub ringi ja puudutab...
Keha tõuseb voodis istukile, käed vajutamas meelekohtadele. Homme peaks minema ja olema. Homme saabub alati peale und. Praktiline homme. Teoreeritiline homme on ammu juba saabunud. Ja homme on alati parem kui täna. Sest hommik on alati parem kui õhtu, räägivad teadjad.
Head hommikut, kõigile... Tehke endale üks tomati-juustu võisai ja minge õue jalutama ... :)

Kellel on suurem, see on võitja.

Päike on naasnud Eestimaa peale. Hurraa! Ja Muukil on tänase seisuga parem. Nätsu närimine aitab kõvasti.
Kunagi oli Muuk neljateistkümne aastane ja pidas dieeti nagu paljud samaealised seda tegid. Hommikusöök oli kohvi ilma suhkruta ja tükk juustu. Lõuna oli täpselt kell 3 ja koosnes peamiselt salatist ja võibolla kanafileest sinna kõrvale ning õhtusöök oli mitte midagi või kaks pakki Hubba-Bubba nätsu, üks õunamaitseline ja teine vaarikamaitseline. Neid nätse näris Muuk teismeliste ajakirjade kõrvale. Luges lugusid, kuidas suured seitsmeteistaastased inimesed mööda ilma seiklesid, kuulas Jennifer Rush`i ja ahhetas omaette. Tal olid siis vööni suured tumepruunid lokkis juuksed, roosa koduseelik ja litritega topp. Lahe! Niisugune lugu tuli nätsutamisega meelde. Siis oli veel mullitegemine ka väga popp tegevus. Kes sai suurema, see oli võitja.

Valge kõva keha

Muuk on jõudnud tööle. Kuhi "asju" on ees ja väga suurt jaksu neid teha ei ole. Kurgus saag, nagu eilegi, võibolla, et pisut hullem isegi. Küüslaugust ei olnud väga palju kasu. Ilmselt tuleb miski ibuprofeen ka ära süüa.

Kass

Täna oleme tõbised. Muuk on saanud Tuuslamilt mitte-nakkava külmetushaiguse. Olemine ei ole tore. Kurgus on saag, peas on udune maag ;). Soe on. Ja liikmed tahaksid justkui kõik korraga iseseisvat elu alustada.

**

Ta on nagu valge kass, kes kurvalt katusealuselt välja vaatab ja ootab, ootab, ootab.... Ootab kojumineku aega, sooja tekki, teed ja vahtrasiirupiga küpsetatud pannkooke.

Folk

Karvadeta virsik ongi nektariin ehk virsik on positiivne ja nektariin on negatiivne

Täna hommikuhelveste juurde oli oivaline süüa värsket nektariini. Sellega meenus üks insident kümme aastat tagasi kunagi samamoodi juulikuus.
Lapsevanem Ema käis turul. Tõi sealt virsikuid ja nektariine.
Lapsevanem Isa vaatas turukotti umbusaldava pilguga.
Lapsevanem Ema: "Vaata kui ilusaid nektariine ja virsikuid ma sain."
Lapsevanem Isa: "Mis vahet neil on!? Virsik on ju lihtsalt karvadega nektariin."
Ja mõlemad lahkusid turtsudes turukoti juurest.

Siiski, Muuk sõi täna hommikul nektrariini. Seda karvadeta virskikut. Luges Eesti Ekspressist atriklit sellest, kuidas Edgar olla laste mänguväljakud kiiruga ja ilma turvanõudeid arvestamata ära tellinud ja nüüd vaesed lapsed kukuvad päid ja jalgu lõhki ning kedagi ei paista huvitavat. Peaasi, et valimislubadused täidetud saaks. Niisugust andis see artikkel mõista. Eks oli tegemist tüüpilise situatsiooniga Eestimaa pinnal, et lubatakse liiga palju ning seda siis üritatakse kuidagi pinnapealselt täita, et näiliselt asi justkui "tehtud" oleks. Kahju, eksole.
Lapseväljakutega tuli meelde veel ca paarkuu tagune insident, kui Muuk, Tuuslam ja Vahter Viimsi tuuril käisid. Jalutasid ja jalutasid, käisid vanades sõjaväe angaarides ning jõudsid lõpuks välja kuskile Rohuneemest edasi moodsasse külasse, kus oli lastele mänguväljak tellitud. Muukile aga hirmsasti meeldib nende uute suure keeruga mänguasjadega kiikuda. Ja nii ta siis läkski ühele hobusele peale ja kiikus. Ühtegi last läheduses ei olnud. Väljak oli tühi, kusjuures majad tundusid tühjad, keegi justkui ei käinud seal piirkonnas peale nende kolme. Jube vahva oli kiikuda. Muukile meeldis. Vedru andis järgi ja tekitas üsna suure väänderaadiuse. Tore! Ühtäkki saabus piirkonda keegi Auto. Punane, mäletamist mööda. Autost tuli välja kolm sportlikku univormi riietatud daami. Üks jämedam kui teine. Üks paistis olevat selgelt grupi liider. Hark oli käes. Kulm oli kortus. Daamid lähenesid lastemängiväljakule.
Liider Muuki suunas: "Kuulge! See mänguväljak on ikka lastele mõeldud. Näidake nüüd pisutki eeskuju ja tulge sealt ära."
Muuk üllatunult nii äkilisest rünnakust: "Jah, eks ma tulen. Aga ega ma siis midagi ei lõhu ju."
Liider: "Need on eurosertifikaadiga mänguasjad, kannatavad 100kg! "
Liider koos jüngritega eemaldus kurja kuulutavalt. Muuk siiski ei saanud pihta, miks see viimane lause asjakohane oli. Kas ta siis nägi välja kuidagi niimoodi, et ta kaalub üle 100 kg, et ei tohi hobuga kiikuda.... Tegelikult on täiesti arusaadav, et väljak on lastele ja kui oleks vähemalt üks laps läheduses, siis Muuk sinna ei roniks. Äkki laps tahab ise just sellesama hobuga kiikuda. Vähemalt siis mõtles Muuk niimoodi. Täna hommikul tuli see situatsioon uuesti meelde, sest lehes oli samadel teemadel artikkel kirjutatud. Ilmselt oli Liider eurosertifikaadiga mänguväljaku hankimiseks suurt vaeva näinud ja selle eest üsna korraliku tasu maksunud ning soovis hoida seda vaid kohalikele elanikele ja vaid lastele. Selles suhtes võiks ju tema pahameelest aru saada, et tuleb keegi "neiunärakas" ja istub tema traadiga hobuse otsa ja hakkab kiikuma, enesele teadvustamata, et keegi on selle ostnud ja sinna paigaldanud ja igatahes mitte selleks, et "neiunärakad" sellel ratsutaksid. Jah. Eks see ole. Samas oleks võinud Liider ju oma vaatepunkti rahulikult selgeks teha ning sel moel inimest harida. Siiski, seda ta ei teinud, vaid saatis teemast teadmatule inimesele edasi negatiivse suhtumise ja emotsiooni, mille tõttu mõlemad osapooled ennast halvemini tundsid. Kasutegur null. Pika jutu üdi võiks siis peituda selles, et negatiivsus tekitab negatiivsust, ei ole ju vahet siis, kellel on õigus ja kellel mitte, kui kumbki situatsiooni tagamaid tegelikult ei adu ega valda. Pigem võiks võtta aega, et asjad rahumeelselt üle seletada ja selgitada, miks maailmas on osad asjad nii ja osad asjad naa. Lähtudes eeldusest, et tegudel on olemas viisakas põhjus ja noobel eesmärk, siis võiksid ju probleemid inimlikkuse tasandil lahendatud olla. Nagu siis antud juhul mänguväljaku situatsioonis.
Muuk istuski hommikul, leht käes, ja mõtles nendele teemadele. Ja jäi selletõttu tööle hiljaks. Siiski, taas kord sai üle korratud vana tõde, et positiivsus tekitab positiivsust ja negatiivsus tekitab negatiivsust. Kõik algab suhtumiseks... eksole :).

Tule, oh tule juba...

Kommimeeter

Eile oli au näha harri potteri teemalist järjekordset linateost. Olgugi, et imdb annab talle hinnanguks 7,8 palli ei impresseerinud mind see film väga sügavalt. Tegemist oli pigem sissejuhatusega kuuendasse osasse. Sündmustik muudkui arenes ja arenes, aga kulminatsioonini ei jõudnud. Harri on muidugi vahepeal suuremaks kasvanud, isegi suudlus kena hiina neiuga tuli ära. See oli samuti tore, et teemade käsiltus ei ole enam nii lapsik. Aga siiski. Muuk oli kinos ja tundis, kuidas ta ei suutnud ennast sündmustesse sisse viia ja USKUDA. Filmi vaatamise võlu on ju ikkagi selles, et vaataja selleks kaheks tunniks viib ennast kellegi teise elu ja maailma sisse ning ON seal pisut. Unustab iseenda ja oma tegemised. See on justkui paaritunnine eksistentsiaalne puhkus. Selle filmi puhul nii ei olnud. Ilmselt ei settinud ta Muuki siseeluga nii hästi kokku.
PS: täna on laual M&M kommid. Pähklitega. Need kui kurijast kantud, sest käsi läheb justkui ise paki sisse ja vargib sealt komme. Antud seisuga on Muuk ca 8 kommi ära söönud! Väga kehv lugu. Nii. Nüüd paneme kommid ilusti kuskile ära ja enam ei söö.

Surm keskpäeval

Küüned on liiga pikaks kasvanud! Peab jälle lõikama. Kas teile ei tundu, et küüned kasvavad kiiremini kui nad peaks? Iga jumala nädal peab neid lõikama ja siis viilima ja siis vaatama, kas kõik ikka kaubanduslik välja näeb. Üks asi, mida Muuk absoluutselt ei salli on mustad küünealused!!! Oi, see on kole! Tal endal olid viimati küünealused mustad, siis kui ta maal vanaema juures oli ning rohis. Muld läks küüne alla. Peale seda tuli saun ja vihad ja küünelihad said puhtaks. See tuletab Muukile meelde, et ta on korduvalt keeldunud herr Rohtla külalislahketest saunakutsetest. Jama lugu. Meeletult tahaks sauna ja sooja ja jääkülma Saku Ice õlut laval juua ning tunda, kuidas nahk niiseks läheb ning tasakesi nirisema hakkab. Mmmmm... kuum... kuum tunne, kuum puhtuse tunne tuleb saunas. Koos jääkülma joogiga tuleb kuum ja külm tunne koos, nagu orgasm. Heeaaaaaa :).
Muuki toas toimusid täna kell 1330 laamendised. Nimelt, on Muuk taas kord kolinud into the corner office, kus on 3 x 2 meetrit aken kaunile Kassisaba miljööle. Toas on hiigelsuured rohelised lauad ja laua ees paiknesid kuni kella 1300ni 1 meetrise ristlõikega poolsfääri-kujulised PVC tahvlid, mis on üle kleebitud krõpsumaterjaliga. Neid kokku on seal 4. Kunagi sai neid kasutatud üheks tarbijamänguks - inimesed ostsid endale poest kauba ära ning poe välisukse juurde olid seina löödud needsamad tahvlid, millele inimene pidi jalgpalli pihta viskama. Pall oli siis ka krõpsumaterjalist. Hea viske tulemusena jäi pall tahvlile kinni ning sinna kohta oli märgitud allahindluse protsent. Hea mõte, eksole :). Muuki mõte ;). Ühesõnaga, need tahvlid vedelevad Muuki toas. Ja käivad talle närvidele. Niisiis otsustas Muuk, et vinnab tahvlid seina vastu ukse taha. Kell 1300 sai otsus implementeeritud. Kell 1330 sisenes tuppa 45 km/h tuuleiil, mis paiskas ukse kinni ning tahvlid eriti suure kolinaga ukse tagant vastu lauda maha pikali. Ohh õud! Muuk istus peale seda hiirvaikselt laua taga ning hoidis kõrvu kinni. Mõtles omaette, et nüüd tuleb kogu kontor kokku, et tuvastada, kas ta on elus või suri kokkupõrkes tahvlitega. Keegi ei tulnud. Nüüd siis vinnas Muuk tahvlid pikema otsa poolt põrandale ja pani need kapi taha. Enam nad ei kuku. Thank god.

Hüppaks ära?

Naeratus

Rong ja väärikus

Telliskivi seinale sajab vihma... tilk-tilk-tilk-tilk. Aknad on märjad. Rong sõidab mööda ja karjub relssidel. Elektrirong. Suur ja raudne. Tänapäeval on sinna pehmed istmed sisse pandud. Täiesti viisakas näeb välja. Muuk käis koos Vahteriga uue elektrirongiga sõitmas. Kõrvemaal käis. Ja rattaga sai sõidetud. Siis oli päike ja loodus ja kolmapäev ja puhkus. Täna on vihm ja kontor ja teisipäev ja töö. Tänase päeva üleskutse: inimesed, olge väärikamad!

Emadus

Laupäevane juubel

Möödunud laupäeval oli au pidada juubeliüritust. Kohal oli enamik suguseltsi. Sai söödud ja joodud, Muuk tegeles suurema osa ajast fotografeerimisega.

Orav. Kaal alla 5 tonni.

London, the increadibly true adventures of three friends in love... a full picture report will follow as soon as possible

London, the Baltika invasion, a tribute to Vahter

London, Brick Lane & Old Street

London, the face

London, the view over Thames

London, the wobbely bridge

Laulupidu!

Film!

Suveöö unenägu

Hellendus, virvendus suvisel veel
Otsin ploomiseid pilke ja suud
Avatud mesiseid huuli ja tuult
See kõlab kui alternatiiv-sugestiiv
On rohi ja kõrkjad ja õhksoe silm
Udune-udune mõnule ilm
Nii saab, nii saabki olla
Ainult unenäos
Vaikselt naeratan
Patja

The White Rabbit returns

The White Rabbit went on sniffing around the edges. It found crumbs and pieces of brown bread lying all over the place. The crumbs got mold over them and couldn’t be eaten. Jesus moved on. It moved to another haven. It had been killed by its species. Pushed out of the hay house. Pushed out of the World of human to die out in the blue haven.

The Rabbit: "And here I am sitting and thinking about the world. From time to time it feels as if the World is at my fingertips. The big small world itself. Impossible is nothing and the other way round. I plan my life of thoughts and actions. I plan that there are some kind of distances to conquer, thoughts to think, plans to prove, knowledge to obtain. I try to be honest and the one with integrity. And still I get to be baffled with the ignorance and foolishness, with short sighted views and little agendas. Astonished, baffled, blown... How can people be enemies to those who want to help? How can people manipulate, sabotage, connive? It just seems so far-far away. I can’t grasp the concept behind it? And therefore I sit on my white puffed tale, surprised with my jaw open and short of thoughts."

Some of its brothers said: "It is a crime to leave foolish people with their money." The Rabbit understood this thought. But it didn’t leave him any pleasure. This thought was an illustration of the World in doom. Foolish people running other foolish people to make more carrots and eat themselves to death. That is the master plan of the Universe of men. Big orange carrots. The bigger, the better; the more, the merrier. And happiest is the one who has the most carrots in the end.

Sääsed on pahad

Veel üks eriti oluline jutt jäi rääkimata: aastal 2007 on väga kehv lugu sääskedega! Nad on salakavalad! Eile näiteks oli Muukil surmahirm, et teda on tabanud keegi Puuk ja roninud tema suure varba ja sellest järgmise varba vahe vahele. Seal oli punane täpp 1mm läbimõõduga. See nägi väga kahtlane välja. Muuk toksis google-isse search tick bite ja sai siis teada, missugused näevad tegelikult puugihammustused välja. Ja oi kui kole-koledad need olid! Õõõk! Ühesõnaga, õnneks ei saranenud Muuki punane täpp varbavahel seesinastega. Oli see kõigest sääsehammustus. Ja neid sääsehammustusi oli sama jalalaba peal veel SEITSE! Ilmusid need kaks päeva hiljem, sest Muuk käis laupäeval rabas ja seal ta siis sattuski õgimise ohvriks. Nüüd, esmaspäeva õhtul ja ka praegu, teisipäeva päeval on Muuki ühel jalal seitse ja teisel jalal kuus hammustust. Käib kihnus. Eriti öösiti. Magada ei saa. Ennevanasti olid sääsed ikka veidi korralikumad. Hammustasid ühe kaupa. Hammustus lõi kohe välja. Sügeles kaks tundi ja siis läks ära. Nüüd on asjad teisiti - hammustused tulevad salapäraselt, kaks päeva hiljem, sügelevad hullupööra ja kestavad kaks päeva.
Niisiis, hoiduge sääskede eest. Ostke Offi.

Elu on ajalugu ja kirja pandud sõna

Mis on lahti sellega, et igakord, kui väljas on niisugune sombune ja äikeseline ilm tuleb Muukil peavalu!? Prrrrr! Vastik. Tavaliselt räägivad vanema versiooni inimesed, et nendel reuma ja muud pisikud sompus ilmadega välja löövad.... Prrr! Prrr! Või on asi keskkonnas? Või on asi milleski muus?
Raamatuid tahaks lugeda. Viimati luges Muuk Aimeed ja Jaaguari. Üsna mõnus lugemine oli. Omamoodi ajalooline kroonika II maailmasõja aegsest Saksamaast. Ajalugu on üldse üks huvitav fenomen. Põnev on vaielda inimestega, kes sellest midagi mäletavad ja teavad. See on umbes sama nagu kirjandusega: kas Raskolnikovi tegu oli õigustatud või mitte? Miks ta tegi seda, mida tegi? Põnev, põnev. Muuki oli omal ajal õnnistatud sellega, et tal oli eriti karm emakeele ja kirjanduse õpetaja. Ajalugu jääb teda mäletama. Paljud lapsed jäävad teda mäletama. Muuk luges läbi absoluutselt kogu kohustusliku kirjanduse ja seda ei olnud vähe. Üks suvi tuli kokku 14 raamatut. Ja siis ta muud ei teinudki kui luges ja luges ja luges. Läks randa ja luges seal. Oli kodus ja luges. Lugemine on nagu sukeldumine. Hüppad tundmatusse vette ja mida sügavamale lähed, seda põnevamaks elu muutub.
Härra Tuuslam lubas Muuki täna kinno viia. :)
Ja enne seda õhtustama ka.
Niisugune ongi elu. ;)

Ood vabadusele

Täna oli sõit ja eile oli sõit ja sõit oli ka üleeile. Homme tuleb sõit ja ülehomme sõit ning sõidame ka üle-üle homme :)). Ehk siis alanud on pidulik jalgrattasõidu treeninglaager, millest võtavad esialgu osa Muuk ja Vahter. Treeninglaagrid on vabatahtlikud üritused. Algatavad nad tööpäeviti kella seitsme paiku ja lõppevad kella kümne paiku. Puhkepäevadel toimuvad treeninglaagrid ka kohati keset päeva ning kestavad terve päeva järjest. Laagrite sisu on kiires tempos suuri vahemaid katta. Üldfüüsilist vormi lappida, sääri sirendada ja muidu head enesetunnet juurutada. Laagrid ei toimu kehva ilma puhul!
Ka tegelikult on tore! Rattaga sõita on tore. Muuk mäletab veel, kuidas ta varajastes kahekümndetates ja enne neid rattaga Pirital sõitis. Iga päev sõitis. Hommikul sinna, tiir "mägedes", päevitama, ujuma, õhtul kimaga tagasi. Tore oli. Muuk oli siis üliõpilane esimesel kursusel ja tal oli AEGA. Nüüd enam aega ei ole. Aeg jookseb eest ära ja Muuk üritab talle järgi joosta.
Aga rattasõit on ood vabadusele. See on alati nii olnud. See on "koht", kuhu ära minna ja "koht", mis on vaid sõitja oma. Sellepärast tulebki sõita kiiresti. Mida kiirem on minek, seda suurem on vabadus ;).