Imelikud asjad juhtuvad

Lumisel nädalavahel sai käidud Männiku karjääris jäist tuult trotsimas ja linoleumi kulutamas. Sellejärgi sai suundutud Nõmmele, kus linoleum karjade viisi lapsi maha niitis. Suurest niitmistööst väsinud Muuk, Tuuslam ja Vahter vajasid kehakinnitust ja selle nimel mingi kõigepealt Sõõrikukohvikusse. Koht oli igati tore ja hubane, ainult et asustustihedus võrdus millegagi ca 8,5 inimest ühel ruutmeetril. Ja kohvik ei olnud kahekordne. Muuk otsustas, et kuna tema on snoob ja vajab enda ümber vähemalt nii palju ruumi, et ta päris sedasama õhku sisse ei hingaks, mida teine inimene välja hingab, siis on tarvis ära minna. Vahter ja Tuuslam järgnesid talle. Oli lihtsalt mõttetu vaielda. Teele jäi mingisugune kahtlaste väärtustega insititutsioon "Mähkaja Russkaja Kuhnja". Nii. Põnev. Vitriinidel paistsid samovaarid. Avati uks. Lehk! Üheksakümnendate toolid, kollased metallist lauad, vanaks läinud kartulisalat ja pekiga singivõileivad, seljanka, pelmeenid ja kõige suurem pelmeed oli blondiin leti taga, kes Muuki peale käratas: "Noh, ei suuda välja mõelda, mida sa tahad, vä? Kõik võtab ju aega!" Täiesti uskumatu ülbus. Muuk oli väga kuri peale seda. Võttis selle kartulisalat ja singivõileiva, sõi nendest kummasti kolmveerand ja urises. Niisugune kogemus, siis. Ei soovita kellelgi sellesse lugupeetud organisatsiooni endal meelt kurjaks tegema minna.
Seoses erinevate kahtlaste organisatsioonidega tuli Muukil praegu meelde veel üks küsitav lugu, mis leidis aset veel sel ajal, kui Muuk mandlimees oli. Nimelt, olles juba pool aastat vaevelnud erinevate kurguhädade käes, sai Muuk oma sugulaselt, kelle nime ta hetkel ei maini Dr. Suidre telefoninumbri. Öeldi, et helistagu ma sinna ja sealt saab abi. Muuk siis helistas.
Telf: 6604531 (see on muideks täiesti relevantne number).
Mobiil kätte: piiks-piiks-piiks-piks-piks-piks-piiks.
Kutsub: tuuut-tuuuuut-tuuut.
Automaatvastaja: Dr. Suidre vastuvõtuks palume registreerida kolmapäeviti kell 1400 või neljapäeviti kell 1100.
Kõne lõpp.
Muuk on hämmingus. Helistab uuesti mainitud päevadel ja kellaaegadel. Kõne võetakse vastu. Küsimusi ei küsita. Imetohtriga on lepitud aeg teisipäeval kella 1600ks.
Aeg jõuab kätte. Muuk suundub kuskile Juhkentali tänava uude ehitisse, täpset aadressi ei mäleta. Tegemist uue mustadest plaatidest majaga. Isegi mööblit veetakse veel sisse. Siis oli suvi. Muuk oli mõnusalt lahtiselt riides, kurk oli haige ja meel oli väsinud kurguhaige olemast. Ta jõudis ukseni, millel olid erinevad helistamisnupud. Vajutas ühele neist, millel oli kirjas Dr. Suidre. Uks tehti lahti. Keegi ei küsinud midagi. Muuk leidis ennast pikast korralikust koridorist. Koridori lõpus oli uks. Uks ei olnud lukus. Muuk sisenes mingisugusesse ooteruumi, millel oli kuus ust. Esimene neist kirjutas: JUHATAJA. Teine Dr. Keegi, kolma Dr. Keegi Veel, neljas Dr. Suidre, viies: PROTSEDUURID. Kogu olemine oli kuidagi kummaline. Inimesed istusid oma kabinettides ja täitsid mingisuguseid pabereid. Keegi kellegagi ei konsulteerinud, kelleltki midagi ei küsitud, kaasa arvatud patsientidelt. Muuk ootas pingi peal. JUHATAJA sammus vahepeal ootesaalis. See oli ülikonnas härrasmees. Ta lihtsalt sammus ja vaatas, mida inimesed teevad. Ilmselt ei olnud tal midagi targemat teha. Tema uks oli alati lahti. Teisel sammumise ringil märkas ta Muuki. Küsis, et kuhu Muuk minna tahab. Muuk vastas, et tal appointment Dr. Suidre juurde. Juhataja vastas: selge. Ta kustub teid nimepidi, kui teie kord on. Seejärel Juhataja taas taandus oma kabinetti. Uks jäi endiselt lahti. Ta istus kahekohalise pingi taha nagu esimese klassi õpilane ja hakkas Postimeest lugema. Kõik oli kena ja puhas. Inimesi oli veel, kes uste taga ootasid. Enamik nendest olid vene rahvuses. Keegi ei rääkinud omavahel. Tegemist oli justkui püha vaikuse kambriga. Inimesed käisid ustest sisse. Eriti Dr. Suidre uksest oli sisse-minejaid. Protsess toimus pealtvaadates nii, et inimene siseneb Dr. Suidre kabinetti, võtab ukse ees ära jalanõud. Istub arsti eesolevale toolile. Talt ei küsita midagi. Arst võtab patsiendi käed oma kätte, vaatab talle keele alla. Ei lausu midagi. Hakkab oma pabereid täitma. Kirjutab A5 formaadis lehele ja lahkub sõnagi lausumata. Patsient paneb tuhvlid jalga ja sammub jooksujalu arstile järgi. Arst ees ja patsient järgi jõutakse Postimeest lugeva Juhatajani. Seal saab patsient Arsti käest valge hiina sildiga purgikese, Arst paneb selle lauale ja lahkub. Nüüd on Juhataja kord ametisse asuda.
Juhataja: "Sellest purgist kohvilusikaga pool lusikatäit korraga enne sööki."
Patsient: "Möhh."
Juhataja: "Vastuvõtt 90 krooni ja rohi 345 krooni."
Patsient: "Kas sularahas või võib ka kaardiga?"
Juhataja: "Võib ka kaardiga."
Makstud. Patsient lahkub.
Nüüd oli Muuki käes kord. Esimene kord. Jõuab Dr. Suidre ukseni, võtab ära kingad, astub sisse ja istub tooli peale. Dr. Suidre küsib (!): "Mis on mureks?".
Muuk: "Kurk on juba pool aastat haige, midagi ei aita."
Muukile vaadatakse keele alla, võetakse kätte tema käed.
Dr. Suidre: "Immuunsüsteem on väga nõrk."
Kirjutab A5 paberile ja lahkub. Muuk tormab järgi, üks king jalas ja teine poolenisti. Juhataja juures määratakse talle samasugune rohi, nagu eelmisele patsiendile ja maksma peab ka sama palju. Lähemal uurimisel selgub, et tegemist on mingisuguse hiina taimse rohuga. Jahvatatud taimed. Nendest tuli siis endale kuuma vedelikku teha. Muuk tegi kohusetundlikult. Dr. Suidre assistent lükkas Muukile enne jooksu pihku ka järgmise külatusaja. Järgmine külastusaeg tuli täpselt siis kätte, kui hiina rohi otsa hakkas saama. Muuk oli jälle Dr. Suidre ukse taga. Ootas. Sees temaga enam ei räägitud. Vaadati peale ja kirjutati A5 paberile järgmine kiri. Tormati välja, Muuk maksis 435 krooni ja läks järgmise hiina purgiga koju. Seekord oli terad. Kaheksa tera pidi koos veega ära sööma. Samuti mingisugused hiina taimed. Ja taas pisteti Muukile uus taaskohtumise lipik pihku. Ka seekord sattus kohtumine sinna aega, kui terad otsa hakkasid saama. Kolmandal kohtumisel sai Muuk uuesti taimse pulbri ja siis hakkas asi juba eriti kahtlaseks muutuma: kõikidele patsientidele kirjutatakse sama raha eest, samasugused rohud ja nende käest ei küsita, kas vahepeal on paremaks läinud, mingisuguseid analüüse ei tehta. Valitseb vaikus ja hiina terakesed. Siis läks aeg edasi ja Dr. Suidre ukse peale oli kirjutatud "puhkus 22. juuli kuni 25. august". Sellesse ajavahemikku enam uuesti kohtumisi ei sõlmitud. Muuk omast initsiatiivist enam ei helistanud ka. Ning septembris polnud helistamisel enam mõtet, sest Muukile pandi lõpuks diagnoos ja ta suundus munad-maha-operatsioonile.

Niisugune lugu. Väga kahtlane, ma leian. Muidugi ei taha seda äriühingut ka ilma asjata luubi alla seada, aga faktid on faktid. Imelik. Lihtsalt imelik.

**

Vahepeal tehtud internetiuuring avaldab Dr. Suidre kohta nii mõndagi positiivset, aga Muuk jääb endiselt kahtlevale positsioonile. Võibolla on Muuk tänamatu ja ei saa asjadest õigesti aru. Võibolla.

Inimene ja Loom - sümbioos? narkoos? interferents?

Külm, kirmendav külm. Koerade ulg. Kuupaiste. Kirmendavalt külm hall ja udune öö. Hingeldava inimese soe õhk vaakub auruna tänavale.
"Hhhh... hhhh"
"Hhhh... hhhh"
Käes on kass. Suurte, ebaloomulikult suurte silmadega kass. Kass, kes meenutab Kunstihoones nähtud optiliselt suurendatud silmadega hiina tüdrukut. Kass on sinakashall, paks ja pehme. Inimene on tahtnud kassi endale hoida ja kellelegi viia. Ta on haaranud kassil esimeste käppade alt ja hoiab looma kõrvasti enda vastus, et see ei rabeleks. Loom rabeleb ikka. Suur on püüe vabaduse poole. Loom kraabib küüntega Inimese kätt. Hammustab, niutsub ja kibeleb. Käed hakkavad punetama. Kipitust on tunda. Kipituse tunne läheb suuremaks ja suuremaks ja suuremaks. Kass läheb aina metsikumaks, vahusemaks oma püüdlustes inimese haardest vabaks saada. Inimene jookseb mööda halle öötänavaid kellegi suunas. Ta jookseb ja jookseb ja komistab ja pisaraid voolab, sest Loom kipitab käes. Keset tänavat on valge laualinaga kaetud laud. Inimene paneb looma sinna alla. Kass kaob valge laudlina sisse. Inimene poeb kassile järgi. Valge laudlina all on Kärberi tänava maksavorsti pood. Inimene ostab loomale maksavorsti. Loom sööb, aga ei lepi. Inimene kipitab.
"Miik-miik-miiiiikkk!!! Miik-miik-miiikkk!!!" röögib telefon voodi kõrval.
Kell on 700. Peab tõusma. Peab efektiivne-positiivne-ennast ületav-mõtlev-analüüsiv-müüv-tootev-multifunktsionaalne-lepitav-ärasööv ja sisseütlev olema. Vaja minna ületarbimistsoodustavasse asutusse, millel on suured klaasist aknad ja saepuruplaadiga kaetud seinad. Vaja vältida kantseliiti ja olla loov matemaatik. Vaja välja näha, naeratada ja narrida kojamehi. Kõike seda on Inimene tänase päeva jooksul juba teinud ja oma suureks mõnuks avastanud, et kell on 1134 ja positiivsusest nõretav paks nahk viib kilomeetreid kaugemale kui hall argipäev, pilved, vihm, külm ja udused klaasid.

Muuki teekond

Venemaa on muidugi ilmselge liialdus - käisin 8-aastaselt Leningradis jopet ostmas. Läksime loomulikult emme ja issi ja rongiga. Rong oli palav ja loksus. Teed pakuti. Linna jõudsime mingisugusel hommikutunnil. Oli külm ja paha. Ma ei mäleta, missugusel ajateljel see reis toimus, aga ilmselt oli tegemist ajaga alates novembrist kuni märtsini. Sadas lörtsi, puhus tuul, linna tänavad olid mudased, vastikud ja imbusid minu saapa sisse. Jube palju tuli kõndida mööda lõppematuid poode. Õiget jopet ei olnud. Kolm tundi peale otsingute algust ei tahtnudki laps-Muuk enam endale jopet. Kaks tundi peale jopeistu kadumise ametlikku dokumenteerimist viidi Muuk kuskile bazaari tagaruumi, kus helesinine roosa sisuga sulejope tütarlapsele selga aeti ja otsustati, et vohhh! krasiiiva!! Ja ära see õudus ostetigi, mis siis et Muuk oma uues kuues nagu michelin-man välja nägi. Muuk kandis oma joppi ustavalt järgmised kaks aastat, kuni Lapsevanem selle pesumasinasse pani ja kõik need kallihinnalised suled jope tagumistesse soppidesse läksid. Michelin-manist sai eriti suure tagumikuga michelin-grandma! Peale seda hakkas tärkama Muuki kriitikameel ja ta keeldus nii noores eas grandma olemast.
Aga jah - kõigest 9%. Kui kohutavalt vähe! Väga piinlik. Muuk on näinud vaid 9% sellest, mida sellel maailmal pakkuda on. Tuleb ennast parandada. Tuleb ennast kiiremas korras parandada.

Candycount

Peaks mainima, et põrandasoojendus on ikkagi üks eriti tänuväärne toode. Situatsioon oli niisugune: Muuk tuli väljast külma käest, jalas suurte aukudega sukad ja pruunid seemisnahast saapad, sadas vihma ja puhust tuult, oli muidu ebameeldivalt eestilik ilm ja muidugi kogu see ilmaline ebameeldivus ronis mööda Muuki sääri üles ja alla, mööda varbaid ja jalalabasid, mööda käsi, millel ei olnud kindaid, mööda nägu ja mööda vasakut kõrva, mille peal ei olnud seekord juukseid. Tuppa astudes tundis ta jaanuari kuu tuule lõhna, põsed õhetasid ja kannikatest hõõgus külma. Ta võttis jalast pruunid seemisnahksed ilma soojenduseta saapad, võttis jalast lambavillased sokid ja aukudega sukad, varbad olid valkjas-roosad ja õhkasid külma nagu äsja külmkapist võetud värske kurk. Tats-tast astus Muuk laudispõranda peal. Tats-tats. Seelik oli veel seljas. Särk ka. Ta tegi vannitoa ukse lahti... Suur varvas poetus esimesena soojale kahhelplaadile, siis ülejäänud varbad, siis jalatald. Seejärel vasak jalg. Kahhelplaadid oli mõnusalt soojad, nagu liiv päikese käes, nagu suvine veranda põrand lõõksaval pärastlõunal. Muuk naeratas. Nii vähe ongi üheks naeratuseks vaja: tükike sooja külmal päeval.
Tahaks tega igasuguseid pilte. Tahaks pildistada Tuuslami keha vee all, seda kuidas basseini valgustus tema kehal murdub tuhandeks erinevaks killuks, seda kuidas inimese keha moondub ja väändub vee tihenduses, seda kuidas värvid muutuvad akvamariiniks ja ebamaiseks ja üllatuslikuks. Tahaks pildistada Ooperifantoomi pikki musti juukseid valgel foonil, pildistaks teda selja tagant, seistes, võibolla isegi alasti, mängiks valguse ja tuulega, leiutaks erinevaid nurki, laseks tal käed neljakümneviie kraadise nurga alla tõsta, foon oleks üdini valge ja tema oleks üdini Inimene. Lavastaks post-renessansliku stseeni: leedid, härrad üheskoos; pits, suured kleidid, parukad ja meik. Lavastaks stseeni, mis sarnaneks "In a sweet harmony" lauluvideole. Inimesed, palju erinevaid inimesi, istuvad, roosad, valge põranda peal, pilk alla suunatud. Valge-roosa-harmoonia-inimesed. Ja muidugi täiesti omaette kategooria on Brasiilia, India, Itaalia, Egiptus, igasugused uued põnevad riigid, inimesed, komber, ELU, mis on teistsugune ja põnev ja mida saab sadat erinevat moodi realistlikuna paista lasta.
Tänane päev läheb ajalukku muuhulgas ka sellega, et sai vaadatud kahte filmi. Esimene neist: "Thank you for smoking" ja teine neist "Children of men". Suitsetamise lugu oli tore, isegi igas mõttes tore. See oli lugu sellest, kuidas igal inimesel on oma unikaalne anne. Inimeselaste lugu oli aga igas mõttes depressiivne ühe ülimuslikult ilusa püandiga: inimese sünni ime ületab absoluutselt kõik - viha, sõja, kaose, kaotused, haigused, lootusetuse...
Muuki parema käe juures on Lapsevanemalt süldikausina saadud kaheksakümnendate alguse kristallvaas, mis on aastavahetuse süldist eemaldatud ning kuhu on sellesama süldi asemele pandud värvilised M&M kommid. Hetkel on candycount 7,5 kommi. Muuk ei jätka samas tempos. Läheb võtab hoopis külmkapist ühe sentimeetrise viilu Doktorivorsti, sest vorst on au sees ja positiivseid traditsioone nagu kurva päeva shampus ja pühapäevaselt kella üheksane Doktorivorsti viil tuleb elus hoida.

Tulemängud, tule.. tule...

Tuli tekkis ja võttis positisioone. Tuli oli kodus, kivist müüri sees. Aknatest puhus väljast külma tuult sisse. Leek põletas telliste vahel. Teda tuul ei huvitanud. Leek oli kord mees ja kord naine. Kord vihane, kord malbe. Mitu korda ta kustus. Mitu korda tõusis ise tuhast üles.

Täna õhtul õnnestus saada eriti oivalise õhtusöögi osaliseks. Üle igipika aja. Üle mitude raskete katsumuste ja võitluste tülpinud ettekandjaväega. Käisime kohas, mis kannab nime Sisalik ja asub Pikal tänaval. Muukil olid jalas eriti suurte kudumaukudega sukad, mis põhimõtteliselt ei pakkunud mingisugust kaitset välise külma vastu ja auto sai pargitud Kop Kop`i ette, seega pikalt kõndida ei saanud, vaesed munasarjad... vaesed Muuki munasarjad. Niisiis, saigi munasarjade säästmiseks kokku istutud niisuguses kohas nagu Sisalik. Atmosfäär oli mõnus mediterrane`, lubjalivi, palistusega toolid, vein ja veinikorgid... Menüü oli muidugi eriti isuäratav: täidetud oliivid, bruchettasid mitut liiki, täidetud pardirind foie gras`ja mustikakastmega, vahemeremaade ürtidega küpsetatud kanafilee, praetud koha, kalmaar, omaar, krevettide, peekoni ja anshovise majoneesi kastmega hõrk roheline salat, lisaks grillitud suvikõrvitsad, mitut sorti pastasid jne jne jne. Täidetud oliivid olid suurepärased, krevetisalat samuti, eriti hõrk oli kanafilee - see oli nii uskumatult mahlaseks jäetud, et ta suisa sulas suus; kanapasta maistes vürtsikas ja maitsekas ja õigesti tehtud. Muuk nautis kõigi seitsme meelega seda suurepärast pidusööki. Pani silmad kinni ja püüdis neid maitseid oma mällu söövitada. Täiesti uskumalt tore kogemus...
Ja peaaegu oleks meelest läinud - teenindus oli peaaegu piinlikult hea, see tähendab, et kena neiu käis lubatud täpsusega laua juures, toidud toodi ette kiiresti ja õigesti, hoiatati võimaliku köögi sulgemise eest ja soovitati, mis kõige paremat majal pakkuda on.
Tore, et midagi niisugust täna juhtus :).
Nüüd leegitseb Muuki ahjus tuli, Tuuslam magab ja hing on rahulik.

Kahesentimeetrised hambad

Väljas on valge. Peaaegu, et esimest korda selle "talve jooksul". Neli kuud pimedust ja sellega kaasnevat depressiooni. Hommikused ärkamised pilkases pimeduses ja tibutava vihmaga akna taga. Tõuseme öösel, magama lähme öösel, töötame öösel. Päikest oleks vaja. Üks hea kolleeg teadis mainida, et eestlaste probleem seisneb selles, et eestimaal on liiga vähe päikest ja seksi. Huvitav, kas see tõepoolest siis nii on. Esimese kohta julgen väita, et tal on õigus; teise kohta... ilmselt on see suhteline.
Muuk on kaks korda järjest unes näinud iseenda verd ja marutõbiseid loomi. Esimene ööteos antud teemal käsitles seda, kuidas pisike helepruun kilavate silmadega haige ahv Muuki käe otsa kinni kargas ja hammustas ja hammustas kuni veri purskas ja valus oli. Muuk lehvitas kätt edasi-tagasi, et ahvist lahti saada ja ahv lendas suure kaarega ruumi teise otsa. Raputas ennast seal pisut ja hakkas uuesti Muuki poole jooksma ja hops! jälle hammastega kätte kinni. Hommikul ärgates oli tunne nagu keegi oleks Muuki läbi tuuseldanud.
Täna öösel me magasime taas ja nägime seekord unes kahesentimeetriste hammastega kassi, kes oma kihvad Muuki veenidesse ajas. Valus oli. Muuk sai oma käe kätte ja nägi seal tumepunaseid auke, kust paks, körditaoline veri välja voolas. Igati mõnus. Mõnus. Mõnus. Muuk elas kuskil suurte linoleumist põrandate peal ihuüksi ja tema lapsevanemat käisid teda seal külastamas. Neid ei häirinud, et kass Muuki pures. Nad läksid lihtsalt ära selle "nähtuse" peale.
Ja muidugi niisuguste lugude peale tasub minna Sõprusesse vaatama filmi "Uneteadus", sest sealsed unenäod on märksa ilusamad, romantilisemad, kandvamad :).

Extra dark

Olen just suhu pannud Lindt`i extra dark chocolate kommi.... mmm... see veereb ja veereb oma ümaras koosluses minu keelel edasi ja tagasi, sellest imendub hõrk-magus-mõrkjat maitset minu aistingutesse. Sulgen silmad ja tunnen seda maitset enda sees, mina olengi see maiste, minust räägibki see maitse... kujutelm kolmekümnedate aastate dekadentlikust Berliinist, need kleidid, see tõusiklik rikkus, need lokaalid, kust tehti kanget tubakat pika pitsi otsas, need brünetid, kellel olid lühikesed juuksed ja valged kleidid, nad joovad piparmündi lehtedega palistatud shampust ja naeravad ohjeldamatult kaua, viiulimuusika, valged roosid, seepia... komm sai otsa. Olen neid ära söönud juba kolm. Igakord sama visioon, mis tasapisi edasi areneb.
Vahepeal on olnud jõul ja uusaasta ja puhkus. Jõul oli nagu ikka: perekond, sealiha, kingitused, kojuminek, magama minek. Uusaasta oli ka nagu ikka: shampus ja rakett ja autorool. Ei midagi ekstraordinaarset.
Lugesin äsja üht toredat lugu saamata jäänud suudlustest.

2007. aasta esimene sessioon!

V.E.R.I.

Muuki viimase nelja päeva kokkuvõte on niisugune: V.E.R.I.
V ehk siis veri.
E ehk siis elu ei ole.
R ehk siis raevukad valuhood.
I ehk siis iseseivaid südamelööke omandav põletikuline hammas ja teda ümbritsev igemekude ehk põrguline.

Esmaspäeva õhtul peale "Võrratut homofilmi ajalugu" von Krahlis hakkas Muuki parem lõualuu pool valutama. Muuk ja Tuuslam olid tagasiteel koju, kui Muuk esimest korda mainis, et vist justkui valutaks midagi. Samal öösel ei saanud Muuk magada, sest kell kolm otsustas Herr Hammas ennast tõsisemast küljest näitama hakata. Järgmise päeva hommikul helistas Muuk arstile ja sai kohe aja Herr Hammast tohterdama minna. Tohterdati. Hammas võeti koost lahti ja surgiti kanalites, nii et Muukil pisarad voolasid mööda kahte põske allapoole ja arts sai südamerabanduse, et kuidas küll nii valus võib olla... ?! Muuk naases offisisse kulmud sassis ja lõug tudisemas. Kaks tundi sai oldud, siis otsustas Herr Hammas, et see ei ole veel kõik: täna saate koos mõnusalt extra size hambavaluga kaasa ka peavalu. Peavalu anname teile megasuures kvantiteedis ja otse ajju, meeltekohtadesse. Ja siis Muuk käis offisis ja hoidis kahe käega peast kinni ja oigas. Sõi ära ibuprofeeni, 400 gramm-molekuli. Läks varem koju, et Herr Hammas ja Frau Peavalu ei otsustanud siiski nii kergesti alla anda. Ka teisipäeva öösel Muuk ei maganud. Läks kell 1130 uuesti arsti juurde. Uuesti võeti lahti, puhastati, loputati. Kell seitse õhtul läks Muuk veel kord arsti juurde, sama protseduur. Ka kolmapäeva öösel ei saanud Muuk magada. Oigas. Käis ühest toast teise, hoidis peast kinni ja hambast kinni ja sõi ibuprofeeni ja dalmaatsiakoerarohtu (loe: dalacin). Kell kaheksa hommikul neljapäevasel päeval läks Muuk uuesti hambaarsti juurde. Tädi arst lõi kahte kätt kokku ja teatas, et siin ei saa küll enam midagi teha. Tuleb välja tõmmata! Ja kohe! Uute juhtnööride kohaselt helistas Muuk lugupeetud Tõnismäe Hambapolikliinikusse. Kell 1000 oli aeg. Muuk ootas. Herr Hammas irvitas, lõkerdas naerda ja Frau Peavalu temaga koos. Saabus aeg. Muuk kutsuti toolile. Rohelises riides arsti Pr Õudus vaatas Muuki. Sülitas korra maha. Ja ütles: teate! Siin ei saa küll midagi teha. Nii suur põletik. Hammas ei saa ju tuimakski. Mina seda hammas välja ei tõmba. Minge röntkenisse! Muuk kokutas ja läks röntkenisse. Seal istus positisoonidel järjekordne Albert Kõvapea. Surus Muuki tooli ja hakkas filmi suhu toppima. Muuk röökis! Albert tahtis täiesti kivikõva A4 suuruses filmi Muuki eriti haige hamba ja igeme vastu rammida! Muuk RÖÖKIS veel! Lõpuks sai pilt tehtud. Say cheese! Nuuksuv Muuk läks uuesti Pr Õuduse juurde, kes kinnitas pildi põhjal, et tema ikkagi ei kavatse seda hammast välja tõmmata. Mis siis ikka. Muuk koduteele ja autosse. Maailm oli hukas. Muuk oli üksi ja röökis. Jõudis koju ja helistas oma arstile teatega, et plaan A ei õnnestunud. Ka neljapäeva öösel ei saanud Muuk magada. Hoidis peast ja hambast kinni ja oigas. Käis ühest toast teise. Hirmutas Tuuslami ära, et hambavalu on hakanud levima kätte. Tuuslam hakkas valvehaiglatesse helistama, et kas keegi Muukile süsti tahab teha. Pooled kohad vastasid, et nemad narkomaanidega ei tegele (Muuk ja tema kuulsus, eksole) ja teine pool vastas, et nemad hambaprobleeme ei lahenda. Lõpuks said nad minna Meremeeste haigla erakorralisse vastuvõttu, kus narkomaan Muuk teatas, et ta soovib pepusüsti. Tädid ilmselt teadsid ise ka, mis hea on ja tehtigi pepusüst ära. Muukil hakkas sellest pea ringi käima, sest ta oli juba päeva jooksul ära söönud kolm dalmaatsiakoera ja viis ibuprofeeni 400 gramm-molekulist. Hea uimane oli olla. Elu tuikas. Muuk sai kuus tundi järjest magada (!). Reede hommik algas plaaniga B. Muuk sai ühendust Sütiste 17 Lõua ja Näokirurgia osakonnaga ja sai endale Herr Hamba eemaldamiseks aja kella 1545ks. Muuk jõudis kohale kell 1600, sest pahatahtlikud marslased olid ta valele teele juhatanud. Kell 1610 oli Herr Hammas eemaldatud. Prillidega tõmbaja ja tema kaaslane olid erakordselt meeldivad tegelased. Muuki heaolu tundus nendele korda minevat. Herr Hammas jättis endast järgi üsna metsiku verejoa. Muuk jõudis kõikide oma suuvattidega autoni ja et ta kõvasti rääkida ei saanud, siis hakkast ta iseendaga sisedialoogi pidama:
Muuk1: "Muuk, mis sa arvad, kuhu me selle verejoa nüüd sülitada võiksime?"
Muuk2: "Hmm.. hea küsimus. Äkki kindalaekas on veidi ruumi... "
Muuk1: "Avame kindlaeka. Ruumi pole: kolm pakki tampoone ja Tuuslami kindad."
Muuk2: "Aga siiski seal midagi krõbises..."
Muuk1: "Jajaa. Tõepoolest. Midagi krõbises - äkki see oli kilekott."
Muuk2: "Vaatame."
Muuk1: "Vaatame."
Muukid koos: "Näed Sa! Ongi kilekott!"
Muuk1: "Hmm... huvitav, kas siin auke ka on?"
Muuk2 uurib kilekotti põhjalikult. Põhi helendab. Auke ei ole märgata.
Muuk2: "Ei. Auke ei ole. Võib sülitada."
Muuk1: "Huvitav, mis ma nüüd hakkangi siin autos sülitama või? Äkki peaks seda tänaval ja värske õhu käes tegema?"
Muuk2 vaatab aknast välja - pime on, aga inimesed liiguvad.
Muuk2: "Parem ei hakka nendel inimestel süda pahaks ajama."
Muuk1: "Sülitame."
Muukid koos: Ptühhhh. Ök.

Üsna vastik. Ütleks. Aga oluline on see, et Herr Hammas on nüüd krematooriumis.
Rahu tema põrmule.

Sa keeruta, lennuta rootsimaa neidu, kes silmist nii kelmikaid sädemeid lööb

Ohh lainetab, ohh lainetab. Muuk on naasnud kuningatemaalt suure kalalaevaga, mis viskus vööri üles lainet ja kiskus ahtrit alla lainet... :)))
Kuningatemaale sai mindud reedesel päeval kell kuus nelikümmned viis hommikul. Kalalaev väljus Paldiski sadamast ja tekipilet maksis kolmsada viis krooni. Tekil sõit võttis aega kümme tundi... Kott selga, ussist sisse, kapteni tervitused, rootsi laud, viis madala kalorisusega viinerit ja kaks klaasi apelsinimahla, Tuuslami kõned ("Supp on otsas. Tooge suppi juurde. Kes arve maksab? Kus sandwich paneelid on? Miks töömees asfaldile haakristi tegi? Kuhu supp jäi? Mis tähendab - supp on külmaks jahtunud!? Tooge uus supp! Kuidas kollasega kuldset saab? Kes katuse tellis?... jne... vmt... etc... eg... kineetiline eneriga ja hõõrdetegur..."), baaripukid ja kõikuv põrand, kajut: viis sada krooni, voodid kui vineerikastid laborirottide jaoks, strap on (voodiriided olid voodi külge kinnitatud venivate valgete turvavöödega), kõigutamine, kõigutamine, üles, alla, alllllaaa, veel alla ja siis uuesti üles, üüülleess ja siis alla, alllaaaaaaa ja siis hakkas toit Muuki maos samas suunas liikuma: üles, üüülleesssss...... ÜLES! Muuk ja Tuuslam üritasid magada ja nägid unes seda, kuidas Titanic 1912. aastal Põhja-Atlandisse hukkus, kalalaev kolises selle unenäo peale, keegi röhitses kuskil kõrval ruumis. Kümme tundi.... Kell kuus oli möödunud kümnest tunnist kaheksa. Muuk ja Tuuslam olid nälga suremas ja ostsid endale hingehinna eest kaks krevetivõileiba. Kell kaheksa sai kümnest tunnist kümme tundi. Kalalaev jäi sadamasse. Muuk ja Tuulsam saabusid Kapelskär`i. Sealt edasi bussi ja veel üks buss ja Sjukhus ja Vahteri auto ja KODU. Pole enne olnud nii, et Stockholmi jõudmine võtab aega 16 tundi. Nii lähedal ja samas nii kaugel. Aga tõsi on see, et "asi" (teenus, mille tulemusena valmib toode) ei saa kunagi olla kiire, odav ja kvaliteetne. Kalalaev oli aeglane, odav ja tarbitav. Hinna ja kvaliteedi suhe oli tegelikult paigas, nii et üleliia kriitiline ei saa olla. Eraldi mainimist vääriks siiski kurikuulus istumissaal. Muuk ja Tuuslam olid endale tekipileti hankinud selle tõttu, et igas laevas on olemas istumissaal. Ka selles laevas oli olemas istumissaal. Viited juhatasid reisijaid kuuenda deki ahtrisse. Trepid viisid aga kuuenda teki vööri. Küsiti retseptsioonist - kuidas saame istumissaali. Retseptsioon juhatas, et minge palatitest mööda ja paremalt ja peale klaasuksi treppidest üles. Muuk ja Tuuslam läksid. Jõudsid konveretsisaali, mitte istumissaali. Otsisid. Otsisid veel. Ja lõpuks nurga taga, vineerseina varjus oli seina peale maalitud lennukiiste ja inimese shabloon. Muuk manas endale silme ette õndsa kujutelma: suur saal, hele valgus, tumesinisest sametist istmed, mis nagu tugitool suured ja laiad on ning mille sisse ennast unne kerida võib. Astusid reisijad istumissaali uksest sisse.... Tuuslam röökis naerda. Muuk seisis, suu lahti, ja ei osanud mitte midagi öelda.
1. sovjetiaegsed toolid võidunud pepukohtade ja küünarnukkidega
2. metallist toed ümber võidunud pepukohtade
3. määrdunud helepruunid seinad
4. hämarus
5. ei ühtegi hinge
6. ühesõnaga - STARTREK. Kalalaeva istumissaal oli nagu startrek.

Sellegipoolest. Stockholmi sai. Ja oli siis reede õhtu. Laupäeval käidi linnapeal. Pühapäeval käidi linnapeal. Ja pühapäeva õhtul tagasi Paldiskisse. Üles, allaaaa, üüüüülleeesss, allaaaa... ja siiamaani käib Muuki pea ringi ja arvuti tema töölaual kõigub üles ja alla.
Loodame, et homme on geograafiline tasakaal paigas.
Maailm enam ei kõigu.
Ja pea enam ei valuta.

Peaagu tsensuurivaba

Tuuslami ja Muuki veetsees on põrandaküte. Seal on ka oranzhid ja rohelised ja tumesinised kahhelplaadid, dushiiosa ja veetsee osa. Seal oli kunagi kolmeaastane mädanik, mille eelmise korteriomaniku alumised naabrid avastasid (vihje: vett kallas ojadena alla) ja millest ka Muukile väga peenetundeliselt teavitati kui ta oma elu esimest pikka dushi uues kodus võttis (vihje: allkorruse Aivar tuli rusikatega üles ust taguma ja karjuma, et no nüüd on küll Ülemiste all korrusel lahti; Muuk muidugi ei saanud aru, mida ta täpselt silmas pidas ja karjus vastu, et ta ei saa hetkel Aivari probleeme lahendada, sest ta on parasjagu alasti ja niisuguses olukus ust ei ava). Mädanik sai likvideeritud enne kurikuulsat Londonimaa reisi peaaegu aasta tagasi jaanuaris. Muuk käis elus esimest korda ehituspoes ja otsis vetoniiti. Oli raske. Ehituspoe tädid olid kurjad. Muuk sai trauma. Aga põrand sai terveks. Seda viimast loomulikult tänu Tuuslamile ja ehk pisut ka tehnikaülikoolile, mis inimestele niivõrd tänuväärseid teadmisi õpetab. Ja muidugi tänu ka pr Vahterile, kes peale südaööd mädanikulammutustöödele appi tuli. Peale mädanikumälestuse on selles veetsees ka huultejälgede mälestus. Muuk kaunistas veetse kahhelplaatidest seinu umbes seitse aastat vana tumepunase huulepulga jälgedega. Üks nendest on siiamaani alles. See ei tule maha. Peale huulejälgede on seal ka auru ja veini ja foto ja .... mälestused. Võib isegi mõelda, et Muuki ja Tuuslami veetsee murdkriips dush on üks eriti seksikas koht: seal on vaade kööki, värvilised plaadid, aur, vein, seks ja foto.
Mõeldes kõikidele nendele mälestustele, täna kell 00:03...
Muuk: "Tuuslam, veetsees lõhnab täna imelikult."
Tuuslam: "Jah. Sul on täiesti õigus."
Muuk: "Kuidagi ... kirjeldamatult imelikult."
Tuuslam: "Mhmh. Mul kukkus veetsee-vahu-rull sinna alla... vee sisse..."
Muuk: "Eeee... sinna päris sisse?"
Tuuslam: "Mhmh. Ja ma läksin sellele sinna järgi.... Ja kujutad ette: vesi seal sees oli tulikuum!"
Muuk: "Appi!"
Tuuslam: "Põrandaküte on meie veetsevee keema ajanud!"
Muuk: "**** keeb!"
Tuuslam: "Ja kuidas veel!"

Ühel kenal pühapäeval. Endine kodu.

Töö teki all

Mida teha kui on pühapäeva öö vastu esmaspäeva ja magada ei saa? Olen lamanud voodis umbes 40 minutit täiesti tulutult. Pea on mõtteid täis... äratus kell 7, tööle, inimestele tööd kätte, koosolekule, teisele koosolekule, kolmandale koosolekule, istungid, istungid, istungid, ilmselt ei jõua ma homme midagi lõunaks süüa, ilmselt algab ajaarvamine hetkest umbes pool seitse õhtul, siis kui pea valutab, asju on korda saadetud, süda on paha ja ka siis kell pool seitse on vaja poodi minna ja sealt rootsimaale vana tallinnat kaasa osta, sest teisipäeval on trenn ja kolmapäeval on koolitus ja neljapäeval on koolitus ja reedel on juba minna vaja. Süsteem ja programm, programm ja süsteem, mõelda ei jõua, kui.. siis ainult pühapäeva öösiti. Igasugused mõtted röövivad une ja rahu. Inimene lamab voodis, teki all ja mõtleb. Mõtleb, filmist mis just on nähtud, mõtleb reedeõhtusest üritusest, milles saavutati täiesti ebaadekvaatne seisund ja mille tõttu veel siiamaani piinlik on, mõtleb seksist, mõtleb lõhnadest ja kloorist, mis päeval ujulas oli ja silma tungis, mõtleb eile öösel nähtud unenäost ja lapsevanematest, sõpradest ja sellest, et aafrika köögis oli üsna hea söök, mõtleb tulevikust ja tööst ja suvest ja reisist, mõtleb fotost, mõtleb rootsimaast, mõtleb sellest, et janu on, aga ei viitsi midagi jooma minna, pealegi, vist ei olegi midagi juua, mõtleb lokkidest, mõtleb oktoobri kuust kahetuhande viiendal aastal... mõtleb, segamini ja pikalt, minooris ja mazhooris...

Camera! Action!

Eestimaa novembrikuu ilmad tekitavad tunde nagu elaks kellegi tagumikus. Pime, udune, rõve, vastik. Eriti vastikud on need ilmad siis kui neid on vaja taluda välistes oludes öösel ca 6 tundi järjest. Muukil õnnestus seda eile teha. Toimusid järjekordsed suurepärase shedöövri võtted, kohale oli kutsutud kamp asjatundjaid, kes igaüks oma rada siblisid... operaator, valgus, sajad juhtmed, duublid, camera, action, kõnd, vihm, külm, külm, külm, külm, kkkkkkülmmm. Vändati 90 sekundilist reklaamfilmi. Muuk oli nii tellija kui staaar. Nimelt pöördus tubli produktsioonifirma Muuki poole, et kas ta saaks massistseenist osa võtta. Noh. Mida see Muuk siis ikka vastata oskas: kui filmi kvaliteet sellest tublivõrra tõuseb, siis oleme nõus. Ihu ja hing tuleb anda tänapäeva reklaamimaastikul... Muuk muidugi mõtles, et noh, mis seal siis ikka, olen massis, üks võte, kui palju see ikka aega võib võtta. Aga. Ei olnud teps mitte nii. Kokku pidi taluma Eestimaa novembrikuu ilma viis tundi järjest ja ilma salli, mütsi ja kinnasteta, sest idee oli näidata varajast ja sooja sügist. Haa. Normaalne. Muuki ülesanne seisnes peamiselt kõndimises ja naeratamises. Ta sai hiilgavalt hakkama. Liiga hiigavalt, sest tema kandiline nägu täidab nüüd 4 sekundit ja suures plaanis. Normaalne. Loomulikult mõtles Muuk selle peale, et kuidas, oh kuidas niisugune ettevõtmine tema kredibiilsusele mõjub. Samas, lugu, millest ta osa võttis ei ole miski Chillit Gang Bang, vaid sootuks midagi ebamaisemat. Niisiis, ehk ei ole hull. Ehk ei ole. Ehk ei ole ... Esinemine algas kell 01.00. Kell 03.15 sõi Muuk ära kaks tükki Kalevi küpsiste ja rosinatega shokolaadi (ei olnud hea, muideks) ja siis väntas edasi. Kell 4.48 saatis ta kodust paar meili, tegi endale hõõgveini, soojendas oma liikmeid dushi all, tundis, kuidas külm temast kõvasti kinni oli haaranud ja läks magama. Uni oli udune nagu soo aovalges. Uni justkui oli ja justkui ei olnud. Kell 7.00 tuli pissihäda. Vein. Pissihädaga magada ei saa, niisiis tuli seal ikkagi ära käia. Kell 10.15 helises telefon. Kohtumine lükati edasi - väga hea! Muuk magas veel pool tundi ja hakkas siis tööd tegema.
Praegu on Muuki meeltekujutluses suur ja soe riisipuding. Magus. Rosinatega. Piima ja vaniljega tehtud. Sööks seda. Vaataks Briget Jones`i ja jääks siis magama. Üles ärgates oleks väljas päike ja hea ja soe. Muuk hõiskaks rõivad ja jookseks välja pildistama.
Õnnis unelm....

Tähelepanekud

1. Keila tervisekeskusest võib õhust rasedaks jääda. Pikemalt sellestsamast. Muuk ja Tuuslam käisid sel pühapäeval ujumas. Esialgu manas nende ajudes kujule võimas plaan minna Kalevi ujulasse spa mõnusid nautima. Jõudsid nemad sinna ja kell oli ca 7 õhtul. Kalevi spa oli murdu rahvas täis ja Marta Vaarik pidi Tuuslami pisikesest autost oma suure ja suitseva jeepiga üle sõitma. Seepeale otsustas vanapaar, et Kalevi spa-sse luid loksutama minna ei kõlba. Mõtted: Tabasalu, Pirita, Nõmme - Tabasalu on külm ja igav, Pirita on vana ja kulunud, Nõmme on nõme. Otsus: Keila tervisekeskus. Suurte lootustega sõideti sinna kohale, trotsiti pimedaid teeolusid ja Tuuslami kõntaseid autolaternaid, kissitati silmi, Muuk karjus: rebane! Rebane! Ära sõida! Tuuslam ei sõitnud. Jõuti lõpuks suurde valgesse asutussse, millel klaasid ees olid. Tädi istus leti ääres ja tahtis 85 krooni näo eest sisse kasseerida. Kasseeris. Pilet oli triipkoodiga nagu kinno läheks. Triipkoodi pidi hõõrumismasinast läbi laskma. Laskuti trepist alla graderoobi suunas. Teekonnal sattus ninna pisike hais: settinud vesi, jalanõud ja kellegi röga. Jõuti jalanõude äravõtmiskohta. Suured mustad kollised matid. Nõud pudenesid jalast. Uks tehti lahti. Ukse taga suured suurtega mehed, helevalge rätik ees. Hirm. Hirm. Põgenemine. Tuuslam ja Muuk jooksid riietusruumi kõige tagumisse osta ja võtsid seal ennast paljaks. Trikoo selga ja läbi üldise haisu dušširuumi. Dušširuum koosnes suures osas kellegi karvadest, kellegi ärapetsud vahust, kellegi nohust, kellegi settinud veesti ja pissilõhnast. Pole hullu. Nina kahe pöidlaga kinni ja saab pestud küll. Õlad märjad, sammusid Muuk ja Tuuslam trotsides ujumisruumi. Seal oli suur bassein sinise veega ja väiksem bassein sooja veega ja üls toru ja üks mullivann. Väiksemas basseinis oli klooriaste nii suur, et jalga sisse pannes ei julgenud seda sealt enam välja tõsta - äkki pole nahka enam peal... Toru oli poolkõva. Natuke libises. Muud midagi. Üldiselt oli ujumiseruumis külm ja otsustai minna sauna soojenema. Tuuslam kõrvetas siis ennast seal kõva pool tundi ja siis läks trenniks. Võidu tehti kümme otsa, hingeldati ja uuesti pesemiseruumi nina pöialdega kinni ja siis riideid vahetama. Uue värsusena tervitas riietevahetamisruumis meeste seksuaalaktsioonis vabaneva kehavedeliku aroom. Riideid vahetati ekstra kiirusega. Karvamüts pähe. Välja. Ära.
Niisiis, kui ei ole soovi riietevahemisruumis õhust rasedaks jääda, siis ei soovita Keila suurepärasesse tervisekeskusesse oma tervist parandama minna.
2. Good Year`il on nüüd 5% paremad rehvid. Muuk nägi seda suurepärast reklaami ühe bussi tagumiku peal. Kuidas seda nüüd mõista? Good Year lisas oma talverehvidele ühe naela ja nüüd saab väida, et neil on 5% paremad rehvid? Aplaus. Pole midagi öelda. Ilmselt tuleb kevadhooajal Leibur välja väitega, et neil on nüüd 5% parem rosinasai. :))))
3. Sülearvuti ML N350 0n antud vabasse müüki. Alghind 10500 krooni. Soovijatel pöörduda aadressile monza@neti.ee
Muidu on tore.
Tööd on palju.
Teeme tööd, tõuseme vara üles ja lähme hilja magama.

Talved

Täna on esimene päev sellel hooajal, mil Tõllukodu sai enda ahjule sooja sisse. Sai ostetud sületäis lepapuid ja nüüd on see terve sületäis ka ära põletatud. Tuuslam magab juba. Ahi praksub suurest soojusest ja mina olen tundelises keskmikus. Istun ja kirjutan. Ei ole justkui mingisugust tunnet homse suhtes, uue töörügala algus ikkagi, aga tunnet ei ole. Ilmselt siis tuleb üks järjekordselt topeltkordselt tegus nädal. Niisugune nädal, et ei jõua taas hetkekski maha istuda, et mõelda, milleks see kõik, milleks mina ja milleks maailm ja milleks teevad inimesed nii nagu nad teevad... joovad mahla, söövad kanasnitselit ja rügavad tööd...
Ootan suuremaid pakaseid. Sel aastal on tunne nagu suvi oleks vahele jäänud. Mäletan eelmist talve. Eelmise talve meloodia oli Mew ja Snow Brigade. Selle laulu röökides kihutasin jõululaupeva öösel kell enne kahteteist Tuuslamit vargima tema lugupeetud lapsevanema ema kodust. Asus see Tallinnast pisut eemal, mitte väga kaugel. Tegelikult ei olnud mul pikka plaani sinna minna. Olin just lõpetanud enda Lapsevanema juures õhtusöögid, kingitused ja koogid. Hakkasin Tõllukodusse minema, tükk tühja tunnet oli sees... Ei olnud mul siis just sügavat soovi üksi oma kaheinimese voodisse ronida, niisiis läksingi; mõtlesin, et sõidan. Mõtlesin, et lihtsalt sõidan sinna lähedale. Mere lähedale. Kuulan külma õhtut iseenda sisse ja lihtsalt olen. Und ei oleks niikuinii tulnud. Sõitsingi. Peatasin auto. Meri ei teinud ühtegi häält. Taevas röökis tähti kiirgada. Astusin autost välja ja vaatasin, kuidas mu hingeõhk külma sisse ära kaob. Kõhe hakkas. Istusin auto sisse tagasi ja hakkasin linna poole sõitma. Paari kilomeetri pärast peatasin auto uuesti. Mõtlesin, et saadan Tuuslamile sõnumi, et olen tegelikult lähedal ja soovin ilusat jõuluõhtut. Trükkisin sõnumi telefoni sisse. Saatsin selle ära. Ootasin paar minutit, lootuses et ta vastab. Vaikus. Hakkasin uuesti kodu poole minema. Järksu helises telefon ja Tuuslam kisas sellesse: "Kuhu sa lähed?! Tule siia!" Mina: "Ma ei saa ju tulla. Sina oled seal ja mina ei saa sinna tulla. Keegi ju ei teagi mind ja jõulud on perekondlik istumine.... Ma ei saa ju niimoodi kutsumata sisse sadada..." Tuuslam: "Hmmm... no ma tulen siis välja!" Mina: "Hull." Tuuslam: "Mis siis." Mina: "Olen Seal." 23:35 jõudsin Sinna. Tagasi mere juurde. Istusin ja süda kloppis sees. Mõtlesin, et kuidas ta niiviisi tulla saab... ? Kahekümne inimese seast? Hiilib lihtsalt välja ööpimeduses... Ootasin. Ooootasin. Aeg justkui seisis paigal ja irvitas minu pihta. Viie minuti pärast nägin tagavaate peeglist jooksust ähkivat figuuri. Tuuslam oli teel. Mõne hetkega oli ta autos sees ja värises oma teo peale tagasi mõeldes. Olime. Mõni aeg. Rääkisime jõuludest. Käisime käest-kinni lähedal oleval surnuaial Tuuslami vanaisale head und soovimas. Kell oli kaksteist kahekümne kolmanda detsembrikuu öösel. Varbad ja näpuotsad olid külmast kanged ja silmad olid koosolemisetundest märjad...

Oli niisugune päev nagu pühapäev. Juhtus niisugune koht nagu Paldiski.

Ja lumehelbed lendasid keelele

Muuk on koju jõudnud ja ära söönud pool kasukat ja terve doktorivorsti leiva. Viimane tükk leivast käib veel mööda kurgulage libedalt ringi. Neelatus. Heaaa. Üldiselt on viimasel ajal üleüldse hea neelatada. Enam ei ole valus. Enam ei ole paha ja häda ka pole enam. Igati tore on.
Viimased kolm nädalat on Muuk tööl elanud. Ta on tööd teinud ja kui pole tööd teinud, siis on tööd öösel unes näinud ja kui ta parasjagu pole maganud, siis on ta tööst mõelnud. Jube põnev elu. Brändid elavad Muugi peas. Brändid on siin ja seal ja tahavad saada oma aega.
Ja siis tuli hommik ja siis tuli õhtu ja lumetorm ja lumehelbed lendasid keelele....

Keskhommik

Märgid...