Juri Gagarin

Muuk on saanud endale mingisugune alatemperatuuripisiku. Väljendub see selles, et Muuk on nüüd kosmonaut Juuri Gaggaarin ja kõnnib mööda alleed, näpp suus, kraadiklaas kaela all, mõtted mujal, nina nohune, kõri sõlmes ja pea huugamas. Kraadiklaas näitab hommikuli temperatuuri 36,0 kraadi Celciust. Niisugust temperatuuri ei ole Muukil enne esinenud. Oleng on üsna kesine, sest voodisse on tekkinud Muuki kehast auk, mis teda endasse imeb ja minna ei lase. Ja siis ta hädaldab ja keerab ennast ühelt küljelt teisele nagu lapik ja lõpuks tunni aja pärast veereb oma urust välja, et ibuprofeen enda kehasse imeda ja dushi alla minna. Niisugune oli Muuki tänane hommik. Tööle jõudis kosmonaut kell 11 päeval. Sai vaevu kõnnitud neli korrust üles oma uude ja sharmantsesse tuppa selleks, et avastada samast toast direktorite koosolek. Niisiis, Muuk jõudis niigi kell 11, aga sellegipoolest oli ta ukse taha jäetud ning ei pääsenud oma arvutile ligi. Poole tunni pärast avanes võimalus. Muuk lähenes oma toale. Avas ukse. Õhk puhas! Ja kibekiiresti meili ja masinasse. Viie minuti pärast naases üks koosolekuline ja võttis Muuki ruumis mõnusasti istet. Nokkis nina, karjus telefonisse, TOKSIS klaviatuuri. Muuk hullus sisemiselt. Ei öelnud midagi. Naeratas. Ja sügas kukalt. Ja mõtles, et kas SEE on permanentne. Hiljem sai ta vastuse ka - ei ole. Mis ajani on? Keegi ei tea. Nagu ikka.
Ja taas on Eestimaale naasenud toredad vihmased ja hallid ilmad. Hakkaski juba kergelt imelik - päike, päike, päike ja kakskümmend kraadi sooja. See on enneolematu. Eriti enne Muuki sünnipäeva. Niisiis, nüüd ikka tore ja kodune olla. Aken veidi märg, nii väljaspoolt kui seestpoolt. Nina veidi nohune, eriti seestpoolt ja mõnikord ka väljaspoolt, siis kui taskurätti ei ole ;))).

360 kraadi

Eile tuli televiisorist kurb film. Kadunud mees sai teada, et tal on kanser ja ta otsustas oma teismelise pojaga maja üles ehitada. Väga südantlõhestav suhete draama oli. Muuk vaatas kuni poole üheni keset ööd ja laristas nutta. Poiss nägi välja nagu Velvet Goldmine`i ja Placebo segu, nuusutas liimi ja tõmbas kanepit ja oli muul moel iseendaga raskustes. Loo püant: surev isa andis pojale tagasi elu mõtte ja kui see ülesanne oli tehtud, siis vanem mees maeti. Võtab ohkama.
Hommik on olnud observeeriv. Muuk ei suuda veel täies mahus keskenduda, sest olemine on kuidagi alla normaalse. Võimalik, et ta sai eilse rattasõiduga külma. Aga ei midagi hullu. Pisut kibe siit, pisut kobe sealt. Tal on ka täiesti uus ja täiesti omaette tuba. Uksega ja puha. Suure aknaga ja puha. Suur laud on ka sees. Istub ta nüüd siin ja mõtleb, et varsti peab oma lubadusi täitma hakkama, tegelema Suure Mõtlemise, Maailmavallutamise ja Rusikaseaduste Lammutamisega.
Ja nagu korralikus kinnisvara portaalis ikka, üritame edasi anda 360 vaate Muuki uuest platsist: selja taga asub sein, seina peal on paar plakatit ja metallist nöörid, et sinna oma mõtteid üles riputada, paremal käel on suur aken, kust paistab Kassisaba rajooni mõnus elamine, majad, majad, mitmemiljonilised majad oma suurte verandade, saunade, mullivannide ja jaapani stiilis aedadega. Taamal kõrgub Pikk Herman. Lipp lehvib. Õhtuti kuuleb siin Eestimaa hümni. Hommikuti kuuleb hümni Muuki kodus, aga selleks peab õige aastaaeg ja tuuletu hommik olema. Mõttemaja elanikud on tornis ronimas käinud, puudutanud oma pisikeste käekestega lippu ja olnud õnnelikud. Ähkides tuldi siis majja tagasi ja joodi siidrit kaneelisaiakestega. Paremat kätt aknalaual, mis on ca poole meetri laiune ja kahe meetri pikkune lamab hunnik trääsa: pappkastid, kaustad, lauarääkijad, kaelarääkijad, t-särgid, paberinäidised ja muu hulgas ka pilt Muukist, mis sai tehtud kunagi kaks aastat tagasi ning Muuki karikas. Otse ees on kaks kappi, milles on veel trääsa. Kappide kõrval vasakul käel on uks, mille taga on veel trääsa. Vasakul käel on tahvel, kuhu mõtteid kirja saab panna. Tahvel jätkub seinaga. Ja seina taga on veetsee, kus käiakse hommikuti pissil. Ja mõnikord ei ole seal paberit ning legendid räägivad, et kord olnud keegi härra hommikul veetsees olnud, mitte-pissil. Järjekordselt oli paber otsas. Härra avastas selle liiga hilja. Helistas teisele härrale samas majas: "John, John, mul on probleem veetsees!" John koosolekul: "Mis, mis?? Mis Sa ajad, mul on koosolek!" Härra: "John, ma ei saa enam... " John sosinal: "Mis Sa jamad?" Härra: "No saa aru - paber on otsas ja ma pean kohe kohtumisele minema!" John vaikselt: "Oot, kohe tulen." John lahkus koosolekult, viis Härrale paberi ja elu läks kenasti edasi. Sellest ajast saati ei ole endiselt veetses nr 2 aegajalt paberit. Alati saab ju koosolekult välja minna ja kaasmaalane sõna otseses mõttes hädast päästa.
Ja elu jätkub.
Pisut teisiti.

Getto superstar!

Tornkraanad ajavad imelikuks...

Kutse tantsule

Tänane päev on kaetud piimja valgusega. Hommik oli ilus. Kahtlaselt karge tuul, päike ja sinine taevas. Niisugune taevas nagu oli laupäevasel päeval Ellamaa rabas. Puhas sinine. Selgesilmne sinine. Taevaselt sinised ja päikeseliselt kollased hommikud on alati lootust täis. Nad on elavad ja selged ja annavad energiat. Nad kannavad üles ja edasi ja kaugele. Nad panevad mõtlema ja tegutsema. Vaid tahe peab olema kuskil sügaval sees. Tahe mitte olla paigal. Tahe muutuda ja uus olla. Tahe uut teha ja uut tunda. Mõnes mõttes saab seda võrrelda magamisega. Kui kaua inimene ikka suudab ühel küljel magada, kunagi tuleb ikka aeg, et on vaja keerata. Keeramises on oma mõnu ja oma valu. Uus on huvitav, aga ohtlikult tundmatu. Uus võib olla hea ja võib olla halb. Kes ei riski, see ei tea, eksole. Üsna väikese aja pärast saab Muuk süüvida analüüsi, mõtlemise ja strateegiate maailma. Üks osa tööst on tehtud ja selge. Kahju on jätta, aga tahe on võtta. Saagu see tahtmine ja saagu uus-olemine. Omaette põnev, omaette ohtlik, sest huntidega tantsimiseks peavad oma oskused olema.

Ellamaa raba

Visualiseerimise teooriad

Laupäevasel päeval kuskil Tallinna piritapoolses otsas tekkis diskussioon nimega: "Kas fotograafil tekib pildistatava objektiga seksuaalne suhe?" Üsna põnev oli seda teemat igast nurgast lahata. Inimesed, kes tavaliselt ei pildista väitsid täiesti kramplikult, et muidugi tekib suhe, eriti siis kui akti pildistatakse ja eriti siis kui fotosessioon läbi on. Kired on taevasse köetud, reaalelu on unustatud, mõtteid enam üldse peas ei ole, vaid tunded, tunded, tunded, tunded... Samas. Inimesed, kes mõnikord on pildistanud ja isegi teisi alasti inimesi mõnikord jäädvustanud, väitsid täiesti vastupidist. Ehk siis suhe, mis tekib fotograafi ja tema pildistamise objektiks oleva alasti inimese vahel on puhtalt esteetiline. See suhe väljendub fotos ja seda nauditakse teiste meeltega. Tegemist on puhtalt visuaalse naudinguga ja fantaasia mänguga. Fantaasia mänguga selles mõttes, et fotograaf realiseerib fotos oma kujutelmi, kujutelmi selle kohta, kuidas valgus inimese kehal mängib, kujutelmi selle kohta, mis võiks olla visuaal, mis väljendaks seda, kes see inimene tegelikult on, mis on tema tujud, mis on tema mõtted, mis värvi ta on, mis kujuga ta on.... See, et seksuaalne huvi tekib siis, kui kaamera on maha pandud, ei ole välistatud. Sest läbitud on teatav esteetiline reis üheskoos. Siiski, ei saa fotot pidada selle huvi tekkimise aluseks. Huvi peaks siis olema juba enne foto tekkimist.

**

Ehk siis selle diskussiooni juurde joodi ära kolm pudelit erinevates värvitoonides veini. Eriti kiidaks siinjuures Beringeri roosat (see on väga kerge, mõnusa maitsega vein, sobib suvel joomiseks, palava ilmaga, Pärnu rannas ja alasti, näiteks...). Muuk kaotas õhtu lõpuks oma igasuguse adekvaatsuse, sest tema kehamassiindeks jäi tarbitud alkoholi indeksile tublisti alla. Kuni kella viieni hommikul tegi ta lollusi ja lõbustas inimesi. Kell 0800 tõusis ta üles, pani tuhvlid jalga ja kõndis 2 km selleks, et endale siis takso tellida ja koju sõita. Hommik oli karge ja ilus ja võttis ära Muuki kaela. Pühapäeval oli Muuk kui rentsli kass, midagi suurt ta ei rääkinud, pesi pesu ja käis poes. Ostis loomulikult doktori vorsti. Ja Selveri saleneja kanasalatit. Vaatas polaarkoerte filmi ja lahistas nutta, sest koerad jäeti Antarktikasse 156 päevaks üksi ja loomakesed võitlesid seal elu eest. Hommikul ärkas ta enne kella, triikis ülikonna ja läks ametisse.

Mõned Muuki viimase aja pildid ehk ajalooline fotosessioon ja lendav hollandlane

Ühe päeva lugu

Kõigepealt:
1. hommikul kell 945 viskus Muuki seelik keset kontori peasissekäiku ülepea. Ilmselt teavad nüüd terve Kristiine linnaosa elanikud, et Muukil täna lilleline ja beezhi lipsuga aluspesu jalas on. Number suurem, kui peaks. Aga see-eest, jube mõnus ja õhuline ;).
2. järgmisel sisenemise korral jäi Muukile ajutine jalamatt kontsa külge kinni ja paraadmarss autost välja toimus jalamati saatel. Mhmh. Töömeestel oli taas rõõmu nabani. Jalamatiks on Muukil autos hetkel tema heleroheline kevadsall, sest see pidi takistama kinkakandade amortisatsiooni auto korrodeerunud jalamati vastu. Kusjuures, see on väga suur tõsi! Kingade ostmisel ei ole mingisugust mõtet, kui autol on matid, mis on sama pehmed kui liivapaber.
3. oma kolmandal sõidul pärnu maanteelt tartu maanteele parkis Muuk SEB maja alla keelatud alale. Mõtles, et vaja vaid edasi-tagasi lipsata 5 minutit, küllap kannatab ära. Kannatakski! Auto oli alles. Muuk vajus autosse, pressis pedaali, sujuvalt hakkas auto liikuma ja järsku tundis Muuk kerget takistust. Pressis veel pedaali. Ikka takistus. Mis toimub? Ja toimus see, et Muuki auto taga oli üks ära h******d BMW, mida Muuk oma teadmatuses parasjagu rammis. Mõnus värk. Riivamisi olid kaks autot kokku saanud. Oli tekkinud teatav hõõrdepunkt. Muuk neelatas korra, sõitis tagasi oma esialgsele asukohale ja vaatas hirmunult tagavaate peeglist, et keegi rullnokk hakkab autost välja tõusma. Kergitab püksivööd, lükkab nokamütsi kuklasse ja hakkab käsi laiutama. Järgmine neelatus. Süüde kinni. Muuk astub autost välja võimalikult naiivse ja mures ilmega. Mees on venelane. Muuk pobiseb vene keeles: "Isvinite, ja nitsego ni videla...." Vaatab kahjusid - väike kriips on, mõlemal autol. Muuk teeb kurba nägu. "Otshen isvinjajush, maja vina. ... ohkab... Stho budem delat?" Mees vaatab. Ütleb vene keeles: "Hea küll, sõitke edasi. Aga teine kord vaadake paremini." Muuk rõõmuga: "Pravda!" Mees: "Mhmh!" Muuk naerulsui: "Spasiba! Bolshoe spasiba!" Ja jooksis autosse ja sõitis edasi.
4. Kui Muuk oli kontorisse naasnud, olid teised juba koju läinud. Ta parkis proua kolmanda korruse audiitori kohale ja sai selle eest sõimata. Siis pidi ta neli korrust allpoole jooksma, auto uuesti eemale parkima ja neli korrust üles tagasi jooksma. Arvestades sellega, et Muuk on täna ära söönud pool suitsujuustu suppi, kulus see work-out talle marjaks ära.
5. päev ei ole veel otsas.

Kartul ja hakkliha

Täna nägi Muuk unes igasuguseid terroreid. Kõigepealt oli ta kuskil kaheksakümnendate palees, mängis ABBA, laes oli disco ball ja tema kõrval lokkis hollandlane. Nad tantsisid. Muukil oli seljas beezh miniseelik ja jalas hõbedased tikk-kontsaga kingad. Peale suurepärast ABBAt läks Muuk perekonna sööklasse, kus pakuti kartulit hakklihakastmega plektis kausi seest. Muuk sõi. Terve suure portsjoni sõi ära. Viis minutit peale sööki hakkas ta suust ämblikke, tarakane, tõuke ja muid "meeldivaid" elukaid välja tulema. Nad muudkui tulid ja tulid ja Muuk öökis ja öökis. Lõpuks öökis ta kartulid hakklihaga enda seest välja. Öök elas roomajatest. Muuk võttis põrandaharja, kraapis jäänused kokku ja viskas prügikasti. Siis lõppes uni. Muuk tõusis üles ja läks vastikusvärinatega kuuma dushi alla. Jälk värk.

Täna öösel me ei roki!

Täna on olnud üks ajalooliselt ebameeldiv päev Muuki elus. Vaja langetada otsuseid, mis tunduvad, et on kuidagi nihkes, vaja on tegutseda ja teha ja kirjutada mitmesuguseid pöördumisi erinevate isikute poole, vaja, vaja, vaja, vaja... valitseb hingeline asümeetria reaalsusega, valitseb emotsionaalne paanika ja muidu kehv meeleolu. Muuk täna ei roki!
Võibolla oleks õige hetk üles loetleda need "asjad", mis Muukile ei meeldi.
Niisiis, alustagem algusest:
1. munahais korteris: viimasel ajal on Muuk avastanud, et tema kodus on mingisugune kurjakuulutav lehk. Tuuslam arvas, et torudesse tuleb muskel lasta. Siis läheb lehk ära. Muuki meeleolu pilvines selle peale, et ilmselt miski "meeldiv" mädaneb kuskil, kus ei tohiks midagi mädaneda. Puumajas ei ole need uudised tavaliselt head. Muidugi variant on ka see, et alumise korruse Riina on väga ebakorrapäraseks oma koristustöödega muutunud ja hais levib alt üles koos sooja õhu tsirkulatsiooniga. Või siis hais tuleb sisse kuskilt Kopli kasside paarituskohast. Õõõõ! Igatahes, Muuk peab selle probleemiga tegelema, sest igasuguseid haisud Muukile ei meeldi!
2. karamellikommid. Ei ole see inimene siin maailmamunal leiutanud midagi hullemat. Neid ei ole ju võimalik süüa. Sulatatud suhkur! Hammaste mõrv. Läila ja magus.
3. kõik, mis hallitab, peale hallitusjuustu.
4. kõik, kellel on kitiinkest.
5. korralagedus.
6. vanaks läinud kohv, kibe kohv, liiga rammusa koorega kohv, Milla piimaga kohv, Milla piim ise täies koosseisus, soolased corn-flakesid, pekitükkidega supid ja kõik muud söögid, millel on pekitükid sees, hapukapsasupp (õõõõõõ!), earl gray tee, praetud kartulid ja muud toiduained, mis tilguvad rasvast.
7. rumalus, väiklus, lugupidamatus, hoolimatus, pinnapealsus.
8. apaatia!
9. mökundus!
10. olukord, et kontsaplekid kuluvad peale üht kandmiskorda ära! ja seda veel saabaste puhul, mis maksid 2000 krooni!
11. poliitreklaam, mille eesmärk on välja tuua, kui ebaõnnestunud on omadega konkureeriv või konkureerivad erakonnad
12. situatsioonid, mil inimesed lihtsalt eksisteerivad ja tegelikult ei näita välja, kui palju nad teineteisest hoolivad ehk iseenesestmõistetavus.
13. halb sisustus.
14. maistelagedus.
15. külm.
16. soolased joogid.
17. suitsuhais riiete ja juuste küljes! Seda juhtub, kui külastada mõnda meelelahutusasutust.
18. pikad küüned iseenda küljes.
19. katkised asjad.
20. mõttetu olesklemine.
21. liiga reeglipärane elu ja ette ennustatavus.
22. hiina nuuldi supp kookosepiima ja teriaki kastmega (see oli lihtsalt liiga rammus, et see oleks alla läinud... niisugune ümmargune, raske neelata).
23. ... jah, eks ikka ole niisuguseid "asju", mille vastu võidelda :). Ja tegelikult on tore, et päike on taas kõrgelt paistma hakanud. Ja ilmselt läheb kõik ikkagi nii nagu ta peab minema. Otsusta või ära otsusta. Kuidagimoodi see tee ja see märk langetub.
Ilmselt tuleb ametlikult välja kuulutada selle üsna sügavaks Muuki personaal-filosoofilis-psühholoogilis-analüüsiks välja kujunenud jutu lõpp.
Magamamineku aeg sisse kantud logiraamatusse kell 0:17.

Seal suusatati ja joodi piima

SoBigZooNutria vs Ebahea broneering

Scrabble on üks imeline mäng. Muuk ja Tuuslam tapsid oma pühapäevast õhtut leksikaalse ajutormiga kella kahekümne kolmest kuni kella null null null nullini, umbes. Sai kokku igasuguseid põnevaid sõnu, nagu:
1. SoBigZooNutria
2. OneTapCanalNet
3. GayNetCreepOrgy
4. JobRivalIdGyms

Inglise keel on nii rikas keel, eksole.
Ja esmaspäeva hommikuti on kuidagi eriti kassipoeg olla. Olla voodis, tekkide vahel, kaisus, linade taga, pool silma lahti, pool kinni, magus, magus, magus.... Muuk lamas niimoodi ca kakskümmend minutit. Tõusis siis üles, tuikus. Läks vannituppa. Vannitoas oli mitmeid toredaid objekte, nagu Oral B hambahari tundlikele igemetele, läbipaistva varrega, Day Break Rituals hambapasta, sügavpuhastav ja valgendav, Zewa soft veetsepaber, üks punane rätik, Gingeng Mint shampoon ja palsam, igasuguseid erinevaid pudeleid, hugo bossi dushigeel, kaks shvammpi.... kahhelplaadid, mille all paiknes kunagi üsna metsik auk, mille sisse Tuuslam tonn kergkruusa pani enne Londonisse minekut. Ja siis on kardina taga seina peal Muuki huulte jäljend. See on sinna sisse sööbinud sellest ajast, kui Muuk kõriga kodus istus ja üks öö valuvaigistute mõjul mõistuse kaotas ning vannitoa seinad punase huulepulgaga üle suudles. Muukil on soojad tunded oma vannitoa suhtes.
Kell 825 sõi Muuk ära Selveri Cream Brulee magustoidu hommikusöögiks. Muuk arvab, et see on väga hea magustoit. Siis mõtles ta tükk aega, mismoodi täna välja näha, kas vähem imelik või rohkem imelik. Vähem imelik tähendas kõrge kontsaga saapaid ja päeva lõpuks tundetuks kõnnitud jalgu; rohkem imelik tähendas mustast nahast ketse ja mugavust. Muuk otsustas seekord mugavuse kasuks. Nii, et täna on ketside ja lipsu päev ;).
Kell 856 oli Muuk tööl. Väga tubli! Õigel ajal, traksis, vormis.
Broneeris koosolekud.
Sai teada, et persoonid täna haiged.
Ebahea.
Homme uuesti. Ehk paremini kui täna.

Ülerippumine

Kiire arvutuse tulemusena võib tõendada seda, et Tartu linnas on rohkem mõnusaid toitumiskohti kui Tallinnas. Muidugi variant on ka see, et see võib lihtsalt nii tunduda... Siiski, loetelu niisugune:
1. Pierre
2. Suudlevad tudengid
3. Wilde
4. Trüffel
5. Ülikooli kohvik
6. Shakespeare
7. Maailm
Rohkem praegu mõttesse ei tule. Muuk on pisut räsitud veinikogusest, mida ta alates neljapäevasest päevast tarbinud on. Parim veinikogemus Tartus oli Suudlevate tudengite roosa majavein (Spier). Ei maiste kui kvaliteetvein, sama mõnus ja mahe, uskumatult "libeda minekuga" jook. Ja Shakespeare`i kohta lausub tänasel pühapäevasel päeval Muuk niimoodi, et iga salat ei ole supp! Ja iga wrap ei ole klimp koorelurri sees! Shakespeare nimelt liialdab oma kastmetega, tõesti salatid ujuvad ja wrapid ujuvad ja rohkem ei ole Muuk julgenud tellida. Üldiselt on Shakespeare siiski Tartu üks respektaablemaid kohti. Ilmselt Muuk kannatab täna lihtsalt kolme päeva "ülerippumise" all.
Ja munade count on järgmine: ÜKS kuldmuna kukkus ka meie hoovi. Lugupeetud kunstnik Jänes oli selle igati ära teeninud ja palju õnne talle meie kõiki poolt!

Muuk hängib keskustes ja moraliseerib

Eile käis Muuk kümnes kingapoes. Kõigepealt külastas ta Kristiine keskust. Nimetatud pood positsioneerib ennast kui Eesti rahva moemeka. Siiski, see ei saa ju kunagi nii olla. Kristiine keskus ei ole moemeka. See on väga hea asukoha ja tasuta parkimisega Tallinna mõistes suur kaubanduskeskus, kust saab paaril juhul osta hea raha eest mõned riided ja kui õnnestub, siis ka mõned saapad. Moemekast on asi kaugel. Eriti veel arvestades seda, et keset keskust on rajatud Scotland Yard. Muuki arvates on ebaintelligentne niisugusesse asukohta rajada pubi ja kuidagi imelik on seal ka söömas käia. "Väljas söömine" olgu selebratsioon omaette. See on toiming, mille eest makstakse arvestavas koguses raha, seega toiming ise peab olema mugav, privaatne, söök peab maitsema ja teenindus võiks olla kui mitte kiire, siis vähemalt sõbralik. Kuidas saaks niisugust toimingut korraldada keset Kristiine keskust, kõikide närviliste shoppajate keskel? Kujuatage ette: te istute ja hakkate kartulipüreesuppi sööma ja teist tuiskavad mööda sajad naisterahvad ja meesterahvad, kes on endale ostnud täiesti tarbetus koguses igasuguseid vidinaid... roosad kotid, punased kotid, suured valget kotid, rohelise triibuga söögikotid, karjuvad lapsed, sallid, mütsid ja rasked kasukad, palavus, ärevus, koduigatsus ... ja kogu selle tohuvapohu keskel istute teie ja sööte kartulipüreesuppi. Muuk ei eita, et ta tõepoolest ON seal einestanud. Aga see ei ole olnud meeldiv kogemus just nendesamade näitajate tõttu. Igatahes, Kristiine ei ole moemeka ja talv ei sure Kristiines ja stiliste ei ole Muuk seal kunagi näinud. Ta käis eile ka Trendmessi saapapoes, mis Kristiines on, aga ei leidnud sealt seda, mida otsis.
Järgmine koht, kuhu Muuk suundus oli Viru Keskus. Muuk HÄNGIS Viru keskuses järjekordse sotsiaalse eksperimendi raames. Tutvus noortega, vaatas kuivõrd erinevad on noored täna ja siis kui Muuk ise kuueteist-seitsmeteistaastane oli. Tuleb tunnistada: Muuk oli globaalses mõistes ikkagi suhteliselt süütu. Ta isegi ei olnud siis tilkagi alkoholi joonud, võibolla lonksuke shampust kellegi tädi sünnipäeval ja sellega pidu piirdus. Muuk ei teadnud midagi keskustest ja rahast ja moest ja Miss Sixty kaubamärgist. Tal oli küll siis oma boifraand olemas ja seksist teadis ta ka siis, juba ehk oli isegi proovinud, aga ainult natuke... eksole. Nüüd on noored eneseteadlikud, neil on oma eelarve, kas kuupõhine eelarve või nädalapõhine eelarve. Nad majandavad ennast, arvutavad oma sissetulekuid ja väljaminekuid, arvutavad, millal nad saavad endale Replay blue jeans´id osta ja millal nad saavad Mari-Leeni kontserdile minna. Nad on vabad, meeletud ja positiivsed. Elu on alles ees ja elu on nende enda dikteerida. Õppida ei taha, sest see on pingutus ja stress. Eksamid on pahad ja õppejõud nõmedad. Noored tahavad kangesti pürgida täiskasvanute maailma, aga nad ei taha kanda sellega kaasnevaid kohustusi nagu liising ja kodulaen ja töökoht ja remont ja sugulaste sünnipäevad. Niimoodi Muuk istuski oma pingil, Viru keskuses, luristas jäätisekokteili ja vaatas inimesi. Muuk arvab, et kunagi saavad nendest noortest väga andekad tööinimesed, kes Eesti Vabariigi majandust kõvasti edasi arendavad, kes on sallivamad rassi, elukäigu, omandite, poliitiliste vaadete, seksuaalse orientatsiooni ja muude sotsiaalsete nätajate suhtes, vabad, positiivsed, vähem stressis ja lihtsalt toredad. Saapapoes käis Muuk ka. ABC kingas, NS kingas, Kaubamajas, Trendmessis - saapaid ei olnud. Vahepeal hakkas Muukil oma ajast kahju. Ta oli kahe keskuse peale kulutanud juba tund aega väärtuslikke minuteid oma kallihinnalisest elust. Aga saapaid endiselt ei olnud. Viimane võimalus: Rocca Al Mare.
Kivi mere ääres on Muuki jaoks mitte ostukeskus vaid kinga- ja spordipood. Järelikult olid shansid kõrged. Käis Muuk läbi kõik jalanõudepoed,aga endiselt saapaid ei olnud. Sõitis siis eksalaatoriga üles teisele korrusele ja avastas, et tekkinud on uus pood ja uued saapad. Võttis sealt ühed, proovis jalga, ta peaagu suutis nendega käia (pornostaari kontsad) ja ostis need endale ära.
Aga üldiselt ei meeldi Muukile poes käia. See on kohutav ajaraiskamine. Siiski mõnikord lihtsalt peab. Üsna õudne on see, et perekonnad lähevad näiteks laupäeval oma vaba päeva veetma ostukeskusesse. Lapsed, naised, mehed kokku ja shoppama. Poolteisttundi shopatakse ja siis sööma, sinnasamasse otsukeskusesse. Kui söödud, siis uuesti shoppama. KOHUTAV! Selle asemel, et minna teatrisse, kinno, muuseumi, spordisaali, ujuma... kuhu iganes, valitakse Viru keskus ja minnakse sinna hängima. Paar nädalat tagasi kuulis Muuk niisugust juttu, et ühed Tshehhi filmirezhii noored tudengid tegid endale lõputööks projekti nimega: fantoomkeskus. Nad palkasid reklaamiagentuuri, et see teeks nende varsti avatavale hüperkeskusele reklaami, rääkisid pressiga, tekitasid metsiku kõlaka + kampaania, et varsti avatakse teie uus unelm - kõige suurem otsukeskus kogu Euroopas. Avamispäeval ehitati kesket põldu suur esikarkass, sellele visati peale suur lina, millel kirjas: keskus on avatud. Kokku tuli ca 2000 inimest, toimus pidulik lindi-läbi-lõikamine ja inimesed hakkasid "keskuse" suunas kõndima. Karkass seisis eemal, nii et kõndida tuli kokku ikka ca 20 minutit. Kaks minutit kõnniti, kolmandal läks kõnd aina kiiremaks, neljandal veel kiiremaks, siis hakkasid esimesed pensionärid jooksma, sest esimestele oli mõeldud sooduspakkumisi teha. Lõpuks jooksis kogu rahvas.... Ja kujutage ette nende inimeste nägusid, kui nad kohale jõudsid ja tegelikult oli tegemist sotsiaalse eksperimendiga: keskust ei olnud, sooduspakkumisi ei olnud, kõik oli olnud vaid üks suur pettus. Inimesed olid segaduses, mõned karjusid vihast, mõned lihtsalt lahkusid torisedes, vaid üks vanem meesterahvas lisas, et .... hmmm, et siis niisugune mõte... väärt mõte, õpetlik.
Jah, ostke vähem, elage rohkem. Ilmselt on see sõnum pisut konfliktne, ka Muuki tegutsemine läheb aeg-ajalt selle sõnumiga konflikti, aga siiski.... tasub meeles pidada, tasub mõelda teisiti, tasub minna rmk majadesse suvel ja tunnetada, kui vähe inimsel õnneks tegelikult vaja on ja mis on see, mis selleks tegelikult vaja on....
Muuk on täna moraliseeriv ja kesmisest kurjem. Muukil täna verbaalne ja leksikaalne pidamatus. Varsti hakkab ta pizzat sööma, et selle kalorid oma pornostaari kontsadega munakividel edasi-tagasi joostes maha kulutada.
Ja lõpetuseks väike fraseoloogiline laen frau Mari-Leenilt:
"Palju õnne mulle teie kõigi poolt auväärt naistepäeva puhul!" ;))))

Etude

I remember when I took pictures of you in London. We were sitting in a quiet little place, some Indian hot-shot diner near Trafalgar Square. The black men were serving us crispy bread, rise and meat with neat little napkins and red wine. The king of the rats we were. Like big white cats with soft suits sitting round purple posh pillows and drinking cream. This was an absolute murder in our wallets. But nevertheless, the wallet survived and the sun shines again.
I remember you were wearing something light blue that night. But I cannot bu sure, can I? In the backside of my memory I see some light shades of your blouse or sweater or something that you were wearing. Probably it was a blouse. You´re not realy a sweater person, at least then you weren´t. Maybe things have changed a bit. I was taking pictures of you with your camera and you were holding your arm under your chin. Posing and not posing at the same time. The black men approached asking if we needed anything. Of course we did! "Dessert!" the cats shouted. "Dessert, we need, sir!" And dessert they got. It was washed down with cream-liqueur on crushed ice. No smack, no heroine. The cats are no drug-addicts.
I remember it was after eleven when we left the building. We were walking round the back streets of London and discovered all the places that we did not know existed there. Small boutique shops with lavender dresses on sale, the dummys looking extra thin&pale, with hair coumbed back like a hot dyke would have in Soho night club. That kind of hair has never been really the thing`for us. Too masculine, some say. Too peculiar, odd in a way. The streets soon became calm, like in mid January. People gathering in their huge London lofts. Jude, Carrie-Ann, Annabelle, Cate, Pierce - whoever, whereever. People to meet, people to see. Light curtains everywhere, flowers on the mantelpieces of their big little windows. It was cold, but not really. I had my male cat hat on and you were just shivering from something other then cold. We must have walked five miles that night. And when the night fell, we fell into a bed made on the floor of a building near Marble Arch. We didn`t take a bath that night. Only blankets, pillows and dreams about the Indian hot-shot gourmee diner near to Trafalgar Square.

Kõige suurem ime

Sa tulid mu juurde eile
Astusid pikast betoontrepist
Üles-üles-üles
Aste kadus talla all
Suss silus ennast kokku
Kandis kõrgemale
Lõpuks jõudsid laua juurde
Tuba oli tühi
Telefon oli täis
Lokk oli toru endale ligi võtnud
Ja rääkis-rääkis-rääkis
Vaatasid mulle küsivalt otsa
"Ütle mulle retsept?"
Lokk vangutas pead
Tegi suuri silmi
Telefon oli süüdi
Kõne-kõne-kõne
Viis minutit!
Lokk oli vaba
Ja koos vaadati
üht kõige suuremat
IME -
kahekümneneljaleheküljelist alkoholipudeli kaelarääkijat...

DSDD

Täna on harilikult hall ilm, Tallinna trademark näitab end taas. Siiski elu on täna ebaharilik. Muuk käis ülevaatusel. Ta võeti lahti nagu vana Opel, torgiti oradega, mõõdeti kui palju mootoris õli on, lasti piduritel kärssada. Ülevaatuse tulemused: sõidukõlbulik. ;)
Ja siis käis Muuk pastasalatit söömas: täna oli erakordselt hea chilli kaste, niisugune terav ja värske ja see voolas ühtlase joana Muuki tigukarbikujuliste makaronide peale ja käis neeludele. Muuk istus kohviku uksepoolses toolis ja orkis kanafileed salati seest endale kahvli otsa. Siis vibutas kahvliga ajalehe kohal ja pistis ebakorrapäraseid suutäisi endale huulte vahele. Lehes ei kirjutatud midagi tabavat. SSDD (same shit different day. See väljend on pärilt ühest filmist, vist oli Unenäopüüdja. Lühendit on lubatud kasutada SSDD vormis või DSSD vormis, tähendusega different shit same day või DSDD vormis tähendusega different shit different day). Põhimõtteliselt võib peale igasuguste abriviatsioonide edukat kasutuselevõttu üsna kiiresti igasuguste vestlustega hakkama saada. Kui keegi küsib, kuidas läheb, siis vastus olgu lühike: DSDD. Ja kõik saab selgeks ;). Tuuslam on Muuki käest viimasel ajal küsinud, et mille peale Muuk nii pingsalt koguaeg mõtleb. Ka niisuguses olukorras võib vastus olla lihtne ja lühike: things and stuff. Eksole. Eesti inimesed ei olegi suurt suure jutuga. Muukil esineb verbaalne pidamatus hooaegadega. Ilmselt esineb see kooskõlas kirjapidamatusega. Ja kirjapidamatuses ei saa Muuki viimasel ajal kindlalt süüdistada. Väga vagur on ta olnud. Väga vagur. Things and stuff - saate isegi aru.
Aga. Veel tänasest päevast peale tehnilist ülevaatust ja pastasalati kahvli-ork-orgiat. Kell 1513 avastas Muuk, et tal on vaja 1545 üks rull kaupa ühest linna otsast teise saada. Parasjagu kiireim tegutsemine oli kasutada suurt sinist ja gaasipedaali. Niisiis, sööstistki Muuk Pärnu maanteel 100 tunnikiirusega ja jõudis õigeks ajaks õiged asjad õigete inimesteni toimetada. Ja et väljuda veel rohkem oma tavarutiinidest külastas Muuk peale kiirsööstu Tallinna Bussijaama. Lihtsalt, sotsiaalse eksperimendi raames. Roosa maja nägi kaugelt üsna representatiivne välja. Luiguksed, piisavalt kulunud, aga siiski töökorras. Kassad, sildid, mõned valguskastid. PLASMATELER! Tegeleti "Rosalinda" vaatamisega. Õhus oli reisiärevust, ootusi, lootusi. Kes läks kooli, kes läks tööle, kes läks koju, kes läks külla. Kõik aina läksid kuskile. Kõigil oli oma missioon. Buss oli vahend missiooni täitmiseks. Bussijuhid olid tõsised inimesed. Nagu Isad. Lipsudega. Lapsed oli vaja bussi saada. Muuk ostis putkast Mulinaadi, 10.50 raha eest ja läks autosse tagasi. Üsna põnev. Ja Muuk ei ole lihtsalt hulluks läinud, et ta ilmaasjata oma päeva bussijaamas veedab. Sotsiaalsed eksperimendid on olulised. Olulised nii neile, kelle peale neid tehakse, kui sellele, kes neid teeb. Mitmepidine olulisus. Mõtted jätkuvad.
Ja neljapäeval on igaaastane ületarbimistsoodustavate inimeste pidulik kokkutulek Tartus. Ka Muuk võtab sellest osa. Näeb seal palju tuttavaid ja sööb klubis Tallinn hulganisti kartulisalatit viinamorsiga. Ja siis ilmselt teeb ta postitanstu, kulub keset põrandat pikali, murrab oma kontsad, kaotab ära mütsi ja jõuab õnnelikult Pepleri tänava hotellasse, kus hommikuni oma haavu lakub ja siis Shakespeare´i tööd tegema läheb. Mõni jäätisekokteil ja kõik on korras. Mõni kerge salat ja kõik laabub.
That`s the way things go.

Soe on hea

Täna, esimest korda sellel aastal, oli õhus tunda pisut kevadet. Muuk läks oma muinsuskaitse all olevast majast välja, veed voolasid, sinine auto ootas keset suuri lompe, linnud laulsid... Autosse istudes mõtles Muuk, et varsti on juba aprill ja siis on sünnipäev ja siis hakkab soojaks minema. Tore-tore, hea-hea. Soe on hea. Soe ilm on hea, soe kook on hea, soe iiri kohvi on hea, soe tekk on hea, soe viiner on hea, soe naeratus, kallistus, mõte, jalatald, kampsun, sall ja kinnas, supp, kartul ja kassipoeg... soe on hea.

Nikastus ja sniff

Sinisesse autosse istus täna hommikul kümme aastat kulunud nahkmantli ja suure läki-läkiga tegelane. Ta lähenes autole vasakut jalga tikk-sirgena järgi lükates. Avas ukse. Keeras seljaga ava suunas. Toetas kahe käega ukse raamidele ja asetas oma tagumiku auto istmele. Asetus toimus AEGLASELT. Seejärel võttis ta läki-läki peast, sest see oli kukkunud silmade piirile ja oli ees. Siis asetas ta vasaku käe vasaku jala põlveõndlasse. Tõstis jalga pisut. Kannatas. Hakkas paremat jalga eespool ja vasakut jalga hoides järgi lükkama. Minuti pärast sai ta mõlemad jalad autosse ja sõit võis alata...
Küsimus suurele ringile: kes oli tegelane läki-läkis?

***

Ja õige vastus on niisugune: tegelane läki-läkis oli meie Muuk. Muuk käis viis päeva lumelauda sõitmas ja nikastas vasaku põlve. Peale seda ei ole seks ja elu enam endine. Valus on. Väga valus on.

Aga põhimõtteliselt oli laua seljas tore. Ja mäed olid toredad ja mustad. Ja Muuk nautis kiirust, adrenaliini ja külma põhjatuult oma põletava näo vastas.

Sündmus. Eile enne magamaminekut ehk Sniff tegutseb jälle.
Voodi. Kahekohaline ja kahe tekiga. Muuk on magama tulnud. Tuuslam vedeleb niisama.
Tuuslam vaatab kahtlustava pilguga tekki ja nuusutab Muuki: "Muuk, kas sniff on voodisse tulnud?"
Muuk: "Ei, sussid on voodi all mitte voodis."
Tuuslam hingab kergendatult.
Öö.