Tuesday, July 03, 2007
Monday, June 18, 2007
Suveöö unenägu
Hellendus, virvendus suvisel veel
Otsin ploomiseid pilke ja suud
Avatud mesiseid huuli ja tuult
See kõlab kui alternatiiv-sugestiiv
On rohi ja kõrkjad ja õhksoe silm
Udune-udune mõnule ilm
Nii saab, nii saabki olla
Ainult unenäos
Vaikselt naeratan
Patja
Otsin ploomiseid pilke ja suud
Avatud mesiseid huuli ja tuult
See kõlab kui alternatiiv-sugestiiv
On rohi ja kõrkjad ja õhksoe silm
Udune-udune mõnule ilm
Nii saab, nii saabki olla
Ainult unenäos
Vaikselt naeratan
Patja
Thursday, June 14, 2007
The White Rabbit returns
The White Rabbit went on sniffing around the edges. It found crumbs and pieces of brown bread lying all over the place. The crumbs got mold over them and couldn’t be eaten. Jesus moved on. It moved to another haven. It had been killed by its species. Pushed out of the hay house. Pushed out of the World of human to die out in the blue haven.
The Rabbit: "And here I am sitting and thinking about the world. From time to time it feels as if the World is at my fingertips. The big small world itself. Impossible is nothing and the other way round. I plan my life of thoughts and actions. I plan that there are some kind of distances to conquer, thoughts to think, plans to prove, knowledge to obtain. I try to be honest and the one with integrity. And still I get to be baffled with the ignorance and foolishness, with short sighted views and little agendas. Astonished, baffled, blown... How can people be enemies to those who want to help? How can people manipulate, sabotage, connive? It just seems so far-far away. I can’t grasp the concept behind it? And therefore I sit on my white puffed tale, surprised with my jaw open and short of thoughts."
Some of its brothers said: "It is a crime to leave foolish people with their money." The Rabbit understood this thought. But it didn’t leave him any pleasure. This thought was an illustration of the World in doom. Foolish people running other foolish people to make more carrots and eat themselves to death. That is the master plan of the Universe of men. Big orange carrots. The bigger, the better; the more, the merrier. And happiest is the one who has the most carrots in the end.
The Rabbit: "And here I am sitting and thinking about the world. From time to time it feels as if the World is at my fingertips. The big small world itself. Impossible is nothing and the other way round. I plan my life of thoughts and actions. I plan that there are some kind of distances to conquer, thoughts to think, plans to prove, knowledge to obtain. I try to be honest and the one with integrity. And still I get to be baffled with the ignorance and foolishness, with short sighted views and little agendas. Astonished, baffled, blown... How can people be enemies to those who want to help? How can people manipulate, sabotage, connive? It just seems so far-far away. I can’t grasp the concept behind it? And therefore I sit on my white puffed tale, surprised with my jaw open and short of thoughts."
Some of its brothers said: "It is a crime to leave foolish people with their money." The Rabbit understood this thought. But it didn’t leave him any pleasure. This thought was an illustration of the World in doom. Foolish people running other foolish people to make more carrots and eat themselves to death. That is the master plan of the Universe of men. Big orange carrots. The bigger, the better; the more, the merrier. And happiest is the one who has the most carrots in the end.
Tuesday, June 12, 2007
Sääsed on pahad
Veel üks eriti oluline jutt jäi rääkimata: aastal 2007 on väga kehv lugu sääskedega! Nad on salakavalad! Eile näiteks oli Muukil surmahirm, et teda on tabanud keegi Puuk ja roninud tema suure varba ja sellest järgmise varba vahe vahele. Seal oli punane täpp 1mm läbimõõduga. See nägi väga kahtlane välja. Muuk toksis google-isse search tick bite ja sai siis teada, missugused näevad tegelikult puugihammustused välja. Ja oi kui kole-koledad need olid! Õõõk! Ühesõnaga, õnneks ei saranenud Muuki punane täpp varbavahel seesinastega. Oli see kõigest sääsehammustus. Ja neid sääsehammustusi oli sama jalalaba peal veel SEITSE! Ilmusid need kaks päeva hiljem, sest Muuk käis laupäeval rabas ja seal ta siis sattuski õgimise ohvriks. Nüüd, esmaspäeva õhtul ja ka praegu, teisipäeva päeval on Muuki ühel jalal seitse ja teisel jalal kuus hammustust. Käib kihnus. Eriti öösiti. Magada ei saa. Ennevanasti olid sääsed ikka veidi korralikumad. Hammustasid ühe kaupa. Hammustus lõi kohe välja. Sügeles kaks tundi ja siis läks ära. Nüüd on asjad teisiti - hammustused tulevad salapäraselt, kaks päeva hiljem, sügelevad hullupööra ja kestavad kaks päeva.
Niisiis, hoiduge sääskede eest. Ostke Offi.
Niisiis, hoiduge sääskede eest. Ostke Offi.
Elu on ajalugu ja kirja pandud sõna
Mis on lahti sellega, et igakord, kui väljas on niisugune sombune ja äikeseline ilm tuleb Muukil peavalu!? Prrrrr! Vastik. Tavaliselt räägivad vanema versiooni inimesed, et nendel reuma ja muud pisikud sompus ilmadega välja löövad.... Prrr! Prrr! Või on asi keskkonnas? Või on asi milleski muus?
Raamatuid tahaks lugeda. Viimati luges Muuk Aimeed ja Jaaguari. Üsna mõnus lugemine oli. Omamoodi ajalooline kroonika II maailmasõja aegsest Saksamaast. Ajalugu on üldse üks huvitav fenomen. Põnev on vaielda inimestega, kes sellest midagi mäletavad ja teavad. See on umbes sama nagu kirjandusega: kas Raskolnikovi tegu oli õigustatud või mitte? Miks ta tegi seda, mida tegi? Põnev, põnev. Muuki oli omal ajal õnnistatud sellega, et tal oli eriti karm emakeele ja kirjanduse õpetaja. Ajalugu jääb teda mäletama. Paljud lapsed jäävad teda mäletama. Muuk luges läbi absoluutselt kogu kohustusliku kirjanduse ja seda ei olnud vähe. Üks suvi tuli kokku 14 raamatut. Ja siis ta muud ei teinudki kui luges ja luges ja luges. Läks randa ja luges seal. Oli kodus ja luges. Lugemine on nagu sukeldumine. Hüppad tundmatusse vette ja mida sügavamale lähed, seda põnevamaks elu muutub.
Härra Tuuslam lubas Muuki täna kinno viia. :)
Ja enne seda õhtustama ka.
Niisugune ongi elu. ;)
Raamatuid tahaks lugeda. Viimati luges Muuk Aimeed ja Jaaguari. Üsna mõnus lugemine oli. Omamoodi ajalooline kroonika II maailmasõja aegsest Saksamaast. Ajalugu on üldse üks huvitav fenomen. Põnev on vaielda inimestega, kes sellest midagi mäletavad ja teavad. See on umbes sama nagu kirjandusega: kas Raskolnikovi tegu oli õigustatud või mitte? Miks ta tegi seda, mida tegi? Põnev, põnev. Muuki oli omal ajal õnnistatud sellega, et tal oli eriti karm emakeele ja kirjanduse õpetaja. Ajalugu jääb teda mäletama. Paljud lapsed jäävad teda mäletama. Muuk luges läbi absoluutselt kogu kohustusliku kirjanduse ja seda ei olnud vähe. Üks suvi tuli kokku 14 raamatut. Ja siis ta muud ei teinudki kui luges ja luges ja luges. Läks randa ja luges seal. Oli kodus ja luges. Lugemine on nagu sukeldumine. Hüppad tundmatusse vette ja mida sügavamale lähed, seda põnevamaks elu muutub.
Härra Tuuslam lubas Muuki täna kinno viia. :)
Ja enne seda õhtustama ka.
Niisugune ongi elu. ;)
Monday, June 11, 2007
Ood vabadusele
Täna oli sõit ja eile oli sõit ja sõit oli ka üleeile. Homme tuleb sõit ja ülehomme sõit ning sõidame ka üle-üle homme :)). Ehk siis alanud on pidulik jalgrattasõidu treeninglaager, millest võtavad esialgu osa Muuk ja Vahter. Treeninglaagrid on vabatahtlikud üritused. Algatavad nad tööpäeviti kella seitsme paiku ja lõppevad kella kümne paiku. Puhkepäevadel toimuvad treeninglaagrid ka kohati keset päeva ning kestavad terve päeva järjest. Laagrite sisu on kiires tempos suuri vahemaid katta. Üldfüüsilist vormi lappida, sääri sirendada ja muidu head enesetunnet juurutada. Laagrid ei toimu kehva ilma puhul!
Ka tegelikult on tore! Rattaga sõita on tore. Muuk mäletab veel, kuidas ta varajastes kahekümndetates ja enne neid rattaga Pirital sõitis. Iga päev sõitis. Hommikul sinna, tiir "mägedes", päevitama, ujuma, õhtul kimaga tagasi. Tore oli. Muuk oli siis üliõpilane esimesel kursusel ja tal oli AEGA. Nüüd enam aega ei ole. Aeg jookseb eest ära ja Muuk üritab talle järgi joosta.
Aga rattasõit on ood vabadusele. See on alati nii olnud. See on "koht", kuhu ära minna ja "koht", mis on vaid sõitja oma. Sellepärast tulebki sõita kiiresti. Mida kiirem on minek, seda suurem on vabadus ;).
Ka tegelikult on tore! Rattaga sõita on tore. Muuk mäletab veel, kuidas ta varajastes kahekümndetates ja enne neid rattaga Pirital sõitis. Iga päev sõitis. Hommikul sinna, tiir "mägedes", päevitama, ujuma, õhtul kimaga tagasi. Tore oli. Muuk oli siis üliõpilane esimesel kursusel ja tal oli AEGA. Nüüd enam aega ei ole. Aeg jookseb eest ära ja Muuk üritab talle järgi joosta.
Aga rattasõit on ood vabadusele. See on alati nii olnud. See on "koht", kuhu ära minna ja "koht", mis on vaid sõitja oma. Sellepärast tulebki sõita kiiresti. Mida kiirem on minek, seda suurem on vabadus ;).
Monday, June 04, 2007
Sunday, June 03, 2007
Tuesday, May 29, 2007
Puhata ja mängida
No mis seal ikka. On paremad päevi, on halvemaid päevi ja on eriti halbu päevi. Eile oli võimsa Placebo kontsert. Kummaline tulemus sellel üritusel. Muukil oli pidevalt niisugune tunne nagu tahaksid nad inimesi kurdiks ja pimedaks teha. Inimesed Muuki ümber aga arvasid, et kontsert oli vaikne ja lõppes äkki. Järelikult on Muuk imelik. Kõrvad vilisevad siiamaani ja eile oli süda paha suurest elamusest. Hommikul ei saanud üles. Uni oli samuti imelik. Niisugune tunne nagu oleks kaks päeva ja kaks ööd maganud. Aeglaselt. Maganud ja maganud ja maganud. Rahulikult ja tüünelt oma und vaadanud. Siiski, nii õnnis kui see ka tundub, oli niisugune unekogemus piinav. See ahistas. Ja hommikul oli pohmelli tunne.
Inimesedki on täna erakordselt kurjad ja klappidega. See on ju äärmiselt tore, kui osatakse näha vaid iseenda ette ning osatakse lähtuda vaid iseenda poolt paika pandud piiridest, raamidest, tunnetest, mõtetest. Avardagem oma meeli. Maailmas on muudki peale helemetalsete kirjaklambrite. Elame inimeste maailmas. Ka ärimaailm on inimeste maailm. Keegi kuskil on koos kellegagi välja mõelnud reeglid, millest tuleb lähtuda. Keegi on paika pannud, et hommikul algab tööpäev kell üheksa, kaheksa, pool üheksa. Keegi on kirja sätestanud, et teenust tuleb oodata järjekorras ja järjekorrad algavad paremalt. Keegi on sätestanud, et naisterahvad kannavad seelikuid ja kleite, meesterahvad mitte. Ja pankades küsitakse teenindustasusid. Ja iga kuu peab maksma arveid. Kõikide meie süsteemide taga on inimesed. Inimesest on need alguse saanud ja inimestega need lõppevad. Ja kogu toimivus on täpselt niisama hea, kui on inimesed, kes selle toimivuse taga on. Mõnikord on valgustav ette kujutada, kuidas maailma kaadervärk töötab. Tekib kujutlus inimestest, kes töötavad ilma seinadeta kontoris. Kõik teevad mingisugust tükikest suurest tulemist. Kõik töötavad. Töötavad selleks, et võimaldada majanduskasvu, kaubanduse õitsengut, kinnisvara buumi... Mõni aeg tagasi oli poes saada aeg-ajalt teevorsti ja toolse leiba. Valiku on endale loonud eesti inimesed ise. Tööd tehes. Mõnikord on hea tunnetada ühiskondliku võimu, seda võimu, mida üks inimene ühiskonnas võib omada ja seda võimu, mida omab kogu ühiskond. Liikumapanevat võimu. Võimu muuta riiki, iseennast ja kogu maailma. Veidi pateetiline jutt, aga siiski kehtib.
Teinekord kujutab Muuk ette, kuidas maailmas elavad vaid brändid. Inimesi pole. On brändid ja kõikidel on oma nägu, oma kombed, oma keskkond. Kui mõni bränd oma imaginaarmaailmas niivõrd selgesti formeerub, siis ilmselt on tegemist eduka brändiarendusega ja ehk ka turundustegevusega. Aga see on juba teine ja hoopis pikem jutt.
Täna õhtul võiks puhata ja mängida!
Inimesedki on täna erakordselt kurjad ja klappidega. See on ju äärmiselt tore, kui osatakse näha vaid iseenda ette ning osatakse lähtuda vaid iseenda poolt paika pandud piiridest, raamidest, tunnetest, mõtetest. Avardagem oma meeli. Maailmas on muudki peale helemetalsete kirjaklambrite. Elame inimeste maailmas. Ka ärimaailm on inimeste maailm. Keegi kuskil on koos kellegagi välja mõelnud reeglid, millest tuleb lähtuda. Keegi on paika pannud, et hommikul algab tööpäev kell üheksa, kaheksa, pool üheksa. Keegi on kirja sätestanud, et teenust tuleb oodata järjekorras ja järjekorrad algavad paremalt. Keegi on sätestanud, et naisterahvad kannavad seelikuid ja kleite, meesterahvad mitte. Ja pankades küsitakse teenindustasusid. Ja iga kuu peab maksma arveid. Kõikide meie süsteemide taga on inimesed. Inimesest on need alguse saanud ja inimestega need lõppevad. Ja kogu toimivus on täpselt niisama hea, kui on inimesed, kes selle toimivuse taga on. Mõnikord on valgustav ette kujutada, kuidas maailma kaadervärk töötab. Tekib kujutlus inimestest, kes töötavad ilma seinadeta kontoris. Kõik teevad mingisugust tükikest suurest tulemist. Kõik töötavad. Töötavad selleks, et võimaldada majanduskasvu, kaubanduse õitsengut, kinnisvara buumi... Mõni aeg tagasi oli poes saada aeg-ajalt teevorsti ja toolse leiba. Valiku on endale loonud eesti inimesed ise. Tööd tehes. Mõnikord on hea tunnetada ühiskondliku võimu, seda võimu, mida üks inimene ühiskonnas võib omada ja seda võimu, mida omab kogu ühiskond. Liikumapanevat võimu. Võimu muuta riiki, iseennast ja kogu maailma. Veidi pateetiline jutt, aga siiski kehtib.
Teinekord kujutab Muuk ette, kuidas maailmas elavad vaid brändid. Inimesi pole. On brändid ja kõikidel on oma nägu, oma kombed, oma keskkond. Kui mõni bränd oma imaginaarmaailmas niivõrd selgesti formeerub, siis ilmselt on tegemist eduka brändiarendusega ja ehk ka turundustegevusega. Aga see on juba teine ja hoopis pikem jutt.
Täna õhtul võiks puhata ja mängida!
Monday, May 28, 2007
Kumu rebane
Ja oi kui mõnusalt müristas laupäeva hommikul! Kell kümme lõhkusid Kalamaja aknad praksuda, et Muuk üles tõusis ja telekat vaatama läks. Sõi sinna juurde Special K Red Berries helbeid ja piima. Mida ta vaatas? Ei mäleta enam. Ju siis ei olnud mäletamist väärt.
Reedene õhtu sai veedetud Kumu ööl. Muuk hirmsasti kahetses, et ta ei võtnud fotoaparaati kaasa. Aga mis seal ikka. Kahetsemisega kaugele ei jõua. Eliit oli muidugi fantastiline. Võiks kohe öelda, et "Vaiko, you ROKK my SOXs!" :))) Kui päris aus olla, siis ei ole Muuk kunagi väga suur Epliku fänn olnud. Pigem niisugusel neutraalsel positsioonil. Aga need kitarrisoolod Kumu pealaval! Mmmm-mmmm-mmm. Oli hea! Oli tõesti hea! Muukil tõusis kananahk kui ta ühe eriti tugeva samba külge nõjatus ja ainiti kitarri vahtis. Kitarr oli temast ca 2 meetri kaugusel siis.
Situatsioon Kumust tagasiteel Kalamajja. Valge tänaval kolmas maja. Muuk ja Tuuslam on autos ja jagavad muljeid. Muusika ei mängi. Tuuslami kõrvatrummid on niigi hellad õhtusest mürast.
Muuk: "Kuule vaata, sealt eemalt tuleb meile mingisugune koira (tõlge: koer soome keeles) vastu."
Tuuslam kissitab kaugusesse.
Muuk: "On ju. Longib seal niisama."
Tuuslam: "See on REBANE! REBANE!"
Muuk suu ammuli: "Kus? Kus? Ei saa olla rebane! Rebased ei kõnni kell kolm öösel Kumusse."
Tuuslam: "No ON küll. Vaata ise."
Muuk vaatab.
Rebane kõnnib sama vehkides Muuki auto kõrvalt mööda. Ja läheb Kumu poole. Muuk on vait ja enam ei vaidle.
Laupäeval toimus Rocca Al Mare Vabaõhumuuseumis akordioni ja singi ralli. Niipea kui Muuk oma nina väravate vahelt sisse sai, hakkas ta võimsalt sinki otsima. Leidis ka. Kuigi tuleb nentida, et põdravorstitädi oli palju lahkem kui singimees. Põdravorstitädil oli ka leti peale iga sordi kohta mitu viilu maitmiseks pandud. Muuk lasigi kõikidel sortidel hea maitsta. Ostis ühe lati koju ka. See nüüd haiseb külmkapis. Haiseb nagu põder.
Õhtupoole tuli jalutuskäik tiigi juures ja kellegi http://www.varvipincel.wordpress.com soolaleib. Soola ja leiba söödi veiniga segamini hommikul kella poole neljani.
Ja siis tuli pühapäev ja Paunküla rabad. Muuk UJUS! Vist esimest korda elus mai kuu sees. Aga väga hirmus oli. Koht, kus Muuk ujus kandis nime Must Järv. Ja see järv oli tõesti musta värvi. Keset Paunküla rabasid ja suuri kuusemetsi. Suur järv musta värvi veega. Muuk seisis hulk aega järve ääres, tuikus rabaväänide peal ja kogus julgust, et vette hüpata. Põhja järvel ei olnud - seal oli muda ja rohi ja raba ja vajus! Vesi oli tumepruun, nii et ei näinud ka, kuhu minek ja kust tulek. Väga hirmus. Siiski seltskonna pealekäimise tõttu Muuk hüppaski vette. Siis hakkas veel rohkem hirm, sest silmapiiril oli vaid tume-tume vesi ja Muuk turnis kiiresti veest välja. Soe oli küll, selle vastu ta ei vaielnud. Tegelikult on asi selles, et niisugused tumedaveelised hämarad veekogud on Muuki foobia. Ta näeb unes alati niisuguseid veekogusid kõikide oma "meeldivustega" nagu kaanid ja ussid ja surm ja mädanik, siis kui ta haige on. Väkk. Ma ütlen. Peale kangelastegusid said Muuk ja Vahter suure valangu paduvihma kaela - see oli mõnus ja hea. Pühapäeva õhtul läks telekast programm ära. Kõik eesti kanalid olid pimedad. Muuk vihastus, sest pesu alles pesi ja tal pidi lihtsalt ootama, et pesu ära peseks ja magama saaks minna. Uni oli tal aga ammu juba. Kell üks sai magama. Hea oli.
Ja siis tuli esmaspäev.
Reedene õhtu sai veedetud Kumu ööl. Muuk hirmsasti kahetses, et ta ei võtnud fotoaparaati kaasa. Aga mis seal ikka. Kahetsemisega kaugele ei jõua. Eliit oli muidugi fantastiline. Võiks kohe öelda, et "Vaiko, you ROKK my SOXs!" :))) Kui päris aus olla, siis ei ole Muuk kunagi väga suur Epliku fänn olnud. Pigem niisugusel neutraalsel positsioonil. Aga need kitarrisoolod Kumu pealaval! Mmmm-mmmm-mmm. Oli hea! Oli tõesti hea! Muukil tõusis kananahk kui ta ühe eriti tugeva samba külge nõjatus ja ainiti kitarri vahtis. Kitarr oli temast ca 2 meetri kaugusel siis.
Situatsioon Kumust tagasiteel Kalamajja. Valge tänaval kolmas maja. Muuk ja Tuuslam on autos ja jagavad muljeid. Muusika ei mängi. Tuuslami kõrvatrummid on niigi hellad õhtusest mürast.
Muuk: "Kuule vaata, sealt eemalt tuleb meile mingisugune koira (tõlge: koer soome keeles) vastu."
Tuuslam kissitab kaugusesse.
Muuk: "On ju. Longib seal niisama."
Tuuslam: "See on REBANE! REBANE!"
Muuk suu ammuli: "Kus? Kus? Ei saa olla rebane! Rebased ei kõnni kell kolm öösel Kumusse."
Tuuslam: "No ON küll. Vaata ise."
Muuk vaatab.
Rebane kõnnib sama vehkides Muuki auto kõrvalt mööda. Ja läheb Kumu poole. Muuk on vait ja enam ei vaidle.
Laupäeval toimus Rocca Al Mare Vabaõhumuuseumis akordioni ja singi ralli. Niipea kui Muuk oma nina väravate vahelt sisse sai, hakkas ta võimsalt sinki otsima. Leidis ka. Kuigi tuleb nentida, et põdravorstitädi oli palju lahkem kui singimees. Põdravorstitädil oli ka leti peale iga sordi kohta mitu viilu maitmiseks pandud. Muuk lasigi kõikidel sortidel hea maitsta. Ostis ühe lati koju ka. See nüüd haiseb külmkapis. Haiseb nagu põder.
Õhtupoole tuli jalutuskäik tiigi juures ja kellegi http://www.varvipincel.wordpress.com soolaleib. Soola ja leiba söödi veiniga segamini hommikul kella poole neljani.
Ja siis tuli pühapäev ja Paunküla rabad. Muuk UJUS! Vist esimest korda elus mai kuu sees. Aga väga hirmus oli. Koht, kus Muuk ujus kandis nime Must Järv. Ja see järv oli tõesti musta värvi. Keset Paunküla rabasid ja suuri kuusemetsi. Suur järv musta värvi veega. Muuk seisis hulk aega järve ääres, tuikus rabaväänide peal ja kogus julgust, et vette hüpata. Põhja järvel ei olnud - seal oli muda ja rohi ja raba ja vajus! Vesi oli tumepruun, nii et ei näinud ka, kuhu minek ja kust tulek. Väga hirmus. Siiski seltskonna pealekäimise tõttu Muuk hüppaski vette. Siis hakkas veel rohkem hirm, sest silmapiiril oli vaid tume-tume vesi ja Muuk turnis kiiresti veest välja. Soe oli küll, selle vastu ta ei vaielnud. Tegelikult on asi selles, et niisugused tumedaveelised hämarad veekogud on Muuki foobia. Ta näeb unes alati niisuguseid veekogusid kõikide oma "meeldivustega" nagu kaanid ja ussid ja surm ja mädanik, siis kui ta haige on. Väkk. Ma ütlen. Peale kangelastegusid said Muuk ja Vahter suure valangu paduvihma kaela - see oli mõnus ja hea. Pühapäeva õhtul läks telekast programm ära. Kõik eesti kanalid olid pimedad. Muuk vihastus, sest pesu alles pesi ja tal pidi lihtsalt ootama, et pesu ära peseks ja magama saaks minna. Uni oli tal aga ammu juba. Kell üks sai magama. Hea oli.
Ja siis tuli esmaspäev.
Friday, May 25, 2007
Ülevaade Tallinna "kohtadest"
Muuk otsustas üles kirjata Tallinna normaalsemad ja vähem normaalsemad toitumiskohad. Miks? Sellepärast, et tihti juhtub see, et on soov minna reede õhtul välja. Nagu ikka, normaalsetel eestastel, eksole. Keegi Veiko Õunpuu on ka kunagi öelnud, et eestlase missioon elus on nädala sees kõvasti tööd teha, et nädalavahes ennast süstemaatiliselt alkoholi uputada, et oleks mida töö juures esmaspäeval rääkida, et saaks ennast välja elada, et... et... et. Kahju on sellest. Siiski, "väljasolemine" ja "väljaskäimine" on omamoodi kvaliteetaeg. See ei tähenda absoluutselt seda, et tuleb ennast võimalikult eba-adekvaatsesse olekusse viia. Vastupidi. See tähendab kvaliteeti, head toiduelamust (eriti arvestades sellega, et kodus söögi tegemine koos kõikide toiduainete ostmise ning ajakuluga teeb isegi arvestuslikult kulukam välja, kui endale üks mõnus salat kuskil Tallinna kokkade käe all lubada). Niisiis, reede on väljaminemise õhtu. Eriti suvel, mõnusalt sooja ilma ning sellele eelneva rohelise jalutuskäigu ja ehk isegi pargis raamatu nautimisega. Pahatihti on aga probleem selles, et kuhu siis minna? Ja algab vähemalt tund aega kestev diskussioon, kus üks "koht" ei sobi ühele ja teine "koht" teisele, kus üks koht on liiga kallis, teises ei saa suitsetada, kolmas on Tallinnast väljas, nelja nõme, viiendas ei ole midagi süüa, kuuendas ei ole magustoite ja nii edasi. Muuk mõtles, et kui ta üks kord kogu selle nimekirja lagedale laob, siis võiks see valiku langetamine lihtsamaks kujuneda. Ehk siis tegemist oleks omamoodi andmebaasiga, millest saaks sortida soovide põhja välja just tänaseks õhtuks sobiva kvaliteedimärgi.
Niisiis, here goes >>>
Tallinna OK väjasviibimise kohad (ei ole paremuse järjestuses):
* Lost Continent / Muuki jaoks uus avastus. On käinud seal täpselt ÜKS KORD, on söönud tuunikala salatit ja olnud pahviks löödud selle suurusest, peale mida ta avastas, et suurus on tingitud mingisugusest kõrbedast taignakoorikust, mis salatile umber viiesentimeetrise vundamendi tekitab. Tõsine arhitektuuriline saavutus oli. Maitses ka täista hea, nii et ei kurda. Aa... ja siis käis ta seal veel umbes üks kord, aga siis oli muusika nii valjult, et kohaloleks osutus võimatuks. Üldine hinnang: OK.
* Island / Hea majasalat oli. Tõesti värske.
* Bosporus / Nii ja naa. Toitude nimetused on uhked, toidud ise alla keskmise. Mõnikord võib läbi astuda, kui selleks tuju on.
* Peterson / Väga hea majavein. Kooke on. Salatit ei tasu tellida.
* Silk / Sushi on ikka sushi. Järelikult on hea.
* Tigu / See oli väga tore avastus. Tigu asub Vilmsi tänava lõpus. Keldris. Rohelise metallukse taga. Ukse peale on joonistatud tigu ;). Pakutakse seal niisugust vahemeremaade mõjutustega toitu. Ja maisteb see päris hea. Kahjuks, suureks kahjuks ei ole Muuk seal veel jõudnud tiramisut proovida. Tigu probleem on muidugi see, et seal on üsna vähe kohti ja selletõttu on sinna raske ligi pääseda. Ja broneeringud on vist kuu aega ette ära tehtud. Niisugune lugu. Aga üldiselt on seal olnud vaid positiivsed kogemused.
* Kristian ja Kristiine / Samuti üks tilluke Kadrioru koht. Road on omapärased ja head. Muuk muidugi ei saa väita, et ta seal kõike proovinud oleks. Sõi ükskord salatit. See on suur ja imelik. Justkui liiga palju häid asju kokku topitud ja kokku sai imelik. ;)
* Spaghetteria / Mmmmmmmmm.... milline mozzarella-tomati salat! Seal sees oli ehe pühvli mozzarella! Ebamaine, lihtsalt ebamaine!
* Caramba / Aus koht. Raha eest aus kaup!
* Cafe Park / 1930ndate stiilis Kadrioru kohvik. Väga mõnus ja nostalgiline. Süüa saab struudlit ja juua saab kohvi. Näjastele ei soovita. Jalutajatele täitsa mõnus koht.
* Paat / Seal on hulk imelikke roogasid. Ohutu valik on pannkoogi vaagen.
* Lounge Vertigo / Väga snoob koht. Lounge küll vähem snoob kui restoran. Muuk käis TÄNA, muideks seal lounge`is ärilõunat pidamas. Väga mõnus. Vaade on super! Toit äärmiselt kvaliteetne. Teenindus hea ja asjalik ja ILUS ;).
* Lounge 24 / Ei ole veel sattunud, aga plaanis minna.
* UpUp / Sõbrad soovitavad, ise pole käinud.
* Cafe Boulevard / Väga head salatid, alati värske valik. Hind kallis, aga kui on tunne ennast hellitada lasta, siis hea otsus.
* Fahle Cafe / Linna parim Cafe Late!
* QuamQuam / Muuk sattus sinna ühel reedesel õhtul koos Vahteriga. Koht oli inimtühi! Ja võluv! Atmosfäär väga mõnus, justkui modern-shikk. Istuda sai diivanitel, toonid helerohelne, valge, must - alati hea kombinatsioon. Söök imelik, aga hea. Vein suurepärane.
* Noku / Kes on käinud, see teab. Ei pea kunagi kahetsema. Täiesti aus koht.
* Angel / Ärge kunagi sööge Angeli õunakooki! Muuk sai trauma! Sõna otseses mõttes! See kook maitses nagu viiesentimeetrine PVC tahvel! Ülejäänud road on siiski oma raha väärt, vähemalt enamik nendest. Üldiselt hakkab koht ära väsima, oli oma alguskuudel tunduvalt parem ja kvaliteetsem. Aga, üldiselt täiesti OK.
* De javu / Beware of the bounser! Tüüp tumedas seisab uksel ja vaatab pealaest jalatallani, kas uus külastaja on piisavalt beib või piisavalt linnavurle, et sisse lasta. Kindlasti ei saa külastada Angelit ja De Javu-d samal õhtul. Tüüp on selle eest hoolitsenud. Aga teenindusneiud on tõesti kenad ja armsad. Nad nimetavad külastajaid "kallikesteks" ja küsivad "Kallis, ega Sul rohkem midagi vaja pole? Kõik ikka hästi?" Toidud on täitsa mõnusad, vähemalt need, mida Muuk on söönud (ehk siis ilmselt enamik salateid). Ja iiri kohvi on linna parim!
* Moskva / Sobib ärilõunateks. Toit viimsel ajal alla käinud, aga teatavasti pidi mai kuust uus menüü ja uus kokk olema. Eks näis, mis juhtub.
* Kaheksa / OK
* Türgi köök / Huvitav
* Carmen / Väga aus shashlõtshnaja!
* Sushi house / Ilus ja hea, aga mitte näljastele.
* Elevant / Tipp-topp!
* Sisalik / Ületamatult hea kanafilee!
* African Kitchen / Supid on oivalised!
* Bazaar / Muuki kõige sagedasem lõunakoht. Toidud on ausad ja ausa raha eest. Muuk ei ole siin kunagi midagi halba söönud. Ja söömise ajalugu ulatab ca 4 aastat tagasi.
* Pihlaka kohvik / Samuti aus koht.
* Cafe Mademoiselle / Jälle üks aus koht.
* Madison / Nii ja naa.
* Stefanies / Üks kord külastatud. Oli lärm, oli toit. Kokkuvõte enam-vähem.
* Kloostri ait / Väga OK.
* Lucca / Nii ja naa. Seal on üks salat: suitsukana salat. Ja see on alati hea.
Ühesõnaga. Muuk on oma elu jooksul jõudnud üsna paljudesse kohtadesse. On isegi üllatunud selle nimekirja pikkusest.
Kui kellelgi on kohti, mida lisada, siis Muuk võtab rõõmuga virtuaalkõnesid vastu :).
Kena reedet!
Minge välja!
******************
Niisiis, head inimesed lisasid veel niisugused kohad:
* Bocca / Muuk ka käinud seal. Üks kord. Oli šikk ja tore.
* Tanduur / Pole käinud.
* Bonaparte`i kohvik / Tõsi see on, et väga head salatid.
* Bestseller / Hmmm... Muuk mäletab head latet.
* Controvento / Jajah. Ehk siis siin on lood nii ja naa.
* Musi / Muuk mäletab, et toit oli ebaproportsionaalselt kallis võrreldes kogusega. Üldiselt, veinijoomise koht.
Niisiis, here goes >>>
Tallinna OK väjasviibimise kohad (ei ole paremuse järjestuses):
* Lost Continent / Muuki jaoks uus avastus. On käinud seal täpselt ÜKS KORD, on söönud tuunikala salatit ja olnud pahviks löödud selle suurusest, peale mida ta avastas, et suurus on tingitud mingisugusest kõrbedast taignakoorikust, mis salatile umber viiesentimeetrise vundamendi tekitab. Tõsine arhitektuuriline saavutus oli. Maitses ka täista hea, nii et ei kurda. Aa... ja siis käis ta seal veel umbes üks kord, aga siis oli muusika nii valjult, et kohaloleks osutus võimatuks. Üldine hinnang: OK.
* Island / Hea majasalat oli. Tõesti värske.
* Bosporus / Nii ja naa. Toitude nimetused on uhked, toidud ise alla keskmise. Mõnikord võib läbi astuda, kui selleks tuju on.
* Peterson / Väga hea majavein. Kooke on. Salatit ei tasu tellida.
* Silk / Sushi on ikka sushi. Järelikult on hea.
* Tigu / See oli väga tore avastus. Tigu asub Vilmsi tänava lõpus. Keldris. Rohelise metallukse taga. Ukse peale on joonistatud tigu ;). Pakutakse seal niisugust vahemeremaade mõjutustega toitu. Ja maisteb see päris hea. Kahjuks, suureks kahjuks ei ole Muuk seal veel jõudnud tiramisut proovida. Tigu probleem on muidugi see, et seal on üsna vähe kohti ja selletõttu on sinna raske ligi pääseda. Ja broneeringud on vist kuu aega ette ära tehtud. Niisugune lugu. Aga üldiselt on seal olnud vaid positiivsed kogemused.
* Kristian ja Kristiine / Samuti üks tilluke Kadrioru koht. Road on omapärased ja head. Muuk muidugi ei saa väita, et ta seal kõike proovinud oleks. Sõi ükskord salatit. See on suur ja imelik. Justkui liiga palju häid asju kokku topitud ja kokku sai imelik. ;)
* Spaghetteria / Mmmmmmmmm.... milline mozzarella-tomati salat! Seal sees oli ehe pühvli mozzarella! Ebamaine, lihtsalt ebamaine!
* Caramba / Aus koht. Raha eest aus kaup!
* Cafe Park / 1930ndate stiilis Kadrioru kohvik. Väga mõnus ja nostalgiline. Süüa saab struudlit ja juua saab kohvi. Näjastele ei soovita. Jalutajatele täitsa mõnus koht.
* Paat / Seal on hulk imelikke roogasid. Ohutu valik on pannkoogi vaagen.
* Lounge Vertigo / Väga snoob koht. Lounge küll vähem snoob kui restoran. Muuk käis TÄNA, muideks seal lounge`is ärilõunat pidamas. Väga mõnus. Vaade on super! Toit äärmiselt kvaliteetne. Teenindus hea ja asjalik ja ILUS ;).
* Lounge 24 / Ei ole veel sattunud, aga plaanis minna.
* UpUp / Sõbrad soovitavad, ise pole käinud.
* Cafe Boulevard / Väga head salatid, alati värske valik. Hind kallis, aga kui on tunne ennast hellitada lasta, siis hea otsus.
* Fahle Cafe / Linna parim Cafe Late!
* QuamQuam / Muuk sattus sinna ühel reedesel õhtul koos Vahteriga. Koht oli inimtühi! Ja võluv! Atmosfäär väga mõnus, justkui modern-shikk. Istuda sai diivanitel, toonid helerohelne, valge, must - alati hea kombinatsioon. Söök imelik, aga hea. Vein suurepärane.
* Noku / Kes on käinud, see teab. Ei pea kunagi kahetsema. Täiesti aus koht.
* Angel / Ärge kunagi sööge Angeli õunakooki! Muuk sai trauma! Sõna otseses mõttes! See kook maitses nagu viiesentimeetrine PVC tahvel! Ülejäänud road on siiski oma raha väärt, vähemalt enamik nendest. Üldiselt hakkab koht ära väsima, oli oma alguskuudel tunduvalt parem ja kvaliteetsem. Aga, üldiselt täiesti OK.
* De javu / Beware of the bounser! Tüüp tumedas seisab uksel ja vaatab pealaest jalatallani, kas uus külastaja on piisavalt beib või piisavalt linnavurle, et sisse lasta. Kindlasti ei saa külastada Angelit ja De Javu-d samal õhtul. Tüüp on selle eest hoolitsenud. Aga teenindusneiud on tõesti kenad ja armsad. Nad nimetavad külastajaid "kallikesteks" ja küsivad "Kallis, ega Sul rohkem midagi vaja pole? Kõik ikka hästi?" Toidud on täitsa mõnusad, vähemalt need, mida Muuk on söönud (ehk siis ilmselt enamik salateid). Ja iiri kohvi on linna parim!
* Moskva / Sobib ärilõunateks. Toit viimsel ajal alla käinud, aga teatavasti pidi mai kuust uus menüü ja uus kokk olema. Eks näis, mis juhtub.
* Kaheksa / OK
* Türgi köök / Huvitav
* Carmen / Väga aus shashlõtshnaja!
* Sushi house / Ilus ja hea, aga mitte näljastele.
* Elevant / Tipp-topp!
* Sisalik / Ületamatult hea kanafilee!
* African Kitchen / Supid on oivalised!
* Bazaar / Muuki kõige sagedasem lõunakoht. Toidud on ausad ja ausa raha eest. Muuk ei ole siin kunagi midagi halba söönud. Ja söömise ajalugu ulatab ca 4 aastat tagasi.
* Pihlaka kohvik / Samuti aus koht.
* Cafe Mademoiselle / Jälle üks aus koht.
* Madison / Nii ja naa.
* Stefanies / Üks kord külastatud. Oli lärm, oli toit. Kokkuvõte enam-vähem.
* Kloostri ait / Väga OK.
* Lucca / Nii ja naa. Seal on üks salat: suitsukana salat. Ja see on alati hea.
Ühesõnaga. Muuk on oma elu jooksul jõudnud üsna paljudesse kohtadesse. On isegi üllatunud selle nimekirja pikkusest.
Kui kellelgi on kohti, mida lisada, siis Muuk võtab rõõmuga virtuaalkõnesid vastu :).
Kena reedet!
Minge välja!
******************
Niisiis, head inimesed lisasid veel niisugused kohad:
* Bocca / Muuk ka käinud seal. Üks kord. Oli šikk ja tore.
* Tanduur / Pole käinud.
* Bonaparte`i kohvik / Tõsi see on, et väga head salatid.
* Bestseller / Hmmm... Muuk mäletab head latet.
* Controvento / Jajah. Ehk siis siin on lood nii ja naa.
* Musi / Muuk mäletab, et toit oli ebaproportsionaalselt kallis võrreldes kogusega. Üldiselt, veinijoomise koht.
Wednesday, May 23, 2007
A rabbit called Jesus Christ
And here I am, sitting in the darkest corner of the room. Listening to voices. Loud voices coming from my head and bones. What are they? Are they calling me? Are they teasing me? Are the real are they not?
"You’re a rabbit," they say. "Your the white rabbit of the shire. Your the rabbit with long ears and fat belly."
"What’s my name", I ask.
"Jesus Christ. Your name is Jesus Christ."
"Because you’re carrying a child in you. There is a real human inside your rabbit belly. You are due tomorrow."
Away they went.
Then came the night and the cold winds.
I was left in the dark corner.
In the morning they came back.
"There’s a bed for you in the other room. Go there. Relieve yourself."
As I jumped towards the other room I felt pain in my stomach. The pain got worse and worse as the room got nearer and nearer. I entered the red small door of the room. Lay on the bed covered with white sheets of cotton and gave birth to the real human. I never did see it. The human. It was taken from me right after I woke up from the coma of great sleep of exhaustion. The sheets were bluish green and black from underneath. I felt my ears growing as they came back.
"We have taken the human to the safe place," they spoke.
"Where?"
"To the place where there is something that is called the Sun and something that is called the River and the Tree and the Garden. It is a place with air and atmosphere. And plants make photosynthesis and change and lash out oxygen for the human to breathe. The human now is waiting for the other human. And when it arrives, the mission is complete."
"Am i going to die now?"
"Do you feel like dying?""Yes. No. I don’t know. I feel like splitting in half, I feel like swallowing a sparrow of the Middle East. I feel like I am outside my skin in tears and pain. I don’t feel like myself anymore. "
"Come with us."
We went to the Marlboro land with the great rock-monsters called the Grand Canyon. Illusion after illusion. Vision of the world and the see and the blue sky. This is where the human was taken. They showed me where the human was taken. And I felt like myself again - a white rabbit with growing ears and slim belly. A rabbit called Jesus Christ.
"You’re a rabbit," they say. "Your the white rabbit of the shire. Your the rabbit with long ears and fat belly."
"What’s my name", I ask.
"Jesus Christ. Your name is Jesus Christ."
"Because you’re carrying a child in you. There is a real human inside your rabbit belly. You are due tomorrow."
Away they went.
Then came the night and the cold winds.
I was left in the dark corner.
In the morning they came back.
"There’s a bed for you in the other room. Go there. Relieve yourself."
As I jumped towards the other room I felt pain in my stomach. The pain got worse and worse as the room got nearer and nearer. I entered the red small door of the room. Lay on the bed covered with white sheets of cotton and gave birth to the real human. I never did see it. The human. It was taken from me right after I woke up from the coma of great sleep of exhaustion. The sheets were bluish green and black from underneath. I felt my ears growing as they came back.
"We have taken the human to the safe place," they spoke.
"Where?"
"To the place where there is something that is called the Sun and something that is called the River and the Tree and the Garden. It is a place with air and atmosphere. And plants make photosynthesis and change and lash out oxygen for the human to breathe. The human now is waiting for the other human. And when it arrives, the mission is complete."
"Am i going to die now?"
"Do you feel like dying?""Yes. No. I don’t know. I feel like splitting in half, I feel like swallowing a sparrow of the Middle East. I feel like I am outside my skin in tears and pain. I don’t feel like myself anymore. "
"Come with us."
We went to the Marlboro land with the great rock-monsters called the Grand Canyon. Illusion after illusion. Vision of the world and the see and the blue sky. This is where the human was taken. They showed me where the human was taken. And I felt like myself again - a white rabbit with growing ears and slim belly. A rabbit called Jesus Christ.
Kolmapäev
Ja mõnikord on tunne, et lõpuks läheb kõik hästi. Ilmselt on selleks vaja mingisugust elutempot, et hingata ja mõelda ja tunda. Midagi, mis elekrit annaks. Vastasel korral on inimene nagu tasane tiik keset põldu, tuul ei liigu, uut vett ei tule juurde, rohi, kasvav rohi, rohi, aeglus, ebaselgus, eba, eba, eba... Ja lõpuks ei olegi midagi alles. On vaid kest, kes teab ja arvab, aga ei tunne midagi.
Ja ükskord on ikkagi tunne, et tore on olla. Ja tore on tunda teisi inimesi, kes samamoodi arvavad.
Ja teinekord inimene elab unenägudes. Tunneb, naerab ja kallistab. Suunab oma und sinna, kuhu tahab. Rändab pool maailma läbi.
Teekond lõppeb hommikul kell kaheksa.
Mats-mats.....prauhhhh!
***
Täna otsis Muuk Madonna Ray of Light albumit. Mitte kuskil ei ole. Mitte kuskil. Põletas tema oma poolkulunud kontskingadega mööda Kristiine keskust joosta. Kolmes poes käis. Taeva ja perse sai, valgusekiirt ei saanud. Ebahuvitav. Ja enne meeletut plaadisosturallit käis ta Safranis krevetisalatit söömas. Täitsa OK koht. Hinnad on OK. Toit on väga värske ja selletõttu ka väga hea. Asukoht: Mustamäe tee ja Kadaka tee rist, Auris (vist oli) autopoe juures. Sealsamas, kus Rehviekspert ja muud loomad asuvad. Tuuslam kirjutas Quashai (vist nii) autole kirja. Esimene samm suhte alustamiseks on tehtud. Tuuslam saab ka kuni aastani 2012 teaduri tööga jätkata. Ja varsti võiks minna Berliini ja peale Berliini võiks minna Londonisse ja peale Londonit võiks minna Pariisi. Kas pole tore? :) Viimasel ajal on Berliin kuidagi eriti pähe ennast sättinud. Muuk mõtleb temast tihti. Näeb öösiti unes. Näeb päeval ilmsi. Imelik. Kummaline, ajutine armastus. Ilmselt on selle asjaga nii, et kui kunagi ära saab käidud, siis on armastus läbi. Aga mine sa tea...
Muuk on alustanud oma elus ka eriti tervisliku perioodiga: ta käib REGULAARSELT kaks korda nädalas kaks tundi järjest (!) rattatrennis. Tänaseks on käidud ÜKS KORD! Palju õnne! ;)
Ja ükskord on ikkagi tunne, et tore on olla. Ja tore on tunda teisi inimesi, kes samamoodi arvavad.
Ja teinekord inimene elab unenägudes. Tunneb, naerab ja kallistab. Suunab oma und sinna, kuhu tahab. Rändab pool maailma läbi.
Teekond lõppeb hommikul kell kaheksa.
Mats-mats.....prauhhhh!
***
Täna otsis Muuk Madonna Ray of Light albumit. Mitte kuskil ei ole. Mitte kuskil. Põletas tema oma poolkulunud kontskingadega mööda Kristiine keskust joosta. Kolmes poes käis. Taeva ja perse sai, valgusekiirt ei saanud. Ebahuvitav. Ja enne meeletut plaadisosturallit käis ta Safranis krevetisalatit söömas. Täitsa OK koht. Hinnad on OK. Toit on väga värske ja selletõttu ka väga hea. Asukoht: Mustamäe tee ja Kadaka tee rist, Auris (vist oli) autopoe juures. Sealsamas, kus Rehviekspert ja muud loomad asuvad. Tuuslam kirjutas Quashai (vist nii) autole kirja. Esimene samm suhte alustamiseks on tehtud. Tuuslam saab ka kuni aastani 2012 teaduri tööga jätkata. Ja varsti võiks minna Berliini ja peale Berliini võiks minna Londonisse ja peale Londonit võiks minna Pariisi. Kas pole tore? :) Viimasel ajal on Berliin kuidagi eriti pähe ennast sättinud. Muuk mõtleb temast tihti. Näeb öösiti unes. Näeb päeval ilmsi. Imelik. Kummaline, ajutine armastus. Ilmselt on selle asjaga nii, et kui kunagi ära saab käidud, siis on armastus läbi. Aga mine sa tea...
Muuk on alustanud oma elus ka eriti tervisliku perioodiga: ta käib REGULAARSELT kaks korda nädalas kaks tundi järjest (!) rattatrennis. Tänaseks on käidud ÜKS KORD! Palju õnne! ;)
Monday, May 21, 2007
NV lx ki:resti
It`s just another manic Monday.... heeeieee... wish it was Sunday.... heeeheee.... that`s my funday. But it`s just another manic Monday.
Esmaspäev algas sellega, et kooslus Muuk-Tuuslam vaatasid eile peale südaööd "Müümise kunsti". Ebalev film. Mitte, et ta halvasti tehtud oleks, aga piinlik vaadata. Piinlik nende karakterite tõttu. Piinlik selle ajupesu tõttu, mida see film portreteeris. Kui see oli ka filmitegijate eesmärk, siis on kõik hästi läinud.
Reedel oli see tore päev, mil sai Vahteri prouaga jalgratast väänatud. Kohtumispaik Kalamaja. Marsruut Kalamaja-Kopli-Paljassaare sadam-Paljassaare linnukaitse ala. Tohutult ilus oli seal. Täiuslik idüll. Linnud, loojuv päike, roosa, kollane ja sile. Kiviklibu ja radar. Mõnusalt soe tuul. Hea, hea, heaaa. Terve Kopli poolsaar on tegelikult vanu sõjaväe barakke täis, traataeda, mingisugused mahajäätud hooned ja muud säärast. Aga sellegipoolest tegi tärkav loodus kogu inimkoledusele ära ja see oli peaaegu, et märkamatu. Ilus, ilus.
Laupäeval toimus pereinimeste, satelliitide ja väänikute kogunemine. Üheks taolise ürituse põhjuseks oli pisike ime, kes suure seltskonna juuresolekust häirituna pisu lärmi tegi ja oma ema veidi õnnetusse ja ehk pisut melanhoolsesse kahekesiolemisse surus. Iga laps on ime. Ja iga kord on kummaline aduda seda, et ühest pisikesest inimesest tuleb välja teine veel pisem inimene, kes hakkab oma elu elama, kes hakkab mõtlema ja olema ja armuma ja vihastuma. Elust sünnib elu. Ja elust sünnib ilu. Kummastav on alati ka see, et uue lapse kodu on uue lapse lõhna täis. Seda lõhna on tunda juba korridoris. See on magus ja värske ja uus ja hea.
Igatahes, laps oli Jüri Naela näoga ja sellest hoolimata imekena. Loodan, et lapse isa siinkohal ei pahanda... Kusjuures lähemal vaatamisel sai Muukile selgeks, et ka lapse isa on Jüri Naela näeoga. Ainult, et laiem versioon sellest. Sealt siis seletus kõigele.
Laupäeva õhtu tõi endaga kaasa suuremat sorti kohvi joomise ja kassi väntsutamise. Samuti suuremat sorti une kuni pühapäeva hommikuni.
Ja pühapäev on ju alati olnud niisugune päev, et minnakse loomaaeda. Muuk käis ka. Koos teiste põnnidega. Ja Jaapani turist oli ka kaasas. Räägiti surnud kanadest, ahvidest ja sellest, miks jäätis magus on.
Varsti ilmub nähtavale reportaaž pildis.
Seniks, kannatust.
Esmaspäev algas sellega, et kooslus Muuk-Tuuslam vaatasid eile peale südaööd "Müümise kunsti". Ebalev film. Mitte, et ta halvasti tehtud oleks, aga piinlik vaadata. Piinlik nende karakterite tõttu. Piinlik selle ajupesu tõttu, mida see film portreteeris. Kui see oli ka filmitegijate eesmärk, siis on kõik hästi läinud.
Reedel oli see tore päev, mil sai Vahteri prouaga jalgratast väänatud. Kohtumispaik Kalamaja. Marsruut Kalamaja-Kopli-Paljassaare sadam-Paljassaare linnukaitse ala. Tohutult ilus oli seal. Täiuslik idüll. Linnud, loojuv päike, roosa, kollane ja sile. Kiviklibu ja radar. Mõnusalt soe tuul. Hea, hea, heaaa. Terve Kopli poolsaar on tegelikult vanu sõjaväe barakke täis, traataeda, mingisugused mahajäätud hooned ja muud säärast. Aga sellegipoolest tegi tärkav loodus kogu inimkoledusele ära ja see oli peaaegu, et märkamatu. Ilus, ilus.
Laupäeval toimus pereinimeste, satelliitide ja väänikute kogunemine. Üheks taolise ürituse põhjuseks oli pisike ime, kes suure seltskonna juuresolekust häirituna pisu lärmi tegi ja oma ema veidi õnnetusse ja ehk pisut melanhoolsesse kahekesiolemisse surus. Iga laps on ime. Ja iga kord on kummaline aduda seda, et ühest pisikesest inimesest tuleb välja teine veel pisem inimene, kes hakkab oma elu elama, kes hakkab mõtlema ja olema ja armuma ja vihastuma. Elust sünnib elu. Ja elust sünnib ilu. Kummastav on alati ka see, et uue lapse kodu on uue lapse lõhna täis. Seda lõhna on tunda juba korridoris. See on magus ja värske ja uus ja hea.
Igatahes, laps oli Jüri Naela näoga ja sellest hoolimata imekena. Loodan, et lapse isa siinkohal ei pahanda... Kusjuures lähemal vaatamisel sai Muukile selgeks, et ka lapse isa on Jüri Naela näeoga. Ainult, et laiem versioon sellest. Sealt siis seletus kõigele.
Laupäeva õhtu tõi endaga kaasa suuremat sorti kohvi joomise ja kassi väntsutamise. Samuti suuremat sorti une kuni pühapäeva hommikuni.
Ja pühapäev on ju alati olnud niisugune päev, et minnakse loomaaeda. Muuk käis ka. Koos teiste põnnidega. Ja Jaapani turist oli ka kaasas. Räägiti surnud kanadest, ahvidest ja sellest, miks jäätis magus on.
Varsti ilmub nähtavale reportaaž pildis.
Seniks, kannatust.
Friday, May 18, 2007
Mitmesugust...
Eilsel toredal õhtul külastas Muuk oma Lapsevanemat. Notstalgiline tunne ronis sisse. Lugupeetud elab Tallinna äärelinnas, pikas, liftiga majas. Lift käis pidevalt edasi-tagasi. Masinad, masinad ja inimesed. Muuk sai teada, et tema Lugupeetud nr 2 oli äsja liftis kinni istunud. Iroonia peitub selles, et kinni-istuja on ise liftiparandaja-mehhaanik. Elu on irooniline, eksole.
Unes juhtus samuti mitmesuguseid asju. Muuk tundis ennast kinniseotuna. Nägi ka unes seda, et ta mitme teki sisse kinni oli jäänud ja magas kuidagi imelikult. Hommikul tõustes olid jalas vaid punaste õhupallidega aluspüksid. Unes, mitte ilmsi. Üldiselt magab Muuk pluusiga.
Unes juhtus samuti mitmesuguseid asju. Muuk tundis ennast kinniseotuna. Nägi ka unes seda, et ta mitme teki sisse kinni oli jäänud ja magas kuidagi imelikult. Hommikul tõustes olid jalas vaid punaste õhupallidega aluspüksid. Unes, mitte ilmsi. Üldiselt magab Muuk pluusiga.
Monday, May 14, 2007
Tänavakunst
Keegi Tuuslam on alustanud väga up-to-date kunstiprojekti aadressil http://tuuslam.blogspot.com . Tegemist Tallinna, kogu Eesti ja ülejäänud maailma tänavakunsti korjetega.
Igatahes, tänuväärne ja visuaalne ettevõtmine.
Mulle niisugused asjad päris meeldivad.
Igatahes, tänuväärne ja visuaalne ettevõtmine.
Mulle niisugused asjad päris meeldivad.
Sunday, May 13, 2007
Subscribe to:
Posts (Atom)
