Esimene päris paus tormilises reedes

Suured veepiisalised aknad, kollaste kinnastega noormehed hoidmas veepüsse, Nurr, üleni märg ja sportlik ja nüüd teda nühitakse shvammidega, eest ja tagant ja külje pealt. Nurr on pesus. Ja sellele, kes veel ei tea, siis Muuki auto nimi on Nurr. Nimi tekkis ühel laupäeval kui Muuk Kristiine keskuse parklast üles sõitis ning auto mootor tegi vaikselt: nurr, nurr, nur-nurrrrr. See oli üks ilus hetk. Ja sellest hetkest peale on Nurri nimi Nurr. Ta on nagu läikiva karva ja õilsa südamega gentelman, ta on ühtaegu gentelman ja ühtaegu leedi. Muukile meeldib Nurr ;).
Ja tänane teema tekkis sellest, et Muuk istub Jazzi pesulas ja ootab, millal pesu valmis saab.
Kontoris lauldi täna ABBAt ja Dahlingut.
Elagu reede!

Sulanud tool keset tolmust vaipa

Muuk ikkagi ei suuda vaiki olla. Muusikast on vaja veel pisut rääkida ja seda on vaja teha just nüüd, praegu ja kohe.
Juhtus niisugune lugu, et Muuki ületarbimistsoodustavas asutuses peab üks soodustaja oma ansamblit või siis moodsamas keeles - bändi. Bänd on eriti viimasel ajal jõudsasti populaarsust kogumas. Tuurid siin, tuurid seal, plaat väljas selle nädala jooksul. Bändi nimi Dahling.
Lugu ise on niisugune, et Muuk jalutas treppidest alla, et küsida kallilt muusikult, mis võiks olla kalendri nimi. Selle peale võttis muusik laua alt välja kitarri ja laulis Muukile südantlõhestava ballaadi teemal: "Moonika, you can ask anything.....". Muuk istus ja oli TÄIESTI HÄRDUNUD. Tool sulas tagumiku all. Pea vajus küljele... Muukile ei ole kunagi enne niimoodi lauldud. Ainulaadne elamus.

Ilu vihmahalos

Pühapäev. Kell on 0:44 õhtul. Muuk on kolmetunnise magamisega eile õhtusest Gin Toonikust. Sellest hoolimata on olnud tegus päev. On valmis saanud analüüs ja eraldatud erinevatele kommunaalteenuseid osutavatele asutustele pisut kapitali.
Muuk komistas eelmise nädala Ekspressis avaldatud arvamusele ansambli Burial kohta. Album saanud herr Aleksander T. Yostafa käest lausa 10 palli, sinna juurde olid lisatud südamest kirja pandud sõnad: "Kui naudid öösel aknast välja vahtimist, vihmahalost linna, siis on see sulle."
Muukil ees hetkel muusikabloki teine laul "Archangel". See on niisugune silmad-kinni-muusika. Ilmselt on arvustajal ka õigus, et see sobib vihmahalosesse novembri kuusse. Aga ei ole depressiivne, vaid Ilus. Kuskilt otsast on see Ilus. :)

URRR!

Okei. Muuk on püsti KURI! Mis ****** reklaam see on "Jääda kokku vaid harjumusest... bla-bla"??!! Kampaania maht on ÜÜRATU. Kampaania sõnum ületab igasugused eetika ja moraali piirid. Mingisugune jäme joon peab ju olema raha teenimise ja tunnete vahel!? Tegemist on shokiteraapiaga ja teatavasti shokk tavaliselt töötab. Kahjuks töötab ka see shokk, sest mitmed füüsilised ja eraisikud leiavad ennast kulm kortsus guugeldamas, mida ometi selle reklaamiga nüüd Eesti inimesele NOVEMBRI KUUS, aasta kõige nõmedamal ja valusamal kuul, kuul, mil inimesed lähevad lahku, kolivad lahku ja inimeste sõbrad lähevad lahku ja kõik halvad asjad on korraga teineteisel kukil, mida meile niisugusel kuul öelda tahetakse... ? Või siis õigemini, mida nina alla hõõrutakse. Eksole. Muuk võtab asja praegu väga isiklikult, aga sinna ei saa hetkel midagi parata.
Muuk töötab ka ise hõljuvas ja kõikelubavas reklaamivaldkonnas ja teab väga hästi, et reklaami eesmärk on tähelepanu, effektiivsus ja müük. AGA! See ei tähenda, et reklaam peab moraalivaba olema.

Ausad ülestunnistused

Täpselt 2 aastat tagasi sai alguse Tõllu kodu.
Täna kolib Tuuslam ära.
Silmad on piiritust täis, joon kontorimasina kohvi ja tunnen, kuidas see mööda õõnes kõhuseinu alla libiseb. Hammustan keelt ja hingan sügavalt sisse ja välja. Pean tundma, et mu keha on veel elus. Üritan mitte mõelda.
Hirm. Paanika. Kurbus.

Tori Amos Bouncing off Clouds

Tori on live´is veel võimsam kui plaadilt kuulates. Eriti see lugu... see on NII õrn, NII positiivne ja samas võimas. Ainult head mõtted ja tunded tekivad sellest. Ainult hea...
Enjoy!

Roosad flamingod

Väike jätk eile alanud muusikateemasse. Jätku nimeks on Jan Hammer. Ehk siis mees, kes Eestimaa pinnal sai tuntuks kultussarja Miami Vice muusika autorina. Mäletan veel siiamaani, et kassett, millele oli peale lindistatud Jan Hammer looming oli TDK musta värvi, punase-valge jooneliste kleepsudega. Kleepsu reale oli hariliku pliiatsiga kirjutatud tagasihoidlikult JAN HAMMER. Kassetti kuulati aparaadist, millel oli peal vinüülimängija ja kassettmängija. Aparaat oli suur ja läbipaistvast plastmassist kaanega. Aparaadil olid kandilised kõlarid, puust otseloomulikult ja vaskjas võrkkate. Ilmselt see helikvaliteet, mida oli võimalik kuulata siis, ei ole võrreldav selle helikvaliteediga, mida pakub meile kaasaegne helisüsteem... aga... see muusika oli sellegipoolest nagu värske vesi suure laimiga keset suvekuuma päispäeva. Ei oskagi seda paremini kirjeldada, see lihtsalt OLI ja see oli nii.... eneseteadlik. Ja igakord kui seda uuesti kuulda, siis tuleb suule naeratus, sest meenub see aeg, kui see muusika lihtsalt OLI.

Sõda ja rahu

Eilsel pühalikul päeval omandas Muuk suurejooniselised teadmised ühes turundust puudutavas valdkonnas. Seminar oli tegelikult üsna huvitav, spetsialistid rääkisid spetsialistidega, ei puudunud ka eestlaslik-sõbralik teineteise tögamine teemadel Postimees versus SLÕhtuleht, kumb on kollasem!? Noh, levinud arvamus siinkohal peab ikka endiselt paika. ;)
Hilisõhtul aeti Muuk oma kontssaabastel ja värskelt hangitud mantli ning sellel pesitseva pandav-pandlaga metsa lume sisse õhupüssi laskma. Taarus ta seal ühelt jalalt teisele, sest väga külm oli. Vältis gangreeni. Sai mõnele sihtmärgile ka pihta! Õppis ära, kuidas õhupüssi laetakse. Sõi metsavenna toitu (hundinuiavarrest tehtud leivapästi, mis on lamedal kivil soojendatud). Siia juurde paslik kommenteerida, et tegelikult on Muuk igasuguse relvastuse vastane ja ei usu sentensisse "Ci vis pacem, para bellum". Muuk on oma loomult patsifist ja fatalist. Pealegi, kui mõne riigi elanikele tehtaks raskemaks relvaloa ja sellega kaasnevalt ka relva hankimine oma majapidamisse ükskõik, missugustel eesmärkidel, siis ilmselt väheneks ka erinevate relvade käsitlemisega seotud õnnetuste või ka sihiteadlike tapmiste arv. Ennast saab kaitsta ka muul moel. Eksole. Pealegi, Eesti seadusandluse põhjal on üksikisikul õigus taolteda relvaluba, kui ta tunneb ennast ebaturvaliselt. Samas, kas juba see fakt, et inimene tunneb ennast ebaturvaliselt, ebakindlalt, ei kõiguta juba eos antud inimese psüühhikat? Kui inimene tunneb ennast ebakindlalt, siis on ka tema otsused ja teod sellest tundest mõjutatud. Ilmselt on siin kajastatud üsna ühekülgne vaatevinkel. Ent Muuk jääb siiski antud ajahetkes sellele kindlaks, kuni tekib või tekitatakse kummutamatu argumentatsioon, mis seda arvamust muutma hakkab. Õõvastav on juba isegi see, kui mänguasjatootjad toodavad lastele mänguasju, mis näevad välja kui päris tulirelvad (!), või mis on lausa äravahetamiseni sarnased (!!). Ning siis väike Tom jookseb tänavatel ja paugutab paukpadrunitega inimeste pihta ja arvab, et see on lõbus ja tore. Tegelikult on see õudne, hirmuäratav ja mõtlemapanev. Ehk siis ci vis pacem, para pacem. Ärge ostke lastele mänguasju, mis näevad välja nagu relvad. Vanakooli veoautod on palju paremad!

Kas Alanis on Alanis?

Kaheksa minuti pärast algab koolitusele tõtt.... kähku-kähku vaja joostes targaks saada, kähku-kähku, kähku-kähku....

Enne targaks saamist avaldab Muuk arvamust Alanis Morrisette`i kohta, kelle kaunid palad on tänase muusikabloki teemaks. Arvamus on niisugune, et Alanis oli aastaid tagasi palju ehedam, huvitavam, omapärasem, põnevam, teda vaadates tekkis küsimus: hmmm.. mida ta sööb, kus ta elab, mida ta kannab, mida ta mõtleb, kas ta kammib oma juukseid, kes ta selline on... ? Viimasel aastal (või siis pisut kauemgi) on Alanis muutunud kuidagi... mitte endaks. Kummaline. Kas Alanis on muutunud mitte-endaks või on Muuk muutunud mitte-endaks ja ei tunne enam Alanist ära, sest tema enda väärtushinnangud on muutunud... Vot, mine ja võta kinni.

Igatahes, Alanise Uninvited, blokis laul nr 2, on üks ilusamaid ballaade, muuhulgas pärineb see ka filmi City of Angels soundtrackilt, mida võiks omakorda pidada filmimaailma üheks ilusamaks ballaadiks :).

Enjoy!

Räige SEX

Veebistatistika näitab, et käesolevale lehele on satutud väga imekspandavate märksõnade abil ehk sissejuhatus loetelusse pealkirjaga "Naera ennast ribadeks vol 1":
virsik, geen ja skisofreenia, suidre, lehttainas, mandli operatsioon, alkoholi hais teisel päeval, aluspesuta, angiin anekdoot, angiin antibiootikumid, angiin korda, halb geen ja skisofreenia, juri gagarin eestis, kalalaev hind, kassi pissi hais, koogel moogel munakollane, kui palju on inimesel juukseid, marta vaarik, morfiin, antibiootikumid, okastraat, palat nr 6, narva peenis, suudlen sind, tampoonid, töökaaslasega voodis (!!??).
Pole muud öelda, kui et see on hämmastav!

Pealkiri antud sissekandele on pandud NIMELT, et testida kui palju unique visitors juurdevoolu antud eksperiment sellele saidile tekitab. Usun juba ette, et katse on great success!

Igapäevane esoteerika ;)

"One day I found a big book burried deep in the ground.
I opened it, but all the pages were blank.
And to my surprise it started writing itsself."

Ood tänase muusika nurga kolmandale kastile :).
Tunnen inimest, kes hülgaks kõik oma naised, selleks, et veeta terve elu Björkiga. Hehhh :))). Mõni on ikka naljatilk küll. Björk on kahtlemata väga põnev ja andekas inimene, kuid virtuaalselt ei saa "keha ette öelda", kas kaks inimest sobivad või mitte. Käesolev on pikendus teooriale, mille arutelu teatud kinnistes ringides algas juba laupäeval, jätkus pühapäeval ja tipnes esmaspäeval. Teooria alustala on järgmine: inimese keha tunneb ära sellesinase kehaga kokku sobiva teise keha. Teine keha võib äratundmise hetkel olla võõras, tundmata objekt, kuid eritatavate feromoonide, hormoonide või muude keemiliste ühendite abil kehad haakuvad ning annavad ajule implusse, et keha 2 on vastuvõetav ja ilmselt väga sobilik kehaga 1. Ja kui keha oleks raamat, siis mõnikord ta kirjutaks ise ennast ;). Teadvusel tarvitseks vaid tähelepanelik olla, lugeda ja aru saada, mis raamatus kirjas on.

Hakkame toppima!

Tuuslam: "Jube külmaks on läinud. Talv on kohal."
Muuk: "Jah. Tuleb toppima hakata. "
Vaikus.

NAER.


Seletused: toppima all mõtles Muuk seda, et tuleb aknaid toppima hakata. Akendel on sentimeetrised augud sees ja sealt tuleb kogu tuisk ja tali lihtsalt läbi.

Ei või iial teada...

Tegemist eile öösel Elialt saadud nipi katsetusega. Muuk: "Nii põnev on mitte ette teada, missugune täpselt jäädvustus olema saab. Nagu näiteks juuresoleval pildil. On pime, on ööd, keerakem objektiivi ning jäädvustagem ennustamatult ja ette teadmatult valguse liikumine. Hüppepiltidega on sama lugu. Inimene hüppab, võtad hea nurga ning riskid... Ei või iial teada, mis on tulemus. Ja nii põnev on lcd erkaanil mõne momendi pärast midagi hämmastavat näha. "
Huvitav, kuidas päris elus on? Kas teada ette tulevikku või olla selle esinemise kujus kasvõi pisutki kindel? Või mitte ette teada, mis saab, kuidas saab, kuhu saab... riskida teadmatusega?

Abstraktne vabariik

Teemaga haakuv väike provokatsioon: Vahter on mures Eesti rahvastikupoliitika ja riigieelarve jagamise pärast. Mida teie sellest arvate?

Odava raha eest saab kõike!

Kell on 1352 tänasel eriti ebameeldiva ilmaga laupäeval. Eile öösel vaatas Muuk mingisugust filmi kella hommikuni ning tõusis oma pahameeleks lörtisesse hilishommikusse. Nüüd näris ta kolm päeva kuivanud ciabatta leiba philadelfia light määrdejuustuga ja lõi oma vasaku jala liigese kondi 60m/s kiirusega vastu tammepuidust toolijalga. Ai!
Koristama peaks. Voodis on toimumas keeristorm, köögis on klaas joomata valge veiniga ja kakskümmend kahvlit pesemata kujul. Pesu peaks ka pesema. Mhmh. Vahva. Muuk kindlasti tegeleb kõikide nende asjadega. Praegu, näiteks, läheb ta ja paneb musklitega mehe veeäravooluauku puhastama. Muuk ei olegi tegelikult kunagi üksi ;). Kapist on alati võtta paar musklitega meest ning köögi kapi peal seisab kaunistuseks õhetavate põskedega Helen ja pakub neljaviljaputru - nii palju toredaid inimesi ;)).
Nii. Musklid on pandud torusid puhastama. Hea töö. See torude asi on üks pikkade juuste needus, tegelikult. Vähemalt kaks kilo nendest juustest voolab koos erinevate vahuainetega torudesse ja jääb siis sinna kinni. Ilmselt on kiilakatel tunduvalt vähem sarnaseid probleeme. Veetsepott on ka liimist lahti. Istudes kõigub sinna-siia. Muuk alati hoiatab teadmatuid inimesi, et "ministeeriumis" on tasakaalu hoidmisega probleeme. Aga eks igast olukorrast tuleb midagi kasulikku lõigata, näiteks saab Gustavsbergi sündroomi kasutada ka kainustestina. Kes potiga kummuli lendab, sellele musta kohvi kooreta. Muukiga on ükskord nii juhtunud. Tuli ta ühelt alkoholitootja sünnipäevapeolt. Ja enam me sellest ei räägi.
Eraldi tasuks esile tõsta viimaste päevade hingehariduslikke ning kogemushariduslikke elamusi. Eile öösel tegid Muuk ja Elia pimedas öös mõningaid sessioone. Sattusid surnuaeda ja rongi ette ja lõpuks peale keskööd Pirita muulil asuvale tundmatule laevale m/s monica. Nad pagesid lõikava tuule käest. Muul oli peaagu, et üdini pime, külm, kõle ja armutu. Taamal paistsid ükskite kaatrite kollakad valgused ja Pirita jahtsadama rohekas kogu. Üsna parkmisplatsile lähedale oli dokkinud Monica-nimeline sõidualus, täies valgustuses, uksed lahti, jalgtee laevale viimas ning juhatamas sildini, millel kirjas BAAR. No, kui baar, siis baar, järelikult kuuma kohvi ikka saab. Niisiis, otsustasidki Muuk ja Elia, et lähevad ja vaatavad, millega tegu. Uksed olidki lahti, see pidutses mingisugune aastal 1957 sündinud soome-rootsi-segakeelne seltskond. Nii pea, kui neiud pardale said, hüppasid meesterahvad nagu piksest tabatult püsti ning küsisid, et kuidas nemad meile kasulikud saaksid olla.
Eila: "Me vaatasime, et väljas oli silt BAAR ja laeval tuled peal, uksed lahti, niisiis otsustasime tulla ja küsida, et kas kohvi saab... "
Soome keelt kõnelev purjus meremees Nils: "Joo. Joo. Küllä siin on kahvia."
Eila: "Ei, tundub, et teil on siis mingisugune erapidu, nii et me siis ei tülita ja lähme ikkagi ära."
Nils: "Ei. Ei. Minä teen teile kahvia. Okooo. "
Nilsil oli kaasas ka keegi rohkem eesti keelt kõnelev Margus, kellele põsemusi anti ning sellest pilt tehti. Margus andis Eliale oma e-maili aadressi, millest selguski tema sünniaasta (1957). Mõne hetkega ilmusid lauale kaks ääreni täis kuppit. Mehed ise täies õides selle üle, et nende laevale naiskülalisi tuli. Nils andis peale kohvitoomist Margusele range ülesande, et nüüd tuleb naisterahvaste tüütamine lõpetada ja lasta neil rahus kohvi juua. Nii tehtigi.
Muuk: "Eila, ma ei ole elu sees nii kehva kohvi joonud."
Elia silmad vastikustundest poolkinni: "Mhmh."
Muuk vaatab härdunult oma ääreni täis kohvitassi ja mõtleb, et kuhu küll ta selle valada saaks, sest kui ta seda üldse ei joo, siis äkki Nils solvub ja Nils on ju ometi nii lahke ja kena nende vastu olnud. Laual lamas poolelus alpikann.... Hmmm. Ei! Sinna ei saa valada. Veetse oli kaugel - Nils oleks näinud, et Muuk sinna hiilib. Kraanikauss oli baarileti taga... Ei! Ka see ei saa märkamatuks jääda. Ei jäänudki muud üle, kui joomata kohvitass julmalt lauale jätta ja lahkuda. Neiud viipasid meestele headaega, mille peale Nils uuesti püsti kargas ja kallistama tuli. Lahke meesterahvas hüüdis veel järgi, et helistatagu laeva numbrile ja tellitagi kasvõi põhjapõdrapraadi - kõike saab! Odava raha eest! Tulge igal ajal tagasi!
Vot niisugune külalislahkus. Ja muidugi ei tasu jätta mainimata, et täiesti sürreaalne on olla pilkase pimeduses, kõrvetavalt külmas sadamas, jäise novembrikuu tuule käes ja pääseda kontvõõrana sooja laeva, mis isegi dokis olles kõigutas tuntavalt. Oleks "noormehed" olnud veidi kainemad, siis oleks Naissaarele läinud!

Mõned fotosüüdistused eilsest õhtust:

Kulinaarsed kogemused

Muuk olekski peaaefgu unustanud, et ta lubas endale eile, et kiidab avalikult Cafe Pärnu toitu. Niisiis: au ja kiitus Cafe Pärnu kokkadele!
Meelde tuli see Muukile sellel põhjusel, et KÕHT IKKA PÄRIS RÕVEDALT VALUTAB. Nagu enne sai mainitud, käis Muuk ärilõunal Carrambas. Investigeeris herr Aulahingu tegude tagamaid ja ilmselt sai seal mingisuguse ebakvaliteetse kulinaarse kogemuse osaliseks. Igatahes, praegu on tunne nagu eelmise aasta sügisõunal, mis on kukkunud ja mattunud sügavasse lumme ning sealt aprilli kuu lõpus välja tulnud ning nüüd küpseb tulikevadise päikse käes. Üritame head nägu teha ja kannatada. Varsti saab koju ja siis tohterdagem! Õhtul ju vaja Fjodori jaoks vormis olla.

Kas korstnapühkijad toovad õnne?

Kell 15:00 Tõllus.
Muuk jõuab ärilõunalt tagasi. Saab mantli seljast. Vaatab peelgisse ja leiab, et pool ärilõunat on veel hammasti vahel. Great! Ei jõua hambaid pesema... sest ukse pihta rammitakse: "Põmmmm! Põmmm! Põm!"
Muuk teeb ukse lahti.
"Tervist!"
"Tervist! Meie oleme korstnapühkijad."
Muuk: "Tulge edasi! Tulge edasi! Kuidas ma teid aidata saan?"
Korstnapühkijad: "Ei, pigem on ikka nii, et kuidas meie teid aidata saame.. vaikne naer..?"
Tuppa astusid kaks meesterahvast, üks oli suur ja paks ja üleni ÜLENI! tahmane. Isegi silmaripsmed olid tahmased, nägu naerul, seljas must nööpidega KUUB! ja mingisugune piits, millel oli wc-poti hari küljes (musta värvi, otseloomulikult). Teine oli pisike ja kõnha, vähem tahmane, aga wc-poti hari oli ka kaasas. Mõlemad naeratasid.
Suur ja paks: "Nii, nüüd on mul vaja saada suurde tuppa ja magamistuppa ja kööki. Siis on veel vaja ajalehti ja ämbrit."
Muuk lükkab vaibad eest. Otsib ajalehed ja annab meestele kassipissikasti.
Suur ja paks: "Vot! See on küll üks väärt kast!"
Vaatame suurest toast - tahma ei ole.
Vaatame köögist - tahma ei ole ja siibrid ei tööta (st siibrid tõmbavad niikuinii ükskõik missuguses olekus).
Vaatame magamistoast - viiul on, tahma pole.
Viiuli peale tekkis kohe keevaline diskussioon, mille tagajärjel korstnapühkijad said teadmisele, et Muuk ei ole enam viiulimängija, vaid on estraadilaulja.
Muuk ukse lävelt: "Ma ei olegi enne päris ehtsaid korstnapühkijaid näinud. Suured tänud teile! Ja ilusat päeva!"

Pühendus tänavakunstipüüdjale

Esimene laul Starsailori tänases blokis on pühendatud tänavakunstipüüdjale, kellel nimeks Tuuslam ;).

Sõidame!

Puud on juba täiesti raagus ja Pearl`i pilk on ka sellest kurvemaks läinud. Ootame valget talve. Ootame külma ja lund ja ahjusoojasid kaneelirulle. Ootame, et saaks tuld teha ja puid alla visata. Ootame lumehangedes sumpamist ja lumelauaga mööda kolmekilomeetripikkuseid radasid alla kihutamist. Mmmmmm!!!! Seda viimast ootab väga palju! Olgugi, et eelmine kord õnnestus Muukil oma põlveke ära rebestada. Aga ikkagi! TAHAN! Ja KOHE! Nii mõnus tunne on olla kuskil maailma tipus, kõrgel üleval, on tuul, on valge väli, on külm ja on mina. Allpool on mägi peaaegu vertikaalne, aga see ei loe. Lauaga saab ju kenasti balanseerida. Muuk võib üsna järkse tippe võtta (mitte, et see temast hea lauasõitja teeks - seda ta kusjuures ei ole, tal on oma stiil - kuuseke ;), see tähendab, et ta keerata ei oska, keegi pole õpetanud ja ise ei julge... väga.. siinkohal võiks teha uue aasta lubaduse, et Muuk proovib keerata ja õpib lauaga korralikult sõitma... ). Kõige kohutavamad on siiski need neetud tagumikuvahe masinad, mis üles mäe tippu viivad. Nendega lihtsalt ei ole võimalik sõita. On Muuk nende najal jalg ees kaks kilomeetrit mäest üles sõitnud, kakssada grammi lund pükste vahel, on Muuk nendelt kukkunud ja sellesama põlvelooga hakkama saanud. Ehk siis järeldus: kõige hullemad ongi masinad! Sõit ise pole hull. Sõit on mõnus.

Küsimused

Mis mõtled, inimene? Kus oled? Mida teed? Mida tunned? Kas tööd on palju? Kas oled ära joonud mitu tassi kakaod? Kas oled lõunale jõudnud? Kas oled kukalt süganud ja mõelnud, et mis edasi? Kas Sul on nälg? Kas Sul on isu trenni minna ja vehkida? Mis Sul täna seljas on? Kas istud praegu oma laua taga, varbad sissepoole? Kas üritad olla ja mitte olla? Kellega täna rääkinud oled? Kas oled naernud? Kas oled nutnud? Kas tundsid kui soe tänane õhk on? Kas kuulasid autos sõnatihedat muusikat ja mõtlesid sellele? Kas...