Alla 21 eluaasta keelatud

See on üks diskreetne lugu ühest veel diskreetsemast sündmusest, millest Muuk mitte midagi teada ei tohiks. Aga Muuk siiski teab. Ja, et tegemist on nii ülidiskreetse looga, siis ta ka jagab seda, mida ta teab. Eksole. Nagu keskmine eestlane kunagi. ;)
Lugu juhtus augustikuus, või juulis. Täpne aeg on määratlemata.
Riia kesklinna baaris arutasid Maasikas, Madu ja Proua Järv dildodest. Kahetunnise arutelu järgi selgus Eestis müüdavate dildode keskmised välimäärajad:
1. need on 20 - 35 sentimeetrit pikad!
2. keskmiselt 5-sentimeetrise diameetriga
3. on olemas nii pehme konstruktsiooniga kui jäik-konstruktsiooniga müügiartikleid
4. eksisteerib nii soolorakendeid kui paarisrakendied kui kolmikrakendeid!

Selgus ka 3 põhilist punkti, mille järgi valida funktsioneerivat dildot:
1. NUUSUTA - lõhn peab hea olema
2. KATSU - tunne peab pehme olema
3. VAATA – keskmisest koledamaid ära osta

Proua Järv otsustas peale kahte gigantmohijtot, et ka tema peab endale ühe säärase soetama. Tagasiteel Tallinnasse ta muust ei rääkinudki. Tallinna piiridesse jõudes võeti ette sex shop trip:
1. Tartu mnt äri
2. Tatari äri
3. Kaupmehe tänava äri
4. Tatari äri
5. Tagasi Kaupmehe tänava ärisse

Otsiti, nuusutati, katsuti.
Kaupmehe tänava äri ostutus parimaks nii sortimendi kui teeninduse poolest. Dildode välimääraja 2 põhilist punkti olid täidetud. Probleem oli ainult selles, et tegemist oli siiski keskmisest koledama väljalaskega ja mis veel halvem – pakendis oli neid kolm! Muul moel ei müüdud. Ehk siis Kaupmehe tänava äri võiks nimetada dildode säästumarketiks – osta üks, saad kolm! Madu muidugi ei saanud ennast tagasi hoida ja hakkas ühte neist põhjalikumalt katsuma. Ja ohh õnnestust! Dildo pistis ta pihust jooksu ja maandus otse Kaupmehe tänava äri betoonpõrandale vaakumisse! Kõik see toimus leti ees. Madu punastas. Kummardas leti alla, et põgenikku sealt lahti kangutada, ent vaakum oli nii tugev, et peale viieminutilist ähkimist tõusis Madu tagasihoidlikult püsti ja kurtis häbelik-vaikselt Dolly Partonit meenutavate müüjale, et .... ”see on seal kinni....”. Müüja oli segaduses. Mis on kinni!??? Ja kus täpselt see asi teil kinni on?????!!!!!! Madu võpatas, kogus ennast ja kummardas taas leti alla. Võttis kokku kogu oma jõu ja lupsti! oligi anaaldildo betoonpõranda küljest lahti.

Peale niisugust insidenti ei jäänud proua Järvel muud üle kui kolmikpakend ära osta. Pakiti see talle läbipaistvasse kilekotti, millega Pr Järv uhkelt oma kesklinna korteri restaureeritava aiaprojekti vahelt läbi jalutas. Töömehed Andrei ja Kolja vandusid seepeale Pr Järvele truudust ning aiaprojekt sai valmis rekordgraafikus.

Kala ja vein

12. september.
Tatari tänava nurk.
Fish & Wine.
Kell 21:30.

Baari iluvad Madu ja Muuk. Kehalised tunnetused on kehvad. Muuk on endale ligi saanud mingisuguse viirushaiguse, mis ihu leemendama paneb ning võtab hommikuti viimseid kopsutükke köhida. Õhtu osas on langetatud otsus minna välja, teha üks soe jook ja siis suunduda tagasi koju kotile.
Muuk tellib kohvi ja 4cl konjakit.
Madu võtab kohaliku Cosmopolitani.
Veerand tunni jooksul liginevad Pr Järv ja Ms Linnuke.
Võetakse pudeli Pinot Grigiot.

Õhtuhämaratest tänavatest on näha Tatari suunast lähenevat tumedat kogu. Kogu on suur, taarub ühelt jalalt teisele. Peatub Fish & Wine akna juures ja vaatab sealt sisse, käed oimukohtadel.
Ms Linnuke: "Näe! Jüri Öö!!!"
Seltskond keerab ennast vaataja poole ja röögib naerda. Sellepeale tunneb Jüri Öö ennast silmnähtavalt puudutana ja siseneb baari neiudele seltsi pakkuma. Neiud ohkavad südantlõhestavalt ja Muuk kurdab, et ohh ei!!! Ta nüüd kavatsebki siia tulla!!

Jüri Öö:"Te ei kujuta ette kui härga täis ma olen!!! Ma kohe peksaks nii mis mustab!!! Ma kohe virrutaks neile lõuapoolikutele seal Woodstocki baaris. Jah! Just sinna ma olengi teel. Eit jäi koju lamama. Minul sai siiber. Tõusin voodist püsti ja ütlesin eidele, et mina lähen nüüd kaklema!!! Ja läksingi! Ja siin ma nüüd olen. MEES. VOT!"
Pr Järv alandlikul häälel: "Teate, aga meie suuremad kaklejad ei ole..."
Jüri Öö seosetult: "Te ei kujuta ette! Ei ole maailmas kohta, kus ma peeretanud pole! Himaalajas käisin, hommikul ärkasin üles, Alpid vaatasid vastu. Ooooooo..... Seitse kasti õlut jõin ära ja siis otse NACH MUNCHEN! Olin roolis, sõitsin nii mis mühises ja läksin sinna alla keldrisse ja võtsin NELI KAPPA õlut! Kohalikud vaatasid mind nagu tulnukat."
Ms Linnuke suurte silmadega: "Mhmh."
Jüri Öö vaatab Madu. Lakkamatu tekst vaikib hetkeks. "Kuule. Sina. Sina oled seal niisugune mehelik."
Madu: "Ahhaa... no kui nii ütlete."
Jüri Öö: "Jajaa. Sa oled nagu mu TÜTAR."
Madu hakkab naerma.
Jüri Öö: "Teid ma tean küll. Ja Sina mine sinna Taani, kus on mu tütar ja minge ja SEKSIGE SEAL."
Seltskond naerab.
Jüri Öö: "Ja üldse. Ma käisin ise ka seal Taanis. Nad on seal eriti imelikud. Ühetoalises korteris on baldahhiinist kardinad, kujutage ette!! Ühetoalises korteris ja baldahhiin.!"
Pr Järv: Ja mis siis sai?"
Jüri Öö: "No ma käristasin seal Taanis endal särgi eest lahti ja ütlesin, et I AM FROM RUSSIA, I AM VERY ANGRY. Ja selle peale jooksid nad kõik laiali. Ja mina läksin õlut jooma!"

Jüri Öö jutustas oma maailmaseiklustest veel keskmiselt tund aega.
Seltskond oli hämmingus.

Vaba põrand on taas järgmisel reedel, umbes samal ajal, umbes samas kohas.

Kummuli lendav kolmjalg

Täna toimus vikerkaar. Suurhoone vasakpoolsetesse hiigelakendesse peksus sajakilogrammise raksusega paak vett vastu klaasi. Päike lõõritas vastu. Nagu naerdes. Haa! Kontorirotid! Nüüd saate agu!! :). Suurhoone parempoolsetest hiigelakendest kumas kaunis kaarjas vikerkaar, mille kõik spektrivärvid olid eristatavad. Nii juhtub harva.
Harva juhtub ka see, et Muuk ei saa hingata. Tänane päev õnnistas teda kinnise nina, leemendava keha ja üldmolekulaarse vaegustundega. Peale kolme kohtumist kadus hääl ja häälega kadus inimeseksolemisetunne. Siiski vedas ta ennast kalli äripartneri ametist lahkumise üritusele, soovis pisarprouale "head lendu", keeldus viinast ja viskist ning võitles tagasi suurhoonesse.
Reedet!

Päev nagu iga teine

13 tundi hiljem on Muuk lõpetanud tänase tööpäeva. Kratsib punni otsa ees ja mõtleb, mis nüüd edasi saab. Kell näitab 22:22. Peaks vist koju minema. Madu ajab veel lennukeid taga, niisiis meelad tervitused lükkuvad seekord teadmatusse tulevikku edasi. Siit ka vähenenud motivatsioon kodu suunas liikuma hakata.

Ja üldiselt on täna läinud üsna hästi:
1. hommikul sai Muuk teada, et Postimehe esimestel lehtedel tänases tiraažis on must värv nihkega trükis olnud - VÄGA PAHA LUGU! Kas siis tõesti ei suuda lugupeetud trükkalid kinni pidada täiesti normaalpiiridesse jäävatest kvaliteedinõetest!? Miks Muuk asja nii isiklikult võtab? Sellepärast, et just täna avaldus seal Muuki reklaam. Sellega küll midagi hullu ei olnud, aga siiski... millimeetermikronit oleks võinud parem olla. Muuk tekitas skandaali. Vaadati üle ka teisi Postimehe eksemplare - seal oli kõik korras. Muuk rahunes.
2. natuke hiljem hommikul sai Muuk teada, et andekas disainer H on haigeks jäänud - TEINE VÄGA PAHA LUGU! Seepeale tõstis Muuk maast üles pool Tallinna kujundajaskonda ja alarmeeris neid kiirete tähtaegade ja loominguliste ülesannetega.
3. nõks peale hommikut leidis aset koosolek
4. kohe selle järgi järgmine koosolek
5. ja järgmine koosolek
6. ja järgmine koosolek
7. kell 18:34 sai Muuk minna lõunale - seekord otsustati Selveri Saleneja Kanasalati kasuks. Kusjuures, tuleb täheldada - see on üks maruhea salat! Niisugused pisikesed makaronid on seal sees, mis ei maitse üldse nagu makaronid (sellepärast nad Muukile meeldivadki) ja siis kana (see on seal niisugune mahlane ja hea ja ilma peki-naha-ribadeta) ja siis seal on ananassitükid ja värskehapukurk. Nomaitea, kes see geenius oli, kes selle salati välja mõtles, aga igatahes, suured kummardused ja tänud ning võtke te seal teadmiseks, et keegi Muuk tunneb ennast teie salatit tarbides suisa oivaliselt.
8. kell 19:00 alustas Muuk pakiliste asjade tegemist
9. kell praegu ta lõpetas nende tegemise

Koosolekute vahepeal sai Muuk teada, et on õnneks läinud üks riigihange ja vahepeal valminud teise riigihanke projekt, mis homme varahommikul esitamisele läheb. Lisaks tarvis soodustada inimesi kiirlaene võtma. Muuk absoluutselt ei tunne siinkohal süümekaid. Laen nagu iga teine. Eksole.

Hmm... ja endiselt on aktuaalne küsimus: mida teha nädalavahes? Any ideas?
Eee... ma mõtlen peale selle, et oleks vaja tööd teha?

Tuled ka?

Ikka mitu mõtet korraga, kui tihedamini kirjutada ei suvatse... ;)

Ühel möödunud aasta novembrikuu pühapäevasel päeval lamas Muuk kanges pohmeluses kuskil renoveeritud eestiaegse puumaja esimese korruse korteris. Lai oli see diivan, millel ta ennast keeras. Tegi kolm tiiru enda ümber ja prantsatas näoli maha. Leidis peegli mõningase otsimise tulemusena ja ohhhkas: "Kas me sellist Muuki tahtsimegi... ?" Läks tualetti, nühkis ühe küünega üht silma ja teise küünega krussis kardemonkarva juukseid. Eneseolemises oli täheldada mõningast paranemist. See oli ilmselt köök, kust hakkas vargsi kostma ülevalolevate inimeste hääli. Preili B toimetas ja kolistas vaikselt, kartuses äratada üleöökülalist. Muuk seadis sammud kööki. Manas näole naeratuse, nagu poleks tal häda midagi, väike veiniläige, ei muud...
Preili B oli vahepeal teinud üleplaadipannkooke. Kratsis panni kõrbend labidaga ja naeratas veenvalt: "Kas Sa ei soovi?". Muuk: "Jah, ma võin selle panni tõesti puhtaks kratsida, ma ju niikuinii tahtmatult ebaviisakas oma pikale veninud viibimisega." Preili B: "Ei. Pannkooki?" Muuk naerdes: "Jah, seda sooviks ka... ". Peale paari pannkooki toimis Muuki AJUrveeda märksa paremini. Vesteldi maast, ilmast, ärist, turundusest, ärist, turundustest, positsioneerimisest, sihtgruppide segmenteerimisest, spordist, spordist ja ärist, spordist ja turundusest ja sellest, kuidas maailm on väike ja sellest, kuidas alati tuleb teha seda, mida hing TEGELIKULT igatseb. Peale neljatunnist vestlust saabus daam T, kes pool pannkooki suus, lausus ajaloolised sõnad: "Tead! Tänapäeval on üdlse igal korralikul eestlasel vähemalt kaks firmat!" Muuk muigas. Mõtles. Muigas ja mugis. Mõne hetke möödudes saatis teda kodutee. Elu oli teiseks muutunud ja hilised sügistuuled tõotasid uusi suundi.
Äkki?

Äkki juhtuski üsna äkki. Muuk teatas üleatarbimissoodustavas organisatsioonis, et ta on pöördumatult ja vankumatult otsustanud nad maha jätta ja iseseisvuda. Selle peale härrased esialgu tõusid punaste nägudega laua tagant püsti, tegid tiiru ümber toa, hiilisid Muuki selja taha (ilmselgete kavatsustega Muuk lihtsalt ära kägistada), seejärel rahunesid (näiliselt), üks neist lahkus toast sõnagi lausumata ja teine jäi kavalalmoel Muuki üksisilmi piidlema. Esitati vajalikud 53 küsimust. Lepiti kokku, et Muuk lahkub 2 kuu möödudes ning seniajani tuleb läbi viia revolutsioon ületarbimisasutuses, parandada kõike, mis parandada veel annab, teenida puuduolev viis miljonit krooni kasumit ning siis on Muuk süümepiinadest (mida ta otseloomulikult on kohustatud tundma) täiesti ja lõplikult vaba.
Muuk tegi, mida suutis. Kõike ei jõudnud.
Viimane päev oli hall ja argine ning Muuk jõudis koju enne südaööd punaste silmade, läikiva südame ja kohutava peavaluga.

Vahepeal oli Muuk asutanud ühe organisatsiooni, mis väitis ennast tegelevat turunduskommunikatsiooniga. Imikul oli viis klienti ja üks töötaja. Töötaja assotseerus peagi teise iseseisvunud mõtlejaga ning koos mõeldi välja termin - klasterorganisatsioon. Moodsa nimega - klasterorganisatsioon kujutas endast erinevate ettevõtete ühendust, mis esines kliendi ees ühtse meeskonnana. Vastutus oli hajutatud erinevate juriidiliste üksuste vahel, haldus murevabam, elu lihtsam. Muuk hakkas teistmoodi mõtlema.

Tihti tabas ta ennast kadetsemas inimesi tänavalt. Peatus valgusfoori kollase tule taga, taas kiirustades panka, juristi, raamatupidaja, koosoleku, kliendi, hooldustehniku, potentsiaalse uue töötaja juurde, vaatas enda ees olevat tahhomeetrit ja mõtles umbkaudu kahtekümment mõtet korraga. Vasakul, üsna akna juurest läks mööda laines-lendlevate juustega neiu, kampsun poolde põlve, roheline jope üll, lõkerdas muretut naeru naerda. Muuk mõtles endamisi, et ... nii lihtne, nii kerge, nii õhuline õnn... :) Foori roheline valgus tiris ta mõtted argipäeva kiirusesse tagasi. Ja nii ta sööstis, oli asjalik, küsis palju küsimusi. Ja nentis, et ta peab olema ühel ajal jurist, finantsplaneerija, majandusanalüütik, nii mikro- kui makrotasandil, turundusguru väga erinevatel tasanditel, ideaalne brändijuht, veatu konsteptuoloog, copywriter, kujundaja, AD, veenev läbirääkija, sõnateadja ja -seadja. Elu on kirju ja nõudlik. Nagu Muuk.

Kevade lõpus lõi kauategutsenud assotsiatsioonide palvel uue ühingu, mille funktsiooniks sai teatud ettevõtete ühenduse loovgenereerimine ja turunduskommunikatsiooniline käimalükkamine. Plaanid kogusid jumet. 5 aasta pärast viseeritakse turu paremikku kuulumist. Üsna pikk teekond. Algus on tehtud, esimesed verstapostid läbitud. Muuk on tajunud ja adunud oma otsuse erinevaid tagamaid, ent mõte iseseisvusest, isetegevusest, iseotsustamisest ja sellega seotud vabadusest, kütab siiamaani. Olgu, et sellel on oma hind ja valu, mida tuleb maksta. Vaikselt, väikselt suure suunas. Hea on tunda uute teadmiste sissevoolu. Tagasi võidetud enesekindlust. Vaatame, kuidas läheb.
Vaatame.
Teeme.
Otsustame.
Varsti saab teada.

Täna istub Muuk juba uues ruumis. See on suur, pool ruumi seinapinda on laeni aknaid täis. Ühel pool ruumi on vanalinn, teisel pool tööstusagul. Otse ees on oranži võõbaga kontoriröögatus, millelt vaatab vastu hunnik raamatuid, muuhulgas kolmesajaleheküljeline köide: "Nõukogude plakat" ja selle kõrval avatud pudel vahuveini. Selle ruumi taga on järgmine, suurem ruum, milles punast ja puitu, kompleksi kuulub veel kohvijoomise koht ja saepakkudega veranda.

Tänase päeva irvik-nali (lugeda kergelt kahtlustaval pilgul):
Eesti seadusloomeorganitele võiks teha asjakohase ettepaneku täiustada ettevõtluse vorme ja tüüpe. Korralikuks lisaks loetelule oleks osaline usaldusühing. Kui usaldus on vaid kolmekümneprotsendiline, siis milleks ennast petta!? :)

**

Mõttelehvitused Maole ja Maasikale ;).

Väljund

Vabandan juba ette selle keevalise sõnavõtu eest, mis minu sisemisest monoloogist avalikuks dialoogiks soovib väljuda.

Niisiis, lugupeetud klient (see olen mina) käis täna Hansapangas. Lugupeetud Pank (läbivad suured tähed on siinkohal taotluslik iroonia) oli väljastanud teate krediitkaardi olemasolu kohta Liivalaia vuntsitud kontoris. Asun sisse. Teatavasti ja alati on ju jube kiire. Antud olukorras ootas mind äripartner auto eesistmel, et edasi "lennata" järgmisele kohtumisele. Ootan järjekorda. Lõpuks ilmub tabloole teade 072 vasakule 12 boksi. Lähenen. Boksis istub valge triiksärgiga verinoor meesterahvas O.
Mina: "Tere päevast! Sain teie käest teate, et minu jaoks on valminud krediitkaart ja tulin sellele nüüd järgi."
O:"Jah, palun dokumenti."
Ulatan talle autojuhiload.
O:"Oi. See nüüd võtab pisut aega, te olete meie süsteemis passi alusel sisse kantud ja teie pass on aegunud."
Mina naeratades: "Jah, pole hullu. Vahetasin tõepoolest oma passi mõned päevad tagasi välja."
O kohmitseb.
Möödub 7 minutit.
Mina: "See teade tuli mulle ka üsna ammu, aga et minu finantsid on Nordea pangas, siis pole ma sellele kaardile seni järgi tulnud."
O:"Mhmh."
O mõne minuti möödudes: "Teie kaart aegus septembris 2007, teade väljastati teie peale seda ja nüüdseks on uus kaart hävitatud. Juhul, kui soovite uut kaarti teha, siis see maksab 100 krooni."
Mina: "Hmm.. vot, siis. Aeg lendab tähelepanematult. Teate, ma ei hakkagi seda uut kaarti tegema. Ei ole nii pakilist vajadust selle järgi. Tänan teid aja eest. "
Tahan lahkuda. O ei anna tagasi juhilube. Kohmetun.
O:"Tegelikult oleks mul teile veel paar küsimust. "
Mina naeratades ja kärsitust väljendades: "Ahhaa. Hea küll, küsige aga."
O:"Ma NÄEN, et teil on tegemata pensionikindlustus."
Mina: "Jah, aga hetkel on mul teised plaanid ning ma praegu ei kavatse seda teha."
O:"Hansapangas on oma pensionikindlustuse teinud 1 300 000 inimest! Kindlasti peaksite kohe endale teise samba tegema, sest riik paneb teie panusele 4% omast taskust juurde!"
Mina hoides tagasi turtsatust ilmselge faktivea osas (1,3 mil inimest ja pensionikindlstus Hansapangas - ilmselgelt on need ülejäänud 100 000 Eesti Vabariigi elanikku ära jagunenud SEB, Nordea, Sampo, LHV ja teiste produktiivsete kontorite vahel, võib vaid ette kujutada milline hämmastavalt personaalne lähenemine neile olla võib.... ):"Ahah. Absoluutselt. Kindlasti on Hansapank kõige pädevam finantsasutus, kus endale pensionikindlustus teha. Siiski, olen äsja alustanud oma ettevõttega ning ka selletõttu on hetkel teised pakilised küsimused lahendada. Pealegi, nagu enne mainisin, on minu rahalised vahendid hoopis Nordea pangas."
O olles sihikindel:"Aga see ei oma mingisugust tähtsust, et teie vahendid Nordeas on. Teie ise ei pea ju midagi tegema. Teie raamatupidaja võtab teie palgast maha 2% ja saadab need meile."
Mina suurenevas hämmingus:"Khmm. Jah, olen kursis. Kuid siiski ma ei sooviks seda lepingut täna alla kirjutada."
Hakkan püsti tõusma, üritan naeratades haarata O varruka alt oma juhilube.
O:"Aga mul oleks teile veel küsimusi."
Mina: "Ahah. Veel küsimusi. No hea küll. Mis teid veel huvitab?"
O:"Miks teil telefonipanga teenust ei ole sõlmitud?"
Mina: "Eeeeeee..... eeeeeeeeeee... noo... sellepärast, et minu vahendid ei ole meievahelise pikaajalise suhtlemise jooksul Nordeast Hansapanka tulnud."
O:"Kas te internetipanka kasutate?"
Mina: "Üsna harva, sest minu vahendid on Nordeas."
O:"Aga äkki te sooviksite sõlmida Hansapangaga telefonipanga lepingu? See on väga hea leping."
Mina:"Kui meeldiv, et see leping on hea. Äkki te täpsustate, milles selle headus seisneb?"
O:"Te saate oma rahasid telefoni teel liigutada ja teid identifitseeritakse telefoni teel. See on täiesti tasuta."
Mina juba eriti kärsitult: "Hea küll. Teeme selle telefonipanga lepingu ja tellime mulle uue krediitkaardi."
O on võidurõõmus.
Mina olen veendunud, et O on kretiin ja tahan temast lahti saada.
O kohmitseb.
Möödub 5 minutit.
Saabuvad paberid.
Kirjutan alla.
Lähen ÄRA!
Jumal tänatud.

Sõidutan kauaoodanud inimese kohtumisele, asjatan linna peal. Helisteb telefon. Tundmatu number. Võtan vastu.
Hääl telefonis: "Tere, olen O Hansapangast!"
Mina olles "meeldivalt üllatunud" taas O häält kuuldes: "Tervist. Milles probleem?"
O:"Teate, ma ei saa teile uut krediitkaarti ikkagi teha."
Mina äraootavalt: "Selge. Ei ole probleemi. Mul tegelikult ei olegi selle järgi vajadust."
O:"Selleks, et seda teha peaksite täitma uue taoltuse ja siis tooma meile oma pangakonto 6 kuu väljavõtte, sest teie vahendid on Nordeas."
Mina:"Hmmm... tõesti? Minu vahendid on Nordeas. No selge. Aga endiselt, ma loobun kaardist."
O:"Ja siis need 100 krooni, mis teie kontolt on juba maha võetud, need tagastatakse sinna."
Mina: "Väga meeldiv. Tänud, et helistasite."

Niisugune tore lugu.
Sügav kummardus.

Udu Tallinna kohal

Fokker 50 oli vist selle propelleritega lennumasina nimi. AirBalticu stjuuardid ja -dessid silbisid kitsastes vahekäikudes inimestele silmi peale heita, kas on soove, kas on ettepanekuid, kas on etteheiteid, kas on magajaid, kas on lugejaid...
7A istmele oli ennast magama sättinud suurte juustega kurnatud naisterahvas. Ta oli mattunud oma musta jopesse. Jumal tänatud, et sellel oli kapuuts, mille sisse oma huugav pea ära peita, nii et sellest on näha vaid ähmased karvatutid. Ta kõrval istus keegi kogukas. Koguka aura oli heatahtlik, ilmselt oleks see olnud rohelist värvi, kui seda oleks kaardistada lastud. Kurnatud naisterahvas tundis koguka pilku endal. Huvitav, millest ta mõtles. Naisterahvas ei vaadanud kordagi ta poole. Magas. Uni kandis ta kaugele kaugele sooja, roosasse, pehmesse, pingelisse suudlusesse, kakssada kümme kätt ja mõtet, kakssada kümme silitust puusale ja jooksmisest valutavatele sääremarjadele, lokid paremas käes, hommikukohvi vasakus, kaootiline maailm, milles inimesed tahavad hüpata pea ees tundmatusse suurde ookeani, mille põhi kilomeetri kõrguselt läbi sillerdab. Ta nägi ennast kilomeetri kõrgusel katusel kellegi leekivjuustelise naisterahvaga värisemas. Katus tuli lahti. Ta ise jäi lahtiste kruvide külge kinni ning rabeledes hakkas koos plekktükiga all kuristiku poole tuhisema. Õnneks jäi ta ellu. Ärkas ängistuses. Vasak kõrv möirgas valutada, propellerid huugasid, süda oli paha. Kell 1950. Kell 1955 pidi masin maanduma! Ta oleks nagu terve igaviku veel üleval tiirelnud. Udu, udu, udu udu järgi ja veel udu. Kurnatud naisterahvas juba arvas, et nägi Tallinna lennujaama tulesid, aga ei. See ei olnud see. Kell 20:10 oli masin maas. Sammud sundisid passikontrolli. Kodus ootas soojus, ahi ja punaste roosidega vatitekk.

Logistika

Kell 06:30. Miik-miik-miiiiiikkkk. Miik-miik-miiiikkkk. Käsi tõuseb. Matsaki! Telefon kinni. Inimene magab edasi. Näeb unes kohtumist pintsaklipslastega, keerleb, väänleb katkise põhjaga voodil. Ei! Tuleb tõusta. Olemine on morbiidne. Silmad nagu hiire*****. Kurdude sees, punnis, vaevu avanevad, karvased ja kipitavad. Ta võtab tuikuvad sammud vannituppa. Aaaa!!!! Oh õud! Kui kole! Aga pole lugu. Pool liitrit kohvi hiljem võtab pilt juba ilmet. Silmad on veidi avanenud. Endine kahvatu pale on siiski alles, aga see on tema loomulik jume olnud juba aastaid ja aastaid peale seda, kui ta oma suure näpu reklaamikuradile andis ning see siis omakorda võttis ta küünarnukini ja siis kõrini ja siis üleni.
Kapi tekid lahti! Riided, riided, riided! Mida selga panna? Ei viitsi väga pidulikult minna. Ballikleidiga lennukisse ju ei ronita. Niisiis, teksad, saapad, särk, jope. Mis seal ikka. Piisavalt tehtud, et usutavalt esineda. Pealegi, niikuinii tuleks talle tatilapp konstantselt külge installeerida, et vähegi inimlik olla. Ning seda punanina sündroomi ei leevenda ka ballikleit.
Kell 07:55. Lennujaam. Parkla. "I am making excellent time," ta mõtles auto uksi kinni lüües ning check in-i poole sammudes. Transiittsoonis oli inimesi tuttavaid mitmete aastate tagant. Nad olid endiselt toredad. Ilmutas ennast ka Tjorven, kes lähenes helekollases ja plakstutas oma pikki ripsmeid kahele poole kokku. Aga ta oli väga asjalik. Shokeeris AirBalticu ontlikku neiut kõvahäälse altkulmu hüüatusega: "So!!!! Any baggage??!!" :))). Neiu raputas pead. Ilmselt midagi ikka oli, aga ta ei julgenud öelda. Propellerlennuk startis nii nagu paberitel lubatud, kell 855. Õhkutõus oli endiselt joovastav, maandumine mitte. Külm oli. Vilnius tervitas teda jäiste teede, lörtsi ja tuulega. Taksojuht sai nelikümmend kohalikku raha ning viis ta kuskile hoonesse, kus pidi mingisugune kontor olema. Nüüd on ta seal, võõrad inimesed ümberringi sagimas. Kell 1500 algab pühalõunakoosolek. Seame vaimu valmis. Kulp! Ja kummardus!

Armastus = kliitor + kindlusetunne

Eile ööpoole õhtul sai kuluaarides arutletud teema ümber, et mis siis ikkagi on armastus. Vettpidavaks ja ühtlasi ka populaarseks ostutus niisugune teooria: armastus on kliitor ja kindlusetunne ehk siis seks ja kooselust tulenevad garantiid. Tunne on taju, mis tekib eelnevalt kogetud tundmuste või mõeldud mõtete ajendil. Enne on mõte ja siis on tunne. Armastus tekib seksusaalsest kogemusest ehk seksist tekitatud hea-olemisest. Erinevaid suhtevorme eristabki seks, selle olemasolu või mitte olemasolu ehk kahe inimese kooselu, mis sisaldab seksi on a) abielu b) vabaabielu c) kooselu. Kahe inimese kooselu, mis ei sisalda seksi: a) toakaaslus b) sõprus. Kahe inimese eksistents, mis sisaldab ainult seksi ja koos ei elata: seksisuhe. Siinkohal täpsustati asjaolusid nii, et inimest, kellega on seksisuhe ei presenteerita kellelegi, kohtutakse paar korda kuus või rohkem ja aetakse oma asja. Suhe on salajane ja ei kuulu avaldamisele.
Aga kuidas tegelikult on? ;)

PS: eraldi arutelukategooria oli shokiseks, mille definitsioon kõlab järgmiselt: a) tegemist on esimese vahekorraga kahe inimese vahel, niisiis võib kogemus kujuneda niisuguseks, millest mõlemad osapooled on kergelt või raskekujuliselt shokeeritud b) seks, mis sisaldab ühe või teise või mõlema partneri jaoks piisavalt palju ülepiirilist friiklust.
Loetelu jätkamine on lubatud ja oodatud....

Esmaspäevased õhkamised

Päike

Palju tööd

Carla Bruni - kaunis, kaunis Carla Bruni, kitarr käes, brünett juus õhus hingamas, madal sensuaalne hääl, mõtle... avad silmad, esimene päikesekiir hommikusse, ringutad ihusooja teki all, pehmus, hellus, mõtted on veel unel, hõõrud parema käega kurde oma silmade ümber, üritad meenutada unenägu, mis äsja silme ees filmina linastus, see oli kindlasti soe, hea, täis seiklusi, tahet, puudutusi, pöörad pea paremale aknast tuleva valguse poole ja meetrikaugusel seisval kolmejalgsel taburetil istub Carla Bruni, alasti siluett joonistunud valgusesse, puust kitarr süles, varjatud, meelas ja ta laulab nii. ;))

OP

Eile,28. jaanuaril,toimus preili Vahteril kaua kardetud põlveoperatsioon. Vaene Vahter oli sunnitud murdma oma sisse sätitud rutiini. Ta tõusis üles kell 07:00 hommikul, mitte kell 12:15 "hommikul", tal ei olnud lubatud tarbida oma tavapärast ühte liitrit ananassimahla, kolme tassi kohvi ja mõnusat mõnglit. Ainuke lohutus, mis preili Vahterile alles jäeti oli aohommikune suits, varahommikune suits, hilishommikune suits, ennelõunane suits ja veel kuus suitsu nende suitsude vahel. Vahter tunnistas, et oli närvis. Ta oli närvis olnud juba kuid. Kabuhirmus mõelnud kangide, tangide ja narkoosi peale. Kirjutanud valmis oma testamendi, koristanud toad, kastnud lilled, ostnud uue viiekümnekilogrammise teleka, et see postuumselt kõige kallimatele pärandada, parandanud ära jooksva tualettpoti, hõõrunud läikima perekonnahõbeda ning istunud viimse kohtupäevaeel vagusi oranzhil diivanikattel ning tõdenud, et elu on siiski kadestamisväärselt kaunis kõikide oma tõusude, mõõnade, valude, rõõmude, pettumuste ja joovastustega.
Operatsioon algas kell 12:00. Vahter oli täis poogitud erineva kangusastmega ravimeid. Tangid ja kangid võeti välja. Kahe tunni möödudes sai Vahteri põlv uued lihased, Vahter tellis seltskonnalt peale katsumuse lõppu kolm Baltika õlut, Maalehe ja paki kopraonu hambapastat. Paar hetke peale oppi kärutas ta ennast suitsule. Suitsu tehes tõdes ta, et see oligi olnud väga hea mõte kannatada suitsujärgset iiveldushoogu ja kopsukrampe. Tundide pärast saabus kohvi, vaarika- mascarpone kook ja neli inimest. Hõivati trepid ja täheldati kenade medõdede klastrilist kogunemist Tallinna Keskhaiglas. Vahter masseeriti nii kaugele, et ta lubas suitsetamist vähendada. Samuti võeti talt hilinenud uue aasta lubadus, et kunagi enam ei võta ta kanüüli veenist enne ise välja, kui füsioloogiline lahus tõepoolest otsas on. Kena med-õde Annely jättis Vahterile kaua oodatud kullakese moel kaks paratsetamooli lauale. Hetkede pärast oli nelik sunnitud lahkuma, Vahter jäeti öövalvesse. Täna näeb meie aja kangelast taas.
Parane kiiresti, kallis sõber!
Ja juba varsti-varsti jookseme koos rakvere raipest küllastunud põldudel, hoiame käest kinni ja naerame päikesele vastu, nii et silmade ümber tekivad päevituskortsud!

Uus veebieepos: Zulu rinnad on hülged vol 2

Refereeriks veel kord selle nädalavahetuse eriti kuuma teemat ehk siis Zulu rinnad on hülged ning arutleks küsimuse üle, et kui neile pall visata, siis kas nad toovad selle tagasi või mitte? :)))
Selguse mõttes täpsustaks, et tegemist oli ühe laupäevaõhtuse jutuajamisega, milles osales viis parajas joobeastmes inimest. Keskustelu küündis seksuaalfantaasiate ja surma ümber, mõlemad väga põnevad teemad.
Arutluseks suuremale ringile:
1. kas naisterahva rindu on üldse võimalik loomadega võrrelda?
2. mis on Eestis kõige levinumad rindade hellitusnimed?
3. missugused on levinumad rindade tervituslaulud? Mõned näited: The Rasmus "Ff-falling", Madonna: "Justify my love" ;)))
4. kas testament peab olema keeruline ja kes peab teadma, kas see on olemas ning kus see eksisteerib?

Tänase päeva muusika pühendatud Iiris Vesikule - Muuk on võlutud! Mõnusalt omanäoline. On võetud kindel nish, mida täita ning noorel näitsikul ei tule see sugugi kehvasti välja (palun seda võtta nüüd suure komplimendina :), kuigi eks arenguruumi on, ent arvestades neiu noorust, siis potentsiaal on väga suur ja see ju ongi kõige olulisem.
Ootame Iirise maailmavallutamist! Tore, armas ja pisike. Kes suudakski vastu panna.... muah!

PS: Eepose esimene peatükk: Zulu rinnad on hülged.

Kas kanad on seksikad?

Tänase päeva kirjelduseks võiks öelda, et see on siiamaani olnud......... hämmastav! Hämmastav! Hämmastav!

Et siis, Muuk ei suuda ennast tagasi hoida ja tunneb sõrmedes metsikut sügelemist, et kirja panna tänane tööalane arutelu teemal kas kanad on seksikad?! Reedene reklaamialane ülesanne niisugune: munadepühakampaania, vaja teha visuaal, millel on munad ja munade tagant avaldub fantastiline auhind! ;) Eksole. Tegime, meie, tublid, loovinimesed, pildi, millel on munad ja krussid ja taust ja puha. No oli ilus, ausalt. Selle peale arvati, et äkki tooks kanad ka mängu!?
Muuk avaldab arvamust telefoni teel: "Eee.... kanad!!?? Eeee.... aaa.... öööööö.... hmmmm... kas Sa arvad, et kanad on seksikad???!!"
X-persoon: "Muidugi!!!! Kas Sa filmi "Little chicken" pole näinud?"
Muuk: "Eeeee.... ei."
X-persoon: "No siis Sa ei tea ju midagi!"
Muuk: "Olen jumala juhm.... "
X-persoon: "Tead, need kanad seal.... oooooo... Sa ei kujuta ette!"
Muuk: "Hämmmmmmm..... äkki Sa saadad need kanad mulle ja me siis vaatame ja kommenteerime...."
X-persoon: "Ok. Panen Sulle meili."
Muuk: "Tänud. Tsau."
X-persoon: "Tsau, kullake."


Poole tunni pärast saabub meil.


Attachemendis niisugused pildid:































Hkmmmmmmmm !!!!!???????

Anna-Maria reis liinil Kaunas-Tartu-Kaunas

Elie selgus, et meile juba teada-tuntud mannekeenofiil Anna-Maria on oma Riia reisi pikendanud Kaunasesse ja asunud seal Maxima poe sanitaardirektoriks. SLÕhtulehe andmetel olla Anna-Maria neljapäeva hommikul aovalges, ämbrid käes, hääletanud Via Baltika ääres ning saanud peale ühele umbkeelsele rekkajuhile. Palunud Anna-Maria ennast viia Kaunase Maxima poodi ja jäänud ise autos magama. Mõne aja pärast äratas autojuht tädi üles ning palus autost väljuda. Anna-Maria tegigi nii. Leidis üles ka Maxima poe, astus sisse ja asus virkalt koristama. Kahekümne minuti möödudes lähenes talle vargsi turvamees ning palus Anna-Marial ennast identifitseerida. Selgus, et meie kallis Anna-Maria on jõudnud hoopis Tartu Maximasse, mitte Kaunase Maximasse, kuhu ta esialgu oli planeerinud minna.
Oh häda!

Neerud

Hollandi telekanal teadvustas avalikus meedias, et kavatseb luua uue telesarja, mille süžee on järgmine:
1. telesarja peategelaseks on fataalselt haige naisterahvas, kes kavatseb oma neerud vajajale annetada
2. haige naisterahva neerudele konkureerivad kolm neere vajavat inimest
3. kes kõige tublim on, saab neerud endale

Khm!
Loomulikult lõi niisugune teadaanne meeletut furoori. Inimesed hullusid, kuhu on jäänud moraal? Kuhu on jäänud eetika? Kui haigeks on tänapäeva maailm tegelikult muutunud?! Skandaali peale avaldas telekanal järjekordse pressiteate, et niisugust sarja mõistagi eetrisse ei lasta. See oli vaid provokatsioon, juhtimaks üldsuse tähelepanu organidoonorluse suurele probleemile Hollandis, organeid ei ole, doonoreid ei ole, järjekorrad on pikad ja lootus lühike.
Aga siiski? Missuguseid võtted?! Kas negatiivne skandaal on alati kasulik teravate probleemide esiletõstmiseks?

Punane planeet - Sinu roheline kodu!

Vaidlus tuleviku, hakkamasaamise, maa energia allikate ära tarbimise, ülerahvastumise, ületarbimise, saastamise ja muud globaal-tervise teemad on alati väga kirgi kütvad olnud.
Eile pärastlõunal avastas Muuk niisuguse artikli Delfist:

Nii arvab James Howard Kunstler, üks USA juhtivaid naftakriisi käsitlejaid. Oma ülevaates toob ta välja 10 peamist muutust ameeriklaste jaoks.
1. Valmistuge elama ilma autota. Autod ei ole jätkusuutlik tulevikulahendus, pole vahet, kas nad sõidavad tahke kütuse, viina või lehmasõnnikuga. Autod ongi probleemi põhjus, üleminek teistele kütustele teeb vaid olukorda hullemaks.
2. Toitu tuleb toota teisiti, kaasaegsele suurfarmindusele saabub lõpp nagu Napoleonile Waterloo. Põllumajandus muutub lokaalseks ning väiksemahaulisemaks, vaja on rohkem inimtööjõudu. Kui ameerika noored suudavad veel oma iPodid välja lülitada ja millelegi üldse kontsentreeruda, jagub neil küllalt tööd, et valmistada väikefarmides juustu, veini ja õli. Loomulikult tuleb ka need oskused ajalooraamatutest välja otsida, raamatukogud muutuvad jälle vajalikeks.
3. Kogu maa tuleb asustada erineval viisil. Suurlinnad suudavad endas hoida vaid murdosa oma praegusest elanikkonnast. Tuleb tagasi pöörduda külade ja väikelinnade mudeli juurde. Kinnisvarahinnad linnades kukuvad põhja ning maapiirkondades ja väikelinnades tõusevad lakke.
Veel kirjutatakse tehnoloogiaportaalis Novaator, et transport kolib üle vee ja raudteedele, televisiooni ja interneti aeg saab ümber ning kõige parem on see, kui riigid autonoomselt iseendaga hakkama saavad.

***

Kommentaariks juurde:
1. Miks ei ole auto kui sõiduk jätkusuutlik lahendus? Hea küll - bensiin ei ole jätkusuutlik kütuselahendus, aga ometi on ju olemas alternatiivkütused - päike, õli, põlevkivi, süsi ja veel muud, ilmselt avastamata kütuse allikad. Vaevalt, et inimese mobiilsus tulevikus kahaneb. Vaevalt, et auto kui niisugune kaob, ta ehk teiseneb ja areneb ning muutub keskkonnasäästlikumaks, paremaks, kindlasti ka kallimaks, kuid vaevalt, et ta kaob.
2. Suurtööstuse allakäik? Mastaabisäästu lõpp? Tagasiminek 19. sajandi tootmisele? Ajalugu on tõestanud, et see on inimese kalleim eksistents - väiksed omal-käel-tootmised, kallis omahind, väike müügihind ehk üldine elutaseme allakäik. Kas mitte tõenäolisem stsenaarium pole see, et teaduse arenedes leiutab inimene veelgi suurema säilivusajaga toiduained, mis väidetavalt ei ole inimorganismile kahjulikud ning sel moel saavutatakse veelgi väiksem toiduainete omahind? Pakendid tuleb tõesti muuta ökoloogiliseks, sest prügiprobleem on meeletult terav, aga siiski suurtootmine kui niisugune säilib, odava tööjõu kasutamine säilib, tarbmine säilib, inimkond jätkab kasvu, kuigi ehk mitte niivõrd eksponentsiaalses tempos kui siiamaani. Kaubandus ei kao kuskile. Kõige vihasemates fantaasiates muutub kaubandus ehk isegi planeetidevaheliseks ;). Siinkohal veel niisugune mõte: inimese kui liigi eluiga on niivõrd väike, et siin ongi põhjus, miks inimene ei ole veel seni avastanud teist intelligentset eluvormi teisel planeedil. Nad on ehk kunagi olemas olnud, aga nende aeg on otsa lõppenud ning nende üürike aeg ei ole kattunud meie üürikese ajaga. On väga väike tõenäosus, et see kattub. Aga loota ju võib...
3. Antiurbaniseerumine? Samas, kui inimkond jätkab paljunemist, siis on võimalik, et mingisugused osad meie planeedist muutuvadki linnaks. Juhul, kui reprodutseerimistempo kahaneb, siis ehk tõesti inimeste asustustihedus ja paiknemine muutub, ehk tõesti kolib inimene linnast maale, ehk tõesti... Selle vastu väga keevaliselt ei vaidleks. Samad, eluks vajalike teenuste kättesaadavus, töökohtade olemasolu, teeninduskeskuste olemasolu - kõik need elemendid hoiavad inimest siiski linnas ja ei ole tõenäoline, et nende mõjuvõim lähitulevikus või siis kesklähitulevikus kahanema peaks. Inimene on ju loomult mugav olend ning langetab ka oma otsuseid vastavalt sellele, kui mugav tal ühes või teises kohas ära elada on.
4. Miks peaks televisioon ja internet ära kaduma??? Palun seletage rumalale??? Need järeldused tunduvalt täiesti absurdsed. Kuidas on televisioon ja internet seotud naftakriisiga? Tegemist on ju vaba informatsiooni levikuga. Miks peaks inimkond tulevikus ennast eraldama sellest informatsioonilevikust? Miks peaks Mati kolima tallu, ehitama selle ümber plastmassist aia ning sealt mitte välja tulema ning ilmselt oma aeda ennast matma laskma? Informatsioon ja selle leviku kiirus on üks olulisemaid arenguelemente meie ühiskonnas. Mida kiiremini õige info kohale jõuab, seda kiiremini võetakse vastu otsused, seda paremini ja odavamalt on võimalik pakkuda teenust ja seda kiiremini on seda võimalik osta ja tarbida; millest tulenevalt, mida kiiremini seda tarbitakse, seda kiiremini see otsa saab, seda rohkem seda tarbitakse, seda rohkem seda tootma peab, seda suurem on kasum selle tootmisest. Hea küll, tegemist on heaoluühiskonna spiraaliga, mis oma olemuselt soodustab ületarbmist ja tegelikult kihutab kirutud energiakriisi tagant, aga siiski info jääb alles ja selle levimine jääb alles. Pigem oleks suund selline, et info levik muutub veelgi kiiremaks, kättesaadavamaks ja odavamaks. Pigem näeks tulevikus ette seda, et on world wide wifi 200GB/sek üles ja alla. Kujutage ette seda potentsiaali! Üksik naine Kuu all, paadiga triivimas mööda päikeseloojangulist Niilust. Paadis on peopesasuurune halogramm-arvuti, toimub halogrammkonverents teemal uus elamurajoon "Punane planeet - Sinu roheline kodu!" :))

Igatahes, väga põnev on spekuleerida niisugustel teemadel. Ja seda, mis tegelikult saab, ei tea ilmselt keegi. Aga tõsi see on, et inimene peaks olema keskkonnateadlikum ja käituma vastavalt. Ja tuleb siiski uskuda, et ühe inimese tegu või tegemata jätmine avaldab globaalset mõju (paralleel - liblika tiivalöögi teooria) ning globaalse tervise mõistes ei tohiks elada üks-päev-korraga, distantseeritult ja hoolimatult, sest lühinägelikkus täna võib põhjustada elu kõlbmatust homme.

Tõusumärk

Horoskopaalne maailm sai pea peale pööratud - käivad vaidlused teemal "Kumb on olulisem, kas tähemärk või tõusumärk?". Mitmed astroloogid-teoreetikud on seisukohal, et tõusumärk on kindlasti olulisem, kui tähemärk. Niisiis, Muuk otsis üles, mis tema tõusumärk on. Siin siis tulemused:

Leo Rising:
If your Rising Sign is Leo, you put up a very confident front. You appear as proud and sure of yourself as can be. People expect drama from you, and they will be disappointed if you don't deliver the spiritedness one counts on with the Lion-hearted. You carry yourself with distinction, and you catch everyone's eye whether you like it or not. If others see these regal Leo qualities, they may pick up on the some negative Leo vibes -- like smugness or over-the-top vanity. Despite that perceived self-interest, you're bound to be popular in whatever clique you find yourself.

Kommentaariks juurde, et Muuk on tavaaarvamuse kohaselt siiski ja endiselt sõnn. Kuigi, tuleb tunnistada ka seda, et see tõusumärgi kirjeldus ei ole väga üllatav ;).

Kurblik Ken

Kui mannekeenid mõtleksid... Peatükk 3 ehk mis juhtus Aadaga sellel nädalavahetusel

Ületarbimist soodustava asutuse betoonpõrandale on üksi seisma jäetud valgest plastmassist mannekeen Aada. Ta on asetatud avali kätega välisukse ette, tervitamaks esmaspäeva varahommikusi tulijaid oma kaunilt hermafrodiitliku naeratusega. Talle prooviti pähe panna rohelist päikesemütsi, et tema olekut veel kaunimaks teha, aga sellest üritusest loobuti, sest müts oleks varjanud Aada kaunilt lühikesed juuksed.
Nad lahkusid muheledes Aada olukorra kentslikkuse üle ning kujutasid vaimusilmas ette, kuidas esimesed töörabajad Aada kohalolekust hämming-krambid saavad ning esmaspäev saab alustatud kerge shokiga.
Kahjuks juhtus hoopis teisiti.
Aada kahjuks.

Pühapäeva pärastlõuna kell 16:04.
Aada: "No neh. Nüüd on mind siia jäetud, avali käsi, olen sunnitud seisma mingisuguse metallist aluse küljes ning totakalt ootama mingisuguseid inimesi, kes nendest ustest homme hommik sisse voolama hakkavad ning minu üle kõva häälega naeravad. Ha-haaa! Ma arvan ka, et see on väga naljakas. Alasti mannekeen, kellel on külm ja paha ja ta on sunnitud seisma, avali käsi, kui piinlik! Kui kohutavalt piinlik!"

Pühapäeva pärastlõuna kell 18:56.
Aada: "Ja huvitav, mikspärast on mind pandud avali käsi kohviaparaadi kõrvale! Mina ju ei saa kohvi juua! Mina olen ainult vaadanud korduvalt ja korduvalt, kuidas need Inimesed kohvi joovad, kuidas see kuum ja pruun nende sisse valgub ning nende mõtteid omavahel seostama hakkab. Ainuke mõnu, mida mina saan on Dior´i rõivad - need on minu lemmikud! Oli aasta 1995 kui ma neid viimati kanda sain. Oooo! See oli alles aasta! Ma olin siis veel noor, kahekümne kahe aaastane neiu! Ja milline kena jume mul oli.... "

Pühapäeva pärastlõuna kell 19:00.
Aada: "Sügada tahaks."

Esmaspäeva varahommik kell 06:10.
Aada: "Und ei ole ega tule. Seisan avali kätega kuskil kontoris ja vahin klaasist ust."

Esmaspäeva varahommik kell 06:14.
Treppidelt on kosta kellegi ohkimist. Kolin. Ilmselt ämbrid, mis teineteise vastu kummutavat häält toodavad. Ohkimine. Sammud. Tsahh-tsahhhhh....
Aada: "Oi! Keegi tuleb! Kui tore! Lõpuks ometi keegi tuleb!!"

Treppidelt läheneb ohkides enda alla ette vaatav koristaja. Kumistab ämbritega. Kohmitseb ukse kallal, avab selle ja instinktiivselt keerab Aadale selja mannekeeni nägemata. Kummardab ja kirub haiget selga vene keeles. Võtab ämbrid uuesti kätte ja keerab ringi. Kostub vali KARJE!

Aada: "Appi! Ta karjub! Ta lausa räuskab! Appi! Tapetakse!"
Anna-Maria: ENDISELT VALI KARJE!
Aada: "Appi! Appi!"
Anna-Maria rahunedes: "Tshört poberi! Shto eto takoe!??? Kto eto sjuda prinös?????"
Aada: "Oi, ta hakkas rääkima võõramaa keeles. Ilmselt shokk. Hüsteeria. Mutt on sassis!"
Anna-Maria: "A voobshe ana krasivaja... "
Aada: "Mutt vaatab mind imelikult!"
Koristaja hakkab vaikselt mannekeenile lähenema. Imetleb vaikuses tema sihvakaid jalgu ja käsi. Silmade välkudes silitab ta puusa...

Esmaspäeva hommik kell 08:55.
Tööle on jõudnud esimesed mesilased. Kontor läigib puhtusest. Ära on pühitud reedeõhtuse veinijoomingu pudelid, punased pritsmed ja sõrmejäljed. Ära on pestud kolmkümmend viis paari kahvleid-nuge ja pizzanõudsid, mis virnadesse olid kuhjunud. Ära on klopitud kaheaastataguste tolmulestadega padjad ja tekid loovate puujalgadega voodist, tolmuimejaga imetud vaibad, lapiga pühitud lauad.
Aatriumi punasel sohval lamab kellegi torso, see on valgest plastmassist, eraldatud jalgadest. Paar meetrit eemal on kellegi jalad, kinnitatud metalse plaadi külge. Kapi all on kellegi sihvakas käsi ning teine leitakse kolmanda korruse veetseest.
Koristaja on jätnud majarahvale hüvastijätukirja:
"Spasibo, s vami bõla otsen prijatno.
Ja poshla v Riga. Respect. Anna-Maria."