Jadareaktsioon

Mõnikord on koosolekutel niisugune tunne, et Muuk lõhestub. Üks osa Muukist istub nõupidamiste laua taga ja teine lendab selle laua kohal kõrgelt ringi. Lendab ja eemaldub ja eemaldub ja eemaldub ja siis ta näeb, kuidas pool linnaosa istub koosolekutel oma kuubikutes, katused ja seinu ei ole enam, Muuk näeb nendest läbi... Kõik istuvad ja räägivad tähtsat juttu ja ajavad tähtsat asja. Tekib jadareaktsioon. Koosolijad kõrgitavad oma elustandardeid. Hammasratas haakub.
Muuk mõtleb selle peale veel kord ja naaseb tagasi oma lõhestunud kehasse.

Kas Muuk on imelik?

Põhjus, miks Muuk sellele küsimusele praegu mõtlema hakkas on järgmine... või... tegelikult on neid mitu, aga see järgmine siiski on see kõige esimene. Järgmine: kas inimesed näevad 10 minutit enne orgasmi nägemusi? Niisuguseid fresko stiilis maale? Värvilisi? Hästi palju värvilisi maale? Iga kord erinevaid? Kord tumesiniseid kollaste triipude ja majade ja pisikeste inimestega majade sees ja suitsutorudega, millest tuleb helehalli tossu tähistaevasse ja siis maal hakkab liikuma .. tähed säravad, suits aurab, inimesed liiguvad ja elavad oma pisikesi/suuri elusid? Kord päikesekollaseid, lindude ja päikese enda ja lõõmamisega? Kord punastes toonides Rubenslikke akte? Kord virmalisi? Kord maalitud jaapani sumomaadlejaid rasvavoltide, pisikeste pilusilmade, hobusesabade ja stringidega? Või lihtsalt loodust? Või lihtsalt maalitud punaseid huuli, mis vaevalt rääkima hakkavad? Huuled, mis liiguvad ja justkui ütlevad midagi, aga sellest, mida nad konkreetselt ütlevad, ei saa aru.... ?

Kas Sa muinasjuttudesse usud?

Seljas helesinine jakk ja triibuline helesinine pluusi ja lühikeste varrukatega õrn t-särk olümpiamängude sümboliga ja jalas peaagu lõhkised teksad ja kollased saapad ja leemendades ja pooleli päikest nautides istub Muuk oma pruuni laua taga. Töö on Muuki enda alla tõmmanud. Töö on ta ära õginud koos viimsete sulgede ja karvadega. Töö irvitab suure halli massina kuskil kaugel nurgas ja parastab... ahhhaa! Kätte sain Su! Kätte sain! Olidki kaua ära. Oligi Sul liiga hea seal kodus passida ja oma kaotatud mandleid taga nutta!
Muuki ajaplaan:
1. esmaspäev - TÖÖ, 10h.
2. teisipäev - TÖÖ, 13h.
3. kolmapäev - TÖÖ, 10h.
4. neljapäev - TÖÖ, 12h.
5. reede - TÖÖ, ongoing.

Neljapäeva kohta lisaks veel nii palju, et Muuk sai neljapäeva õhtust sähvaka vastu seljanärvi. Kell pool viis algas koosolek ühe filmitootjaga, mis kestis sujuvalt kella poole üheksani välja. Räägiti filmist ja filmidest, suhetest, psühholoogiast, muusikast, allegooriast, elust ja nautimisest, lumelaudadest Mont Blanck´i all, suurtest pidusöökidest, Itaaliast, veinidest, lingvistikast... ja Muuk tundis ennast ääretult muhavalt ja hästi inimeste seltskonnas, kes naudivad teha täpselt seda, millega nad sel hetkel ja oma elus üldiselt tegelevad. Inimestel on stiimul ja tahe ja süda ja tarkus. Hea on niisuguseid inimesi enda ümber tajuda. See taju on kui virmalised. Tume, tume taevalaotus, tähed, hea, kerge hingata, palju õhku, palju mõtteid ja ... inimesed nagu virmalised selles laotuses. Säravad sünergias. Mõnus.
Sellest keskustelust kerkis üles ka põnev küsimus: kas on see hea või halb, et eesti keeles ei saa inimesest rääkimisel tema soost aimu? See tähendab, et inimese kohta refereeritakse sõnaga "tema" ja sõna "tema" ei anna infot selle kohta, kas inimene on meessoost või naissoost. Samas inglise keeles on siis tegemist sõnadega him ja her, vene keeles on ja ona jne. Muuk leidis, et niisugune anonüümsus on väga hea. Loomulikult. Muidu kaob põnevus ära.
Ja üldiselt tuleb PÖFFi raames linale film "Vägev võlur", mis on Nutteri ja Klenskajaga peaosas Eesti, Rootsi, Pranstsuse koostöö projekt. Inimesed kiidavad. Tuleb vaatama minna. Pidi olema muinasjutt täiskasvanutele. Ja muinasjutud on maagilised... ilusad... lootusrikkad.