Puhata ja mängida

No mis seal ikka. On paremad päevi, on halvemaid päevi ja on eriti halbu päevi. Eile oli võimsa Placebo kontsert. Kummaline tulemus sellel üritusel. Muukil oli pidevalt niisugune tunne nagu tahaksid nad inimesi kurdiks ja pimedaks teha. Inimesed Muuki ümber aga arvasid, et kontsert oli vaikne ja lõppes äkki. Järelikult on Muuk imelik. Kõrvad vilisevad siiamaani ja eile oli süda paha suurest elamusest. Hommikul ei saanud üles. Uni oli samuti imelik. Niisugune tunne nagu oleks kaks päeva ja kaks ööd maganud. Aeglaselt. Maganud ja maganud ja maganud. Rahulikult ja tüünelt oma und vaadanud. Siiski, nii õnnis kui see ka tundub, oli niisugune unekogemus piinav. See ahistas. Ja hommikul oli pohmelli tunne.
Inimesedki on täna erakordselt kurjad ja klappidega. See on ju äärmiselt tore, kui osatakse näha vaid iseenda ette ning osatakse lähtuda vaid iseenda poolt paika pandud piiridest, raamidest, tunnetest, mõtetest. Avardagem oma meeli. Maailmas on muudki peale helemetalsete kirjaklambrite. Elame inimeste maailmas. Ka ärimaailm on inimeste maailm. Keegi kuskil on koos kellegagi välja mõelnud reeglid, millest tuleb lähtuda. Keegi on paika pannud, et hommikul algab tööpäev kell üheksa, kaheksa, pool üheksa. Keegi on kirja sätestanud, et teenust tuleb oodata järjekorras ja järjekorrad algavad paremalt. Keegi on sätestanud, et naisterahvad kannavad seelikuid ja kleite, meesterahvad mitte. Ja pankades küsitakse teenindustasusid. Ja iga kuu peab maksma arveid. Kõikide meie süsteemide taga on inimesed. Inimesest on need alguse saanud ja inimestega need lõppevad. Ja kogu toimivus on täpselt niisama hea, kui on inimesed, kes selle toimivuse taga on. Mõnikord on valgustav ette kujutada, kuidas maailma kaadervärk töötab. Tekib kujutlus inimestest, kes töötavad ilma seinadeta kontoris. Kõik teevad mingisugust tükikest suurest tulemist. Kõik töötavad. Töötavad selleks, et võimaldada majanduskasvu, kaubanduse õitsengut, kinnisvara buumi... Mõni aeg tagasi oli poes saada aeg-ajalt teevorsti ja toolse leiba. Valiku on endale loonud eesti inimesed ise. Tööd tehes. Mõnikord on hea tunnetada ühiskondliku võimu, seda võimu, mida üks inimene ühiskonnas võib omada ja seda võimu, mida omab kogu ühiskond. Liikumapanevat võimu. Võimu muuta riiki, iseennast ja kogu maailma. Veidi pateetiline jutt, aga siiski kehtib.
Teinekord kujutab Muuk ette, kuidas maailmas elavad vaid brändid. Inimesi pole. On brändid ja kõikidel on oma nägu, oma kombed, oma keskkond. Kui mõni bränd oma imaginaarmaailmas niivõrd selgesti formeerub, siis ilmselt on tegemist eduka brändiarendusega ja ehk ka turundustegevusega. Aga see on juba teine ja hoopis pikem jutt.
Täna õhtul võiks puhata ja mängida!

Kumu rebane

Ja oi kui mõnusalt müristas laupäeva hommikul! Kell kümme lõhkusid Kalamaja aknad praksuda, et Muuk üles tõusis ja telekat vaatama läks. Sõi sinna juurde Special K Red Berries helbeid ja piima. Mida ta vaatas? Ei mäleta enam. Ju siis ei olnud mäletamist väärt.
Reedene õhtu sai veedetud Kumu ööl. Muuk hirmsasti kahetses, et ta ei võtnud fotoaparaati kaasa. Aga mis seal ikka. Kahetsemisega kaugele ei jõua. Eliit oli muidugi fantastiline. Võiks kohe öelda, et "Vaiko, you ROKK my SOXs!" :))) Kui päris aus olla, siis ei ole Muuk kunagi väga suur Epliku fänn olnud. Pigem niisugusel neutraalsel positsioonil. Aga need kitarrisoolod Kumu pealaval! Mmmm-mmmm-mmm. Oli hea! Oli tõesti hea! Muukil tõusis kananahk kui ta ühe eriti tugeva samba külge nõjatus ja ainiti kitarri vahtis. Kitarr oli temast ca 2 meetri kaugusel siis.
Situatsioon Kumust tagasiteel Kalamajja. Valge tänaval kolmas maja. Muuk ja Tuuslam on autos ja jagavad muljeid. Muusika ei mängi. Tuuslami kõrvatrummid on niigi hellad õhtusest mürast.
Muuk: "Kuule vaata, sealt eemalt tuleb meile mingisugune koira (tõlge: koer soome keeles) vastu."
Tuuslam kissitab kaugusesse.
Muuk: "On ju. Longib seal niisama."
Tuuslam: "See on REBANE! REBANE!"
Muuk suu ammuli: "Kus? Kus? Ei saa olla rebane! Rebased ei kõnni kell kolm öösel Kumusse."
Tuuslam: "No ON küll. Vaata ise."
Muuk vaatab.
Rebane kõnnib sama vehkides Muuki auto kõrvalt mööda. Ja läheb Kumu poole. Muuk on vait ja enam ei vaidle.

Laupäeval toimus Rocca Al Mare Vabaõhumuuseumis akordioni ja singi ralli. Niipea kui Muuk oma nina väravate vahelt sisse sai, hakkas ta võimsalt sinki otsima. Leidis ka. Kuigi tuleb nentida, et põdravorstitädi oli palju lahkem kui singimees. Põdravorstitädil oli ka leti peale iga sordi kohta mitu viilu maitmiseks pandud. Muuk lasigi kõikidel sortidel hea maitsta. Ostis ühe lati koju ka. See nüüd haiseb külmkapis. Haiseb nagu põder.
Õhtupoole tuli jalutuskäik tiigi juures ja kellegi http://www.varvipincel.wordpress.com soolaleib. Soola ja leiba söödi veiniga segamini hommikul kella poole neljani.
Ja siis tuli pühapäev ja Paunküla rabad. Muuk UJUS! Vist esimest korda elus mai kuu sees. Aga väga hirmus oli. Koht, kus Muuk ujus kandis nime Must Järv. Ja see järv oli tõesti musta värvi. Keset Paunküla rabasid ja suuri kuusemetsi. Suur järv musta värvi veega. Muuk seisis hulk aega järve ääres, tuikus rabaväänide peal ja kogus julgust, et vette hüpata. Põhja järvel ei olnud - seal oli muda ja rohi ja raba ja vajus! Vesi oli tumepruun, nii et ei näinud ka, kuhu minek ja kust tulek. Väga hirmus. Siiski seltskonna pealekäimise tõttu Muuk hüppaski vette. Siis hakkas veel rohkem hirm, sest silmapiiril oli vaid tume-tume vesi ja Muuk turnis kiiresti veest välja. Soe oli küll, selle vastu ta ei vaielnud. Tegelikult on asi selles, et niisugused tumedaveelised hämarad veekogud on Muuki foobia. Ta näeb unes alati niisuguseid veekogusid kõikide oma "meeldivustega" nagu kaanid ja ussid ja surm ja mädanik, siis kui ta haige on. Väkk. Ma ütlen. Peale kangelastegusid said Muuk ja Vahter suure valangu paduvihma kaela - see oli mõnus ja hea. Pühapäeva õhtul läks telekast programm ära. Kõik eesti kanalid olid pimedad. Muuk vihastus, sest pesu alles pesi ja tal pidi lihtsalt ootama, et pesu ära peseks ja magama saaks minna. Uni oli tal aga ammu juba. Kell üks sai magama. Hea oli.
Ja siis tuli esmaspäev.