Kumu rebane

Ja oi kui mõnusalt müristas laupäeva hommikul! Kell kümme lõhkusid Kalamaja aknad praksuda, et Muuk üles tõusis ja telekat vaatama läks. Sõi sinna juurde Special K Red Berries helbeid ja piima. Mida ta vaatas? Ei mäleta enam. Ju siis ei olnud mäletamist väärt.
Reedene õhtu sai veedetud Kumu ööl. Muuk hirmsasti kahetses, et ta ei võtnud fotoaparaati kaasa. Aga mis seal ikka. Kahetsemisega kaugele ei jõua. Eliit oli muidugi fantastiline. Võiks kohe öelda, et "Vaiko, you ROKK my SOXs!" :))) Kui päris aus olla, siis ei ole Muuk kunagi väga suur Epliku fänn olnud. Pigem niisugusel neutraalsel positsioonil. Aga need kitarrisoolod Kumu pealaval! Mmmm-mmmm-mmm. Oli hea! Oli tõesti hea! Muukil tõusis kananahk kui ta ühe eriti tugeva samba külge nõjatus ja ainiti kitarri vahtis. Kitarr oli temast ca 2 meetri kaugusel siis.
Situatsioon Kumust tagasiteel Kalamajja. Valge tänaval kolmas maja. Muuk ja Tuuslam on autos ja jagavad muljeid. Muusika ei mängi. Tuuslami kõrvatrummid on niigi hellad õhtusest mürast.
Muuk: "Kuule vaata, sealt eemalt tuleb meile mingisugune koira (tõlge: koer soome keeles) vastu."
Tuuslam kissitab kaugusesse.
Muuk: "On ju. Longib seal niisama."
Tuuslam: "See on REBANE! REBANE!"
Muuk suu ammuli: "Kus? Kus? Ei saa olla rebane! Rebased ei kõnni kell kolm öösel Kumusse."
Tuuslam: "No ON küll. Vaata ise."
Muuk vaatab.
Rebane kõnnib sama vehkides Muuki auto kõrvalt mööda. Ja läheb Kumu poole. Muuk on vait ja enam ei vaidle.

Laupäeval toimus Rocca Al Mare Vabaõhumuuseumis akordioni ja singi ralli. Niipea kui Muuk oma nina väravate vahelt sisse sai, hakkas ta võimsalt sinki otsima. Leidis ka. Kuigi tuleb nentida, et põdravorstitädi oli palju lahkem kui singimees. Põdravorstitädil oli ka leti peale iga sordi kohta mitu viilu maitmiseks pandud. Muuk lasigi kõikidel sortidel hea maitsta. Ostis ühe lati koju ka. See nüüd haiseb külmkapis. Haiseb nagu põder.
Õhtupoole tuli jalutuskäik tiigi juures ja kellegi http://www.varvipincel.wordpress.com soolaleib. Soola ja leiba söödi veiniga segamini hommikul kella poole neljani.
Ja siis tuli pühapäev ja Paunküla rabad. Muuk UJUS! Vist esimest korda elus mai kuu sees. Aga väga hirmus oli. Koht, kus Muuk ujus kandis nime Must Järv. Ja see järv oli tõesti musta värvi. Keset Paunküla rabasid ja suuri kuusemetsi. Suur järv musta värvi veega. Muuk seisis hulk aega järve ääres, tuikus rabaväänide peal ja kogus julgust, et vette hüpata. Põhja järvel ei olnud - seal oli muda ja rohi ja raba ja vajus! Vesi oli tumepruun, nii et ei näinud ka, kuhu minek ja kust tulek. Väga hirmus. Siiski seltskonna pealekäimise tõttu Muuk hüppaski vette. Siis hakkas veel rohkem hirm, sest silmapiiril oli vaid tume-tume vesi ja Muuk turnis kiiresti veest välja. Soe oli küll, selle vastu ta ei vaielnud. Tegelikult on asi selles, et niisugused tumedaveelised hämarad veekogud on Muuki foobia. Ta näeb unes alati niisuguseid veekogusid kõikide oma "meeldivustega" nagu kaanid ja ussid ja surm ja mädanik, siis kui ta haige on. Väkk. Ma ütlen. Peale kangelastegusid said Muuk ja Vahter suure valangu paduvihma kaela - see oli mõnus ja hea. Pühapäeva õhtul läks telekast programm ära. Kõik eesti kanalid olid pimedad. Muuk vihastus, sest pesu alles pesi ja tal pidi lihtsalt ootama, et pesu ära peseks ja magama saaks minna. Uni oli tal aga ammu juba. Kell üks sai magama. Hea oli.
Ja siis tuli esmaspäev.