Täna toimus vikerkaar. Suurhoone vasakpoolsetesse hiigelakendesse peksus sajakilogrammise raksusega paak vett vastu klaasi. Päike lõõritas vastu. Nagu naerdes. Haa! Kontorirotid! Nüüd saate agu!! :). Suurhoone parempoolsetest hiigelakendest kumas kaunis kaarjas vikerkaar, mille kõik spektrivärvid olid eristatavad. Nii juhtub harva.
Harva juhtub ka see, et Muuk ei saa hingata. Tänane päev õnnistas teda kinnise nina, leemendava keha ja üldmolekulaarse vaegustundega. Peale kolme kohtumist kadus hääl ja häälega kadus inimeseksolemisetunne. Siiski vedas ta ennast kalli äripartneri ametist lahkumise üritusele, soovis pisarprouale "head lendu", keeldus viinast ja viskist ning võitles tagasi suurhoonesse.
Reedet!
Friday, September 12, 2008
Tuesday, September 09, 2008
Päev nagu iga teine
13 tundi hiljem on Muuk lõpetanud tänase tööpäeva. Kratsib punni otsa ees ja mõtleb, mis nüüd edasi saab. Kell näitab 22:22. Peaks vist koju minema. Madu ajab veel lennukeid taga, niisiis meelad tervitused lükkuvad seekord teadmatusse tulevikku edasi. Siit ka vähenenud motivatsioon kodu suunas liikuma hakata.
Ja üldiselt on täna läinud üsna hästi:
1. hommikul sai Muuk teada, et Postimehe esimestel lehtedel tänases tiraažis on must värv nihkega trükis olnud - VÄGA PAHA LUGU! Kas siis tõesti ei suuda lugupeetud trükkalid kinni pidada täiesti normaalpiiridesse jäävatest kvaliteedinõetest!? Miks Muuk asja nii isiklikult võtab? Sellepärast, et just täna avaldus seal Muuki reklaam. Sellega küll midagi hullu ei olnud, aga siiski... millimeetermikronit oleks võinud parem olla. Muuk tekitas skandaali. Vaadati üle ka teisi Postimehe eksemplare - seal oli kõik korras. Muuk rahunes.
2. natuke hiljem hommikul sai Muuk teada, et andekas disainer H on haigeks jäänud - TEINE VÄGA PAHA LUGU! Seepeale tõstis Muuk maast üles pool Tallinna kujundajaskonda ja alarmeeris neid kiirete tähtaegade ja loominguliste ülesannetega.
3. nõks peale hommikut leidis aset koosolek
4. kohe selle järgi järgmine koosolek
5. ja järgmine koosolek
6. ja järgmine koosolek
7. kell 18:34 sai Muuk minna lõunale - seekord otsustati Selveri Saleneja Kanasalati kasuks. Kusjuures, tuleb täheldada - see on üks maruhea salat! Niisugused pisikesed makaronid on seal sees, mis ei maitse üldse nagu makaronid (sellepärast nad Muukile meeldivadki) ja siis kana (see on seal niisugune mahlane ja hea ja ilma peki-naha-ribadeta) ja siis seal on ananassitükid ja värskehapukurk. Nomaitea, kes see geenius oli, kes selle salati välja mõtles, aga igatahes, suured kummardused ja tänud ning võtke te seal teadmiseks, et keegi Muuk tunneb ennast teie salatit tarbides suisa oivaliselt.
8. kell 19:00 alustas Muuk pakiliste asjade tegemist
9. kell praegu ta lõpetas nende tegemise
Koosolekute vahepeal sai Muuk teada, et on õnneks läinud üks riigihange ja vahepeal valminud teise riigihanke projekt, mis homme varahommikul esitamisele läheb. Lisaks tarvis soodustada inimesi kiirlaene võtma. Muuk absoluutselt ei tunne siinkohal süümekaid. Laen nagu iga teine. Eksole.
Hmm... ja endiselt on aktuaalne küsimus: mida teha nädalavahes? Any ideas?
Eee... ma mõtlen peale selle, et oleks vaja tööd teha?
Ja üldiselt on täna läinud üsna hästi:
1. hommikul sai Muuk teada, et Postimehe esimestel lehtedel tänases tiraažis on must värv nihkega trükis olnud - VÄGA PAHA LUGU! Kas siis tõesti ei suuda lugupeetud trükkalid kinni pidada täiesti normaalpiiridesse jäävatest kvaliteedinõetest!? Miks Muuk asja nii isiklikult võtab? Sellepärast, et just täna avaldus seal Muuki reklaam. Sellega küll midagi hullu ei olnud, aga siiski... millimeetermikronit oleks võinud parem olla. Muuk tekitas skandaali. Vaadati üle ka teisi Postimehe eksemplare - seal oli kõik korras. Muuk rahunes.
2. natuke hiljem hommikul sai Muuk teada, et andekas disainer H on haigeks jäänud - TEINE VÄGA PAHA LUGU! Seepeale tõstis Muuk maast üles pool Tallinna kujundajaskonda ja alarmeeris neid kiirete tähtaegade ja loominguliste ülesannetega.
3. nõks peale hommikut leidis aset koosolek
4. kohe selle järgi järgmine koosolek
5. ja järgmine koosolek
6. ja järgmine koosolek
7. kell 18:34 sai Muuk minna lõunale - seekord otsustati Selveri Saleneja Kanasalati kasuks. Kusjuures, tuleb täheldada - see on üks maruhea salat! Niisugused pisikesed makaronid on seal sees, mis ei maitse üldse nagu makaronid (sellepärast nad Muukile meeldivadki) ja siis kana (see on seal niisugune mahlane ja hea ja ilma peki-naha-ribadeta) ja siis seal on ananassitükid ja värskehapukurk. Nomaitea, kes see geenius oli, kes selle salati välja mõtles, aga igatahes, suured kummardused ja tänud ning võtke te seal teadmiseks, et keegi Muuk tunneb ennast teie salatit tarbides suisa oivaliselt.
8. kell 19:00 alustas Muuk pakiliste asjade tegemist
9. kell praegu ta lõpetas nende tegemise
Koosolekute vahepeal sai Muuk teada, et on õnneks läinud üks riigihange ja vahepeal valminud teise riigihanke projekt, mis homme varahommikul esitamisele läheb. Lisaks tarvis soodustada inimesi kiirlaene võtma. Muuk absoluutselt ei tunne siinkohal süümekaid. Laen nagu iga teine. Eksole.
Hmm... ja endiselt on aktuaalne küsimus: mida teha nädalavahes? Any ideas?
Eee... ma mõtlen peale selle, et oleks vaja tööd teha?
Monday, September 08, 2008
Ikka mitu mõtet korraga, kui tihedamini kirjutada ei suvatse... ;)
Ühel möödunud aasta novembrikuu pühapäevasel päeval lamas Muuk kanges pohmeluses kuskil renoveeritud eestiaegse puumaja esimese korruse korteris. Lai oli see diivan, millel ta ennast keeras. Tegi kolm tiiru enda ümber ja prantsatas näoli maha. Leidis peegli mõningase otsimise tulemusena ja ohhhkas: "Kas me sellist Muuki tahtsimegi... ?" Läks tualetti, nühkis ühe küünega üht silma ja teise küünega krussis kardemonkarva juukseid. Eneseolemises oli täheldada mõningast paranemist. See oli ilmselt köök, kust hakkas vargsi kostma ülevalolevate inimeste hääli. Preili B toimetas ja kolistas vaikselt, kartuses äratada üleöökülalist. Muuk seadis sammud kööki. Manas näole naeratuse, nagu poleks tal häda midagi, väike veiniläige, ei muud...
Preili B oli vahepeal teinud üleplaadipannkooke. Kratsis panni kõrbend labidaga ja naeratas veenvalt: "Kas Sa ei soovi?". Muuk: "Jah, ma võin selle panni tõesti puhtaks kratsida, ma ju niikuinii tahtmatult ebaviisakas oma pikale veninud viibimisega." Preili B: "Ei. Pannkooki?" Muuk naerdes: "Jah, seda sooviks ka... ". Peale paari pannkooki toimis Muuki AJUrveeda märksa paremini. Vesteldi maast, ilmast, ärist, turundusest, ärist, turundustest, positsioneerimisest, sihtgruppide segmenteerimisest, spordist, spordist ja ärist, spordist ja turundusest ja sellest, kuidas maailm on väike ja sellest, kuidas alati tuleb teha seda, mida hing TEGELIKULT igatseb. Peale neljatunnist vestlust saabus daam T, kes pool pannkooki suus, lausus ajaloolised sõnad: "Tead! Tänapäeval on üdlse igal korralikul eestlasel vähemalt kaks firmat!" Muuk muigas. Mõtles. Muigas ja mugis. Mõne hetke möödudes saatis teda kodutee. Elu oli teiseks muutunud ja hilised sügistuuled tõotasid uusi suundi.
Äkki?
Äkki juhtuski üsna äkki. Muuk teatas üleatarbimissoodustavas organisatsioonis, et ta on pöördumatult ja vankumatult otsustanud nad maha jätta ja iseseisvuda. Selle peale härrased esialgu tõusid punaste nägudega laua tagant püsti, tegid tiiru ümber toa, hiilisid Muuki selja taha (ilmselgete kavatsustega Muuk lihtsalt ära kägistada), seejärel rahunesid (näiliselt), üks neist lahkus toast sõnagi lausumata ja teine jäi kavalalmoel Muuki üksisilmi piidlema. Esitati vajalikud 53 küsimust. Lepiti kokku, et Muuk lahkub 2 kuu möödudes ning seniajani tuleb läbi viia revolutsioon ületarbimisasutuses, parandada kõike, mis parandada veel annab, teenida puuduolev viis miljonit krooni kasumit ning siis on Muuk süümepiinadest (mida ta otseloomulikult on kohustatud tundma) täiesti ja lõplikult vaba.
Muuk tegi, mida suutis. Kõike ei jõudnud.
Viimane päev oli hall ja argine ning Muuk jõudis koju enne südaööd punaste silmade, läikiva südame ja kohutava peavaluga.
Vahepeal oli Muuk asutanud ühe organisatsiooni, mis väitis ennast tegelevat turunduskommunikatsiooniga. Imikul oli viis klienti ja üks töötaja. Töötaja assotseerus peagi teise iseseisvunud mõtlejaga ning koos mõeldi välja termin - klasterorganisatsioon. Moodsa nimega - klasterorganisatsioon kujutas endast erinevate ettevõtete ühendust, mis esines kliendi ees ühtse meeskonnana. Vastutus oli hajutatud erinevate juriidiliste üksuste vahel, haldus murevabam, elu lihtsam. Muuk hakkas teistmoodi mõtlema.
Tihti tabas ta ennast kadetsemas inimesi tänavalt. Peatus valgusfoori kollase tule taga, taas kiirustades panka, juristi, raamatupidaja, koosoleku, kliendi, hooldustehniku, potentsiaalse uue töötaja juurde, vaatas enda ees olevat tahhomeetrit ja mõtles umbkaudu kahtekümment mõtet korraga. Vasakul, üsna akna juurest läks mööda laines-lendlevate juustega neiu, kampsun poolde põlve, roheline jope üll, lõkerdas muretut naeru naerda. Muuk mõtles endamisi, et ... nii lihtne, nii kerge, nii õhuline õnn... :) Foori roheline valgus tiris ta mõtted argipäeva kiirusesse tagasi. Ja nii ta sööstis, oli asjalik, küsis palju küsimusi. Ja nentis, et ta peab olema ühel ajal jurist, finantsplaneerija, majandusanalüütik, nii mikro- kui makrotasandil, turundusguru väga erinevatel tasanditel, ideaalne brändijuht, veatu konsteptuoloog, copywriter, kujundaja, AD, veenev läbirääkija, sõnateadja ja -seadja. Elu on kirju ja nõudlik. Nagu Muuk.
Kevade lõpus lõi kauategutsenud assotsiatsioonide palvel uue ühingu, mille funktsiooniks sai teatud ettevõtete ühenduse loovgenereerimine ja turunduskommunikatsiooniline käimalükkamine. Plaanid kogusid jumet. 5 aasta pärast viseeritakse turu paremikku kuulumist. Üsna pikk teekond. Algus on tehtud, esimesed verstapostid läbitud. Muuk on tajunud ja adunud oma otsuse erinevaid tagamaid, ent mõte iseseisvusest, isetegevusest, iseotsustamisest ja sellega seotud vabadusest, kütab siiamaani. Olgu, et sellel on oma hind ja valu, mida tuleb maksta. Vaikselt, väikselt suure suunas. Hea on tunda uute teadmiste sissevoolu. Tagasi võidetud enesekindlust. Vaatame, kuidas läheb.
Vaatame.
Teeme.
Otsustame.
Varsti saab teada.
Täna istub Muuk juba uues ruumis. See on suur, pool ruumi seinapinda on laeni aknaid täis. Ühel pool ruumi on vanalinn, teisel pool tööstusagul. Otse ees on oranži võõbaga kontoriröögatus, millelt vaatab vastu hunnik raamatuid, muuhulgas kolmesajaleheküljeline köide: "Nõukogude plakat" ja selle kõrval avatud pudel vahuveini. Selle ruumi taga on järgmine, suurem ruum, milles punast ja puitu, kompleksi kuulub veel kohvijoomise koht ja saepakkudega veranda.
Tänase päeva irvik-nali (lugeda kergelt kahtlustaval pilgul):
Eesti seadusloomeorganitele võiks teha asjakohase ettepaneku täiustada ettevõtluse vorme ja tüüpe. Korralikuks lisaks loetelule oleks osaline usaldusühing. Kui usaldus on vaid kolmekümneprotsendiline, siis milleks ennast petta!? :)
**
Mõttelehvitused Maole ja Maasikale ;).
Preili B oli vahepeal teinud üleplaadipannkooke. Kratsis panni kõrbend labidaga ja naeratas veenvalt: "Kas Sa ei soovi?". Muuk: "Jah, ma võin selle panni tõesti puhtaks kratsida, ma ju niikuinii tahtmatult ebaviisakas oma pikale veninud viibimisega." Preili B: "Ei. Pannkooki?" Muuk naerdes: "Jah, seda sooviks ka... ". Peale paari pannkooki toimis Muuki AJUrveeda märksa paremini. Vesteldi maast, ilmast, ärist, turundusest, ärist, turundustest, positsioneerimisest, sihtgruppide segmenteerimisest, spordist, spordist ja ärist, spordist ja turundusest ja sellest, kuidas maailm on väike ja sellest, kuidas alati tuleb teha seda, mida hing TEGELIKULT igatseb. Peale neljatunnist vestlust saabus daam T, kes pool pannkooki suus, lausus ajaloolised sõnad: "Tead! Tänapäeval on üdlse igal korralikul eestlasel vähemalt kaks firmat!" Muuk muigas. Mõtles. Muigas ja mugis. Mõne hetke möödudes saatis teda kodutee. Elu oli teiseks muutunud ja hilised sügistuuled tõotasid uusi suundi.
Äkki?
Äkki juhtuski üsna äkki. Muuk teatas üleatarbimissoodustavas organisatsioonis, et ta on pöördumatult ja vankumatult otsustanud nad maha jätta ja iseseisvuda. Selle peale härrased esialgu tõusid punaste nägudega laua tagant püsti, tegid tiiru ümber toa, hiilisid Muuki selja taha (ilmselgete kavatsustega Muuk lihtsalt ära kägistada), seejärel rahunesid (näiliselt), üks neist lahkus toast sõnagi lausumata ja teine jäi kavalalmoel Muuki üksisilmi piidlema. Esitati vajalikud 53 küsimust. Lepiti kokku, et Muuk lahkub 2 kuu möödudes ning seniajani tuleb läbi viia revolutsioon ületarbimisasutuses, parandada kõike, mis parandada veel annab, teenida puuduolev viis miljonit krooni kasumit ning siis on Muuk süümepiinadest (mida ta otseloomulikult on kohustatud tundma) täiesti ja lõplikult vaba.
Muuk tegi, mida suutis. Kõike ei jõudnud.
Viimane päev oli hall ja argine ning Muuk jõudis koju enne südaööd punaste silmade, läikiva südame ja kohutava peavaluga.
Vahepeal oli Muuk asutanud ühe organisatsiooni, mis väitis ennast tegelevat turunduskommunikatsiooniga. Imikul oli viis klienti ja üks töötaja. Töötaja assotseerus peagi teise iseseisvunud mõtlejaga ning koos mõeldi välja termin - klasterorganisatsioon. Moodsa nimega - klasterorganisatsioon kujutas endast erinevate ettevõtete ühendust, mis esines kliendi ees ühtse meeskonnana. Vastutus oli hajutatud erinevate juriidiliste üksuste vahel, haldus murevabam, elu lihtsam. Muuk hakkas teistmoodi mõtlema.
Tihti tabas ta ennast kadetsemas inimesi tänavalt. Peatus valgusfoori kollase tule taga, taas kiirustades panka, juristi, raamatupidaja, koosoleku, kliendi, hooldustehniku, potentsiaalse uue töötaja juurde, vaatas enda ees olevat tahhomeetrit ja mõtles umbkaudu kahtekümment mõtet korraga. Vasakul, üsna akna juurest läks mööda laines-lendlevate juustega neiu, kampsun poolde põlve, roheline jope üll, lõkerdas muretut naeru naerda. Muuk mõtles endamisi, et ... nii lihtne, nii kerge, nii õhuline õnn... :) Foori roheline valgus tiris ta mõtted argipäeva kiirusesse tagasi. Ja nii ta sööstis, oli asjalik, küsis palju küsimusi. Ja nentis, et ta peab olema ühel ajal jurist, finantsplaneerija, majandusanalüütik, nii mikro- kui makrotasandil, turundusguru väga erinevatel tasanditel, ideaalne brändijuht, veatu konsteptuoloog, copywriter, kujundaja, AD, veenev läbirääkija, sõnateadja ja -seadja. Elu on kirju ja nõudlik. Nagu Muuk.
Kevade lõpus lõi kauategutsenud assotsiatsioonide palvel uue ühingu, mille funktsiooniks sai teatud ettevõtete ühenduse loovgenereerimine ja turunduskommunikatsiooniline käimalükkamine. Plaanid kogusid jumet. 5 aasta pärast viseeritakse turu paremikku kuulumist. Üsna pikk teekond. Algus on tehtud, esimesed verstapostid läbitud. Muuk on tajunud ja adunud oma otsuse erinevaid tagamaid, ent mõte iseseisvusest, isetegevusest, iseotsustamisest ja sellega seotud vabadusest, kütab siiamaani. Olgu, et sellel on oma hind ja valu, mida tuleb maksta. Vaikselt, väikselt suure suunas. Hea on tunda uute teadmiste sissevoolu. Tagasi võidetud enesekindlust. Vaatame, kuidas läheb.
Vaatame.
Teeme.
Otsustame.
Varsti saab teada.
Täna istub Muuk juba uues ruumis. See on suur, pool ruumi seinapinda on laeni aknaid täis. Ühel pool ruumi on vanalinn, teisel pool tööstusagul. Otse ees on oranži võõbaga kontoriröögatus, millelt vaatab vastu hunnik raamatuid, muuhulgas kolmesajaleheküljeline köide: "Nõukogude plakat" ja selle kõrval avatud pudel vahuveini. Selle ruumi taga on järgmine, suurem ruum, milles punast ja puitu, kompleksi kuulub veel kohvijoomise koht ja saepakkudega veranda.
Tänase päeva irvik-nali (lugeda kergelt kahtlustaval pilgul):
Eesti seadusloomeorganitele võiks teha asjakohase ettepaneku täiustada ettevõtluse vorme ja tüüpe. Korralikuks lisaks loetelule oleks osaline usaldusühing. Kui usaldus on vaid kolmekümneprotsendiline, siis milleks ennast petta!? :)
**
Mõttelehvitused Maole ja Maasikale ;).
Subscribe to:
Posts (Atom)
