Kõhugripi välimääraja

Istub oranzhis öösärgis arvuti taga, öösärgi peal on kollased lambad, neid on seal palju; krussis juuksed ja kahvatu ilme, punased huuled, rohelised silmad ja punnis põsed; kõri on jäme, nagu alati; allpool roideid toimub midagi imelikku - keeramine, keeramine, keeramine; süda on paha nagu läikima löödud sülg asfaldi peal; tuju on kurb. Minust on saanud kõhugripi välimääraja.

Mis on alateadvus ja kust tema alguse saab?

Täna öösel nägin ma unes, kuidas plaaditäis kanahakkliha pirukaid ühe Lasnamäe üheksanda korruse korteriaknast alla hoovi lendas. Pläraki! Piraki! Hirmus metallikolin oli. Ja niipea kui pirukad alla asfaldile jõudsid, kogunesid nende ümber kari kodutuid ja sõid need ära. Ja plaadi nad võtsid ka endaga kuskile kaasa. Unenäos pidin ma muidugi kangelast mängima ja plaadile järele minema. Läksingi. Mööda südasüngeid korridore ja liftiseinu, mis lõhnasid värske kuse järele. Iiveldas, iiveldas, iiveldas. Liikmed justkui ei liikunud üldse. Mõte oli alati eespool ja alles siis tuli minu aeglane ja tinane keha. Jõudsin esimesele korrusele ja paraadnas oli kaks kassi kurameerimas. Üks suur ja rasvane. Ilmselt isane kass. See nägi mind ja hakkas susisema. Ta silmad oli helkivad ja pahumpidi ja ta lähenes ja lähenes ja lähenes. Järgmisel hetkel nägin, et kass oli hüpanud kinni minu jalast ja raputas seda täiest jõudst oma kollaste hammaste ja tervate küüntega. Tahtsin kassi eemale heita, kuid nägin, et terve tema turi oli mingisuguse kahtlase lööbe all, seega ei puudutnud teda. Ei julgenud. Ja minuti pärast ta kadus ise. Jalg tundus nagu oleks sealt hammustanud sada mesilast. Liipasin hoovi. Liipasin sinna, kuhu nägin pirukaplaati kukkumas. See oli nurga taga. Taevas oli pilvine ja tibutas pisut. Tõmbasin jakihõlmad koomamale. Jõudsin nurga taga. Inimesed! Needsamad kodutud. Neid oli nurga taga terve gäng. Osadel oli näod mustade koltunud rätikute kaetud, huuler leeprast puretud. Tundsin nende seast ära ühe oma keskkooli kaaslase. See oli blond tütarlaps, kes ainiti enda ette vaatas, mitte millestki aru saades, justkui narkouimas või lihtsalt meeltepeetuses. Tahtsin minema minna. Kuid salkkond pöördus mu poole: ära mine! Ära mine! Mis sa tahad? Kohmetusin. Ja küsisin, ega nad ei ole siin kuskil mu pirukaplaati näinud... Piip! Piip! Telefon. Telefon helises hommikust...
Tõusin sekundiga oma vastikust unenäost, raputasin ja läksin hambaid pesema.

Pajalapid ja kuum pliit ja mis juhtub, kui pajalapp jääb üksi kuuma pliidi peale

Täna kell 1900 oli külasse kutsutud lapsevanem. Tegemist oli Muuki lapsevanemaga. Sündinud on ta aastal 1950. Üsna ümmargune ilus aasta ning vanust tal siis seega 56. aastat tänaseks päevaks. Ei saa väita, et lapsevanemaga lihtne on olnud nendel viimastel aastatel. Muuk on lihtsalt liiga isepäine ja liiga julge, tegemaks seda, mida ta ise teha tahab. Mõned nendest "tegemistest" on ka lihtsalt proovimised olnud, mõned tegemised aga üsna tõsipäised ning selle võrra lapsevanemat rohkem häirinud.
Ehk siis täna kell üheksateist oli toidule kutsutud ema. Ema saabus kell kaheksateist kolmkümmend, siis kui Tuuslam veel õnnelikult dushi all laulis.
Muuk mõtles: "Hihiiihii. Tuuslam on veel dushi all. Kindlasti higistab seal nüüd kaks korda nii palju kui varem... "
Tuuslam dushi all. Peseb. Peeeseb. Seepi sinna. Vahtu tänna. Mmmm... mõnus. Vesi, vesi, vesi. Ooo kui heaaaaaAAAA. Vesi läks nüüd Sinna... Hea, hea, heaaa.... HÄÄLED! **** lapsevanem saabus! Pool tundi varem saabus! Tuleb minna ja vaadata aknast. Kurat, libe põrand. Ok. Aken. Nüüd vaatame. Nii. Suur kogu ja väike kogu. Suur kogu on ilmselt Muuk oma 164 sentimeetriga ja väike ning ruutjas kogu on ilmselt lapsevanem oma 150 sentimeetriga. Selge pilt. Lapsevanem saabus pool tundi varem.
Proua B enda selgitus asjaoludele: "Ah. Ma ei viitsinud enam poodides kolada ja tulin varem."
Muuk teeb väljapeetud nägu: "Ahah. No mis siis ikka. Aga me ei ole jõudnud veel midagi ahjugi panna. Näed Tuuslam on ka veel dushi all. Oi. Kilekott. Mis Sa tõid?" Muuk meenutas vanu aegu. Üheksakümnendate algusveerand. Lapsevanem tõi siis igasuguseid põnevaid asju poest koju kaasa. Need läikisid ja olid värvilised. Jäätis ja kommid. Ja tupla shokolaad oli sel ajal üks eriti minev kaup. Seda sai Muuk isegi iga õhtu, kuni kolme kuu pärast peale igaõhtust shokolaadi avastas ta, et oli viis kilo juurde võtnud. Siis enam shokolaadi ei tahetud. Muukil algas siis dieet. Aga värvilisi asju oli veel mitut sorti peale igasuguste shokolaadide ja muude maiuste. Eriti eredalt on Muukil meeles päev, mil ta esimest korda välismaal käis. Ta käis sugulastel Helsingis külas. Oli siis vist aasta 91. Ja viidi Muuk SUPERmarketisse. Astus tema sisse... Ilus söök igal pool. Ilus ja SUUR söök igal pool. Peeglites, kätel, korvis, söök, söök, söök... nii palju ei jaksa ju süüa kui palju siin valikut on. Muuk võttis endale ühe kõige suurema ja kõige värvilisema jäätise. See maistes hoopis teisiti kui plombiiri jäätis kodus. See maistes tihkelt. Niimoodi nagu oleks magus tina mööda neelu alla läinud ja siis kõhus barrikaadid moodustanud. Pool suurest ja värvilisest jäätisest jõudis ta ära süüa, siis läks süda pahas ja rohkem enam ei mahtunud. Eks ahnitsemine ajabki südame pahaks. Igatahes, nostalgiahoos tuhnis Muuk läbi lapsevanema poolt toodud kilekoti ning leidis sealt kihilised küpsised ja puuvilju. Ta läks provientidega kööki ja ladus need lauale. Samal ajal ilmus aurupilve seest Tuuslam ja tegi ebamäärase lehvitusliigutuse, et ta nüüd tuli pesemast ja kohe ühineb.
Lapsevanem hakkas seepe vaatama ja lapsed hakkasid süüa tegema. Kõigepealt pani Muuk ahju forellifilee super koos ohtra soola, sidruni, rosmariini lehtede ja pipraga. Seejärel ühines ta salatitegemisega ning asus seeni küpsetama. Peale ohtrat kurnamist said seened valmis. Järjekordne kala vaatamine ahjust. Pajalapid kätte, kala välja, foolium lahti, nuga sisse... ei. Toores veel. Peab veel 15 minutit olema. Foolium kinni. Pajalapid uuesti kätte, kala ahju tagasi, pajalapid pliidi peale järgmist kalatõstu ootama. Muuk kraanikausi juurde granaatõuna puhastama. Siinkohal peaks lisama, et granaatõuna on üsna tülikas puhastada. Oli granaatõuna seemnetega kaetud pool Muuki köögist, kui ta selle puhastamise ükskord lõpetas. Ja puhastamise poole peale tuli hääl Tuuslami poolt köögist: "Miski haiseb! Oi! Kallis, sa oled pajalapid põlema pannud!" Tuleb Tuuslam Muuki poole kärssavad pajalapid käes ning nõutu nägu peas. Jah. Muuk oli pajalapid pannud kuuma pliidi peale. No, kust tema seda mäletama pidi, et pliit kuum oli. Ja pajalappe oli tarvis, et kala ja ahjuga opereerida. Igatahes pool kööki oli kärsahaisu täis, aga ei sellest hullu. Asjad valmusid ja paha lõhn sai eemale tuulutatud.
Sai valmis kala ja kaste ja salat. Ja kõik maitses imehea. Proua B oli rahul. Räägiti ehitusest ja reisidest ja söökidest. Proua B võttis isegi lisaks ja lahkus kella 9 paiku rahulolevana. Hiljem helistas ta veel tagasi ja ütles, et ta ei tea, kas ta aitäh mõistis öelda. Helistas ja kutsus seekord enda juurde söögile. Nüüd peavad Muuk ja Tuuslam plaani, mida keerulist emal teha lasta. Ilmselt saavad need olema pirukad. Jah. Vanamoodi pirukad: kaneelirullid, kapsapirukad, porgandipirukad, lihapirukad. Igasugused pirukad. Proua B on nende peale meister ja mõistab pirukategemise peent kunsti.
Ja enne Tuuslami magamaminekut pidi Muuk oma ila sisse ära lämbuma. Vot, niisugune õhtu.

Eks ole tore Rapla taga rabas koos Vahteriga

Verine pühapäev

Kas teil mõnikord on olnud tunne, et just see hetk jääb igaveseks meelde? Kas mõnikord on tundnud nii, et see tee, need majad, need tuled, mis kollaseid helke saadavad, see inimene, see käestkinnihoid, see tunne, see lõhn, kipitavad silmad ja kuivanud pisar külmast tuulest õhetaval põsel - see on see hetk, mida meenutad, siis kui ei ole enam aega jäänud uuteks sarnasteks hetkedeks. Minul esineb niisuguseid momente. Need on tinaselt hinge sees kinni. Ja ma justkui tean, et ma mäletan. Mäletan nendest kõike. Iga väiksematki liigutust ja iga väiksematki õrna tuult.
Täna selles hetkes hakkas ilust hinges valus. On pühapäev. Oli eriti kurb film, mis mõtlema pani. Mõtlesin, et mida mina jätaks siia järgi iseendast? See ei oleks minu töö. See ei oleks need mõttetud asjad, mida inimene igapäevaselt teeb ja teeb ja teeb ja mõtleb, et millal need "asjad" ükskord lõppevad. Kui tüütu, kui triviaalne, kui mõttetu ja kui ... kahju. Mina jätaks oma armastuse ja oma silmad. Minu silmad oleksid justnimelt minu enda omad. Silmad, mis näevad inimesi, tundeid, teisitiolemisi; silmad, mis neid nägemusi jäädvustavad. Ma ei tea, kas need jäädvustused on niisama arusaadavad teisele kui need on minule. Kindlasti mitte. Ma ei tea, kas nad räägivad niisama palju teisele, kui mulle endale. Samamoodi arvan, et mitte. Aga siiski, nad on minu enda omad. Ja ma jätaksin need alles siia. Ja see olekski minu märk.
Üsna paatoslikud mõtted on täna õhtul peas. Nagu ennist rääkisin, siis on osaliselt selles "süüdi" film, mida Tuuslamiga vaatasin. Tuuslam nuttis iga kümne meetri tagant koju minnes. Mõtlesin, mida ma teha saaksin, et tema olemist kergemaks teha. Aga ma ei saanud midagi teha ja ilmselt ei olekski ma pidanud saama midagi teha. Ei olnud vaja. Pealagi, ma ei oleks tahtnud, et Tuuslam minu pärast ennast kokku voldiks ning oma emotsioonid selletõttu endasse neelaks. Siinkohal võin irooniliselt lisada, et see on rohkem minu moodi käitumine. Tuuslam nuttis, mina hoidsin temast kinni, tõestamaks talle oma endist olemasolu ning samal ajal mõtlesin filmile, mõtlesin elule, mõtlesin oma märgile ja mõtlesin üldse mis oleks teemadel. Sellest siis ka eelnev mortaalne monoloog.
Nüüd on kell 0:11 ja uus päev on alanud. Enne päeva peaks veel pisut magama ja siis toimetama ja maailma endaga kaasas kandma. Vaja olla ja tunda ja lükata. Vaja tõusta ja naeratada ja tunda, et on elu ja on hea. Ja kõige ilusam on mõelda, et tore on tõusta nii, et esimene, mida näed päeva alguses on INIMENE, keda armastad...

Naine õhtus