Quiche

Eile oli siis niisugune reede, et Muuk otsustas kooki teha. Kõigepealt ta valutas ja magas kella kolmeni. Siis ta koritas elamist kella kuueni. Siis ta läks Sõle tänava Selveri poodi. Pool Tallinna oli samade kavatsustega sinna poodi läinud. Jürid, Maalid, Teeled, Tiiud oli kõik teineteise otsas ja kisasid vastastikku, et see viimane koltunud tomat on minu! Täiesti kohutav. Ja siis oli seal Muuk. Ükski ja kahvatu. Hingas ainult oma nina ette. Miks? Hirm oli. Hirm oli igasuguste tuberkuloosipisikute, viirusehaigete, munasarjapõletike ja muude mõnusate haiguste ees, mis selle Selveri poes Muuki vaese hinge pihta tormi jooksid.
Mida ostis Muuk reedel, 29. septembril poest?
1. brokkoli, keskmine kähar, roheline, kilesse pakitud
2. muna, 6 kollast muna
3. 4 pudingut, väikest
4. kolm jogurtit, metsmaasika-laimi
5. leiba Tuuslamile
6. kaks Spritserit Tuuslamile
7. sülti iseendale
8. riivitud juustu
9. hapukoort
10. paprikat
11. sinki
12. peekonit
13. seeni
14. rohelise tee jooki
15. basiilik

Sai suur kotitäis asju. Muuk tassis need kõik koju ja ladus oma minicooperi külmkappi. Plaanis oli teha SINGI-PEEKONIQUICE TSHILLI-MEE KASTMEGA.

Nüüd avaldab Muuk retsepti, kuidas teha eelpool mainitud küpsetist.
Kõigepealt tuleb valmis teha taigen. Selleks tuleb võtta üks klaasnõu, sinna sisse panna ca 4 poolikut kruusitäit jahu, kaks muna ja terve pakk (!) võid. Ained oleks siis viisakas omavahel sassi ajada. Eesmärk: ühtlane segu. Peale ühtlase segu saamist oleks hea segu külmkappi seisma panna.
Samal ajal, kui segu külmkapis seisab. Tuleb pesta juurviljad ja need pisut läbi praadida. Kõigepeal pannile seened, siis brokkoli, siis paprika ja siis suvikõrvits (see oli Muukil enne olemas, ostma ei pidanud). Peekon-sink vaja praadida eraldi, muidu tuleb juurviljadele paha maitse juurde. Kui "krempel" enamvähem valmis on, siis vaja taigen sättida vormi sisse nii, et ääred kõrged oleksid. Peale seda peekonisingijuurvilja segu ja siis kõige peale valada nelja muna, kahesajagrammi hapukoore ja sajagrammi riivitud juustu möks. Kusjuures möks katab kogu "värgi" väga kenasti ära.
Ahjus on vaja pirukat hoida ca 40 minutit. Aga! Pange tähele, see võib üle ääre tilkuma hakata. Muukil juhtus nii. Vedelik tilkus üle ääre ahju põhja ja ahi hakkas suitsema. Muuk avas ahju ukse ja siis oli terve köök peekonisuitsu täis. Nii ei tohi juhtuda! ;)

Ja kook ise näeb välja umbes niisugune:
PS: basiilikut tuleks siis peale koogi ahjust väljavõtmist kaunistuseks peale panna.
PS2: kaste käib nii, et valate mingisuguse kausi sisse hapukoort (parasjagu, mitte liiga palju), siis hõõrute selle sassi teelusikatäie meega ja siis lisate kaks teelusikatäit tshillimagusterav kastet ja veerand sidruni mahla. Segate segu kokku ja valmis ta ongi.

Siia ei tohi tulla!

Muuki agoonia on kestnud nüüd juba üle nädala. Eile, see on neljapäeva õhtul, hakkas Muukil pisut parem. Ta sai välja värske õhu kätte. Sai isegi Angeli kohvikus seenesuppi lürpida :))). Vahter tossas kõrval ja Tuuslam rääkis enamiku aja selles, kuidas Maksuamet talle sada krooni raha kahetuhande kuuendal aastal tagasi andis. Häbematu, eks ole.
Öösel vastu kolmapäeva. Muuk on üleval ja teeb Pollockit. Kell on 03:15. Pollock on põnev ja hoiab mõtted mujal. Hüpnotiseeeeeriv. Ring, ring, ring, ring ringi otsas... Aitab. Magada tarvis. Muuk läheneb voodile. Voodis on ennast suure vatiteki sisse, alla ja peale mässinud Tuuslam. Nahhhhhh.. nahh. NAHHHHHHHH.... nah. Mats-mats-mats-MATS. Neelatus. Ja jälle otsast peale. Muuk läheneb, vaikselt. Istub voodi äärele. Hakkab jalgu voodisse tõstma.
Järsku ajab Tuuslam ennast küünarnukkidele püsti, vaatab täiesti selgete silmadega otsa ja teatab: "Siia ei tohi tulla!" Muuk on hämmingus.
Tuuslam jätkab: "Siia EI TOHI tulla!"
Muuk lohutab: "Tuuslam, tshhh, tshhh... "
Tuuslam: "Sa ei SAA ARU. Siia ei tohi tulla!"
Muuk on väga suures segaduses.
Tuuslam tõstab teki ühe käega üles nagu telgi ja lausub kõva selge häälega: "Siin on KOLLANE! Siia ei tohi tulla!"
Nüüd keeras ta Muukile selja ja nahises seal rahulikult edasi. Ja Muuki häiritud psüühika ei huvitanud enam kedagi. Vaata ise, kuidas oma luuludega hakkama saad.
Hommikul ei mäletanud Tuuslam "kollase insidendist" loomulikult midagi.

Kui meenub suvi ...

Kollased mõtted

Pollock

Pollock.
Pollock.

Soomaa

Meenutusi möödunud jaanipäevast

Ookean

Nägin uuesti unes vett. Tumesinist taevast ja ookeani ja tormi. Olime Tuuslamiga kuskil saare peal ja Tuuslam suitsetas ohtralt. Imelik. Mingisugused teised inimesed olid ka.. vist Proviisor... üritasin teda veest päästa. Sain sellega hakkama. Järgmises episoodis istusime Tuuslamiga kuskil treppide peal. Tema istus seljaga ookeani suunas ja mina näoga tema suunas. Tema suitsetas jälle. Tal oli ilmelik Betty Boo soeng peas ja hall jakk seljas. Olek tal niisugune kesmisest ülbem. Istus ja rääkis tähtsat juttu. Mina kuulasin. Ja nägin järsku, et Tuuslami selja tagant tuleb hiigellaine. Sõnad jäid kurku kinni. Suutsin vaid mingisugust hädist piiksu teha. Liigutada ka ei saanud. Laine muudkui lähenes ja lähenes ja LÄHENES... hoovas Tuuslamist üle... hoovas minust üle. Mõlemad jäime terveks, sest lähedal oli laine väiksem kui ookeani sees. Peale vett viskasime treppide kõrvale selili maha, mina näitasin näpuga taevasse: "Tuuslam, vaata. Vaata, kui ilusat tumesinist-lillakat värvi on taevas". Vaatasime mõlemad. Ei lausunud sõnagi.

Asitõendid sellest, et narkoos mõjub vaimsele tervisele ....

Niisugune on Muuki kodu õhtul, siis kui on sügis ja siis kui päike viimast kollast valgust kardina vahelt sisse saadab. Täna kell 3:50 on see kodu pisut teistsugune. Valgus on teine. Valgus on hall ja kummituslik. Eriti kummituslikuks muutub ta siis kui öösel silmad lahti teha: aken voodi kõrval, tüll selle ees, lehvib pisut, ülejäänud tumepruun.
Kell 3:50 täna nägin ma imelikku und: olin kuskil basseini põhjas ja kõndisin seal. Imekerge oli olla ja õhku jätkus ja mõnus oli. Vaatasin üles ja kuskil kümne meetri kaugusel nägin pinnavalgust. Vesi oli sinine ja puhas. Mingisuguseid hääli kostus. Järsku vaatasin, et meeletud joad on üleval jooksma pandud. Alateadvus mõtles: miks nad vett juurde panevad? Hirm hakkas. Mõtlesin, et ma ei jõua uuesti üles pinnale ujuda. Hakkasin meeleheitlikult ennast üles tõmbama ja tundsin, kuidas lämbun. Tõmbasin ja tõmbas ja olin alles poolel teel, silme eest läks mustaks ja ma HINGASIN lõpuks... See hingamine oli aga nii intensiivne, et ma ärkasin üles selle peale. Tuuslam ärkas ka arvates, et ma surema hakkan. Tegelikult oli kõik OK. Valus oli, ainult. Aga see on oodatav. Jube kummaline on, et viimased ööd peale amnestiapäeva olen iga öö ca kell 4 üleval. Ilmselt on siis mingisugune hoog. Mandlikohad võtavad viimast.
Unenägudest veel. Pühapäeva hommikul olid episoodid. Kinky sex. Kõigepealt olid suudlused töökaaslasega ja magamajäämine päise päeva ajal. Siis oli seks seriaalist "Põgenemine" paha mehega, kes koos Scofield`iga vangist välja tahab saada. Mäletan seda, et tal oli väike ja et tal olid mustad nahast alvarid, ketid ja irve. Oreaal juhtus mingisuguses imelikus majas, mille ust ei saanud kinni panna ja kus parasjagu ka minu Lapsevanem viibis. Lapsevanem käisin ohtra orgia vaheaegadel toast sisse-välja mingisuguseid toole otsimas ja paigutamas. Akna taga olid punased tellised ja sealt voolas alla mägioja, kuhu ma "paha mehe" alasti seisma tahtsin panna, et teda seal pildistada. Ja siis oli veel mingisugune valge nahaga eriti kõhna ja noor jaapanlane, kellel oli suur ja millegipärast koguaeg hapukoorenägu ees. Ausalt öeldes ei hakanud ma eriti sügavaid järeldusi oma vaimse tervise kohta tegema. Süüdistasin ohtraid ja kangeid valuvaigisteid.