Muuki agoonia on kestnud nüüd juba üle nädala. Eile, see on neljapäeva õhtul, hakkas Muukil pisut parem. Ta sai välja värske õhu kätte. Sai isegi Angeli kohvikus seenesuppi lürpida :))). Vahter tossas kõrval ja Tuuslam rääkis enamiku aja selles, kuidas Maksuamet talle sada krooni raha kahetuhande kuuendal aastal tagasi andis. Häbematu, eks ole.
Öösel vastu kolmapäeva. Muuk on üleval ja teeb Pollockit. Kell on 03:15. Pollock on põnev ja hoiab mõtted mujal. Hüpnotiseeeeeriv. Ring, ring, ring, ring ringi otsas... Aitab. Magada tarvis. Muuk läheneb voodile. Voodis on ennast suure vatiteki sisse, alla ja peale mässinud Tuuslam. Nahhhhhh.. nahh. NAHHHHHHHH.... nah. Mats-mats-mats-MATS. Neelatus. Ja jälle otsast peale. Muuk läheneb, vaikselt. Istub voodi äärele. Hakkab jalgu voodisse tõstma.
Järsku ajab Tuuslam ennast küünarnukkidele püsti, vaatab täiesti selgete silmadega otsa ja teatab: "Siia ei tohi tulla!" Muuk on hämmingus.
Tuuslam jätkab: "Siia EI TOHI tulla!"
Muuk lohutab: "Tuuslam, tshhh, tshhh... "
Tuuslam: "Sa ei SAA ARU. Siia ei tohi tulla!"
Muuk on väga suures segaduses.
Tuuslam tõstab teki ühe käega üles nagu telgi ja lausub kõva selge häälega: "Siin on KOLLANE! Siia ei tohi tulla!"
Nüüd keeras ta Muukile selja ja nahises seal rahulikult edasi. Ja Muuki häiritud psüühika ei huvitanud enam kedagi. Vaata ise, kuidas oma luuludega hakkama saad.
Hommikul ei mäletanud Tuuslam "kollase insidendist" loomulikult midagi.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
5 comments:
Mu Kose vanatädi tõusis ükskord öösel kell 03 üles. Kuulis alt korruselt häält. Nuttu. Trepil olles märkas, et köögi tuli põleb. Jõudiski kööki ja avastas sealt alukate väel Rohtla, kes istus keset kööki ja nuttis. Rohtla ise ei teadnud midagi. Aga üsna muljetavaldav. Magaja oli tulnud voodist, roninud trepist alla, süüdanud köögi tule, võtnud laua alt tabureti ja tõstnud selle toa keskele ning nüüd istus seal ja pillis. Psaiko.
mul on sellise intsidendiga pistmist olnud. Üks käskis mul öösel endale mahla tuua. Sai mahla joodud ja keeras end uuesti magama. Ärkas umbes minuti pärast ja imestas mis imelik maitse tal suus on. Vot sulle psihhi!
*et mitte oma jaburustest rääkida, naerab pidurdamatult teiste omi...
varahommikul on KEELATUD teistele naerukrampe tekitada!! :))))
kunagi, kui ma juba vanematekodust läinud olin, kuid vend veel seal elas, olin neil külas. ja magama pandi mind venna toas oleva diivani peale. vend juba magas, mina lesisin diivanil ja lugesin öölambi valgel. järsku tõstis vend pea, vahtis oma voodi alla ja küsis "kuhu nad läksid?". mina häämmeldunult vastu "kes?". tema vahib segaduses voodi alla ja küsib meeleheitlikult "kuhu nad läksid?". mina endiselt hämmingus: "kes?". tema mulle otsa vaadates üsna pahaselt "need pisikesed punased päkanäkid, noh". mina juba uudishimulikult: "kui suured nad olid?". tema pahuralt, nagu lapsele: "nii suured, et mahtusid kõrvuti käima". keeras mürtsi selja minu poole ja magas norinal edasi. hommikul ei mäletanud ka midagi :)
Post a Comment