Ei või iial teada...

Tegemist eile öösel Elialt saadud nipi katsetusega. Muuk: "Nii põnev on mitte ette teada, missugune täpselt jäädvustus olema saab. Nagu näiteks juuresoleval pildil. On pime, on ööd, keerakem objektiivi ning jäädvustagem ennustamatult ja ette teadmatult valguse liikumine. Hüppepiltidega on sama lugu. Inimene hüppab, võtad hea nurga ning riskid... Ei või iial teada, mis on tulemus. Ja nii põnev on lcd erkaanil mõne momendi pärast midagi hämmastavat näha. "
Huvitav, kuidas päris elus on? Kas teada ette tulevikku või olla selle esinemise kujus kasvõi pisutki kindel? Või mitte ette teada, mis saab, kuidas saab, kuhu saab... riskida teadmatusega?

Abstraktne vabariik

Teemaga haakuv väike provokatsioon: Vahter on mures Eesti rahvastikupoliitika ja riigieelarve jagamise pärast. Mida teie sellest arvate?

Odava raha eest saab kõike!

Kell on 1352 tänasel eriti ebameeldiva ilmaga laupäeval. Eile öösel vaatas Muuk mingisugust filmi kella hommikuni ning tõusis oma pahameeleks lörtisesse hilishommikusse. Nüüd näris ta kolm päeva kuivanud ciabatta leiba philadelfia light määrdejuustuga ja lõi oma vasaku jala liigese kondi 60m/s kiirusega vastu tammepuidust toolijalga. Ai!
Koristama peaks. Voodis on toimumas keeristorm, köögis on klaas joomata valge veiniga ja kakskümmend kahvlit pesemata kujul. Pesu peaks ka pesema. Mhmh. Vahva. Muuk kindlasti tegeleb kõikide nende asjadega. Praegu, näiteks, läheb ta ja paneb musklitega mehe veeäravooluauku puhastama. Muuk ei olegi tegelikult kunagi üksi ;). Kapist on alati võtta paar musklitega meest ning köögi kapi peal seisab kaunistuseks õhetavate põskedega Helen ja pakub neljaviljaputru - nii palju toredaid inimesi ;)).
Nii. Musklid on pandud torusid puhastama. Hea töö. See torude asi on üks pikkade juuste needus, tegelikult. Vähemalt kaks kilo nendest juustest voolab koos erinevate vahuainetega torudesse ja jääb siis sinna kinni. Ilmselt on kiilakatel tunduvalt vähem sarnaseid probleeme. Veetsepott on ka liimist lahti. Istudes kõigub sinna-siia. Muuk alati hoiatab teadmatuid inimesi, et "ministeeriumis" on tasakaalu hoidmisega probleeme. Aga eks igast olukorrast tuleb midagi kasulikku lõigata, näiteks saab Gustavsbergi sündroomi kasutada ka kainustestina. Kes potiga kummuli lendab, sellele musta kohvi kooreta. Muukiga on ükskord nii juhtunud. Tuli ta ühelt alkoholitootja sünnipäevapeolt. Ja enam me sellest ei räägi.
Eraldi tasuks esile tõsta viimaste päevade hingehariduslikke ning kogemushariduslikke elamusi. Eile öösel tegid Muuk ja Elia pimedas öös mõningaid sessioone. Sattusid surnuaeda ja rongi ette ja lõpuks peale keskööd Pirita muulil asuvale tundmatule laevale m/s monica. Nad pagesid lõikava tuule käest. Muul oli peaagu, et üdini pime, külm, kõle ja armutu. Taamal paistsid ükskite kaatrite kollakad valgused ja Pirita jahtsadama rohekas kogu. Üsna parkmisplatsile lähedale oli dokkinud Monica-nimeline sõidualus, täies valgustuses, uksed lahti, jalgtee laevale viimas ning juhatamas sildini, millel kirjas BAAR. No, kui baar, siis baar, järelikult kuuma kohvi ikka saab. Niisiis, otsustasidki Muuk ja Elia, et lähevad ja vaatavad, millega tegu. Uksed olidki lahti, see pidutses mingisugune aastal 1957 sündinud soome-rootsi-segakeelne seltskond. Nii pea, kui neiud pardale said, hüppasid meesterahvad nagu piksest tabatult püsti ning küsisid, et kuidas nemad meile kasulikud saaksid olla.
Eila: "Me vaatasime, et väljas oli silt BAAR ja laeval tuled peal, uksed lahti, niisiis otsustasime tulla ja küsida, et kas kohvi saab... "
Soome keelt kõnelev purjus meremees Nils: "Joo. Joo. Küllä siin on kahvia."
Eila: "Ei, tundub, et teil on siis mingisugune erapidu, nii et me siis ei tülita ja lähme ikkagi ära."
Nils: "Ei. Ei. Minä teen teile kahvia. Okooo. "
Nilsil oli kaasas ka keegi rohkem eesti keelt kõnelev Margus, kellele põsemusi anti ning sellest pilt tehti. Margus andis Eliale oma e-maili aadressi, millest selguski tema sünniaasta (1957). Mõne hetkega ilmusid lauale kaks ääreni täis kuppit. Mehed ise täies õides selle üle, et nende laevale naiskülalisi tuli. Nils andis peale kohvitoomist Margusele range ülesande, et nüüd tuleb naisterahvaste tüütamine lõpetada ja lasta neil rahus kohvi juua. Nii tehtigi.
Muuk: "Eila, ma ei ole elu sees nii kehva kohvi joonud."
Elia silmad vastikustundest poolkinni: "Mhmh."
Muuk vaatab härdunult oma ääreni täis kohvitassi ja mõtleb, et kuhu küll ta selle valada saaks, sest kui ta seda üldse ei joo, siis äkki Nils solvub ja Nils on ju ometi nii lahke ja kena nende vastu olnud. Laual lamas poolelus alpikann.... Hmmm. Ei! Sinna ei saa valada. Veetse oli kaugel - Nils oleks näinud, et Muuk sinna hiilib. Kraanikauss oli baarileti taga... Ei! Ka see ei saa märkamatuks jääda. Ei jäänudki muud üle, kui joomata kohvitass julmalt lauale jätta ja lahkuda. Neiud viipasid meestele headaega, mille peale Nils uuesti püsti kargas ja kallistama tuli. Lahke meesterahvas hüüdis veel järgi, et helistatagu laeva numbrile ja tellitagi kasvõi põhjapõdrapraadi - kõike saab! Odava raha eest! Tulge igal ajal tagasi!
Vot niisugune külalislahkus. Ja muidugi ei tasu jätta mainimata, et täiesti sürreaalne on olla pilkase pimeduses, kõrvetavalt külmas sadamas, jäise novembrikuu tuule käes ja pääseda kontvõõrana sooja laeva, mis isegi dokis olles kõigutas tuntavalt. Oleks "noormehed" olnud veidi kainemad, siis oleks Naissaarele läinud!

Mõned fotosüüdistused eilsest õhtust:

Kulinaarsed kogemused

Muuk olekski peaaefgu unustanud, et ta lubas endale eile, et kiidab avalikult Cafe Pärnu toitu. Niisiis: au ja kiitus Cafe Pärnu kokkadele!
Meelde tuli see Muukile sellel põhjusel, et KÕHT IKKA PÄRIS RÕVEDALT VALUTAB. Nagu enne sai mainitud, käis Muuk ärilõunal Carrambas. Investigeeris herr Aulahingu tegude tagamaid ja ilmselt sai seal mingisuguse ebakvaliteetse kulinaarse kogemuse osaliseks. Igatahes, praegu on tunne nagu eelmise aasta sügisõunal, mis on kukkunud ja mattunud sügavasse lumme ning sealt aprilli kuu lõpus välja tulnud ning nüüd küpseb tulikevadise päikse käes. Üritame head nägu teha ja kannatada. Varsti saab koju ja siis tohterdagem! Õhtul ju vaja Fjodori jaoks vormis olla.

Kas korstnapühkijad toovad õnne?

Kell 15:00 Tõllus.
Muuk jõuab ärilõunalt tagasi. Saab mantli seljast. Vaatab peelgisse ja leiab, et pool ärilõunat on veel hammasti vahel. Great! Ei jõua hambaid pesema... sest ukse pihta rammitakse: "Põmmmm! Põmmm! Põm!"
Muuk teeb ukse lahti.
"Tervist!"
"Tervist! Meie oleme korstnapühkijad."
Muuk: "Tulge edasi! Tulge edasi! Kuidas ma teid aidata saan?"
Korstnapühkijad: "Ei, pigem on ikka nii, et kuidas meie teid aidata saame.. vaikne naer..?"
Tuppa astusid kaks meesterahvast, üks oli suur ja paks ja üleni ÜLENI! tahmane. Isegi silmaripsmed olid tahmased, nägu naerul, seljas must nööpidega KUUB! ja mingisugune piits, millel oli wc-poti hari küljes (musta värvi, otseloomulikult). Teine oli pisike ja kõnha, vähem tahmane, aga wc-poti hari oli ka kaasas. Mõlemad naeratasid.
Suur ja paks: "Nii, nüüd on mul vaja saada suurde tuppa ja magamistuppa ja kööki. Siis on veel vaja ajalehti ja ämbrit."
Muuk lükkab vaibad eest. Otsib ajalehed ja annab meestele kassipissikasti.
Suur ja paks: "Vot! See on küll üks väärt kast!"
Vaatame suurest toast - tahma ei ole.
Vaatame köögist - tahma ei ole ja siibrid ei tööta (st siibrid tõmbavad niikuinii ükskõik missuguses olekus).
Vaatame magamistoast - viiul on, tahma pole.
Viiuli peale tekkis kohe keevaline diskussioon, mille tagajärjel korstnapühkijad said teadmisele, et Muuk ei ole enam viiulimängija, vaid on estraadilaulja.
Muuk ukse lävelt: "Ma ei olegi enne päris ehtsaid korstnapühkijaid näinud. Suured tänud teile! Ja ilusat päeva!"

Pühendus tänavakunstipüüdjale

Esimene laul Starsailori tänases blokis on pühendatud tänavakunstipüüdjale, kellel nimeks Tuuslam ;).

Sõidame!

Puud on juba täiesti raagus ja Pearl`i pilk on ka sellest kurvemaks läinud. Ootame valget talve. Ootame külma ja lund ja ahjusoojasid kaneelirulle. Ootame, et saaks tuld teha ja puid alla visata. Ootame lumehangedes sumpamist ja lumelauaga mööda kolmekilomeetripikkuseid radasid alla kihutamist. Mmmmmm!!!! Seda viimast ootab väga palju! Olgugi, et eelmine kord õnnestus Muukil oma põlveke ära rebestada. Aga ikkagi! TAHAN! Ja KOHE! Nii mõnus tunne on olla kuskil maailma tipus, kõrgel üleval, on tuul, on valge väli, on külm ja on mina. Allpool on mägi peaaegu vertikaalne, aga see ei loe. Lauaga saab ju kenasti balanseerida. Muuk võib üsna järkse tippe võtta (mitte, et see temast hea lauasõitja teeks - seda ta kusjuures ei ole, tal on oma stiil - kuuseke ;), see tähendab, et ta keerata ei oska, keegi pole õpetanud ja ise ei julge... väga.. siinkohal võiks teha uue aasta lubaduse, et Muuk proovib keerata ja õpib lauaga korralikult sõitma... ). Kõige kohutavamad on siiski need neetud tagumikuvahe masinad, mis üles mäe tippu viivad. Nendega lihtsalt ei ole võimalik sõita. On Muuk nende najal jalg ees kaks kilomeetrit mäest üles sõitnud, kakssada grammi lund pükste vahel, on Muuk nendelt kukkunud ja sellesama põlvelooga hakkama saanud. Ehk siis järeldus: kõige hullemad ongi masinad! Sõit ise pole hull. Sõit on mõnus.

Küsimused

Mis mõtled, inimene? Kus oled? Mida teed? Mida tunned? Kas tööd on palju? Kas oled ära joonud mitu tassi kakaod? Kas oled lõunale jõudnud? Kas oled kukalt süganud ja mõelnud, et mis edasi? Kas Sul on nälg? Kas Sul on isu trenni minna ja vehkida? Mis Sul täna seljas on? Kas istud praegu oma laua taga, varbad sissepoole? Kas üritad olla ja mitte olla? Kellega täna rääkinud oled? Kas oled naernud? Kas oled nutnud? Kas tundsid kui soe tänane õhk on? Kas kuulasid autos sõnatihedat muusikat ja mõtlesid sellele? Kas...

Lastele palju rõõmu

Pearl vaatab Muukile täna veel udusema pilguga otsa. Huvitav, mis ta siin öösel omaette tegi.... Torkas ennast nool-mõõgaga põske, nii et põsk veritses? Leidis sellest mingisugust ebardlikku mõnu? Raseeris ennast ja üritas arme varjata? Sidus pärlid kaks korda suurema ringiga ümber kaela? Kes teab, kes teab...
Täna öösel oli Muuk nõukogudeaegsete lasteaedade juures. Laskis oma kehal langeda lahtitehtud poroloon-voodile. Sirutas ennast nii pikaks kui sai ja üritas unustada. Voodi oli kõvem kui Tõllus. Tekke oli ka vähem. Aga see kõik oli siiski hea. Muuk ei mäleta, mida ta unes nägi. Ilmselt toimus kompenseerimine kõikide viimaste magamata ööde eest. Ta lihtsalt langes asemele, justkui teadvuseta. Pincel ja Kalpsaja irvitasid kõrvaltoas naljasaadet vaadata. Muuk ei olnud päris sellel lainel. Enne naljasaadet lõigati lastele välja pehmest materjalist külmkapimagneteid - kaskkümment jänese pead, kakskümmend jänese keha ja veel samakümmend jänese saba. Väga produktiivne brigaad. Olgu lastel täna palju rõõmu :).

Sukeldume?

Androgüünne keha kulgeb vaikselt oma rada. Tal ei ole enam mõtteid, tundeid ja mina. Tema mina on kuskil, kellegi teise käes. See teine ei lase tema mina minna.
Androgüünne keha on iseennast niisuguseks teinud nagu ta parasjagu on. Tema ise on enda suurim vaenlane, hunt ja mõrtsukas.
Androgüünne keha nägi unes lilla-kollakat vir-varri ja tundis, kuidas süda pahaks läks. Ta ärkas iga viieteist minuti pärast, veendumaks iseenda ja keskkonna füüsilisuses ning valitseva moraali ängis. Kõik oli säbruline. Kõik. Säbrulisuses puudub loogika. Ainus, mis on loogiline, on veri, mis südamesse tilgub. Kunagi saab karikas täis.... ja siis on uuesti süda paha.
Androgüünne keha lamas selili, käed teki peal. Uni oli, aga magada ei saanud. Elu oli muutumas aeglaseks ja piinarikkaks, halliks ja tuhmiks, õhuvaeseks ja ängistavaks, läikivaks, lillaks, vedelaks...