Kas korstnapühkijad toovad õnne?

Kell 15:00 Tõllus.
Muuk jõuab ärilõunalt tagasi. Saab mantli seljast. Vaatab peelgisse ja leiab, et pool ärilõunat on veel hammasti vahel. Great! Ei jõua hambaid pesema... sest ukse pihta rammitakse: "Põmmmm! Põmmm! Põm!"
Muuk teeb ukse lahti.
"Tervist!"
"Tervist! Meie oleme korstnapühkijad."
Muuk: "Tulge edasi! Tulge edasi! Kuidas ma teid aidata saan?"
Korstnapühkijad: "Ei, pigem on ikka nii, et kuidas meie teid aidata saame.. vaikne naer..?"
Tuppa astusid kaks meesterahvast, üks oli suur ja paks ja üleni ÜLENI! tahmane. Isegi silmaripsmed olid tahmased, nägu naerul, seljas must nööpidega KUUB! ja mingisugune piits, millel oli wc-poti hari küljes (musta värvi, otseloomulikult). Teine oli pisike ja kõnha, vähem tahmane, aga wc-poti hari oli ka kaasas. Mõlemad naeratasid.
Suur ja paks: "Nii, nüüd on mul vaja saada suurde tuppa ja magamistuppa ja kööki. Siis on veel vaja ajalehti ja ämbrit."
Muuk lükkab vaibad eest. Otsib ajalehed ja annab meestele kassipissikasti.
Suur ja paks: "Vot! See on küll üks väärt kast!"
Vaatame suurest toast - tahma ei ole.
Vaatame köögist - tahma ei ole ja siibrid ei tööta (st siibrid tõmbavad niikuinii ükskõik missuguses olekus).
Vaatame magamistoast - viiul on, tahma pole.
Viiuli peale tekkis kohe keevaline diskussioon, mille tagajärjel korstnapühkijad said teadmisele, et Muuk ei ole enam viiulimängija, vaid on estraadilaulja.
Muuk ukse lävelt: "Ma ei olegi enne päris ehtsaid korstnapühkijaid näinud. Suured tänud teile! Ja ilusat päeva!"