Pärnu paavianid

See oli seitsmes juulikuu päev, reede, mil sinine auto Pärnu poole kihutas. Muuk oli pidanud läbirääkisimisi, et töölt varem ära saada ning rääkimised õnnestusid. Kell 4 kohaliku aja järgi sai ennast sättida reisile, Tuuslam ja pagas kaasas. Metsikult palav oli, nii et asfalt justkui auras sinise rataste all. Jõudsime Järve Statoili ca viieteistminuti sõidu pärast. Ja siinkohal soovitus: ärge kunagi sõitke läbi Järve statoilist suvisel reedel! See on hullumaja, mis seal siis toimub! Ühe vooliku otsa pretendeerivad neli vihast meest ja siis peab väike Muuk kuidagi ka endale tilga bensiini kätte saama. Ei ole normaalne. Keerutasin sinisega sinna ja siia. Nillisin vähemalt kolme automaadi taga, kuni lõpuks voolikuni jõudsin. Sain vedeliku ka kätte ja võileivad saime ja joogid. Leivad sõime Pärnu maantee põõsastes ära. Muuk istus kännu otsas ja sai endale sipelgad püksi. Tuuslam passis kiviklibu peal. See talle tuttavam teema. Istusime siis seal ja sõime leiba. Mina munapeekonisalatisalsakastmeimeheadteraviljaleiba ja tema kanakastmekurgitomatisalatisaiakolmnurka. Vaatasime teineteisele otsa ja sõime. Vabadus lõi pähe. Üks õhtu ja kaks päeva vabadust. Nii vähe ongi õnneks vaja. Võtta päev või kaks ja minna ära, kaugele ära Tallinna probleemidest (loe: Limukas ja kompanii). Pärnusse jõudsime kella kaheksa paiku. Hotella leidsime peaagu kohe üles. Oli see Supeluse tänava promenaadil. Otseteel randa! Suurepärane! Villa Mare oli koha ametlik nimetus. Tutvusime kohaliku administraatoriga, kes meile kenasti hiigelsuurevoodigasekstuba tutvustas. Toas oli TV ja kapp ja öökapp ja veel üks kapp ja SUUR voodi, kaks korda kaks korda seitsekümmend, diskotuledega voodipäises (!). Meile oli assigneeritud ka pesuruum. Milline elamus! Milline elamus! Le fantastique! SUUR vann. Vihmaveedush! Äsja tehtud, äsja tehtud, reklaamiti! Ühesõnaga, Tuuslam ja Muuk olid rahul asjaoludega. Eriti arvestades veel seda, et Muukil õnnetus Villa Mare broneerida kaheks ööks 1100 krooni eest! Ja see on täiesti uksumatu hind arvestades Pärnut ja suve ja sealselt kaost turistide ja kohalike inimeste hordidega. Appartemendi teises korteris elas keegi Rootsi perekond. Meesterahvas oli seal niisugune tõmmunahaline ja viisakas. Teadis näidata, kuskandis veinipudeli avaja ja prügikast on.
Selle päeva õhtul käisime ujumas. Soojakraade oli kolmekümne ligi, nii et me ei jõudnud ära oodata, millal vette saab. Peale supelust tungisime sisse Stefanisse ning saime hiigelsuured portsionid salatit ja 8cl Beilist (eestindatud versioon). Liköör maitses nõnda hästi, et ettekandjale sai suures kohmetuses 91 krooni tippi jäetud. Muuk muidugi järgmine hommik mõtles, et peaks vähem jooma, või siis rohkem jooma, või siis mingitmoodi vähendama alkoholi mõju, sest 91 krooni tippi ei ole just kõige targem tegu, millega ta oma eluea jooksul hakkama on saanud. Aga. Tuli hommik ja tuli hommikusöök ja tuli naisteplääzh jääkülma veini ja lainetega. Justnimelt jääkülma veiniga, sest pudel roosat veini sai enne hommikusööki kuskile eriti peene külmakapi sügavkülma sügavustesse ära topitud. Ja poole tunni pärast oli see muidugi täiesti jääs. Aga ei sellest hullu! Pudel läks Tuuslami põhjatusse kotti. Kuursaalist sai haaratud kaheksa kõrt, millest hiljem ehitati tõeline kõrssüsteem veini joomiseks pikali ja alasti ja liiva sees kolmekülmekraadises kuumuses. Inimene on alasti ju kõige naturaalsem. Pealegi, rannas tundub niisugune konditsioon veel eriti loomulik. Inimene on nii nagu ta ON. Muuk ja Tuuslam ka olid nii nagu nad OLID - punaste kannikatega paavianid Pärnu naisterannas. Räägiti suguelunditest, meestest, seksist ja suvest, käisid laenutatud madratsiga Pärnu lahe laineid niitmas ja saadi peale viietunnist rannas olemist esimese astme põletushaavad. Umbkaudu poole põlemist pealt ühines Muuki ja Tuuslamiga Vahter, kes ennast ka täiesti hämmastaval moel porgandpaljaks kiskus ja sel moel rannapalli mängima hakkas. Kella kolmeks olid rannaliselt kõhud lõpuks tühjaks saanud ning otsustati, et Postipoiss on see koht, kuhu minema peab. Muuk istus terve aja nagu süte peal, ei saanud olla, ei saanud mõelda, süda oli päikesest paha ja silme ees virvendas. Vahepeal selgus, et Villa Mare hotell oli tünga teinud ning Muuki kaheööne broneering osutus hoopis üheöö broneeringuks ning selle eest tuli siis muidugi tasuda 1100 krooni lisaks veel selle aja, mis check in`ist üle oli. Tallinnasse jõuti varakult tagasi kella kümne paiku õhtul. Tuuslamile oli päike jätnud 37,7 palaviku ja Muuk oli lihtsalt oimetu. Pandi peale pantenooli ja aaloegeeli. Ja seda julgelt kümme korda õhtu jooksul.
Ehk siis õpetuseks: ärge kunagi laske endale esimest päeva tööl oleval blondiinist administraatoril suulist broneeringut teha ja ärge saage päikesepõletust! Muidu on Pärnu väga tore. Tõesti! :)

A race of rats to die

Ehk siis tegemist on Placeboga. Väiksed gooti poisid, nagu mainis Tuuslam. Singlite plaadi kümnes lugu pakub mõtteainest... a race of rats to die.

Run away from all your boredom
All it takes is one decidion
Lot of guts and little vision

Muukil tekkis flashback nende sõnade peale. Umbes viie aasta tagune mälestuspilt. Istus Muuk lapsevanema kodus suure valge laua taga arvuti ees. Oli siis juuni kuu. Juuni kuu kahekümnes päev, kui ennast täpsemalt väljendada ning Muukil oli silme ees tema senine elu ja tulevikuvisioon sellest, mis kunagi olla võiks. Elu põhjal, mis Muuk sinnamaani olnud oli, võis ta täpselt ette ennustada, millal ja mis juhtuma hakkab. Missugused on tema mured kümne aasta pärast, missugused on tema rõõmud, missugune on tapeet tema seinas, missugune töökoht... Hirmus, hirmus, hirmus hakkas sellest mõttest. Judinad jooksid mööda selga alla. Teine variant oli täiesti tume maa. Muuk ei teanud sellest mitte midagi. Ei teadnud, kuhu see viia võib, kellega, kuidas. Ja sel hetkel otsustas Muuk teise variandi kasuks. Ta valis tundmatu, sest see oli põnev ja sellest tekkis tunne, et elu sõidab sajaga. Alati võiks olla tunne, et elu sõidab sajaga. Võitleme apaatsuse vastu! Laiendame ennast! Laieneme keskkonnas, mõtlemises, visioonides, arusaamades. Ja adume seda, et enamik Eestimaast on palgaorjad. Ja tunneme, et sellest on metsikult kahju. Nagu kunagi Veiko Õunpuu on lisanud: Eesti mentaliteet on ennast nädala sees haigeks töötada selleks, et nädalavahes süsteemselt alkoholi pruukida, kiruda suuri pangalaene ja kehva elukvaliteeti ning siis uuesti sama ringi alustada. Masendav! Nii ei tohi!

Nice

Joon therafluu ääretult vastikut teed valgest Daisy-nimelisest tassist. Teevesi on kollane ja magus. Olen valge pulbri sisse pannud supilusikatäie suhkrut. Asetan huuled tassiservale, kuum vedelik hingab ennast minu huultele vastu, tassiserv pisut kleepub meest, mis sai vedeliku sisse kantud, vedelik jõuab huulteni, jõuab suhu, käib seal ringi, vastikusvärinad, neelatus ... ja seekordne lonks on makku aetud. Niimoodi vaevaliselt joon ma seda vaevateed täna päeval.
Arumaeimõista! Kas täna saab alguse järgmised kolm kuud kannatusi? Tuju ei ole. Kuum on olla. Paremale ei saa pead keerata, sest kael on haige. Plekke ei ole kurgust täna hommikul tuvastanud. Ilmselt peab endale mingisuguse desinfitseerimisvedeliku hankima. Siiski! Arumaeimõista, miks ja millest on tekivad niisugused jamad ja jamad ja jamad. Viimasel ajal on kurgujamad eriti tihedalt minust kinni haaranud. Ja täna öösel ma ei maganud. Või siis kui magasin, siis jäi see minul kehale arusaamatuks, sest tunne on nagu oleks mitte teki vaid kombaini all käinud.
Jõudu kõigile tervetele inimestele!

Edeni aed