Saturday, January 13, 2007

Tulemängud, tule.. tule...


























Tuli tekkis ja võttis positisioone. Tuli oli kodus, kivist müüri sees. Aknatest puhus väljast külma tuult sisse. Leek põletas telliste vahel. Teda tuul ei huvitanud. Leek oli kord mees ja kord naine. Kord vihane, kord malbe. Mitu korda ta kustus. Mitu korda tõusis ise tuhast üles.

Täna õhtul õnnestus saada eriti oivalise õhtusöögi osaliseks. Üle igipika aja. Üle mitude raskete katsumuste ja võitluste tülpinud ettekandjaväega. Käisime kohas, mis kannab nime Sisalik ja asub Pikal tänaval. Muukil olid jalas eriti suurte kudumaukudega sukad, mis põhimõtteliselt ei pakkunud mingisugust kaitset välise külma vastu ja auto sai pargitud Kop Kop`i ette, seega pikalt kõndida ei saanud, vaesed munasarjad... vaesed Muuki munasarjad. Niisiis, saigi munasarjade säästmiseks kokku istutud niisuguses kohas nagu Sisalik. Atmosfäär oli mõnus mediterrane`, lubjalivi, palistusega toolid, vein ja veinikorgid... Menüü oli muidugi eriti isuäratav: täidetud oliivid, bruchettasid mitut liiki, täidetud pardirind foie gras`ja mustikakastmega, vahemeremaade ürtidega küpsetatud kanafilee, praetud koha, kalmaar, omaar, krevettide, peekoni ja anshovise majoneesi kastmega hõrk roheline salat, lisaks grillitud suvikõrvitsad, mitut sorti pastasid jne jne jne. Täidetud oliivid olid suurepärased, krevetisalat samuti, eriti hõrk oli kanafilee - see oli nii uskumatult mahlaseks jäetud, et ta suisa sulas suus; kanapasta maistes vürtsikas ja maitsekas ja õigesti tehtud. Muuk nautis kõigi seitsme meelega seda suurepärast pidusööki. Pani silmad kinni ja püüdis neid maitseid oma mällu söövitada. Täiesti uskumalt tore kogemus...
Ja peaaegu oleks meelest läinud - teenindus oli peaaegu piinlikult hea, see tähendab, et kena neiu käis lubatud täpsusega laua juures, toidud toodi ette kiiresti ja õigesti, hoiatati võimaliku köögi sulgemise eest ja soovitati, mis kõige paremat majal pakkuda on.
Tore, et midagi niisugust täna juhtus :).
Nüüd leegitseb Muuki ahjus tuli, Tuuslam magab ja hing on rahulik.

Friday, January 12, 2007

Kahesentimeetrised hambad

Väljas on valge. Peaaegu, et esimest korda selle "talve jooksul". Neli kuud pimedust ja sellega kaasnevat depressiooni. Hommikused ärkamised pilkases pimeduses ja tibutava vihmaga akna taga. Tõuseme öösel, magama lähme öösel, töötame öösel. Päikest oleks vaja. Üks hea kolleeg teadis mainida, et eestlaste probleem seisneb selles, et eestimaal on liiga vähe päikest ja seksi. Huvitav, kas see tõepoolest siis nii on. Esimese kohta julgen väita, et tal on õigus; teise kohta... ilmselt on see suhteline.
Muuk on kaks korda järjest unes näinud iseenda verd ja marutõbiseid loomi. Esimene ööteos antud teemal käsitles seda, kuidas pisike helepruun kilavate silmadega haige ahv Muuki käe otsa kinni kargas ja hammustas ja hammustas kuni veri purskas ja valus oli. Muuk lehvitas kätt edasi-tagasi, et ahvist lahti saada ja ahv lendas suure kaarega ruumi teise otsa. Raputas ennast seal pisut ja hakkas uuesti Muuki poole jooksma ja hops! jälle hammastega kätte kinni. Hommikul ärgates oli tunne nagu keegi oleks Muuki läbi tuuseldanud.
Täna öösel me magasime taas ja nägime seekord unes kahesentimeetriste hammastega kassi, kes oma kihvad Muuki veenidesse ajas. Valus oli. Muuk sai oma käe kätte ja nägi seal tumepunaseid auke, kust paks, körditaoline veri välja voolas. Igati mõnus. Mõnus. Mõnus. Muuk elas kuskil suurte linoleumist põrandate peal ihuüksi ja tema lapsevanemat käisid teda seal külastamas. Neid ei häirinud, et kass Muuki pures. Nad läksid lihtsalt ära selle "nähtuse" peale.
Ja muidugi niisuguste lugude peale tasub minna Sõprusesse vaatama filmi "Uneteadus", sest sealsed unenäod on märksa ilusamad, romantilisemad, kandvamad :).