Täna sai ühe tööalase müügikampaania ringkäigu ajal läbi mindud meestepoest. Oli teine täiesti pesuehe meeste pood. Sees meeste riided ja mehed ise. Muuk marssis uksest sisse. Vaatas: "Hmmm.... kenad püksid, ruudulised, niisugused." Võttis püksid nagist ja sammud proovikabiini. Pani püksid selga ja suunas pilgu seinale.
Sein, kollane. Peelgit pole.
Pööras 45 kraadi.
Sein, pruun. Peeglit pole.
Pööras 45 kraadi.
Uks.
Pööras 45 kraadi.
Sein, kollane, 10 x 10 cm peegel näo kohal (!!!!!).
Errr... ütleme, et Muuk ei ole enne meeste poes endale esemeid selga proovinud ja ei ole meeste riietuskabiinidega väga hästi kursis. AGA! Mida te ometi näete sellest 10 x 10 cm suurusest peeglist!?!?!
Olukorra analüüs.
1. Muuk ei hakka, püksid jalas, kabiinist välja jooksma ja otsima, kas on peeglit. Väljas on MEHED. Nad juba enne vaatasid Muuki imelikult. Müüjad ei öelnud tere ka, niisiis ei saa ka küsida, et kus teil siin normaalse suurusega peegel on.
2. See ei olegi tegelikult riietuskabiin, kus Muuk viibis....... müstika, paneb kukalt kratsima.
3. Pealt vaadates tunduvad need püksid Muukile kole suured ja jalas imelikud. Pole ime, tegemist ikkagi meeste pükstega, olgugi et nad pealtvaadates nägid väga palju välja kui naiste püksid ja nad olid ju ruudulised.
Muuk võttis püksid jalast. Tuli kabiisit välja veel ülbema näoga kui ta sinna sisse oli läinud, pani püskid nagisse tagasi ja läks minema.
Tobe pood. Peeglit pole.
Wednesday, October 01, 2008
Äripäev
Kas see on normaalne, et Äripäev kisab kirjutada, et eestlased peaksid KOHE hakkama oma loodud elustandardit allapoole suruma?
KOHE tuleb hakata kulutusi piirama ja seda RADIKAALSELT ja ABSOLUUTSELT.
Tsiteerin/ÄP, 1.10.2008:
1. "SMS laenu võtmis üksikute tekkinud paanikate leevendamiseks väldi nagu tuld"
2. "Kui sa sõidad üksi, siis kas peab tööl käima tingimata autoga, istudes ummikutes veel pealekauba? On ühistransport ja see on odavam."
3. "Võibolla vahetada kallilt liisitud auto odavama vastu?"
4. "Lükata edasi suuremad ostud."
5. "Vaadata üle joogikaart ja söögikaart."
Võibolla tasuks siia juurde lisada, et varjugem kõik kaevikutesse ja oodakem paremate aegade saabumist?!
Äripäev kisas, siis kui tegemist oli 10%lise majanduskasvuga - "Appi! Appi! Korterite hinnad on laes! Eestlane, põgene! Varsti tuleb kriis." Nüüd kisab Äripäev sellest, et kriis on saabunud ja eestlane peaks jälle põgenema, seekord aga väiksemate toidu- ja joogivarudega.
What has happened to well-defined analyses? Concentrating on facts, present and the future instead of adding fire to the unburning fuel of economy?
KOHE tuleb hakata kulutusi piirama ja seda RADIKAALSELT ja ABSOLUUTSELT.
Tsiteerin/ÄP, 1.10.2008:
1. "SMS laenu võtmis üksikute tekkinud paanikate leevendamiseks väldi nagu tuld"
2. "Kui sa sõidad üksi, siis kas peab tööl käima tingimata autoga, istudes ummikutes veel pealekauba? On ühistransport ja see on odavam."
3. "Võibolla vahetada kallilt liisitud auto odavama vastu?"
4. "Lükata edasi suuremad ostud."
5. "Vaadata üle joogikaart ja söögikaart."
Võibolla tasuks siia juurde lisada, et varjugem kõik kaevikutesse ja oodakem paremate aegade saabumist?!
Äripäev kisas, siis kui tegemist oli 10%lise majanduskasvuga - "Appi! Appi! Korterite hinnad on laes! Eestlane, põgene! Varsti tuleb kriis." Nüüd kisab Äripäev sellest, et kriis on saabunud ja eestlane peaks jälle põgenema, seekord aga väiksemate toidu- ja joogivarudega.
What has happened to well-defined analyses? Concentrating on facts, present and the future instead of adding fire to the unburning fuel of economy?
Ohh õnnetust! ehk järjekordne kriitiline sõnavõtt
Öeldakse, et terves kehas on terve vaim. Siiski, alati ei pea see paika. Muuk terves kehas paiknev üldjuhul terve vaim sai jalustrabava löögi selle nädala esmaspäevase päeva õhtul kell 20:00. Ta oli otsustanud külastada endist Coral Club-i Rocca Al Mare kaubanduskeskuse juures. Nüüdseks on sportimisasutus saanud nimeks MyFitness ja kuulub üle-eestilisse spordiklubide võrgustikku, mida reklaamivad joonstiilis plätserdatud sportivad kontoriinimesed. Sihtgrupi valik on siinkohal Brilliantil hästi õnnestunud, ent idee on vana, teostus kehv ja ei maksa kahtlustada agentuuri liigses mõtlemises üllitise sünnil.
Klubi ustest sisse astudes ei olnudki olukord kõige hullem - tundus, et midagi olla värskendatud, administraatori lett oli kolm korda suurem ja tuledes. Neiu oli kolm korda blondim, teretas. Oli viisakas. Võttis ära ID-kaardi. Enne niisugust lugu ei olnud.
Kadalipp algas naiste riietusruumi sisenemisega. Lavatsid oli tehtud väikseks. Kellegi tit: lamas keset lavatsit ja karjus ning ei tahtnud ära minna. Muuk hakkas oma riideid kappi laadima. Sai ära laetud. Sai ennast üles sätitud. Hakkas kappi kinni keerama ja vat! kus paha lugu - kappi ei saanudki kinni panna. Kaart oli kenasti lukku sisestatud, aga võti ei keeranud. Muuk pusis 5 minutit. Ohkis. Ei saanud hakkama. Võttis ette järgmise kapi. Sisestas kaardi, võti keeras. Nii tore! Algas riiete ümberlaadimine. Järgmised 5 minutit. Kapiuks kinni. Võti kätte. Keerame. Keeeerame. Keeeeeeeeeeeeeeerame. ******! Võti keeras küll, aga ainult poole peale. Nonoh! Vahepeal lähenes Muukile keegi blond ja kurtis, et ta ei saa kappi kinni ja kas Muuk saaks avitada. Muuk tegi kurba nägu. Lohutas, et tal sama probleem ja et äkki võtame kotid kaasa!? Aga. Siiski. Muuk ei andnud alla. Võttis ette järgmise kapi. Ei keera. Järgmise kapi - Ohhh!!!! Õnn tuli maa peale. Võti keeras ja lõpuni välja. Niisiis. Mure lahendatud. Nüüd marss jõusaali. Jõusaalis oli adminilett pooleks saetud. Vaba ruum oli täidetud masinatega, mis ei töötanud. Saal oli erinevast soost, rassist, hügieenilaadilt ja füüsiliselt ehituselt rahvast täis. Kõik siblisid. Muuk siblis ka. Tund aega hiljem läks ta pesema väidetavalt remonditud dušširuumidesse. Ilmselt oli läbi viidud remont tõesti väga pinnapealne olnud, sest nii nagu neid dušširuume oli - 20 inimese jaoks 5 - nii palju oli neid ka sellel esmaspäeval. Lirtsuval põrandal vedelesid kellegi Maša kiharad. Kähku pestud ja koju ära.
Kurb on tõdeda, et on järjekordselt tehtud sportimiskoht, kuhu ei taha tagasi minna :(.
Äärmise õnnetundega meenutame aegu, mil Coral oli Coral, oma aura ja teatava sarmiga koht, kuhu alati tekkis soov minna, sest ruumid olid puhtad, inimesed mõnusad, masinad töötasid ja jõusaalis oli ruumi pingutada ka vaimu lisaks füüsilisele.
Klubi ustest sisse astudes ei olnudki olukord kõige hullem - tundus, et midagi olla värskendatud, administraatori lett oli kolm korda suurem ja tuledes. Neiu oli kolm korda blondim, teretas. Oli viisakas. Võttis ära ID-kaardi. Enne niisugust lugu ei olnud.
Kadalipp algas naiste riietusruumi sisenemisega. Lavatsid oli tehtud väikseks. Kellegi tit: lamas keset lavatsit ja karjus ning ei tahtnud ära minna. Muuk hakkas oma riideid kappi laadima. Sai ära laetud. Sai ennast üles sätitud. Hakkas kappi kinni keerama ja vat! kus paha lugu - kappi ei saanudki kinni panna. Kaart oli kenasti lukku sisestatud, aga võti ei keeranud. Muuk pusis 5 minutit. Ohkis. Ei saanud hakkama. Võttis ette järgmise kapi. Sisestas kaardi, võti keeras. Nii tore! Algas riiete ümberlaadimine. Järgmised 5 minutit. Kapiuks kinni. Võti kätte. Keerame. Keeeerame. Keeeeeeeeeeeeeeerame. ******! Võti keeras küll, aga ainult poole peale. Nonoh! Vahepeal lähenes Muukile keegi blond ja kurtis, et ta ei saa kappi kinni ja kas Muuk saaks avitada. Muuk tegi kurba nägu. Lohutas, et tal sama probleem ja et äkki võtame kotid kaasa!? Aga. Siiski. Muuk ei andnud alla. Võttis ette järgmise kapi. Ei keera. Järgmise kapi - Ohhh!!!! Õnn tuli maa peale. Võti keeras ja lõpuni välja. Niisiis. Mure lahendatud. Nüüd marss jõusaali. Jõusaalis oli adminilett pooleks saetud. Vaba ruum oli täidetud masinatega, mis ei töötanud. Saal oli erinevast soost, rassist, hügieenilaadilt ja füüsiliselt ehituselt rahvast täis. Kõik siblisid. Muuk siblis ka. Tund aega hiljem läks ta pesema väidetavalt remonditud dušširuumidesse. Ilmselt oli läbi viidud remont tõesti väga pinnapealne olnud, sest nii nagu neid dušširuume oli - 20 inimese jaoks 5 - nii palju oli neid ka sellel esmaspäeval. Lirtsuval põrandal vedelesid kellegi Maša kiharad. Kähku pestud ja koju ära.
Kurb on tõdeda, et on järjekordselt tehtud sportimiskoht, kuhu ei taha tagasi minna :(.
Äärmise õnnetundega meenutame aegu, mil Coral oli Coral, oma aura ja teatava sarmiga koht, kuhu alati tekkis soov minna, sest ruumid olid puhtad, inimesed mõnusad, masinad töötasid ja jõusaalis oli ruumi pingutada ka vaimu lisaks füüsilisele.
Sunday, September 28, 2008
Paldiskiburks
Jazzi kiirkäsipesula OLI üks Muuki absoluutseid lemmikuid. Selleks emotsiooniks oli mitu põhjust:
1. siinsed pesijad on tõesti hoolsad, selles ca 25 korrast, mil Muuk on oma erinevaid masinaid siia toonud on vaid 1 kord teenindus vilets olnud (Muuk tellis tolmuimega ja ilmselt ta see päev lihtsalt ei imenud), ülejäänud korrad on pigem vastupidi läinud (Muuk tellib ühe teenuse ja saab kolm - mõnna!)
2. siin saab autopesu ajal tööd teha - nüüd on asi läinud küll passwordi alla, aga mis see siis vaev kätte küsida on
3. siin tegutses enne keegi vahva kohvik, kes viitsis ise teha imehead kartulisalatit ja lehttaignaviirenipirukaid. Mmmm. Muuk võttis siin ALATI kartulisalatit ja peaagu alati kohvi, sest ka viimane oli Paldiski mnt Jazzis mõnusalt kange ja hea.
NÜÜD on lugu nii:
Jazziz on tegutsema hakanud HESBURGER! For crying out loud! HESBURGER!!!! Ei mingit kartulisalatit! Ei mingit kanget cappuchinot! Ei mingit lehttaignaviineripirukaid! Ei mingit domino vaniljejäätist. Õhhhh! Kuidas nii saab? Muuk ei käi kunagi kiirtoitlas. Ta väldib neid elu hinna eest, sest tõepoolest see roog ei vääri küünlaid. Asi ei ole ainult kõrges rasvasisalduses. Asi on BURKSI põhiolemuses.
Kirjutatud Paldiski mnt Jazzi kiirkäsipesula punasel laual.
Ees tšekk:
Paldiskiburks OÜ, reg: 11503491.
1. siinsed pesijad on tõesti hoolsad, selles ca 25 korrast, mil Muuk on oma erinevaid masinaid siia toonud on vaid 1 kord teenindus vilets olnud (Muuk tellis tolmuimega ja ilmselt ta see päev lihtsalt ei imenud), ülejäänud korrad on pigem vastupidi läinud (Muuk tellib ühe teenuse ja saab kolm - mõnna!)
2. siin saab autopesu ajal tööd teha - nüüd on asi läinud küll passwordi alla, aga mis see siis vaev kätte küsida on
3. siin tegutses enne keegi vahva kohvik, kes viitsis ise teha imehead kartulisalatit ja lehttaignaviirenipirukaid. Mmmm. Muuk võttis siin ALATI kartulisalatit ja peaagu alati kohvi, sest ka viimane oli Paldiski mnt Jazzis mõnusalt kange ja hea.
NÜÜD on lugu nii:
Jazziz on tegutsema hakanud HESBURGER! For crying out loud! HESBURGER!!!! Ei mingit kartulisalatit! Ei mingit kanget cappuchinot! Ei mingit lehttaignaviineripirukaid! Ei mingit domino vaniljejäätist. Õhhhh! Kuidas nii saab? Muuk ei käi kunagi kiirtoitlas. Ta väldib neid elu hinna eest, sest tõepoolest see roog ei vääri küünlaid. Asi ei ole ainult kõrges rasvasisalduses. Asi on BURKSI põhiolemuses.
Kirjutatud Paldiski mnt Jazzi kiirkäsipesula punasel laual.
Ees tšekk:
Paldiskiburks OÜ, reg: 11503491.
Sunday, September 21, 2008
Jooksuõppetund üks ja kaks
Ostke endale õiged jooksujalanõud!
Muuk käis esimest korda jooksmas selleks spetsiaalselt mõeldud jalanõudega ja uskumatu vahe on. Suured vabandused nende ees, kes seda juttu niikuinii teavad. Eelkõige Pr Järv võib ennast nüüd puudutatuna tunda, sest Muuk mäletab üsna hästi, kuidas Pr Järv 26. augustil ütles, et ostku Muuk endale õiged jooksujalanõud ja siis ei vaeva teda enam liigestevalud (nagu Pr Katrin Karismaad teadatuntud medikamendireklaamis). Niisiis, au ja kummardus Pr Järve suunas (täiesti siiralt), teie nõu on kuulda võetud ja Muuk saab jooksmisest rõõmu tunda :))).
Vahva!
Soovitus nr 2: ärge kunagi kahelge, kas minna jooksma või mitte minna!!! Minge alati! Ausõna, pärast on jube hea olla :).
Kulp!
Ja spagaat ;).
Muuk käis esimest korda jooksmas selleks spetsiaalselt mõeldud jalanõudega ja uskumatu vahe on. Suured vabandused nende ees, kes seda juttu niikuinii teavad. Eelkõige Pr Järv võib ennast nüüd puudutatuna tunda, sest Muuk mäletab üsna hästi, kuidas Pr Järv 26. augustil ütles, et ostku Muuk endale õiged jooksujalanõud ja siis ei vaeva teda enam liigestevalud (nagu Pr Katrin Karismaad teadatuntud medikamendireklaamis). Niisiis, au ja kummardus Pr Järve suunas (täiesti siiralt), teie nõu on kuulda võetud ja Muuk saab jooksmisest rõõmu tunda :))).
Vahva!
Soovitus nr 2: ärge kunagi kahelge, kas minna jooksma või mitte minna!!! Minge alati! Ausõna, pärast on jube hea olla :).
Kulp!
Ja spagaat ;).
Jada
Kell 22:18.
Muuki mõtted:
1. "Läheks jooksma?"
2. "Kõht on punnis, peaks jooksma minema."
3. "Homme on 4 kohtumist ... uhhhh..."
4. "Peaks kell 7 hiljemalt üles tõusma ja ennast tööle vinnama...."
5. "Kas kohvi on?"
6. "Hommikul peaks arved ära tegema, enne kella 8sat."
7. "Huvitav, mida teeb Eesti Gaas inimesega, kellel on olnud liiga kiire elu, et oma gaasi näite saata... korduvalt... hõkk....halb eelaimdus"
8. "Ja liiga kiire elu tähendabki seda, et jõuad koju kell 22:22 ja tõesti ei taha enam näha arvutit ja ekraani ja kõike sellega seonduvat... tahaks lihtsalt olla ja rääkida ilukirjandusest..."
9. "Äkki veel jõuab jooksma minna?"
10. "Mifune laul oli üks igati väärt film...."
11. "Küüned on pikad.."
12. "Riigihange, kuidas teha nii, et ****** ja siis veel et saaks ******** *** ******"
13. "Eestlasele läheb liiga palju korda, mida elevant temast mõtleb"
14. Persoon Aas ja persoon Kingsepp vajavad tööalast "juhendamist"
15. Kuidas maksta ära Läti Vabariigile parkimistrahv, mis on kirjutatud läbinisti Läti keeles ja millel ei ole ühtegi konto numbrit? // Teadjamad inimesed soovitasid seda mitte maksta. Hmmm... ei ole vist ikkagi kõige õigem teguviis. Peaks ilmselt Läti saatkonda pöörduma.
16. Kas totaarkaiste või palgaarmee?
17. Kas Eesti omariiklus on praeguste jõududega kaitstud välisrünnaku eest? Mõningad väidavad, et olemasolevate jõududega suudaks Eesti oma riiki kaitsa täpselt 20 minutit vaenlase rünnaku eest. Kas Lääne-Euroopa sekkuks? Missuguste vahenditega? Kui kiiresti? Mis oleks NATO seisukoht? Eestil oleks NATO nõuete kohaselt tarvis luua umbkaudu 16000 pealine kutsearmee selleks, et kvalifitseeruda oma kaitse miinimum programmi. Hetkel on see suurusjärk 5000. Ci vis pacem, para bellum. Kas see ongi tõsi? Kas ongi naiivne arvata, et võiks toimida vastupidine loogika - ci vis pacem, para pacem? Hingelt patsifist sooviks siiski viimast arvata. Muuk on oma hingelt patsifist. Ilmselt käib see samasse kategooriasse ütelusega: "Räägi matsiga matsi keeles." Vanemad ja teadjamad on seda öelnud. Neil on seda oma elus vaja läinud. Muuk tahaks siiski siia juurde keeta eetika ja üldise intelligentsi suppi ning väita, et ka sellega saab kõhu täis. Nii on Muuk siiamaani saanud. Pole hullusti läinud. Vaatame, kuidas edaspidi.
18. Pühapäeva õhtud on imelikud. Läbi elu on need kuvandunud kummaliselt: närviliselt, õnnelikult, mõtlikult, põgenemislikult, depressiivselt, eufooriliselt, härdalt, rajult, vanemlikult... Kas võiks olla see nii, et just pühapäeva õhtu ja selles õhtus kujunev meeleolu demonstreerib ehedaimalt inimese asetuvust oma elus? Need mõtted, mis sellel õhtul keerlevad ongi need kõige olulisemad? Kõige enam häirivad? Enam rõõmu tekitavad? Kui inimene naudib oma tööalast positsiooni ja tööd ennast, siis võiks arvata, et ta on pühapäeva õhtul õnnelik ja vaba, eneseteadlik, mõtlik...
19. Ka pühapäeva hommikud on niisugused, mida Muuk eriti ehedalt mäletab - need on tihti päikeseküllased, sulnid, mõtte- ja tunderikkad, sügavad, nagu vananaistesuvi, hellitavad nagu maasikad vahukoorega.... Pühapäevad on kui varajane sügis, värvilised, ootust täis, ärevad, ette valmistavad.
20. Muuk läheb nüüd jooksma.
21. Ja mõtleb edasi.
22. Mõtted 23 - 1000000000000000000000000000000000000000000000000001 ;)
Muuki mõtted:
1. "Läheks jooksma?"
2. "Kõht on punnis, peaks jooksma minema."
3. "Homme on 4 kohtumist ... uhhhh..."
4. "Peaks kell 7 hiljemalt üles tõusma ja ennast tööle vinnama...."
5. "Kas kohvi on?"
6. "Hommikul peaks arved ära tegema, enne kella 8sat."
7. "Huvitav, mida teeb Eesti Gaas inimesega, kellel on olnud liiga kiire elu, et oma gaasi näite saata... korduvalt... hõkk....halb eelaimdus"
8. "Ja liiga kiire elu tähendabki seda, et jõuad koju kell 22:22 ja tõesti ei taha enam näha arvutit ja ekraani ja kõike sellega seonduvat... tahaks lihtsalt olla ja rääkida ilukirjandusest..."
9. "Äkki veel jõuab jooksma minna?"
10. "Mifune laul oli üks igati väärt film...."
11. "Küüned on pikad.."
12. "Riigihange, kuidas teha nii, et ****** ja siis veel et saaks ******** *** ******"
13. "Eestlasele läheb liiga palju korda, mida elevant temast mõtleb"
14. Persoon Aas ja persoon Kingsepp vajavad tööalast "juhendamist"
15. Kuidas maksta ära Läti Vabariigile parkimistrahv, mis on kirjutatud läbinisti Läti keeles ja millel ei ole ühtegi konto numbrit? // Teadjamad inimesed soovitasid seda mitte maksta. Hmmm... ei ole vist ikkagi kõige õigem teguviis. Peaks ilmselt Läti saatkonda pöörduma.
16. Kas totaarkaiste või palgaarmee?
17. Kas Eesti omariiklus on praeguste jõududega kaitstud välisrünnaku eest? Mõningad väidavad, et olemasolevate jõududega suudaks Eesti oma riiki kaitsa täpselt 20 minutit vaenlase rünnaku eest. Kas Lääne-Euroopa sekkuks? Missuguste vahenditega? Kui kiiresti? Mis oleks NATO seisukoht? Eestil oleks NATO nõuete kohaselt tarvis luua umbkaudu 16000 pealine kutsearmee selleks, et kvalifitseeruda oma kaitse miinimum programmi. Hetkel on see suurusjärk 5000. Ci vis pacem, para bellum. Kas see ongi tõsi? Kas ongi naiivne arvata, et võiks toimida vastupidine loogika - ci vis pacem, para pacem? Hingelt patsifist sooviks siiski viimast arvata. Muuk on oma hingelt patsifist. Ilmselt käib see samasse kategooriasse ütelusega: "Räägi matsiga matsi keeles." Vanemad ja teadjamad on seda öelnud. Neil on seda oma elus vaja läinud. Muuk tahaks siiski siia juurde keeta eetika ja üldise intelligentsi suppi ning väita, et ka sellega saab kõhu täis. Nii on Muuk siiamaani saanud. Pole hullusti läinud. Vaatame, kuidas edaspidi.
18. Pühapäeva õhtud on imelikud. Läbi elu on need kuvandunud kummaliselt: närviliselt, õnnelikult, mõtlikult, põgenemislikult, depressiivselt, eufooriliselt, härdalt, rajult, vanemlikult... Kas võiks olla see nii, et just pühapäeva õhtu ja selles õhtus kujunev meeleolu demonstreerib ehedaimalt inimese asetuvust oma elus? Need mõtted, mis sellel õhtul keerlevad ongi need kõige olulisemad? Kõige enam häirivad? Enam rõõmu tekitavad? Kui inimene naudib oma tööalast positsiooni ja tööd ennast, siis võiks arvata, et ta on pühapäeva õhtul õnnelik ja vaba, eneseteadlik, mõtlik...
19. Ka pühapäeva hommikud on niisugused, mida Muuk eriti ehedalt mäletab - need on tihti päikeseküllased, sulnid, mõtte- ja tunderikkad, sügavad, nagu vananaistesuvi, hellitavad nagu maasikad vahukoorega.... Pühapäevad on kui varajane sügis, värvilised, ootust täis, ärevad, ette valmistavad.
20. Muuk läheb nüüd jooksma.
21. Ja mõtleb edasi.
22. Mõtted 23 - 1000000000000000000000000000000000000000000000000001 ;)
Saturday, September 20, 2008
Alla 21 eluaasta keelatud
See on üks diskreetne lugu ühest veel diskreetsemast sündmusest, millest Muuk mitte midagi teada ei tohiks. Aga Muuk siiski teab. Ja, et tegemist on nii ülidiskreetse looga, siis ta ka jagab seda, mida ta teab. Eksole. Nagu keskmine eestlane kunagi. ;)
Lugu juhtus augustikuus, või juulis. Täpne aeg on määratlemata.
Riia kesklinna baaris arutasid Maasikas, Madu ja Proua Järv dildodest. Kahetunnise arutelu järgi selgus Eestis müüdavate dildode keskmised välimäärajad:
1. need on 20 - 35 sentimeetrit pikad!
2. keskmiselt 5-sentimeetrise diameetriga
3. on olemas nii pehme konstruktsiooniga kui jäik-konstruktsiooniga müügiartikleid
4. eksisteerib nii soolorakendeid kui paarisrakendied kui kolmikrakendeid!
Selgus ka 3 põhilist punkti, mille järgi valida funktsioneerivat dildot:
1. NUUSUTA - lõhn peab hea olema
2. KATSU - tunne peab pehme olema
3. VAATA – keskmisest koledamaid ära osta
Proua Järv otsustas peale kahte gigantmohijtot, et ka tema peab endale ühe säärase soetama. Tagasiteel Tallinnasse ta muust ei rääkinudki. Tallinna piiridesse jõudes võeti ette sex shop trip:
1. Tartu mnt äri
2. Tatari äri
3. Kaupmehe tänava äri
4. Tatari äri
5. Tagasi Kaupmehe tänava ärisse
Otsiti, nuusutati, katsuti.
Kaupmehe tänava äri ostutus parimaks nii sortimendi kui teeninduse poolest. Dildode välimääraja 2 põhilist punkti olid täidetud. Probleem oli ainult selles, et tegemist oli siiski keskmisest koledama väljalaskega ja mis veel halvem – pakendis oli neid kolm! Muul moel ei müüdud. Ehk siis Kaupmehe tänava äri võiks nimetada dildode säästumarketiks – osta üks, saad kolm! Madu muidugi ei saanud ennast tagasi hoida ja hakkas ühte neist põhjalikumalt katsuma. Ja ohh õnnestust! Dildo pistis ta pihust jooksu ja maandus otse Kaupmehe tänava äri betoonpõrandale vaakumisse! Kõik see toimus leti ees. Madu punastas. Kummardas leti alla, et põgenikku sealt lahti kangutada, ent vaakum oli nii tugev, et peale viieminutilist ähkimist tõusis Madu tagasihoidlikult püsti ja kurtis häbelik-vaikselt Dolly Partonit meenutavate müüjale, et .... ”see on seal kinni....”. Müüja oli segaduses. Mis on kinni!??? Ja kus täpselt see asi teil kinni on?????!!!!!! Madu võpatas, kogus ennast ja kummardas taas leti alla. Võttis kokku kogu oma jõu ja lupsti! oligi anaaldildo betoonpõranda küljest lahti.
Peale niisugust insidenti ei jäänud proua Järvel muud üle kui kolmikpakend ära osta. Pakiti see talle läbipaistvasse kilekotti, millega Pr Järv uhkelt oma kesklinna korteri restaureeritava aiaprojekti vahelt läbi jalutas. Töömehed Andrei ja Kolja vandusid seepeale Pr Järvele truudust ning aiaprojekt sai valmis rekordgraafikus.
Sunday, September 14, 2008
Kala ja vein
12. september.
Tatari tänava nurk.
Fish & Wine.
Kell 21:30.
Baari iluvad Madu ja Muuk. Kehalised tunnetused on kehvad. Muuk on endale ligi saanud mingisuguse viirushaiguse, mis ihu leemendama paneb ning võtab hommikuti viimseid kopsutükke köhida. Õhtu osas on langetatud otsus minna välja, teha üks soe jook ja siis suunduda tagasi koju kotile.
Muuk tellib kohvi ja 4cl konjakit.
Madu võtab kohaliku Cosmopolitani.
Veerand tunni jooksul liginevad Pr Järv ja Ms Linnuke.
Võetakse pudeli Pinot Grigiot.
Õhtuhämaratest tänavatest on näha Tatari suunast lähenevat tumedat kogu. Kogu on suur, taarub ühelt jalalt teisele. Peatub Fish & Wine akna juures ja vaatab sealt sisse, käed oimukohtadel.
Ms Linnuke: "Näe! Jüri Öö!!!"
Seltskond keerab ennast vaataja poole ja röögib naerda. Sellepeale tunneb Jüri Öö ennast silmnähtavalt puudutana ja siseneb baari neiudele seltsi pakkuma. Neiud ohkavad südantlõhestavalt ja Muuk kurdab, et ohh ei!!! Ta nüüd kavatsebki siia tulla!!
Jüri Öö:"Te ei kujuta ette kui härga täis ma olen!!! Ma kohe peksaks nii mis mustab!!! Ma kohe virrutaks neile lõuapoolikutele seal Woodstocki baaris. Jah! Just sinna ma olengi teel. Eit jäi koju lamama. Minul sai siiber. Tõusin voodist püsti ja ütlesin eidele, et mina lähen nüüd kaklema!!! Ja läksingi! Ja siin ma nüüd olen. MEES. VOT!"
Pr Järv alandlikul häälel: "Teate, aga meie suuremad kaklejad ei ole..."
Jüri Öö seosetult: "Te ei kujuta ette! Ei ole maailmas kohta, kus ma peeretanud pole! Himaalajas käisin, hommikul ärkasin üles, Alpid vaatasid vastu. Ooooooo..... Seitse kasti õlut jõin ära ja siis otse NACH MUNCHEN! Olin roolis, sõitsin nii mis mühises ja läksin sinna alla keldrisse ja võtsin NELI KAPPA õlut! Kohalikud vaatasid mind nagu tulnukat."
Ms Linnuke suurte silmadega: "Mhmh."
Jüri Öö vaatab Madu. Lakkamatu tekst vaikib hetkeks. "Kuule. Sina. Sina oled seal niisugune mehelik."
Madu: "Ahhaa... no kui nii ütlete."
Jüri Öö: "Jajaa. Sa oled nagu mu TÜTAR."
Madu hakkab naerma.
Jüri Öö: "Teid ma tean küll. Ja Sina mine sinna Taani, kus on mu tütar ja minge ja SEKSIGE SEAL."
Seltskond naerab.
Jüri Öö: "Ja üldse. Ma käisin ise ka seal Taanis. Nad on seal eriti imelikud. Ühetoalises korteris on baldahhiinist kardinad, kujutage ette!! Ühetoalises korteris ja baldahhiin.!"
Pr Järv: Ja mis siis sai?"
Jüri Öö: "No ma käristasin seal Taanis endal särgi eest lahti ja ütlesin, et I AM FROM RUSSIA, I AM VERY ANGRY. Ja selle peale jooksid nad kõik laiali. Ja mina läksin õlut jooma!"
Jüri Öö jutustas oma maailmaseiklustest veel keskmiselt tund aega.
Seltskond oli hämmingus.
Vaba põrand on taas järgmisel reedel, umbes samal ajal, umbes samas kohas.
Tatari tänava nurk.
Fish & Wine.
Kell 21:30.
Baari iluvad Madu ja Muuk. Kehalised tunnetused on kehvad. Muuk on endale ligi saanud mingisuguse viirushaiguse, mis ihu leemendama paneb ning võtab hommikuti viimseid kopsutükke köhida. Õhtu osas on langetatud otsus minna välja, teha üks soe jook ja siis suunduda tagasi koju kotile.
Muuk tellib kohvi ja 4cl konjakit.
Madu võtab kohaliku Cosmopolitani.
Veerand tunni jooksul liginevad Pr Järv ja Ms Linnuke.
Võetakse pudeli Pinot Grigiot.
Õhtuhämaratest tänavatest on näha Tatari suunast lähenevat tumedat kogu. Kogu on suur, taarub ühelt jalalt teisele. Peatub Fish & Wine akna juures ja vaatab sealt sisse, käed oimukohtadel.
Ms Linnuke: "Näe! Jüri Öö!!!"
Seltskond keerab ennast vaataja poole ja röögib naerda. Sellepeale tunneb Jüri Öö ennast silmnähtavalt puudutana ja siseneb baari neiudele seltsi pakkuma. Neiud ohkavad südantlõhestavalt ja Muuk kurdab, et ohh ei!!! Ta nüüd kavatsebki siia tulla!!
Jüri Öö:"Te ei kujuta ette kui härga täis ma olen!!! Ma kohe peksaks nii mis mustab!!! Ma kohe virrutaks neile lõuapoolikutele seal Woodstocki baaris. Jah! Just sinna ma olengi teel. Eit jäi koju lamama. Minul sai siiber. Tõusin voodist püsti ja ütlesin eidele, et mina lähen nüüd kaklema!!! Ja läksingi! Ja siin ma nüüd olen. MEES. VOT!"
Pr Järv alandlikul häälel: "Teate, aga meie suuremad kaklejad ei ole..."
Jüri Öö seosetult: "Te ei kujuta ette! Ei ole maailmas kohta, kus ma peeretanud pole! Himaalajas käisin, hommikul ärkasin üles, Alpid vaatasid vastu. Ooooooo..... Seitse kasti õlut jõin ära ja siis otse NACH MUNCHEN! Olin roolis, sõitsin nii mis mühises ja läksin sinna alla keldrisse ja võtsin NELI KAPPA õlut! Kohalikud vaatasid mind nagu tulnukat."
Ms Linnuke suurte silmadega: "Mhmh."
Jüri Öö vaatab Madu. Lakkamatu tekst vaikib hetkeks. "Kuule. Sina. Sina oled seal niisugune mehelik."
Madu: "Ahhaa... no kui nii ütlete."
Jüri Öö: "Jajaa. Sa oled nagu mu TÜTAR."
Madu hakkab naerma.
Jüri Öö: "Teid ma tean küll. Ja Sina mine sinna Taani, kus on mu tütar ja minge ja SEKSIGE SEAL."
Seltskond naerab.
Jüri Öö: "Ja üldse. Ma käisin ise ka seal Taanis. Nad on seal eriti imelikud. Ühetoalises korteris on baldahhiinist kardinad, kujutage ette!! Ühetoalises korteris ja baldahhiin.!"
Pr Järv: Ja mis siis sai?"
Jüri Öö: "No ma käristasin seal Taanis endal särgi eest lahti ja ütlesin, et I AM FROM RUSSIA, I AM VERY ANGRY. Ja selle peale jooksid nad kõik laiali. Ja mina läksin õlut jooma!"
Jüri Öö jutustas oma maailmaseiklustest veel keskmiselt tund aega.
Seltskond oli hämmingus.
Vaba põrand on taas järgmisel reedel, umbes samal ajal, umbes samas kohas.
Friday, September 12, 2008
Kummuli lendav kolmjalg
Täna toimus vikerkaar. Suurhoone vasakpoolsetesse hiigelakendesse peksus sajakilogrammise raksusega paak vett vastu klaasi. Päike lõõritas vastu. Nagu naerdes. Haa! Kontorirotid! Nüüd saate agu!! :). Suurhoone parempoolsetest hiigelakendest kumas kaunis kaarjas vikerkaar, mille kõik spektrivärvid olid eristatavad. Nii juhtub harva.
Harva juhtub ka see, et Muuk ei saa hingata. Tänane päev õnnistas teda kinnise nina, leemendava keha ja üldmolekulaarse vaegustundega. Peale kolme kohtumist kadus hääl ja häälega kadus inimeseksolemisetunne. Siiski vedas ta ennast kalli äripartneri ametist lahkumise üritusele, soovis pisarprouale "head lendu", keeldus viinast ja viskist ning võitles tagasi suurhoonesse.
Reedet!
Harva juhtub ka see, et Muuk ei saa hingata. Tänane päev õnnistas teda kinnise nina, leemendava keha ja üldmolekulaarse vaegustundega. Peale kolme kohtumist kadus hääl ja häälega kadus inimeseksolemisetunne. Siiski vedas ta ennast kalli äripartneri ametist lahkumise üritusele, soovis pisarprouale "head lendu", keeldus viinast ja viskist ning võitles tagasi suurhoonesse.
Reedet!
Tuesday, September 09, 2008
Päev nagu iga teine
13 tundi hiljem on Muuk lõpetanud tänase tööpäeva. Kratsib punni otsa ees ja mõtleb, mis nüüd edasi saab. Kell näitab 22:22. Peaks vist koju minema. Madu ajab veel lennukeid taga, niisiis meelad tervitused lükkuvad seekord teadmatusse tulevikku edasi. Siit ka vähenenud motivatsioon kodu suunas liikuma hakata.
Ja üldiselt on täna läinud üsna hästi:
1. hommikul sai Muuk teada, et Postimehe esimestel lehtedel tänases tiraažis on must värv nihkega trükis olnud - VÄGA PAHA LUGU! Kas siis tõesti ei suuda lugupeetud trükkalid kinni pidada täiesti normaalpiiridesse jäävatest kvaliteedinõetest!? Miks Muuk asja nii isiklikult võtab? Sellepärast, et just täna avaldus seal Muuki reklaam. Sellega küll midagi hullu ei olnud, aga siiski... millimeetermikronit oleks võinud parem olla. Muuk tekitas skandaali. Vaadati üle ka teisi Postimehe eksemplare - seal oli kõik korras. Muuk rahunes.
2. natuke hiljem hommikul sai Muuk teada, et andekas disainer H on haigeks jäänud - TEINE VÄGA PAHA LUGU! Seepeale tõstis Muuk maast üles pool Tallinna kujundajaskonda ja alarmeeris neid kiirete tähtaegade ja loominguliste ülesannetega.
3. nõks peale hommikut leidis aset koosolek
4. kohe selle järgi järgmine koosolek
5. ja järgmine koosolek
6. ja järgmine koosolek
7. kell 18:34 sai Muuk minna lõunale - seekord otsustati Selveri Saleneja Kanasalati kasuks. Kusjuures, tuleb täheldada - see on üks maruhea salat! Niisugused pisikesed makaronid on seal sees, mis ei maitse üldse nagu makaronid (sellepärast nad Muukile meeldivadki) ja siis kana (see on seal niisugune mahlane ja hea ja ilma peki-naha-ribadeta) ja siis seal on ananassitükid ja värskehapukurk. Nomaitea, kes see geenius oli, kes selle salati välja mõtles, aga igatahes, suured kummardused ja tänud ning võtke te seal teadmiseks, et keegi Muuk tunneb ennast teie salatit tarbides suisa oivaliselt.
8. kell 19:00 alustas Muuk pakiliste asjade tegemist
9. kell praegu ta lõpetas nende tegemise
Koosolekute vahepeal sai Muuk teada, et on õnneks läinud üks riigihange ja vahepeal valminud teise riigihanke projekt, mis homme varahommikul esitamisele läheb. Lisaks tarvis soodustada inimesi kiirlaene võtma. Muuk absoluutselt ei tunne siinkohal süümekaid. Laen nagu iga teine. Eksole.
Hmm... ja endiselt on aktuaalne küsimus: mida teha nädalavahes? Any ideas?
Eee... ma mõtlen peale selle, et oleks vaja tööd teha?
Ja üldiselt on täna läinud üsna hästi:
1. hommikul sai Muuk teada, et Postimehe esimestel lehtedel tänases tiraažis on must värv nihkega trükis olnud - VÄGA PAHA LUGU! Kas siis tõesti ei suuda lugupeetud trükkalid kinni pidada täiesti normaalpiiridesse jäävatest kvaliteedinõetest!? Miks Muuk asja nii isiklikult võtab? Sellepärast, et just täna avaldus seal Muuki reklaam. Sellega küll midagi hullu ei olnud, aga siiski... millimeetermikronit oleks võinud parem olla. Muuk tekitas skandaali. Vaadati üle ka teisi Postimehe eksemplare - seal oli kõik korras. Muuk rahunes.
2. natuke hiljem hommikul sai Muuk teada, et andekas disainer H on haigeks jäänud - TEINE VÄGA PAHA LUGU! Seepeale tõstis Muuk maast üles pool Tallinna kujundajaskonda ja alarmeeris neid kiirete tähtaegade ja loominguliste ülesannetega.
3. nõks peale hommikut leidis aset koosolek
4. kohe selle järgi järgmine koosolek
5. ja järgmine koosolek
6. ja järgmine koosolek
7. kell 18:34 sai Muuk minna lõunale - seekord otsustati Selveri Saleneja Kanasalati kasuks. Kusjuures, tuleb täheldada - see on üks maruhea salat! Niisugused pisikesed makaronid on seal sees, mis ei maitse üldse nagu makaronid (sellepärast nad Muukile meeldivadki) ja siis kana (see on seal niisugune mahlane ja hea ja ilma peki-naha-ribadeta) ja siis seal on ananassitükid ja värskehapukurk. Nomaitea, kes see geenius oli, kes selle salati välja mõtles, aga igatahes, suured kummardused ja tänud ning võtke te seal teadmiseks, et keegi Muuk tunneb ennast teie salatit tarbides suisa oivaliselt.
8. kell 19:00 alustas Muuk pakiliste asjade tegemist
9. kell praegu ta lõpetas nende tegemise
Koosolekute vahepeal sai Muuk teada, et on õnneks läinud üks riigihange ja vahepeal valminud teise riigihanke projekt, mis homme varahommikul esitamisele läheb. Lisaks tarvis soodustada inimesi kiirlaene võtma. Muuk absoluutselt ei tunne siinkohal süümekaid. Laen nagu iga teine. Eksole.
Hmm... ja endiselt on aktuaalne küsimus: mida teha nädalavahes? Any ideas?
Eee... ma mõtlen peale selle, et oleks vaja tööd teha?
Monday, September 08, 2008
Ikka mitu mõtet korraga, kui tihedamini kirjutada ei suvatse... ;)
Ühel möödunud aasta novembrikuu pühapäevasel päeval lamas Muuk kanges pohmeluses kuskil renoveeritud eestiaegse puumaja esimese korruse korteris. Lai oli see diivan, millel ta ennast keeras. Tegi kolm tiiru enda ümber ja prantsatas näoli maha. Leidis peegli mõningase otsimise tulemusena ja ohhhkas: "Kas me sellist Muuki tahtsimegi... ?" Läks tualetti, nühkis ühe küünega üht silma ja teise küünega krussis kardemonkarva juukseid. Eneseolemises oli täheldada mõningast paranemist. See oli ilmselt köök, kust hakkas vargsi kostma ülevalolevate inimeste hääli. Preili B toimetas ja kolistas vaikselt, kartuses äratada üleöökülalist. Muuk seadis sammud kööki. Manas näole naeratuse, nagu poleks tal häda midagi, väike veiniläige, ei muud...
Preili B oli vahepeal teinud üleplaadipannkooke. Kratsis panni kõrbend labidaga ja naeratas veenvalt: "Kas Sa ei soovi?". Muuk: "Jah, ma võin selle panni tõesti puhtaks kratsida, ma ju niikuinii tahtmatult ebaviisakas oma pikale veninud viibimisega." Preili B: "Ei. Pannkooki?" Muuk naerdes: "Jah, seda sooviks ka... ". Peale paari pannkooki toimis Muuki AJUrveeda märksa paremini. Vesteldi maast, ilmast, ärist, turundusest, ärist, turundustest, positsioneerimisest, sihtgruppide segmenteerimisest, spordist, spordist ja ärist, spordist ja turundusest ja sellest, kuidas maailm on väike ja sellest, kuidas alati tuleb teha seda, mida hing TEGELIKULT igatseb. Peale neljatunnist vestlust saabus daam T, kes pool pannkooki suus, lausus ajaloolised sõnad: "Tead! Tänapäeval on üdlse igal korralikul eestlasel vähemalt kaks firmat!" Muuk muigas. Mõtles. Muigas ja mugis. Mõne hetke möödudes saatis teda kodutee. Elu oli teiseks muutunud ja hilised sügistuuled tõotasid uusi suundi.
Äkki?
Äkki juhtuski üsna äkki. Muuk teatas üleatarbimissoodustavas organisatsioonis, et ta on pöördumatult ja vankumatult otsustanud nad maha jätta ja iseseisvuda. Selle peale härrased esialgu tõusid punaste nägudega laua tagant püsti, tegid tiiru ümber toa, hiilisid Muuki selja taha (ilmselgete kavatsustega Muuk lihtsalt ära kägistada), seejärel rahunesid (näiliselt), üks neist lahkus toast sõnagi lausumata ja teine jäi kavalalmoel Muuki üksisilmi piidlema. Esitati vajalikud 53 küsimust. Lepiti kokku, et Muuk lahkub 2 kuu möödudes ning seniajani tuleb läbi viia revolutsioon ületarbimisasutuses, parandada kõike, mis parandada veel annab, teenida puuduolev viis miljonit krooni kasumit ning siis on Muuk süümepiinadest (mida ta otseloomulikult on kohustatud tundma) täiesti ja lõplikult vaba.
Muuk tegi, mida suutis. Kõike ei jõudnud.
Viimane päev oli hall ja argine ning Muuk jõudis koju enne südaööd punaste silmade, läikiva südame ja kohutava peavaluga.
Vahepeal oli Muuk asutanud ühe organisatsiooni, mis väitis ennast tegelevat turunduskommunikatsiooniga. Imikul oli viis klienti ja üks töötaja. Töötaja assotseerus peagi teise iseseisvunud mõtlejaga ning koos mõeldi välja termin - klasterorganisatsioon. Moodsa nimega - klasterorganisatsioon kujutas endast erinevate ettevõtete ühendust, mis esines kliendi ees ühtse meeskonnana. Vastutus oli hajutatud erinevate juriidiliste üksuste vahel, haldus murevabam, elu lihtsam. Muuk hakkas teistmoodi mõtlema.
Tihti tabas ta ennast kadetsemas inimesi tänavalt. Peatus valgusfoori kollase tule taga, taas kiirustades panka, juristi, raamatupidaja, koosoleku, kliendi, hooldustehniku, potentsiaalse uue töötaja juurde, vaatas enda ees olevat tahhomeetrit ja mõtles umbkaudu kahtekümment mõtet korraga. Vasakul, üsna akna juurest läks mööda laines-lendlevate juustega neiu, kampsun poolde põlve, roheline jope üll, lõkerdas muretut naeru naerda. Muuk mõtles endamisi, et ... nii lihtne, nii kerge, nii õhuline õnn... :) Foori roheline valgus tiris ta mõtted argipäeva kiirusesse tagasi. Ja nii ta sööstis, oli asjalik, küsis palju küsimusi. Ja nentis, et ta peab olema ühel ajal jurist, finantsplaneerija, majandusanalüütik, nii mikro- kui makrotasandil, turundusguru väga erinevatel tasanditel, ideaalne brändijuht, veatu konsteptuoloog, copywriter, kujundaja, AD, veenev läbirääkija, sõnateadja ja -seadja. Elu on kirju ja nõudlik. Nagu Muuk.
Kevade lõpus lõi kauategutsenud assotsiatsioonide palvel uue ühingu, mille funktsiooniks sai teatud ettevõtete ühenduse loovgenereerimine ja turunduskommunikatsiooniline käimalükkamine. Plaanid kogusid jumet. 5 aasta pärast viseeritakse turu paremikku kuulumist. Üsna pikk teekond. Algus on tehtud, esimesed verstapostid läbitud. Muuk on tajunud ja adunud oma otsuse erinevaid tagamaid, ent mõte iseseisvusest, isetegevusest, iseotsustamisest ja sellega seotud vabadusest, kütab siiamaani. Olgu, et sellel on oma hind ja valu, mida tuleb maksta. Vaikselt, väikselt suure suunas. Hea on tunda uute teadmiste sissevoolu. Tagasi võidetud enesekindlust. Vaatame, kuidas läheb.
Vaatame.
Teeme.
Otsustame.
Varsti saab teada.
Täna istub Muuk juba uues ruumis. See on suur, pool ruumi seinapinda on laeni aknaid täis. Ühel pool ruumi on vanalinn, teisel pool tööstusagul. Otse ees on oranži võõbaga kontoriröögatus, millelt vaatab vastu hunnik raamatuid, muuhulgas kolmesajaleheküljeline köide: "Nõukogude plakat" ja selle kõrval avatud pudel vahuveini. Selle ruumi taga on järgmine, suurem ruum, milles punast ja puitu, kompleksi kuulub veel kohvijoomise koht ja saepakkudega veranda.
Tänase päeva irvik-nali (lugeda kergelt kahtlustaval pilgul):
Eesti seadusloomeorganitele võiks teha asjakohase ettepaneku täiustada ettevõtluse vorme ja tüüpe. Korralikuks lisaks loetelule oleks osaline usaldusühing. Kui usaldus on vaid kolmekümneprotsendiline, siis milleks ennast petta!? :)
**
Mõttelehvitused Maole ja Maasikale ;).
Preili B oli vahepeal teinud üleplaadipannkooke. Kratsis panni kõrbend labidaga ja naeratas veenvalt: "Kas Sa ei soovi?". Muuk: "Jah, ma võin selle panni tõesti puhtaks kratsida, ma ju niikuinii tahtmatult ebaviisakas oma pikale veninud viibimisega." Preili B: "Ei. Pannkooki?" Muuk naerdes: "Jah, seda sooviks ka... ". Peale paari pannkooki toimis Muuki AJUrveeda märksa paremini. Vesteldi maast, ilmast, ärist, turundusest, ärist, turundustest, positsioneerimisest, sihtgruppide segmenteerimisest, spordist, spordist ja ärist, spordist ja turundusest ja sellest, kuidas maailm on väike ja sellest, kuidas alati tuleb teha seda, mida hing TEGELIKULT igatseb. Peale neljatunnist vestlust saabus daam T, kes pool pannkooki suus, lausus ajaloolised sõnad: "Tead! Tänapäeval on üdlse igal korralikul eestlasel vähemalt kaks firmat!" Muuk muigas. Mõtles. Muigas ja mugis. Mõne hetke möödudes saatis teda kodutee. Elu oli teiseks muutunud ja hilised sügistuuled tõotasid uusi suundi.
Äkki?
Äkki juhtuski üsna äkki. Muuk teatas üleatarbimissoodustavas organisatsioonis, et ta on pöördumatult ja vankumatult otsustanud nad maha jätta ja iseseisvuda. Selle peale härrased esialgu tõusid punaste nägudega laua tagant püsti, tegid tiiru ümber toa, hiilisid Muuki selja taha (ilmselgete kavatsustega Muuk lihtsalt ära kägistada), seejärel rahunesid (näiliselt), üks neist lahkus toast sõnagi lausumata ja teine jäi kavalalmoel Muuki üksisilmi piidlema. Esitati vajalikud 53 küsimust. Lepiti kokku, et Muuk lahkub 2 kuu möödudes ning seniajani tuleb läbi viia revolutsioon ületarbimisasutuses, parandada kõike, mis parandada veel annab, teenida puuduolev viis miljonit krooni kasumit ning siis on Muuk süümepiinadest (mida ta otseloomulikult on kohustatud tundma) täiesti ja lõplikult vaba.
Muuk tegi, mida suutis. Kõike ei jõudnud.
Viimane päev oli hall ja argine ning Muuk jõudis koju enne südaööd punaste silmade, läikiva südame ja kohutava peavaluga.
Vahepeal oli Muuk asutanud ühe organisatsiooni, mis väitis ennast tegelevat turunduskommunikatsiooniga. Imikul oli viis klienti ja üks töötaja. Töötaja assotseerus peagi teise iseseisvunud mõtlejaga ning koos mõeldi välja termin - klasterorganisatsioon. Moodsa nimega - klasterorganisatsioon kujutas endast erinevate ettevõtete ühendust, mis esines kliendi ees ühtse meeskonnana. Vastutus oli hajutatud erinevate juriidiliste üksuste vahel, haldus murevabam, elu lihtsam. Muuk hakkas teistmoodi mõtlema.
Tihti tabas ta ennast kadetsemas inimesi tänavalt. Peatus valgusfoori kollase tule taga, taas kiirustades panka, juristi, raamatupidaja, koosoleku, kliendi, hooldustehniku, potentsiaalse uue töötaja juurde, vaatas enda ees olevat tahhomeetrit ja mõtles umbkaudu kahtekümment mõtet korraga. Vasakul, üsna akna juurest läks mööda laines-lendlevate juustega neiu, kampsun poolde põlve, roheline jope üll, lõkerdas muretut naeru naerda. Muuk mõtles endamisi, et ... nii lihtne, nii kerge, nii õhuline õnn... :) Foori roheline valgus tiris ta mõtted argipäeva kiirusesse tagasi. Ja nii ta sööstis, oli asjalik, küsis palju küsimusi. Ja nentis, et ta peab olema ühel ajal jurist, finantsplaneerija, majandusanalüütik, nii mikro- kui makrotasandil, turundusguru väga erinevatel tasanditel, ideaalne brändijuht, veatu konsteptuoloog, copywriter, kujundaja, AD, veenev läbirääkija, sõnateadja ja -seadja. Elu on kirju ja nõudlik. Nagu Muuk.
Kevade lõpus lõi kauategutsenud assotsiatsioonide palvel uue ühingu, mille funktsiooniks sai teatud ettevõtete ühenduse loovgenereerimine ja turunduskommunikatsiooniline käimalükkamine. Plaanid kogusid jumet. 5 aasta pärast viseeritakse turu paremikku kuulumist. Üsna pikk teekond. Algus on tehtud, esimesed verstapostid läbitud. Muuk on tajunud ja adunud oma otsuse erinevaid tagamaid, ent mõte iseseisvusest, isetegevusest, iseotsustamisest ja sellega seotud vabadusest, kütab siiamaani. Olgu, et sellel on oma hind ja valu, mida tuleb maksta. Vaikselt, väikselt suure suunas. Hea on tunda uute teadmiste sissevoolu. Tagasi võidetud enesekindlust. Vaatame, kuidas läheb.
Vaatame.
Teeme.
Otsustame.
Varsti saab teada.
Täna istub Muuk juba uues ruumis. See on suur, pool ruumi seinapinda on laeni aknaid täis. Ühel pool ruumi on vanalinn, teisel pool tööstusagul. Otse ees on oranži võõbaga kontoriröögatus, millelt vaatab vastu hunnik raamatuid, muuhulgas kolmesajaleheküljeline köide: "Nõukogude plakat" ja selle kõrval avatud pudel vahuveini. Selle ruumi taga on järgmine, suurem ruum, milles punast ja puitu, kompleksi kuulub veel kohvijoomise koht ja saepakkudega veranda.
Tänase päeva irvik-nali (lugeda kergelt kahtlustaval pilgul):
Eesti seadusloomeorganitele võiks teha asjakohase ettepaneku täiustada ettevõtluse vorme ja tüüpe. Korralikuks lisaks loetelule oleks osaline usaldusühing. Kui usaldus on vaid kolmekümneprotsendiline, siis milleks ennast petta!? :)
**
Mõttelehvitused Maole ja Maasikale ;).
Wednesday, April 09, 2008
Väljund
Vabandan juba ette selle keevalise sõnavõtu eest, mis minu sisemisest monoloogist avalikuks dialoogiks soovib väljuda.
Niisiis, lugupeetud klient (see olen mina) käis täna Hansapangas. Lugupeetud Pank (läbivad suured tähed on siinkohal taotluslik iroonia) oli väljastanud teate krediitkaardi olemasolu kohta Liivalaia vuntsitud kontoris. Asun sisse. Teatavasti ja alati on ju jube kiire. Antud olukorras ootas mind äripartner auto eesistmel, et edasi "lennata" järgmisele kohtumisele. Ootan järjekorda. Lõpuks ilmub tabloole teade 072 vasakule 12 boksi. Lähenen. Boksis istub valge triiksärgiga verinoor meesterahvas O.
Mina: "Tere päevast! Sain teie käest teate, et minu jaoks on valminud krediitkaart ja tulin sellele nüüd järgi."
O:"Jah, palun dokumenti."
Ulatan talle autojuhiload.
O:"Oi. See nüüd võtab pisut aega, te olete meie süsteemis passi alusel sisse kantud ja teie pass on aegunud."
Mina naeratades: "Jah, pole hullu. Vahetasin tõepoolest oma passi mõned päevad tagasi välja."
O kohmitseb.
Möödub 7 minutit.
Mina: "See teade tuli mulle ka üsna ammu, aga et minu finantsid on Nordea pangas, siis pole ma sellele kaardile seni järgi tulnud."
O:"Mhmh."
O mõne minuti möödudes: "Teie kaart aegus septembris 2007, teade väljastati teie peale seda ja nüüdseks on uus kaart hävitatud. Juhul, kui soovite uut kaarti teha, siis see maksab 100 krooni."
Mina: "Hmm.. vot, siis. Aeg lendab tähelepanematult. Teate, ma ei hakkagi seda uut kaarti tegema. Ei ole nii pakilist vajadust selle järgi. Tänan teid aja eest. "
Tahan lahkuda. O ei anna tagasi juhilube. Kohmetun.
O:"Tegelikult oleks mul teile veel paar küsimust. "
Mina naeratades ja kärsitust väljendades: "Ahhaa. Hea küll, küsige aga."
O:"Ma NÄEN, et teil on tegemata pensionikindlustus."
Mina: "Jah, aga hetkel on mul teised plaanid ning ma praegu ei kavatse seda teha."
O:"Hansapangas on oma pensionikindlustuse teinud 1 300 000 inimest! Kindlasti peaksite kohe endale teise samba tegema, sest riik paneb teie panusele 4% omast taskust juurde!"
Mina hoides tagasi turtsatust ilmselge faktivea osas (1,3 mil inimest ja pensionikindlstus Hansapangas - ilmselgelt on need ülejäänud 100 000 Eesti Vabariigi elanikku ära jagunenud SEB, Nordea, Sampo, LHV ja teiste produktiivsete kontorite vahel, võib vaid ette kujutada milline hämmastavalt personaalne lähenemine neile olla võib.... ):"Ahah. Absoluutselt. Kindlasti on Hansapank kõige pädevam finantsasutus, kus endale pensionikindlustus teha. Siiski, olen äsja alustanud oma ettevõttega ning ka selletõttu on hetkel teised pakilised küsimused lahendada. Pealegi, nagu enne mainisin, on minu rahalised vahendid hoopis Nordea pangas."
O olles sihikindel:"Aga see ei oma mingisugust tähtsust, et teie vahendid Nordeas on. Teie ise ei pea ju midagi tegema. Teie raamatupidaja võtab teie palgast maha 2% ja saadab need meile."
Mina suurenevas hämmingus:"Khmm. Jah, olen kursis. Kuid siiski ma ei sooviks seda lepingut täna alla kirjutada."
Hakkan püsti tõusma, üritan naeratades haarata O varruka alt oma juhilube.
O:"Aga mul oleks teile veel küsimusi."
Mina: "Ahah. Veel küsimusi. No hea küll. Mis teid veel huvitab?"
O:"Miks teil telefonipanga teenust ei ole sõlmitud?"
Mina: "Eeeeeee..... eeeeeeeeeee... noo... sellepärast, et minu vahendid ei ole meievahelise pikaajalise suhtlemise jooksul Nordeast Hansapanka tulnud."
O:"Kas te internetipanka kasutate?"
Mina: "Üsna harva, sest minu vahendid on Nordeas."
O:"Aga äkki te sooviksite sõlmida Hansapangaga telefonipanga lepingu? See on väga hea leping."
Mina:"Kui meeldiv, et see leping on hea. Äkki te täpsustate, milles selle headus seisneb?"
O:"Te saate oma rahasid telefoni teel liigutada ja teid identifitseeritakse telefoni teel. See on täiesti tasuta."
Mina juba eriti kärsitult: "Hea küll. Teeme selle telefonipanga lepingu ja tellime mulle uue krediitkaardi."
O on võidurõõmus.
Mina olen veendunud, et O on kretiin ja tahan temast lahti saada.
O kohmitseb.
Möödub 5 minutit.
Saabuvad paberid.
Kirjutan alla.
Lähen ÄRA!
Jumal tänatud.
Sõidutan kauaoodanud inimese kohtumisele, asjatan linna peal. Helisteb telefon. Tundmatu number. Võtan vastu.
Hääl telefonis: "Tere, olen O Hansapangast!"
Mina olles "meeldivalt üllatunud" taas O häält kuuldes: "Tervist. Milles probleem?"
O:"Teate, ma ei saa teile uut krediitkaarti ikkagi teha."
Mina äraootavalt: "Selge. Ei ole probleemi. Mul tegelikult ei olegi selle järgi vajadust."
O:"Selleks, et seda teha peaksite täitma uue taoltuse ja siis tooma meile oma pangakonto 6 kuu väljavõtte, sest teie vahendid on Nordeas."
Mina:"Hmmm... tõesti? Minu vahendid on Nordeas. No selge. Aga endiselt, ma loobun kaardist."
O:"Ja siis need 100 krooni, mis teie kontolt on juba maha võetud, need tagastatakse sinna."
Mina: "Väga meeldiv. Tänud, et helistasite."
Niisugune tore lugu.
Sügav kummardus.
Niisiis, lugupeetud klient (see olen mina) käis täna Hansapangas. Lugupeetud Pank (läbivad suured tähed on siinkohal taotluslik iroonia) oli väljastanud teate krediitkaardi olemasolu kohta Liivalaia vuntsitud kontoris. Asun sisse. Teatavasti ja alati on ju jube kiire. Antud olukorras ootas mind äripartner auto eesistmel, et edasi "lennata" järgmisele kohtumisele. Ootan järjekorda. Lõpuks ilmub tabloole teade 072 vasakule 12 boksi. Lähenen. Boksis istub valge triiksärgiga verinoor meesterahvas O.
Mina: "Tere päevast! Sain teie käest teate, et minu jaoks on valminud krediitkaart ja tulin sellele nüüd järgi."
O:"Jah, palun dokumenti."
Ulatan talle autojuhiload.
O:"Oi. See nüüd võtab pisut aega, te olete meie süsteemis passi alusel sisse kantud ja teie pass on aegunud."
Mina naeratades: "Jah, pole hullu. Vahetasin tõepoolest oma passi mõned päevad tagasi välja."
O kohmitseb.
Möödub 7 minutit.
Mina: "See teade tuli mulle ka üsna ammu, aga et minu finantsid on Nordea pangas, siis pole ma sellele kaardile seni järgi tulnud."
O:"Mhmh."
O mõne minuti möödudes: "Teie kaart aegus septembris 2007, teade väljastati teie peale seda ja nüüdseks on uus kaart hävitatud. Juhul, kui soovite uut kaarti teha, siis see maksab 100 krooni."
Mina: "Hmm.. vot, siis. Aeg lendab tähelepanematult. Teate, ma ei hakkagi seda uut kaarti tegema. Ei ole nii pakilist vajadust selle järgi. Tänan teid aja eest. "
Tahan lahkuda. O ei anna tagasi juhilube. Kohmetun.
O:"Tegelikult oleks mul teile veel paar küsimust. "
Mina naeratades ja kärsitust väljendades: "Ahhaa. Hea küll, küsige aga."
O:"Ma NÄEN, et teil on tegemata pensionikindlustus."
Mina: "Jah, aga hetkel on mul teised plaanid ning ma praegu ei kavatse seda teha."
O:"Hansapangas on oma pensionikindlustuse teinud 1 300 000 inimest! Kindlasti peaksite kohe endale teise samba tegema, sest riik paneb teie panusele 4% omast taskust juurde!"
Mina hoides tagasi turtsatust ilmselge faktivea osas (1,3 mil inimest ja pensionikindlstus Hansapangas - ilmselgelt on need ülejäänud 100 000 Eesti Vabariigi elanikku ära jagunenud SEB, Nordea, Sampo, LHV ja teiste produktiivsete kontorite vahel, võib vaid ette kujutada milline hämmastavalt personaalne lähenemine neile olla võib.... ):"Ahah. Absoluutselt. Kindlasti on Hansapank kõige pädevam finantsasutus, kus endale pensionikindlustus teha. Siiski, olen äsja alustanud oma ettevõttega ning ka selletõttu on hetkel teised pakilised küsimused lahendada. Pealegi, nagu enne mainisin, on minu rahalised vahendid hoopis Nordea pangas."
O olles sihikindel:"Aga see ei oma mingisugust tähtsust, et teie vahendid Nordeas on. Teie ise ei pea ju midagi tegema. Teie raamatupidaja võtab teie palgast maha 2% ja saadab need meile."
Mina suurenevas hämmingus:"Khmm. Jah, olen kursis. Kuid siiski ma ei sooviks seda lepingut täna alla kirjutada."
Hakkan püsti tõusma, üritan naeratades haarata O varruka alt oma juhilube.
O:"Aga mul oleks teile veel küsimusi."
Mina: "Ahah. Veel küsimusi. No hea küll. Mis teid veel huvitab?"
O:"Miks teil telefonipanga teenust ei ole sõlmitud?"
Mina: "Eeeeeee..... eeeeeeeeeee... noo... sellepärast, et minu vahendid ei ole meievahelise pikaajalise suhtlemise jooksul Nordeast Hansapanka tulnud."
O:"Kas te internetipanka kasutate?"
Mina: "Üsna harva, sest minu vahendid on Nordeas."
O:"Aga äkki te sooviksite sõlmida Hansapangaga telefonipanga lepingu? See on väga hea leping."
Mina:"Kui meeldiv, et see leping on hea. Äkki te täpsustate, milles selle headus seisneb?"
O:"Te saate oma rahasid telefoni teel liigutada ja teid identifitseeritakse telefoni teel. See on täiesti tasuta."
Mina juba eriti kärsitult: "Hea küll. Teeme selle telefonipanga lepingu ja tellime mulle uue krediitkaardi."
O on võidurõõmus.
Mina olen veendunud, et O on kretiin ja tahan temast lahti saada.
O kohmitseb.
Möödub 5 minutit.
Saabuvad paberid.
Kirjutan alla.
Lähen ÄRA!
Jumal tänatud.
Sõidutan kauaoodanud inimese kohtumisele, asjatan linna peal. Helisteb telefon. Tundmatu number. Võtan vastu.
Hääl telefonis: "Tere, olen O Hansapangast!"
Mina olles "meeldivalt üllatunud" taas O häält kuuldes: "Tervist. Milles probleem?"
O:"Teate, ma ei saa teile uut krediitkaarti ikkagi teha."
Mina äraootavalt: "Selge. Ei ole probleemi. Mul tegelikult ei olegi selle järgi vajadust."
O:"Selleks, et seda teha peaksite täitma uue taoltuse ja siis tooma meile oma pangakonto 6 kuu väljavõtte, sest teie vahendid on Nordeas."
Mina:"Hmmm... tõesti? Minu vahendid on Nordeas. No selge. Aga endiselt, ma loobun kaardist."
O:"Ja siis need 100 krooni, mis teie kontolt on juba maha võetud, need tagastatakse sinna."
Mina: "Väga meeldiv. Tänud, et helistasite."
Niisugune tore lugu.
Sügav kummardus.
Wednesday, February 13, 2008
Udu Tallinna kohal
Fokker 50 oli vist selle propelleritega lennumasina nimi. AirBalticu stjuuardid ja -dessid silbisid kitsastes vahekäikudes inimestele silmi peale heita, kas on soove, kas on ettepanekuid, kas on etteheiteid, kas on magajaid, kas on lugejaid...
7A istmele oli ennast magama sättinud suurte juustega kurnatud naisterahvas. Ta oli mattunud oma musta jopesse. Jumal tänatud, et sellel oli kapuuts, mille sisse oma huugav pea ära peita, nii et sellest on näha vaid ähmased karvatutid. Ta kõrval istus keegi kogukas. Koguka aura oli heatahtlik, ilmselt oleks see olnud rohelist värvi, kui seda oleks kaardistada lastud. Kurnatud naisterahvas tundis koguka pilku endal. Huvitav, millest ta mõtles. Naisterahvas ei vaadanud kordagi ta poole. Magas. Uni kandis ta kaugele kaugele sooja, roosasse, pehmesse, pingelisse suudlusesse, kakssada kümme kätt ja mõtet, kakssada kümme silitust puusale ja jooksmisest valutavatele sääremarjadele, lokid paremas käes, hommikukohvi vasakus, kaootiline maailm, milles inimesed tahavad hüpata pea ees tundmatusse suurde ookeani, mille põhi kilomeetri kõrguselt läbi sillerdab. Ta nägi ennast kilomeetri kõrgusel katusel kellegi leekivjuustelise naisterahvaga värisemas. Katus tuli lahti. Ta ise jäi lahtiste kruvide külge kinni ning rabeledes hakkas koos plekktükiga all kuristiku poole tuhisema. Õnneks jäi ta ellu. Ärkas ängistuses. Vasak kõrv möirgas valutada, propellerid huugasid, süda oli paha. Kell 1950. Kell 1955 pidi masin maanduma! Ta oleks nagu terve igaviku veel üleval tiirelnud. Udu, udu, udu udu järgi ja veel udu. Kurnatud naisterahvas juba arvas, et nägi Tallinna lennujaama tulesid, aga ei. See ei olnud see. Kell 20:10 oli masin maas. Sammud sundisid passikontrolli. Kodus ootas soojus, ahi ja punaste roosidega vatitekk.
7A istmele oli ennast magama sättinud suurte juustega kurnatud naisterahvas. Ta oli mattunud oma musta jopesse. Jumal tänatud, et sellel oli kapuuts, mille sisse oma huugav pea ära peita, nii et sellest on näha vaid ähmased karvatutid. Ta kõrval istus keegi kogukas. Koguka aura oli heatahtlik, ilmselt oleks see olnud rohelist värvi, kui seda oleks kaardistada lastud. Kurnatud naisterahvas tundis koguka pilku endal. Huvitav, millest ta mõtles. Naisterahvas ei vaadanud kordagi ta poole. Magas. Uni kandis ta kaugele kaugele sooja, roosasse, pehmesse, pingelisse suudlusesse, kakssada kümme kätt ja mõtet, kakssada kümme silitust puusale ja jooksmisest valutavatele sääremarjadele, lokid paremas käes, hommikukohvi vasakus, kaootiline maailm, milles inimesed tahavad hüpata pea ees tundmatusse suurde ookeani, mille põhi kilomeetri kõrguselt läbi sillerdab. Ta nägi ennast kilomeetri kõrgusel katusel kellegi leekivjuustelise naisterahvaga värisemas. Katus tuli lahti. Ta ise jäi lahtiste kruvide külge kinni ning rabeledes hakkas koos plekktükiga all kuristiku poole tuhisema. Õnneks jäi ta ellu. Ärkas ängistuses. Vasak kõrv möirgas valutada, propellerid huugasid, süda oli paha. Kell 1950. Kell 1955 pidi masin maanduma! Ta oleks nagu terve igaviku veel üleval tiirelnud. Udu, udu, udu udu järgi ja veel udu. Kurnatud naisterahvas juba arvas, et nägi Tallinna lennujaama tulesid, aga ei. See ei olnud see. Kell 20:10 oli masin maas. Sammud sundisid passikontrolli. Kodus ootas soojus, ahi ja punaste roosidega vatitekk.
Tuesday, February 12, 2008
Logistika
Kell 06:30. Miik-miik-miiiiiikkkk. Miik-miik-miiiikkkk. Käsi tõuseb. Matsaki! Telefon kinni. Inimene magab edasi. Näeb unes kohtumist pintsaklipslastega, keerleb, väänleb katkise põhjaga voodil. Ei! Tuleb tõusta. Olemine on morbiidne. Silmad nagu hiire*****. Kurdude sees, punnis, vaevu avanevad, karvased ja kipitavad. Ta võtab tuikuvad sammud vannituppa. Aaaa!!!! Oh õud! Kui kole! Aga pole lugu. Pool liitrit kohvi hiljem võtab pilt juba ilmet. Silmad on veidi avanenud. Endine kahvatu pale on siiski alles, aga see on tema loomulik jume olnud juba aastaid ja aastaid peale seda, kui ta oma suure näpu reklaamikuradile andis ning see siis omakorda võttis ta küünarnukini ja siis kõrini ja siis üleni.
Kapi tekid lahti! Riided, riided, riided! Mida selga panna? Ei viitsi väga pidulikult minna. Ballikleidiga lennukisse ju ei ronita. Niisiis, teksad, saapad, särk, jope. Mis seal ikka. Piisavalt tehtud, et usutavalt esineda. Pealegi, niikuinii tuleks talle tatilapp konstantselt külge installeerida, et vähegi inimlik olla. Ning seda punanina sündroomi ei leevenda ka ballikleit.
Kell 07:55. Lennujaam. Parkla. "I am making excellent time," ta mõtles auto uksi kinni lüües ning check in-i poole sammudes. Transiittsoonis oli inimesi tuttavaid mitmete aastate tagant. Nad olid endiselt toredad. Ilmutas ennast ka Tjorven, kes lähenes helekollases ja plakstutas oma pikki ripsmeid kahele poole kokku. Aga ta oli väga asjalik. Shokeeris AirBalticu ontlikku neiut kõvahäälse altkulmu hüüatusega: "So!!!! Any baggage??!!" :))). Neiu raputas pead. Ilmselt midagi ikka oli, aga ta ei julgenud öelda. Propellerlennuk startis nii nagu paberitel lubatud, kell 855. Õhkutõus oli endiselt joovastav, maandumine mitte. Külm oli. Vilnius tervitas teda jäiste teede, lörtsi ja tuulega. Taksojuht sai nelikümmend kohalikku raha ning viis ta kuskile hoonesse, kus pidi mingisugune kontor olema. Nüüd on ta seal, võõrad inimesed ümberringi sagimas. Kell 1500 algab pühalõunakoosolek. Seame vaimu valmis. Kulp! Ja kummardus!
Kapi tekid lahti! Riided, riided, riided! Mida selga panna? Ei viitsi väga pidulikult minna. Ballikleidiga lennukisse ju ei ronita. Niisiis, teksad, saapad, särk, jope. Mis seal ikka. Piisavalt tehtud, et usutavalt esineda. Pealegi, niikuinii tuleks talle tatilapp konstantselt külge installeerida, et vähegi inimlik olla. Ning seda punanina sündroomi ei leevenda ka ballikleit.
Kell 07:55. Lennujaam. Parkla. "I am making excellent time," ta mõtles auto uksi kinni lüües ning check in-i poole sammudes. Transiittsoonis oli inimesi tuttavaid mitmete aastate tagant. Nad olid endiselt toredad. Ilmutas ennast ka Tjorven, kes lähenes helekollases ja plakstutas oma pikki ripsmeid kahele poole kokku. Aga ta oli väga asjalik. Shokeeris AirBalticu ontlikku neiut kõvahäälse altkulmu hüüatusega: "So!!!! Any baggage??!!" :))). Neiu raputas pead. Ilmselt midagi ikka oli, aga ta ei julgenud öelda. Propellerlennuk startis nii nagu paberitel lubatud, kell 855. Õhkutõus oli endiselt joovastav, maandumine mitte. Külm oli. Vilnius tervitas teda jäiste teede, lörtsi ja tuulega. Taksojuht sai nelikümmend kohalikku raha ning viis ta kuskile hoonesse, kus pidi mingisugune kontor olema. Nüüd on ta seal, võõrad inimesed ümberringi sagimas. Kell 1500 algab pühalõunakoosolek. Seame vaimu valmis. Kulp! Ja kummardus!
Tuesday, February 05, 2008
Armastus = kliitor + kindlusetunne
Eile ööpoole õhtul sai kuluaarides arutletud teema ümber, et mis siis ikkagi on armastus. Vettpidavaks ja ühtlasi ka populaarseks ostutus niisugune teooria: armastus on kliitor ja kindlusetunne ehk siis seks ja kooselust tulenevad garantiid. Tunne on taju, mis tekib eelnevalt kogetud tundmuste või mõeldud mõtete ajendil. Enne on mõte ja siis on tunne. Armastus tekib seksusaalsest kogemusest ehk seksist tekitatud hea-olemisest. Erinevaid suhtevorme eristabki seks, selle olemasolu või mitte olemasolu ehk kahe inimese kooselu, mis sisaldab seksi on a) abielu b) vabaabielu c) kooselu. Kahe inimese kooselu, mis ei sisalda seksi: a) toakaaslus b) sõprus. Kahe inimese eksistents, mis sisaldab ainult seksi ja koos ei elata: seksisuhe. Siinkohal täpsustati asjaolusid nii, et inimest, kellega on seksisuhe ei presenteerita kellelegi, kohtutakse paar korda kuus või rohkem ja aetakse oma asja. Suhe on salajane ja ei kuulu avaldamisele.
Aga kuidas tegelikult on? ;)
PS: eraldi arutelukategooria oli shokiseks, mille definitsioon kõlab järgmiselt: a) tegemist on esimese vahekorraga kahe inimese vahel, niisiis võib kogemus kujuneda niisuguseks, millest mõlemad osapooled on kergelt või raskekujuliselt shokeeritud b) seks, mis sisaldab ühe või teise või mõlema partneri jaoks piisavalt palju ülepiirilist friiklust.
Loetelu jätkamine on lubatud ja oodatud....
Aga kuidas tegelikult on? ;)
PS: eraldi arutelukategooria oli shokiseks, mille definitsioon kõlab järgmiselt: a) tegemist on esimese vahekorraga kahe inimese vahel, niisiis võib kogemus kujuneda niisuguseks, millest mõlemad osapooled on kergelt või raskekujuliselt shokeeritud b) seks, mis sisaldab ühe või teise või mõlema partneri jaoks piisavalt palju ülepiirilist friiklust.
Loetelu jätkamine on lubatud ja oodatud....
Monday, February 04, 2008
Esmaspäevased õhkamised
Päike
Palju tööd
Carla Bruni - kaunis, kaunis Carla Bruni, kitarr käes, brünett juus õhus hingamas, madal sensuaalne hääl, mõtle... avad silmad, esimene päikesekiir hommikusse, ringutad ihusooja teki all, pehmus, hellus, mõtted on veel unel, hõõrud parema käega kurde oma silmade ümber, üritad meenutada unenägu, mis äsja silme ees filmina linastus, see oli kindlasti soe, hea, täis seiklusi, tahet, puudutusi, pöörad pea paremale aknast tuleva valguse poole ja meetrikaugusel seisval kolmejalgsel taburetil istub Carla Bruni, alasti siluett joonistunud valgusesse, puust kitarr süles, varjatud, meelas ja ta laulab nii. ;))
Palju tööd
Carla Bruni - kaunis, kaunis Carla Bruni, kitarr käes, brünett juus õhus hingamas, madal sensuaalne hääl, mõtle... avad silmad, esimene päikesekiir hommikusse, ringutad ihusooja teki all, pehmus, hellus, mõtted on veel unel, hõõrud parema käega kurde oma silmade ümber, üritad meenutada unenägu, mis äsja silme ees filmina linastus, see oli kindlasti soe, hea, täis seiklusi, tahet, puudutusi, pöörad pea paremale aknast tuleva valguse poole ja meetrikaugusel seisval kolmejalgsel taburetil istub Carla Bruni, alasti siluett joonistunud valgusesse, puust kitarr süles, varjatud, meelas ja ta laulab nii. ;))
Tuesday, January 29, 2008
OP
Eile,28. jaanuaril,toimus preili Vahteril kaua kardetud põlveoperatsioon. Vaene Vahter oli sunnitud murdma oma sisse sätitud rutiini. Ta tõusis üles kell 07:00 hommikul, mitte kell 12:15 "hommikul", tal ei olnud lubatud tarbida oma tavapärast ühte liitrit ananassimahla, kolme tassi kohvi ja mõnusat mõnglit. Ainuke lohutus, mis preili Vahterile alles jäeti oli aohommikune suits, varahommikune suits, hilishommikune suits, ennelõunane suits ja veel kuus suitsu nende suitsude vahel. Vahter tunnistas, et oli närvis. Ta oli närvis olnud juba kuid. Kabuhirmus mõelnud kangide, tangide ja narkoosi peale. Kirjutanud valmis oma testamendi, koristanud toad, kastnud lilled, ostnud uue viiekümnekilogrammise teleka, et see postuumselt kõige kallimatele pärandada, parandanud ära jooksva tualettpoti, hõõrunud läikima perekonnahõbeda ning istunud viimse kohtupäevaeel vagusi oranzhil diivanikattel ning tõdenud, et elu on siiski kadestamisväärselt kaunis kõikide oma tõusude, mõõnade, valude, rõõmude, pettumuste ja joovastustega.
Operatsioon algas kell 12:00. Vahter oli täis poogitud erineva kangusastmega ravimeid. Tangid ja kangid võeti välja. Kahe tunni möödudes sai Vahteri põlv uued lihased, Vahter tellis seltskonnalt peale katsumuse lõppu kolm Baltika õlut, Maalehe ja paki kopraonu hambapastat. Paar hetke peale oppi kärutas ta ennast suitsule. Suitsu tehes tõdes ta, et see oligi olnud väga hea mõte kannatada suitsujärgset iiveldushoogu ja kopsukrampe. Tundide pärast saabus kohvi, vaarika- mascarpone kook ja neli inimest. Hõivati trepid ja täheldati kenade medõdede klastrilist kogunemist Tallinna Keskhaiglas. Vahter masseeriti nii kaugele, et ta lubas suitsetamist vähendada. Samuti võeti talt hilinenud uue aasta lubadus, et kunagi enam ei võta ta kanüüli veenist enne ise välja, kui füsioloogiline lahus tõepoolest otsas on. Kena med-õde Annely jättis Vahterile kaua oodatud kullakese moel kaks paratsetamooli lauale. Hetkede pärast oli nelik sunnitud lahkuma, Vahter jäeti öövalvesse. Täna näeb meie aja kangelast taas.
Parane kiiresti, kallis sõber!
Ja juba varsti-varsti jookseme koos rakvere raipest küllastunud põldudel, hoiame käest kinni ja naerame päikesele vastu, nii et silmade ümber tekivad päevituskortsud!
Operatsioon algas kell 12:00. Vahter oli täis poogitud erineva kangusastmega ravimeid. Tangid ja kangid võeti välja. Kahe tunni möödudes sai Vahteri põlv uued lihased, Vahter tellis seltskonnalt peale katsumuse lõppu kolm Baltika õlut, Maalehe ja paki kopraonu hambapastat. Paar hetke peale oppi kärutas ta ennast suitsule. Suitsu tehes tõdes ta, et see oligi olnud väga hea mõte kannatada suitsujärgset iiveldushoogu ja kopsukrampe. Tundide pärast saabus kohvi, vaarika- mascarpone kook ja neli inimest. Hõivati trepid ja täheldati kenade medõdede klastrilist kogunemist Tallinna Keskhaiglas. Vahter masseeriti nii kaugele, et ta lubas suitsetamist vähendada. Samuti võeti talt hilinenud uue aasta lubadus, et kunagi enam ei võta ta kanüüli veenist enne ise välja, kui füsioloogiline lahus tõepoolest otsas on. Kena med-õde Annely jättis Vahterile kaua oodatud kullakese moel kaks paratsetamooli lauale. Hetkede pärast oli nelik sunnitud lahkuma, Vahter jäeti öövalvesse. Täna näeb meie aja kangelast taas.
Parane kiiresti, kallis sõber!
Ja juba varsti-varsti jookseme koos rakvere raipest küllastunud põldudel, hoiame käest kinni ja naerame päikesele vastu, nii et silmade ümber tekivad päevituskortsud!
Monday, January 28, 2008
Uus veebieepos: Zulu rinnad on hülged vol 2
Refereeriks veel kord selle nädalavahetuse eriti kuuma teemat ehk siis Zulu rinnad on hülged ning arutleks küsimuse üle, et kui neile pall visata, siis kas nad toovad selle tagasi või mitte? :)))
Selguse mõttes täpsustaks, et tegemist oli ühe laupäevaõhtuse jutuajamisega, milles osales viis parajas joobeastmes inimest. Keskustelu küündis seksuaalfantaasiate ja surma ümber, mõlemad väga põnevad teemad.
Arutluseks suuremale ringile:
1. kas naisterahva rindu on üldse võimalik loomadega võrrelda?
2. mis on Eestis kõige levinumad rindade hellitusnimed?
3. missugused on levinumad rindade tervituslaulud? Mõned näited: The Rasmus "Ff-falling", Madonna: "Justify my love" ;)))
4. kas testament peab olema keeruline ja kes peab teadma, kas see on olemas ning kus see eksisteerib?
Tänase päeva muusika pühendatud Iiris Vesikule - Muuk on võlutud! Mõnusalt omanäoline. On võetud kindel nish, mida täita ning noorel näitsikul ei tule see sugugi kehvasti välja (palun seda võtta nüüd suure komplimendina :), kuigi eks arenguruumi on, ent arvestades neiu noorust, siis potentsiaal on väga suur ja see ju ongi kõige olulisem.
Ootame Iirise maailmavallutamist! Tore, armas ja pisike. Kes suudakski vastu panna.... muah!
PS: Eepose esimene peatükk: Zulu rinnad on hülged.
Selguse mõttes täpsustaks, et tegemist oli ühe laupäevaõhtuse jutuajamisega, milles osales viis parajas joobeastmes inimest. Keskustelu küündis seksuaalfantaasiate ja surma ümber, mõlemad väga põnevad teemad.
Arutluseks suuremale ringile:
1. kas naisterahva rindu on üldse võimalik loomadega võrrelda?
2. mis on Eestis kõige levinumad rindade hellitusnimed?
3. missugused on levinumad rindade tervituslaulud? Mõned näited: The Rasmus "Ff-falling", Madonna: "Justify my love" ;)))
4. kas testament peab olema keeruline ja kes peab teadma, kas see on olemas ning kus see eksisteerib?
Tänase päeva muusika pühendatud Iiris Vesikule - Muuk on võlutud! Mõnusalt omanäoline. On võetud kindel nish, mida täita ning noorel näitsikul ei tule see sugugi kehvasti välja (palun seda võtta nüüd suure komplimendina :), kuigi eks arenguruumi on, ent arvestades neiu noorust, siis potentsiaal on väga suur ja see ju ongi kõige olulisem.
Ootame Iirise maailmavallutamist! Tore, armas ja pisike. Kes suudakski vastu panna.... muah!
PS: Eepose esimene peatükk: Zulu rinnad on hülged.
Friday, January 18, 2008
Kas kanad on seksikad?
Tänase päeva kirjelduseks võiks öelda, et see on siiamaani olnud......... hämmastav! Hämmastav! Hämmastav!
Et siis, Muuk ei suuda ennast tagasi hoida ja tunneb sõrmedes metsikut sügelemist, et kirja panna tänane tööalane arutelu teemal kas kanad on seksikad?! Reedene reklaamialane ülesanne niisugune: munadepühakampaania, vaja teha visuaal, millel on munad ja munade tagant avaldub fantastiline auhind! ;) Eksole. Tegime, meie, tublid, loovinimesed, pildi, millel on munad ja krussid ja taust ja puha. No oli ilus, ausalt. Selle peale arvati, et äkki tooks kanad ka mängu!?
Muuk avaldab arvamust telefoni teel: "Eee.... kanad!!?? Eeee.... aaa.... öööööö.... hmmmm... kas Sa arvad, et kanad on seksikad???!!"
X-persoon: "Muidugi!!!! Kas Sa filmi "Little chicken" pole näinud?"
Muuk: "Eeeee.... ei."
X-persoon: "No siis Sa ei tea ju midagi!"
Muuk: "Olen jumala juhm.... "
X-persoon: "Tead, need kanad seal.... oooooo... Sa ei kujuta ette!"
Muuk: "Hämmmmmmm..... äkki Sa saadad need kanad mulle ja me siis vaatame ja kommenteerime...."
X-persoon: "Ok. Panen Sulle meili."
Muuk: "Tänud. Tsau."
X-persoon: "Tsau, kullake."
Poole tunni pärast saabub meil.
Attachemendis niisugused pildid:
Hkmmmmmmmm !!!!!???????
Et siis, Muuk ei suuda ennast tagasi hoida ja tunneb sõrmedes metsikut sügelemist, et kirja panna tänane tööalane arutelu teemal kas kanad on seksikad?! Reedene reklaamialane ülesanne niisugune: munadepühakampaania, vaja teha visuaal, millel on munad ja munade tagant avaldub fantastiline auhind! ;) Eksole. Tegime, meie, tublid, loovinimesed, pildi, millel on munad ja krussid ja taust ja puha. No oli ilus, ausalt. Selle peale arvati, et äkki tooks kanad ka mängu!?
Muuk avaldab arvamust telefoni teel: "Eee.... kanad!!?? Eeee.... aaa.... öööööö.... hmmmm... kas Sa arvad, et kanad on seksikad???!!"
X-persoon: "Muidugi!!!! Kas Sa filmi "Little chicken" pole näinud?"
Muuk: "Eeeee.... ei."
X-persoon: "No siis Sa ei tea ju midagi!"
Muuk: "Olen jumala juhm.... "
X-persoon: "Tead, need kanad seal.... oooooo... Sa ei kujuta ette!"
Muuk: "Hämmmmmmm..... äkki Sa saadad need kanad mulle ja me siis vaatame ja kommenteerime...."
X-persoon: "Ok. Panen Sulle meili."
Muuk: "Tänud. Tsau."
X-persoon: "Tsau, kullake."
Poole tunni pärast saabub meil.
Attachemendis niisugused pildid:
Hkmmmmmmmm !!!!!???????
Wednesday, January 16, 2008
Anna-Maria reis liinil Kaunas-Tartu-Kaunas
Elie selgus, et meile juba teada-tuntud mannekeenofiil Anna-Maria on oma Riia reisi pikendanud Kaunasesse ja asunud seal Maxima poe sanitaardirektoriks. SLÕhtulehe andmetel olla Anna-Maria neljapäeva hommikul aovalges, ämbrid käes, hääletanud Via Baltika ääres ning saanud peale ühele umbkeelsele rekkajuhile. Palunud Anna-Maria ennast viia Kaunase Maxima poodi ja jäänud ise autos magama. Mõne aja pärast äratas autojuht tädi üles ning palus autost väljuda. Anna-Maria tegigi nii. Leidis üles ka Maxima poe, astus sisse ja asus virkalt koristama. Kahekümne minuti möödudes lähenes talle vargsi turvamees ning palus Anna-Marial ennast identifitseerida. Selgus, et meie kallis Anna-Maria on jõudnud hoopis Tartu Maximasse, mitte Kaunase Maximasse, kuhu ta esialgu oli planeerinud minna.
Oh häda!
Oh häda!
Neerud
Hollandi telekanal teadvustas avalikus meedias, et kavatseb luua uue telesarja, mille süžee on järgmine:
1. telesarja peategelaseks on fataalselt haige naisterahvas, kes kavatseb oma neerud vajajale annetada
2. haige naisterahva neerudele konkureerivad kolm neere vajavat inimest
3. kes kõige tublim on, saab neerud endale
Khm!
Loomulikult lõi niisugune teadaanne meeletut furoori. Inimesed hullusid, kuhu on jäänud moraal? Kuhu on jäänud eetika? Kui haigeks on tänapäeva maailm tegelikult muutunud?! Skandaali peale avaldas telekanal järjekordse pressiteate, et niisugust sarja mõistagi eetrisse ei lasta. See oli vaid provokatsioon, juhtimaks üldsuse tähelepanu organidoonorluse suurele probleemile Hollandis, organeid ei ole, doonoreid ei ole, järjekorrad on pikad ja lootus lühike.
Aga siiski? Missuguseid võtted?! Kas negatiivne skandaal on alati kasulik teravate probleemide esiletõstmiseks?
1. telesarja peategelaseks on fataalselt haige naisterahvas, kes kavatseb oma neerud vajajale annetada
2. haige naisterahva neerudele konkureerivad kolm neere vajavat inimest
3. kes kõige tublim on, saab neerud endale
Khm!
Loomulikult lõi niisugune teadaanne meeletut furoori. Inimesed hullusid, kuhu on jäänud moraal? Kuhu on jäänud eetika? Kui haigeks on tänapäeva maailm tegelikult muutunud?! Skandaali peale avaldas telekanal järjekordse pressiteate, et niisugust sarja mõistagi eetrisse ei lasta. See oli vaid provokatsioon, juhtimaks üldsuse tähelepanu organidoonorluse suurele probleemile Hollandis, organeid ei ole, doonoreid ei ole, järjekorrad on pikad ja lootus lühike.
Aga siiski? Missuguseid võtted?! Kas negatiivne skandaal on alati kasulik teravate probleemide esiletõstmiseks?
Tuesday, January 15, 2008
Punane planeet - Sinu roheline kodu!
Vaidlus tuleviku, hakkamasaamise, maa energia allikate ära tarbimise, ülerahvastumise, ületarbimise, saastamise ja muud globaal-tervise teemad on alati väga kirgi kütvad olnud.
Eile pärastlõunal avastas Muuk niisuguse artikli Delfist:
Nii arvab James Howard Kunstler, üks USA juhtivaid naftakriisi käsitlejaid. Oma ülevaates toob ta välja 10 peamist muutust ameeriklaste jaoks.
1. Valmistuge elama ilma autota. Autod ei ole jätkusuutlik tulevikulahendus, pole vahet, kas nad sõidavad tahke kütuse, viina või lehmasõnnikuga. Autod ongi probleemi põhjus, üleminek teistele kütustele teeb vaid olukorda hullemaks.
2. Toitu tuleb toota teisiti, kaasaegsele suurfarmindusele saabub lõpp nagu Napoleonile Waterloo. Põllumajandus muutub lokaalseks ning väiksemahaulisemaks, vaja on rohkem inimtööjõudu. Kui ameerika noored suudavad veel oma iPodid välja lülitada ja millelegi üldse kontsentreeruda, jagub neil küllalt tööd, et valmistada väikefarmides juustu, veini ja õli. Loomulikult tuleb ka need oskused ajalooraamatutest välja otsida, raamatukogud muutuvad jälle vajalikeks.
3. Kogu maa tuleb asustada erineval viisil. Suurlinnad suudavad endas hoida vaid murdosa oma praegusest elanikkonnast. Tuleb tagasi pöörduda külade ja väikelinnade mudeli juurde. Kinnisvarahinnad linnades kukuvad põhja ning maapiirkondades ja väikelinnades tõusevad lakke.
Veel kirjutatakse tehnoloogiaportaalis Novaator, et transport kolib üle vee ja raudteedele, televisiooni ja interneti aeg saab ümber ning kõige parem on see, kui riigid autonoomselt iseendaga hakkama saavad.
***
Kommentaariks juurde:
1. Miks ei ole auto kui sõiduk jätkusuutlik lahendus? Hea küll - bensiin ei ole jätkusuutlik kütuselahendus, aga ometi on ju olemas alternatiivkütused - päike, õli, põlevkivi, süsi ja veel muud, ilmselt avastamata kütuse allikad. Vaevalt, et inimese mobiilsus tulevikus kahaneb. Vaevalt, et auto kui niisugune kaob, ta ehk teiseneb ja areneb ning muutub keskkonnasäästlikumaks, paremaks, kindlasti ka kallimaks, kuid vaevalt, et ta kaob.
2. Suurtööstuse allakäik? Mastaabisäästu lõpp? Tagasiminek 19. sajandi tootmisele? Ajalugu on tõestanud, et see on inimese kalleim eksistents - väiksed omal-käel-tootmised, kallis omahind, väike müügihind ehk üldine elutaseme allakäik. Kas mitte tõenäolisem stsenaarium pole see, et teaduse arenedes leiutab inimene veelgi suurema säilivusajaga toiduained, mis väidetavalt ei ole inimorganismile kahjulikud ning sel moel saavutatakse veelgi väiksem toiduainete omahind? Pakendid tuleb tõesti muuta ökoloogiliseks, sest prügiprobleem on meeletult terav, aga siiski suurtootmine kui niisugune säilib, odava tööjõu kasutamine säilib, tarbmine säilib, inimkond jätkab kasvu, kuigi ehk mitte niivõrd eksponentsiaalses tempos kui siiamaani. Kaubandus ei kao kuskile. Kõige vihasemates fantaasiates muutub kaubandus ehk isegi planeetidevaheliseks ;). Siinkohal veel niisugune mõte: inimese kui liigi eluiga on niivõrd väike, et siin ongi põhjus, miks inimene ei ole veel seni avastanud teist intelligentset eluvormi teisel planeedil. Nad on ehk kunagi olemas olnud, aga nende aeg on otsa lõppenud ning nende üürike aeg ei ole kattunud meie üürikese ajaga. On väga väike tõenäosus, et see kattub. Aga loota ju võib...
3. Antiurbaniseerumine? Samas, kui inimkond jätkab paljunemist, siis on võimalik, et mingisugused osad meie planeedist muutuvadki linnaks. Juhul, kui reprodutseerimistempo kahaneb, siis ehk tõesti inimeste asustustihedus ja paiknemine muutub, ehk tõesti kolib inimene linnast maale, ehk tõesti... Selle vastu väga keevaliselt ei vaidleks. Samad, eluks vajalike teenuste kättesaadavus, töökohtade olemasolu, teeninduskeskuste olemasolu - kõik need elemendid hoiavad inimest siiski linnas ja ei ole tõenäoline, et nende mõjuvõim lähitulevikus või siis kesklähitulevikus kahanema peaks. Inimene on ju loomult mugav olend ning langetab ka oma otsuseid vastavalt sellele, kui mugav tal ühes või teises kohas ära elada on.
4. Miks peaks televisioon ja internet ära kaduma??? Palun seletage rumalale??? Need järeldused tunduvalt täiesti absurdsed. Kuidas on televisioon ja internet seotud naftakriisiga? Tegemist on ju vaba informatsiooni levikuga. Miks peaks inimkond tulevikus ennast eraldama sellest informatsioonilevikust? Miks peaks Mati kolima tallu, ehitama selle ümber plastmassist aia ning sealt mitte välja tulema ning ilmselt oma aeda ennast matma laskma? Informatsioon ja selle leviku kiirus on üks olulisemaid arenguelemente meie ühiskonnas. Mida kiiremini õige info kohale jõuab, seda kiiremini võetakse vastu otsused, seda paremini ja odavamalt on võimalik pakkuda teenust ja seda kiiremini on seda võimalik osta ja tarbida; millest tulenevalt, mida kiiremini seda tarbitakse, seda kiiremini see otsa saab, seda rohkem seda tarbitakse, seda rohkem seda tootma peab, seda suurem on kasum selle tootmisest. Hea küll, tegemist on heaoluühiskonna spiraaliga, mis oma olemuselt soodustab ületarbmist ja tegelikult kihutab kirutud energiakriisi tagant, aga siiski info jääb alles ja selle levimine jääb alles. Pigem oleks suund selline, et info levik muutub veelgi kiiremaks, kättesaadavamaks ja odavamaks. Pigem näeks tulevikus ette seda, et on world wide wifi 200GB/sek üles ja alla. Kujutage ette seda potentsiaali! Üksik naine Kuu all, paadiga triivimas mööda päikeseloojangulist Niilust. Paadis on peopesasuurune halogramm-arvuti, toimub halogrammkonverents teemal uus elamurajoon "Punane planeet - Sinu roheline kodu!" :))
Igatahes, väga põnev on spekuleerida niisugustel teemadel. Ja seda, mis tegelikult saab, ei tea ilmselt keegi. Aga tõsi see on, et inimene peaks olema keskkonnateadlikum ja käituma vastavalt. Ja tuleb siiski uskuda, et ühe inimese tegu või tegemata jätmine avaldab globaalset mõju (paralleel - liblika tiivalöögi teooria) ning globaalse tervise mõistes ei tohiks elada üks-päev-korraga, distantseeritult ja hoolimatult, sest lühinägelikkus täna võib põhjustada elu kõlbmatust homme.
Eile pärastlõunal avastas Muuk niisuguse artikli Delfist:
Nii arvab James Howard Kunstler, üks USA juhtivaid naftakriisi käsitlejaid. Oma ülevaates toob ta välja 10 peamist muutust ameeriklaste jaoks.
1. Valmistuge elama ilma autota. Autod ei ole jätkusuutlik tulevikulahendus, pole vahet, kas nad sõidavad tahke kütuse, viina või lehmasõnnikuga. Autod ongi probleemi põhjus, üleminek teistele kütustele teeb vaid olukorda hullemaks.
2. Toitu tuleb toota teisiti, kaasaegsele suurfarmindusele saabub lõpp nagu Napoleonile Waterloo. Põllumajandus muutub lokaalseks ning väiksemahaulisemaks, vaja on rohkem inimtööjõudu. Kui ameerika noored suudavad veel oma iPodid välja lülitada ja millelegi üldse kontsentreeruda, jagub neil küllalt tööd, et valmistada väikefarmides juustu, veini ja õli. Loomulikult tuleb ka need oskused ajalooraamatutest välja otsida, raamatukogud muutuvad jälle vajalikeks.
3. Kogu maa tuleb asustada erineval viisil. Suurlinnad suudavad endas hoida vaid murdosa oma praegusest elanikkonnast. Tuleb tagasi pöörduda külade ja väikelinnade mudeli juurde. Kinnisvarahinnad linnades kukuvad põhja ning maapiirkondades ja väikelinnades tõusevad lakke.
Veel kirjutatakse tehnoloogiaportaalis Novaator, et transport kolib üle vee ja raudteedele, televisiooni ja interneti aeg saab ümber ning kõige parem on see, kui riigid autonoomselt iseendaga hakkama saavad.
***
Kommentaariks juurde:
1. Miks ei ole auto kui sõiduk jätkusuutlik lahendus? Hea küll - bensiin ei ole jätkusuutlik kütuselahendus, aga ometi on ju olemas alternatiivkütused - päike, õli, põlevkivi, süsi ja veel muud, ilmselt avastamata kütuse allikad. Vaevalt, et inimese mobiilsus tulevikus kahaneb. Vaevalt, et auto kui niisugune kaob, ta ehk teiseneb ja areneb ning muutub keskkonnasäästlikumaks, paremaks, kindlasti ka kallimaks, kuid vaevalt, et ta kaob.
2. Suurtööstuse allakäik? Mastaabisäästu lõpp? Tagasiminek 19. sajandi tootmisele? Ajalugu on tõestanud, et see on inimese kalleim eksistents - väiksed omal-käel-tootmised, kallis omahind, väike müügihind ehk üldine elutaseme allakäik. Kas mitte tõenäolisem stsenaarium pole see, et teaduse arenedes leiutab inimene veelgi suurema säilivusajaga toiduained, mis väidetavalt ei ole inimorganismile kahjulikud ning sel moel saavutatakse veelgi väiksem toiduainete omahind? Pakendid tuleb tõesti muuta ökoloogiliseks, sest prügiprobleem on meeletult terav, aga siiski suurtootmine kui niisugune säilib, odava tööjõu kasutamine säilib, tarbmine säilib, inimkond jätkab kasvu, kuigi ehk mitte niivõrd eksponentsiaalses tempos kui siiamaani. Kaubandus ei kao kuskile. Kõige vihasemates fantaasiates muutub kaubandus ehk isegi planeetidevaheliseks ;). Siinkohal veel niisugune mõte: inimese kui liigi eluiga on niivõrd väike, et siin ongi põhjus, miks inimene ei ole veel seni avastanud teist intelligentset eluvormi teisel planeedil. Nad on ehk kunagi olemas olnud, aga nende aeg on otsa lõppenud ning nende üürike aeg ei ole kattunud meie üürikese ajaga. On väga väike tõenäosus, et see kattub. Aga loota ju võib...
3. Antiurbaniseerumine? Samas, kui inimkond jätkab paljunemist, siis on võimalik, et mingisugused osad meie planeedist muutuvadki linnaks. Juhul, kui reprodutseerimistempo kahaneb, siis ehk tõesti inimeste asustustihedus ja paiknemine muutub, ehk tõesti kolib inimene linnast maale, ehk tõesti... Selle vastu väga keevaliselt ei vaidleks. Samad, eluks vajalike teenuste kättesaadavus, töökohtade olemasolu, teeninduskeskuste olemasolu - kõik need elemendid hoiavad inimest siiski linnas ja ei ole tõenäoline, et nende mõjuvõim lähitulevikus või siis kesklähitulevikus kahanema peaks. Inimene on ju loomult mugav olend ning langetab ka oma otsuseid vastavalt sellele, kui mugav tal ühes või teises kohas ära elada on.
4. Miks peaks televisioon ja internet ära kaduma??? Palun seletage rumalale??? Need järeldused tunduvalt täiesti absurdsed. Kuidas on televisioon ja internet seotud naftakriisiga? Tegemist on ju vaba informatsiooni levikuga. Miks peaks inimkond tulevikus ennast eraldama sellest informatsioonilevikust? Miks peaks Mati kolima tallu, ehitama selle ümber plastmassist aia ning sealt mitte välja tulema ning ilmselt oma aeda ennast matma laskma? Informatsioon ja selle leviku kiirus on üks olulisemaid arenguelemente meie ühiskonnas. Mida kiiremini õige info kohale jõuab, seda kiiremini võetakse vastu otsused, seda paremini ja odavamalt on võimalik pakkuda teenust ja seda kiiremini on seda võimalik osta ja tarbida; millest tulenevalt, mida kiiremini seda tarbitakse, seda kiiremini see otsa saab, seda rohkem seda tarbitakse, seda rohkem seda tootma peab, seda suurem on kasum selle tootmisest. Hea küll, tegemist on heaoluühiskonna spiraaliga, mis oma olemuselt soodustab ületarbmist ja tegelikult kihutab kirutud energiakriisi tagant, aga siiski info jääb alles ja selle levimine jääb alles. Pigem oleks suund selline, et info levik muutub veelgi kiiremaks, kättesaadavamaks ja odavamaks. Pigem näeks tulevikus ette seda, et on world wide wifi 200GB/sek üles ja alla. Kujutage ette seda potentsiaali! Üksik naine Kuu all, paadiga triivimas mööda päikeseloojangulist Niilust. Paadis on peopesasuurune halogramm-arvuti, toimub halogrammkonverents teemal uus elamurajoon "Punane planeet - Sinu roheline kodu!" :))
Igatahes, väga põnev on spekuleerida niisugustel teemadel. Ja seda, mis tegelikult saab, ei tea ilmselt keegi. Aga tõsi see on, et inimene peaks olema keskkonnateadlikum ja käituma vastavalt. Ja tuleb siiski uskuda, et ühe inimese tegu või tegemata jätmine avaldab globaalset mõju (paralleel - liblika tiivalöögi teooria) ning globaalse tervise mõistes ei tohiks elada üks-päev-korraga, distantseeritult ja hoolimatult, sest lühinägelikkus täna võib põhjustada elu kõlbmatust homme.
Tõusumärk
Horoskopaalne maailm sai pea peale pööratud - käivad vaidlused teemal "Kumb on olulisem, kas tähemärk või tõusumärk?". Mitmed astroloogid-teoreetikud on seisukohal, et tõusumärk on kindlasti olulisem, kui tähemärk. Niisiis, Muuk otsis üles, mis tema tõusumärk on. Siin siis tulemused:
Leo Rising:
If your Rising Sign is Leo, you put up a very confident front. You appear as proud and sure of yourself as can be. People expect drama from you, and they will be disappointed if you don't deliver the spiritedness one counts on with the Lion-hearted. You carry yourself with distinction, and you catch everyone's eye whether you like it or not. If others see these regal Leo qualities, they may pick up on the some negative Leo vibes -- like smugness or over-the-top vanity. Despite that perceived self-interest, you're bound to be popular in whatever clique you find yourself.
Kommentaariks juurde, et Muuk on tavaaarvamuse kohaselt siiski ja endiselt sõnn. Kuigi, tuleb tunnistada ka seda, et see tõusumärgi kirjeldus ei ole väga üllatav ;).
Leo Rising:
If your Rising Sign is Leo, you put up a very confident front. You appear as proud and sure of yourself as can be. People expect drama from you, and they will be disappointed if you don't deliver the spiritedness one counts on with the Lion-hearted. You carry yourself with distinction, and you catch everyone's eye whether you like it or not. If others see these regal Leo qualities, they may pick up on the some negative Leo vibes -- like smugness or over-the-top vanity. Despite that perceived self-interest, you're bound to be popular in whatever clique you find yourself.
Kommentaariks juurde, et Muuk on tavaaarvamuse kohaselt siiski ja endiselt sõnn. Kuigi, tuleb tunnistada ka seda, et see tõusumärgi kirjeldus ei ole väga üllatav ;).
Monday, January 14, 2008
Kui mannekeenid mõtleksid... Peatükk 3 ehk mis juhtus Aadaga sellel nädalavahetusel
Ületarbimist soodustava asutuse betoonpõrandale on üksi seisma jäetud valgest plastmassist mannekeen Aada. Ta on asetatud avali kätega välisukse ette, tervitamaks esmaspäeva varahommikusi tulijaid oma kaunilt hermafrodiitliku naeratusega. Talle prooviti pähe panna rohelist päikesemütsi, et tema olekut veel kaunimaks teha, aga sellest üritusest loobuti, sest müts oleks varjanud Aada kaunilt lühikesed juuksed.
Nad lahkusid muheledes Aada olukorra kentslikkuse üle ning kujutasid vaimusilmas ette, kuidas esimesed töörabajad Aada kohalolekust hämming-krambid saavad ning esmaspäev saab alustatud kerge shokiga.
Kahjuks juhtus hoopis teisiti.
Aada kahjuks.
Pühapäeva pärastlõuna kell 16:04.
Aada: "No neh. Nüüd on mind siia jäetud, avali käsi, olen sunnitud seisma mingisuguse metallist aluse küljes ning totakalt ootama mingisuguseid inimesi, kes nendest ustest homme hommik sisse voolama hakkavad ning minu üle kõva häälega naeravad. Ha-haaa! Ma arvan ka, et see on väga naljakas. Alasti mannekeen, kellel on külm ja paha ja ta on sunnitud seisma, avali käsi, kui piinlik! Kui kohutavalt piinlik!"
Pühapäeva pärastlõuna kell 18:56.
Aada: "Ja huvitav, mikspärast on mind pandud avali käsi kohviaparaadi kõrvale! Mina ju ei saa kohvi juua! Mina olen ainult vaadanud korduvalt ja korduvalt, kuidas need Inimesed kohvi joovad, kuidas see kuum ja pruun nende sisse valgub ning nende mõtteid omavahel seostama hakkab. Ainuke mõnu, mida mina saan on Dior´i rõivad - need on minu lemmikud! Oli aasta 1995 kui ma neid viimati kanda sain. Oooo! See oli alles aasta! Ma olin siis veel noor, kahekümne kahe aaastane neiu! Ja milline kena jume mul oli.... "
Pühapäeva pärastlõuna kell 19:00.
Aada: "Sügada tahaks."
Esmaspäeva varahommik kell 06:10.
Aada: "Und ei ole ega tule. Seisan avali kätega kuskil kontoris ja vahin klaasist ust."
Esmaspäeva varahommik kell 06:14.
Treppidelt on kosta kellegi ohkimist. Kolin. Ilmselt ämbrid, mis teineteise vastu kummutavat häält toodavad. Ohkimine. Sammud. Tsahh-tsahhhhh....
Aada: "Oi! Keegi tuleb! Kui tore! Lõpuks ometi keegi tuleb!!"
Treppidelt läheneb ohkides enda alla ette vaatav koristaja. Kumistab ämbritega. Kohmitseb ukse kallal, avab selle ja instinktiivselt keerab Aadale selja mannekeeni nägemata. Kummardab ja kirub haiget selga vene keeles. Võtab ämbrid uuesti kätte ja keerab ringi. Kostub vali KARJE!
Aada: "Appi! Ta karjub! Ta lausa räuskab! Appi! Tapetakse!"
Anna-Maria: ENDISELT VALI KARJE!
Aada: "Appi! Appi!"
Anna-Maria rahunedes: "Tshört poberi! Shto eto takoe!??? Kto eto sjuda prinös?????"
Aada: "Oi, ta hakkas rääkima võõramaa keeles. Ilmselt shokk. Hüsteeria. Mutt on sassis!"
Anna-Maria: "A voobshe ana krasivaja... "
Aada: "Mutt vaatab mind imelikult!"
Koristaja hakkab vaikselt mannekeenile lähenema. Imetleb vaikuses tema sihvakaid jalgu ja käsi. Silmade välkudes silitab ta puusa...
Esmaspäeva hommik kell 08:55.
Tööle on jõudnud esimesed mesilased. Kontor läigib puhtusest. Ära on pühitud reedeõhtuse veinijoomingu pudelid, punased pritsmed ja sõrmejäljed. Ära on pestud kolmkümmend viis paari kahvleid-nuge ja pizzanõudsid, mis virnadesse olid kuhjunud. Ära on klopitud kaheaastataguste tolmulestadega padjad ja tekid loovate puujalgadega voodist, tolmuimejaga imetud vaibad, lapiga pühitud lauad.
Aatriumi punasel sohval lamab kellegi torso, see on valgest plastmassist, eraldatud jalgadest. Paar meetrit eemal on kellegi jalad, kinnitatud metalse plaadi külge. Kapi all on kellegi sihvakas käsi ning teine leitakse kolmanda korruse veetseest.
Koristaja on jätnud majarahvale hüvastijätukirja:
"Spasibo, s vami bõla otsen prijatno.
Ja poshla v Riga. Respect. Anna-Maria."
Nad lahkusid muheledes Aada olukorra kentslikkuse üle ning kujutasid vaimusilmas ette, kuidas esimesed töörabajad Aada kohalolekust hämming-krambid saavad ning esmaspäev saab alustatud kerge shokiga.
Kahjuks juhtus hoopis teisiti.
Aada kahjuks.
Pühapäeva pärastlõuna kell 16:04.
Aada: "No neh. Nüüd on mind siia jäetud, avali käsi, olen sunnitud seisma mingisuguse metallist aluse küljes ning totakalt ootama mingisuguseid inimesi, kes nendest ustest homme hommik sisse voolama hakkavad ning minu üle kõva häälega naeravad. Ha-haaa! Ma arvan ka, et see on väga naljakas. Alasti mannekeen, kellel on külm ja paha ja ta on sunnitud seisma, avali käsi, kui piinlik! Kui kohutavalt piinlik!"
Pühapäeva pärastlõuna kell 18:56.
Aada: "Ja huvitav, mikspärast on mind pandud avali käsi kohviaparaadi kõrvale! Mina ju ei saa kohvi juua! Mina olen ainult vaadanud korduvalt ja korduvalt, kuidas need Inimesed kohvi joovad, kuidas see kuum ja pruun nende sisse valgub ning nende mõtteid omavahel seostama hakkab. Ainuke mõnu, mida mina saan on Dior´i rõivad - need on minu lemmikud! Oli aasta 1995 kui ma neid viimati kanda sain. Oooo! See oli alles aasta! Ma olin siis veel noor, kahekümne kahe aaastane neiu! Ja milline kena jume mul oli.... "
Pühapäeva pärastlõuna kell 19:00.
Aada: "Sügada tahaks."
Esmaspäeva varahommik kell 06:10.
Aada: "Und ei ole ega tule. Seisan avali kätega kuskil kontoris ja vahin klaasist ust."
Esmaspäeva varahommik kell 06:14.
Treppidelt on kosta kellegi ohkimist. Kolin. Ilmselt ämbrid, mis teineteise vastu kummutavat häält toodavad. Ohkimine. Sammud. Tsahh-tsahhhhh....
Aada: "Oi! Keegi tuleb! Kui tore! Lõpuks ometi keegi tuleb!!"
Treppidelt läheneb ohkides enda alla ette vaatav koristaja. Kumistab ämbritega. Kohmitseb ukse kallal, avab selle ja instinktiivselt keerab Aadale selja mannekeeni nägemata. Kummardab ja kirub haiget selga vene keeles. Võtab ämbrid uuesti kätte ja keerab ringi. Kostub vali KARJE!
Aada: "Appi! Ta karjub! Ta lausa räuskab! Appi! Tapetakse!"
Anna-Maria: ENDISELT VALI KARJE!
Aada: "Appi! Appi!"
Anna-Maria rahunedes: "Tshört poberi! Shto eto takoe!??? Kto eto sjuda prinös?????"
Aada: "Oi, ta hakkas rääkima võõramaa keeles. Ilmselt shokk. Hüsteeria. Mutt on sassis!"
Anna-Maria: "A voobshe ana krasivaja... "
Aada: "Mutt vaatab mind imelikult!"
Koristaja hakkab vaikselt mannekeenile lähenema. Imetleb vaikuses tema sihvakaid jalgu ja käsi. Silmade välkudes silitab ta puusa...
Esmaspäeva hommik kell 08:55.
Tööle on jõudnud esimesed mesilased. Kontor läigib puhtusest. Ära on pühitud reedeõhtuse veinijoomingu pudelid, punased pritsmed ja sõrmejäljed. Ära on pestud kolmkümmend viis paari kahvleid-nuge ja pizzanõudsid, mis virnadesse olid kuhjunud. Ära on klopitud kaheaastataguste tolmulestadega padjad ja tekid loovate puujalgadega voodist, tolmuimejaga imetud vaibad, lapiga pühitud lauad.
Aatriumi punasel sohval lamab kellegi torso, see on valgest plastmassist, eraldatud jalgadest. Paar meetrit eemal on kellegi jalad, kinnitatud metalse plaadi külge. Kapi all on kellegi sihvakas käsi ning teine leitakse kolmanda korruse veetseest.
Koristaja on jätnud majarahvale hüvastijätukirja:
"Spasibo, s vami bõla otsen prijatno.
Ja poshla v Riga. Respect. Anna-Maria."
Saturday, January 12, 2008
Kivihoov
Peatükk 1
Pärnu maantee pärapõrgus pesitseb niisugune asutus nagu Kivihoov. Asutuse teenuste hulka kuulub mannekeenide laenutus ning hauakivide müük/graveerimine. Milline tegevusalade varieerimine!! Käis Muuk laupäevahommikul oma aega sisustamas mannekeenide valimisega järgnevaks eesti rahva füüsilist aktiivsust tiivustava kampaania tarbeks. Külmas hoones istus neiu, suusapüksid jalas, väitis, et tema ei tea mannekeenidest midagi, sest tema olla siin hauakivide spetsialist. Muuk võttis selle teadmiseks. Maja teisel korrusel oli reas mitmesuguseid inimnukke. Muuk otsis mees mannekeeni, niisugust madalaprofiilset ja tülpinud näoga. Oli meesmannekeen, nagu Ken-nukk, kena ja musklis, suurte genitaalidega ja ihukarva.
Muuk valib kõne Rõõmurullile: "Hommikust! Aeg ärgata! Kell 1030! Laupäeva hommik, hop-hop!"
Rõõmurull: "Prrrrr.... mörrrr... mats-mats, mis sa tahad?"
Muuk: "No meil ju vaja mannekeen välja valida? Siin on üks roosa mees suurte genitaalidega - kas see sobib?"
Rõõmurull:" Möh?"
Muuk: "Noh, suurte genitaalidega roosa ehk ihukarva mannekeen, ca 190 pikk, sale ja vormis, kena naeratusega - kas läheb kontseptsiooniga kokku?"
Rõõmurull: "Eeeee... kas seal mingisugust lamedamat tüüpi ei ole? Vanainimesed võivad erutuda niisuguse peale..."
Muuk: "No on üks, aga see on hermafrodiit. Nägu on mehe oma, genitaale pole ja rinnad... oot... ma kohe vaatan, tal on kleit seljas... jah! Rinnad on olemas!"
Rõõmurull: "Mis värvi need on?"
Muuk: "Plastmassikarva valged."
Rõõmurull: "Võtame nad mõlemad."
Muuk: "Rindu eraldi ei pakuta, need käivadki paaris...."
Rõõmurull: "Võtame mõlemad - nii mehe kui naise."
Muuk: "Hea mõte."
Suusapükstega tüdruk pakkis mannekeenid kotti ja ähkis need Muuki autosse. Raske oli. Järgmiseks sõitis Muuk nendega kontorisse ja tiris nad kolmandale korrusele.
Kui mannekeenid mõtleksid...
Peatükk 2
Osaldes
Meesmannekeen Ken
Naismannekeen Aada
Ken: "Aada, aita! Ma olen osadeks lahti lammutatud!"
Aada: "Ken, ära hädalda, mingi tüüp tiris mind just kolmest trepist üles ja hoidis kahe jala vahelt kinni. Jube nõme oli!!! Ja enne seda ta vaatas minu rindu! How rude!"
Ken: "Aada!!! Mu käsi on kadunud!!"
Aada: "Ah, Ken, sa oled ikka selline hädapätakas! Su käsi on su vasaku tuhara all."
Ken: "Oh, jah, nii tore ja siin ta ongi."
Aada: "Mul on külm, paha ja häda ja meid on siia täiesti üksi jäetud! Maailm on nii kuri."
Ken: "Aadakene, aga Sul olen ju mina!"
Aada: "Ken! Get a life."
Peatükk 1
Pärnu maantee pärapõrgus pesitseb niisugune asutus nagu Kivihoov. Asutuse teenuste hulka kuulub mannekeenide laenutus ning hauakivide müük/graveerimine. Milline tegevusalade varieerimine!! Käis Muuk laupäevahommikul oma aega sisustamas mannekeenide valimisega järgnevaks eesti rahva füüsilist aktiivsust tiivustava kampaania tarbeks. Külmas hoones istus neiu, suusapüksid jalas, väitis, et tema ei tea mannekeenidest midagi, sest tema olla siin hauakivide spetsialist. Muuk võttis selle teadmiseks. Maja teisel korrusel oli reas mitmesuguseid inimnukke. Muuk otsis mees mannekeeni, niisugust madalaprofiilset ja tülpinud näoga. Oli meesmannekeen, nagu Ken-nukk, kena ja musklis, suurte genitaalidega ja ihukarva.
Muuk valib kõne Rõõmurullile: "Hommikust! Aeg ärgata! Kell 1030! Laupäeva hommik, hop-hop!"
Rõõmurull: "Prrrrr.... mörrrr... mats-mats, mis sa tahad?"
Muuk: "No meil ju vaja mannekeen välja valida? Siin on üks roosa mees suurte genitaalidega - kas see sobib?"
Rõõmurull:" Möh?"
Muuk: "Noh, suurte genitaalidega roosa ehk ihukarva mannekeen, ca 190 pikk, sale ja vormis, kena naeratusega - kas läheb kontseptsiooniga kokku?"
Rõõmurull: "Eeeee... kas seal mingisugust lamedamat tüüpi ei ole? Vanainimesed võivad erutuda niisuguse peale..."
Muuk: "No on üks, aga see on hermafrodiit. Nägu on mehe oma, genitaale pole ja rinnad... oot... ma kohe vaatan, tal on kleit seljas... jah! Rinnad on olemas!"
Rõõmurull: "Mis värvi need on?"
Muuk: "Plastmassikarva valged."
Rõõmurull: "Võtame nad mõlemad."
Muuk: "Rindu eraldi ei pakuta, need käivadki paaris...."
Rõõmurull: "Võtame mõlemad - nii mehe kui naise."
Muuk: "Hea mõte."
Suusapükstega tüdruk pakkis mannekeenid kotti ja ähkis need Muuki autosse. Raske oli. Järgmiseks sõitis Muuk nendega kontorisse ja tiris nad kolmandale korrusele.
Kui mannekeenid mõtleksid...
Peatükk 2
Osaldes
Meesmannekeen Ken
Naismannekeen Aada
Ken: "Aada, aita! Ma olen osadeks lahti lammutatud!"
Aada: "Ken, ära hädalda, mingi tüüp tiris mind just kolmest trepist üles ja hoidis kahe jala vahelt kinni. Jube nõme oli!!! Ja enne seda ta vaatas minu rindu! How rude!"
Ken: "Aada!!! Mu käsi on kadunud!!"
Aada: "Ah, Ken, sa oled ikka selline hädapätakas! Su käsi on su vasaku tuhara all."
Ken: "Oh, jah, nii tore ja siin ta ongi."
Aada: "Mul on külm, paha ja häda ja meid on siia täiesti üksi jäetud! Maailm on nii kuri."
Ken: "Aadakene, aga Sul olen ju mina!"
Aada: "Ken! Get a life."
Thursday, January 10, 2008
Mustikad
Roosakad pehmed lõhnavad voolavad lained, ujud nendel, naeratus näol, nagu kellegi sooja kallistuse sees, ujud, ujud, ujud ja voolad mööda kaunist voogu, üles, alla ja edasi, ikka naeratus näol, on hea ja on rahulik ja tegelikult on ju kõik imehästi, oled veidi janune, veidi mõtlik, libistad käe üle enda põse.... mmmm... jah, see on see tunne, äkki sõidaks mööda päikesevalgust edasi tundmatusse, pikad, pikad teed, kellegi blondid kräsused juuksed tuulest sasitud, kellegi kurbus ja kellegi rõõm, kellegi taastumine ja taasleidmine... - inspireeritud filmist "My blueberry nights".
Kindlasti see kook maitses imehea - mustikakook vaniljejäätisega. Mmmm. Muuk ei ole viimasel ajal eriti maias olnud. Aga ta veel mäletab, mis tunne on ihaldada kooooooki ja siis esimest suutäit libistada suus ja sulgeda silmad ja tunda ..... mmmmm..... hea. Ta nägi seal filmis välja nii nagu teaks ka tema hea koogi saladust.
Film kui niisugune oli äärmiselt positiivne elamus.
Pehme muusika saatel dirigeeritud positiivne elamus, soe ja roosa, naeratamapanev.
Hoiatus: peale filmi tekib vastupandamatu soov pelmeeni süüa! :) Tõestatud fakt!
Kindlasti see kook maitses imehea - mustikakook vaniljejäätisega. Mmmm. Muuk ei ole viimasel ajal eriti maias olnud. Aga ta veel mäletab, mis tunne on ihaldada kooooooki ja siis esimest suutäit libistada suus ja sulgeda silmad ja tunda ..... mmmmm..... hea. Ta nägi seal filmis välja nii nagu teaks ka tema hea koogi saladust.
Film kui niisugune oli äärmiselt positiivne elamus.
Pehme muusika saatel dirigeeritud positiivne elamus, soe ja roosa, naeratamapanev.
Hoiatus: peale filmi tekib vastupandamatu soov pelmeeni süüa! :) Tõestatud fakt!
Wednesday, January 09, 2008
Hõbedased rinnad hõbedastel velgedel!
Muuk kujundajale: "Kuule, sõber, äkki oleks nii parem, kui tõstaksime selle kauni naisterahva hõbedased rinnad auto hõbedaste velgede pealt ära, muidu rinnad ei paista välja... ?"
Kujundaja Muukile: "Mhmh."
Kujundaja Muukile: "Mhmh."
Muuk kujundajale: "Tead, väga seks kujundus on!"
Kujundaja Muukile: "Mhmh."
Elagu reklaamitööstus!
Friday, January 04, 2008
Ussiauk
Minu viimasest sissekandest on nüüd vist juba 3 nädalat. Olen järjekordselt tervisele kurjategevalt vähe maganud. Istun Pearl´iga vastakutti ja joon ületarbimistsoodustava asutuse eriti kehva kohvi. Maitset peaaegu, et ei tunne. Ärgata oleks vaja. Silme taga pitsitab ning see pitsitus tuletab meelde, et öösiti peaks siiski und saama...
Vahepeal tuli uus aasta. See tuli kuidagi tajumatult. Eelmised aastad on ikka nii olnud, et kella vaatamine algab juba tunde enne. Seekord vaatasin kella alles peale keskööd ning selle peale, et kuskil sadamakõrtsi terrassil seistes oli tunne, et vist lastakse tuld taevasse. Esimese mõttena ei tulnud mulle pähegi, et nüüd vist saigi otsa... Mõtlesin hoopis, et küll alles lasevad, ilus on ka, ja udused tuled lehvivad kaugel kauguses suure sudu ja udu tagant mulle lagiotsmikule. Täiesti seosetu ning empiiriline mõtlemine. Analüüs nullilähedane. Keegi kuskil avas vahuveini. See tundus tuttav tegevus. Keegid kuskilt lähenesid mitmete vahuveinidega ning avaldasid soovi kallistada ja alles siis hakkas kohale jõudma ja alles siis vaatasin ma kella ning ennäe imet see oligi juba mõned pikad hetked üle südaöö.
Aga aeg kulgeb endiselt lineaarselt. Numbrite vahetumine ei olegi oluline. Aeg on aeg ning selle tajumine ei muutu sellest, missugune selle aja number on. Ilmselt on aja taju seotud enim inimese meelteseisundiga. Kui ootame, siis tundub aeg pikk. Kui naudime, siis tundub aeg lühike. Kui kardame, siis hirm võib kesta igaviku. Seoseid on erinevaid.
Märksõnad eelmisest kolmest nädalast (ei ole kronoloogilises järjestuses):
kast ilutuld kuskil suure järve kaldal, see pimeduses õhku lasti, kardeti metsavahti ja iseennast ja imekiirelt põlevat süütenööri, kurvad sõbrad kuskil eemal, hiina toit ja murumängud, free willy ning aknastväljahüpped, kolm täiesti seosetut sõna - õige pool London :))))), stimuleeriv rinnahoidja ja mootoriga vibraator, list 48 nimega, valged roosid viru tänavalt, säravalt õnnelik ja otse dushi alt - kui armas!, campari apelsinimahlaga, imehea wrap ja veel kord campari apelsinimahlaga, striptiisiklubi, buduaar ja suur mentoolist suitsune terrass, panin käe püütoni seljale ja tundsin vastikust, ootasin, et ta nahk oleks soe ja sametine, siiski seevastu oli see külm, kare ja liikuv, tundsin, kuidas madu oma sitkeid lihaseid minu sõrmeotste all pingutab, tundsin tema külmust, tuimust ja ükskõiksust, tundsin, kuidas ta on minetanud selle hinge, mis tema esivanemad temasse kunagi pannud olid ning nüüd, olles inimeste ori kuskil Edeni-nimelises striptiisiklubis, ei hooli ta enam millestki; ehk selletõttu oligi ta külm ja kare, mitte soe ja sametine, iiri kohvi, gin tonik, iiri kohvi, tantsud blondiga, suurepärane rütmitaju, nagu kallistus, nagu swing, nagu hea tants, pooled asjad maha jäetud, hot dog sadama statoilis, varajane tõus, magamatus, sõit läbi poolhommikuse linna, töö ja sidruniga tee, viisaastaku plaan, juuksuris peaks käima, suurepärane plaadisaak, muusika ja tuled ja turvamehed.
Suurepärasest plaadisaagist rääkides kummutasin eile Viru keskuse Laseringis oma rahakotti mitmesaja krooni võrra. Sain vapustavaid leide: kaks plaati Sarah McLachlanilt (üks nendest sisaldab niisugust laulu nagu Sweet Surrender), Madonna "The immaculate collection" (seda olen endale juba aegu ja aegu ihaldanud) ning ühe kogumiku Portishead´ilt (ei suutnud vastu panna). Niigi hoidsin ennast kõvasti tagasi, et mitte osta nende leidude otsa veel ka Depeshe Mode´i paremikku. Aga kõike ei saa, tuleb ennast taltsutada.
Ja lõpetuseks ... Sweet Surrender... :)
Vahepeal tuli uus aasta. See tuli kuidagi tajumatult. Eelmised aastad on ikka nii olnud, et kella vaatamine algab juba tunde enne. Seekord vaatasin kella alles peale keskööd ning selle peale, et kuskil sadamakõrtsi terrassil seistes oli tunne, et vist lastakse tuld taevasse. Esimese mõttena ei tulnud mulle pähegi, et nüüd vist saigi otsa... Mõtlesin hoopis, et küll alles lasevad, ilus on ka, ja udused tuled lehvivad kaugel kauguses suure sudu ja udu tagant mulle lagiotsmikule. Täiesti seosetu ning empiiriline mõtlemine. Analüüs nullilähedane. Keegi kuskil avas vahuveini. See tundus tuttav tegevus. Keegid kuskilt lähenesid mitmete vahuveinidega ning avaldasid soovi kallistada ja alles siis hakkas kohale jõudma ja alles siis vaatasin ma kella ning ennäe imet see oligi juba mõned pikad hetked üle südaöö.
Aga aeg kulgeb endiselt lineaarselt. Numbrite vahetumine ei olegi oluline. Aeg on aeg ning selle tajumine ei muutu sellest, missugune selle aja number on. Ilmselt on aja taju seotud enim inimese meelteseisundiga. Kui ootame, siis tundub aeg pikk. Kui naudime, siis tundub aeg lühike. Kui kardame, siis hirm võib kesta igaviku. Seoseid on erinevaid.
Märksõnad eelmisest kolmest nädalast (ei ole kronoloogilises järjestuses):
kast ilutuld kuskil suure järve kaldal, see pimeduses õhku lasti, kardeti metsavahti ja iseennast ja imekiirelt põlevat süütenööri, kurvad sõbrad kuskil eemal, hiina toit ja murumängud, free willy ning aknastväljahüpped, kolm täiesti seosetut sõna - õige pool London :))))), stimuleeriv rinnahoidja ja mootoriga vibraator, list 48 nimega, valged roosid viru tänavalt, säravalt õnnelik ja otse dushi alt - kui armas!, campari apelsinimahlaga, imehea wrap ja veel kord campari apelsinimahlaga, striptiisiklubi, buduaar ja suur mentoolist suitsune terrass, panin käe püütoni seljale ja tundsin vastikust, ootasin, et ta nahk oleks soe ja sametine, siiski seevastu oli see külm, kare ja liikuv, tundsin, kuidas madu oma sitkeid lihaseid minu sõrmeotste all pingutab, tundsin tema külmust, tuimust ja ükskõiksust, tundsin, kuidas ta on minetanud selle hinge, mis tema esivanemad temasse kunagi pannud olid ning nüüd, olles inimeste ori kuskil Edeni-nimelises striptiisiklubis, ei hooli ta enam millestki; ehk selletõttu oligi ta külm ja kare, mitte soe ja sametine, iiri kohvi, gin tonik, iiri kohvi, tantsud blondiga, suurepärane rütmitaju, nagu kallistus, nagu swing, nagu hea tants, pooled asjad maha jäetud, hot dog sadama statoilis, varajane tõus, magamatus, sõit läbi poolhommikuse linna, töö ja sidruniga tee, viisaastaku plaan, juuksuris peaks käima, suurepärane plaadisaak, muusika ja tuled ja turvamehed.
Suurepärasest plaadisaagist rääkides kummutasin eile Viru keskuse Laseringis oma rahakotti mitmesaja krooni võrra. Sain vapustavaid leide: kaks plaati Sarah McLachlanilt (üks nendest sisaldab niisugust laulu nagu Sweet Surrender), Madonna "The immaculate collection" (seda olen endale juba aegu ja aegu ihaldanud) ning ühe kogumiku Portishead´ilt (ei suutnud vastu panna). Niigi hoidsin ennast kõvasti tagasi, et mitte osta nende leidude otsa veel ka Depeshe Mode´i paremikku. Aga kõike ei saa, tuleb ennast taltsutada.
Ja lõpetuseks ... Sweet Surrender... :)
Subscribe to:
Posts (Atom)
