Kui mannekeenid mõtleksid... Peatükk 3 ehk mis juhtus Aadaga sellel nädalavahetusel

Ületarbimist soodustava asutuse betoonpõrandale on üksi seisma jäetud valgest plastmassist mannekeen Aada. Ta on asetatud avali kätega välisukse ette, tervitamaks esmaspäeva varahommikusi tulijaid oma kaunilt hermafrodiitliku naeratusega. Talle prooviti pähe panna rohelist päikesemütsi, et tema olekut veel kaunimaks teha, aga sellest üritusest loobuti, sest müts oleks varjanud Aada kaunilt lühikesed juuksed.
Nad lahkusid muheledes Aada olukorra kentslikkuse üle ning kujutasid vaimusilmas ette, kuidas esimesed töörabajad Aada kohalolekust hämming-krambid saavad ning esmaspäev saab alustatud kerge shokiga.
Kahjuks juhtus hoopis teisiti.
Aada kahjuks.

Pühapäeva pärastlõuna kell 16:04.
Aada: "No neh. Nüüd on mind siia jäetud, avali käsi, olen sunnitud seisma mingisuguse metallist aluse küljes ning totakalt ootama mingisuguseid inimesi, kes nendest ustest homme hommik sisse voolama hakkavad ning minu üle kõva häälega naeravad. Ha-haaa! Ma arvan ka, et see on väga naljakas. Alasti mannekeen, kellel on külm ja paha ja ta on sunnitud seisma, avali käsi, kui piinlik! Kui kohutavalt piinlik!"

Pühapäeva pärastlõuna kell 18:56.
Aada: "Ja huvitav, mikspärast on mind pandud avali käsi kohviaparaadi kõrvale! Mina ju ei saa kohvi juua! Mina olen ainult vaadanud korduvalt ja korduvalt, kuidas need Inimesed kohvi joovad, kuidas see kuum ja pruun nende sisse valgub ning nende mõtteid omavahel seostama hakkab. Ainuke mõnu, mida mina saan on Dior´i rõivad - need on minu lemmikud! Oli aasta 1995 kui ma neid viimati kanda sain. Oooo! See oli alles aasta! Ma olin siis veel noor, kahekümne kahe aaastane neiu! Ja milline kena jume mul oli.... "

Pühapäeva pärastlõuna kell 19:00.
Aada: "Sügada tahaks."

Esmaspäeva varahommik kell 06:10.
Aada: "Und ei ole ega tule. Seisan avali kätega kuskil kontoris ja vahin klaasist ust."

Esmaspäeva varahommik kell 06:14.
Treppidelt on kosta kellegi ohkimist. Kolin. Ilmselt ämbrid, mis teineteise vastu kummutavat häält toodavad. Ohkimine. Sammud. Tsahh-tsahhhhh....
Aada: "Oi! Keegi tuleb! Kui tore! Lõpuks ometi keegi tuleb!!"

Treppidelt läheneb ohkides enda alla ette vaatav koristaja. Kumistab ämbritega. Kohmitseb ukse kallal, avab selle ja instinktiivselt keerab Aadale selja mannekeeni nägemata. Kummardab ja kirub haiget selga vene keeles. Võtab ämbrid uuesti kätte ja keerab ringi. Kostub vali KARJE!

Aada: "Appi! Ta karjub! Ta lausa räuskab! Appi! Tapetakse!"
Anna-Maria: ENDISELT VALI KARJE!
Aada: "Appi! Appi!"
Anna-Maria rahunedes: "Tshört poberi! Shto eto takoe!??? Kto eto sjuda prinös?????"
Aada: "Oi, ta hakkas rääkima võõramaa keeles. Ilmselt shokk. Hüsteeria. Mutt on sassis!"
Anna-Maria: "A voobshe ana krasivaja... "
Aada: "Mutt vaatab mind imelikult!"
Koristaja hakkab vaikselt mannekeenile lähenema. Imetleb vaikuses tema sihvakaid jalgu ja käsi. Silmade välkudes silitab ta puusa...

Esmaspäeva hommik kell 08:55.
Tööle on jõudnud esimesed mesilased. Kontor läigib puhtusest. Ära on pühitud reedeõhtuse veinijoomingu pudelid, punased pritsmed ja sõrmejäljed. Ära on pestud kolmkümmend viis paari kahvleid-nuge ja pizzanõudsid, mis virnadesse olid kuhjunud. Ära on klopitud kaheaastataguste tolmulestadega padjad ja tekid loovate puujalgadega voodist, tolmuimejaga imetud vaibad, lapiga pühitud lauad.
Aatriumi punasel sohval lamab kellegi torso, see on valgest plastmassist, eraldatud jalgadest. Paar meetrit eemal on kellegi jalad, kinnitatud metalse plaadi külge. Kapi all on kellegi sihvakas käsi ning teine leitakse kolmanda korruse veetseest.
Koristaja on jätnud majarahvale hüvastijätukirja:
"Spasibo, s vami bõla otsen prijatno.
Ja poshla v Riga. Respect. Anna-Maria."