Thursday, March 08, 2007

Muuk hängib keskustes ja moraliseerib

Eile käis Muuk kümnes kingapoes. Kõigepealt külastas ta Kristiine keskust. Nimetatud pood positsioneerib ennast kui Eesti rahva moemeka. Siiski, see ei saa ju kunagi nii olla. Kristiine keskus ei ole moemeka. See on väga hea asukoha ja tasuta parkimisega Tallinna mõistes suur kaubanduskeskus, kust saab paaril juhul osta hea raha eest mõned riided ja kui õnnestub, siis ka mõned saapad. Moemekast on asi kaugel. Eriti veel arvestades seda, et keset keskust on rajatud Scotland Yard. Muuki arvates on ebaintelligentne niisugusesse asukohta rajada pubi ja kuidagi imelik on seal ka söömas käia. "Väljas söömine" olgu selebratsioon omaette. See on toiming, mille eest makstakse arvestavas koguses raha, seega toiming ise peab olema mugav, privaatne, söök peab maitsema ja teenindus võiks olla kui mitte kiire, siis vähemalt sõbralik. Kuidas saaks niisugust toimingut korraldada keset Kristiine keskust, kõikide närviliste shoppajate keskel? Kujuatage ette: te istute ja hakkate kartulipüreesuppi sööma ja teist tuiskavad mööda sajad naisterahvad ja meesterahvad, kes on endale ostnud täiesti tarbetus koguses igasuguseid vidinaid... roosad kotid, punased kotid, suured valget kotid, rohelise triibuga söögikotid, karjuvad lapsed, sallid, mütsid ja rasked kasukad, palavus, ärevus, koduigatsus ... ja kogu selle tohuvapohu keskel istute teie ja sööte kartulipüreesuppi. Muuk ei eita, et ta tõepoolest ON seal einestanud. Aga see ei ole olnud meeldiv kogemus just nendesamade näitajate tõttu. Igatahes, Kristiine ei ole moemeka ja talv ei sure Kristiines ja stiliste ei ole Muuk seal kunagi näinud. Ta käis eile ka Trendmessi saapapoes, mis Kristiines on, aga ei leidnud sealt seda, mida otsis.
Järgmine koht, kuhu Muuk suundus oli Viru Keskus. Muuk HÄNGIS Viru keskuses järjekordse sotsiaalse eksperimendi raames. Tutvus noortega, vaatas kuivõrd erinevad on noored täna ja siis kui Muuk ise kuueteist-seitsmeteistaastane oli. Tuleb tunnistada: Muuk oli globaalses mõistes ikkagi suhteliselt süütu. Ta isegi ei olnud siis tilkagi alkoholi joonud, võibolla lonksuke shampust kellegi tädi sünnipäeval ja sellega pidu piirdus. Muuk ei teadnud midagi keskustest ja rahast ja moest ja Miss Sixty kaubamärgist. Tal oli küll siis oma boifraand olemas ja seksist teadis ta ka siis, juba ehk oli isegi proovinud, aga ainult natuke... eksole. Nüüd on noored eneseteadlikud, neil on oma eelarve, kas kuupõhine eelarve või nädalapõhine eelarve. Nad majandavad ennast, arvutavad oma sissetulekuid ja väljaminekuid, arvutavad, millal nad saavad endale Replay blue jeans´id osta ja millal nad saavad Mari-Leeni kontserdile minna. Nad on vabad, meeletud ja positiivsed. Elu on alles ees ja elu on nende enda dikteerida. Õppida ei taha, sest see on pingutus ja stress. Eksamid on pahad ja õppejõud nõmedad. Noored tahavad kangesti pürgida täiskasvanute maailma, aga nad ei taha kanda sellega kaasnevaid kohustusi nagu liising ja kodulaen ja töökoht ja remont ja sugulaste sünnipäevad. Niimoodi Muuk istuski oma pingil, Viru keskuses, luristas jäätisekokteili ja vaatas inimesi. Muuk arvab, et kunagi saavad nendest noortest väga andekad tööinimesed, kes Eesti Vabariigi majandust kõvasti edasi arendavad, kes on sallivamad rassi, elukäigu, omandite, poliitiliste vaadete, seksuaalse orientatsiooni ja muude sotsiaalsete nätajate suhtes, vabad, positiivsed, vähem stressis ja lihtsalt toredad. Saapapoes käis Muuk ka. ABC kingas, NS kingas, Kaubamajas, Trendmessis - saapaid ei olnud. Vahepeal hakkas Muukil oma ajast kahju. Ta oli kahe keskuse peale kulutanud juba tund aega väärtuslikke minuteid oma kallihinnalisest elust. Aga saapaid endiselt ei olnud. Viimane võimalus: Rocca Al Mare.
Kivi mere ääres on Muuki jaoks mitte ostukeskus vaid kinga- ja spordipood. Järelikult olid shansid kõrged. Käis Muuk läbi kõik jalanõudepoed,aga endiselt saapaid ei olnud. Sõitis siis eksalaatoriga üles teisele korrusele ja avastas, et tekkinud on uus pood ja uued saapad. Võttis sealt ühed, proovis jalga, ta peaagu suutis nendega käia (pornostaari kontsad) ja ostis need endale ära.
Aga üldiselt ei meeldi Muukile poes käia. See on kohutav ajaraiskamine. Siiski mõnikord lihtsalt peab. Üsna õudne on see, et perekonnad lähevad näiteks laupäeval oma vaba päeva veetma ostukeskusesse. Lapsed, naised, mehed kokku ja shoppama. Poolteisttundi shopatakse ja siis sööma, sinnasamasse otsukeskusesse. Kui söödud, siis uuesti shoppama. KOHUTAV! Selle asemel, et minna teatrisse, kinno, muuseumi, spordisaali, ujuma... kuhu iganes, valitakse Viru keskus ja minnakse sinna hängima. Paar nädalat tagasi kuulis Muuk niisugust juttu, et ühed Tshehhi filmirezhii noored tudengid tegid endale lõputööks projekti nimega: fantoomkeskus. Nad palkasid reklaamiagentuuri, et see teeks nende varsti avatavale hüperkeskusele reklaami, rääkisid pressiga, tekitasid metsiku kõlaka + kampaania, et varsti avatakse teie uus unelm - kõige suurem otsukeskus kogu Euroopas. Avamispäeval ehitati kesket põldu suur esikarkass, sellele visati peale suur lina, millel kirjas: keskus on avatud. Kokku tuli ca 2000 inimest, toimus pidulik lindi-läbi-lõikamine ja inimesed hakkasid "keskuse" suunas kõndima. Karkass seisis eemal, nii et kõndida tuli kokku ikka ca 20 minutit. Kaks minutit kõnniti, kolmandal läks kõnd aina kiiremaks, neljandal veel kiiremaks, siis hakkasid esimesed pensionärid jooksma, sest esimestele oli mõeldud sooduspakkumisi teha. Lõpuks jooksis kogu rahvas.... Ja kujutage ette nende inimeste nägusid, kui nad kohale jõudsid ja tegelikult oli tegemist sotsiaalse eksperimendiga: keskust ei olnud, sooduspakkumisi ei olnud, kõik oli olnud vaid üks suur pettus. Inimesed olid segaduses, mõned karjusid vihast, mõned lihtsalt lahkusid torisedes, vaid üks vanem meesterahvas lisas, et .... hmmm, et siis niisugune mõte... väärt mõte, õpetlik.
Jah, ostke vähem, elage rohkem. Ilmselt on see sõnum pisut konfliktne, ka Muuki tegutsemine läheb aeg-ajalt selle sõnumiga konflikti, aga siiski.... tasub meeles pidada, tasub mõelda teisiti, tasub minna rmk majadesse suvel ja tunnetada, kui vähe inimsel õnneks tegelikult vaja on ja mis on see, mis selleks tegelikult vaja on....
Muuk on täna moraliseeriv ja kesmisest kurjem. Muukil täna verbaalne ja leksikaalne pidamatus. Varsti hakkab ta pizzat sööma, et selle kalorid oma pornostaari kontsadega munakividel edasi-tagasi joostes maha kulutada.
Ja lõpetuseks väike fraseoloogiline laen frau Mari-Leenilt:
"Palju õnne mulle teie kõigi poolt auväärt naistepäeva puhul!" ;))))

Wednesday, March 07, 2007

Etude

I remember when I took pictures of you in London. We were sitting in a quiet little place, some Indian hot-shot diner near Trafalgar Square. The black men were serving us crispy bread, rise and meat with neat little napkins and red wine. The king of the rats we were. Like big white cats with soft suits sitting round purple posh pillows and drinking cream. This was an absolute murder in our wallets. But nevertheless, the wallet survived and the sun shines again.
I remember you were wearing something light blue that night. But I cannot bu sure, can I? In the backside of my memory I see some light shades of your blouse or sweater or something that you were wearing. Probably it was a blouse. You´re not realy a sweater person, at least then you weren´t. Maybe things have changed a bit. I was taking pictures of you with your camera and you were holding your arm under your chin. Posing and not posing at the same time. The black men approached asking if we needed anything. Of course we did! "Dessert!" the cats shouted. "Dessert, we need, sir!" And dessert they got. It was washed down with cream-liqueur on crushed ice. No smack, no heroine. The cats are no drug-addicts.
I remember it was after eleven when we left the building. We were walking round the back streets of London and discovered all the places that we did not know existed there. Small boutique shops with lavender dresses on sale, the dummys looking extra thin&pale, with hair coumbed back like a hot dyke would have in Soho night club. That kind of hair has never been really the thing`for us. Too masculine, some say. Too peculiar, odd in a way. The streets soon became calm, like in mid January. People gathering in their huge London lofts. Jude, Carrie-Ann, Annabelle, Cate, Pierce - whoever, whereever. People to meet, people to see. Light curtains everywhere, flowers on the mantelpieces of their big little windows. It was cold, but not really. I had my male cat hat on and you were just shivering from something other then cold. We must have walked five miles that night. And when the night fell, we fell into a bed made on the floor of a building near Marble Arch. We didn`t take a bath that night. Only blankets, pillows and dreams about the Indian hot-shot gourmee diner near to Trafalgar Square.

Kõige suurem ime

Sa tulid mu juurde eile
Astusid pikast betoontrepist
Üles-üles-üles
Aste kadus talla all
Suss silus ennast kokku
Kandis kõrgemale
Lõpuks jõudsid laua juurde
Tuba oli tühi
Telefon oli täis
Lokk oli toru endale ligi võtnud
Ja rääkis-rääkis-rääkis
Vaatasid mulle küsivalt otsa
"Ütle mulle retsept?"
Lokk vangutas pead
Tegi suuri silmi
Telefon oli süüdi
Kõne-kõne-kõne
Viis minutit!
Lokk oli vaba
Ja koos vaadati
üht kõige suuremat
IME -
kahekümneneljaleheküljelist alkoholipudeli kaelarääkijat...

Tuesday, March 06, 2007

DSDD

Täna on harilikult hall ilm, Tallinna trademark näitab end taas. Siiski elu on täna ebaharilik. Muuk käis ülevaatusel. Ta võeti lahti nagu vana Opel, torgiti oradega, mõõdeti kui palju mootoris õli on, lasti piduritel kärssada. Ülevaatuse tulemused: sõidukõlbulik. ;)
Ja siis käis Muuk pastasalatit söömas: täna oli erakordselt hea chilli kaste, niisugune terav ja värske ja see voolas ühtlase joana Muuki tigukarbikujuliste makaronide peale ja käis neeludele. Muuk istus kohviku uksepoolses toolis ja orkis kanafileed salati seest endale kahvli otsa. Siis vibutas kahvliga ajalehe kohal ja pistis ebakorrapäraseid suutäisi endale huulte vahele. Lehes ei kirjutatud midagi tabavat. SSDD (same shit different day. See väljend on pärilt ühest filmist, vist oli Unenäopüüdja. Lühendit on lubatud kasutada SSDD vormis või DSSD vormis, tähendusega different shit same day või DSDD vormis tähendusega different shit different day). Põhimõtteliselt võib peale igasuguste abriviatsioonide edukat kasutuselevõttu üsna kiiresti igasuguste vestlustega hakkama saada. Kui keegi küsib, kuidas läheb, siis vastus olgu lühike: DSDD. Ja kõik saab selgeks ;). Tuuslam on Muuki käest viimasel ajal küsinud, et mille peale Muuk nii pingsalt koguaeg mõtleb. Ka niisuguses olukorras võib vastus olla lihtne ja lühike: things and stuff. Eksole. Eesti inimesed ei olegi suurt suure jutuga. Muukil esineb verbaalne pidamatus hooaegadega. Ilmselt esineb see kooskõlas kirjapidamatusega. Ja kirjapidamatuses ei saa Muuki viimasel ajal kindlalt süüdistada. Väga vagur on ta olnud. Väga vagur. Things and stuff - saate isegi aru.
Aga. Veel tänasest päevast peale tehnilist ülevaatust ja pastasalati kahvli-ork-orgiat. Kell 1513 avastas Muuk, et tal on vaja 1545 üks rull kaupa ühest linna otsast teise saada. Parasjagu kiireim tegutsemine oli kasutada suurt sinist ja gaasipedaali. Niisiis, sööstistki Muuk Pärnu maanteel 100 tunnikiirusega ja jõudis õigeks ajaks õiged asjad õigete inimesteni toimetada. Ja et väljuda veel rohkem oma tavarutiinidest külastas Muuk peale kiirsööstu Tallinna Bussijaama. Lihtsalt, sotsiaalse eksperimendi raames. Roosa maja nägi kaugelt üsna representatiivne välja. Luiguksed, piisavalt kulunud, aga siiski töökorras. Kassad, sildid, mõned valguskastid. PLASMATELER! Tegeleti "Rosalinda" vaatamisega. Õhus oli reisiärevust, ootusi, lootusi. Kes läks kooli, kes läks tööle, kes läks koju, kes läks külla. Kõik aina läksid kuskile. Kõigil oli oma missioon. Buss oli vahend missiooni täitmiseks. Bussijuhid olid tõsised inimesed. Nagu Isad. Lipsudega. Lapsed oli vaja bussi saada. Muuk ostis putkast Mulinaadi, 10.50 raha eest ja läks autosse tagasi. Üsna põnev. Ja Muuk ei ole lihtsalt hulluks läinud, et ta ilmaasjata oma päeva bussijaamas veedab. Sotsiaalsed eksperimendid on olulised. Olulised nii neile, kelle peale neid tehakse, kui sellele, kes neid teeb. Mitmepidine olulisus. Mõtted jätkuvad.
Ja neljapäeval on igaaastane ületarbimistsoodustavate inimeste pidulik kokkutulek Tartus. Ka Muuk võtab sellest osa. Näeb seal palju tuttavaid ja sööb klubis Tallinn hulganisti kartulisalatit viinamorsiga. Ja siis ilmselt teeb ta postitanstu, kulub keset põrandat pikali, murrab oma kontsad, kaotab ära mütsi ja jõuab õnnelikult Pepleri tänava hotellasse, kus hommikuni oma haavu lakub ja siis Shakespeare´i tööd tegema läheb. Mõni jäätisekokteil ja kõik on korras. Mõni kerge salat ja kõik laabub.
That`s the way things go.