Juri Gagarin

Muuk on saanud endale mingisugune alatemperatuuripisiku. Väljendub see selles, et Muuk on nüüd kosmonaut Juuri Gaggaarin ja kõnnib mööda alleed, näpp suus, kraadiklaas kaela all, mõtted mujal, nina nohune, kõri sõlmes ja pea huugamas. Kraadiklaas näitab hommikuli temperatuuri 36,0 kraadi Celciust. Niisugust temperatuuri ei ole Muukil enne esinenud. Oleng on üsna kesine, sest voodisse on tekkinud Muuki kehast auk, mis teda endasse imeb ja minna ei lase. Ja siis ta hädaldab ja keerab ennast ühelt küljelt teisele nagu lapik ja lõpuks tunni aja pärast veereb oma urust välja, et ibuprofeen enda kehasse imeda ja dushi alla minna. Niisugune oli Muuki tänane hommik. Tööle jõudis kosmonaut kell 11 päeval. Sai vaevu kõnnitud neli korrust üles oma uude ja sharmantsesse tuppa selleks, et avastada samast toast direktorite koosolek. Niisiis, Muuk jõudis niigi kell 11, aga sellegipoolest oli ta ukse taha jäetud ning ei pääsenud oma arvutile ligi. Poole tunni pärast avanes võimalus. Muuk lähenes oma toale. Avas ukse. Õhk puhas! Ja kibekiiresti meili ja masinasse. Viie minuti pärast naases üks koosolekuline ja võttis Muuki ruumis mõnusasti istet. Nokkis nina, karjus telefonisse, TOKSIS klaviatuuri. Muuk hullus sisemiselt. Ei öelnud midagi. Naeratas. Ja sügas kukalt. Ja mõtles, et kas SEE on permanentne. Hiljem sai ta vastuse ka - ei ole. Mis ajani on? Keegi ei tea. Nagu ikka.
Ja taas on Eestimaale naasenud toredad vihmased ja hallid ilmad. Hakkaski juba kergelt imelik - päike, päike, päike ja kakskümmend kraadi sooja. See on enneolematu. Eriti enne Muuki sünnipäeva. Niisiis, nüüd ikka tore ja kodune olla. Aken veidi märg, nii väljaspoolt kui seestpoolt. Nina veidi nohune, eriti seestpoolt ja mõnikord ka väljaspoolt, siis kui taskurätti ei ole ;))).

360 kraadi

Eile tuli televiisorist kurb film. Kadunud mees sai teada, et tal on kanser ja ta otsustas oma teismelise pojaga maja üles ehitada. Väga südantlõhestav suhete draama oli. Muuk vaatas kuni poole üheni keset ööd ja laristas nutta. Poiss nägi välja nagu Velvet Goldmine`i ja Placebo segu, nuusutas liimi ja tõmbas kanepit ja oli muul moel iseendaga raskustes. Loo püant: surev isa andis pojale tagasi elu mõtte ja kui see ülesanne oli tehtud, siis vanem mees maeti. Võtab ohkama.
Hommik on olnud observeeriv. Muuk ei suuda veel täies mahus keskenduda, sest olemine on kuidagi alla normaalse. Võimalik, et ta sai eilse rattasõiduga külma. Aga ei midagi hullu. Pisut kibe siit, pisut kobe sealt. Tal on ka täiesti uus ja täiesti omaette tuba. Uksega ja puha. Suure aknaga ja puha. Suur laud on ka sees. Istub ta nüüd siin ja mõtleb, et varsti peab oma lubadusi täitma hakkama, tegelema Suure Mõtlemise, Maailmavallutamise ja Rusikaseaduste Lammutamisega.
Ja nagu korralikus kinnisvara portaalis ikka, üritame edasi anda 360 vaate Muuki uuest platsist: selja taga asub sein, seina peal on paar plakatit ja metallist nöörid, et sinna oma mõtteid üles riputada, paremal käel on suur aken, kust paistab Kassisaba rajooni mõnus elamine, majad, majad, mitmemiljonilised majad oma suurte verandade, saunade, mullivannide ja jaapani stiilis aedadega. Taamal kõrgub Pikk Herman. Lipp lehvib. Õhtuti kuuleb siin Eestimaa hümni. Hommikuti kuuleb hümni Muuki kodus, aga selleks peab õige aastaaeg ja tuuletu hommik olema. Mõttemaja elanikud on tornis ronimas käinud, puudutanud oma pisikeste käekestega lippu ja olnud õnnelikud. Ähkides tuldi siis majja tagasi ja joodi siidrit kaneelisaiakestega. Paremat kätt aknalaual, mis on ca poole meetri laiune ja kahe meetri pikkune lamab hunnik trääsa: pappkastid, kaustad, lauarääkijad, kaelarääkijad, t-särgid, paberinäidised ja muu hulgas ka pilt Muukist, mis sai tehtud kunagi kaks aastat tagasi ning Muuki karikas. Otse ees on kaks kappi, milles on veel trääsa. Kappide kõrval vasakul käel on uks, mille taga on veel trääsa. Vasakul käel on tahvel, kuhu mõtteid kirja saab panna. Tahvel jätkub seinaga. Ja seina taga on veetsee, kus käiakse hommikuti pissil. Ja mõnikord ei ole seal paberit ning legendid räägivad, et kord olnud keegi härra hommikul veetsees olnud, mitte-pissil. Järjekordselt oli paber otsas. Härra avastas selle liiga hilja. Helistas teisele härrale samas majas: "John, John, mul on probleem veetsees!" John koosolekul: "Mis, mis?? Mis Sa ajad, mul on koosolek!" Härra: "John, ma ei saa enam... " John sosinal: "Mis Sa jamad?" Härra: "No saa aru - paber on otsas ja ma pean kohe kohtumisele minema!" John vaikselt: "Oot, kohe tulen." John lahkus koosolekult, viis Härrale paberi ja elu läks kenasti edasi. Sellest ajast saati ei ole endiselt veetses nr 2 aegajalt paberit. Alati saab ju koosolekult välja minna ja kaasmaalane sõna otseses mõttes hädast päästa.
Ja elu jätkub.
Pisut teisiti.

Getto superstar!