Juri Gagarin

Muuk on saanud endale mingisugune alatemperatuuripisiku. Väljendub see selles, et Muuk on nüüd kosmonaut Juuri Gaggaarin ja kõnnib mööda alleed, näpp suus, kraadiklaas kaela all, mõtted mujal, nina nohune, kõri sõlmes ja pea huugamas. Kraadiklaas näitab hommikuli temperatuuri 36,0 kraadi Celciust. Niisugust temperatuuri ei ole Muukil enne esinenud. Oleng on üsna kesine, sest voodisse on tekkinud Muuki kehast auk, mis teda endasse imeb ja minna ei lase. Ja siis ta hädaldab ja keerab ennast ühelt küljelt teisele nagu lapik ja lõpuks tunni aja pärast veereb oma urust välja, et ibuprofeen enda kehasse imeda ja dushi alla minna. Niisugune oli Muuki tänane hommik. Tööle jõudis kosmonaut kell 11 päeval. Sai vaevu kõnnitud neli korrust üles oma uude ja sharmantsesse tuppa selleks, et avastada samast toast direktorite koosolek. Niisiis, Muuk jõudis niigi kell 11, aga sellegipoolest oli ta ukse taha jäetud ning ei pääsenud oma arvutile ligi. Poole tunni pärast avanes võimalus. Muuk lähenes oma toale. Avas ukse. Õhk puhas! Ja kibekiiresti meili ja masinasse. Viie minuti pärast naases üks koosolekuline ja võttis Muuki ruumis mõnusasti istet. Nokkis nina, karjus telefonisse, TOKSIS klaviatuuri. Muuk hullus sisemiselt. Ei öelnud midagi. Naeratas. Ja sügas kukalt. Ja mõtles, et kas SEE on permanentne. Hiljem sai ta vastuse ka - ei ole. Mis ajani on? Keegi ei tea. Nagu ikka.
Ja taas on Eestimaale naasenud toredad vihmased ja hallid ilmad. Hakkaski juba kergelt imelik - päike, päike, päike ja kakskümmend kraadi sooja. See on enneolematu. Eriti enne Muuki sünnipäeva. Niisiis, nüüd ikka tore ja kodune olla. Aken veidi märg, nii väljaspoolt kui seestpoolt. Nina veidi nohune, eriti seestpoolt ja mõnikord ka väljaspoolt, siis kui taskurätti ei ole ;))).