Muffin or nothing?

Muuk istub kontoris. Peas on kõrvaklapid. Greig. Mäekuninga koopas. Väga bravuurne muusika. Sobib suurepäraselt niisugusesse halli päeva nagu see. Täna on 14. päev juuli kuus. Uskumatult palju päikest on selja taga, nii sõna kaudses kui otseses mõttes (minu shokolaadipruun selg koorub pisut Pärnu naisteranna halastamatust päiksest). Esimene hall ja pisut nutune päev üle kolme nädala. Selles on midagi erilist. Üles ei saanud üldse hommikul. Silmalaud olid tinased, täiesti tinased. Kehas oli mingisugune vastik rammestus, niisugune rammestus, mis esimeb siis kui inimene haigeks hakkab jääma. Fui! Fui! Fui! Ei taha! Tõesti! Viimasel ajal on nende haigustega väga kehvad lood olnud. Olen poole aasta jooksul külastanud igasuguseid meditsiinilisi asutusi viis korda rohkem kui kogu ülejäänud elu jooksul. Nii, et - ei taha! Aga pole hullu. Hirmul on suured silmad. Inspekteerisin oma kurku ka ca viis minutit järjest autopeeglist. Loodan, et keegi ei näinud.
Kell 4 on koosolek. Ja peale seda on Rakvere, võibolla. Tuuslam tahab minna. Ja mina tahan Tuuslamit. Niisiis, loogikakett on üsna väike sellel lool :).

Värinad Austria moodi

Toimumise koht: Viini metroo.
Toimumise põhjus: väga palju kohalikku energiajooki kohaliku viinaga.
Akt: jalgpall metrooliinidel.
Modell: Marlboro Man.

Mees punases

The Marlboro Man

Hetketabamine

Tour de la Austria

Muuk viibis Austrias. Tegi ta seda juuni kuu viimasel kuumal nädalal. Võttis kaasa "maja" (loe: 20kgnile suur head`i spordikott, mida ainult tema kanda jaksas), laptopi, seljakoti ja kaamera (of course!). Üldiselt Muuk does not travel light. Muuk travels in style ;). Ja selle jaoks on vaja PALJU asju kaasa võtta. Isegi siis kui neid asju äkki vaja ei lähe. Oluline on teadmine, et asjad on olemas. Et on olemas kolm varupluusi, sest alati võib esimesele kohalikus kuuma koera putkas tomatipasta peale minna. Ja muidugi peab kaasas olema ka viis paari pükse, sest püksid võivad veel kiiremini mustaks saada kui pluusid. Kes teab, missugustest mülgastest Viini mustas linnas läbi peab marssima?!
Reis ise oli petukas. Miks? Tegelikult pidi Muuk minema koos töökaaslastega koolitusele. Aga koolitus jäi rahvusvahelistel põhjustel ära ning et lennupiletid olid broneeritud juba pool aastat ette, siis otsustati ikkagi minna. Kui seda "komandeeringut" lühidalt kokku võtta, siis Tallinnasse jõuti tagasi 10L viina, 5L viskit, 3 kasti õlle ja 2 campari kokteili hiljem. Muuk tunnistab siinkohal uhkusega, et tema ristikesed on viimase artikli taga. ;)
Soovitan soojalt minna suvel liustikule lumelauaga hullama, mägijõkke raftingut tegema, matkama ja muidu aktiivselt oma aega sisustada. Energiahulk, mida vallandab sport on uskumatu! Ja nii hea-hea-hea, et tekib kahtlus, miks oh miks on leiutatud televiisor ja diivan!?

Veel üks ehk mina olengi Marlene Dietrich

Jätkame reaalajas

Rabav uudis: tuuslam ei ole kunagi meiki kandnud, ega seda ka proovinud. Ma ei saanud niisugust sensatsiooni sinnapaika jätta. Tuli proovida. Tuli teha. Kus on mu pintsel? Kus on mu molbert ja mu punane värv? Tuuslam ootab mind.... !
Võtame positsioonidele, kaksiraksi üle reite, peaagu kõhu peal ja nina sees. Üks silm ja teine, lõug valgeks, huul roosaks. Nii, jaa... ja ongi juba täitsa hea.
"Eto ja, Zemeljanova Masha. Otshen rada poznakomitsa." ;)

Aga tegelikult on ta rabav. Justnagu see uudiski. Või isegi rabavam.
Fotograaf oli lummatud ja vahtis pilte poole ööni.
Ja see oli vaid proovimeik, proovisoeng ja proovisessioon.
Kujutage ette, mis veel PÄRISsessioonil juhtuma saab?!

Astraaldimensioon

Kuum, kuum, kuum on olla. Tunnen, kuidas seniidipäikese halastamatud kiired minu selga sirestavad. Selg on niiske, sätendab pisut päiesevalguse käes. Hele on. Väga hele. Silmi peab kissitama, et midagi näha. Ja selletõttu olengi surunud pea lamamisteki sisse. Lihtsalt olen. Mõtlen suuri mõtteid, kuulan ookeani, kuulan sind enda kõrval. Käsi! Täiesti jääkülm käsi minu seljal! KARJATAN! KÕVASTI KARJATAN! See on kui šokk. Elektriimpluss minu närvisüsteemis. Sa oled oma külma käe kiusuks minu kuumale seljale pannud. Sa oled hoidnud käes JÄÄD ja siis selle minu seljale pannud. Ilmselgelt oled selle tükiga eriliselt rahul. Sa naerad. Kui olen šokist rahunenud, vaatan sinu naeru. Jään seda vaatama. Ei võitle. Tema hoopis võidab mind. Soolased lokid, päike sinu näol ja sinised silmad. Su silmad on õnnelikud. Sina oled õnnelik ja tunnen, kuidas sinu õnn tasakesi minu sisse hiilima hakkab. Tulen sulle lähemale. Aeglaselt, aga sihikindlalt. Tulen nii lähedale, et tunnen sinu hingeõhku oma näol. Vaatan silma. Ja tunnen, kuidas need vastu helgivad. Suudleme. Suudleme. Suudleme. Suudleme. Ja minust on saanud neljadimensiooniline astraalkeha. Tähed. Taevas. Ja Maa. Piiritlematu tunne, Mind ei ole enam. Olen kadunud sinu suudluse sisse. 32 soojakraadi. Suudlus on lõppenud. Haaran sind haardesse ja tirin vette. Suurde sinisesse ja sooja vette. Seal suudleme uuesti. Kui avame silmad, siis on meie kohal tähistaevas. Selge ja pisut sünge.

Samal päeval pisut hiljem

Pood on niisugune asutus, kus müüakse erinevaid asju. Seal on riiulid ja riiulites on proviendid, mida inimesed oma eksisteerimiseks vajavad. Tõllu majas on ka pood olemas. See asub keldrikorrusel suurte valgete trellide taga. Poetädi vist kardab, et keegi nälginud inimene või koplikass äkki sinna sisse murrab ja tema lihasaiakesed ära tassib. Esimene kogemus Tõllupoega juhtus siis kui ma siia kolisin. Mul oli vaja saiakesi osta ja jäätist ja vist ka midagi juua. Mida täpselt, ei mäleta ma enam, sest sellest on nüüd juba pool aastat... või pisut vähem. Ühesõnaga, poodi minna pole vaja. Tädi võtab mind vastu vajaduse korral, kui ma pidžaama püksid jalast saan. Kui ei saa, siis oma viga. Niisiis, kes tööd ei tee, see süüa ei saa. Antud juhul tööd tegema tähendab seda, et tuleb hambad ära pesta ja pidžaama jalast võtta. Pealegi! Umbes poole tunni pärast (autch) tuleb lapsevanem. Ja ma olen üsna kindel, et ta on käinud Stockmannipoes ja ostnud sealt kolm kilekotitäit kraami, mille ta kõik minu väiksesse külmkappi kavatseb ära paigutada. Ja siinkohal tuleb mulle meelde, et külmkappi peaks vaatama. Pole ma seda juba mõnda aega teinud. Täna tõstsin sealt omale kõhtu kaks jogurtit. Isu ei olnud. Siiamaani ei ole.
Öök.
Igatahes. Külmkapp on vaja puhtaks teha ja roiskunud liha välja visata!
Vot. Niisugune lugu.
Nüüd lähen. Imen. Ja kuivatan.

Ma olen märgistatud

Nii. Lapsevanem tungib territoorimule kell 1630. Achtung! Achtung! Pilti ei saa enam seinast maha võtta! Schaisse! Seinale on kulunud pildijälg. Vot. Jama lugu. Küürisin mina seina paberi ja švammi ja rätikuga. Ei miskit! Tuleb alla anda. Ma olen märgistatud. Viisin prügi välja. Jube ilus ilm on. Kured! Leidsin niisugust nime kandva assotsiatsiooni nagu OÜ Kalamaja Perearstid. Asub see putka Tööstuse 13 aadressil. Ilmselt kaineri kõrval. Ei ole veel helistanud. Otsustasin hiina meditsiini kasuks. Ehk siis on minul niisuguse persooni telefon nagu Lgp Dr Suidre, kelle veel lugupeetum praksis asub Juhkentali 17A aadressil. Või siis vähemalt nii teatas mulle selle proua automaatvastaja. Ilmselt on täna haigete inimeste põud. Tädi on läinud välja päevitama.
Hakkan nüüd tolmu võtma. Keegi peab ju. Roheline tolmuimeja on ukse taga peidus. Ja siinkohal võin ma märkuse teha, et ma täiesti ja tõsiselt vihkan seda tolmuimejat. See on ca 10 aastat vana ning teeb HÄÄÄÄÄLLTTT! Kohutav. Ilmselt minu peavalu on mulle hiljem tänulik. Mhmh. Aga! Ma ei saa ju lapsevanemal seapessa tulla lasta. Siis ta vaatabki, et laps suremas. Ja tõsi on, et laps ei ole suremas. Laps saab hakkama! (see kõlas justnagu raamatus... nüüd tekkis mul silme ette pilt lasteraamatu loomkangelastest, kellest vapper siilipoiss haige on ja tõuseb hambas ristis voodist püsti ning taob siis vihaselt endale rinda: ma saan hakkama! Ja ärge teie mitte mõelge, et mina väeti ja hädine ja NÕRK olen! Kured olete, kui nii mõtlete. Kured ja ei keegi teine...) Vot. Headaega.

Mis peitub tõugu sees?

Täna öösel nägin unes tõuke. Suuri rasvaseid ja roosasid vaklu roomamas minu sõrmedes. Situatsioon oli imelik. Kandsin kollast jopet ja jooksin kuskil tundrates kuivanud jõgede tammidel. Seal avastasingi, et minu sõrmedest tahavad tõugud välja tulla. Valus oli. Röögatasin. Pruunpea jooksis minuga koos. Tal hakkas kahju ja ta tõmbas esimese tõugu minu sõrmest. Ma ise ei julgenud. Vaatasin ainult, et on jah suur ja rasvane tõuk. Nägin selle looma kurde, katsusin neid isegi. Need elasid. Ja elu hullem teadmine oli see, et need elasid minu sees. Paanika! Metsik paanika! Mind kui söödi seestpoolt ja ma ei saanud sinna midagi parata. Klammerdusin pruunpeasse, sest tema tundus olevat minu ainuke lootus. Kerisin kollase jope käised üles. Nägin siniseid veene. Üks veen oli suurem kui teised. See liikus! Liikumise peale hakkasid tekkima punased lõhkemised. Tõuk liikus veeni sees. Paanika! Tõuk liikus kiiremini ja kiiremini ja kiiremini kuni jõudis minu sõrmeni. Ta ajas oma pea minu sõrmest välja ja hangus, justkui oleks loomakene kooma langenud. Jooksin pisarates pruunpea juurde ja karjusin, et ta kohe selle tõugu minu seest välja tõmbaks. Ta tõmbas. Ja mina sain rahuneda.
See on nagu pealesunnitud hirm. Siin on mul mingisugune ängistus ja pealesurutud hirm. Ma ei julge enam olla.
Ja meie elame tõukude kuningriigis. Täna on kahekümne kolmas päev ja täna iiveldab. Pean jälle taganema oma lubadustest.
Käisin lärmaval tõugul täna hommikul järgi. Elab tema lagunevas punases majakeses. Jõudsin õigeaegselt. Teda veel ei olnud. Nagu alati. Istusin ja mõtlesin siis seal tõukudele oma veenides ja elule minu enda majakeses. Istusin ja oleks peaagu nutma hakanud. Kujutasin ette, et lahkun tõukude kuningriigist. Kujutasin ette, et lärmav tõuk ja krussis kurdudega tõuk ja pisike kohtutõuk tõstavat selle pärast protesti. Kujutasin ette, et neil on ehk hea minuga olnud. Aga see oli vaid ettekujutlus. Tõugud jäävad ju ikka tõukudeks. Roomavateks tõukudes veenide sees. Mäda pritsivateks tõukudeks. Olete kunagi ühele tõugule peale astunud? Kui ei ole, siis te ei teagi kõigest sellest ilusast, mis peitub ühe pisikese armsa tõugu sees.

Surnud hiir peos?

Täna on väga kummaline päev. Niisugune pooleldi salapärane, õhus oleks nagu värskelt küpsetatud kaneelirullide lõhna ja sügise lõhna ja ikka veel sooja päikese lõhna... Kui silmad sulgen, siis ma peaagu, et olengi Lõuna-Eestis... Seal on niisugused lõppematuna näivad viljapõllud. Kuldkollased viljapõllud. On parasjagu soe ja kerge. On pilves, ent siiski sinine taevas. Ja olen mina nende põldude keskel. Täiesti muretu. Üdini õnnelik. Jooksen lauluga vanaema juurde, kes on teinud kotlette kartulipurduga. Jah, niisugune laps on olla. :)
Aga, naaseme täiskasvanute maailma. Olen ju ometi tööl! ;)
Hektika on läbi saanud. Auto on must kui mudakonn. Seisin lukuasutuse ees ja mingisugune endast hästi arvav rekka sõitis minust niisuguse ajuga mööda, et ***** pritsis üle minu katuse ja siis see voolas mudaojadena mööda autot kenasti alla. Mnjaaaa.... Ega mul suurt selle peale kosta ei olnudki. Mis seal ikka teha. Vabatahtlikult ma muidugi oma autot ei puudu. Uste avamine käib ka kahe näpuga ;). Peaks ilmselt teda täna pesema minema. Mhmhhh.
Ja täna lisaks kõigele muule on ka 11 ämbri päev. Väga lahe on hiilida mööda tundmatute stuudiote nurki ja avastada, et kõik majas olevad WCd on kinni ja mul ei ole võtit. Nii õnnis on olla naine. Ja kuidas ma siis jooksin koosolekult ära lähedal olevasse Double Coffesse, ründasin invavetsu ja lukustasin ennast sinna järgmiseks 10 minutiks. Ja siis ma avastasin, et ma nägin iseenda jaoks seal vetsus jube lahe välja. Niisugune ülicool OB reklaam oleks tulnud.
Stsenaarium:
1. Naine. Invavetsus.
2. Seisab seljaga. Püksid maas. Nahkmantel seljas. Kollased saapad jalas ja valge barett peas.
3. OB on kahe hamba vahel suus, sest mujale ei ole seda lihtsalt panna.
4. Mingil põhjusel on tal vaja kätte saada laptop, mis on pandud umbes 5 meetri kaugusele kraanikaussi. Sest ka seda ei olnud mujale kuidagi võimalik panna. Invavetsud. Noh.
5. Ja siis ta komberab tibusammul laptopini, sest püksid on ju maas ja suuremaid samme teha ei saa. Ja OB on ikka veel kahe hamba vahel.
6. Ja siis tuleb teha võte: SNAP! Naine laptop käes, OB kahe hamba vahel, püksid maas (khmm.. teksad, siiski. aluspüksid olid siis veel ikka jalas), nahkmantel seljas ja kollased saapad hoidmas teksasid. Upakil. Kavala näoga.
Kusjuures selle aktsiooni sündimise ajal tuli mulle meelde pikkade juustega blondi lause, millega ta kohalolijaid õnnistas kui kott peos vetsu minema hakkas: "Jah, muidugi on mul kott kaasas. Kas ma siis pean sealt välja tulema, surnud hiir peos?!" :)))))) Ma ikka naersin seda siis tükk aega. Ja vabandan, et seekord ilmselt liiga otsekohene olen.

Polsterdamisvajadused

Ma ei saanud täna öösel üldse magada. Nüüd istun tööl nagu kurretanud kurg ja ei saa mõtlemisega hakkama. Õudne!
Vihma ladistas ja ma avastasin, et see plekist renn, mis on kinnitatud minu MAGAMISTOA akna külge kõlab nagu Kaarli kiriku orel keset ööd. JUBE! Ja nii kui ma magama jäin, tuli seal jälle tilk-TILK- TTTTIIILLLLKKKKKKK!!!! Igatahes. Olin mina kuri. Väga kuri. Eriti hommikuti olen ma kuri niisuguse asja peale. Huvitav, kas peaks selle renni seal ära polsterdama kuidagi?
Täna on hektiline päev. Planeerid ja planeerid ning ikka ja jälle avastatakse tegemata asju, mõtlemata mõtteid ja nende tegematuste sees kisub aeg ajud kokku ning siis tekib PAANIKA. Jah. Nii hull asi siiski ei ole. Paanikat veel ei ole. Aga vastik on oodata, et keegi võiks nüüd oma töö ära teha.
Ma ei ole midagi söönud. Hommikul oli nii nii hall olla, et õudne. Sõin ära pool jogurtit. Öök. See ikka ei ole hea jogurt, või siis olen mina ennast kuidagi jogurtitest võõrandada suutnud. Ei tea. Igatahes, meil on täna vist kõige hallim ilm üldse selle aasta jooksul. Ja mul on kõht selgroo küljes kinni. Ilmselt peaks vist kuskilt mingisuguse võileiva võtma. Ehk oleks mõistlik. Jep ;).

546

Tänahommikune tõusmine oli eriti ilus. Kell oli 546 kui esimest korda silmad avasin mõttega, et kas peab juba jälle minema. Tuuslam oli mul siis veel kaisus ja lõhnas seal eriti hästi. Tuuslam oli üldse erakorraliselt tore kõik need kolm päeva, mil koos saime olla. Olgu, reedene algas väikese tsunamiga, aga ei hullu. Ka tsunamid võivad mõnikord kasulikud olla. Ei saagi olla nii, et kahel erineval inimesel ei teki kunagi lahkhelisid. Pealegi, nagu ütleb Sinijärv: "Arusaamatused panevad aru saama ning on selletõttu oodatud sündmused." Olen temaga nõus. Mina saan nüüd paremini aru.
Et ma juba kõnelen siin bravuurselt oma pikast nädalavahest, siis võin ka edasi rääkida, et peale tsunamit läksime pesubetooni otsima. Tuli välja, et selle leidmiseks tuleb sõida Tartu maanteele, sealt keerata ära põllule, põllul olevast kolmest ristteest valida alati vasakpoolne, siis uuesti peateele välja jõuda ja siis keerata ära jälle vasakule, kus on sinine viit: Kiili. Pesubetoonimaja oli tore. Seal oli punane tünn ja väike hall tünn. Punane oli upakil nagu pisa torn, hall oli pisike nagu muff. Tegin pilti ka. Ja siis oli seal estakaadi peal sinine žiguli ja tuuslam. Tuuslam muidugi ajas oma asja ka. Käis betooni murdmas ja viskas sellest tüki oma autosse.
Koos betooniga läksime sood ja raba otsima. Männi soo oli selle soo nimi ja raba nime ma enam ei mäleta. Me ei leidnud kumbagi. See-eest avastasime toreda kivi, mille taha pissile minna. Ja peale pissilkäiku toreda põllu, millel tuuslamist paarsada pilti teha.

Õhtul käisime nokus krevette söömas ja šnelli tiigi ääres jacob`s creek merlot 2004 reserva veini joomas. Vein paneb inimesed siiraid jutte rääkima. Rääksimegi. Lastest, tulevikust, olevikust, armastusest, kassist ja tundest. Pooliku pudeliga hakkasime kodu poole tagasi jalutama. Kass oli ka kodus. Andsime talle hapuks läinud piima. Võibolla sellepärast teda järgmisel päeval ei olnudki. Võibolla sellepärast ei ole teda siiamaani. Muuk on teda otsinud. Isegi tagurdas autoga ilmarise kvartalis paar blokki, sest eespool kõnniteeserval istus samasugune triibuline kass. Ei olnud tema. Ei olnud. Koduhoovis jäi veinipudelist alles vaid viiendik. Täpselt niisugune suurus, mis mahtus savikruuside sisse. Kallasime. Jõime, peaagu et lõpuni. Siis tulid lambad ja roosid ja saepuru. Tuuslam naeris ennast kõveraks.
Ja järmine päev tuli muukil eriti kõvasti. Tuli kaua, aga korralikult ja pilbasteks oli muuki keha, mõistus ja hääl. Võiks ju proovida kirjeldada seda tunnet, et nüüd tuleb ja tuleb ja tuleb. Aga ilmselt on see kasutu, sest tulemine iseenesest on niivõrd tunnete keeles kirja pandud nähtus, et kirja keelde on seda raske ümber tõlkida.
Ka sünnipäev tuli peale suurt tulemist. Ema oli meeletult vaeva näinud: tuuletaskud, tomatid ja sinihallitusjuust. Puuviljad ja cream brulee. Kanasink, sigasink ja kartulid. Roosa kook, rosinatega kook, jäätis ja kohupiim. Ilmselt oli ta võtnud igast letist midagi ning sellest suurepärase roa kokku voltinud niisugustele tänamatutele rüblikutele nagu meie. Ei olnud meil õrna aimugi, et ema niimoodi rahmeldama hakkab. Kui oleks, siis ei tea, kas südametunnistus oleks tulla lasknud.
Oli õhtu. Oli öö ja järgmine päev. Pühapäev. Viisin tuuslami linna. Sõime quiche´i ja olime õnnelikud. Olin oma jala kopli kurja koera eest joostes läbi väänanud ja sellepärast vist läks mul quiche´ist süda pahaks. Läikisin siis pisut Bonaparte´i kohvikus. Rääksime tuuslamiga lapsevanematest. Me räägime nendest rohkem kui me neid näeme. Südametunnitus ja hirm ühtepatta. Kella neljane uinak ja jalutuskäik vanalinnas. Öine sessioon raudteerööbastel. Elu on ilus. Kahekesi.
Ja nüüd olen kronoloogiliselt jõudnud tänasesse hommikusse, milles päike mind kell 546 silmi paotama ajas. Kergitasin kaks kulmu ja haarasin telefoni kätte, mis minust paremal lehmalüpsipingi peal asub. 546 oli kell. Aega veel oli. Ja magada sai. Neli äratust hiljem lahkus tuuslam. Hoidsin tema pintsakukarva veel pisut enda käes ja tundsin, kuidas linad olid tema ihust veel soojad. Magasin edasi. 4 minutit. Ja siis avastasin, et päev on. Ja vaja minna. Teadsin, et tööl on suviselt aeglane päev, milles ei ole enam väljakutseid. See pidurdas pisut. Aga läksin ikkagi. Olin esimesena kohal. Päeval käisin kurku määrimas - jube kibe oli! Ja nägin lapsevanemat. Mhmh! Lapsevanem on minu suhtes resigneerunud seisukohal. Teatasin talle, et kui minu kodukoht peaks osutuma haigeks ja kui ma pean selle maha müüma, siis üürime tuuslamiga koos korteri. Ta ei vaimustunud sellest. Ega ta ka selle kohta suurt öelnud. Vaikis lihtsalt. Selle vaikimise sisse oli kummaline öelda - by the way: tuuslam tervitab sind! Ma siis ei öelnud. Loodetavasti annab tuuslam mulle andeks. Lõuna lapsevanemaga oli kui vestlus läbi helikindla seina. Üks rääkis üht, teine teist ja kumbki ei tahtud kuulata seda, mida kummalgi tegelikult öelda oli. Muuk lõpuks ei rääkinudki midagi. Kuulas lihtsalt. Ja avaldas oma peas kõvasti arvamust. Barrikaadid. Kõik barrikaadidele!
Lõuna sai otsa. Koogid said ostetud ja külmkappi viidud. Hoder (hispaaniakeelne vandesõna)! Ta ei söö ju magusat! Varsti lähen uuesti poodi, et hispaanlasele ärasaatmispeoks soolast osta.
Kell on varsti 546 õhtul.
Lahkumine offisist.

Kõige ausam ülestunnistus

Sina oledki tark, ilus ja hea. tark oled sa sellepärast, et mulle kirjutasid. ja sellepärast, et sul on lokid ja sinised silmad ja arvamused ja kommentaarid ja sa oskad kuulata ja sa ei ole pealetükkiv ja sa oskad olla rõõmus isegi siis, kui elu ei ole rõõmus sinu vastu.
ilus oled sa sellepärast, et sa naeratad tihti ja sul on hea tuju ja sa kallistad tihti ja sa vaatad osta tihti, ka tähti vaatad sa tihti koos minuga, siis oleme mõlemad ilusad.
ja hea oled sa sellepärast, et sul on krobeline nahk kõhu peal, mis sõrmede all kurdu kisub ja sul on pehme kuklatagune ja veel pehmemad juuksed sellel, need kisuvad seal lokki ja on vallatud ja toredad. hea oled sa veel sellepärast, et saadad mulle kaarte ja teed kalasalatit. muidugi eraldi tasuks ära mainida see, et sa mulle bussijaama järgi oled tulnud. KAKS KORDA. vot. ja kõige heam oled sa sellepärast, et kirjutasid mulle. kirjutasid palju ja toredast ja igale poole. isegi tsekipaberile kirjutasid. mäletan, kuidas see paber minu käes tundus. libe ja külm ja ... lõhnas millegipärast lihtsalt paberi järgi. ma oma lihtsameelsuses mõtlesin, et äkki see lõhnab TEMA järgi. nuusutasin. nuusutasin veel ja veel. silmad helkisid peas. aga avastasin siis, et ma ei ole koer. ja ma ei saanud aru, et see paber lõhnaks millegi muu kui paberi järgi. see ei teinud mind kurvaks. olin sellel päeval nagu vastvurritud meepott või punane leevike, kes on peale kümneaastast puuris kükitamist vabadusse lastud ja ei tea nüüd kui kõrgele lendama peaks. karjusin treppide peal sinu nime ja kirusin iseennast, et saatuse tahtel jõudis sinu sõnum minuni liiga hilja. samas, ilmselt see pidigi just nii minema. ma arvan küll, et pidi.

Polikliinik annab krediiti

Kihutab sinine auto mööda roheliste puudega palistatud teed.
"tell me where you are
tell me how you feel"
Röögib, röögib kordusena läbi sinise auto polsterdatud sisemuse. Inimene auto sees on närviline. Rong on ees, sõita ei saa. On alla joodud kaks sõõmu Doppel Hertz toonikut. Nüüd tekivad inimese hingeõhus kirmed auto klaasidele. Ei ole hullu, ei ole hullu. Me saame hakkama, oleme Kalamajast ja maksame. Inimene vajutab gaasi ja sõidab edasi. Rööpad ratta all risti, auto esiots Mööblimaja poole kaldu. Kihutame, kihutame. Kell on 850. Kümme minutit on aega! Kümme minutit...
Auto jõuab kell 901 Mustamäe Polikliiniku ukse alla. Inimene mässib ennast valge salli sisse, vaatab peeglisse - "Kaunis, kaunis. Kõlbab arsti juurde minna küll". Mõtleb: "Eile, eile, eile veel olime koos, tihedasti koos suure punase teki all. Mina olin alasti ja tema oli mahapestud kuldne. Käsi, puus, käsi, keha, vingerav keha, tunne, mõtet ei ole, tunne, tunne... Rahu. Unenägu. Halb unenägu! Katkendid halvast unenäost - hallikas valgus, mustvalged inimesed, pettused ja valed. Valetamine ja süümepiinad, viinad, viinad, süümepiinad. Vastik on iseenda sees olla. Metsikult ja läbematult vastik. Elame teadmises, et jääme ilma elu ainsast õnnest. Brünett ründas. Brünett ründas valedega. HIVi haige brünett. Nagu kurguvalu või köha või lihastekramp. Brünett nagu põletik."
Inimene sammub mööda trepiastmeid üles. Maja on beez ja kokkuvarisev. Nagu Tsehhovi Palat nr 6 jutus. Arstid jalutavad ringi valgetes kitlites. Neil on vähe raha ja palju tööd. Öösel nad tööd ei tee. Mina tegin, nüüd ka enam ei tee. Mõni aeg. Arstid on vaesed ja õnnelikud. Registratuur on neljast luugist kolm kinni pannud. Kell on 902. Maksta ei saa. Ahh! Inimene läheb makstamata ravile. Polikliinik annab krediiti.
Palat nr 220. Teine korrus. Valge uks, kuis muidu. Inimene köhatab ukse taga, koputab ja astub sisse. Kaks prouat istuvad laua taga ja võtavad haigeid ravile. Prouadest paremale jääb terve rida voodeid, mis on piiratud valgete kardinatega. Nagu vanasti. Iga voodi juures on Gagarini-aegne elektriaparaat. Õhk on kuidagi lämbe. Hingata ei saa. Inimene juhatatakse voodisse nr 3. Istub. Arsti tuleb. Kõri määritakse vaseliiniga kokku, kõri peale vaja suruda aparaat. Surume. Surume 6 minutit järjest.

Palat nr 326 AUDIOTERAAPIA

Helesinine, helesinine, heledaim sinine .... Hea, hea on olla. Pilved, suured udused ja läbipaistvad pilved minu all ja sees ja peal. Minu käsi on kõrgusjuhtimise kangil ja surub seda üles. Lendan, ma lendan ja lendan. Tunnen, kuidas võimsad mootorid mind edasi viivad kõrgele ja kaugele. Nagu unistus. Kergeim ei olegi enne olnud.
Alateadvus: "Sa pead nüüd üles tõusma. Vaja minna. Vaja minna. Hop! Hop! Hop!"
Helesinine, hele-hele-hele, hea, hea hea.. heeaaaaaa.....
Alateadvus: "Kurat! Kas sa saad!"
Silmast on nüüd 1mm pragu lahti, mis vaatab välja. Käsi kobab paremale. Seal peaks olema telefon. Kobab, kobab... Ahah! Kandiline ja kõva asi. Peaagu, et käes. Küüned kraabivad korpust... Viimased klahvid ja KOLKS! Telefon lendab põrandale. No mis jama! Silmad on lahti. Käsi on nüüd ühendatud mõistusega ja haarab telefoni põrandalt. Kell on 746. Oi kui tore. Veel saab magada.
Helesinine! Lendame! Taevas! Jaa!
Kell on 802. Silmad on lahti. Vaatan lakke. Tuleb meelde, et õhtuti moodustab tänavavalgus ja post, mis akna taga seisab lakke peenise. Hommikuti, tuleb täheldada, et peenist ei ole. Tekk ära. Üles. Olen jälle alasti. Kõnnin sooja ruumi pissile. Jube ükski on olla. Keegi ei räägi. Nagu oleks muu maailm välja surnud. Pult - vajutan number nelja. ETV. Tartu terevisioon. Mnjah. Mitte midagi huvitavat. Mingisugune vanem daam rääkis asjalikult millestki. Isegi teemat ei mäleta ma praegu enam. Igatahes, see daam meenutas mulle neid arstide horde, keda olen viimased kaks kuud öökimaajava sagedusega nägema pidanud. Pöörasin pilgu telekalt. Vastik. Kus on minu helbed? Eneli on minusse tekitanud soovi hommikuti helbeid süüa. Enne ma sellega ei tegelenud. Aga, et lugupeetud Dr. Suidre suvatses mind manitseda, et vaja süüa ja kodust enne välja minna ei tohi, kui ON SÖÖDUD, siis sõin. Kohusetundlikult. Järgmisena dussi alla ja riidesse. Dussituba peaks koristama! Põrandale on settinud muljetavaldav kiht katlakivi. Ei ole viisakas! Üldse ei ole viisakas. Ja kappi peaks koristama! Riided on seal virnas nagu mingisugusel täikal. Väga kohutav. Kõige ebameeldivam koht, mida üldse koristada ongi ilmselt riidekapp. See lihtsalt on niisugune suur ja peab palju mahutama ja läheb alati korrast ära, sest riideid on palju ning enamikku nendest ma lihtsalt ei kanna. Aga see ei tähenda, et ma kõiki neid läbi ei sorteeriks peaagu, et igal hommikul. Masendav. Masendav, kui edev inimene ma olen. Edevus on enesetunde küsimus. Hetkel näiteks häirib mind see, et ma pole saanud ennast ca kaks kuud liigutada. Väga häirib! Tegemist kurgutõvedega, mis minu keha on ilmselt püsivalt hõivanud. AGA! Tuleb võtta kasutusele taas ignoreerimistaktika. Seega, Tallinna maanteed, here I come. Suur sinine ootab Siilis äraviimist. Jah, kallis sinine, tulen-tulen. Kohe tulen. Laupäeval, näiteks.
Kell on 830. Väljumine. Ilus ilm. Seekord kuulame Nek´i. A la italiano. Pisut lame muusika tegelikult. Aga itaaliakeeles - see päästab pisut. Sõidan ülbelt läbi linna ning maandun täpselt kell 850 Mustamäe Polikliinikus. See on nagu ajas tagasiminek. Aasta 2006 lõppeb selle asutuse uste taga. Trepid, käpp trepil, pehmed ja hoogsad sammud. Üles, üles, üles, üles. Uks. Ei puuduta linki! Kes teab, missugused inimesed seda linki on enne puudutanud. Igasugused ebapuhtad käed. Käed, mille sisse on köhitud tuberkuloosipisikuid. Käed, mis on vanad ja päevitunud; käed, millel näha veresooned ja luud ja lihased. Käed. Mitmed, mitmed käed. Sisenen uuesti sellesse ruumi.
"Palume numbreid mitte võtta!"
"Riietehoid suletud 01.06.2006 kuni 31.08.2006!"
Ilmselt on asutuses alguse saanud õnnis suvi ning pooled lugupeetud kitlitest on päevitama läinud ning soovitavad oma patsientidele sama. Sain makstud tervelt 175 krooni oma mandite kiiritamise eest. Kabinet nr 220, II korrus. Astusin sisse. Kedagi ei ole. Rida valgeid kardinaid. Rida maailmasõja-aegseid instrumente, mis vist peaks patsientidesse mingisuguse respekti tekitama selle asutuse vastu. Mind kästakse väljas oodata. Istun siis koridoris, nagu truu koer kunagi. Ainult matti ei olnud seal, mille peale ennast pikali tõmmata. Lülitan telefoni sisse ja välja. Mõtlen, et kas helistada registratuuri ja küsida sealt Dr Zelikmani number või mitte. Või äkki lihtsalt minna ta ukse taha seisma ja lootma, et mind vastu võetakse. Otsustasin viimase kasuks. Sain lõpuks elektrifitseerimisprotseduure alustada. 3 minutit ühele poole ja 3 minutit teisele. Enne seda vaseliin sinna ja siia. Peale seda vaseliin paberiga maha ja piiritust peale. Väga progressiivne värk!
Kell on 925. III korrus. 323 Dr. Zelikman. Inimene sees. Ise ei saa minna. Ootan. Põrandakate on ilmselt aastast 75 pärilt linoleum, mille otsad on ca meetri ulatuses lahti. Jube põnev, kes seal lahtiste otste all elab? 326 Audioteraapia. Toolid ja inimesed. 321 Tööinspektsiooni Med. Komisjon. Väljub sellest toast inimene. Meesterahvas. Vist ümbes viiskümmend. Peenis poolde põlve. See lihtsalt jäi silma! Ma ei saanud sinna midagi parata. Peale paraadkõndi ta istus. Peenis oli endiselt pooles põlves. Mina üritasin iga hinna eest "sellest" mööda vaadata. Pea käis siuh-siuh paremale ja vasakule. Peenis oli keskel. Sinna ei tohtinud pidama jääda! Lõpuks peenis lahkus. Põhjaliku observeerimise tulemusena nägin, et antud koridori keskmine vanus koos arstidega oli ca 50 aastat. Kuhu ma olen sattunud?! Huvitav, kas 1: ma üldse elan 50aastaseks ja 2:kas ma siis koos teiste 50aastastega pean arsti juures käima hakkama. Arvestades tänapäeva meditsiini Eesti Vabariigis on kõik võimalik. Kui inimene on noor ning vist veel jaksab kõndida, siis arvatakse, et kõik on üldjuhul hästi. Temaga ei tegeleta, sest ilmselged ja silmaga nähtavad sümptomid ju puuduvad. Mis siis, et inimene on kaks kuud palavikus olnud ning vaegunud voodi ja kontori vahel. Mis siis, et neelata on valus! Mis siis, et südames pisted on! Mis siis, kui igasugune eluisu ära kaob! Jah. See on imelik tunne, kuidas mõistus dikteerib, et ... "nüüd peaks sa tundma seda, teist ja kolmandat, sest tavapäraselt sa nii tunned". Igatahes. Üsna halb seis. Aga, alati jääb lootus üks hommik ärgata ning tunda, et maailm vajab päästmist, tõstmist, vallutamist, paigalt nihutamist. Ja siis on hea hingata sügavalt sisse ja välja ning manada näole suurim naeratus, mida enne nähtud on ning samasuguse naeratusega majast õue astuda.
Kell 1005. Pääsen Zelikmani juurde. Kõik analüüsid on korras ning põhjust operatsiooniks ei ole. "Ravige edasi. Tulge minu juurde järgmine neljapäev ja siis saadame teid perearsti juurde tagasi. Las tema uurib." Heh. Megairw. Mainiks siinkohal juurde, et minu perearst on sõimamiskalduvustega ilmselt paberiteta amatöör, kes mind lihtsalt koju saadab ning ütleb: "Kuristage! Headaega."
Niisiis, minu tänahommikuse pika monoloogi mõte on olnud selles, et ärge kunagi Eesti Vabariigis haigeks jääge. Või siis vähemalt ärge jääge haigeks kui olete veel noor inimene, sest te tõepoolest ei huvita kedagi. Olete üsna üksi oma võitluses parema enesetunde nimel. Trotsite ja ignoreerite ning üritate olla ja naeratada, vaatamata kõigele. Ja nii ongi ainuke, viis kuidas olla saab. Ja see ongi vaid olemine, mitte elamine. Sellest on kahju.
Aga! Tegelikult on ju tore ka. Eksole. Eile öösel, näiteks. Sain rääkida jutte "asjadest". Väga põnev. Asjad, mis kinnitatakse inimeste külge. Niisuguseid asju on muidugi erinevaid. Neid on erinevas värvuses, erinevas suuruses. Ja me siis otsustasime, et ilmselt peab olema väike ja .... värv jäigi paika panemata. Vestluspartner arvas, et esialgu tuleks asi kinnitada temale. Jõle hea! Huvitav, miks tema peaks oma uudishimu kõigepeal RAHULDATUD saama! Ilmselt ei ole see teema veel täiesti paika pandud. Igatahes. Öös on jutte ja asju ja tegevusi. Mõned neist on üsna triviaalsed, mõned täiesti ebakonventsionaalsed. Ja mõned paneks paljud punastama. Ning osadest me oma lapsevanematele kindlasti ei räägi. Võibolla ei räägi isegi endale, isegi sosistades mitte. Aga teeme ikkagi. Inimene on kummline LOOM. Tal on instinkid. Ja aegajalt kui need pinnale kerkivad, siis jälgib ta neid ning tunneb ennast osakesena loodusest. See tunne on hea. Nagu ka armastada on hea. Ja ka elada on tegelikult hea. Või petame me ennast?

Ood Ekspressile ja tšillipudrule!

Käisin mina siis lõunal. Ei olnud üldse normaalne. Läksin mademoiselle´i ja pakuti kartulipüreesuppi porruga - no tõesti ei tahtnud seda. Ja siis ei olnud seal veel Ekspressi ka. Ei ole inimlik. Siis mõtlesin, et inimesed töö juures on rääkinud niisugusest kohast nagu supiköök, mis pidi sadamas Reval hotellis olema. Läksin siis sinna. Hord soomlasi tuli vastu koos saku kastidega. Hea, et mööda pääsesin. Jõudsin siis supituppa ja tõepoolest, olid seal suured kastrulid, kolm tükki lausa. Kastrulite ümber virn näljaseid inimesi, kes teineteisevõidu kulpi tõstsid ja ähkisid. Kulmud tõusid niisuguse pildi peale kuklasse, kogu situatsioon meenutas kooli sööklat. Õeh. Värisesin ja läskin minema. Mõtlesin siis, et Mademoiselle´ist üle tee on Uniquestay hotell - äkki seal on suppi ja Ekspressi. Läksin, supp oli, Ekspressi polnud. Ei sobi. Siis läksin mina Spiritisse: supp oli, jube kallis, Ekspressi polnud. Ma ei andnud alla - peab ju olema koht, kus on supp ja Ekspress! Järgmine peatus: Scotland Yard. Supp oli. Mingisugune hakkliha-tomati-chilli supp. Ekspressi polnud. Otsustasin, et hea küll, ostan endale Ekspressi ja siis tulen siia tagasi. Hakkasin kõndima mööda Mere puiesteed. Ekspressi endiselt polnud. Postimaja! Ehitus ees, ligi ei pääse. Tagasikõnd. Üle tee. Rimi pood ehk siis endine kaubahall. Ostsin endale apteegist nohuravi ära ja hakkasin Rimi poest Ekspressi otsima. Oli ekspress. Aga poe sees. Ja poe sees oli veel peale selle ühe Ekspressi, mida minu hing ihaldas veel 200 soome turisti ja umbes 100 vanalinna töötajat, kes endale lõunat ostma olid tulnud. No mida teha. Peab ekspressi päästma nende seast. Sisenesin mina siis ostutsooni, haarasin lehe kaenlasse ja seisin 15 minutit järjekorras, et ühe lehe eest maksta. Vahepeal vaatasin kuulutused üle - ei miskit, nagu ikka. Sain lehe eest tasutud ja hakkasin tagasi Scotland Yard´i kõndima. Jõudsin kohale. Avasin ekspressi ja jõudsin seda vaid 20 minutit lugeda enne kui mulle hiireke lähenes ning supitellimuse vastu võttis. Viie minuti pärast oli tomatihakklihachillikardulapaprikaPUDER kohal. Jamm-jamm-jamm. Lusikas seisis pudru sees püsti ja mina mõtlesin, et Scotland Yard on vist asjadest valesti aru saanud. Või siis mina olen asjadest valesti aru saanud - üks kahest. Sõin ära viiendiku pudrust. Organism tõrkus seda punast massi omandamast. Lugesin läbi järjekordsed artiklid eesti meditsiini teemal: ma ei ole üldse nõus Nestori arvamusega. No mida! Võtta kiiraabilt kohustus teenindada asotsiaalne ning suunata asotsiaalid
tasuta perearsti vastyvõtule!? See pidavat vabastama 750 miljonit krooni kiiraabi teenuste parandamiseks. No ei ole normaalne! Ja mina see vaene perearst selle asotsiaaliga siis pihta hakkab? Saadab kainerisse? Peseb puhtaks? Võibolla on see probleem minu jaoks kauge, kuid ma ei kujuta ette, missugust abi vajab see asotsiaal kui mitte kiirabi. Igatahes, ei meeldinud mulle see arvamus ja ei meeldinud mulle see artikkel. Mina mõtleks teisiti. Sulgesin lehe ja läksin läbi vana tallinna kohviku auto juurde tagasi. Jäin kohviku leti ääres pidama - cappuchino kook! Kõht oli mul tühjaks jäänud, sest keeldus tsillipudru söömast. Ja siis ma hankisingi endale veel 15 krooni eest pisikese koogitüki. Ajasin siis sellesse varda sisse ning tundsin, kuidas mass venima hakkas. Ilmselt oli kook valmistatud aastal 2003 sakslaste maal. Kook veeres keele peal ja suulaes. Venis kurgust alla. Sai otsa. Väljusin sellest majast, istusin autosse ja sõin nätsu - esimene positiivne elamus. Näts on ikka üks hea asi - ei pea pettuma üldjuhul.
Ja täna õhtuks mõtlesin mina, et peaks ehitusekspertiisile kutsuma vahteri koos akutrelliga, et seinast proov võtta. Teeme liistu lahti, suskame augu seina, vaatame, kas on soojutus või mitte. Kui observeering selge, ajame valget tsementi auku ja paneme liistu tagasi. Ilus, puhas ja kliiniline. Ja siis võib kuskile minna ja midagi teha. Batuudi peal hüpata, näiteks. Või midagi küpsema panna.. kuskile.

Unine silm

Unine silm vahib keset turritavaid ripsmekarvu ja üritab sellelt helendavalt ekraanilt midagi mõistusepärast välja lugeda. Mõte ei järge. Mõte on juba soikunud ja lennanud mõnusamatele jahimaadele, sinna kus on vaikus, rahu, hingepuhkus ja Sina. Kas inimene saab lihtsalt olla, olla selle sõna kõige otsesemas tähenduses ja mitte mõelda? Kas mitte-midagi-mõtlemine on mingisugune eraldi vaimutegevuse liik? Kas on võimalik aju funktioneerimine peatada, tekitada kaines olekus mälulünk? Unine silm vajub matsutades pehmete nahakurdude vahele, seal on hea, isegi väga hea. Kuid mis on see miski, mis seda hea-olemist tagant piitsutab ja silma ikka taas välja kutsub? Üleval-olemise ja mõtlemise võlu, tung midagi iseendast jätta, välja visata päeva jooksul kogunenud erinevate minade dialoog? Unine silm jääb mõttesse, isegi seal pehmete nahakurdude vahel leidub midagi, mille üle vaikides meelt painutada. Kas ta silmad on ikka veel nii sügavsinised? Kas ta magab praegu oma mesimagusat ingliund, keerates oma mõnusalt seksikat keha pehmete linade vahel? Vaikus, vaikus, vaikus ja minu südametuksed...ma näen Sind ja midagi pole muutunud. Sina oma igati loomulikus sürreaalsuses lesid äraolevalt. Sa ei tea...Olen vaikselt pugenud Sinu lõhnade sisse ja õrnalt otsa ette suudelnud. Sa ei tea, aga võibolla nii ongi parem... Unine silm uitab ekseldes ja upub irreaalsusesse. Peatumatu eluvool saab uue mõiste: mina-olemine iseendaga, egoistlik maailmapildi käsitlsus altruisti vaatevinklist, vaikne, lõppematu soikumine mälu kaugetesse salajatesse soppidesse, ei kuskil olemine, midagi materiaalset. Eksisteerib tunne ja see ongi kõik. Paratamatute asjaolude sundimatu vastasseis. Ja nii me saamegi kõigest aru ja Sina jääd alati ilusaks ja siiski jääb situatsioon alati paratamatuks ja ometi jääb mõte alati olevaks. Kui õnnelik on inimene, et ta mõtleb, sest ainult mõttel puuduvad paratamatuse piirid...