Ood Ekspressile ja tšillipudrule!

Käisin mina siis lõunal. Ei olnud üldse normaalne. Läksin mademoiselle´i ja pakuti kartulipüreesuppi porruga - no tõesti ei tahtnud seda. Ja siis ei olnud seal veel Ekspressi ka. Ei ole inimlik. Siis mõtlesin, et inimesed töö juures on rääkinud niisugusest kohast nagu supiköök, mis pidi sadamas Reval hotellis olema. Läksin siis sinna. Hord soomlasi tuli vastu koos saku kastidega. Hea, et mööda pääsesin. Jõudsin siis supituppa ja tõepoolest, olid seal suured kastrulid, kolm tükki lausa. Kastrulite ümber virn näljaseid inimesi, kes teineteisevõidu kulpi tõstsid ja ähkisid. Kulmud tõusid niisuguse pildi peale kuklasse, kogu situatsioon meenutas kooli sööklat. Õeh. Värisesin ja läskin minema. Mõtlesin siis, et Mademoiselle´ist üle tee on Uniquestay hotell - äkki seal on suppi ja Ekspressi. Läksin, supp oli, Ekspressi polnud. Ei sobi. Siis läksin mina Spiritisse: supp oli, jube kallis, Ekspressi polnud. Ma ei andnud alla - peab ju olema koht, kus on supp ja Ekspress! Järgmine peatus: Scotland Yard. Supp oli. Mingisugune hakkliha-tomati-chilli supp. Ekspressi polnud. Otsustasin, et hea küll, ostan endale Ekspressi ja siis tulen siia tagasi. Hakkasin kõndima mööda Mere puiesteed. Ekspressi endiselt polnud. Postimaja! Ehitus ees, ligi ei pääse. Tagasikõnd. Üle tee. Rimi pood ehk siis endine kaubahall. Ostsin endale apteegist nohuravi ära ja hakkasin Rimi poest Ekspressi otsima. Oli ekspress. Aga poe sees. Ja poe sees oli veel peale selle ühe Ekspressi, mida minu hing ihaldas veel 200 soome turisti ja umbes 100 vanalinna töötajat, kes endale lõunat ostma olid tulnud. No mida teha. Peab ekspressi päästma nende seast. Sisenesin mina siis ostutsooni, haarasin lehe kaenlasse ja seisin 15 minutit järjekorras, et ühe lehe eest maksta. Vahepeal vaatasin kuulutused üle - ei miskit, nagu ikka. Sain lehe eest tasutud ja hakkasin tagasi Scotland Yard´i kõndima. Jõudsin kohale. Avasin ekspressi ja jõudsin seda vaid 20 minutit lugeda enne kui mulle hiireke lähenes ning supitellimuse vastu võttis. Viie minuti pärast oli tomatihakklihachillikardulapaprikaPUDER kohal. Jamm-jamm-jamm. Lusikas seisis pudru sees püsti ja mina mõtlesin, et Scotland Yard on vist asjadest valesti aru saanud. Või siis mina olen asjadest valesti aru saanud - üks kahest. Sõin ära viiendiku pudrust. Organism tõrkus seda punast massi omandamast. Lugesin läbi järjekordsed artiklid eesti meditsiini teemal: ma ei ole üldse nõus Nestori arvamusega. No mida! Võtta kiiraabilt kohustus teenindada asotsiaalne ning suunata asotsiaalid
tasuta perearsti vastyvõtule!? See pidavat vabastama 750 miljonit krooni kiiraabi teenuste parandamiseks. No ei ole normaalne! Ja mina see vaene perearst selle asotsiaaliga siis pihta hakkab? Saadab kainerisse? Peseb puhtaks? Võibolla on see probleem minu jaoks kauge, kuid ma ei kujuta ette, missugust abi vajab see asotsiaal kui mitte kiirabi. Igatahes, ei meeldinud mulle see arvamus ja ei meeldinud mulle see artikkel. Mina mõtleks teisiti. Sulgesin lehe ja läksin läbi vana tallinna kohviku auto juurde tagasi. Jäin kohviku leti ääres pidama - cappuchino kook! Kõht oli mul tühjaks jäänud, sest keeldus tsillipudru söömast. Ja siis ma hankisingi endale veel 15 krooni eest pisikese koogitüki. Ajasin siis sellesse varda sisse ning tundsin, kuidas mass venima hakkas. Ilmselt oli kook valmistatud aastal 2003 sakslaste maal. Kook veeres keele peal ja suulaes. Venis kurgust alla. Sai otsa. Väljusin sellest majast, istusin autosse ja sõin nätsu - esimene positiivne elamus. Näts on ikka üks hea asi - ei pea pettuma üldjuhul.
Ja täna õhtuks mõtlesin mina, et peaks ehitusekspertiisile kutsuma vahteri koos akutrelliga, et seinast proov võtta. Teeme liistu lahti, suskame augu seina, vaatame, kas on soojutus või mitte. Kui observeering selge, ajame valget tsementi auku ja paneme liistu tagasi. Ilus, puhas ja kliiniline. Ja siis võib kuskile minna ja midagi teha. Batuudi peal hüpata, näiteks. Või midagi küpsema panna.. kuskile.