Pood on niisugune asutus, kus müüakse erinevaid asju. Seal on riiulid ja riiulites on proviendid, mida inimesed oma eksisteerimiseks vajavad. Tõllu majas on ka pood olemas. See asub keldrikorrusel suurte valgete trellide taga. Poetädi vist kardab, et keegi nälginud inimene või koplikass äkki sinna sisse murrab ja tema lihasaiakesed ära tassib. Esimene kogemus Tõllupoega juhtus siis kui ma siia kolisin. Mul oli vaja saiakesi osta ja jäätist ja vist ka midagi juua. Mida täpselt, ei mäleta ma enam, sest sellest on nüüd juba pool aastat... või pisut vähem. Ühesõnaga, poodi minna pole vaja. Tädi võtab mind vastu vajaduse korral, kui ma pidžaama püksid jalast saan. Kui ei saa, siis oma viga. Niisiis, kes tööd ei tee, see süüa ei saa. Antud juhul tööd tegema tähendab seda, et tuleb hambad ära pesta ja pidžaama jalast võtta. Pealegi! Umbes poole tunni pärast (autch) tuleb lapsevanem. Ja ma olen üsna kindel, et ta on käinud Stockmannipoes ja ostnud sealt kolm kilekotitäit kraami, mille ta kõik minu väiksesse külmkappi kavatseb ära paigutada. Ja siinkohal tuleb mulle meelde, et külmkappi peaks vaatama. Pole ma seda juba mõnda aega teinud. Täna tõstsin sealt omale kõhtu kaks jogurtit. Isu ei olnud. Siiamaani ei ole.
Öök.
Igatahes. Külmkapp on vaja puhtaks teha ja roiskunud liha välja visata!
Vot. Niisugune lugu.
Nüüd lähen. Imen. Ja kuivatan.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
No comments:
Post a Comment