Eile oli Kalamaja piirkonnas suurejooneline sündmus: keegi Anton sai kahekümneviie aastaseks. Juhtus ka see, et too Anton elas Muukist täpselt trepi võrra üleval ja seega sai ka Muuk distantsilt nautida selle fantastilise koosviibimise vilju. Karjed algasid ca kella kaheksa paiku, kell üheksa ilmselt lõpetati järgmine kast õlut, kell kümme käis ümbes kolmkümmend inimest Muuki akna all suitsu tõmbamas, kell üksteist üritati kuhugi taksoga sõita ning juhi kõrvalistmele pandi suunda juhatama kummist naine, kell pool kaksteist visati teine kummist naine ülemise korruse aknast alla... müt-müt-müt-müt inimene läks trepist alla kumminaise juurde ja hakkas seda alt tänavapoolsest uksest uuesti üles aknasse viskama... kell kolmveerand kaksteist lamas kumminaine Muuki teise akna all prügikastide juures ... kell kaksteist Muuk lahkus piirkonnast koos Tuuslami, Rohtla ja Tumedasilmsega, kes olid piirkonda sisenenud lootuses rahus "Rabbit proof fence" filmi vaadata.
Ja filmivaatamise kohas haaras Muuk kinni Tuuslami jalast ja jäi selle peal magama. Uni tundus pehme ja magus ja hea ja kümneminutiline. Muuk ärkas selle peale, kui Rohtla teda voodisse tahtis viia. Appi! See oleks nii piinlik, kui Rohtla ei jaksaks. Ta ju ei tea, et Muuk on tegelikult RASKEM kui ta välja paistab. Ei, peab minema... peab minema... Tuuslam lähme koju. Telliti takso Jehoovatunnistajate maja taha ja mindi koju. Ei magatud. Ei räägitud juttu...
Ja hommikul oli dush nagu Soome metroo. Ilmselt see on keeratavate, erinevate režiimide ja kahesajakrooniste dushipeade eripära - kui eriti kõva survega vedelikku tahta, siis hakkab dush undama. Aga noh, väga palju see ei häiri. Surve on ju hea ;).
Saturday, August 26, 2006
Thursday, August 24, 2006
Wednesday, August 23, 2006
Teisikud
Kell 12:35 Muuk mõtleb: "Mul on hull päev, palun saatke teisik."
Kell 12:49 on ära saadetud 10 emaili ja vastu võetud 10 kõnet.
Kell 13:00 Muuk koosolekul.
Kell 14:37 Muuk istub laua taha: 25 emaili ja 5 vastamata kõnet.
Muuk läheb kohe hulluks. Ei! Muuk läheb hoopis kuskile sööma! :)
Kell 12:49 on ära saadetud 10 emaili ja vastu võetud 10 kõnet.
Kell 13:00 Muuk koosolekul.
Kell 14:37 Muuk istub laua taha: 25 emaili ja 5 vastamata kõnet.
Muuk läheb kohe hulluks. Ei! Muuk läheb hoopis kuskile sööma! :)
Tuesday, August 22, 2006
Naeratustest keset vihma
Naljakas on avastada, et inimeste eludes on sel määral kokkusattumusi. See tuletab mulle sedasama autoroolis ja õhus ja paljas oleku tunnet meelde: olen ise ja oma eluga teiste elude keskel ja need on justkui sel hetkel kõikidele osalejatele näha ja tunnetada.
Minul on olnud üks tõesti absurdne päev: hommikul ei jaksanud üles tõusta, sest eile öösel sai muidugi rohelist miili silmad punnis vaadatud ja siis ei saanud ju kohe magama jääda ja siis oligi nii, et iluund jäi ca 5 tunni jagu... ja siis ületarbimistsoodustavasasutuses olid inimesed kui palgiga saanud, sest asjadest, millest ma olin juba kuid rääkinud ei paistvat keegi justkui midagi teadvat, niisugune eriti ebameeldiv paigaltammumise-tunne, nagu sooja ila sees kõnniks ja kõnniks ja kõnniks ja nagu ei kõnnikski edaspidi, vaid tagurpidi...
Niisiis, vorpisin "asju" teha ülehelikiirusel, aga tunne oli kui elaksin vaakumis ja siis oli veel kell pool kuus vaja kohe mingisugune vana tehing kuskile kahe kuu taha saata ja siis oh ootamatust! kella kuueks pidi minema veel ühele eriti a-progressiivsele koosistumisele, mille põhiline eesmärk oli selgitada "kus me ikka hetkel oleme ja kuidas me siia saime?". Eksole. Tagatipuks sellele, et päev oli kurja kulmu täis, sai seelikusaba metsikult märjaks ja peksis mööda sääri kui paduvihmas mööda asfalti jooksin ja siis ajasin endale makrastruudlit enne härrade ja prouadega kohtumist peale ja see voolas mööda minu helebeeži seelikut alla, mis niigi märg ja kole oli. Ja kui ma kella poole kaheksa ajal lõpuks koju jõudsin, siis oli külmkapp tühi ja omamajapoes jooksis (loe: tuikus) ukse peal vastu lahtise püksilukuga alkohoolik. Tal olid jalas määrdunud hallid viigipüksid, helesinise triibuga särk, mis lahtisest lukuaugust eriti visalt välja hüppas ja valged/hallid aluspüksid... Pidi mu peaagu maha jooksma. Poe sees oli tema südamedaam veel leti küljest kinni vaarumas ja kisas: "Kas Bocki õlut ei olegi vää!!!?" Hiilisin tasakesi poodi sisse. Olin juba ära unustanud, mida ma sealt üleüldse tahtsin. Ja üritasin ennast mitte häirida lasta "persoonidest". Vahtisin siis tuima näoga: Rakvere viinerid, Saaremaa viinerid, juust, majonees, tomatid, kaks banaani, veetsepaber, alkohol, vorst, cocacola ... noo mitte midagi ei taha. Läksingi samamoodi poest välja nagu olin sinna sisse tulnud. Lonkisin koju ja vajusin suuretoa diivanisse. Ja et kroonida seda suurepärast teisipäeva, siis maksin arveid... jube palju arveid maksin ära ja mõtlesin, kuidas ikka erinevad instantsid inimestelt viimased rahad tahavad kätte saada...
Kella kümne paiku kirjutas Rohtla, et tema oli tundnud selles päevas õnne ja see oli olnud üks neiu, kes särav-naeratades vihma trotsis. Ja selle peale meenus mulle, et kogu selle möödunud päeva heledaim naeratus tuli täpselt samast nägemusest: sõitsin autoga koosistumiselt tagasi ületarbimismajja, vihma kallas nagu ei kunagi varem ja minust paremale jäävat kõnniteed mööda sammus üks noor neiu ja naeratas... Tal oli seljas miski punakas mantel ja oranžid juuksed olid palmikusse seotud ja ta naeratas. Ilus oli. Selle naeratuse siirust ja headust oli südames tunda...
Kell on 22:53. Pesu vajab kuivama panemist. Sahtel vajab lugemist. Uni vajab magamist :).
Minul on olnud üks tõesti absurdne päev: hommikul ei jaksanud üles tõusta, sest eile öösel sai muidugi rohelist miili silmad punnis vaadatud ja siis ei saanud ju kohe magama jääda ja siis oligi nii, et iluund jäi ca 5 tunni jagu... ja siis ületarbimistsoodustavasasutuses olid inimesed kui palgiga saanud, sest asjadest, millest ma olin juba kuid rääkinud ei paistvat keegi justkui midagi teadvat, niisugune eriti ebameeldiv paigaltammumise-tunne, nagu sooja ila sees kõnniks ja kõnniks ja kõnniks ja nagu ei kõnnikski edaspidi, vaid tagurpidi...
Niisiis, vorpisin "asju" teha ülehelikiirusel, aga tunne oli kui elaksin vaakumis ja siis oli veel kell pool kuus vaja kohe mingisugune vana tehing kuskile kahe kuu taha saata ja siis oh ootamatust! kella kuueks pidi minema veel ühele eriti a-progressiivsele koosistumisele, mille põhiline eesmärk oli selgitada "kus me ikka hetkel oleme ja kuidas me siia saime?". Eksole. Tagatipuks sellele, et päev oli kurja kulmu täis, sai seelikusaba metsikult märjaks ja peksis mööda sääri kui paduvihmas mööda asfalti jooksin ja siis ajasin endale makrastruudlit enne härrade ja prouadega kohtumist peale ja see voolas mööda minu helebeeži seelikut alla, mis niigi märg ja kole oli. Ja kui ma kella poole kaheksa ajal lõpuks koju jõudsin, siis oli külmkapp tühi ja omamajapoes jooksis (loe: tuikus) ukse peal vastu lahtise püksilukuga alkohoolik. Tal olid jalas määrdunud hallid viigipüksid, helesinise triibuga särk, mis lahtisest lukuaugust eriti visalt välja hüppas ja valged/hallid aluspüksid... Pidi mu peaagu maha jooksma. Poe sees oli tema südamedaam veel leti küljest kinni vaarumas ja kisas: "Kas Bocki õlut ei olegi vää!!!?" Hiilisin tasakesi poodi sisse. Olin juba ära unustanud, mida ma sealt üleüldse tahtsin. Ja üritasin ennast mitte häirida lasta "persoonidest". Vahtisin siis tuima näoga: Rakvere viinerid, Saaremaa viinerid, juust, majonees, tomatid, kaks banaani, veetsepaber, alkohol, vorst, cocacola ... noo mitte midagi ei taha. Läksingi samamoodi poest välja nagu olin sinna sisse tulnud. Lonkisin koju ja vajusin suuretoa diivanisse. Ja et kroonida seda suurepärast teisipäeva, siis maksin arveid... jube palju arveid maksin ära ja mõtlesin, kuidas ikka erinevad instantsid inimestelt viimased rahad tahavad kätte saada...
Kella kümne paiku kirjutas Rohtla, et tema oli tundnud selles päevas õnne ja see oli olnud üks neiu, kes särav-naeratades vihma trotsis. Ja selle peale meenus mulle, et kogu selle möödunud päeva heledaim naeratus tuli täpselt samast nägemusest: sõitsin autoga koosistumiselt tagasi ületarbimismajja, vihma kallas nagu ei kunagi varem ja minust paremale jäävat kõnniteed mööda sammus üks noor neiu ja naeratas... Tal oli seljas miski punakas mantel ja oranžid juuksed olid palmikusse seotud ja ta naeratas. Ilus oli. Selle naeratuse siirust ja headust oli südames tunda...
Kell on 22:53. Pesu vajab kuivama panemist. Sahtel vajab lugemist. Uni vajab magamist :).
Monday, August 21, 2006
Kaatitsa... kaatitsa... tararaaa.. tararaaa... taaararataraaa... tararararaaa ;))
Mõnikord sõidan oma sinises toreda sisuga autos ja tunnen nagu oleksin keset teed, jalad õhus, käed rooli peal ja paljas, see tähendab nagu mul ei olekski n.ö autokeret ümber... nagu oleks olemas ainult mina, minu mõtted ja minu maailm ja kõik see ülejäänud maailm näeb seda. Sõidan... sõidan.. olen õhus... roolin, olen tõsine ja vaatan, kuidas ka kõik teised roolijad järsku oma kestad kaotavad ja sõidavad õhus kõikide oma probleemide, rõõmude ja muredega... sõidab mööda kolmekümnendates mees ja pisut noorem naine tema kõrval... "Hmm.. mis täna õhtuks süüa teha.. Kana? Ahjuliha? Ei. See on liiga raske. Äkki makaroni? Hakklihaga? Töö peaks täna normaalsel ajal lõppema, siis lähen otse Stockmanni ja ostan sealt midagi süüa. Deodorandi peaks ka ostma..Missuguse?.. Kas sama, mis eelmine kord?... ". Mees tema kõrval: "Täna kell 2 pean sinna kohtumisele minema. SEB tuleb kohale. Ei tea, mida nad otsustavad. Huvitav, kas Peep tuleb ka kaasa?... ". Üksik naisterahvas roolis: "Pidin ma selle kirja talle saatma!? Kuradi loll olen ma ikka!? Ei ole normaalne niimoodi inimestega mängida. Huvitav, kas ta räägibki minuga enam... ". Ja nendele inimestele järgnevad järgmised ja järgmised ja järgmised ja kogu maantee muutub sumisevaks ELUKS minu silme ees. Ei ole enam ainult plekk ja ainult autod, ei ole enam ainult minu elu ja emotsioonid, vaid on kõikide elu ja kõikide emotsioonid kokku. Niisugustel hetkedel tunnen, et mina pole enam minu enda oma. Olen kuskil väljaspool ja vaatlen... Põnevad kogemused :).
Unenägusid olen ma näinud selles nädalavahes. Mitu, isegi. Ühte mäletan eriti eredalt, see külastas mind laupäeva hommikul. Selle unenäo nimeks paneksin: kataklüsm. Tegemist oli haldjate rünnakuga maale. Haldjad olid vaheldumisi head ja halvad. Minu isik põgenes halbade haldjate eest nii-kuis-jaksas.. läbi labürintide, läbi imelike tumedate ruumide, läbi vee ja läbi tule... põgenes suure tormi ja äikse käes, hingeldas ja lõõtsutas... hingeldas seni kuni üks hea haldjas võttis suurel futuristlikul sillal kätte kahemeetrise valge võlupiigi, millel tuled piigi tipus sähvisid nagu KITi autol ja äigas selle piigiga vastu maad, öeldes: "Saagu päike ja saagu soe ja saagu hea ilm olema!" Sel hetkel lõppes tormiline vihmasadu, tekkis metsik tuul, mis puhus äiksepilved eemale, taevasse tekkisid roosad-oranžid-punased-kollased pilved ja "jumal" päike tõusis vaevaliselt taevasse justkui Griegi "Hommikumeeleolu" saatel. Kogu see kliimamuutus toimus niivõrd kaasahaarav-puhastavalt, et mul jäi unenäos korraks hing kinni ja süda tahtis lõhki minna ja pisarad tulid. Unenäo lõpuks marssisin koos heade haldjatega mööda futusilda, mõlemad pool viiesaja korruselised piikhooned. Marssisime üheskoos parema maailma poole...
Ja muidu möödus nädalavahe nagu kiirrong: ootad ja ootad ja ootad perroonil.. kas ta juba tuleb? Müksad kõrvalseisja: mine vaata! Vaata, Sa näed kaugemale. Kas rong tuleb? Kõrvalseisja: ei tule veel. Kannatust! Ja lõpuks rong tuleb ja on reede ja on tore ja on kultuuritehas ja vodka mix ja näitused. Järgmiseks näed vaid rongi tagumist vagunit, kuuled signaali ja ... läinud ta ongi.
Seekord mahtus vagunitesse reedeõhtune üritus kultuuritehases, kus isik Muuk ei kandnud kleidi (!) all aluspesu ja tegi lava ees Shakirat, kus rippusid koltunud seinal isik Marlboro Man`i kuntsitööd ja Punamütsikese pildishedöövrid, kus pakuti rohelist õuna-vodka mixi, kus oli purupurjus kuningas Vakl ja kaaskond, kus olid toredad ruumid ja retro ja reformvoodid ja taskulamp ja uudishimu ja lõpuks Kiisu takso, mis viis Von Krahli, kuhu ei saanud sisse, sest hordid oli normaalsed inimesed vastu ust lömastanud, Muuk istus taksos sees ja Tuuslam üritas asjadesse selgust luua, peale asjaolude selginemist sõitis takso Linnahalli Statoili, kust Muuk tõi pantraha eest ära kaks pakki hapukoort, mida siis Tõllus paki pelmeenidele peale serveeriti ja siis täiskõhuga kell kolm öösel magama mindi.
Järgmises vagunis oli eelpool kirjeldust leidnud Lauka Seepia. See oli supervahva. Sai loodust ja sai fotot ja sai õhtul Roosalembelise käest kartulit sealihakastme ja salatiga.
Ja viimases vagunis oli retk patarei vanglasse: okastraat, neiu Nokamüts, tädid liipritel, suured angaarid, roostetanud meremiinid Baskervillide koeraga, Suur Tõll, Lembit ja kalamees viie spinninguga... Ühesõnaga laupäeval oli idee minna seenele, aga sai jõutud Viru raba laukasse alasti hüppama ja pühapäeval oli idee minna vesilennukite angaari, aga sai jõutud kuskile Patarei vangla ette ja taha ja külje peale Paljassaare sadama kanti, kus oli tore. Tegelikult.
Ja tänase päeva õpetussõnad on järgmised: vihm teeb head! Seeni saab! ;)
Unenägusid olen ma näinud selles nädalavahes. Mitu, isegi. Ühte mäletan eriti eredalt, see külastas mind laupäeva hommikul. Selle unenäo nimeks paneksin: kataklüsm. Tegemist oli haldjate rünnakuga maale. Haldjad olid vaheldumisi head ja halvad. Minu isik põgenes halbade haldjate eest nii-kuis-jaksas.. läbi labürintide, läbi imelike tumedate ruumide, läbi vee ja läbi tule... põgenes suure tormi ja äikse käes, hingeldas ja lõõtsutas... hingeldas seni kuni üks hea haldjas võttis suurel futuristlikul sillal kätte kahemeetrise valge võlupiigi, millel tuled piigi tipus sähvisid nagu KITi autol ja äigas selle piigiga vastu maad, öeldes: "Saagu päike ja saagu soe ja saagu hea ilm olema!" Sel hetkel lõppes tormiline vihmasadu, tekkis metsik tuul, mis puhus äiksepilved eemale, taevasse tekkisid roosad-oranžid-punased-kollased pilved ja "jumal" päike tõusis vaevaliselt taevasse justkui Griegi "Hommikumeeleolu" saatel. Kogu see kliimamuutus toimus niivõrd kaasahaarav-puhastavalt, et mul jäi unenäos korraks hing kinni ja süda tahtis lõhki minna ja pisarad tulid. Unenäo lõpuks marssisin koos heade haldjatega mööda futusilda, mõlemad pool viiesaja korruselised piikhooned. Marssisime üheskoos parema maailma poole...
Ja muidu möödus nädalavahe nagu kiirrong: ootad ja ootad ja ootad perroonil.. kas ta juba tuleb? Müksad kõrvalseisja: mine vaata! Vaata, Sa näed kaugemale. Kas rong tuleb? Kõrvalseisja: ei tule veel. Kannatust! Ja lõpuks rong tuleb ja on reede ja on tore ja on kultuuritehas ja vodka mix ja näitused. Järgmiseks näed vaid rongi tagumist vagunit, kuuled signaali ja ... läinud ta ongi.
Seekord mahtus vagunitesse reedeõhtune üritus kultuuritehases, kus isik Muuk ei kandnud kleidi (!) all aluspesu ja tegi lava ees Shakirat, kus rippusid koltunud seinal isik Marlboro Man`i kuntsitööd ja Punamütsikese pildishedöövrid, kus pakuti rohelist õuna-vodka mixi, kus oli purupurjus kuningas Vakl ja kaaskond, kus olid toredad ruumid ja retro ja reformvoodid ja taskulamp ja uudishimu ja lõpuks Kiisu takso, mis viis Von Krahli, kuhu ei saanud sisse, sest hordid oli normaalsed inimesed vastu ust lömastanud, Muuk istus taksos sees ja Tuuslam üritas asjadesse selgust luua, peale asjaolude selginemist sõitis takso Linnahalli Statoili, kust Muuk tõi pantraha eest ära kaks pakki hapukoort, mida siis Tõllus paki pelmeenidele peale serveeriti ja siis täiskõhuga kell kolm öösel magama mindi.
Järgmises vagunis oli eelpool kirjeldust leidnud Lauka Seepia. See oli supervahva. Sai loodust ja sai fotot ja sai õhtul Roosalembelise käest kartulit sealihakastme ja salatiga.
Ja viimases vagunis oli retk patarei vanglasse: okastraat, neiu Nokamüts, tädid liipritel, suured angaarid, roostetanud meremiinid Baskervillide koeraga, Suur Tõll, Lembit ja kalamees viie spinninguga... Ühesõnaga laupäeval oli idee minna seenele, aga sai jõutud Viru raba laukasse alasti hüppama ja pühapäeval oli idee minna vesilennukite angaari, aga sai jõutud kuskile Patarei vangla ette ja taha ja külje peale Paljassaare sadama kanti, kus oli tore. Tegelikult.
Ja tänase päeva õpetussõnad on järgmised: vihm teeb head! Seeni saab! ;)
Sunday, August 20, 2006
Subscribe to:
Posts (Atom)
