Kellegi kiiksud.... ;)

Ta keedab kõvasid spagette, lisab sinna kolm sületäit riivitud Eesti light juustu, kõvasti soola ja kõige selle peale ketshupit. Siis keerab ta "sööki" taldriku peal ringi, pistab selle sisse kahvli, teeb neli tiiru, kogudes niimoodi kahvli ümber viie sentimeetrise diameetriga kogumi ja pistab selle suhu. Tegevuse kõrvale loeb ta tavaliselt Äripäeva. Samal ajal mängib ka telekas ja arvuti põristab eemal mingisugust hiigla suurt faili avada. Söömine ei ole püha protseduur. See on toiming, mis täidab kõhtu.
Köögis on tal kolmkümmend neli kaktust. Need õitsevad kord aastas täiesti hämmastavalt ilusalt. Suured valged rikkalikud õied kõige õrnema lõhnaga maailmas. Niimoodi saab lõhnada vaid armastatud inimese naeratus, teadsite te seda... ?
Mõnikord peseb ta pesu. Kaks tundi ja viisteist minutit järjest. Pesupesemine ja igasugune muu pesemine on püha toiming. Nõusid peseb ta nii, et kõigepealt tuleb nõud keeva veega desinfitseerida, siis tuleb nad ohtra Fairy vahuga kokku teha nii kaua kuni nad krudisema hakkavad. Kõik nõud tuleb ükshaaval üle vahutada, vahepeal ei tohi ühtegi objekti päris puhtaks loputada. Loputamisprotseduur algab siis, kui kõik nõud on vahused. Sel moel saavutab ta perfektse puhtuse. Hoolimata ohtrast pesust, tuleb alati peale nõudepesu enda käed inimese kätepesuga ära pesta. See tähendab seda, et ta läheb vannituppa, võtab kätepesuseepi, kolm sortsu ja peseb veel käed keeva veega ära. Peale pesu tuleb käed ka kuivatada.
Külmkapis on tal alati õlut ja mahla. Jõhvikamahla või õunamahla. Heal päeval on seal ka Eesti juustu ja alkoholivaba siidrit.
Ta ärkab tavaliselt peale kella kümmet. Ja enne magamaminekut teeb ta kolm suitsu. Üks enne hambapesu, teine peale esimest hambapesu ja kolmas veel siis, kui ta ei ole jõudnud kohe peale teist hambapesu magama minna. Aga kui tuleb kolmas suits, siis tuleb ka veel üks hambapesu.
Kunagi ei tohi istuda jalamati peal, sest seal käivad jalad. Kunagi ei tohi voodis teistpidi magada, sest pea ei tohi jalgade kohas olla ja jalad ei tohi pea kohas olla. Nätsutada ka ei tohi, sest see teeb valju häält. Üldse on igasugune häälitsemine tsensuuri all, eriti matsutamine ja omaette ümisemine.
Ta kuulab saksa räppi ja teeb kõvasti sporti. Kunagi käis ta kergejõustikutrennis. Nüüd ta enam sellega ei tegele. Ta on üldjuhul väga tänulik sööja, sest ta võtab alati juurde ja tänab kokka ning ütleb, et söök on nii hea, et kokk peaks oma kohviku avama. Aga! Kunagi ei tohi teda lasta toidutegemise juurde, sest siis leiab ta seal miljoneid asju, mis valesti on ja palju nõusid, mida söögitegija peab pesema hakkama ja see valmistab talle juba ette stressi, kuigi ta ise neid nõusid pesema hakkama ei pea.
Ta on tihti keskustelu keskpunktis oma veidrustega. Talle valmistab see huumorit. Ta on sõbralik ja heatahtlik.
Ja ilmselt on ta ka autori suurim sõber... :)

Palju õnne meie kõigi poolt, Vahter ;)

Ja hüppaski ennast aasta jagu vanemaks! Õnnitleme ja surume kätt.

Merilii

Sa nõuad, et ma Sulle kirjutaks. Nõuad seda öösiti kell kolm ja hommikul vara. Suus on mõru maik hilistunnil joodud kohvist. Hambad jäid pesemata. Juuksed kolm sentimeetrit taeva poole, nagu Taavil. Läksin märja peaga magama. Nägin taevast und. Äratuseni oli aega seitse tundi ja nelikümmend kolm minutit. Maa sai märjaks kastetud. Tahtmata avasin silmad enne äratust. Kümme minutit veel. Võtsin telefoni kätte ja lasin sellel jõuetult tekile tagasi kukkuda. Oli uus päev ja hommik. Oli soe tekk. Tõusta või mitte? Absoluutselt tundetu olek. Võisin tõusta võisin mitte. Mitte mingisugust vahet ei olnud. Siinused on maas ja lamavad. Ei ole tõusu ja ei ole mõõna. Keskpaiksus. Päike loitis kõrget pilve. Puhtast harjumusest siiski tõusin. Külmkapis oli üks roheline kurk ja terevisioon. Võtsin need mõlemad.
Poole tunni pärast läksin välja mängima. Naabriajas oli Merilii. Heleblondide juustega tüdruk. Mängisin temaga aia ees olevas liivakastis. Meil olid seal omad urud ja majad ja raudtee. Liivakasti ümber kasvasid hiina pajud. Nendest tegime laevad, mida suvises tünnivees liigutada sai. Laevadesse panime sõitjaks võililleinimesed. Nemad olid tehtud puupulgast ja võilillepeast. Lill tuleb maast lahti võtta nii madalalt kui võimalik. Lille vars tuleb rebida nii mitmeks pikaks ribaks kui võimalik. Rebituna tuleb lill vette kasta ja varretükid koonduvad siis lilleõie ümber krussi, nagu inimjuuksed. Niimoodi saab kuju võililleinimesepea. Lastel on oma väike maailm, kus kõik on salapärane ja verejooksu saab ravida teelehe ja süljega.
Lennutasime Meriliiga tuulelohe mööda Kalamaja tänavaid. Värviline, suur, tuules lendav lennuk. See vappus sinna ja siia. Tuul lõi vastu meie naeru ja päike paistis silmadesse. Tõusime koos lohega õhku ja lendasime kaugemale, kaugemale, kaugemale... Nii uskumatult kerge ja hea, nii uskumatult inimlik ja rõõmus, lohe ja meie, kaugel, soojas, vatiteki sees...

Unepiin

LOCO on kirjas A4 paberil, mis Muuki vastas seinal lamab. Paber on sinna kinnitatud mingisuguse metallist klambriga. Samasuguse klambriga on seinale veel pilte kinnitatud, ühel neist on voodi poseeriv naine ja teisel kaks kiilakat meest teineteisele kiivalt otsa vaatamas. Täna öösel me ei maganud. Vähemalt Muuk ei maganud. Tunne oli nii nagu oleks üks silm pidevalt lahti ja teine nägi unenägu. Unenäos piinasid Muuki erinevad elemendid: inimesed, lumi, külm, jää, Moosese tahvlid, lauad. Viimased kaks ööd on Muuk ennast pimedas piinata lasknud. Eelmine öö oli tegemist suurte veeväljadega. Kevadine jõgi ja vesiroosid, aga ikkagi hägune vesi ja suur ja hirmus.