Merilii

Sa nõuad, et ma Sulle kirjutaks. Nõuad seda öösiti kell kolm ja hommikul vara. Suus on mõru maik hilistunnil joodud kohvist. Hambad jäid pesemata. Juuksed kolm sentimeetrit taeva poole, nagu Taavil. Läksin märja peaga magama. Nägin taevast und. Äratuseni oli aega seitse tundi ja nelikümmend kolm minutit. Maa sai märjaks kastetud. Tahtmata avasin silmad enne äratust. Kümme minutit veel. Võtsin telefoni kätte ja lasin sellel jõuetult tekile tagasi kukkuda. Oli uus päev ja hommik. Oli soe tekk. Tõusta või mitte? Absoluutselt tundetu olek. Võisin tõusta võisin mitte. Mitte mingisugust vahet ei olnud. Siinused on maas ja lamavad. Ei ole tõusu ja ei ole mõõna. Keskpaiksus. Päike loitis kõrget pilve. Puhtast harjumusest siiski tõusin. Külmkapis oli üks roheline kurk ja terevisioon. Võtsin need mõlemad.
Poole tunni pärast läksin välja mängima. Naabriajas oli Merilii. Heleblondide juustega tüdruk. Mängisin temaga aia ees olevas liivakastis. Meil olid seal omad urud ja majad ja raudtee. Liivakasti ümber kasvasid hiina pajud. Nendest tegime laevad, mida suvises tünnivees liigutada sai. Laevadesse panime sõitjaks võililleinimesed. Nemad olid tehtud puupulgast ja võilillepeast. Lill tuleb maast lahti võtta nii madalalt kui võimalik. Lille vars tuleb rebida nii mitmeks pikaks ribaks kui võimalik. Rebituna tuleb lill vette kasta ja varretükid koonduvad siis lilleõie ümber krussi, nagu inimjuuksed. Niimoodi saab kuju võililleinimesepea. Lastel on oma väike maailm, kus kõik on salapärane ja verejooksu saab ravida teelehe ja süljega.
Lennutasime Meriliiga tuulelohe mööda Kalamaja tänavaid. Värviline, suur, tuules lendav lennuk. See vappus sinna ja siia. Tuul lõi vastu meie naeru ja päike paistis silmadesse. Tõusime koos lohega õhku ja lendasime kaugemale, kaugemale, kaugemale... Nii uskumatult kerge ja hea, nii uskumatult inimlik ja rõõmus, lohe ja meie, kaugel, soojas, vatiteki sees...