Ida-Eesti, kuidas elad? Kolmas osa.

Viimasti korda kui Muuk Peipsi kõige ilusamas rannas - Kauksis käis, oli ta kaheksateistaastane ning seal peeti keskkooli lõpupidu. Minek oli bussiga ja Muuk ei saanud kaasa minna, sest tal oli eelnevalt kokku lepitud kohtumine härra Lennart Meri`ga, kelle kätt sai surutud ja kes talle ütles, et ta olevat justkui naabrimaja tüdruk :))). Ääretult inspireeriv ja tore kogemus. Peale käesurumist lubas tollase kooli diretor neiu ise Peipsi äärde ära viia. Sõit tundus jube pikk. Ja kui Muuk direktoriga kohale jõudis, oli pidu juba alanud. Mäletan siiamaani eriti selgelt, kuidas Peipsi sinised-roosad-erepunased-kollased veed horisondil samasuguse taevaga kokku sulasid. Ei ühtegi lainetust. Ei ühtegi hingust. Rahu, vaikus ja ilu. Niisugune oligi Muuki esimene Peipsi kogemus.
Co hakkas Peipsi poole kulgema siis kui Kreenholmi manufaktuurile oli ring peale tehtud. Suured hooned. Hoonete vastas oli suhteliselt väsinud olemisega maja, mille seinale oli keegi mõnikümmend aastat tagasi kinnitanud sildi: dom obrassovava porjatka! :))) Nali missugune. Maja ise oli muidugi kenasti ehitatud ja arhitektuuritatud. Peale Kreenholmi sõit Narva Statoili - 3 pakki vänget nätsu, et tee peal magama ei jääks ja pojeehali! Muuk nõudis, et autos kuulataks valjult Muse´i. See ansambel annab alati audioorgasmi. Ka see kord. Oli vist see paar tundi, kui jõuti Kauksisse. Võibolla oli ka vähem, täpselt ei mäleta. Päike lõõmas, männipuud lasid okkaid sahistada, randa viis jalgtee, kaherealine küll ja autod võisid ka sellel sõita... Suur sinine jäi parkimisväljakule maha. Inimesed läksid aina edasi ja edasi ja edasi kuni .... tuul ja meri ja kuldsed Peipsi liivad....mmmmmmmmmmm. Vesi oli supersoe! Jube hea oli olla! Muuk läks alasti joostes vette. Lained laksusid üle pea. Taevas tuli lähemale alla ja Muuk ei kartnud üldse enam. Mõnikord juhtub, et Muuk kardab suuri ja tumedaid veekogusid. Mai kuus juhtus nii. Läks vette, sibas meetri jagu ja siis uuesti tagasi. Aga Peipsi ääres on asjalood ikka teisiti. Vanama sai muidugi külmakrambid, Elia ujus nagu delfiin parimates aastates, möödus tund, inimesed väljusid veest ning naasesid jahedatena suure sinise juurde.
Algas jaht suitsukalale, tomatitele, joogile, söögile ja vanausulistele.... ;)

To be continued...

Ida-Eesti, kuidas elad? Teine osa.

Hädavaevu sai Muuk pilkases pimedas kitsastel Narva tänavatel hrushovka ette ära pargitud. Co oli uhke Muuki üle ;). Hädavaevu sai Co oma kompsud Muuki suurest sinisest kätte, Vanamast paistsid ainult pisikesed pruunid jalad, kui ta oma suurte tekkide ja virna kottidega mööda kitsaid trepiastmeid ülespoole minema hakkas. Muuk oli solidaarne ja pakkus abi. Sai Vanamalt kätte suure teki ning sammus sellega Vanamale järgi. Korter ise oli täiesti aita-ennast-ise formaadis ehk sisaldas euroremonti ja kõiki muid mugavusi. Teleka pani Elia kahvliga käima ja saime Narvas ETVd vaadata. Nii õilis eestlase tunne tuli peale. Kümme minutit peale kohalejõudmist hakkas Vanama nägu üha enam pilve kiskuma. Ühtegi sõna ei lausunud enam. Ühtäkki tõusis ta toolilt ja sammus otsejoones vakuumkliineri juurde. Hääled sisse ja tööle! Kõik surnud kärbselaibad sai torust sisse imetud. Puhtus on ju ikkagi au sees! Ja tuleb tunnistada, et Narva linnas oli väga palju mutukaid-putukaid-liibuvaid satikaid-mardikaid-kitiinkestaga põrinaid ja muid loomi. Veerand kogu Narva linna loomadest oli meie lahtisest aknast sisse lennanud ja pesitses nüüd seina peal lambi juures. Teine veerand oli sisse lennanud umber kolm päeva enne meie saabumist ning lamas surnult erinevates kohtades. Vanama sai krambid ja pidi laibad ära koristama. Eraldi tasub mainimist Vanama voodi ehk sandwitch. Voodi oli suur potisinine nahast diivan, mis laiali pressides lahti käis. Elia ja Tuuslam kangutasin nii, et potisinine moodustas üsna huumoririkka koosluse tomatipunasega nende nägudel. Siiski krääääksuga saadi voodi lahti. Peale jõupingutust jäi lahtine sandwitch kurjakuulutavalt kõikuma ja tundus nagu ähvardaks ta iga sekundi pealt lataki uuesti ennast kokku lüüa. Vanama siiski julges sinna ennast asetada ja Muuk käis öösiti kontrollimas, kas Vanama on veel elus ja kas sandwitch on lahti püsinud. Vene keeles võib niisugust voodit nimetada veel karakatitsaks. Aga tegelikult oli väga vahva. Kodu oli lebatav, karakatitsa pidas ennast kenasti üleval, vannitoa vesi käis vist gaasiga (Tuuslam toimetas seal midagi suure valge kapi juures ja hõikas, et nüüd on soe vesi olemas. Muuk käis dushi all ja vaatas, et kapi sees põleb elus tuli. Soe vesi Narva moodi, ilmselt), magamistoas oli hiigelvoodi-seksodroom-disco lights. Ees oli ilus Narva öö ja veel ilusam Narva hommik.

Kell 1100 oli Co Narva Pappa Pizzas. Äärmiselt tore koht. Kohvi peale tehti ämblikuvõrgu-kujuline kaunistus shokolaadist. Mmmmm :))). Muuk oli õnnelik seal kohas. Siis tuli tiir Narva linnas. Inimesed hüppasid õhku.

Piiripunkti juures olid erinevad hoiatussildid, et siia ei tohi tegelikult tulla.

Sai käidud Narva jõe ääres, kus ühel pool oli Narva linnus ja teisel pool Ivangorodi linnus. Eesti lipp lehvis täies trikolooris, Vene lipp oli luitunud ja loju. Muuk leidis jõe veerult kummardavaid inimesi....

Jah. Narva linnas on elu teistmoodi. See ei ole Eesti, see ei ole ka Venemaa. See on midagi vahepealset. Inimesed, kes seal elavad ei käsitle ennast ei venelaste, ega ka sajaprotsendiliselt eestlastena. Mõned on sundseisus - neil on Eesti kodakondsus, seega kui nad isegi tahaksid, siis Venemaale nad tagasi minna ei saa. Samas kohati pole tuju ka Eestimaal edasi elada. Narva on justkui väike omaette riik, kus on oma seadused. Inimesed on valdavalt umbkeelsed venelased, poepidajad, teenindajad, kooliõpetajad, kingsepad, ehitajad, kes käivad mujal tööl. Inimesed on ka valdavalt väga sõbralikud, ent siiski tänapäeva erinevate inimvormide suhtes sallimatumad kui pealinlased. Nendel on oma moraal ja oma viis, kuidas elu käima peab. Narvat nimetatakse ka Eestimaa Las Vegaseks. Ei ole ime, kui ühel tänaval on näiteks neli kasiinot. Kõik erinevad ja igas ühes on toimumas mingisugune mäng. Ilmselt on see täiesti tavaline, et inimene paneb kuus mingisuguse osa oma sissetulekust kõrvale ning läheb kasiinosse õnne proovima. Puhas meelelahutus. Põgenemine unistuste maailma.

Ka Sillamäe on täiesti omaette territoorium. See on justkui mälestus kunagisest pürgimusest taeva ja täiusliku arhitektuuri poole. Stalini-aegsed elamud palistavad Sillamäe promenaadi. Park on, istekohad on, vanatädid zongleerivad keppidega ning teevad teineteisele silma. Muuk & Co jõi pargipingil Coolerit ning tuli lagedale bisnes-plaaniga: Sillamäele tuleks luua Sillamäe-Narva Ühendatud Tampoonitehas. Pakuks konkurentsi Tampaxile ja OB-le. Tampoonid ju kohutavalt kallid! Meie teeksime odavamalt ja lõbusamalt. Sillamäe tampoonid, eksole. Iga tampooni peale kirjutaksime selle päeva sõnumi: "Täna vihma ei saja!", "Täna kohtad kedagi erilist!", "Täna mine loomaaeda!". Eksole vahva! Väledad Sillamäe ja Narva tädikesed hakkasid tampoone tegema. Kui laieneme, siis ostame ära Kreenholmi manufaktuuri hooned ning hakkame eksportima. Eelkõige Venemaale, muidugi. Reklaamklipi mõtlesime ka välja: klipp algab kaadritega sellest, kuidas Sillamäe tublid töötajad tehases tööd teevad, kitlid ees, nägu naerul, väntavad tampoone kokku. Tegevust kommenteerib madalahäälne ja patriootliku kõnemaneeriga meesterahvas. Klipi lõpus toimub interferents, katkestus, lindi vahele kerimine ja järsku oleme kellegi trendiga naisterahva kõrval, kes päikesepaistel ja naeratades mööda City tänavaid käib ning tal ei ole elus ühtegi muret, ei ainust probleemi, mis tema südant valdaks. Miks? Kuidas see võimalik on? Aga sellepärast, et tema kasutab Sillamäe tampoone. ;)

Kell 1600 sai Sillamägi otsa. Siis tuli Sinimägi ja kalmistu.

Kell 1700 jõuti Narva jõesuusse. Milline rand, milline melu! Rannas oli mitu baari. Seltskond külastas nendest kahte. Üks oli suur ja seal sai tantsida. Teine oli Beach Bar ja see oli suunatud pigem karaokele ja kokteilidele. Esimest ei tehtud, teist aga küll. Kui kunagi Eestimaale soojad ilmad tagasi tulevad, siis võib minna Narva Jõesuusse rannamõnusid nautima. Rand on oivaline, inimesed lõbusad ja muretud, pakutakse huvitavaid sööke ja jooke. Ei ole rahvamasse, ei ole rabelemist... rahu, meri, päike...

Päeva kulinaarne tipp saabus õhtul kell 22. Narva linna 100% China söögikohas serveeriti Tuuslamile lammast. Tuuslam sai maitsemeelelise orgasmi. Ei öelnud 45 minutit ühtegi sõna, vaid mälus, silmad kinni ja häirimatult. Teised maitsesid ka. Nad nõustusid Tuuslamiga.

Vaikuses lahkuti koju.

Saabus uni, saabus öö. Homme minek Peipsile....

To be continued...

Ida-Eesti, kuidas elad? Esimene osa.

Õhus on tunda sügist. Loodusroheline ei ole enam nii ere kui enne. Puud-põõsad ei ole enam nii värsked kui enne. Meri ja järv on siiski veel soe. Temperatuur on väga vahelduv. Ja esimest korda mitme kuu jooksul oli hommikul nii pime, nii pime ja nii külm. Prrr! Muuk tahtis selle peale veel sügavamale oma voodiurgu pugeda ning teeselda, et teda ei ole enam olemas. Ta oli kui Alice imedemaal. Nurrus vaikselt oma kookonis ja nägi unenägusid. Nii taevalikult hea oli. Tõllu uni on täiesti fenomen omaette. See sarnaneb visuaalist ülekantud füüsilis-emotsionaali Trainspottingu Rentonile kui too üledoosi tegi. Mees vajus maa sisse, vaip kandus talle järgi, nagu maapeale haud oleks olnud. Mees pooleldi oli ärkvel ja pooleldi oli unes. Niisamamoodi on ka Tõllus magamisega. Voodi nagu tõmbaks endasse. Sügavale, sügavale, sügavamale. Uni saabub momentaalselt ja raskelt. Ronib kontidesse, ajusse. Algab sisekino. Põnev ja ligitõmbav. Tõllus on võimalik kasvõi kaksteist tundi järjest lihtsalt magada. Ja peale ärkamist tahta edasi magada.
Hommikune äratus oli pandud kella poole kaheksaks. Uhh! Kohutav. Muuk tõusis kell pool üheksa. Mhmh. Aga sellegipoolest jõudis ta tööle punkt kell 9, sest temas pesitses kiirete tähtaegade paanika. Ja nüüd ta siis ootab vastuseid. Paanitseb. Hillitseb ennast. Mõtleb Peipsi järve äärsetele vanausulistele.
Nädalavahe tundub nagu oleks juba nädalate kaugusel. See oli kuidagi nii teistsugune. Nagu filmist võetud.
Kell punkt seitse reede õhtul hakkas seltskond Muuk & Co liikuma Narva suunas. Meeleolu oli ülev ;)). Suurele sinisele saadi hääled sisse pandud. Vahter koos kogu oma "elamisega" peaaegu ei mahtunud autosse. Kaasa oli võetud pool magamistoakappi, tekk, pool õllevarudest ja veel üht-teist. Tallinnast väljasõidul sai ostetud kuskilt Statoilist pahaks läinud baguette´id ning suur ringsõit sai alguse.
Esimene peatus: Liimala rand. Kell oli tiksunud siis juba poole kümnendat tundi ning Vahter oli omandanud uue hüüdnime: Vanama ;). Rannas oli ca miinus kakskümmend viis kraadi sooja. Vesi peaagu omandas jääkirmeid ja Muuk ei otsustanud ujuma minna. Visuaalselt oli "asi" siiski üsna kena. ... Smaragd-rohelisi grandiooseid laineid jälgides kükitas Vanama veekogule lähemale ja katsus teda. Ta surus silmad kissitades kinni ning tema nägu väljendas valu. Vesi oli külm. Järgnes röögatus. Ja vaikus. Mets kaikus. Elia seisis jahmunult paari sammu kaugusel. Segadus. Kas Vanama on elus? Äge kätega vehkimine oli tõenduseks sellest, et Vanama on ikkagi elus...
Kell ca üksteist kohaliku NARVA aja järgi jõudis seltskond esimesse Statoili. JA SEAL MÜÜDI ALKOHOLI! Uskumatu! Ukse ees seisis must Mercedes. Selle sees dressipükstega vene keelt kõnelev "härra" rollnokk, kuldketid vehkimas. Muuk & Co ehk Vodkaturistid Tallinnast sisenesid Statoili ja varusid endale KELL ÜKSTEIST ÕHTUL kodusse jooki. Täitsa tore oli. Peale seda seisis ees seiklus Narva linna suurtel ringidel, et üles leida öömaja järgmiseks kaheks ööks. Äärmiselt keeruline ja pime linn. Ilmselt viimane põhjustas esimest. "Kodu" juures ei põlenud ühtegi valgustust. Ainus, mis vähegi ere oli, oli sõna ROSSIJA kuskil kaugel. Elasime täpselt piiripunkti juures. Taamalt paistis Venemaa. Meeleolu oli endiselt ülev.

To be continued...