Ida-Eesti, kuidas elad? Kolmas osa.

Viimasti korda kui Muuk Peipsi kõige ilusamas rannas - Kauksis käis, oli ta kaheksateistaastane ning seal peeti keskkooli lõpupidu. Minek oli bussiga ja Muuk ei saanud kaasa minna, sest tal oli eelnevalt kokku lepitud kohtumine härra Lennart Meri`ga, kelle kätt sai surutud ja kes talle ütles, et ta olevat justkui naabrimaja tüdruk :))). Ääretult inspireeriv ja tore kogemus. Peale käesurumist lubas tollase kooli diretor neiu ise Peipsi äärde ära viia. Sõit tundus jube pikk. Ja kui Muuk direktoriga kohale jõudis, oli pidu juba alanud. Mäletan siiamaani eriti selgelt, kuidas Peipsi sinised-roosad-erepunased-kollased veed horisondil samasuguse taevaga kokku sulasid. Ei ühtegi lainetust. Ei ühtegi hingust. Rahu, vaikus ja ilu. Niisugune oligi Muuki esimene Peipsi kogemus.
Co hakkas Peipsi poole kulgema siis kui Kreenholmi manufaktuurile oli ring peale tehtud. Suured hooned. Hoonete vastas oli suhteliselt väsinud olemisega maja, mille seinale oli keegi mõnikümmend aastat tagasi kinnitanud sildi: dom obrassovava porjatka! :))) Nali missugune. Maja ise oli muidugi kenasti ehitatud ja arhitektuuritatud. Peale Kreenholmi sõit Narva Statoili - 3 pakki vänget nätsu, et tee peal magama ei jääks ja pojeehali! Muuk nõudis, et autos kuulataks valjult Muse´i. See ansambel annab alati audioorgasmi. Ka see kord. Oli vist see paar tundi, kui jõuti Kauksisse. Võibolla oli ka vähem, täpselt ei mäleta. Päike lõõmas, männipuud lasid okkaid sahistada, randa viis jalgtee, kaherealine küll ja autod võisid ka sellel sõita... Suur sinine jäi parkimisväljakule maha. Inimesed läksid aina edasi ja edasi ja edasi kuni .... tuul ja meri ja kuldsed Peipsi liivad....mmmmmmmmmmm. Vesi oli supersoe! Jube hea oli olla! Muuk läks alasti joostes vette. Lained laksusid üle pea. Taevas tuli lähemale alla ja Muuk ei kartnud üldse enam. Mõnikord juhtub, et Muuk kardab suuri ja tumedaid veekogusid. Mai kuus juhtus nii. Läks vette, sibas meetri jagu ja siis uuesti tagasi. Aga Peipsi ääres on asjalood ikka teisiti. Vanama sai muidugi külmakrambid, Elia ujus nagu delfiin parimates aastates, möödus tund, inimesed väljusid veest ning naasesid jahedatena suure sinise juurde.
Algas jaht suitsukalale, tomatitele, joogile, söögile ja vanausulistele.... ;)

To be continued...