Elia: "Tuuslam, neid putkasid tuleb siin veel vähemalt kaksteist."
Tuuslam: "Okei. Siis sõidame veel veidi."
Muuk võttis vahepeal teadmiseks, et peatutakse suitsukala putkas ja ostetakse suurde sinisesse kala. Hkmmm... kala, mille ilmselt ei ole mingisugust vaakum-pakendit, mis on üsna naturaalne ja lõhnab...
Kümme minutit sõitis suur sinine veel mööda maanteed Alatskivi poole edasi kui sattus ette suur silt KALA ning masin peatati. Müüa oli igasuguses suuruses erinevaid suitsetatud kalasid. Muuk läks ostis tomatit ja kabatshokki, Co hankis kalad. Kohtuti viie minuti pärast auto juures. Vanama oli veendunud, et luts on hoopis angerjas. Muuk ei mäleta, kas seda kala ka hangiti või mitte.
Siis saabus Alatskivi ja kõrts. Ja kõrtsis saabus pealinna salat ning heeringaleib.
Muuk ei jõudnud ära oodata, millal ükskord AmbulARTooriumisse jõutakse. Alatskivilt oli sinna veel kiviga visata. Aga täpseid maja mõõte või asukohta Muuk ju ei teadnud. Seega arvaski ta iga maja nurga taga, et no nüüd tuleb õige koht. Ja niimoodi umber tosin korda.
Peipsiäärsete külade võlu on hämmastav. Möödasõites olid teeääres palistatud sibulapärgadega, majad punased-kollased-lillad-rohelised, palju värve, palju päikest, palju ehedat inimest. Kunstihoone ise oli SUUR. Hoone ees oli astmeline trepp, nagu korralikule kunstigaleriile kohane. Uks oli kollase-lilla-sinise segu. Seina peale oli väikse raami sisse käsitsi maalitud hoone pühalik nimi. Maja asus teiste majade keskel. Nagu kõik majad Kasepää külas. Naaber oli paar meetrit sinna või siia. Inimesed sõbralikud. Kõik teavad kõike ja kõigist. Õhus oli tunda värskete kurkide, tilli ja sibulate uimastavat lõhna. Maja uks avati ning seltskond astus sisse. Näitus tabas neid kohe esimesel sammul.... fotod kohalikest musta äärisega ja raamitud. Fotod naistest, meestest, nende kassidest ja lastest. Fotod paatidest ja paadikuuridest ja talvel nööri peal kuivavatest aluspükstest, Peipsi ääres stringe ei kanta, räägiti; fotod kurbuses ja naerust ja usust ja hädast. Fotod vaesusest. Fotod surmast. Lilla mantliga vanatädi kummardas kadunukese haua juurde pingile. Hüvastijätt. Teekonna lõpp. Fotod puuriitadest ja värvidest ja pinkidest. Fotod joodikutest ja kalameestest. Igal fotol on oma lugu. Hea lugu jääb alati meelde. Ja see näitus jäi meelde. Väga ehe tundus. Eriti inimesele, kes ei ole enne niisugusesse kohta sattunud. Tabatud oli eelkõige erinevusi, kontraste meie, tallinlaste, igapäevaeluga võrreldes. Kas selle küla enda ehe pale ka kohalikele hea tundus? Kes seda teab... Ehk oli nägu liiga vahetu. Ja kortse liiga palju.
Loomekeeled räägivad, et selles majas on kuusteist tuba. Väidetavalt ei ole tubade arvu kunagi üle loetud ning kuusteist on vaid eeldatav number. Muuk eksis oma sealoleku ajal vähemalt kaks korda ära. Väga lõbus eksimine oli. Teise korruse tubadel oli mingisugune keerdkäik sees. Olgugi, et soov oli minna vasakule, sattusid ikka paremale ;).
Õhtused tabamused enne pimedat:
No comments:
Post a Comment