Kuhu kaovad radiaatorid?

Täna on oravate päev. Kiirete, väikese ja oranzide oravate siblimise päev. Muukile on meeldinud töine olla. Niisugune tunne nagu oleks mägesid liigutanud ning "asjad" lõpuks ometi arenevad kuskile. Mõnus, eksole. Ääretult rahuldav on tunda, et oled tegemas midagi suurt, millel võib olla tõsine väärtus, mis mõjutab mitmete kümnete inimeste elukvaliteeti. Nüüd kuluks vaid kuum saun õhtusse ja sauna sisse jääkülm Saku Ice suure sidruniviiluga (vaid sellisel kujul ja sellises olukorras tarbiks Muuk õlut, muidu ta ei eelista seda jooki).
Eduliseks ja eriti üllatavaks tegi tänase päeva ka Muuki erakorraline automüük. Laupäeval sai välja pandud eriti heade piltidega kuulutus ja täna õhtul on juba kaks ostjat olemas. Uskumatu! Midagi veel alla pole kirjutatud, ent suusõnaline lubadus on tehtud.
















Ja tegelikult on kahju temast ilma jääda, sest ilves on olnud tubli ja hea loom. Nuuks. Palju mälestusi ja muud säärast. Mälestus esimesest päevast temaga ja tundest, et see auto on liiga hea minu jaoks. Tundest, et tal on läikiv karv ja aumehe süda, head helid ja muud imetlemist väärt omadused.
Kohtudes ühe auto-ostjaga nägi Muuk TTÜ peahoone ees kummalist pilti:
1. sõidab Muukist 1 cm kaugusele keegi VW auto järelhaagisega
2. autost tõuseb välja keegi kõhuga mees
3. kõhuga mees kõnnib, kang käes, TTÜ seina poole, kus lamab ca 2-meetrine radiaator
4. kõhuga mees hakkab radiaatorit kangiga taguma!
5. kõhuga mees saab radiaatori pooleks!
6. Muukil on hämming
7. Muuk sõidab minema

Mis sai radiaatori kahest poolest - ei tea.
Võibolla valmistus kõhuga mees sügiseks. Ilmad on ju hakanud pilve kiskuma, päike on hakanud madalamalt käima ja õhus hiilivad ringi väsinud looduse vaiksed ohked...