Ida-Eesti, kuidas elad? Viimane osa ehk elu nagu filmis.

Juhtum Ambulartooriumis, kell 2200 õhtul.
Pühapäev. Lõke.
Osades: Tuuslam, Vanama, Elina, Tuhk, Pikk ja Jutukas.
Külalisesinejad: Eksavaatorimees, Stastik ja Molodoi.
Erikülaline: Zena.

Seltskond sebib ümber lõkke. Väljas on läinud piisavalt pimedaks, et lõkke välja lülitades oma sokke ei näe. Tähed taevas ähvardavad alla tulla. Puud praksuvad. Paku peal on pudel rummi ja kaks suitsukala. Muuk on viimased peaaegu, et üks ära söönud. Aga see polnud tema süü. Rummi omas Tuhk ja Pikk. Rummi jõi põhiliselt Jutukas. Keegi ei lausunud sõnagi.
Ühtäkki lähenesid maja nurga tagant lõkkele kaks kuju. Meesterahvad. Üks nimetas ennast Stassikuks ja teine oli lihtsalt Molodoi. Kanti dresse ja tenniseid. Istuti lõkke äärde maha.
Stasik: "A Masha djes segondja netu?"
Elia: "Net, ana v tallinne."
Stasik: "Nu, zhal."

Möödub kümme minutit. Maja ümber hakkab tiirutama kahtlane valge auto. Sõidab ühelt poolt. Sõidab teiselt poolt. Nagu ei suudaks otsustada. Järgmisena võetakse ette 90-kraadine kurv otse läbi aiamaa lõkke äärde. Ega auto ole kummist, eksole. Sõidab läbi küll.
Elia väljub endast. Milline jultumus! Sõita oma masinaga kellegi võõra inimese aiamaale sisse ja arvata, et nii ongi hea. Vanama väljus endast ja hakkas kepiga vehkima. Silmad sähvisid. Vanama lähenes masinale ähvardavalt kaikaga. Masin taganes. Valge viidi viisakalt aiast välja maja nurga taha sõiduteele. Lõkkele lähenes valgest masinast keegi neljakümnendates kõhu ja vuntsidega mees.
Lähenev mees: "Privet! U mena vodka jest!"
Kutsus ennast lõkke äärde, istus maha. Ja tutvustas ennast.
"A ja Volodja, ja na eksavatore rabotaju."
Seltskond noogutas.
"A võ shto zdjes delajete?"
Seltskond: "Sidim, kastjor smotrim, gavarim."
Ekskavaatorimees üritas seltskonnaga juttu teha. Selgitas, et tema olla kõva töötegija ja et kodus olla kuri naine ja et külavahel on tore purjus peaga ringi kihutada. Auto oli tal ka töö oma, nii et selle heaolust ta eriti ei huvitunud. Rääkis ta ka Stasiku ja Molodoi-ga. Uuris, mis on kunst ja mis ei ole. Naeris ja praalis kuni ühtäkki sosinal ütles, et tehke nägu nagu mind siin ei oleks kunagi olnud.... Mees hiilis nagu varblane minema ja hüppas üle aiateivaste sõidutee peale. Seltskond oli hämmingus. Eemal hakkasid kuuldavaks muutuma kellegi sammud ja pimedast ilmus nähtavale kellegi naisterahva blond soeng.
Zena: "Gde on?" (Tõlge: kus ta on???!!")
Seltskond: "Mõ ne znajem..." (Tõlge: meie ei tea... )
Zena: "No ja ze znaju shto on zdjes!" (Tõlge: ma ju tean, et ta siin on!")
Seltskond.....
Zena: "Ja ze vizu shto abvomobil zdjes!!!" (Tõlge: ma ju näen, et ta auto on siin!!")

Zena käib ringi ja märatseb. Seltskond on vait. Zena läheneb aia sellele osale, kust Ekskavaatorimees oli üle hüpanud. Ja karjub: "Võidi!!! Ja sjlõshu shto tõ tam dõshesh!" (Tõlge: tule välja, ma ju kuulen, et sa seal hingad!)

Zena oli üks häiritud olend. Ekskavaatorimehe unarusse jäetud naine. Blond ja kuri. Tuli ta oma meest koju peksma. Mees aia taga paadi all peidus. Välja ei tule. Hingab seal ainult. Naine seisis käed puusal kümme minutit ja läks ära. Ähvardas, et tuleb varsti tagasi. Ekskavaatorimees selle peale peidust välja uuesti lõkke äärde. Räägib, et me ei saa teda süüdistada selles, et ta oma kurjast naisest puhkust tahab. Vanama on ärritunud. Tahab ekskavaatorimeest lõkke äärest eemaldada. Selgitab talle roppude venekeelsete väljenditega, et tal on põhimõtteliselt siiber. Selgituste keskel hiilib mehe selja taha Zena ja haarab mehel kõrvast.
"No vot tõ gde!!!!" (Tõlge: siin sa mul oledki."

Noorpaar jäetakse õue vaidlema.
Osalised lahkuvad magama.

Poole tunni jooksul saabub öörahu.