Keskmine ahv a ka the averagemonkey.com

Ilmselt on kõige suurem energia niisugune, mida üks inimene teisele inimesele üle saab anda. Võibolla on see energia võrreldav vaid magamisest saadava energiaga... Inspiratsioon. Jah, inspiratsioon on see, millest ma räägin. Inspiratsioon inimesest, kes läheb ja TEEB ÄRA, mitte ta ei jahvata lihtsalt sellest, et peaks nii ja peaks naa ja peaks veel kolmandat moodi. Tema teeb. Ja ta teeb hästi. Ja see ongi lugupidamist väärt.
Hämmastav on see, kui keegi julgeb elada just nii nagu täpselt tema tahab. Julgeb teha seda, mis on tema hobi. Julgeb olla erinev ja loobuda nendest rolliootustest, mida inimesele langetab ühiskond.
Many belivene in beauty, only a few dare to live it...

PS: teema sai alguse sellest, et Muuk kohtus täna ühe silmapaistva tegelasega rahvusvahelisel filmitööstuse areenil. Tegelane teeb koostööd Aku Louhimies inimesega ning koos planeeritakse uut ja toredat projekti Eesti noortest. Tore on näha ja tunda seda, kuidas inimese silmad säravad kui värsked söed ajal, mil ta räägib oma tööst. Äärmiselt tore. Äärmiselt värskendav ja usku sisestav.

KANE?

Tingituna seostest ja tutvustest ja lokkidega hollandalasest, kes tunneb niisugust hollandi ansablit nagu KANE (mitte KEANE). On võimalus, et antud ansaaambel tahab tulla Tallinnasse esinema ja oma uut albumit promoma. Kummalisel moel on nende muusika jube sarnane bändi KEANE loominguga (nii väidab hollandlane... väga imelik, tõesti... isegi segadusse ajav.... hollandlase tõttu segadusse ajav, sest omal ajal kuulas Muuk autos Keane plaati ja hollandlane rõkkas kõrval, et ... It`s Kane! It`s Kane! How do you know them?! Ja et Muuk arvas, et noh, ilmselt ta karjub, et It`s Keane! It`s Keane! Sest inimeste hääldused on ju erinevad, siis arvati sel ajal, et räägitakse ühest bändist, mille nimi on Keane, mitte Kane.... Niisugune segane lugu siis... ).
Ühesõnaga, tahab meile tulla Hollandi ansamber Kane http://www.kane.nl/. Ja Muuk mõtleb, et kas Eesti inimesed oleksid huvitatud neid kuulama....

Triibulised

Tähtsad kohtumised veel tähtsamate inimestega. Uued kliendid, uued suhted, uued ideed ja plaanid ja võimalused. Muuk külastas täna üht uut astutust. Sai inimestega kokku. Kohtumine oli kokkulepitud toimuma kell 1230 kuskil täielikus pärapõrgus. Kell 12 lõppes Muukil teine kohtumine ja siis ca kell 1205 avastas ta, et "Ohhh õud! Ma ju pean minema ja mul pole õrna aimu ka kus see koht on." Kell 1215 jõudis ta mäest üles minna suurte paekivist hoonete juurde. Seal oli n.ö tööstuskompleks. Numrid olid ka: 80a,b, c, d, e, f, g, h, i, j, k ..... x! Ja mis oli konkreetselt selle koha täpne number, Muuk ei mäletanud. Mis siis ikka. Õnne peab inimesel ju pisutki olema. Ta parkis auto ära esimesse kohta, kus see võimalik oli ja hakkas jala kompleksile tiiru peale tegema. Esimene hoov: grafiti, suitsetavad inimesed, kollased autod, mersud ja volkswagenid, tümps. Teine hoov: kuselombid ja valgustid, ilmselt kellegi eine.... Kolmas hoov: ei midagi, tühermaa, lahti kaevatud, eikellegimaa, postid, kivid ja kusi. Neljas hoov: ehitus, tornkraanad, palgid pea kohal ja vastutulev ülikonnas meesterahvas. Muuk tõmbas siis seeliku kahe jala vahele ja harkis meesterahvale järele: "Vabandage, vabandage - kas triibuliste kontor asub kuskil siin kompleksis?" Mees: "Teate, mul pole õrna aimu ka." Muuk teeb kohtlase irve: "Tänan. Head-aega." Muuk seikleb edasi. Pind tema kollaste kontssaabaste all taltub ja vajub. Hoone, ilmselt mingi office. Lahti. Läheb sisse. Kedagi ei ole ja kõik haiseb vana kohvi, liimi ja paberi järgi. Keegi daam väljub tagatoas kulmud kuklas: "Mida teie siit otsite?". Muuk: "Ega te ei tea öelda, kas triibuliste kontor asub siin kuskil?" Daam: "Jah, minge sealt ehitusest läbi ja siis paremale." Muuk: "Aitäh. Teen nii." Muuk võttis nüüd ette teekonna kuskile paremale. Sai ehitusest mööda ja oh imet! leidiski triibuliste kontori. Vaja oli minna kolmandale korrusele. Enne seda sall rinnahoidja vahelt välja (vaja palaviku vastu ennast sisse mässida), juuksed korda, seelik sirgu ja siis marss minema. Muuk sammub tolmustel treppidel aina üles ja üles ja üles taeva poole. Ta jõuab avatud pinnani ja valge ukseni. Jõudes juba peaaegu uksest kinni haarata avaneb järsku mingi ruum temast vasakul ja välja sööstab lokkides noormees: "Oi, kas te tahtsite siia kontorisse.... " Muuk: "Jah, ma olin just siia sisse astumas." Muuk lastakse sisse. Täiesti avatud ruum. Üheksa võõrast nägu vaatavad ainiti talle otsa. Piinlik vaikus. Muuk: "Tere. Mina olen Muuk." Piinlik vaikus. Muuk: "Ma tulin siia hr Triibulisega kokku saama. Kes see on ja kuidas ma tema juurde saan." Meesfiguur eemal naeratab, köhatab ja läheneb Muukile käsi pikalt ees. Meesterahvas oli pisut habemes, tundus teadja ja jube kenas ülikonnas. See oli niisugune must, pisut sametine ja triibuline. Selle alla oli sobitatud oranž pluus ja lips ja jalas olid meesterahval kenas mustast nahast modernsed saapad. Muuk juhatati koosolekute ruumi. Ta palus klaasi vett ja strateegiline arutelu sai algust. Plaanid, ekspansioonid, brändid, turundus, ideed, eelarved, maade jagamine, tee sedateistkolmandat, saa inimeseks, saa teadjaks, ole ja valluta... Muuk istus, suu rääkis. Muuk leemendas! Jubedalt LEEMENDAS. Palavik oli ja ta jooksis enne ja siis tundis, kuidas ta istub ja suu räägib ja Triibuline vaatab tema avatud Montoni särgi vahelt sisse ja NÄEB kui palju Muuk tegelikult leemendab. Siis mindi tootenäidiseid vaatama. Muuk mõtles: "Okei. Nüüd peab püsti tõusma. Ilmselt jätan ma sellele toolile jälje oma leemendusest. Kui piinlik. Kui piinlik. Millal ma inimeseks saan...?!" Tool oli korras. Tuldi väljanäituselt tagasi ja uuesti räägiti plaanidest ja brändidest. Suu rääkis. Muuk tundis, kuidas temast viimase kümne minuti jooksul kogu maailma naiskonna kuupuhastused läbi hakkasid jooksma. Ohh õud! "Mul on seljas valge seelik ja imeõhukesed aluspüksid. Peaks äkki veetsesse paluma.... No mida kuradit ma sinna ronin, kui niikuinii midagi ette võtta ei saa.... Õuuudneee... Kohutav... Kuidas ma siit nüüd püsti tõusen, ilmselt täies säras nagu Jaapani lipp teises maailmasõjas.... Pole midagi teha. Näed, brändijutud hakkavad lõppema. Tõuseme siis. Vapralt. Kui on lipp, siis on lipp. Ja nii uhke ongi olla Naine." Muuk tõusis. Soliidsemana kui kunagi varem. Ta saadeti kontorist välja ja ta lahkus kindlalt, rahulikult ja viisaka naeratusega. Ukse taga tuvastas ta, et Jaapani lippu ei olnud. Ja tuleb tõdeda, et tänasel päeval, hoolimata metsikust kurguvalust ja palavikust, Muukil ikkagi vedas.

Kuhu jäi päike?

Alates eile päevast, ca kella neljast on mul kurgus kuusepuu. Kuusepuu latv on mõnusasti sättinud ennast kurguloti taha, ette ja keskele. Okkad on jube head. Torgivad. Kuuseokkad kurguliha sees, sügaval ja keeravad, sügaval ja keeravad-keeravad. Jube lahe on olla. Ilm on ka tore, see aitab asjadele kaasa. Amnestiapäev on kahe nädala kaugusel. Mõni hirmutas, et ma ei pruugi amnestiapäevale saada, kui samal ajal mingi viga küljes on. Aga asi selles, et ma ei oska enam selle "veaga" midagi ette võtta. Kuusepuu on minust võitu saanud. Ja mina olen lihtsalt kuri. Nii kuusepuu kui ilma peale.

Katsetused teemal "Abstraktne"

Mis on külmkapis?

1. palju külma õhku
2. kolm kuud tagasi Austria lennujaamast toodud avatud valgehallitusjuustu "Siirius" punasevalgekirju karp. Juust seal sees on muideks jube kehv, aga karpi ka minema ei raatsi visata. Seal sees on need juustud sektoritega ja kolm sektorit on veel täiesti avamata. Äkki keegi tahab kunagi....
3. mõned avatud moosipurgid, ilmselt vaarikamoos, mille ema ükskord kaasa andis ja siis maasikamoos, mille ta ise kaasa tõi kui külla tuli.
4. avatud rüütlisingi karp. Sealt sõi Muuk eile õhtul paljalt ca 8 õhukest viilu. Päris hea oli :). Sink muidugi ei saanud ostetud austusavaldusena kellegi Rüütli vastu....
5. poolik maasika-laimi 200gr jogurt. Selle sööb Muuk ilmselt täna õhtul ära.
6. veel mingisugused jogurtid edaspidiseks tarbimiseks.
7. piim, poolik, "Tere".
8. 50gr Napooleoni kooki, enne oli rohkem, siis tuli Muuk ja siis tuli Tuuslam oma suure lusikaga sellele karbile ligi ja HÄVITAS, nad mõlemad HÄVITASID. Muideks, kook oli saadetis Pr. Tuuslamilt. Täname.
9. Rukkipala leib. Kaks pakki. Esimeses on pool koorikut ja teine on avamata. Ja üldse, Rukkipala leib on üks meeletult hea koorikleib. Absoluutne lemmik. Eriti mõnus on teha võileib näiteks maitsestamata toorjuustuga, singiga, tomatiga, jääsalati ja pipra-soolaga, või siis seesama kooslus tuunikala ja suurte roheliste oliividega või siis seesama kooslus mingisuguse juustuga....
10. Cream Bonjour. Kindlasti maitsestamata, originaal, nii öelda. Maitsestatud Cream Bonjourid on halvad. Eriti vorsti oma.
11. Küüslauk. Kuivand.
12. Eeee.... kindlasti on veel midagi, mida ma hetkel ei mäleta.
13. Sügavkülmas on jää.
14. Aa! Üks siider on ka. Kuiv siider.

Miks hakkas Muuk mõtlema selle peale, mis on külmkapis ja missugusel kujul täpselt? Perekond rääkis hilja öösel sellest, et poolikud asjad külmkapis on paha-paha ja see komme tuleb jätta maha. Muuk muidugi on täiesti teadlik, et tal niisugune komme on. Aga... noh. Muuk ei jõua ju tervet moosipurki korraga ära süüa või siis tervet piimapakki korraga ära juua... või siis tervet sinki ära süüa... hmmm.. see viimane on ehk teostatav, kui ikka hea sink on... Need on siis ekstreemsed näited. Poolik tomat ja poolik jogurt on kapis samuti põhjusega. Tomat on seal sellepärast, et tomat on olnud suur ja terve tomat ei ole sobinud ühe leiva peale. Ja jogurt on seal süümepiinade pärast. Mõnikord Muuk arvab, et ei tohi kell 10 õhtul jogurtit süüa. Aga jube suur isu on. Ja siis ta avabki jogurti, nuusutab seda ja siis lonksab. Ühe korra. Ühe lonksu. Ja paneb jogurti uuesti külmkappi ning teeskleb, et patt on unustatud. Hommikul tuletab poolik jogurt seda muidugi meelde. Ja Muuk joob jogurti lõpuni. Aga hommikutega on niisugune lugu, et siis on vaja tervet jogurtit. Ja siis tarbib Muuk sellest avatud jogurtist ära, mis seal alles on ja siis selleks, et tervet jogurtit kätte saada teeb uue lahti, aga paratamatus on see, et ka see uus jääb sel juhul avatuks, sest muidu peaks Muuk ju poolteist jogurtit ära sööma ja see oleks juba liig.
Igatahes, Muuk on edasipidi korralikum ja ei alusta toitumisahelaid, mille tulemiseks on poolikud anumad külmkapis.

Teisipäeva marss

Kõht on täis. Tulin just Mademoiselle kohvikust, kus sõin ära "Vahemerelise salati". Seesugune salat koosneb riisist, kalast, rohelisest ja päikesekuivatatud tomatitest. Peale kallasin chilli kastet. Kohvik oli igasuguseid võõramaalasi täis, põhiliselt rootslasi ja norrakaid. Rääkisid väga kõva häälega.
Ületarbimistsoodustavkoht on teisipäeviti igati tihe ja pungil tegemisi. Muuk mõtles uute alkoholide turule toomisele ja tegeles muidu põnevate pudinatega, nagu näiteks tervisliku toitumise propageerimise, inimeste kindlustamise ja muude aktiviteetidega.
Kehatemperatuur on taas ebanormaalne, kõri on kui ilma auguta nuudel - pikkust on, aga hingata ei saa. Järgmine esmaspäev on vaja verd anda. Loodetavasti on head uudised ja saab minna amnestiat vastu võtma. Ja loodetavasti on tõepoolest tegemist amnestiaga...

Projekt ;)

September

Vaikne tuuleiil on puulehtedes, aga üldiselt tundub, et kõik seisab. Teen pingutusi, et asju liikuma saada, aga need ilmselt on võrdelised sellesama tuuleiiliga. Sosssss.... sossss..... tasakesi puhub tuul ja sosistab: teeme tööd, inimesed, teeme tööd. Teeme enne ära kui kiireks läheb. Inimesed: "Maaa ei kuule sind, sa ei kuule mind. Maaaaa ei kuule Sind, saaa ei kuule mind.." Ja nii ta läheb. Rahu on näiline.
Joon teed. Valge Subbota tassi sisse on uputatud kaks Lipton Lemon Tea pakki ja supilusikatäis mett. Täna on niisugune päev, et on palavik. Nagu mul ikka ülepäeviti on. Aga! Amnestiapäev on lähenemas! Nädalavahe oli vihmane ja vaakumis.

Reedese õhtu kroonika.
Tuuslam magas. Kella poole kümneks jõudsime Kirjaniku juurde. Kirjanik oli koristanud meeletult ja hävitanud neid poolemeetriseid tolmurulle, mis tal tavaliselt voodi all lebavad. Aga Kirjanik on Kirjanik, mind ei ole tema tolm kunagi häirinud. Vaatasime Webberi gala kontserti ja seda kuidas Kirjanik seal laulis. Valge pluusi oli selga aetud. Ta tundus seal õnnelik. Vaatasime vanu pilte pisut. Mõtlesime selle peale, et Muuk on Kirjanikku tundnud juba 20 aastat. Aeg on suhteline. Kirjanik mitte. Jõudsime koju ca peale keskööd ja jäime riietes ruudulisse voodisse magama. Nagu "ümisejad loomad", kes Austria mägedes elavad. Pead vastakuti, Muuki käsi Tuuslami pea all ja vastupidi. Tunni pärast ärkas Muuk: "Tuuslam... Tuuslam, tõuse üles. Riietega ei saa magada. Hommikul on paha olla. Tõuse... hallooo... ".
Tuuslam uniselt: "Mhmhhhh.... "
Muuk ajab ennast üles ja tunned, et ei iial enne pole ta käsi NII SURNUD olnud. Metsik, metsik valu! Läheb raputades vannituppa ja ei saa hambapastat harja peale panna, sest käsi lihtsalt ei liigu. Läheb pastatuubiga hädiselt Tuuslami poole: "Ei saaaa...". Tuuslam vaatab ohmumoodi otsa ja teeb tuubi lahti. Muuk kaugeneb vannitoa hämarusse. Kraap-kraap-kraap-kraap..... sorin, loputus, kuristus, puhas. Riided seljast ja magama.

Laupäeva kroonikad.
Hommik kell 10 ja äratus. Mõni jogurt. Sugulaste sünnipäev. Muukil on tegelikult üsna põnev suguvõsa - pool soomlased, pool venelased, pool eestlased, pool rootslased - ühesõnaga kirju rahvas. Muuki vanaema ja vanaisa olid soomlased, kes peale teist ilmasõda Eestimaale elama tulid. Panid nemad oma lapsed vene kooli õppima, sest sel ajal niimoodi tehti. Muuki ema oli kohalik kaunitar, kellel matemaatilist taipu ja muud jaksu oli. Elas tema oma noorusepõlves ühes Eestimaa alevikus ja läks instituuti matemaatikat õppima. Õppis kaks aastat ja siis tuli armastus ja lapsed ja abielu. Abiellus tema ühe toreda Saaremaa noormehega. Saaremaa noormehest sai Muuki isa ja tehnilise taibuga masinate mees. Alevikuneiu läks lasteaia kasvatajaks ja siis raamatupidajaks suurde ja kurja ettevõttesse. Alevikuneiul oli kaks õde ja üks vend. Õed elavad mõlemad Soomes ja nende lapsed on Rootsi meestega mestis. Vend töötab Soomes ja tema laps on Vene mehega mestis. Kui kokku saame, siis räägime. Ja kokku saame tegelikult harva. Mida harvem kokku saame, seda vähem on rääkida. Jutt muutub mõttetuks, sest inimesed on teineteisest kaugel. Nii geograafiliselt kui ka mentaalselt. Sugulaste sünnipäeval tavaliselt keskendutakse sellele, kuidas lastel koolis läheb, kas suurematel juba oma poiss või tüdruk olemas on, mis on sisepoliitiline olukord, kuidas kooki teha, kuhu kolida... Ja loomulikult tegeletakse söömisega. Seekord oli menüüs tomatikodujuustukook, viineripirukad, pastasalat, kaneelirullid, singirullid, täidetud munad, viinamarjad, mustikavalgeshokolaaditort, meega tee ja vein. Kõhu sai kenasti täis :).
Muuk jõudis koju ca kella kuue paiku. Magas pisut. Kell 1010 oli kokku lepitud kohting Tuuslam, Muuk ja Poliitik. Kokkusaamise koht: Kaheksa. Esimese kümne minuti jooksul ajas ettekandja meie tellitud kevadrullid koos punase chilli kastme ja muude lisanditega vastaslaua noormehe pükste peale, minu Cosmo ujus minu pükste peal ja paar pritset muud alkoholi maandus Poliitiku imekaunil sinisel jakil. Aga me saime hakkama! Toodi uus nänn. Joodi kõvasti ja räägiti valjuhäälselt juttu. Muuk jagas seltskonnaga piinlikke hetki oma elust. On ju tore iseenda üle naerda aegajalt :)). Mingisuguse määramatu aja pärast liikus kolmik edasi Aafrika kööki ja jõi seal edasi. Koju jõudis kaksik ja üks umbkaudu kella kolme ajal öösel.

Pühapäeva kroonikad.
Tuuslam luges Ekspressi. Tuuslam luges veel Ekspressi. Tuuslam luges Ekspressi edasi. Tuuslam luges Kohvrit. Tuuslam luges Areeni. Tuuslam luges Ekspressi. Muuk kiusas Tuuslamit. Kogu lugemise aja.
Ja siis mindi KUMU kohvikusse. Olukord oli "liimist lahti". Ei olnud ei saia, ei pastat, ei muud salatit. Saime ühe wrapi ja ühe koogi ja ühe tee. Maksime kõvasti. Järgnevaks oli eesmärk minna smaragtrohelise järve juurde, aga ilm laiatis selle mõtte maha ja jõudsime hoopis Vahtri Rootsimaa seiklusi kuulama ja pizzat sööma.
Ja õhtul otsis Muuk kodukeemiat. Domestost! Ja Ajaxit! Ja kraapeharja ostis! Suurpuhastus tuleb!

Öös on asju

Kollane valgus laguneb aeglaselt puust põrandaprussidel. Inimene magab. Teine reflekteerib ja tõdeb, et elu on üürike ja vihmane. Täna siis, vähemalt.

**
Ta magab kõhuli ja jalas on tal helesinised valge triibuga vanaisa moodi ööpüksid. Seljas on pehme ööpusa, millega kunagi külm ei hakka.
Ta on keeranud padjale vasema põse, seal on pehme ja hea. Ta nohiseb tasa ja näeb unes roosasid lilli, elevante ja valgusfoore.
Ta vasak käsi on sirutunud välja ja peopesa on suunatud lakke. Käsi on pisike ja pehme. Seal on kurrud, rohkem kurde kui tavaliselt. Sõrmed on pisikesed ja töntsid. Ühel neist käis kunagi R-tähega sõrmus. Nüüd enam mitte.
Ta on täiesti keset voodit. Naba vastu lina. Lokk vastu seina. Küll tahaks teada, mida ta praegu hetkel unes näeb... Ja kui inimesel oleks võimu siseneda kellegi unenäo sisse, siis läheks ma sinna. Tema unenäo sisse. Otsiks ta sealt üles. Ja viiks soojale maale suure kollase päikese alla liiva peale lamama. Ka ujuma viiks ja apelsini sööma ja hobusega ratsutama. Teeks oma pisikese kohviku kuskil türkiis-sinise ookeani ääres. Seal ei oleks kunagi halli ilma ja igavust ja igatsust. Sinna viiksingi ta. Igal öösel. Kui saaks.
Nüüd lähen ja üritan...

Pilvine oli see pühapäev autoroolis. Käidi salliga Kadriorus ja monstrumi sillal.

Meil on ainult üks KUMU. Seekord on ta kollane.

Pühapäeva hommik. Lehelugemine. Fototegemine.