Triibulised

Tähtsad kohtumised veel tähtsamate inimestega. Uued kliendid, uued suhted, uued ideed ja plaanid ja võimalused. Muuk külastas täna üht uut astutust. Sai inimestega kokku. Kohtumine oli kokkulepitud toimuma kell 1230 kuskil täielikus pärapõrgus. Kell 12 lõppes Muukil teine kohtumine ja siis ca kell 1205 avastas ta, et "Ohhh õud! Ma ju pean minema ja mul pole õrna aimu ka kus see koht on." Kell 1215 jõudis ta mäest üles minna suurte paekivist hoonete juurde. Seal oli n.ö tööstuskompleks. Numrid olid ka: 80a,b, c, d, e, f, g, h, i, j, k ..... x! Ja mis oli konkreetselt selle koha täpne number, Muuk ei mäletanud. Mis siis ikka. Õnne peab inimesel ju pisutki olema. Ta parkis auto ära esimesse kohta, kus see võimalik oli ja hakkas jala kompleksile tiiru peale tegema. Esimene hoov: grafiti, suitsetavad inimesed, kollased autod, mersud ja volkswagenid, tümps. Teine hoov: kuselombid ja valgustid, ilmselt kellegi eine.... Kolmas hoov: ei midagi, tühermaa, lahti kaevatud, eikellegimaa, postid, kivid ja kusi. Neljas hoov: ehitus, tornkraanad, palgid pea kohal ja vastutulev ülikonnas meesterahvas. Muuk tõmbas siis seeliku kahe jala vahele ja harkis meesterahvale järele: "Vabandage, vabandage - kas triibuliste kontor asub kuskil siin kompleksis?" Mees: "Teate, mul pole õrna aimu ka." Muuk teeb kohtlase irve: "Tänan. Head-aega." Muuk seikleb edasi. Pind tema kollaste kontssaabaste all taltub ja vajub. Hoone, ilmselt mingi office. Lahti. Läheb sisse. Kedagi ei ole ja kõik haiseb vana kohvi, liimi ja paberi järgi. Keegi daam väljub tagatoas kulmud kuklas: "Mida teie siit otsite?". Muuk: "Ega te ei tea öelda, kas triibuliste kontor asub siin kuskil?" Daam: "Jah, minge sealt ehitusest läbi ja siis paremale." Muuk: "Aitäh. Teen nii." Muuk võttis nüüd ette teekonna kuskile paremale. Sai ehitusest mööda ja oh imet! leidiski triibuliste kontori. Vaja oli minna kolmandale korrusele. Enne seda sall rinnahoidja vahelt välja (vaja palaviku vastu ennast sisse mässida), juuksed korda, seelik sirgu ja siis marss minema. Muuk sammub tolmustel treppidel aina üles ja üles ja üles taeva poole. Ta jõuab avatud pinnani ja valge ukseni. Jõudes juba peaaegu uksest kinni haarata avaneb järsku mingi ruum temast vasakul ja välja sööstab lokkides noormees: "Oi, kas te tahtsite siia kontorisse.... " Muuk: "Jah, ma olin just siia sisse astumas." Muuk lastakse sisse. Täiesti avatud ruum. Üheksa võõrast nägu vaatavad ainiti talle otsa. Piinlik vaikus. Muuk: "Tere. Mina olen Muuk." Piinlik vaikus. Muuk: "Ma tulin siia hr Triibulisega kokku saama. Kes see on ja kuidas ma tema juurde saan." Meesfiguur eemal naeratab, köhatab ja läheneb Muukile käsi pikalt ees. Meesterahvas oli pisut habemes, tundus teadja ja jube kenas ülikonnas. See oli niisugune must, pisut sametine ja triibuline. Selle alla oli sobitatud oranž pluus ja lips ja jalas olid meesterahval kenas mustast nahast modernsed saapad. Muuk juhatati koosolekute ruumi. Ta palus klaasi vett ja strateegiline arutelu sai algust. Plaanid, ekspansioonid, brändid, turundus, ideed, eelarved, maade jagamine, tee sedateistkolmandat, saa inimeseks, saa teadjaks, ole ja valluta... Muuk istus, suu rääkis. Muuk leemendas! Jubedalt LEEMENDAS. Palavik oli ja ta jooksis enne ja siis tundis, kuidas ta istub ja suu räägib ja Triibuline vaatab tema avatud Montoni särgi vahelt sisse ja NÄEB kui palju Muuk tegelikult leemendab. Siis mindi tootenäidiseid vaatama. Muuk mõtles: "Okei. Nüüd peab püsti tõusma. Ilmselt jätan ma sellele toolile jälje oma leemendusest. Kui piinlik. Kui piinlik. Millal ma inimeseks saan...?!" Tool oli korras. Tuldi väljanäituselt tagasi ja uuesti räägiti plaanidest ja brändidest. Suu rääkis. Muuk tundis, kuidas temast viimase kümne minuti jooksul kogu maailma naiskonna kuupuhastused läbi hakkasid jooksma. Ohh õud! "Mul on seljas valge seelik ja imeõhukesed aluspüksid. Peaks äkki veetsesse paluma.... No mida kuradit ma sinna ronin, kui niikuinii midagi ette võtta ei saa.... Õuuudneee... Kohutav... Kuidas ma siit nüüd püsti tõusen, ilmselt täies säras nagu Jaapani lipp teises maailmasõjas.... Pole midagi teha. Näed, brändijutud hakkavad lõppema. Tõuseme siis. Vapralt. Kui on lipp, siis on lipp. Ja nii uhke ongi olla Naine." Muuk tõusis. Soliidsemana kui kunagi varem. Ta saadeti kontorist välja ja ta lahkus kindlalt, rahulikult ja viisaka naeratusega. Ukse taga tuvastas ta, et Jaapani lippu ei olnud. Ja tuleb tõdeda, et tänasel päeval, hoolimata metsikust kurguvalust ja palavikust, Muukil ikkagi vedas.