September

Vaikne tuuleiil on puulehtedes, aga üldiselt tundub, et kõik seisab. Teen pingutusi, et asju liikuma saada, aga need ilmselt on võrdelised sellesama tuuleiiliga. Sosssss.... sossss..... tasakesi puhub tuul ja sosistab: teeme tööd, inimesed, teeme tööd. Teeme enne ära kui kiireks läheb. Inimesed: "Maaa ei kuule sind, sa ei kuule mind. Maaaaa ei kuule Sind, saaa ei kuule mind.." Ja nii ta läheb. Rahu on näiline.
Joon teed. Valge Subbota tassi sisse on uputatud kaks Lipton Lemon Tea pakki ja supilusikatäis mett. Täna on niisugune päev, et on palavik. Nagu mul ikka ülepäeviti on. Aga! Amnestiapäev on lähenemas! Nädalavahe oli vihmane ja vaakumis.

Reedese õhtu kroonika.
Tuuslam magas. Kella poole kümneks jõudsime Kirjaniku juurde. Kirjanik oli koristanud meeletult ja hävitanud neid poolemeetriseid tolmurulle, mis tal tavaliselt voodi all lebavad. Aga Kirjanik on Kirjanik, mind ei ole tema tolm kunagi häirinud. Vaatasime Webberi gala kontserti ja seda kuidas Kirjanik seal laulis. Valge pluusi oli selga aetud. Ta tundus seal õnnelik. Vaatasime vanu pilte pisut. Mõtlesime selle peale, et Muuk on Kirjanikku tundnud juba 20 aastat. Aeg on suhteline. Kirjanik mitte. Jõudsime koju ca peale keskööd ja jäime riietes ruudulisse voodisse magama. Nagu "ümisejad loomad", kes Austria mägedes elavad. Pead vastakuti, Muuki käsi Tuuslami pea all ja vastupidi. Tunni pärast ärkas Muuk: "Tuuslam... Tuuslam, tõuse üles. Riietega ei saa magada. Hommikul on paha olla. Tõuse... hallooo... ".
Tuuslam uniselt: "Mhmhhhh.... "
Muuk ajab ennast üles ja tunned, et ei iial enne pole ta käsi NII SURNUD olnud. Metsik, metsik valu! Läheb raputades vannituppa ja ei saa hambapastat harja peale panna, sest käsi lihtsalt ei liigu. Läheb pastatuubiga hädiselt Tuuslami poole: "Ei saaaa...". Tuuslam vaatab ohmumoodi otsa ja teeb tuubi lahti. Muuk kaugeneb vannitoa hämarusse. Kraap-kraap-kraap-kraap..... sorin, loputus, kuristus, puhas. Riided seljast ja magama.

Laupäeva kroonikad.
Hommik kell 10 ja äratus. Mõni jogurt. Sugulaste sünnipäev. Muukil on tegelikult üsna põnev suguvõsa - pool soomlased, pool venelased, pool eestlased, pool rootslased - ühesõnaga kirju rahvas. Muuki vanaema ja vanaisa olid soomlased, kes peale teist ilmasõda Eestimaale elama tulid. Panid nemad oma lapsed vene kooli õppima, sest sel ajal niimoodi tehti. Muuki ema oli kohalik kaunitar, kellel matemaatilist taipu ja muud jaksu oli. Elas tema oma noorusepõlves ühes Eestimaa alevikus ja läks instituuti matemaatikat õppima. Õppis kaks aastat ja siis tuli armastus ja lapsed ja abielu. Abiellus tema ühe toreda Saaremaa noormehega. Saaremaa noormehest sai Muuki isa ja tehnilise taibuga masinate mees. Alevikuneiu läks lasteaia kasvatajaks ja siis raamatupidajaks suurde ja kurja ettevõttesse. Alevikuneiul oli kaks õde ja üks vend. Õed elavad mõlemad Soomes ja nende lapsed on Rootsi meestega mestis. Vend töötab Soomes ja tema laps on Vene mehega mestis. Kui kokku saame, siis räägime. Ja kokku saame tegelikult harva. Mida harvem kokku saame, seda vähem on rääkida. Jutt muutub mõttetuks, sest inimesed on teineteisest kaugel. Nii geograafiliselt kui ka mentaalselt. Sugulaste sünnipäeval tavaliselt keskendutakse sellele, kuidas lastel koolis läheb, kas suurematel juba oma poiss või tüdruk olemas on, mis on sisepoliitiline olukord, kuidas kooki teha, kuhu kolida... Ja loomulikult tegeletakse söömisega. Seekord oli menüüs tomatikodujuustukook, viineripirukad, pastasalat, kaneelirullid, singirullid, täidetud munad, viinamarjad, mustikavalgeshokolaaditort, meega tee ja vein. Kõhu sai kenasti täis :).
Muuk jõudis koju ca kella kuue paiku. Magas pisut. Kell 1010 oli kokku lepitud kohting Tuuslam, Muuk ja Poliitik. Kokkusaamise koht: Kaheksa. Esimese kümne minuti jooksul ajas ettekandja meie tellitud kevadrullid koos punase chilli kastme ja muude lisanditega vastaslaua noormehe pükste peale, minu Cosmo ujus minu pükste peal ja paar pritset muud alkoholi maandus Poliitiku imekaunil sinisel jakil. Aga me saime hakkama! Toodi uus nänn. Joodi kõvasti ja räägiti valjuhäälselt juttu. Muuk jagas seltskonnaga piinlikke hetki oma elust. On ju tore iseenda üle naerda aegajalt :)). Mingisuguse määramatu aja pärast liikus kolmik edasi Aafrika kööki ja jõi seal edasi. Koju jõudis kaksik ja üks umbkaudu kella kolme ajal öösel.

Pühapäeva kroonikad.
Tuuslam luges Ekspressi. Tuuslam luges veel Ekspressi. Tuuslam luges Ekspressi edasi. Tuuslam luges Kohvrit. Tuuslam luges Areeni. Tuuslam luges Ekspressi. Muuk kiusas Tuuslamit. Kogu lugemise aja.
Ja siis mindi KUMU kohvikusse. Olukord oli "liimist lahti". Ei olnud ei saia, ei pastat, ei muud salatit. Saime ühe wrapi ja ühe koogi ja ühe tee. Maksime kõvasti. Järgnevaks oli eesmärk minna smaragtrohelise järve juurde, aga ilm laiatis selle mõtte maha ja jõudsime hoopis Vahtri Rootsimaa seiklusi kuulama ja pizzat sööma.
Ja õhtul otsis Muuk kodukeemiat. Domestost! Ja Ajaxit! Ja kraapeharja ostis! Suurpuhastus tuleb!