Öös on asju

Kollane valgus laguneb aeglaselt puust põrandaprussidel. Inimene magab. Teine reflekteerib ja tõdeb, et elu on üürike ja vihmane. Täna siis, vähemalt.

**
Ta magab kõhuli ja jalas on tal helesinised valge triibuga vanaisa moodi ööpüksid. Seljas on pehme ööpusa, millega kunagi külm ei hakka.
Ta on keeranud padjale vasema põse, seal on pehme ja hea. Ta nohiseb tasa ja näeb unes roosasid lilli, elevante ja valgusfoore.
Ta vasak käsi on sirutunud välja ja peopesa on suunatud lakke. Käsi on pisike ja pehme. Seal on kurrud, rohkem kurde kui tavaliselt. Sõrmed on pisikesed ja töntsid. Ühel neist käis kunagi R-tähega sõrmus. Nüüd enam mitte.
Ta on täiesti keset voodit. Naba vastu lina. Lokk vastu seina. Küll tahaks teada, mida ta praegu hetkel unes näeb... Ja kui inimesel oleks võimu siseneda kellegi unenäo sisse, siis läheks ma sinna. Tema unenäo sisse. Otsiks ta sealt üles. Ja viiks soojale maale suure kollase päikese alla liiva peale lamama. Ka ujuma viiks ja apelsini sööma ja hobusega ratsutama. Teeks oma pisikese kohviku kuskil türkiis-sinise ookeani ääres. Seal ei oleks kunagi halli ilma ja igavust ja igatsust. Sinna viiksingi ta. Igal öösel. Kui saaks.
Nüüd lähen ja üritan...