Talved

Täna on esimene päev sellel hooajal, mil Tõllukodu sai enda ahjule sooja sisse. Sai ostetud sületäis lepapuid ja nüüd on see terve sületäis ka ära põletatud. Tuuslam magab juba. Ahi praksub suurest soojusest ja mina olen tundelises keskmikus. Istun ja kirjutan. Ei ole justkui mingisugust tunnet homse suhtes, uue töörügala algus ikkagi, aga tunnet ei ole. Ilmselt siis tuleb üks järjekordselt topeltkordselt tegus nädal. Niisugune nädal, et ei jõua taas hetkekski maha istuda, et mõelda, milleks see kõik, milleks mina ja milleks maailm ja milleks teevad inimesed nii nagu nad teevad... joovad mahla, söövad kanasnitselit ja rügavad tööd...
Ootan suuremaid pakaseid. Sel aastal on tunne nagu suvi oleks vahele jäänud. Mäletan eelmist talve. Eelmise talve meloodia oli Mew ja Snow Brigade. Selle laulu röökides kihutasin jõululaupeva öösel kell enne kahteteist Tuuslamit vargima tema lugupeetud lapsevanema ema kodust. Asus see Tallinnast pisut eemal, mitte väga kaugel. Tegelikult ei olnud mul pikka plaani sinna minna. Olin just lõpetanud enda Lapsevanema juures õhtusöögid, kingitused ja koogid. Hakkasin Tõllukodusse minema, tükk tühja tunnet oli sees... Ei olnud mul siis just sügavat soovi üksi oma kaheinimese voodisse ronida, niisiis läksingi; mõtlesin, et sõidan. Mõtlesin, et lihtsalt sõidan sinna lähedale. Mere lähedale. Kuulan külma õhtut iseenda sisse ja lihtsalt olen. Und ei oleks niikuinii tulnud. Sõitsingi. Peatasin auto. Meri ei teinud ühtegi häält. Taevas röökis tähti kiirgada. Astusin autost välja ja vaatasin, kuidas mu hingeõhk külma sisse ära kaob. Kõhe hakkas. Istusin auto sisse tagasi ja hakkasin linna poole sõitma. Paari kilomeetri pärast peatasin auto uuesti. Mõtlesin, et saadan Tuuslamile sõnumi, et olen tegelikult lähedal ja soovin ilusat jõuluõhtut. Trükkisin sõnumi telefoni sisse. Saatsin selle ära. Ootasin paar minutit, lootuses et ta vastab. Vaikus. Hakkasin uuesti kodu poole minema. Järksu helises telefon ja Tuuslam kisas sellesse: "Kuhu sa lähed?! Tule siia!" Mina: "Ma ei saa ju tulla. Sina oled seal ja mina ei saa sinna tulla. Keegi ju ei teagi mind ja jõulud on perekondlik istumine.... Ma ei saa ju niimoodi kutsumata sisse sadada..." Tuuslam: "Hmmm... no ma tulen siis välja!" Mina: "Hull." Tuuslam: "Mis siis." Mina: "Olen Seal." 23:35 jõudsin Sinna. Tagasi mere juurde. Istusin ja süda kloppis sees. Mõtlesin, et kuidas ta niiviisi tulla saab... ? Kahekümne inimese seast? Hiilib lihtsalt välja ööpimeduses... Ootasin. Ooootasin. Aeg justkui seisis paigal ja irvitas minu pihta. Viie minuti pärast nägin tagavaate peeglist jooksust ähkivat figuuri. Tuuslam oli teel. Mõne hetkega oli ta autos sees ja värises oma teo peale tagasi mõeldes. Olime. Mõni aeg. Rääkisime jõuludest. Käisime käest-kinni lähedal oleval surnuaial Tuuslami vanaisale head und soovimas. Kell oli kaksteist kahekümne kolmanda detsembrikuu öösel. Varbad ja näpuotsad olid külmast kanged ja silmad olid koosolemisetundest märjad...

Oli niisugune päev nagu pühapäev. Juhtus niisugune koht nagu Paldiski.