Udu Tallinna kohal

Fokker 50 oli vist selle propelleritega lennumasina nimi. AirBalticu stjuuardid ja -dessid silbisid kitsastes vahekäikudes inimestele silmi peale heita, kas on soove, kas on ettepanekuid, kas on etteheiteid, kas on magajaid, kas on lugejaid...
7A istmele oli ennast magama sättinud suurte juustega kurnatud naisterahvas. Ta oli mattunud oma musta jopesse. Jumal tänatud, et sellel oli kapuuts, mille sisse oma huugav pea ära peita, nii et sellest on näha vaid ähmased karvatutid. Ta kõrval istus keegi kogukas. Koguka aura oli heatahtlik, ilmselt oleks see olnud rohelist värvi, kui seda oleks kaardistada lastud. Kurnatud naisterahvas tundis koguka pilku endal. Huvitav, millest ta mõtles. Naisterahvas ei vaadanud kordagi ta poole. Magas. Uni kandis ta kaugele kaugele sooja, roosasse, pehmesse, pingelisse suudlusesse, kakssada kümme kätt ja mõtet, kakssada kümme silitust puusale ja jooksmisest valutavatele sääremarjadele, lokid paremas käes, hommikukohvi vasakus, kaootiline maailm, milles inimesed tahavad hüpata pea ees tundmatusse suurde ookeani, mille põhi kilomeetri kõrguselt läbi sillerdab. Ta nägi ennast kilomeetri kõrgusel katusel kellegi leekivjuustelise naisterahvaga värisemas. Katus tuli lahti. Ta ise jäi lahtiste kruvide külge kinni ning rabeledes hakkas koos plekktükiga all kuristiku poole tuhisema. Õnneks jäi ta ellu. Ärkas ängistuses. Vasak kõrv möirgas valutada, propellerid huugasid, süda oli paha. Kell 1950. Kell 1955 pidi masin maanduma! Ta oleks nagu terve igaviku veel üleval tiirelnud. Udu, udu, udu udu järgi ja veel udu. Kurnatud naisterahvas juba arvas, et nägi Tallinna lennujaama tulesid, aga ei. See ei olnud see. Kell 20:10 oli masin maas. Sammud sundisid passikontrolli. Kodus ootas soojus, ahi ja punaste roosidega vatitekk.

Logistika

Kell 06:30. Miik-miik-miiiiiikkkk. Miik-miik-miiiikkkk. Käsi tõuseb. Matsaki! Telefon kinni. Inimene magab edasi. Näeb unes kohtumist pintsaklipslastega, keerleb, väänleb katkise põhjaga voodil. Ei! Tuleb tõusta. Olemine on morbiidne. Silmad nagu hiire*****. Kurdude sees, punnis, vaevu avanevad, karvased ja kipitavad. Ta võtab tuikuvad sammud vannituppa. Aaaa!!!! Oh õud! Kui kole! Aga pole lugu. Pool liitrit kohvi hiljem võtab pilt juba ilmet. Silmad on veidi avanenud. Endine kahvatu pale on siiski alles, aga see on tema loomulik jume olnud juba aastaid ja aastaid peale seda, kui ta oma suure näpu reklaamikuradile andis ning see siis omakorda võttis ta küünarnukini ja siis kõrini ja siis üleni.
Kapi tekid lahti! Riided, riided, riided! Mida selga panna? Ei viitsi väga pidulikult minna. Ballikleidiga lennukisse ju ei ronita. Niisiis, teksad, saapad, särk, jope. Mis seal ikka. Piisavalt tehtud, et usutavalt esineda. Pealegi, niikuinii tuleks talle tatilapp konstantselt külge installeerida, et vähegi inimlik olla. Ning seda punanina sündroomi ei leevenda ka ballikleit.
Kell 07:55. Lennujaam. Parkla. "I am making excellent time," ta mõtles auto uksi kinni lüües ning check in-i poole sammudes. Transiittsoonis oli inimesi tuttavaid mitmete aastate tagant. Nad olid endiselt toredad. Ilmutas ennast ka Tjorven, kes lähenes helekollases ja plakstutas oma pikki ripsmeid kahele poole kokku. Aga ta oli väga asjalik. Shokeeris AirBalticu ontlikku neiut kõvahäälse altkulmu hüüatusega: "So!!!! Any baggage??!!" :))). Neiu raputas pead. Ilmselt midagi ikka oli, aga ta ei julgenud öelda. Propellerlennuk startis nii nagu paberitel lubatud, kell 855. Õhkutõus oli endiselt joovastav, maandumine mitte. Külm oli. Vilnius tervitas teda jäiste teede, lörtsi ja tuulega. Taksojuht sai nelikümmend kohalikku raha ning viis ta kuskile hoonesse, kus pidi mingisugune kontor olema. Nüüd on ta seal, võõrad inimesed ümberringi sagimas. Kell 1500 algab pühalõunakoosolek. Seame vaimu valmis. Kulp! Ja kummardus!