Udu Tallinna kohal

Fokker 50 oli vist selle propelleritega lennumasina nimi. AirBalticu stjuuardid ja -dessid silbisid kitsastes vahekäikudes inimestele silmi peale heita, kas on soove, kas on ettepanekuid, kas on etteheiteid, kas on magajaid, kas on lugejaid...
7A istmele oli ennast magama sättinud suurte juustega kurnatud naisterahvas. Ta oli mattunud oma musta jopesse. Jumal tänatud, et sellel oli kapuuts, mille sisse oma huugav pea ära peita, nii et sellest on näha vaid ähmased karvatutid. Ta kõrval istus keegi kogukas. Koguka aura oli heatahtlik, ilmselt oleks see olnud rohelist värvi, kui seda oleks kaardistada lastud. Kurnatud naisterahvas tundis koguka pilku endal. Huvitav, millest ta mõtles. Naisterahvas ei vaadanud kordagi ta poole. Magas. Uni kandis ta kaugele kaugele sooja, roosasse, pehmesse, pingelisse suudlusesse, kakssada kümme kätt ja mõtet, kakssada kümme silitust puusale ja jooksmisest valutavatele sääremarjadele, lokid paremas käes, hommikukohvi vasakus, kaootiline maailm, milles inimesed tahavad hüpata pea ees tundmatusse suurde ookeani, mille põhi kilomeetri kõrguselt läbi sillerdab. Ta nägi ennast kilomeetri kõrgusel katusel kellegi leekivjuustelise naisterahvaga värisemas. Katus tuli lahti. Ta ise jäi lahtiste kruvide külge kinni ning rabeledes hakkas koos plekktükiga all kuristiku poole tuhisema. Õnneks jäi ta ellu. Ärkas ängistuses. Vasak kõrv möirgas valutada, propellerid huugasid, süda oli paha. Kell 1950. Kell 1955 pidi masin maanduma! Ta oleks nagu terve igaviku veel üleval tiirelnud. Udu, udu, udu udu järgi ja veel udu. Kurnatud naisterahvas juba arvas, et nägi Tallinna lennujaama tulesid, aga ei. See ei olnud see. Kell 20:10 oli masin maas. Sammud sundisid passikontrolli. Kodus ootas soojus, ahi ja punaste roosidega vatitekk.