Logistika

Kell 06:30. Miik-miik-miiiiiikkkk. Miik-miik-miiiikkkk. Käsi tõuseb. Matsaki! Telefon kinni. Inimene magab edasi. Näeb unes kohtumist pintsaklipslastega, keerleb, väänleb katkise põhjaga voodil. Ei! Tuleb tõusta. Olemine on morbiidne. Silmad nagu hiire*****. Kurdude sees, punnis, vaevu avanevad, karvased ja kipitavad. Ta võtab tuikuvad sammud vannituppa. Aaaa!!!! Oh õud! Kui kole! Aga pole lugu. Pool liitrit kohvi hiljem võtab pilt juba ilmet. Silmad on veidi avanenud. Endine kahvatu pale on siiski alles, aga see on tema loomulik jume olnud juba aastaid ja aastaid peale seda, kui ta oma suure näpu reklaamikuradile andis ning see siis omakorda võttis ta küünarnukini ja siis kõrini ja siis üleni.
Kapi tekid lahti! Riided, riided, riided! Mida selga panna? Ei viitsi väga pidulikult minna. Ballikleidiga lennukisse ju ei ronita. Niisiis, teksad, saapad, särk, jope. Mis seal ikka. Piisavalt tehtud, et usutavalt esineda. Pealegi, niikuinii tuleks talle tatilapp konstantselt külge installeerida, et vähegi inimlik olla. Ning seda punanina sündroomi ei leevenda ka ballikleit.
Kell 07:55. Lennujaam. Parkla. "I am making excellent time," ta mõtles auto uksi kinni lüües ning check in-i poole sammudes. Transiittsoonis oli inimesi tuttavaid mitmete aastate tagant. Nad olid endiselt toredad. Ilmutas ennast ka Tjorven, kes lähenes helekollases ja plakstutas oma pikki ripsmeid kahele poole kokku. Aga ta oli väga asjalik. Shokeeris AirBalticu ontlikku neiut kõvahäälse altkulmu hüüatusega: "So!!!! Any baggage??!!" :))). Neiu raputas pead. Ilmselt midagi ikka oli, aga ta ei julgenud öelda. Propellerlennuk startis nii nagu paberitel lubatud, kell 855. Õhkutõus oli endiselt joovastav, maandumine mitte. Külm oli. Vilnius tervitas teda jäiste teede, lörtsi ja tuulega. Taksojuht sai nelikümmend kohalikku raha ning viis ta kuskile hoonesse, kus pidi mingisugune kontor olema. Nüüd on ta seal, võõrad inimesed ümberringi sagimas. Kell 1500 algab pühalõunakoosolek. Seame vaimu valmis. Kulp! Ja kummardus!