Friday, September 01, 2006

Nukkurlus

Muuk joob suures toas veini ja vaatab filmi. Ta vaatab hoolega senikaua, kuni talle tuleb pähe mõte minna Tuuslamit magamistuppa äratama. Mõte saab teoks.
Muuk läheneb voodile. Tuuslam magab. Voodi on lennuväli. Tuuslam magab. Sinise teki sisse mässitud, nukkub nagu pisimaim emaüsas. Muuk sammub kaksiraksi voodi peale, Tuuslami jalad jäävad talle alla. Muuk raputab pisut. Kummardab Tuuslami kõrva juurde: "Tuuslam, me peale kell 9 kirjaniku juures olema. Tuulsam.... Tuuuuuuslammm... kell 9. Sa ju lubasid, et täna õhtul Sa ei maga. "
Tuuslam eriti peenel häälel: "Mhmmhhhhh."
Muuk: "Tuuslam, ma tahaksin Sind praegu suudelda."
Tuuslam teeb ühe silma pilukile.
Muuk: "Suudleksin Sind pikalt ja sügavalt.... "
Tuuslam teeb teise silma lahti.
Tuuslam: "Sa ju rikud meie kokkulepet. Ma ju pidin pool tundi magada saama."
Muuk: "Ei, ma ütlesin, et poole tunni pärast tulen ma veega ja kui see ei aita, siis ma tulen jääga. Praegu ei ole mul ju kumbagi kaasas."
Tuuslam armas-viril häälel: "Mmm-mmmmmmm... mind on petetud."
Muuk: "Reede õhtud ei ole magamiseks."
Tuuslam: "Mis siis..... "
Muuk: "Uni on hea-hea-hea, jah."
Tuuslam saab pea seina peale püsti. On seal niimoodi mõne sekundi, silmad vajuvad uuesti kinni, pea hakkab vasakule vedama... veab... veab veel.... padi! Tuuslam jälle padja peal. Kohiseb.
Muuk: "Ma kirjutan Sinust dialoogi...."
Tuuslam... kohhhhhhhh.
Muuk hakkas kirjutama.

****SPAM**** AS Eesti Gaas arve nr 1234660017

Vesi: 199,635
Elekter: 15602
Gaas: 4613310
Lamab minu ees laual lipik, millele on oranži pliiatsiga kribitud just niisugused numbrid. Neid numbreid tahavad erinevad instanstid saada iga kuu viimasel päeval. Peale seda kui numbrid on saadetud registreerib minu outlook AS Eesti Gaas poolt saadetava arve spam`iks :)))).
Välja näeb see umbes nii: ****SPAM**** AS Eesti Gaas arve nr 1234660017. Õige jah. Mis nad saadavad neid kirju iga kuu. Niimoodi satubki spami listi. Võiks harvemini saata ;).
Elu kurioossus seisneb selles, et täna on reede, kell on 1840 ja Tuuslam-Punks-NUKKUR otsustas teha kerge une. Kerge uni seisneb selles, et inimene tegeleb lauskurtmagamisega ca 2h. Mhmh. Puhkama muidugi peab. Siiralt.

Lindudest ja käbidest

Eile oli lindude päev. Olin Lätis ja kuulasin jutte selle kohta, kuidas lätlased Eesti Vabariiki invasiooni planeerivad.
"Te peate suhtlema ka Eesti kliendiga, aga pidage meeles: nendel ei ole allkirjaõigust. Minul ja ainult minul on allkirjaõigus. Aga! Ka eestlane peab arvama, et ta tähtis on. "
Oeh, oeh, oeh, oehhhhh. Kuhu on kadunud mõistus? Kuhu on kadunud intelligentne viis äri teha? Kas tõesti inimesed on nii rumalad ja naiivsed, et nad arvavad justkui nende motiivid ei ole läbinähtavad.... ? Mis motivatsioon on inimesel mingisugust äri edendada, kui tal puudub oma maal allkirjaõigus? Detailidesse ma siinkohal ei süübi, see ei oleks minu poolt eetiline. Siiski, üldiselt võin juurde lisada, et täna hommikul lahkusin ma kodust mõeldes, et ma tahaksin näha Eesti, Läti, Leedu koostöö mudelit, mis tõesti töötab. Missugused on volitused ja missugune on suhtlemisahel? Mis on motivatsioon n.ö ühiselt asja ajada? Kui üks riik alustab tegevust ning planeerib laienemist sisuliselt oma tegevuse kopeerimise kaudu, siis... kuidas see mõte teoks saab, nii et ei teki olulisi probleeme? Kuidas saavutada kulude kokkuhoid, mida niisugune koostöö evima peaks? Paratamatus on see, et need riigid on kultuuriliselt siiski nii erinevad, et need lahendused, mis töötatakse välja Eestis ei sobi Lätile ja ei sobi Leedule, see mida tehakse Läits tundub, aga eestlasele imelik ja kohatu, samamoodi ei taha Leedu seda kasutada. Ja niisuguses kultuurilises situatsioonis pannakse osapooled vastastikku läbi irve naeratama ja noogutama, et teeme, teeme, teeme, adapteerime ja oleme õnnelikud. Samas see jutt ja suhtumine, mida seljataga viljeletakse on hoopis teine. Ilmselt oleme kõik liiga uhked ja upsakad, et kellegi teise lahendusi omaks võtta.... Ilmselt oleme ka liiga kangekaelsed, et alati avatud kaartidega tegutseda. Mõnikord võiks ju....

Wednesday, August 30, 2006

Kell 17:19

Tänane kroonika:
kell 0545. Muuk teeb silmad lahti ja tõdeb, et vara on ja paha on. Kurk valutab, pea valutab, kuum on olla ja Tuuslam magab.
kell 0630. Heliseb Tuuslami telefon äratust. Muuk läheb veetsesse pisssile. Tuuslam magab edasi.
kell 0700. Tuuslam tõuseb. Muuk ajab ennast voodis nelinurkseks ja magab edasi. Hea hakkas. Ruum tekkis. :)
kell 0718. Tuuslam lahkub. Muuk magab edasi.
kell 0800. Muuk vaatab kella ja magab edasi.
kell 0810. Muuk vaatab kella ja magab edasi.
kelll 0823. Muuk vaatab kella ja magab edasi.
kell 0830. Muuk tõuseb üles. Läheb uuesti pissile. Peseb hambad ära. Käib dushi all. Paneb riidesse. Sööb pool klaasi corn-flake`se ja ühe C vitamiini.
kell 0910. Muuk on tööl ja tegutseb-tegutseb-tegutseb.
kell 0934. Muuk sööb ära päevalillekübarad, 400gr ibuprofeeni ja joob meega teed ja tegutseb >
kell 0935. Muuk tegutseb-tegutseb-tegutseb-tegutseb-tegutseb.
Ja kell 17:19 kirjutab Muuk kokkuvõtet. Näed siis, kui tihe päev....

Tuesday, August 29, 2006

Näljase inimese mõtted

Alustasin enne kaheksakümnendate toiduainetega ja nüüd tahan ära mainida ka selle, et peale vorsti on au sees ka piimatooted. Esimesena meenuvad mulle kohukesed. Kõige esimesed kohukesed, mida rubla ajal hõbepaberi sees tehti. Need olid uskumatult!!! head. Krõmpsuv tume-tume shokolaad oli neil ümber ja täidlane valge kohupiim oli sees. Ma võisin neid korraga viis tükki ära süüa. Kahju küll, et sel ajal oli mainitav siiski letialune kaup ja oh õnnepäeva! kui neid kord kuus proovida sai. Veel vajaks esile tõstmist vana hea kibe kakao "Eesti mark", vist. Kui seda kohupiimaga sassi ajada ja siis veel hapukoort sinna peale panna ja veel kord sassi ajada, sai ikka suurepärase magustoidu. Ma arvan, et see oligi lapsepõlve üks lemmikumaid magustoite. Ema tegi aegajalt ka paksu kisselli. Seda sündis ka külma kohupiimaga süüa. Ja siis mannapuubertit tegi :))). See oli kollane mannamass ja vanilje (!) ja munakollased kuidagiviisi klopitud ja sassi aetud, nii et tekkis eriti õhuline ja hea söök. Piima ja kaheksakümnendatega meenub mulle veel aeg, mil suvekuudel vanaema-vanaisa juures olin ja kokukaga kolhoosist piima käisin toomas. Pakun, et vanust oli mul siis kümme aastat kui ise seal käima hakkasin. Kokukas trepi ette, kummid täis, ise peale ja väntama. Kolhoos oli miski 2km kaugusel. Ja seljas olid mul siis sinised Marati dressid, mis alt lõhki kiskusid ja punane Marati pluusi, mis liibus minu kondise kere ümber. Kaasa võtsin kaks kolmeliitrist klaasist purki, need olid need kõige suuremad ja panin nad võrkkoti sisse. Kotid aga kummalegipoole lenksu. Sõitsin siis niimoodi külavahe teedel, ühest august teise ja kolmandasse. Mõnikord juhtus, et oli vihma sadanud ja siis pritsis aukudest suure kaarena porilombivett minu ja purkide peale. Jube vahva oli! Varbavahed said pori täis ja lirtsusid. Niimoodi sai neid ka kõikidele sugulastele demonstreerida, ERITI näolähedalt... Kohalejõudmisest andis märku üle lehmarohumaa paistev hallidest tellistest laotud kolhoosihoone ja hais. Haises seal põhiliselt lehmahunnikute järgi, mõni päev rohkem, mõni päev vähem. Sees toimetas keegi tädi, kelle nime ma enam ei mäleta. Tema tavaliselt võttis minult purgid ja valas need sooja piima täis. Mina vahepeal sain kohalikke kasse piinata. Kui purgid täis olid, siis käisid need uuesti mõlemalepoole lenksu ja sain uuesti kõikidest porilompidest läbi sõita. Olgugi, et porisena, jõudsin tavaliselt ikka tervete purkidega tagasi. Aga üks õhtu oli teistest erilisem ja siis olin jõudnud kahe purgiga kuni kodumaja trepini ja keerasin siis lenksu järksu paremale: klirrrrrr... !! Klirrrr!! läks kõigepeal esimene ja siis teine purk piima trepipeal katki. Kokku kuus liitrit voolas siis ojadena vanaema-vanaisa maja ees. Koer sai lakkuda, kass ja tasahilju ka mina. Aga tagasi pidin sõitma. Ja tõin seekord 3 liitrit puutumatuna koju. Kõige rohkem olen lapsena vist seitse klaasi piima järjest ära tarbinud ja sellele natuke leiba peale näksinud. Jube hea oli. Halb ei hakanud ja kõht ka kinni ei jäänud. Nüüd ei ole vanaema-vanaisa maja enam kasutusulatuses. Kui suri viimane vanavanem, siis müüdi ka maja maha, sest ühel majal ei saa olla rohkem kui üks omanik.
Tuutu jäätise ja jogurtiga puutusin ma esimest korda kokku aastal 92. Pakun, et ma olla siis üheteistkümneaastane ja käisin tädi Helsingi linnas külastamas. Mind lasti supermarketisse sisse ja seal oli VÄGA PALJU süüa! Siis sõingi Soome jäätist ja jõin jogurtit peale, jube hea oli. Eestisse jõudsid jogurtid pisut hiljem... eksootilised, maasikajogurtid, maitsestamata jogurtid - ilmselt sai kõik läbi proovitud. Aga, tuleb tunnistada, et kõige parem "jogurt" oli ikkagi maistestamata 10% rasvasisaldusega Saaremaa jogurtist tehtud maasika-mustasõstra-punasesõstra-tikri jogurt. Mmmmm.... :)))).
Plohv, täidetud paprikad, kartulid ja soust, praetud sibul, liha igas erinevas formuleeringus, kapsasupp, makaronisupp, riisisupp, nuudlisupp, manna-makaroniroog - ütleme nii, et kodus tehtud toit oli siis ainus variant. Poolfabrikaate ei olnud. Säilitusaineid ei olnud. Ja kõik maitses imehea. Täna on lood teised. Kas paremad, kas halvemad - ei oska öelda.

Amnestiapäev!

Erakorraline teadaanne! Erakorraline teadaanne! 21. septembril toimub ettevõtmine: munad-maha-lõikus (loe: mandlioperatsioon) Viimsi haigla renditavates Fertilitase operatsiooni saalides. Tuleb narkoos! Tuleb valu! Tuleb koogelmoogel ja jäätis! Muuk väriseb... Narkoositeema on väga võõras ja sisendab hirmu. Muukile ei meeldi kontrolli kaotada. Üks süvapsühholoogia alaste kalduvustega töökaaslane vaatas Muukile üks päev otsa ja ütles: "Ma arvan, et Sa ei ole kunagi oma elus kaotanud kontrolli iseenda üle. Ma arvan, et Sa eelistad seda kunagi mitte kaotada." Muuk siis mõtles selle lause peale.... mõtles sügavalt... "Kuidas siis nii, et ma ei ole kunagi kontrolli kaotanud. Olen ikka. Olen purjus olnud ja mitte mäletanud. Olen väga vihane olnud, nii et silme eest mustab ja mõte ei ole selge. Mhhh... ikka on olnud ju olukordi..." Läks mööda aasta ja veel üks ja siis sai Muuk teada, et sellel töökaaslasel oli olnud õigus. Tegelikult ei olnud Muuk kunagi kontrolli kaotanud. Alati on olemas olnud mingisugune element, mis omab ülevaadet, isegi siis kui ollakse purjus, ei mäletata, ei teata, ei taheta kontrollitud olla... isegi siis. Muuk avastas ka seda iseenda kohta, et absoluutne kontrolli kaotamine ei istu talle üldse. Paanika tekib. Väga kohutav paanika. Ja seda paanikat ei taha ta enam kunagi tagasi.
Igatahes. Tulemas on amnestiapäev! Dr. Oliver otsustas munad maha võtta. 11. september on doonoripäev ja siis on 21. september ja siis on 2nädalat haiguslehte ja siis EI PEA ENAM kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ja kuristama ......

Vorst on au sees

Kell on 1020, Muuk mõtleb: "Kuhu said küll soojad ilmad?" Ilm on tuuline, pilvine, räbal ja lohe. Puud ümber suure ja valge hiigelakendega futumaja kallutavad ennast maadligi, justkui oodates uusi külmasid. Ja külm tuleb. Kindlasti tuleb. Tuleb koos vihmasadude ja sallide ja mütside ja saabaste ja iiri kohvi ja hõõgveiniga. Ahi tuleb küdema panna, kooki tuleb teha ja piima tuleb juua. Praegu tahakski saada vanaema õunakooki, niisugust millel on kaneel ka peal. Lohutaks ennast sellega. Ja tahaks voodisse teki alla raamatut lugema minna, näiteks Röövlitütar Ronjat või Kummitarsanit või Kääbikut või .... ja tahaks, et kõik oleks sama naiivne ja ilus nagu siis kui Muuk oli ikka veel kaheksaaastane...
Aga tegelikult ei mäleta ma väga palju sellest ajast, kui kaheksaastane olin. Ilmselt olin ma teises klassis ja onu Ahto Pärnust käis meil külas ja tõi suuuuure Marati koti täie sibulõunu. Need olid uskumatult head! Aeg möödus siis aeglasemini. Jõulud tulid nagu tigu pöördel. Ma ikka ootasid ja ootasin ja ootasin. Meil olid siis traditsioonid. Vanemad inimesed hoolitsesid selle eest, et lastel jõuluaeg tore olla oleks. Aastate möödudes hakati jõuludeks fantat ja sprite´i ostma. Need olid siis ainult klaaspudelites ja bistroost toodi juustutükkidega vortsi ja pingiivini jäätist. Ja siis läksid silmad pahumpidi kõigest heast ja paremast, mis süüa sai ja kõht ei saanud täis ja isu oli see, mis viimasena hääbus. Jõuluvana käis ka. Aga teda ma ei mäleta. Teda tean ainult juttude järgi, et ma olevat jõuluvana kartnud ja siis temaga õhtu lõpuks sõbraks saanud ja siis vorsti pakkunud. Vorst oli nimelt niisugune toiduaine, mis mul alati au sees on olnud. Ja kindlasti peab seda sööma paljalt.
Erinevatest vorstidest on erinevad mälestused: esimesena meenub mulle vorst "Kevade" ja vorst "Lemmik". Need oli absoluutselt kõige paremad vorstid, mida rubla eest osta sai. Ja eliitvorst sellel ajal oli raudselt Saaremaa vorst. Aga seda sai harva. Seda sai siis, kui isa Saaremaal käis ja siis seal kahe kangiga tagasi tuli. Saaremaa vorst oli eriline, tal oli kergelt suitsustatud maitse ja värske, hea mekk... Ja siis oli vist olemas veel niisugune toode nagu "Teevorst" ja see oli halb. Sellega meenuvad mulle suvehommikud vanaema-vanaisa juures. Neil ei olnud kunagi muud vorsti, ainult see oligi. Aga mida sa teed hädaga? Peale neid vorste tulid Bistroo vorstid: juustutükkidega, paprikatükkidega, singitükkidega, igasugused värvilised ja vähem värvilised. Need vorstid olid lihtsalt huvitavad süüa, aga ei jätnud teab-mis-muljet. Ja siis läksid "Lemmik" vorsti sees pekitükid suuremaks ja ta ei olnud enam üldse nii hea ja siis tuli juba Rakvere lihakombinaat ja viinerid. Ja kui tulid viinerid, siis toimus revolutsioon vorstimaailmas ja hakkasid tekkima igasugused erinevad vorstid, mida ma siis järgimööda maitsesin. Neid nimesid ma enam ei mäleta. Täna on vist müügil vähemalt kaheksakümment erinevat vorsti. Usun, et ma ei liialda. Lemmikuid on raske välja tuua. Doktorivorst, ehk. See maisteb kohati nagu lapsepõlv :).
Eile sai vaadatud täiesti mõttetut filmi, mis kandis nime "The break-up". Ausalt öeldes isegi piinlik oli pealt näha seda, kui madalale inimesed laskuda võivad... kurb. Põhjendamatut vastastikust sõimu on ikka ebameeldiv pealt kuulda ja näha. Ja suhted on keerulised ja inimesed ise teevad need suhted aegaajalt keerulisemaks kui nad olema peavad. Ühesõnaga, ei mingisuguseid positiivseid emotsioone selle filmiga seoses ... võibolla vaid muusika, mida Anistoni karakter kuulas - see oli tore. Niisugune Cafe del Mar väljalase. Mõnus, looklev, nagu keskööl alasti sooja vee sees kuupaistel ujumine... :)

Sunday, August 27, 2006

Käsi püüab vihma

Ja niisugune koht ongi ca poole tunni sõidu jagu Tallinnast ... Gotham City ja Smaragt Järv ja Poomisruum ja Kraana keset vett!






Kalamees


Punamütsike läheb vanaemale Murru vanglasse külla



Mägironijate kursused edasijõudnutele



Best friends



Rahvariides neiusid rajale ei lasta

Oli eile ja oli laupäev. Tuuslam-Ponks-Nukkur magas, Muuk magas. Kell oli neli, kui nukkurid üles tõusid. Uni oli raske. Laud olid tihedad ja keha oli tina täis. Kell kuus õhtul söödi hommikust VS Cafe`s. Muuk võttis Chicken Tikka salati ja Tuuslam sõi kartulit hapukoorega. Salatile tõmbas Muuk kõrrest moosi peale ja siis saigi kõik korda.
Kell 1936 suundus sinine auto Pirita poole. Kindlat väljavaadet ei olnud. Muul oli. Läbimädanenud ja pehkinud. Laine tõmbas risti juures lohku. Solgivett ja vetikaid pritsis kahte lehte. Üldiselt oli tore.
Kell 2054 jõuti Viimsi sisekardi rajale. Tegemist siis FK Keskuse Viimsi väljaandega. Jõudmine sinna oli täiesti spontaanne, sest pahaaimamatult oli Muukil seljas ülepõlvekleit ja jakk. Sai ostetud sajakroonine sissepääse, sai pähe pandud kiiver ja kätte jõudis aeg, mil pidi istuma kardi sisse. Muuk lähenes kardile. Kulm oli kipras. Seisis kardi kõrval. Vaatas. Kulm läks veel rohkem kipra. "Kuidas ma oma kliediga nüüd siia istuma peaksin!?" Ronis kardile otsa. Keerutas kolm ringi kardi istme ümber nagu paaritumishoos Kopli kõuts. Ja siis tuli etteaste! Üks jalg ühel pool istet ja teine jalg teisel pool istet hakkas Muuk allapoole kükitama, et ennast "sisse" saada. Kükitas, kükitas veel, kükitas VEEELLL ... ***** itse oli ikka kaugel. Kleit oli juba peaaegu aluspükste juures. Nooo ei saaa! Kardipoiss seisis kõrval ja mida allapoole Muuk kükitas, seda ülespoole tõusid kardipoisi kulmud. Lõpuks otsustas Muuk teha kähkuka. Hops! Ja *****! Poole tee peal kinni! Just siis kui kleit oli nabani tõusnud ja aluspüksid kogu Viimsi kardi meeskonnale näha. Ja oleks siis olnud normaalsed, vanakooli aluspüksid! Ei. Loomulikult mitte. Valged olid. Ja pitsilised. Ja altpoolt ahenevad! Ja ei varjanud just eriti palju! Ühesõnaga. Kui Muuk poole tee peale enne istet kinni jäi, punastas kardipoiss kõvasti, köhatas ja üritas mujale vaadata. Muuk natuke siples ja sai lõpuks ennast sinna günekoloogitooli asetatud. Bensiinipaak oli kahe jala vahel kinni, sest tagatipuks avastas ta, et need kardid olid kuidagi eriti pikad, või siis olid Muuki jalad vahepeal kuidagi lühikeseks jäänud, aga no ei ulata pedaalideni. Niisiis, tuligi suruda bensiinipaak kahe jala vahele ja siis suure varbaga gaasi vajutada. Okei. Nüüd loeti reeglid ette ja sõit algas. Muuk vajutas. Täitsa tore oli. Vajutas veel, veel, veeeellll ja viuhhhh!! oli kleit jälle nabani. No ei ole normaalne. Muuk sai kurjas. Selle asutuse rada oli veel ehitatud nii, et teekond käis eriti looklevalt kuskil tagatubades ära ja siis jõudis peale pikka sirget rahvatribüünideni. Muuk siis VAJUTAS sellel pikal sirgel ja nii peal kui tribüünid paistma hakkasid toimus eriti naiselik pööre: üks käsi hoidis kleidiäärt, teine käsi rooli ja huulil oli Marilin Monroe naeratus. Kahju, et kolmandat kätt ei olnud, sellega oleks veel takka lehvitanud. Niimoodi sõitis Muuk kolm ringi ja oli kuri. Kolmanda ringi tagumises kurvis, kus oli vaikus ja ei ühtegi inimest üritas Muuk kleiti tagumiku külge kinni panna. Aga bensiinipaak oli liiga suur kahejalavahel, et sellest üritusest ei tulnud midagi välja. Ja siis arvas Muuk, et ta on käesoleva ettevõtmise pihta juba piisavalt kuri, et arendada teatud määral pohhuismi ja põrutas edasi. Kleit oli tribüünide ees nabani, aga Muuki ei huvitanud, sest nüüd oli vaja aega teha. Ja niimoodi toimusdki Viimsi kardiraja esimesed maailmavõistlused teemal: aluspükstes neiud oskavad kaa! Ja kuus võidukat ringi sõitis Muuk silmad põlemas, käsi kleepuval roolil ja tribüünide juures välkusid pitsilised aluspüksid ja vilisesid pidurid. Justkui mõne hetkega oli race läbi ja Muuki aeg oli 30:80. Vihje: raja parim naissõitja aeg oli midagi 28:... Nii, et arenguruumi on. Vihaselt võttis Muuk peast "kübara", veel vihasemalt üritas tõusta günekoloogitoolilt, sest seekord ei jäänud ta sinna kleiti- või jakki- või aluspükstepidi kinni, vaid nüüd oli sandaal see, mis kuskile mutri taha oma nööridega jäi ja siis Muuk sikutas seda sealt ära, kleit loomulikult nabani ja kardipoiss ja tribüün SUURTE SILMADEGA kõrval. Ta sai püsti. Ta kõndis ja tegi nägu nagu nii pidigi ju olema. Suitsuga blondiin tegi talle lahkudes silma ning Muuk ja Tuuslam lahkusid kardikeskusest.
Ja siis tuli õhtu ja siis tuli mereäärne kivi, kuhu päevakangelased maha istusid, et rääkida päevasündmustest ja homsetest plaanidest.