Vorst on au sees

Kell on 1020, Muuk mõtleb: "Kuhu said küll soojad ilmad?" Ilm on tuuline, pilvine, räbal ja lohe. Puud ümber suure ja valge hiigelakendega futumaja kallutavad ennast maadligi, justkui oodates uusi külmasid. Ja külm tuleb. Kindlasti tuleb. Tuleb koos vihmasadude ja sallide ja mütside ja saabaste ja iiri kohvi ja hõõgveiniga. Ahi tuleb küdema panna, kooki tuleb teha ja piima tuleb juua. Praegu tahakski saada vanaema õunakooki, niisugust millel on kaneel ka peal. Lohutaks ennast sellega. Ja tahaks voodisse teki alla raamatut lugema minna, näiteks Röövlitütar Ronjat või Kummitarsanit või Kääbikut või .... ja tahaks, et kõik oleks sama naiivne ja ilus nagu siis kui Muuk oli ikka veel kaheksaaastane...
Aga tegelikult ei mäleta ma väga palju sellest ajast, kui kaheksaastane olin. Ilmselt olin ma teises klassis ja onu Ahto Pärnust käis meil külas ja tõi suuuuure Marati koti täie sibulõunu. Need olid uskumatult head! Aeg möödus siis aeglasemini. Jõulud tulid nagu tigu pöördel. Ma ikka ootasid ja ootasin ja ootasin. Meil olid siis traditsioonid. Vanemad inimesed hoolitsesid selle eest, et lastel jõuluaeg tore olla oleks. Aastate möödudes hakati jõuludeks fantat ja sprite´i ostma. Need olid siis ainult klaaspudelites ja bistroost toodi juustutükkidega vortsi ja pingiivini jäätist. Ja siis läksid silmad pahumpidi kõigest heast ja paremast, mis süüa sai ja kõht ei saanud täis ja isu oli see, mis viimasena hääbus. Jõuluvana käis ka. Aga teda ma ei mäleta. Teda tean ainult juttude järgi, et ma olevat jõuluvana kartnud ja siis temaga õhtu lõpuks sõbraks saanud ja siis vorsti pakkunud. Vorst oli nimelt niisugune toiduaine, mis mul alati au sees on olnud. Ja kindlasti peab seda sööma paljalt.
Erinevatest vorstidest on erinevad mälestused: esimesena meenub mulle vorst "Kevade" ja vorst "Lemmik". Need oli absoluutselt kõige paremad vorstid, mida rubla eest osta sai. Ja eliitvorst sellel ajal oli raudselt Saaremaa vorst. Aga seda sai harva. Seda sai siis, kui isa Saaremaal käis ja siis seal kahe kangiga tagasi tuli. Saaremaa vorst oli eriline, tal oli kergelt suitsustatud maitse ja värske, hea mekk... Ja siis oli vist olemas veel niisugune toode nagu "Teevorst" ja see oli halb. Sellega meenuvad mulle suvehommikud vanaema-vanaisa juures. Neil ei olnud kunagi muud vorsti, ainult see oligi. Aga mida sa teed hädaga? Peale neid vorste tulid Bistroo vorstid: juustutükkidega, paprikatükkidega, singitükkidega, igasugused värvilised ja vähem värvilised. Need vorstid olid lihtsalt huvitavad süüa, aga ei jätnud teab-mis-muljet. Ja siis läksid "Lemmik" vorsti sees pekitükid suuremaks ja ta ei olnud enam üldse nii hea ja siis tuli juba Rakvere lihakombinaat ja viinerid. Ja kui tulid viinerid, siis toimus revolutsioon vorstimaailmas ja hakkasid tekkima igasugused erinevad vorstid, mida ma siis järgimööda maitsesin. Neid nimesid ma enam ei mäleta. Täna on vist müügil vähemalt kaheksakümment erinevat vorsti. Usun, et ma ei liialda. Lemmikuid on raske välja tuua. Doktorivorst, ehk. See maisteb kohati nagu lapsepõlv :).
Eile sai vaadatud täiesti mõttetut filmi, mis kandis nime "The break-up". Ausalt öeldes isegi piinlik oli pealt näha seda, kui madalale inimesed laskuda võivad... kurb. Põhjendamatut vastastikust sõimu on ikka ebameeldiv pealt kuulda ja näha. Ja suhted on keerulised ja inimesed ise teevad need suhted aegaajalt keerulisemaks kui nad olema peavad. Ühesõnaga, ei mingisuguseid positiivseid emotsioone selle filmiga seoses ... võibolla vaid muusika, mida Anistoni karakter kuulas - see oli tore. Niisugune Cafe del Mar väljalase. Mõnus, looklev, nagu keskööl alasti sooja vee sees kuupaistel ujumine... :)