Imelikud asjad juhtuvad

Lumisel nädalavahel sai käidud Männiku karjääris jäist tuult trotsimas ja linoleumi kulutamas. Sellejärgi sai suundutud Nõmmele, kus linoleum karjade viisi lapsi maha niitis. Suurest niitmistööst väsinud Muuk, Tuuslam ja Vahter vajasid kehakinnitust ja selle nimel mingi kõigepealt Sõõrikukohvikusse. Koht oli igati tore ja hubane, ainult et asustustihedus võrdus millegagi ca 8,5 inimest ühel ruutmeetril. Ja kohvik ei olnud kahekordne. Muuk otsustas, et kuna tema on snoob ja vajab enda ümber vähemalt nii palju ruumi, et ta päris sedasama õhku sisse ei hingaks, mida teine inimene välja hingab, siis on tarvis ära minna. Vahter ja Tuuslam järgnesid talle. Oli lihtsalt mõttetu vaielda. Teele jäi mingisugune kahtlaste väärtustega insititutsioon "Mähkaja Russkaja Kuhnja". Nii. Põnev. Vitriinidel paistsid samovaarid. Avati uks. Lehk! Üheksakümnendate toolid, kollased metallist lauad, vanaks läinud kartulisalat ja pekiga singivõileivad, seljanka, pelmeenid ja kõige suurem pelmeed oli blondiin leti taga, kes Muuki peale käratas: "Noh, ei suuda välja mõelda, mida sa tahad, vä? Kõik võtab ju aega!" Täiesti uskumatu ülbus. Muuk oli väga kuri peale seda. Võttis selle kartulisalat ja singivõileiva, sõi nendest kummasti kolmveerand ja urises. Niisugune kogemus, siis. Ei soovita kellelgi sellesse lugupeetud organisatsiooni endal meelt kurjaks tegema minna.
Seoses erinevate kahtlaste organisatsioonidega tuli Muukil praegu meelde veel üks küsitav lugu, mis leidis aset veel sel ajal, kui Muuk mandlimees oli. Nimelt, olles juba pool aastat vaevelnud erinevate kurguhädade käes, sai Muuk oma sugulaselt, kelle nime ta hetkel ei maini Dr. Suidre telefoninumbri. Öeldi, et helistagu ma sinna ja sealt saab abi. Muuk siis helistas.
Telf: 6604531 (see on muideks täiesti relevantne number).
Mobiil kätte: piiks-piiks-piiks-piks-piks-piks-piiks.
Kutsub: tuuut-tuuuuut-tuuut.
Automaatvastaja: Dr. Suidre vastuvõtuks palume registreerida kolmapäeviti kell 1400 või neljapäeviti kell 1100.
Kõne lõpp.
Muuk on hämmingus. Helistab uuesti mainitud päevadel ja kellaaegadel. Kõne võetakse vastu. Küsimusi ei küsita. Imetohtriga on lepitud aeg teisipäeval kella 1600ks.
Aeg jõuab kätte. Muuk suundub kuskile Juhkentali tänava uude ehitisse, täpset aadressi ei mäleta. Tegemist uue mustadest plaatidest majaga. Isegi mööblit veetakse veel sisse. Siis oli suvi. Muuk oli mõnusalt lahtiselt riides, kurk oli haige ja meel oli väsinud kurguhaige olemast. Ta jõudis ukseni, millel olid erinevad helistamisnupud. Vajutas ühele neist, millel oli kirjas Dr. Suidre. Uks tehti lahti. Keegi ei küsinud midagi. Muuk leidis ennast pikast korralikust koridorist. Koridori lõpus oli uks. Uks ei olnud lukus. Muuk sisenes mingisugusesse ooteruumi, millel oli kuus ust. Esimene neist kirjutas: JUHATAJA. Teine Dr. Keegi, kolma Dr. Keegi Veel, neljas Dr. Suidre, viies: PROTSEDUURID. Kogu olemine oli kuidagi kummaline. Inimesed istusid oma kabinettides ja täitsid mingisuguseid pabereid. Keegi kellegagi ei konsulteerinud, kelleltki midagi ei küsitud, kaasa arvatud patsientidelt. Muuk ootas pingi peal. JUHATAJA sammus vahepeal ootesaalis. See oli ülikonnas härrasmees. Ta lihtsalt sammus ja vaatas, mida inimesed teevad. Ilmselt ei olnud tal midagi targemat teha. Tema uks oli alati lahti. Teisel sammumise ringil märkas ta Muuki. Küsis, et kuhu Muuk minna tahab. Muuk vastas, et tal appointment Dr. Suidre juurde. Juhataja vastas: selge. Ta kustub teid nimepidi, kui teie kord on. Seejärel Juhataja taas taandus oma kabinetti. Uks jäi endiselt lahti. Ta istus kahekohalise pingi taha nagu esimese klassi õpilane ja hakkas Postimeest lugema. Kõik oli kena ja puhas. Inimesi oli veel, kes uste taga ootasid. Enamik nendest olid vene rahvuses. Keegi ei rääkinud omavahel. Tegemist oli justkui püha vaikuse kambriga. Inimesed käisid ustest sisse. Eriti Dr. Suidre uksest oli sisse-minejaid. Protsess toimus pealtvaadates nii, et inimene siseneb Dr. Suidre kabinetti, võtab ukse ees ära jalanõud. Istub arsti eesolevale toolile. Talt ei küsita midagi. Arst võtab patsiendi käed oma kätte, vaatab talle keele alla. Ei lausu midagi. Hakkab oma pabereid täitma. Kirjutab A5 formaadis lehele ja lahkub sõnagi lausumata. Patsient paneb tuhvlid jalga ja sammub jooksujalu arstile järgi. Arst ees ja patsient järgi jõutakse Postimeest lugeva Juhatajani. Seal saab patsient Arsti käest valge hiina sildiga purgikese, Arst paneb selle lauale ja lahkub. Nüüd on Juhataja kord ametisse asuda.
Juhataja: "Sellest purgist kohvilusikaga pool lusikatäit korraga enne sööki."
Patsient: "Möhh."
Juhataja: "Vastuvõtt 90 krooni ja rohi 345 krooni."
Patsient: "Kas sularahas või võib ka kaardiga?"
Juhataja: "Võib ka kaardiga."
Makstud. Patsient lahkub.
Nüüd oli Muuki käes kord. Esimene kord. Jõuab Dr. Suidre ukseni, võtab ära kingad, astub sisse ja istub tooli peale. Dr. Suidre küsib (!): "Mis on mureks?".
Muuk: "Kurk on juba pool aastat haige, midagi ei aita."
Muukile vaadatakse keele alla, võetakse kätte tema käed.
Dr. Suidre: "Immuunsüsteem on väga nõrk."
Kirjutab A5 paberile ja lahkub. Muuk tormab järgi, üks king jalas ja teine poolenisti. Juhataja juures määratakse talle samasugune rohi, nagu eelmisele patsiendile ja maksma peab ka sama palju. Lähemal uurimisel selgub, et tegemist on mingisuguse hiina taimse rohuga. Jahvatatud taimed. Nendest tuli siis endale kuuma vedelikku teha. Muuk tegi kohusetundlikult. Dr. Suidre assistent lükkas Muukile enne jooksu pihku ka järgmise külatusaja. Järgmine külastusaeg tuli täpselt siis kätte, kui hiina rohi otsa hakkas saama. Muuk oli jälle Dr. Suidre ukse taga. Ootas. Sees temaga enam ei räägitud. Vaadati peale ja kirjutati A5 paberile järgmine kiri. Tormati välja, Muuk maksis 435 krooni ja läks järgmise hiina purgiga koju. Seekord oli terad. Kaheksa tera pidi koos veega ära sööma. Samuti mingisugused hiina taimed. Ja taas pisteti Muukile uus taaskohtumise lipik pihku. Ka seekord sattus kohtumine sinna aega, kui terad otsa hakkasid saama. Kolmandal kohtumisel sai Muuk uuesti taimse pulbri ja siis hakkas asi juba eriti kahtlaseks muutuma: kõikidele patsientidele kirjutatakse sama raha eest, samasugused rohud ja nende käest ei küsita, kas vahepeal on paremaks läinud, mingisuguseid analüüse ei tehta. Valitseb vaikus ja hiina terakesed. Siis läks aeg edasi ja Dr. Suidre ukse peale oli kirjutatud "puhkus 22. juuli kuni 25. august". Sellesse ajavahemikku enam uuesti kohtumisi ei sõlmitud. Muuk omast initsiatiivist enam ei helistanud ka. Ning septembris polnud helistamisel enam mõtet, sest Muukile pandi lõpuks diagnoos ja ta suundus munad-maha-operatsioonile.

Niisugune lugu. Väga kahtlane, ma leian. Muidugi ei taha seda äriühingut ka ilma asjata luubi alla seada, aga faktid on faktid. Imelik. Lihtsalt imelik.

**

Vahepeal tehtud internetiuuring avaldab Dr. Suidre kohta nii mõndagi positiivset, aga Muuk jääb endiselt kahtlevale positsioonile. Võibolla on Muuk tänamatu ja ei saa asjadest õigesti aru. Võibolla.